Archive:Taastuvenergia statistika

Andmed seisuga juuni 2017. Viimased andmed: Täiendav Eurostati teave, põhitabelid ja andmebaas. Artikli kavandatud uuendamine: detsember 2018. Ingliskeelne versioon on uuem.

Tabel 1. Taastuvenergia esmatootmine, 2005 ja 2015
Allikas: Eurostat (nrg_107a)

Tabel 2. Taastuvenergia osakaal energia sisemaises kogutarbimises, 2015
(%)
Allikas: Eurostat (nrg_100a) ja (nrg_107a)

Joonis 1. Taastuvenergia osakaal summaarses energia lõpptarbimises, 2015 ja 2020
(%)
Allikas: Eurostat (nrg_ind_335a)

Joonis 2. Taastuvatest allikatest toodetud elektrienergia osakaal, 2005 ja 2015
(% summaarsest energiatarbimisest)
Allikas: Eurostat (nrg_ind_335a)

Joonis 3. Taastuvatest elektrienergiaallikatest toodetud elektrienergia, EL 28, 2005–2015
Allikas: Eurostat (nrg_105a) ja (nrg_ind_335a)

Joonis 4. Taastuvenergia osakaal transpordisektori kütusetarbimises, 2005 ja 2015
(%)
Allikas: Eurostat (nrg_ind_335a)

Käesolevas artiklis esitatakse viimased statistilised andmed taastuvate energiaallikate kohta Euroopa Liidus (EL). Taastuvad energiaallikad hõlmavad: tuuleenergiat, päikeseenergiat (termiline – sh kontsentreeritud – ja fotoelektriline energia), hüdroelektrienergiat, tõusu-mõõnaenergiat, laineenergiat ning ookeanienergiat, geotermilist energiat, biokütuseid ning taaskasutatavaid jäätmeid.

Taastuvenergia kasutamisel on palju võimalikke eeliseid, sh kasvuhoonegaaside heite vähendamine, energiaallikate mitmekesistamine ning väiksem sõltuvus fossiilkütuste turgudest (eriti naftast ja gaasist). Taastuvate energiaallikate arvu suurenemine võib stimuleerida ka ELi tööhõivet läbi töökohtade loomise uutes, nn rohelise tehnoloogia valdkondades.

Peamised statistilised näitajad

Esmatootmine

Taastuvenergia esmatootmine EL 28s oli 2015. aastal 205 miljonit ekvivalenttonni — moodustades 26,7 % kõikidest allikatest toodetavast koguprimaarenergiast. EL 28 toodetud taastuvenergia kogus kasvas ajavahemikus 2005–2015 kokku 71,0 % ehk aastas keskmiselt 5,5 %. Taastuvenergia esmatootmise kiiret laienemist võib võrrelda esmatootmisega kõikidest energiaallikatest, kus kogutoodang vähenes 15,2 % (või keskmiselt 1,6 % aastas), mis rõhutab taastuvate energiaallikate kasvavat olulisust ELi energiaallikate kogumis.

Suurimad taastuvenergia allikad olid EL 28s 2015. aastal tahked biokütused ning taaskasutatavad jäätmed, moodustades veidi alla kahe kolmandiku (63,5 %) taastuvenergia esmatootmisest (vt tabel 1). Hüdroenergia oli suuruselt teine allikas taastuvenergia kogumis (14,3 % kogu taastuvenergiast), sellele järgnes tuuleenergia (12,7 %). Kuigi nende tootmise tase jäi küllaltki madalaks, kasvas tuule- ja päikeseenergia tootmine eriti kiiresti, neist viimase osakaal 2015. aastal EL 28s toodetud taastuvenergiast oli 6,4 %, samas kui geotermiline energia moodustas kogu taastuvenergiast 3,2 %. Tõusu ja mõõna, lainete ning ookeanienergia tootmise tase on praegu väga madal, ning tootmiseks vajalik tehnoloogia asub peamiselt Prantsusmaal ja Ühendkuningriigis.

EL 28 suurim taastuvenergia tootja oli 2015. aastal Saksamaa, kelle toodang moodustas taastuvenergia kogutoodangust 19,0 %. Itaalia (11,5 %) ja Prantsusmaa (10,4 %) olid ainsad teised liikmesriigid, kes registreerisid kahekohalise arvuga osakaalu, ning neile järgnesid Rootsi (9,0 %) ja Hispaania (8,2 %).

