Archive:Taastuvenergia statistika

'’Andmed 2018. aasta jaanuari seisuga. Viimased andmed: Täiendav Eurostati teave, põhitabelid ja andmebaas. Artikli kavandatud uuendamine: juuli 2019.

Joonis 1. Taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaal, 2004 ja 2016
(% energia summaarsest lõpptarbimisest)
Allikas: Eurostat (t2020_31)

Joonis 2. Taastuvate energiaallikate osakaal transpordis, 2016
(% energia summaarsest lõpptarbimisest)
Allikas: Eurostat (nrg_ind_335a)

Joonis 3. Energia esmatootmine taastuvatest energiaallikatest, EL 28, 1990–2016
(Mtoe)
Allikas: Eurostat (nrg_110a)

Joonis 4. Taastuvenergia sisemaine kogutarbimine, EL 28, 1990–2016
(Mtoe)
Allikas: Eurostat (nrg_110a)

Tabel 1. Taastuvenergia osakaal energia sisemaises kogutarbimises, 2016
(%)
Allikas: Eurostat (nrg_100a) ja (nrg_107a)

Tabel 2. Taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaal energia summaarses lõpptarbimises, 2004–2016
(%)
Allikas: Eurostat (nrg_ind_335a)

Joonis 5. Taastuvatest allikatest pärit elektrienergia kogutoodang, EL 28, 1990–2016
(TWh)
Allikas: Eurostat (nrg_105a)

Tabel 3. Taastuvatest energiaallikatest toodetud elektri osakaal elektrienergia kogutarbimises, 2004–2016
(%)
Allikas: Eurostat (nrg_ind_335a)

Tabel 4. Taastuvate energiaallikate osakaal kütmises ja jahutamises, 2004–2016
(%)
Allikas: Eurostat (nrg_ind_335a)

Tabel 5. Taastuvate energiaallikate osakaal transpordis, 2004–2016
(%)
Allikas: Eurostat (nrg_ind_335a)

Joonis 6. Vedelate biokütuste esmatootmine, EL 28, 1990-2016
(Mtoe)
Allikas: Eurostat (nrg_110a)

Käesolevas artiklis esitatakse viimased statistilised andmed taastuvate energiaallikate kohta Euroopa Liidus (EL). Taastuvad energiaallikad hõlmavad tuuleenergiat, päikeseenergiat (soojus-, fotoelektriline ja kontsentreeritud energia), hüdroenergiat, tõusu-mõõnaenergiat, geotermilist energiat, biokütuseid ning taaskasutatavaid jäätmeid.

Taastuvenergia kasutamisel on palju võimalikke eeliseid, sh kasvuhoonegaaside heite vähendamine, energiaallikate mitmekesistamine ning väiksem sõltuvus fossiilkütuste turgudest (eriti naftast ja gaasist). Taastuvate energiaallikate arvu suurenemine võib stimuleerida ka ELi tööhõivet läbi töökohtade loomise uutes, nn rohelise tehnoloogia valdkondades.

Peamised statistilised näitajad

Taastuvenergia osakaal on ELis viimastel aastatel jõuliselt kasvanud. Täpsemalt on taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaal summaarses energia lõpptarbimises viimastel aastatel peaaegu kahekordistunud: 2004. aastal oli see 8,5 % ja 2016. aastal juba 17,0 %.

Sellist positiivset arengut on soodustanud õiguslikult siduvad eesmärgid, mis kehtestati taastuvatest energiaallikatest toodetava energia osakaalu suurendamiseks direktiiviga 2009/28/EÜ taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamise kohta. EL tervikuna on teel 2020. aasta eesmärkide saavutamise suunas, kuid mõnel liikmesriigil tuleb veel lisapingutusi teha, et täita oma kohustused seoses järgmise kahe põhieesmärgiga: taastuvatest energiaallikatest toodetud energia üldine osakaal summaarses energia lõpptarbimises (vt joonis 1) ja taastuvatest energiaallikatest toodetud energia konkreetne osakaal transpordis (vt joonis 2).

