Archive:Piirkondlik haridus ja koolitusstatistika

Andmed 2014. aasta märtsi seisuga. Viimased andmed: Täiendav Eurostati teave, Põhitabelid ja Andmebaas. Artikli planeeritud ajakohastamine: juuni 2015.

Interaktiivseid kaarte saab vaadata aadressil Eurostat Statistical Atlas (kasutusjuhend asub aadressil User's manual) (inglise keeles).

Käesolev artikkel on osa statistikaalaste artiklite kogumikust, mille aluseks on Eurostati piirkondlik aastaraamat. Selles esitatakse valik Eurostatist kättesaadavast piirkondlikust haridus- ja koolitusstatistikast. Haridus, kutseõpe ja üldisemalt elukestev õpe täidavad Euroopa Liidu (EL) majandus- ja sotsiaalstrateegiates üliolulist rolli.

Peamised statistilised näitajad

28 ELi liikmesriiki käsitlevate andmete kohaselt omandas 2011. aastal haridust kõikidel haridusastmetel alates esimese taseme haridusest kraadiõppeni 93,7 miljonit inimest. Lisaks sellele omandas alusharidust 15,4 miljonit last.

Eurostat koostab ja avaldab haridus- ja koolitusstatistikat ELi piirkondade, ELi liikmesriikide ning kogu EL-28 kohta; lisaks on avaldatud teavet EFTA ja kandidaatriikide kohta. See statistika on üldiselt seotud NUTS 2. tasandi piirkondadega ning käesolevas artiklis esitatakse haridussüsteemis osalemist ning haridus- ja koolitussüsteemist väljalangemist, õpingute alustamist ja lõpuleviimist ning täiskasvanute elukestvat õpet käsitlevad andmed. Statistika nelja-aastaste osalemismäärade ja kolmanda taseme hariduse omandajate arvu kohta on Horvaatia puhul kättesaadavad vaid riiklikul tasandil, Saksamaa ja Ühendkuningriigi puhul on need näitajad esitatud NUTS 1. tasandi piirkondade kohta.

Nelja-aastaste laste osalemine hariduses

Kaart 1. Nelja-aastaste alushariduses ja esimese taseme hariduses
(ISCED 0. ja 1. aste) osalejate määr NUTS 2. tasandi piirkondade kaupa, 2012 (1)
(% nelja-aastastest). Allikas: Eurostat (educ_regind)

Koolikohustuslik iga on liikmesriigiti erinev: Luksemburgis ja Põhja-Iirimaal (Ühendkuningriik) algab see neljandast eluaastast, teistes ELi piirkondades viiendast seitsmenda eluaastani. Alushariduses osalemine on enamikus ELi liikmesriikides üldiselt vabatahtlik. Strateegias „Euroopa 2020” rõhutatakse vajadust suurendada kohustusliku hariduse omandamiseks valmistuvate laste määra. Strateegia üks peaeesmärke on suurendada alushariduses osalevate laste osatähtsust 2020. aastaks vähemalt 95 %-ni.

2012. aastal oli 28 ELi liikmesriigis alushariduses või esimese taseme hariduses osalevate nelja-aastaste osatähtsus 91,7 %. Nelja-aastaste alushariduses või esimese taseme hariduses osalemise määr oli üldiselt kõrge — vähemalt 95,0 % või üle selle oli määr Saksamaal, Itaalias, Iirimaal, Taanis, Belgias, Luksemburgis, Ühendkuningriigis, Hispaanias, Madalmaades, Prantsusmaal ja Maltal. Üle 95,0 % oli määr ka Islandil ja Norras (EFTA riikidest). Seevastu Kreekas, Horvaatias, Soomes ja Poolas osales 2012. aastal alushariduses või esimese taseme hariduses alla 70,0 % nelja-aastastest. Suhteliselt madal osalemismäär registreeriti ka EFTA riikides Liechtensteinis ja Šveitsis (mõlemas alla 60,0 %), ning veelgi madalam oli see kandidaatriikides endises Jugoslaavia Makedoonia vabariigis (24,5 %) ja Türgis (19,2 %).

