Anna Marzec-Bogusławska, arst, M.P.H., Riikliku AIDSi Keskuse direktor, Poola
Haigus, mis 1980ndatel oli käsitatav surmanuhtlusena, on tänapäeval paljudel juhtudel kontrolli all hoitav krooniline haigus. HIVi/AIDSi olukord on oluliselt muutunud tänu poliitilisele tahtele ning tõenduspõhisele tegevusele ja meetmetele, sealhulgas üldsuse teadlikkuse suurendamise kampaaniatele, nõelavahetuse programmidele, pidevatele uuringutele ja tõhusamale igakülgsele ravile.
Lubage mul rõhutada, et viimase kümne aasta jooksul tehtud edusammud võib kanda Dublini deklaratsioonis sätestatud strateegiate ja asjaomasele deklaratsioonile alla kirjutanud riikide võetud kohustuste arvele. Pärast 2004. aasta Dublini ja Vilniuse deklaratsioone on Euroopa Komisjon töötanud välja poliitikaraamistiku HIVi/AIDSiga seotud probleemide lahendamiseks ELis ja selle naaberriikides ning avaldanud seejärel kaks teatist ja kolm tegevuskava (2006−2009 ja 2009−2013).
Vaatamata märkimisväärsetele edusammudele põhjustab see haigus inimestele endiselt palju kannatusi nii Euroopas kui ka kogu maailmas. Kuigi ravi on kättesaadav, ei ole HIVist/AIDSist paranemine veel võimalik ning see on jätkuvalt tõsiseks ohuks tervisele ja ühiskonnale.
Vastupidiselt ülemaailmsele suundumusele, on uute HIVi-juhtumite arv kogu Euroopa lõikes jätkuvalt kasvamas, eriti meestega seksivate meeste puhul, kes moodustasid 2013. aastal uutest diagnoositud juhtumitest 42%. Lisaks sellele diagnoositakse Euroopa Liidus (EL) ja Euroopa Majanduspiirkonnas (EMP) 47% HIVi/AIDSi juhtumitest liiga hilja. See tähendab, et paljud ei ole oma nakkusest teadlikud, mis kajastub madalates testimise määrades, mis on sageli põhjustatud kartusest langeda häbimärgistamise ja diskrimineerimise ohvriks.
Me ei saa endale lubada valvsuse vähendamist. Võib-olla oleme mõned lahingud võitnud, kuid mitte kogu sõda. AIDSi vastane võitlus ei ole veel kaugeltki lõppenud.
See on põhjus, miks komisjon pikendas HIVi/AIDSi tegevuskava 2016. aastani, et tagada ELi tegevuse järjepidevus, kuid me peame kõik täitma oma osa. Peame jõudma inimesteni, kelleni on kõige raskem jõuda ja kes on kõige enam ohustatud − meestega seksivad mehed, sisserändajad, süstivad narkomaanid. Samuti peame teadvustama kõigile inimestele, et nad ei ole kaitstud: näiteks 30% HIVi/AIDSi nakatumisest toimub heteroseksuaalse elanikkonna hulgas.
Kui soovime, et meie lapsed ja noorukid kasvaksid üles AIDSi-vaba põlvkonnana, peame käärima käised üles ja jätkama oma tööd. Lõppeesmärk − see hirmuäratav haigus likvideerida − on võimalik saavutada vaid siis, kui HIV/AIDS on jätkuvalt prioriteediks poliitilistes tegevuskavades ja selle järelevalvet võetakse tõsiselt kogu Euroopas.