Energia esmatootmine taastuvatest energiaallikatest

Taastuvenergia esmatootmine EL 28s oli 2016. aastal 211 miljonit naftaekvivalenttonni (toe). Ajavahemikul 2006–2016 kasvas EL 28s toodetud taastuvenergia kogus kokku 66,6 %, mis võrdub keskmise kasvuga 5,3 % aastas.

Kõige olulisemad taastuvad energiaallikad EL 28s olid puit ja muud tahked biokütused ning taaskasutatavad jäätmed. 2016. aastal oli nende osakaal taastuvatest energiaallikatest energia esmatootmisel 49,4 % (vt joonis 3). Hüdroenergia oli taastuvenergiaallikate kasutamise struktuuris tähtsuselt teine (osakaal 14,3 % kõikidest taastuvatest energiaallikatest) ja sellele järgnes tuuleenergia (12,4 %). Tuule- ja päikeseenergia tootmine kasvas eriti kiiresti (kuigi neid toodeti suhteliselt vähe) ning päikeseenergia osakaal moodustas EL 28s 2016. aastal toodetud taastuvenergiast 6,3 % ja geotermilise energia osakaal 3,2 %. Praegu toodetakse tõusu-mõõna, lainete ning ookeanienergiat väga vähe. Need tehnoloogiad on põhimõtteliselt olemas Prantsusmaal ja Ühendkuningriigis.

Taastuvatest energiaallikatest toodetud energia tarbimine

Taastuvenergiaallikad moodustasid 2016. aastal 13,2 % EL 28 sisemaisest energia kogutarbimisest. Puit ja muu tahke biomass on taastuvenergiaallikate kasutamise struktuuris jätkuvalt kõige suurema osatähtsusega. Juba 1990. aastal moodustasid hüdroenergia ja puit 91,5 %. Kasv on pärast seda olnud siiski palju aeglasem kui teistel taastuvenergiaallikatel. Seetõttu on nende kombineeritud osa 2016. aastaks kahanenud 59,3 %ni. Taastuvatest energiaallikatest toodetud energia sisemaise kogutarbimise muutumine on graafiliselt kujutatud joonisel 4 (elektritootmine ei ole normaliseeritud).

Taastuvad energiaallikad olid energia sisemaises kogutarbimises (vt tabel 1) suhteliselt olulised Taanis (28,7 %), Austrias (29,6 %) ja Soomes (30,7 %) ja ületasid ühte kolmandikku sisemaisest tarbimisest Lätis (37,2 %) ja Rootsis (37,1 %) ning samuti Islandil (82,7 %).

Taastuvate energiaallikate osakaalu sisemaises kogutarbimises ei tohi segamini ajada selle osakaaluga summaarses energia lõpptarbimises (2020. aasta eesmärkide saavutamise jälgimise ametlik näitaja, mis on kehtestatud direktiiviga 2009/28/EÜ taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamise kohta). Sisemaise kogutarbimise ja summaarse energia lõpptarbimise täpsed määratlused on esitatud jaotises Andmete allikad ja kättesaadavus.

Taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaal energia summaarses lõpptarbimises

ELi soov on, et 2020. aastaks moodustaks taastuvatest energiaallikatest toodetud energia 20 % energia summaarsest lõpptarbimisest. See eesmärk jaotatakse ELi liikmesriikide vahel vastavalt riiklikele tegevuskavadele (inglise keeles), millega soovitakse sillutada teed taastuvate energiaallikate kasutamise arendamiseks igas liikmesriigis. Joonisel 1 on näidatud viimased kättesaadavad andmed taastuvate energiaallikate osakaalu kohta summaarses energia lõpptarbimises ning 2020. aastaks seatud eesmärgid. 2016. aastal oli taastuvate energiaallikate osakaal EL 28 summaarses energia lõpptarbimises 17,0 % võrreldes 8,5 %-ga 2004. aastal.