Taastuvenergia tootmine kasvas Maltal ajavahemikus 2005–2015 keskmiselt 40,3 % aastas, kuigi tootmise absoluuttase jäi kaugelt EL 28s madalaimaks. Samal ajaperioodil registreeriti iga-aastane rohkem kui 10,0 % kasv Ühendkuningriigis ja Belgias (mõlemas 13,0 % aastas), Ungaris (10,5 %, juhime tähelepanu, et Ungari andmed muutusid oluliselt) ja Iirimaal (10,4 %). Taastuvenergia esmatootmine kasvas võrdlemisi kiiresti ka Bosnias ja Hertsegoviinas (ajavahemikus 2005–2014 14,1 % aastas). Taastuvenergia esmatootmine kasvas ülejäänud ELi liikmesriikides ning ELi mittekuuluvates riikides alla 10,0 % aastas ning taastuvenergia tootmise laienemine oli võrdlemisi aeglane — keskmiselt alla 3,0 % aastas — Rumeenias, Horvaatias, Rootsis, Lätis, Soomes, Austrias ja Sloveenias, samuti Norras, Serbias, Albaanias, Montenegros ja endises Jugoslaavia Makedoonia vabariigis.

Taastuvenergiaallikate kogumis esines ELi liikmesriikide lõikes märkimisväärseid erinevusi, mis peegeldavad suurel määral loodusvarasid ja ilmastikutingimusi. Näiteks rohkem kui neli viiendikku Maltal toodetud taastuvenergiast (83,1 %) ning ligi kaks kolmandikku Küprosel toodetust (66,8 %) tulenes päikeseenergiast. Seevastu saadi ligi üks kolmandik võrdlemisi mägiste riikide, nagu Rootsi, Austria ja Sloveenia taastuvenergiast hüdroenergiast. Hüdroenergia moodustas ka rohkem kui kolmandiku Türgi, Montenegro, endise Jugoslaavia Makedoonia vabariigi ja Serbia taastuvenergia tootmisest, tõustes üle kahe kolmandiku Albaanias ning saavutades kõrgtaseme ligi 90 %ga Norras. Ligi veerand (23,2 %) Itaalias (kus esineb aktiivset vulkaanilist tegevust) toodetud taastuvenergiast pärines geotermilistest energiaallikatest. Nende osakaal kasvas 30,8 %ni Türgis ning saavutas Islandil 75,8 %ga kõrgtaseme. Tuuleenergia suhteline osakaal oli eriti kõrge Iirimaal (57,6 %) ja Taanis (34,4 %), samas kui tuuleenergia moodustas toodetud taastuvenergiast üle veerandi Ühendkuningriigis ja Hispaanias ning ligi ühe viiendiku Portugalis.

Tarbimine

Taastuvenergiaallikad moodustasid 2015. aastal 13,0 % EL 28 energia sisemaisest kogutarbimisest (vt tabel 2). Taastuvenergiaallikatel oli võrdlemisi tähtis osa Taani (28,4 %), Austria (29,0 %) ja Soome (31,6 %) energia sisemaises kogutarbimises ning see ületas ühe kolmandiku sisemaisest kogutarbimisest Lätis (35,1 %) ja Rootsis (42,2 %) ning samuti Albaanias (34,3 %), Norras (44,7 %) ja Islandil (84,9 %).

EL sooviks on, et 2020. aastaks moodustaks taastuvenergia 20 % energia summaarsest lõpptarbimisest. See eesmärk jaotatakse ELi liikmesriikide vahel vastavalt riiklikele tegevuskavadele (inglise keeles), millega soovitakse sillutada teed taastuvenergiaallikate arendamiseks igas liikmesriigis. Joonisel 1 on näidatud viimased kättesaadavad andmed taastuvenergiaallikate osakaalu kohta summaarses energia lõpptarbimises ning iga liikmesriigi jaoks 2020. aastaks seatud eesmärgid. 2015. aastal oli taastuvenergiaallikate osakaal EL 28 summaarses energia lõpptarbimises 16,7 %.

