1988 - Kreeka (1981) ning Hispaania ja Portugali (1986) ühinemisega kohanemiseks integreeriti struktuurifondid kõikehõlmavasse ühtekuuluvuspoliitikasse, mille olulisemad põhimõtted olid järgmised:
keskendumine kõige vaesematele ja vähem arenenud piirkondadele
mitmeaastane programmitöö
investeeringute strateegiline paigutamine
piirkondlike ja kohalike partnerite osalus
Eelarve: 64 miljardit eküüd
1994 - 1999
1993 - Maastrichti ehk Euroopa Liidu leping, millega võeti kasutusele kolm uuendust:
1994-99 - struktuurifondide ja Ühtekuuluvusfondi vahendite kahekordistamine, nii et need moodustavad ühe kolmandiku ELi eelarvest.
1995 - erieesmärgina lisati Soome ja Rootsi hõredalt asustatud piirkondade toetamine.
Eelarve: 168 miljardit eküüd
2000 - 2006
2000 - Lissaboni strateegia liigutas ELi prioriteete majanduskasvu, tööhõive ja innovatsiooni suunas. Vastavalt sellele muutusid ka ühtekuuluvuspoliitika prioriteedid.
2000-04 - ühinemiseelse abi rahastamisvahendi kaudu muudeti rahastamine ja oskusteave kättesaadavaks ka ELiga ühinemist ootavatele riikidele.
2004 - 10 uut riiki ühines ELiga (ELi rahvastik suurenes 20%, kuid SKP vaid 5%)
Eelarve: 213 miljardit eurot 15 olemasolevale liikmesriigile, 22 miljardit uutele liikmesriikidele (2004-2006)
2007 - 2013
2007: Bulgaaria ja Rumeenia astuvad Euroopa Liitu
2013: Euroopa Liiduga ühines Horvaatia
Lihtsustatud eeskirjad ja struktuurid
Rõhku pannakse läbipaistvusele ja suhtlusele ning keskendutakse reformi põhielementideks olevatele majanduskasvule ja töökohtadele
Peamised investeerimisvaldkonnad (25% eelarvest on määratud teadus- ja uuendustegevuseks ning 30% keskkonnataristu jaoks ja kliimamuutustevastasteks meetmeteks)