Rootsi, kus summaarses energia lõpptarbimises saadi 2016. aastal enam kui pool (53,9 %) energiast taastuvatest energiaallikatest, oli ELi liikmesriikidest selle näitaja poolest esimene, talle järgnesid Soome (38,7 %), Läti (37,2 %), Austria (33,5 %) ja Taani (32,2 %). Skaala teises otsas olid kõige väiksema taastuvate energiaallikate osakaaluga Luksemburg (5,4 %), Malta ja Madalmaad (mõlemad 6,0 %), Belgia (8,7 %) ning Ühendkuningriik ja Küpros (mõlemad 9,3 %). 2016. aasta kõige värskemate teadaolevate andmete põhjal tuleb Prantsusmaal, Madalmaadel ja Iirimaal oma eesmärgi saavutamiseks taastuvenergia osakaalu energia lõpptarbimises tõsta vähemalt 6,0 protsendipunkti võrra. Vastupidiselt sellele on üksteist liikmesriiki 2020. aasta eesmärgi juba ületanud. Eriti suurel määral ületasid seatud eesmärke Horvaatia, Rootsi ja Eesti. Teatavad Kreeka taastuvenergia osakaalu andmed 2016. aasta kohta põhinevad Eurostati hinnangul.

2015–2016. aasta keskmist taastuvenergia direktiivi soovitusliku kujunemiskõveraga võrreldes võib märgata, et Prantsusmaa, Luksemburg, Madalmaad ja endine Jugoslaavia Makedoonia vabariik jäid teise soovitusliku kujunemiskõvera väärtustest allapoole ja kõik ülejäänud riigid ülespoole.

Tabelis 2 on esitatud kõikide liikmesriikide andmed ning samuti soovitusliku kujunemiskõvera väärtused.

Taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaal on jagatud kolmeks eri komponendiks (osakaal elektrienergias, osakaal kütmises ja jahutamises ning osakaal transpordis).

Taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaal – elekter

2016. aastal moodustas taastuvatest energiaallikatest toodetud elekter rohkem kui neljandiku (29,6 %) kõikide EL 28 riikide elektri kodumaisest kogutarbimisest kokku. Hüdroenergia on kõige olulisem taastuvallikas, selle kannul on tuuleenergia (vt joonis 5). Tuleb arvesse võtta, et direktiivis 2009/28/EÜ sätestatud arvestusvalemid näevad ette, et hüdro- ja tuuleenergiast saadud elekter tuleb normaliseerida, et arvestada ilma muutumist aasta jooksul (hüdroenergia tuleb normaliseerida viimase 15 aasta kohta ja tuuleenergia viimase 5 aasta kohta). Taastuvatest energiaallikatest ajavahemikul 2006–2016 toodetud elektrienergia osakaalu kasv peegeldab üldjoontes kolme taastuva energiaallika levikut kogu ELis – peamiselt tuuleenergia, kuid ka päikeseenergia ja tahked biokütused (sh taaskasutatavad jäätmed). Kuigi hüdroenergia oli 2016. aastal EL 28s jätkuvalt suurim taastuvelektrienergia tootmise allikas (36,9 % koguenergiast), oli sellisel viisil toodetud elektrienergia kogus võrdlemisi sarnane kümme aastat tagasi registreeritud tasemega, sest tootmise üldine kasv oli 10,8 %. Erinevalt sellest oli 2016. aastal EL 28s päikesest ja tuuleturbiinidest toodetud elektrienergia kogus vastavalt 44,4 ja 3,7 korda suurem kui 2006. aastal. Selle tulemusena kasvas 2016. aastal tuuleenergia ja päikeseenergia osakaal taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia üldkoguses vastavalt 31,8 %ni ning 11,6 %ni. Elektri tootmine päikeeseenergiast kasvas järsult: 2006. aastal oli see ainult 2,5 TWh, ületas geotermilise energia 2008. aastal ja jõudis 2016. aastaks tasemele 110,8 TWh. Kõnealuse 10aastase perioodi jooksul kasvas päikeseenergia osakaal EL 28s taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia üldkoguses 0,3 %lt kuni 11,6 %ni. Tõusu-mõõna, lainete ning ookeanienergia moodustasid 2016. aastal EL 28s vaid 0,05 % taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia üldkogusest.