ELi liikmesriikide seas registreeriti 2015. aastal kõige suurem taastuvenergiaallikate osakaal summaarses energia lõpptarbimises Rootsis (53,9 %), samas kui Soome, Läti, Austria ja Taani teatasid, et üle 30,0 % nende energia lõpptarbimisest pärines taastuvenergiaallikatest saadud energiast. Võrreldes viimaste, 2015. aasta kohta kättesaadavate andmetega peavad Madalmaad, Prantsusmaa, Iirimaa, Ühendkuningriik ja Luksemburg igaüks, arvestades seatud eesmärke, suurendama taastuvenergiaallikate osakaalu summaarses energia lõpptarbimises vähemalt 6,0 protsendipunkti võrra. Seevastu üheksa liikmesriiki olid juba ületanud neile 2020. aastaks seatud eesmärgid. Eriti suurel määral ületasid seatud eesmärke Horvaatia, Rootsi ja Eesti.

Elektrienergia

Kõige viimased, 2015. aasta kohta kättesaadavad andmed (vt joonis 2) näitavad, et taastuvenergiaallikatest saadud energia moodustas rohkem kui veerandi (28,8 %) EL 28 summaarsest elektritarbimisest. Austrias (70,3 %) ja Rootsis (65,8 %) moodustas taastuvenergiaallikatest pärinev energia vähemalt kolm viiendikku kogu tarbitud elektrienergiast — seda suuresti tänu hüdroenergiale ja biokütustele — samas kui Portugalis (52,6 %), Lätis (52,2 %) ja Taanis (51,3 %) pärines taastuvatest energiaallikatest üle poole tarbitud elektrienergiast.

2005. ja 2015. aasta võrdlusest nähtub, et Eestis, Belgias, Ühendkuningriigis ja Poolas registreeriti kõige kiirem taastuvenergiaallikatest pärineva elektrienergia osakaalu kasv. Kõnealune osakaal kasvas viimasel kümnendil, mille kohta on andmed kättesaadavad, vähemalt viis korda. Juhime tähelepanu, et kasv algas tavaliselt madalalt tasemelt, nagu Küprose ja Malta puhul, kus 2005. aastal elektrienergiat taastuvatest energiaallikatest ei toodetudki.

Taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia kasv ajavahemikus 2005–2015 (vt joonis 3) peegeldab suuresti kolme taastuva energiaallika kasutamise laienemist üle kogu ELi – nendeks olid peamiselt tuuleturbiinid, kuid ka päikeseenergia ja tahked biokütused (sh taaskasutatavad jäätmed). Kuigi hüdroenergia oli 2015. aastal EL 28s jätkuvalt suurim taastuvelektrienergia allikas (38,4 % koguenergiast), oli sellisel viisil toodetud elektrienergia kogus võrdlemisi sarnane kümme aastat tagasi registreeritud tasemega, sest tootmise üldine kasv oli 6,5 %. 2015. aastal EL 28s tahketest biokütustest ja tuuleturbiinidest toodetud elektrienergia kogus oli seevastu vastavalt 2,5 ja 4,3 korda suurem kui 2005. aastal. Selle tulemusena kasvas 2015. aastal tuuleturbiinide ja tahkete biokütuste osakaal taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia üldkoguses vastavalt 31,3 %ni ning 18,4 %ni. Päikeseenergiast toodetud elektrienergia kasv oli veelgi võimsam – olles 2005. aastal vaid 1,5 TWh ning möödudes 2008. aastal geotermilisest energiast, jõudis see 2015. aastal 107,9 TWh tasemele. Kõnealuse 10aastase perioodi jooksul kasvas päikeseenergia osakaal EL 28s taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia üldkoguses 0,3 %-lt 11,2 %ni. Tõusu ja mõõna, lainete ning ookeanienergia moodustasid 2015. aastal EL 28s vaid 0,05 % taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia üldkogusest.

Transport

2008. aasta lõpus seati EL 28 transpordikütuse puhul 2020. aastaks taastuvate energiaallikate (sh vedelad biokütused, vesinikul põhinev ehk nn roheline elektrienergia) osakaalu eesmärgiks 10 %. 2015. aastal oli taastuvate energiaallikate keskmine osakaal transpordikütustes 6,7 % ehk 3,7 korda suurem kui 2005. aastal (1,8 %).

ELi liikmesriikide seas varieerus taastuvenergia suhteline osakaal transpordikütustes suurtest näitajatest nagu 24,0 % Rootsis ja 22,0 % Soomes (ainsa liikmesriigina registreeriti kahekohaline osakaal 2015. aastal veel Austrias, 11,4 %) kuni väikeste näitajateni nagu 2,0 % Hispaanias, Kreekas ja Eestis (vt joonis 4).