Mitmes Prantsusmaa, Hispaania, Madalmaade ja Ühendkuningriigi piirkondades osalesid peaaegu kõik nelja-aastased alushariduses või esimese taseme hariduses

Kaardil 1 on näha, et ELi piirkondade lõikes üle veerandi (26,8 %) 224 NUTS 2. tasandi piirkonnast, mille kohta on kättesaadavad 2012. aasta andmed, teatas, et alushariduses või esimese taseme hariduses osales vähemalt 99,0 % nelja-aastastest lastest. Üle kolme neljandiku neist 60 piirkonnast asus üksnes neljas ELi liikmesriigis — Prantsusmaal (16 piirkonda), Hispaanias (11 piirkonda), Ühendkuningriigis (11 NUTS 1. tasandi piirkonda) ja Madalmaades (8 piirkonda). Ainsad muud liikmesriigid, kus osalemismäär ületas 99,0 % rohkem kui ühes piirkonnas, olid Belgia (viis piirkonda) ja Itaalia (neli piirkonda). Ka Maltas ületas osalemismäär 99,0 % (kuigi käesoleva detailsuse astme juures hõlmab see üht piirkonda). Neli ülejäänud piirkonda olid Burgenland Austrias, Iirimaa lõuna- ja idaosa, Alentejo Portugalis ja Midtjylland Taanis.

Ateenas oli nelja-aastaste alushariduses või esimese taseme hariduses osalemise määr kõige madalam

28 ELi liikmesriigis oli 19 NUTS 2. tasandi piirkonda, kus alushariduses või esimese taseme hariduses osalevate nelja-aastaste laste osatähtsus jäi 2012. aastal alla 65,0 %. Madalaim osalemismäär registreeriti Kreeka pealinnapiirkonnas Attikis (30,8 %).Üldisemalt registreeriti üks madalaimaid nelja-aastaste osalemise määrasid Kreeka, Poola ja Soome piirkondades ja Horvaatias (mille kohta on kättesaadavad ainult riiklikud andmed).

Andmed piirkondade kohta:

Attiki (EL30), Kreeka

National and Kapodistrian University of Athens
Kreeka pealinnapiirkonna Attiki viimased piirkondlikud 2012. aasta haridusalased näitajad osutasid erinevatele suundumustele. Attiki oli ainus Kreeka piirkond, kus alushariduses või esimese taseme hariduses osales vähem kui pool kõikidest nelja-aastastest. Nelja-aastaste osalemise määr oli 30,8 %, mis oli ligikaudu kolmandik 28 ELi liikmesriigi keskmisest (91,7 %).
Seevastu kolmanda taseme hariduse omandajate osatähtsus (võrreldes 20–24aastaste kohalike elanike arvuga) oli Attikis 121,8 %, mis ületab 28 ELi liikmesriigi keskmist (64,1 %) peaaegu kaks korda.
© Foto: A. Savin

Huvitav on asjaolu, et mõnes pealinnapiirkonnas jäi alushariduses või esimese taseme hariduses osalevate nelja-aastaste osatähtsus alla riiklikku keskmist. Eriti selgelt tuli see ilmsiks Kreekas, Hispaanias ja Portugalis, vähemal määral Saksamaal, Itaalias, Ungaris ja Austrias. Vastupidiselt Ühendkuningriigi suuremale osale olid Šotimaal osalemismäärad eriti madalad. Märkida tuleb, et Šotimaa parlamendil on hariduspoliitika suhtes autonoomia ning sealne haridussüsteem on ülejäänud Ühendkuningriigi omast selgelt erinev.

Haridus- ja koolitussüsteemist väljalangejad

15 või 17 aasta vanuses seisavad paljud noored valiku ees, kas jätkata hariduse omandamist, alustada kutseõpet või otsida töökoht. Täisajaga koolikohustus kestab enamikus ELi liikmesriikides keskmiselt üheksa või kümme aastat ja üldiselt lõppeb see teise taseme alumise astme hariduse omandamisega. Koolikohustus on mõnevõrra pikem Lätis, Maltas ja enamikus Ühendkuningriigi osades (11 aastat), Luksemburgis, Portugalis ja Põhja-Iirimaal (12 aastat) ning Ungaris ja Madalmaades (13 aastat).

2012. aasta alguses ei osalenud ligikaudu 12,7 % ELi 18–24aastatest elanikest haridus- või koolitussüsteemis

Näitaja, mille abil saadakse teavet haridus- ja koolitussüsteemist väljalangejate kohta, kajastab nende 18–24aastaste osatähtsust, kes on omandanud ainult teise taseme alumise astme hariduse ning kes ei osale jätkuhariduses ega -koolituses (enne uuringut, mille alusel andmed koostati).