Liikmesriigiti on olukord märkimisväärselt erinev. Austrias (72,6 %) ja Rootsis (64,9 %) saadi vähemalt kolm viiendikku kogu tarbitud elektrist taastuvatest energiaallikatest — suuresti tänu hüdroenergiale ja tahketele biokütustele — ning taastuvatest energiaallikatest toodeti enam kui pool tarbitud elektrist Portugalis (54,1 %), Taanis (53,7 %) ja Lätis (51,3 %). Teisalt oli Küprosel, Ungaris, Luksemburgis ja Maltal taastuvatest allikatest toodetud elektrienergia osakaal alla 10 % (vt tabel 3).

Taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaal – kütmine ja jahutamine

2016. aastal moodustas taastuvenergia EL 28s 19,1 % kogu kütte ja jahutamise energiatarbimisest. See on oluline kasv võrreldes 10,3 %ga 2004. aastal. Kasvu toetas tööstussektori, teenuste ja elamusektori (ehitussektori) kasvav tarbimine. Soojuspumpadega kogutud aerotermiline, geotermiline ja hüdrotermiline soojusenergia on võetud arvesse sel määral, nagu liikmesriigid sellest on teatanud. Taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaal kütmisel ja jahutamisel on esitatud tabelis 4.

Taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaal – transport

ELis lepiti kokku transpordisektori ühine eesmärk saavutada 2020. aastaks 10 % taastuvenergia osakaal (sh vedelad biokütused, vesinik, biometaan, nn roheline elektrienergia jne).

Taastuvatest energiaallikatest toodetud energia keskmine osakaal transpordis kasvas 1,4 %st 2004. aastal 7,1 %ni 2016. aastal. ELi liikmesriikides ulatus taastuvenergia suhteline osakaal transpordi kütusekulus alates küllaltki suurest osakaalust 30,3 % Rootsis ja 10,6 % Austrias kuni väikese osakaaluni alla 2,0 % Horvaatias, Kreekas, Sloveenias ja Eestis (vt joonis 2).

Mõnes ELi liikmesriigis täheldati kiiret kasvu taastuvenergia kasutamisel transpordikütusena. Seda eriti Iirimaal, Kreekas, Luksemburgis ja Soomes.

Lisateavet taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise osakaalu kohta transpordis on esitatud tabelis 5.

Taastuvenergia kasutamisel transpordis on enim levinud energiaallikas vedelad biokütused, mida tavaliselt segatakse fossiilkütustega. Joonisel 6 on esitatud vedelate biokütuste tootmise areng Euroopa Liidus viimastel aastatel.

Tänu siduvatele 2020. aasta eesmärkidele on vedelate biokütuste tootmine ELis oluliselt kasvanud: kõige enam levinud on biodiisel, sellele järgneb biobensiin ja muud vedelad biokütused.

Andmete allikad ja kättesaadavus

Metoodika

Artiklis esitatud statistika põhineb andmetel, mis on koostatud direktiivis 2009/28/EÜ (taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamise kohta) esitatud arvestusvalemite kohaselt ja arvutatud energiastatistika põhjal, mida reguleerib määrus (EÜ) nr 1099/2008 energiastatistika kohta, viimati muudetud 2017. aasta novembris määrusega (EL) 2017/2010.