Mõnes ELi liikmesriigis täheldati kiiret kasvu taastuvenergia kasutamisel transpordikütusena. Seda eriti Iirimaal, Luksemburgis ja Soomes: Iirimaal ja Luksemburgis kasvas taastuvate energiaallikate osakaal 0,1 %-lt 2005. aastal kuni 6,5 %ni 2015. aastal, samas kui Soomes kasvas see samal ajavahemikul 0,9 %-lt 22,0 %ni. Ajavahemikus 2005–2015 kasvas taastuvate energiaallikate osakaal transpordikütuses samuti rohkem kui kümme korda Taanis, Portugalis, Kreekas ja Madalmaades.

Andmete allikad ja kättesaadavus

Taastuvenergia statistikat arvutatakse teabe alusel, mis on kogutud vastavalt energiastatistikat käsitlevale määrusele (EÜ) nr 1099/2008, mida on viimati muudetud 2014. aasta aprillis määrusega (EL) nr 431/2014. Õigusakti konsolideeritud versioon on samuti kättesaadav.

Taastuvenergia osakaalu summaarses energia lõpptarbimises peetakse peamiseks näitajaks edusammude mõõtmisel vastavalt strateegiale „Euroopa 2020 – arukas, jätkusuutlik ja kaasav majanduskasv“. Kõnealust näitajat võib pidada hinnanguliseks taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamist käsitleva direktiivi 2009/28/EÜ jälgimisel — kuid mõnes riigis ei ole veel täielikult välja töötatud statistilist süsteemi, mis vastaks kõnealuse direktiivi nõuetele konkreetsete taastuvenergiatehnoloogiate kohta. Näiteks ei esitata soojuspumpade puhul sageli andmeid ümbritseva keskkonna soojusenergia kohta. Lisaks tuleb taastuvenergia osakaalu arvutamisel vastavalt direktiivi nõuetele kasutada hüdroenergia ja tuuleenergia puhul normaliseerimisvalemit, et tasakaalustada ilmastikutingimuste mõju. Arvestades hüdroenergia tootmisele kohaldatavat 15aastast normaliseerimisnõuet ning energiastatistika kättesaadavust (EL 28 kohta, alates 1990. aastast), puuduvad asjaomase näitaja kohta pikaajalise andmed.

Taastuvatest energiaallikatest pärineva elektrienergia osakaalu määratletakse taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia ning elektri kodumaise kogutarbimise vahelise suhtarvuna. Taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia hõlmab hüdroelektrijaamade (v. a pumbajaamad) toodetud elektrienergiat, samuti tahketest biokütustest /jäätmetest ning tuule- ja päikeseenergia ja geotermilistes käitistes toodetud elektrienergiat.

Transpordisektoris kütuseks kasutatava taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaalu arvutatakse energiastatistika alusel vastavalt direktiivis 2009/28/EÜ kirjeldatud metoodikale. Asjaomase näitaja arvutamisel on kuni 2010. aastani arvestatud kõigi vedelate biokütuste osakaalu. Alates 2011. aastast piirduvad transpordis kasutatavate vedelate biokütuste andmed ainult vedelate biokütustega, mis vastavad direktiivile 2009/28/EÜ (ehk teisisõnu vastavad säästvuse kriteeriumidele). Seetõttu esineb andmesarjas katkestusi, nagu on näidatud joonisel 4.

Tuleb rõhutada, et taastuvenergia direktiivi mõjul jälgivad ELi liikmesriigid tähelepanelikumalt oma majanduse taastuvenergiatoodete vooge. Erilise tähelepanu all on biomassi tarbimine, mille puhul on tehtud uusi üksikasjalikumaid uuringuid, et võimaldada liimesriikidel saada täiendavaid andmeid biomassiga seotud energia lõpptarbimise kohta. Seetõttu tegelevad mõned liikmesriigid oma statistika läbivaatamisega ning on olnud juhtumeid, kus taastuvatest energiaallikatest pärineva energia osakaal on seetõttu suhteliselt suurel määral kasvanud. Kõnealune kasv ei peegelda täiendavaid taastuvenergia vooge, vaid näitab pigem olemasolevate voogude korrektsemat arvestamist. Liikmesriikide seast, kes on juba biomassi andmed läbi vaadanud, võib kolme peamise näitena tuua Horvaatia, Leedu ja Ungari. Juhime tähelepanu, et kõik kolm riiki saavutasid kõnealuste läbivaatamiste alusel 2020. aastaks seatud taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise eesmärgid.