Euroopa strateegias „Euroopa 2020” on seatud eesmärk vähendada haridus- ja koolitussüsteemist väljalangejate osatähtsust 2020. aastaks allapoole 10 %. 2012. aastal oli 28 ELi liikmesriigis 18–24aastaseid haridus- ja koolitussüsteemist väljalangejate hulka arvatud inimesi 12,7 %. Nende hulgas oli meeste osatähtsus mõnevõrra suurem (14,4 %) kui naiste osatähtsus (10,9 %).

Haridus- ja koolitussüsteemist väljalangejate osatähtsus oli väikseim Ida-Euroopas

Nagu on näha kaardil 2, oli 2012. aastal haridus- ja koolitussüsteemist väljalangejate osatähtsus EL-28 lõikes väga erinev. Tähelepanu tuleb pöörata asjaolule, et nimetatud näitaja võimalusi on viimase aasta jooksul oluliselt täiustatud, nii teave on nüüd leitav NUTS 2. tasandi piirkondade kaupa. Tšehhi Vabariigi pealinnapiirkonnas Prahas oli 2012. aastal madalaim 18–24aastaste haridus- ja koolitussüsteemist väljalangejate osatähtsus (2,4 %). 28 ELi liikmesriigis oli 13 NUTS 2. tasandi piirkonda, kus haridus- ja koolitussüsteemist väljalangejate osatähtsus jäi alla 5,0 %. Peaaegu kõik neist asusid Ida-Euroopas — neli piirkonda (sealhulgas Praha) Tšehhi Vabariigis, kolm piirkonda Poolas, Horvaatia mõlemad piirkonnad ja üks piirkond Bulgaarias, Sloveenias ja Slovakkias. Ainus Ida-Euroopast väljaspool asuv piirkond, kus nimetatud osatähtsus jäi alla 5,0 %, oli Steiermarki piirkond Austrias (mis hõlmab riigi Sloveeniaga piirnevat kaguosa).

Kaart 2. Haridus- ja koolitussüsteemist väljalangejad NUTS 2. tasandi piirkondade kaupa, 2012 (1)
(% 18–24aastastest). Allikas: Eurostat (edat_lfse_16)

Peaaegu kahes igast viiest ELi piirkonnast kuulus 2012. aastal vähem kui 10 % piirkonna 18–24aastastest elanikest haridus- ja koolitussüsteemist väljalangenud noorte hulka

264 NUTS 2. tasandi piirkonna seas, mille kohta andmed 28 ELi liikmesriigi lõikes olid kättesaadavad, oli 2012. aastal 104 piirkonda, kus alla 10,0 % piirkonna 18–24aastastest elanikest kuulus haridus- ja koolitussüsteemist väljalangejate hulka (kaks esimest tooni kaardil 2). Need piirkonnad asusid ELis suhteliselt hajali, v.a Euroopa lõunaosas, kus vaid kolmes piirkonnas (mis kõik asusid Kreekas) jäi määr alla 10,0 %. Haridus- ja koolitussüsteemist väljalangenuid oli vähimal määral territooriumil, mis ulatus Skandinaaviast allapoole läbi Leedu ja Poola, lahknedes siis lääne poole Saksamaa ja Beneluxi riikide suunas ja lõuna poole Tšehhi Vabariigi, Slovakkia, Ungari, Austria, Sloveenia ja Horvaatia suunas.

Geograafiliselt äärepoolseimatel aladel on haridus- ja koolitussüsteemist väljalangenute osatähtsus sageli üks suurimaid

Teisalt registreeriti 2012. aastal suurim 18–24aastaste haridus- ja koolitussüsteemist väljalangenute osatähtsus Hispaania ja Portugali autonoomsetes linnades. Neile äärepoolsetele piirkondadele on vähemalt osaliselt iseloomulik, et seal puuduvad laialdased jätkuharidus- ja koolitusvõimalused, mistõttu peavad õpilased valitud kutsealal jätkamiseks ära kolima.