Kõige uuemad teadaolevad andmed taastuvatest energiaallikatest saadud energia osakaalu kohta pärinevad võrdlusaastast 2016. Andmed on olnud kättesaadavad kõikide ELi liikmesriikide kohta (välja arvatud teatavad 2016. aasta andmed Kreeka kohta, mille asemel on kasutatud Eurostati hinnangut) ja samuti Euroopa Majanduspiirkonna riikide Islandi ja Norra kohta ning Albaania, Montenegro ja endise Jugoslaavia Makedoonia vabariigi kohta. Üldiselt on andmed terviklikud, värsked ja riikide vahel usaldusväärselt võrreldavad. Taastuvenergiat käsitlevate üldandmete puhul võib olemasolevate riikide ja muude andmete loend veidi erineda, kuna artikkel avaldatakse enne seda, kui Eurostat on 2016. aasta ametlikud energiabilansid avaldanud. Artiklis esitatud teavet täiendatakse ja ajakohastatakse (vajaduse korral), kui Eurostati 2016. aasta bilansid on veebruari alguses ametlikult avaldatud. Lisaks sellele on kõige uuemaid andmeid võetud Eurostati tööandmebaasist (juurdepääs ainult Eurostatis). Seetõttu ei näita lingid Eurostati avaliku andmebaasi ametlikele andmeallikatele ajakohastatud andmeid enne, kui need veebruari alguses ametlikult ajakohastatakse.

Taastuvenergia osakaalu summaarses energia lõpptarbimises peetakse peamiseks näitajaks edusammude mõõtmisel vastavalt [Euroopa 2020. aasta strateegiale, millega edendatakse arukat, jätkusuutlikku ja kaasavat majanduskasvu. Näitajat võib pidada hinnanguks direktiivi 2009/28/EÜ (taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamise kohta) järelevalvele, kuigi mõne riigi statistiline süsteem ei ole spetsiifiliste taastuvenergia tehnoloogiate jaoks veel piisavalt arenenud, et direktiivi nõudeid täita. Näiteks ei esitata soojuspumpade puhul paljudes riikides andmeid ümbritseva keskkonna soojusenergia kohta.

Kõikide arvutuste juures on arvesse võetud erisätteid, mis on kehtestatud direktiivis 2009/28/EÜ pärast selle muutmist Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. septembri 2015. aasta direktiiviga (EL) 2015/1513, millega muudetakse direktiivi 98/70/EÜ bensiini ja diislikütuse kvaliteedi kohta ning direktiivi 2009/28/EÜ taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamise kohta.

Andmete statistiline revideerimine on oluline aspekt, mida tuleb andmete tõlgendamisel arvesse võtta. Viimased andmed 2005. aasta kohta näitavad väikest varieerumist andmete suhtes, mis olid kättesaadavad direktiivi ettevalmistamise ja vastuvõtmise ajal aastatel 2007–2008. Muutuste põhjus on liikmesriikidelt iga-aastastele energeetikaküsimustikele vastuseks saadud andmekogumite revideerimine. Revideeritud andmetest, mis käsitlesid biomassi tarbimist elamusektoris, ning ajakohastatud andmetest Horvaatia kohta nähtub, et seal on taastuvatest energiaallikatest saadud energiatarbimine ületanud riigi 2020. aasta eesmärki 2004. aastast alates (esimene aasta, mille kohta väärtused on olemas). Kuid Horvaatia ei ole ainus selline juhtum. Tuleb rõhutada, et taastuvenergia direktiivi mõjul jälgivad riigid palju tähelepanelikumalt taastuvenergiatoodete voogude liikumist majanduses. Väga tähelepanuväärne on biomassi tarbimine, mille kohta riigid algatavad uusi üksikasjalikumaid uuringuid, et saada rohkem andmeid biomassienergia lõpptarbimise kohta. Selle tagajärjel on mitu riiki oma andmeid revideerinud ning taastuvatest energiaallikatest saadava energia osakaal on olnud suurem (nt Horvaatia, Prantsusmaa, Leedu ja Ungari).

Energia sisemaine kogutarbimine on kõikidel eesmärkidel kasutatav kogu energiakogus.

