Kümme müüti ja fakti ELi ühtekuuluvuspoliitika kohta

Piirkondliku ja sotsiaalse arengu ELi-poolne rahastamine on tähtis allikas oluliste investeerimisprojektide jaoks.

Mõnes ELi riigis, mille võimalused on muidu piiratud, ulatub Euroopa vahendite osa kuni 80%ni riiklikest investeeringutest. Kuid ELi piirkondlikud kulutused ei aita ainult vaesemaid piirkondi. Investeeritakse kõigisse ELi piirkondadesse ja riikidesse, mis annab hoogu ELi kui terviku majandusele.

Ühtekuuluvuspoliitika on kõigile ELi piirkondadele ja riikidele kasulik poliitika. Sellest saavad suurt kasu kõik ELi piirkonnad, mitte ainult kõige vaesemad.

Sõltumata sellest, mis riigis te elate, vaadake hoolega ringi ja te märkate kindlasti kooli, silda, haiglat, sadamat või muud projekti, mida on toetatud ELi vahenditest ja millel on teie elus suur tähtsus. Need on vaid mõned näited ühtekuuluvuspoliitika võimalustest. Selle mõju on piiritu ja see kasvab ajapikku veelgi.

Sõltumatu eksperthindamine leidis, et aastatel 2007–2013 tehtud ühtekuuluvuspoliitika investeeringutel olid märkimisväärsed ja käegakatsutavad tulemused. Need ulatusid uutest töökohtadest uute toodete turuletoomiseni, rääkimata positiivsest mõjust piirkondliku ebavõrdsuse vähendamisele ja sisemajanduse koguprodukti (SKP) suurenemisele.

Näiteks näitas see hindamine, et 2023. aastaks on investeeringutasuvus 2,74 eurot aastatel 2007–2013 investeeritud iga euro kohta, mis tähendab 274% tasuvust. See näitab, et ühtekuuluvuspoliitika arvele võib lugeda SKP suurenemise peaaegu ühe triljoni euro võrra 2023. aastaks. Samas suurusjärgus mõju on sellel kogu ELi eelarvele aastatel 2007–2013 (975,8 miljardit eurot) ja 2014–2020 (908,4 miljardit eurot).

Arvud kõnelevad enda eest. Ühtekuuluvuspoliitika investeeringute kaudu loodi 2015. aasta lõpuks üle 1 200 000 uue töökoha. Toetati ligi 120 000 teadus- ja innovatsiooniprojekti. 2007.–2013. aasta programmide kaudu said rahalist toetust 121 400 idufirmat ja hinnanguliselt 400 000 väikest ja keskmise suurusega ettevõtet.

ELi riikide riiklikud ja piirkondlikud asutused valivad välja projektid, mis vastavad nende arvates kõige paremini nende vajadustele kooskõlas komisjoniga kokkulepitud strateegiate ja prioriteetidega.

Aastatel 2014–2020 eraldas EL üle 460 miljardi euro piirkondlikeks kulutusteks. Selle tulemusel peaks

• üle 800 000 ettevõtte saama abi;
• 44 miljonit eurooplast saama paremaid tervishoiuteenuseid;
• 27 miljonit inimest saama kasu üleujutuste ja tulekahjude ennetamisest;
• ligi 17 miljonit inimest saama kanalisatsiooniühenduse reoveepuhastitega;
• veel 14 miljonit majapidamist saama juurdepääsu lairibavõrgule;
• loodama üle 420 000 uue töökoha;
• 3,7 miljonit eurooplast saama koolitust;
• 6,7 miljonit last saama uued tänapäevased koolid ja lapsehoiuteenust.

Iga riigi panus ELi eelarvesse sõltub selle majanduse suurusest. 2017. aastal maksid 11 kõige rikkamat ELi riiki ELi eelarvesse rohkem kui ELi-poolset rahastamist tagasi said.
Sellegipoolest saavad need riigid oma suurema panuse eest kasu arvukatest eelistest, mida see raha annab kõigile ELi riikidele – rahu ja stabiilsuse ELi sees ja ümbruses, turvalisuse, paremad taristud ning vabaduse liidu mis tahes kohas elada, töötada, õppida ja reisida.
Pealegi investeeritakse ühtekuuluvuspoliitika alusel igasse Euroopa Liidu riiki, mis tähendab, et ELi ühtekuuluvuspoliitika kaudu rahastamist saavad ka kõige jõukamad liikmesriigid.

Peale otseinvesteeringute saavad rikkaimad riigid kasu ka vähem arenenud riikides ELi poolt rahastatud projektide positiivsest ülekanduvast mõjust.

Vähem arenenud piirkonnas projektide rakendamise lepingud antakse sageli ettevõtetele, kes on pärit nn netorahastajateks või -maksjateks olevatest riikidest ehk riikidest, mis maksavad ELi eelarvesse rohkem, kui saavad tagasi. Näiteks paljud Saksamaa ja Austria ehitusettevõtted tegutsevad märkimisväärselt palju Ungaris, Slovakkias ja Tšehhis.