2012. aastal oli kogu ELis 35 NUTS 2. tasandi piirkonda, kus 18–24aastaseid haridus- ja koolitussüsteemist väljalangenuid oli 20 % või rohkem. Valdavalt asusid need Euroopa lõunaosas (26 piirkonda) ja koondusid Hispaanias ja Portugalis — nende kahe riigi kõikides piirkondades, v.a neljas Hispaania põhjapoolses piirkonnas ja kahes Portugali keskosas asuvas piirkonnas, ulatus see määr üle 20,0 %. Haridus- ja koolitussüsteemist väljalangenute osatähtsus ületas 20,0 % ka Itaalia neljas äärepoolses piirkonnas (sh Sardiinia ja Sitsiilia saarel), Kreeka kirdepiirkonnas Anatoliki Makedonias, Thrakis ja Malta saarel (mis käesoleva detailsuse astme juures hõlmab üht piirkonda). Väljaspool Lõuna-Euroopat moodustasid haridus- ja koolitussüsteemist väljalangenud üle viiendiku 18–24aastastest elanikest neljas Ühendkuningriigi hõredalt asustatud ja peamiselt maapiirkonnas (millest kaks asusid riigi piirimail — Cornwall ja Isles of Scilly, ning (Šoti) mägismaa ja saared), lisaks kahes Bulgaaria ja kahes Rumeenia piirkonnas.

Riikide tasandil registreeriti Belgia ja Austria pealinnapiirkondades kõige suurem haridus- ja koolitussüsteemist väljalangenute osatähtsus

Vahest üllatuslikult oli Belgia pealinnapiirkond ainus muu piirkond, kus 2012. aasta alguses ei osalenud haridus- ja koolitussüsteemis 20,0 % või rohkem 18–24aastastest elanikest: Région de Bruxelles-Capitale / Brussels Hoofdstedelijk Gewest piirkonnas registreeriti kõikidest Belgia NUTS 2. tasandi piirkondadest kõige kõrgem haridus- ja koolitussüsteemist väljalangenute osatähtsus l (20,1 %). See oli vastuolus üldise seaduspäraga, mille kohaselt on pealinnapiirkondades suhteliselt madal haridus- ja koolitussüsteemist väljalangenute osatähtsus, mis kajastab tõenäoliselt enamikus pealinnades pakutavaid laialdasi jätkuhariduse võimalusi. Kahest ELi liikmesriigist, mille kohta andmed on kättesaadavad, oli Belgia üks, kus 2012. aastal registreeriti pealinnapiirkonnas kõige kõrgem haridus- ja koolitussüsteemist väljalangenute osatähtsus: teine oli Austria pealinnapiirkond Viin, kus väljalangenute osatähtsus oli 10,9 % (alla ELi 28 liikmesriigi keskmise).

Haridus- ja koolitussüsteemist väljalangenute osatähtsus vähenes kõige kiiremini Portugali ja Hispaania piirkondades

Kaardil 3 on esitatud haridus- ja koolitussüsteemist väljalangenud 18–24aastaste osatähtsuse dünaamika — võrdlus põhineb üldiselt kolmeaastasel perioodil, mis hõlmab aastaid 2009–2012. Selle ajavahemiku kolmel järjestikusel aastal kahanes ELi 28 liikmesriigis haridus- ja koolitussüsteemist väljalangenute osatähtsus, vähenedes kokku 1,5 protsendipunkti kuni 12,7 %-ni 2012. aastal. See kogu EL-28s ilmnev vähenemine leidis aset kahes kolmandikus NUTS 2. tasandi piirkondades, sest haridus- ja koolitussüsteemist väljalangenute osatähtsus vähenes 176 piirkonnas 263-st, mille kohta andmed on kättesaadavad (tavalise, ajavahemikku 2009–2012 hõlmava võrdlusperioodi suhtes võib esineda mõningaid kõrvalekaldeid, nagu nähtub kaardi 3 allmärkusest).