Energia lõpptarbimine on kogu energiakogus, mis tarnitakse tarbijatele (eratarbijad, ettevõtted ja tööstus). Selle alla ei kuulu tarned energia muundamise protsesside jaoks (nt elektrijaamad, kütuse rafineerimistehased, kõrgahjud). See hõlmab ka energiatooteid, mida võib kasutada muul eesmärgil kui energia saamiseks (nt keemilistes protsessides).

'Summaarne energia lõpptarbimine’ on taastuvenergia direktiivis 2009/28/EÜ määratletud kui energiatooted, mida tarnitakse energia saamise eesmärgil tööstusele, transpordisektorile, majapidamistele, teenuste-, sealhulgas avalike teenuste sektorile, põllumajandus-, metsandus- ja kalandussektorile, sealhulgas elektri ja soojuse tarbimine energiasektoris elektri ja soojuse tootmiseks ning elektri- ja soojuskaod jaotamisel ja edastamisel.

Energiatootmine muudest kui taaskasutatavatest olmejäätmetest arvati maha kütteks ja elektritootmiseks kasutatud biomassi osast. Energiatarbimine torujuhtmetranspordiks arvati energia summaarsesse lõpptarbimisse kooskõlas energiastatistika määruse sektoripõhise liigitusega. Selleks et parandada täpsust ja ühtsust riikide statistikaga taastuvenergia osakaalu arvutamisel, kasutati vaikimisi kütteväärtuste asemel 'riikide kütteväärtusi’, kui need olid kättesaadavad, et kõikide energiatoodete kogused ümber arvutada energiaühikuteks.

Komisjon on alles hiljaaegu saanud valmis lõplikud juhised soojuspumpadega toodetud energia arvestamise kohta. Mõned riigid ei ole oma riiklikke statistikasüsteeme veel parandanud, et oleks võimalik täielikult arvestada kõiki taastuvaid energiaallikaid (nt taastuvenergia seoses soojuspumpadega). Hoolimata heakskiidetud statistilise metoodika puudumisest andmete kogumise ajal ja selleks, et andmed oleks terviklikud, võeti soojuspumpadega toodetud taastuvenergia osa arvesse juhtudel, kui liikmesriik oli piisavalt andmeid esitanud. Neil põhjustel on käesolevas väljaandes ja energiabilanssides avaldatud andmetes mõned väikesed erinevused.

Eurostati koostatud energiastatistika ja energiabilansid ei erista säästlikke ja mittesäästlikke taastuvaid energiaallikaid. Selline eristamine on võimalik Eurostatis välja töötatud arvestusvahendiga (abivahend SHARES^[1]) (inglise keeles), kui aruandeid esitavatel riikidel tuleb anda selle kohta lisateavet. Seetõttu tuleks meeles pidada (kui selgelt pole öeldud teisiti), et taastuvenergia hõlmab kõiki taastuvaid energiaallikaid, nii säästlikkuse kriteeriumitele vastavaid kui ka mittevastavaid taastuvaid energiaallikaid.

Andmed ajavahemikul 2004–2010. Direktiivi 2009/28/EÜ ei olnud veel olemas või oli see just hiljuti vastu võetud. Enamikus Euroopa riikides ei oldud seda veel siseriiklikku õigusesse üle võetud. Nimetatud aastate väärtusi ei kasutata selleks, et mõõta direktiivi I lisa B osas määratletud soovitusliku kujunemiskõvera õiguslikku täitmist. Taastuvenergia direktiivis 2009/28/EÜ sätestatakse, et eesmärgi saavutamisel lähevad arvesse ainult säästlikkuse kriteeriumidele vastavad biokütused ja vedelad biokütused. Võeti vastu otsus, et ajavahemikul 2004–2010 lähevad taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaalu numeraatori arvutamisel arvesse kõik biokütused ja vedelad biokütused.