Kontekst

Euroopa Komisjon on sätestanud mitu energiastrateegiat kindla, jätkusuutliku ja vähese CO2-heitega majanduse tagamiseks. Lisaks võitlusele kliimamuutuste vastu kasvuhoonegaaside heite vähendamise kaudu toob taastuvate energiaallikate kasutamine tõenäoliselt kaasa energiavarustuse kindluse, mitmekesisema energiavarustuse, vähenenud õhusaaste ning samuti võimalike töökohtade loomise keskkonna- ja taastuvenergiasektoris.

2008. aasta detsembris vastu võetud 2020. aasta kliima- ja energiapaketis (inglise keeles) ergutati veelgi enam kasutama taastuvaid energiaallikaid ning kutsuti üles vähendama energiatarbimist ja kasvuhoonegaaside heidet. Taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamist käsitlevas direktiivis 2009/28/EÜ sätestati eesmärk suurendada taastuvatest energiaallikatest toodetava energia osakaalu ELi siseses energia kogutarbimises 2020. aastaks 20 %ni, samuti peaksid taastuvad energiaallikad moodustama samaks ajaks 10 % transpordisektoris kasutatavast kütusest. Direktiiviga muudetakse taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergiat toetavat õigusraamistikku; nõutakse, et riiklike tegevuskavade (inglise keeles) kaudu tuleb näidata, kuidas toimub taastuvenergia arendamine igas liikmesriigis, luuakse koostöömehhanisme ning kehtestatakse vedelate biokütuste jätkusuutlikkuse kriteeriumid (seoses murega biokütuste võimaliku kahjuliku mõju pärast põllukultuuride hindadele, toiduga kindlustatusele, metsade kaitsele, bioloogilisele mitmekesisusele, vee- ja mullastikuressurssidele). 6. juunil 2012 avaldas Euroopa Komisjon teatise „Taastuvenergia, Euroopa energiaturu oluline osaline“ (COM(2012) 271 final), milles kirjeldati taastuvenergiapoliitika võimalusi pärast 2020. aastat. Samuti nõuti teatises paremini kooskõlastatud Euroopa lähenemisviisi toetuskavade kehtestamisel ja reformimisel ning ulatuslikumat taastuvenergiaga kauplemist liikmesriikide vahel. 2014. aasta jaanuaris esitas Euroopa Komisjon 2030. aasta energia- ja kliimaeesmärgid (inglise keeles), millega sooviti julgustada erainvesteeringute tegemist taristusse ja vähese süsinikdioksiidiheitega tehnoloogiatesse. Üks esitatud põhieesmärk on, et taastuvenergia osakaal moodustaks 2030. aastaks vähemalt 27 %. Neid sihte nähakse edasise sammuna kasvuhoonegaaside heite eesmärkide saavutamiseks 2050. aastaks, mis on esitatud teatises Konkurentsivõimeline vähese CO2-heitega majandus aastaks 2050 – edenemiskava (KOM (2011) 112 lõplik). 2014. aasta juulis võeti vastu aruanne elektrienergiaks, kütteks ja jahutuseks kasutatavate tahkete ja gaasiliste kütuste jätkusuutlikkuse kohta (SWD(2014) 259) (inglise keeles).

Üks 2014. aastal esitatud kümnest Euroopa Komisjoni prioriteedist on energialiit. See on ette nähtud kindla, jätkusuutliku, konkurentsivõimelise ja taskukohase energia tagamiseks. 2015. aasta veebruaris tutvustas Euroopa Komisjon teatises (COM(2015) 80 final) vastupidava energialiidu ja tulevikku suunatud kliimamuutuste poliitika raamstrateegiat. Teatises nähakse strateegia puhul ette viis mõõdet, millest üks on majanduse CO2-heite vähendamine, mis on hõlmatud mitme poliitilise meetmega, sh: riiklike eesmärkide seadmine kasvuhoonegaaside heite vähendamiseks; tegevuskava vähese CO2-heitega liikuvuse suunas liikumiseks; ELi eesmärk saavutada juhtpositsioon taastuvenergia kasutamisel. Seda silmas pidades esitas Euroopa Komisjon 2016. aasta juulis meetmete paketi Euroopa kiirem üleminek vähesele CO2-heitega majandusele (COM(2016) 500 final).