Kaart 3. Haridus- ja koolitussüsteemist väljalangenute osatähtsuse muutus NUTS 2. tasandi piirkondade kaupa, 2009–2012 (1)
(erinevus aastate 2012 ja 2009 vahel väljendatuna protsendipunktides, 18–24aastaste %). Allikas: Eurostat (edat_lfse_16)

Haridus- ja koolitussüsteemist väljalangenud 18–24aastaste elanike osatähtsus vähenes ajavahemikul 2009–2012 kõige rohkem Portugali ja Hispaania piirkondades, kus registreeriti suurimad väljalangemise määrad. Suurim langus toimus ajavahemikul 2009–2012 Portugali Norte piirkonnas, kus väljalangenute osatähtsus langes 14,3 protsendipunkti kuni 21,3 %-ni. Ka kolmes muus Portugali piirkonnas (Regiões Autónomas dos Açores ja da Madeira ja Alentejo mandripiirkond) ning Hispaania Illes Balearsi piirkonnas vähenes haridus- ja koolitussüsteemist väljalangenute osatähtsus ajavahemikul 2009–2012 vähemalt 10,0 protsendipunkti.

Haridus- ja koolitussüsteemist väljalangenute osatähtsus kasvas ajavahemikul 2009–2012 peaaegu kolmandikus (263 piirkonnast 83-s) NUTS 2. tasandi piirkondadest, mille kohta andmed on kättesaadavad. See tõus oli olemuselt mõõdukas, sest vaid üheksas piirkonnas kasvas väljalangenute osatähtsus 4,0 protsendipunkti või rohkem (kaardi 3 kõige tumedama tooniga alad). Nende seas oli Ühendkuningriigi kolm piirkonda, sealhulgas ainus ELi piirkond, mis teatas selle määra kahekohalisest kasvust — mägismaad ja saared — ning kus haridus- ja koolitussüsteemist väljalangenud 18–24aastaste osatähtsus tõusis 2008.–2011. aastatel 13,7 protsendipunkti. Kaks teist Ühendkuningriigi piirkonda olid Cornwall ja Isles of Scilly ning East Yorkshire ja Northern Lincolnshire; ülejäänud kuus piirkonda asusid Belgias (pealinnapiirkond Région de Bruxelles-Capitale / Brussels Hoofdstedelijk Gewest), Bulgaarias, Hispaanias, Prantsusmaal, Itaalias ja Poolas.

Bulgaaria oli ainus ELi liikmesriik, kus haridus- ja koolitussüsteemist väljalangenute osatähtsus oli meeste puhul naiste vastavast näitajast väiksem

Haridus- ja koolitussüsteemist väljalangenute osatähtsust käsitlevat teavet võib analüüsida ka meeste ja naiste erisuguste andmete alusel. 28 ELi liikmesriigis oli haridus- ja koolitussüsteemist väljalangenud 18–24aastaste naiste osatähtsus 2012. aastal keskmiselt 3,5 protsendipunkti väiksem kui meeste vastav näitaja. Suurimad erinevused soolise jagunemise põhjal registreeriti Lõuna-Euroopas, kus haridus- ja koolitussüsteemist väljalangemise määr oli meeste puhul üldiselt palju kõrgem. Eelkõige oli see nii Portugalis, Maltas, Küprosel, Hispaanias ja Itaalias, kuid samuti Lätis ja Eestis. Seevastu Bulgaaria oli ainus ELi liikmesriik, kus väljalangenute osatähtsus oli meeste hulgas väiksem kui naiste hulgas (vahe oli 2012. aastal vaid 0,9 protsendipunkti).

85 % ELi piirkondades on haridus- ja koolitussüsteemist väljalangemise määr meeste puhul kõrgem kui naiste puhul

Joonisel 1 on esitatud piirkonnad, kus soolise jagunemise põhjal on registreeritud kõige ebatüüpilisemad erinevused: nende hulgas on 10 piirkonda, kus meeste osatähtsus (protsendipunktides) oli naistest oluliselt suurem (joonise vasakpoolne osa) ja 10 piirkonda, kus naiste osatähtsus oli meestest oluliselt suurem (joonise parempoolne osa). 220 NUTS 2. tasandi piirkonnast vaid 33 piirkonnas ehk 15 % piirkondades, mille kohta on andmed kättesaadavad, oli 2012. aastal haridus- ja koolitussüsteemist väljalangenute osatähtsus meeste hulgas väiksem kui naiste hulgas. Suurim oli vahe Bulgaarias Severozapadeni piirkonnas, kus meeste osatähtsus 9,4 protsendipunkti väiksem kui naiste vastav näitaja.