’Andmed alates aastast 2011'. Artikli 17 (biokütuste ja vedelate biokütuste säästlikkuse kriteeriumid) nõuete täitmist tuleb hinnata vastavalt artiklile 18 (biokütuste ja vedelate biokütuste säästlikkuse kriteeriumide järgimise kontrollimine). Alates võrdlusaastast 2011 võivad riigid nõuetekohaste biokütustena teatada ainult sellistest biokütustest ja vedelatest biokütustest, mille puhul on täielikult tõestatud artikli 17 ja artikli 18 nõuete täitmine. Taastuvate energiaallikate osakaalu arvutamisel lähevad arvesse ainult aruannetes esitatud ja nõuetele vastavad biokütused ja vedelad biokütused. Mõne riigi puhul ei olnud biokütuste ja vedelate biokütuste tarbimine ajavahemikul 2011–2015 nõuetele vastavana (säästlikuna) tõendatud, kuna direktiivi 2009/28/EÜ rakendati hiljem. Taastuvenergia osakaal tervikuna on alates 2004. aastast kasvanud, kuid ajavahemikul 2010–2011 selle osa transpordis kahanes. Seda võib osaliselt seostada nõuetele vastavate biokütuste täieliku puudumisega, millest teatasid mitu ELi liikmesriiki (2011. aastal teatasid riigid biokütuste kasutamisest, kuid need ei vastanud nõuetele üldse või vastas nõuetele väga väike osa neist). Ajavahemikul 2011–2015 ei loetud teatavaid biokütuseid ja vedelaid biokütuseid nõuetele vastavaks (säästlikuks), kuna mõni riik ei olnud taastuvenergia direktiivi kõiki sätteid veel täielikult rakendanud.

Taastuvatest energiaallikatest pärineva elektrienergia osakaalu määratletakse taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia ning elektri kodumaise kogutarbimise vahelise suhtarvuna. Nagu on sätestatud taastuvenergia direktiivis 2009/28/EÜ, hõlmab ' taastuvatest energiaallikatest toodetud elektri’ summaarne lõpptarbimine taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrit. See hõlmab hüdroelektrijaamades toodetud elektrienergiat (välja arvatud hüdroelekter, mis on toodetud eelnevalt mäe otsa pumbatud vett kasutavates pumpelektrijaamades) ning samuti tahketest biokütustest/jäätmetest, tuulest ja päikesest ning maasoojusest saadud elektrienergiat. Direktiiviga nõutakse ka, et hüdro- ja tuuleenergiast toodetud elektrienergia kogus tuleb normaliseerida. Arvestades hüdroenergiast toodetud elektrienergiale kohaldatavat 15aastast normaliseerimisnõuet ning energiastatistika kättesaadavust (EL 28 kohta, alates 1990. aastast), puuduvad asjaomase näitaja kohta pikad aegread.

Selleks et välja arvutada, millise osakaalu moodustab taastuvenergia kasutamine kütteks ja jahutuseks, on taastuvatest energiaallikatest toodetud energia lõpptarbimine määratletud kui taastuvenergia lõpptarbimine kütteks ja jahutuseks tööstuses, majapidamistes, teenuste-, põllumajandus-, metsandus- ja kalandussektoris, pluss taastuvenergiast toodetud kaugkütte kogused. Kütte ja jahutuse summaarne lõpptarbimine on kõikide energiatoodete lõpptarbimine, välja arvatud elekter, kõikidel muudel eesmärkidel peale transpordi, pluss soojuse kasutamine omatarbeks elektri- ja soojusjaamades ning soojuskaod võrkudes. Täpsemat teavet vt SHARES tool manual (inglise keeles).

Transpordisektoris kütuseks kasutatava taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaalu arvutatakse energiastatistika alusel vastavalt direktiivis 2009/28/EÜ kirjeldatud metoodikale. Asjaomase näitaja arvutamisel on kuni 2010. aastani arvestatud kõigi vedelate biokütuste osakaalu. Alates 2011. aastast piirduvad transpordis kasutatavate vedelate biokütuste andmed ainult vedelate biokütustega, mis vastavad direktiivile 2009/28/EÜ (ehk teisisõnu vastavad säästlikkuse kriteeriumidele).

