Linnades on inimtegevus ja -suhtlus ruumiliselt kontsentreeritud. Linnad on Euroopa majanduse edasiviiv jõud, kuna need pakuvad töökohti ja teenuseid, ning neid võib pidada loovuse ja innovatsiooni katalüsaatoriteks kogu Euroopa Liidus. Ligikaudu 70 % ELi kodanikest elab linnapiirkonnas ja need piirkonnad annavad rohkem kui kaks kolmandikku ELi SKPst. Kuid on ka paiku, kus püsivad probleemid, nagu töötus, eraldatus ja vaesus ning karm keskkondlik surve, on tõsisemad kui mujal. Linnapiirkondade suhtes rakendatavad põhimõtted on seetõttu ELis tervikuna laiema tähendusega.
Saab üha selgemaks, et mitmesugused linnapiirkonna ees seisvad väljakutsed – nii majandus- ja keskkonnaalased, klimaatilised, sotsiaalsed kui ka demograafilised – on omavahel põimunud ning linnaarenduses on võimalik saavutada edu ainult integreeritud lähenemisega. Sellepärast tuleks linnakeskkonna füüsilist uuendamist puudutavaid meetmeid kombineerida meetmetega, mis edendavad haridust, majanduse arendamist, sotsiaalset kaasatust ja keskkonnakaitset. Tugeva partnerluse loomine kohalike kodanike, kodanikuühiskonna, kohaliku majanduse ja mitmesuguste valitsuse tasandite vahel on edu saavutamiseks võtmetähtsusega. Võimaluste ja kohaliku pädevuse kombineerimine on ühiste lahenduste kindlakstegemiseks ning aktsepteeritavate ja säästvate tulemuste saavutamiseks ülioluline.
Niisugune lähenemine on just praegu eriti tähtis, arvestades väljakutsete tõsidust, millega Euroopa linnad silmitsi seisavad. Need väljakutsed ulatuvad teatud demograafilistest muutustest majandusliku stagnatsiooni tagajärgedeni töökohtade loomise ja teenuste pakkumise seisukohast ning kliimamuutuse mõjuni. Neile väljakutsetele efektiivsete vastuste leidmine on ülitähtis, et saavutada nutikas, jätkusuutlik ja kaasav ühiskond, mida näeb ette Euroopa 2020. aasta strateegia.