Joonis 1. Haridus- ja koolitussüsteemist väljalangenud NUTS 2. tasandi piirkondade kaupa, kus naiste ja meeste vahel on ebatüüpilised erinevused, 2012 (1)
(% 18–24aastastest meestest / naistest). Allikas: Eurostat (edat_lfse_16)

Suurim väljalangenute osatähtsus meeste puhul registreeriti Extremaduras

Haridus- ja koolitussüsteemist väljalangemise määr oli meeste puhul üldiselt kõrgem kui naiste puhul ning 2012. aastal tõusis see soolise jagunemise põhjal registreeritud erinevus kahekohalise näitajani üheksas NUTS 2. tasandi piirkonnas (nagu võib näha joonise 1 vasakpoolses osas). Kõnealused piirkonnad, kus registreeriti ühed kõrgeimad haridus- ja koolitussüsteemist väljalangemise üldmäärad, asusid kõik Lõuna-Euroopas, valdavalt Hispaanias ja Portugalis. Väljalangemisega seotud suurimad erinevused soolise jagunemise põhjal registreeriti Extremaduras (Hispaania), kus väljalangemise määr oli meeste puhul 41,3 %, st umbes 18,8 protsendipunkti kõrgem kui naiste puhul. Extremaduras oli väljalangemise määr meeste hulgas kõrgem kui üheski teises NUTS 2. tasandi piirkonnas.

Lisaks kahele perifeersele Hispaania autonoomsele linnale registreeriti kõrgeim haridus- ja koolitussüsteemist väljalangenud naiste osatähtsus Hispaania Illes Balearsi piirkonnas (29,6 %). Väljalangemise üldmäär Illes Balearsi piirkonnas langes 2009.–2012. aastatel 10,7 protsendipunkti (ulatuselt kolmas vähenemine NUTS 2. tasandi piirkondades) — lähem vaatlus näitab, et kõnealuses piirkonnas oli vähenemistempo meeste puhul peaaegu kolm korda kiirem kui naiste puhul.

Kolmanda taseme hariduse omandajad

Kolmanda taseme haridus on haridustase, mida omandatakse ülikoolides, rakenduskõrgkoolides, tehnoloogiainstituutides ja muudes haridusasutustes, mis annavad akadeemilisi kraade või kutsetunnistusi. Kolmanda taseme hariduse omandamise alustamiseks on tavaliselt vaja enne omandada teise taseme hariduse ülemine aste ja/või teise taseme järgne, kolmanda taseme eelne haridus. 2012. aastal (õppeaasta 2011/2012) omandas 28 ELi liikmesriigis kolmanda taseme haridust 20,0 miljonit inimest.

Kaardil 4 näidatud ülikoolis või sarnases (kolmanda taseme) haridusasutuses õppijate osatähtsus vastava piirkonna 20–24aastaste elanike hulgas, andes aimu sellest, kui populaarne on see piirkond kolmanda taseme hariduse omandajate seas. Mõnes piirkonnas on näitajad väga kõrged (tublisti üle 100 %), sest seal asuvad suured ülikoolid või muud kolmanda taseme haridust pakkuvad õppeasutused. Kõrged näitajad on märk sellest, et neisse piirkondadesse tuleb hulgaliselt õppijaid muudest piirkondadest (või riikidest). Samuti tuleb silmas pidada, et tänu hariduse ja õppimisvõimaluste edendamisele kõikide ühiskonnaliikmete seas omandab kolmanda taseme hariduse üha rohkem inimesi, kes ei kuulu traditsioonilisse 20–24aastaste vanuserühma (mida kasutatakse selle suhtarvu leidmisel nimetajana).

Kaart 4. Kolmanda taseme hariduse
(ISCED 5. ja 6. aste) omandajate osatähtsus, % 20–24aastastest elanikest NUTS 2. tasandi piirkondade kaupa, 2012 (1)
(%). Allikas: Eurostat (educ_regind)

Bratislavský kraj's ja Prahas ületas kolmanda taseme hariduse omandajate ja piirkonna 20–24aastaste elanike suhe 2:1

Õppeaastal 2011/2012 oli kolmanda taseme hariduse omandamise määr suhteliselt kõrge Põhja-Hispaanias, Põhja-Itaalias, Põhja-Kreekas ja Leedus (kõnealusel NUTS-tasandil üks piirkond) ja Soomes — seda näitab kaardi 4 kõige tumedam toon. Piirkonnad, kus kolmanda taseme hariduse omandajate osatähtsus piirkonna 20–24aastaste elanike arvuga võrreldes oli kõige suurem, olid sageli siiski pealinnapiirkonnad. Eriti tuli see esile Bratislavský kraj piirkonnas (Slovakkia) ja Prahas (Tšehhi Vabariik), kus kolmanda taseme hariduse omandajate määr tipnes 220,5 % ja 214,7 % juures. Need olid ainsad kaks piirkonda, kus kolmanda taseme hariduse omandajate arv ületas enam kui kahekordselt 20–24aastaste elanike arvu.