Kontekst

Euroopa Komisjon on sätestanud mitu energiastrateegiat kindlama , jätkusuutliku ja vähese CO2-heitega majanduse tagamiseks. Lisaks võitlusele kliimamuutuste vastu kasvuhoonegaaside heite vähendamise kaudu toob taastuvate energiaallikate kasutamine tõenäoliselt kaasa suurema energiavarustuse kindluse, mitmekesisema energiavarustuse, vähenenud õhusaaste ning samuti võimalike töökohtade loomise keskkonna- ja taastuvenergiasektoris.

2008. aasta detsembris vastu võetud 2020. aasta kliima- ja energiapaketis (inglise keeles) pakuti täiendavaid stiimuleid, et aastaks 2020 suurendada taastuvate energiaallikate kasutamist kuni 20 %ni energia kogutarbimisest ning kutsuti üles vähendama nii energiatarbimist kui ka kasvuhoonegaaside heidet 20 % võrra. Taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamist käsitlevas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2009/28/EÜ sätestati eesmärk suurendada taastuvatest energiaallikatest toodetava energia osakaalu ELi siseses energia kogutarbimises 2020. aastaks 20 %ni, samuti peaksid taastuvad energiaallikad moodustama samaks ajaks 10 % transpordisektoris kasutatavast kütusest. Direktiiviga muudetakse taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergiat toetavat õigusraamistikku; nõutakse, et riiklike tegevuskavade (inglise keeles) kaudu tuleb näidata, kuidas toimub taastuvenergia arendamine igas ELi liikmesriigis, luuakse koostöömehhanisme ning kehtestatakse vedelate biokütuste säästlikkuse kriteeriumid (seoses murega biokütuste võimaliku kahjuliku mõju pärast põllukultuuride hindadele, toiduga kindlustatusele, metsade kaitsele, elurikkusele, vee- ja mullastikuvarudele). 2014. aasta juulis võeti vastu aruanne elektrienergiaks, kütteks ja jahutuseks kasutatavate tahkete ja gaasiliste biokütuste säästlikkuse kohta (SWD(2014) 259) (inglise keeles).

6. juunil 2012 esitas Euroopa Komisjon teatise „Taastuvenergia, Euroopa energiaturu oluline osaline“ (COM(2012) 271 final), milles kirjeldati taastuvenergiapoliitika võimalusi pärast 2020. aastat. Samuti nõuti teatises paremini kooskõlastatud Euroopa lähenemisviisi toetuskavade kehtestamisel ja reformimisel ning ulatuslikumat taastuvenergiaga kauplemist ELi liikmesriikide vahel. 2014. aasta jaanuaris esitas Euroopa Komisjon 2030. aasta energia- ja kliimaeesmärgid (inglise keeles), millega sooviti julgustada erainvesteeringute tegemist taristusse ja vähese CO2-heitega tehnoloogiasse. Üks esitatud põhieesmärk on, et taastuvenergia osakaal moodustaks 2030. aastaks vähemalt 27 %. Neid sihte nähakse edasise sammuna kasvuhoonegaaside heite eesmärkide saavutamiseks 2050. aastaks, mis on esitatud teatises Konkurentsivõimeline vähese CO2-heitega majandus aastaks 2050 – edenemiskava (KOM (2011) 112 lõplik).

Üks 2014. aastal esitatud kümnest Euroopa Komisjoni prioriteedist on energialiit. Energialiit on ette nähtud tagama turvalise, säästva, konkurentsivõimelise ja taskukohase energia. 2015. aasta veebruaris tutvustas Euroopa Komisjon teatises (COM(2015) 80 final) oma kavatsusi luua vastupidava energialiidu ja tulevikku suunatud kliimamuutuste poliitika raamstrateegia. Teatises nähakse strateegia puhul ette viis mõõdet, millest üks on majanduse CO2-heite vähendamine.