Positiivne mõju on märgatav ka kaubanduses. Rikkamate liikmesriikide kaupade ja teenuste eksport suureneb tänu ühtekuuluvuspoliitikale hoogustunud majandustegevuse tõttu toetust saavates riikides. Aastatel 2007–2013 ühtekuuluvuspoliitika alusel kasu saanud riikides kulutatud igast eurost liikus hinnanguliselt 9 eurosenti riikidesse, mis ei saa ühtekuuluvusfondist toetust.

ELi väärtused on ELi ühtekuuluvuspoliitika alusel rahastatavate projektide tuumaks. Sellised põhimõtted, nagu sooline võrdõiguslikkus ja mittediskrimineerimine, on veelgi enam esile tõstetud uues 2020. aasta järgseks perioodiks esitatud õigusaktide paketi ettepanekus. Näiteks on nende põhimõtete järgimine projektide valimisel kohustuslik.

ELi rahastatud projektid on iseenesest ELi väärtuste kogu Euroopas kohalikul tasandil levitamise vahend, sõltumata sellest, kas projektides neid väärtusi konkreetselt nimetatakse või mitte.

Pealegi aitab ühtekuuluvuspoliitika jõukama Euroopa ülesehitamisega tugevdada vabadust ja demokraatiat meie ühiskondades.

ELi kulutustes esinevad eksimused on tavaliselt haldusvead, mille puhul ei ole kulutamiseeskirju õigesti järgitud, näiteks on dokumente puudu. See ei ole pettus ja need vead ei riku tavaliselt projekti lõpptulemust.

Komisjon ja Euroopa Kontrollikoda teatavad kõigist ELi rahaga seotud pettusekahtlustest Euroopa Pettustevastasele Ametile (OLAF). Neid on vaid mõni üksik juhtum aastas mitmesajast juhtumist, mida Euroopa Kontrollikoda igal aastal käsitleb.

OLAFi teatel moodustasid aastatel 2013–2017 ühtekuuluvusfondi vahendite haldamisega seotud rikkumised vaevalt 1,8% maksetest. Vaid väike osa nendest rikkumistest osutus pettuseks.

Rikkumiste osakaal on viimastel aastatel pidevalt vähenenud. 2014.–2020. aastaks kehtestatud õigussätted tugevdavad märkimisväärselt veelgi meetmeid ebakorrektsete kulutuste ennetamiseks ja ELi eelarve kaitseks nende eest.

Ligi 75% ELi kulutustest haldavad Euroopa Komisjon ja ELi liikmesriikide valitsused ühiselt ning seega jagavad need valitsused vastutust vigade minimaalseks viimise eest. Komisjon teeb nendega tihedat koostööd, et tagada raha tõhus ja tulemuslik kasutamine.

Kui komisjon teeb omalt poolt kindlaks, et ELi raha on valesti kulutatud, võtab ta selle vastu meetmeid. Näiteks 2017. aastal ELis ja kaugemalgi toetusesaajatele jagatud vahenditest nõudis komisjon 2,8 miljardit eurot tagasi või suunas teistele projektidele.

Piirkondlikku rahastamist saavad kasutada mitmed organisatsioonid. Nende hulka kuuluvad riigiasutused, mõned erasektori organisatsioonid (eriti väikeettevõtted), ülikoolid, ühistud, vabaühendused ja vabatahtlikud organisatsioonid. Välisettevõtted, kes tegutsevad asjakohase rakenduskava alla kuuluvas piirkonnas, saavad samuti rahastamist taotleda, kui nad vastavad Euroopa riigihangete eeskirjadele.

Küsige oma korraldusasutuselt lisateavet, kes saab teie piirkonnas taotluse esitada ja kuidas seda teha.

ELi kandidaatriigis või potentsiaalses kandidaatriigis peaksid projektide elluviijad pöörduma ühinemiseelse abi rahastamisvahendi (IPA) poole.

Enamasti antakse rahastamist projektidele ning seetõttu tuleb rahastamise saamiseks koostada projekt ja seejärel võib rahastamist saada protsessi erinevates järkudes.

ELi sõltumatu välisaudiitori Kontrollikoja teatel oli perioodi 2007–2013 kasutusmäär 2018. aastal 97,2%. See on suurem kui 2000.–2006. aasta perioodil (96%).

Seda ei saa 2020. aasta järgse perioodi uute eeskirjade kohaselt juhtuda, sest

• otsetoetused suurettevõtetele, kes on peamised ümberpaigutajad, on välistatud;
• mis tahes ELi panus majandustegevuse ühest liikmesriigist teise ümberpaigutamisele on keelatud, kui sellega kaasneb töökohtade kaotus esimeses liikmesriigis;
• riigiabi kontekstis on programmide rakendamise eest vastutavad asutused kohustatud saama toetusesaajalt tõendeid, et ELi panus ei toeta ümberpaigutamist.