Pealinnapiirkonnad tõmbavad ligi kolmanda taseme hariduse omandajaid

18 ELi piirkonnast, kus 20–24aastaste kolmanda taseme hariduse omandajate arv ületas 2012. aastal vastava vanuserühma elanike arvu, moodustasid suurema osa (11) pealinnapiirkonnad: Bratislavský kraj (Slovakkia), Praha (Tšehhi Vabariik), Viin (Austria), Bucuresti - Ilfov (Rumeenia), Région de Bruxelles-Capitale / Brussels Hoofdstedelijk Gewest (Belgia), Attiki (Kreeka), Zahodna Slovenija (Sloveenia), Mazowieckie (Poola), Comunidad de Madrid (Hispaania), Közép-Magyarország (Ungari) ja Lazio (Itaalia). Ülejäänud seitsmest piirkonnast, kus kolmanda taseme hariduse omandajate arv ületas 20–24aastaste elanike arvu, asusid viis Kreekas (nendest neljas piirkonnas olid suhtarvud suuremad Attiki vastavast näitajast); teised kaks piirkonda olid La Rioja (Hispaania) ja Province/Provincie Brabant Wallon (Belgia).

Kreeka, Saksamaa, Madalmaad ja Rootsi — ainsad liikmesriigid, kus pealinnapiirkondades ei registreeritud suurimat kolmanda taseme hariduse omandajate kontsentratsiooni

Bulgaaria, Taani, Iirimaa, Prantsusmaa, Portugali, Soome ja Ühendkuningriigi (andmed on kättesaadavad ainult NUTS 1. tasandi piirkondade kohta ) pealinnapiirkondades registreeriti 20–24aastaste elanike arvuga võrreldes riigi kõrgeim kolmanda taseme hariduse omandajate kontsentratsioon, olgugi et suhtarvud jäid seal alla 100 %.

Seega olid Saksamaa (andmed on kättesaadavad ainult NUTS 1. tasandi piirkondade kohta), Madalmaad ja Rootsi Kreeka kõrval (vt eespool) ainsad mitme piirkonnaga liikmesriigid, kus 2012. aastal oli kõige rohkem kolmanda taseme hariduse omandajaid võrreldes 20–24aastaste elanike arvuga, väljapool pealinnapiirkonda (märkida tuleb, et Horvaatia kohta on olemas ainult riiklikud andmed). Saksamaal Hamburgis (79,6 %) ja Bremenis (74,8 %) registreeriti kõrgemad määrad kui Berliinis (70,0 %). Madalmaades Groningenis (89,5 %) ja Utrechtis (7,2 %) oli suurimad kolmanda taseme hariduse omandajate ja piirkonna 20–24aastaste elanike suhtarvud ning tegemist oli ainsate piirkondadega, kus registeeritud määrad ületasid Noord-Hollandi (69,9 %). Rootsis registreeriti suurim määr Övre Norrlandi 94,5 %), Östra Mellansverige (75,5 %) ja Sydsverige piirkonnas (72,2 %), mille näitajad olid Stockholmi omast (69,1 %) kõrgemad.

Kolmanda taseme hariduse omandamine

Kahelt järgmiselt kaardilt saab teavet selle kohta, kui suur osa elanikkonnast on omandanud kolmanda taseme hariduse ehk ülikoolikraadi või samaväärse kvalifikatsiooni. Strateegia „Euroopa 2020” ühe haridusalase sihi kohaselt peaks 2020. aastaks vähemalt 40 % ELi riikide 30–34aastastest elanikest olema omandanud kolmanda taseme hariduse.

28 ELi liikmesriigis oli 2012. aastal kolmanda taseme hariduse omandanud veidi üle kolmandiku (35,7 %) 30–34aastastest. Need viimased arvandmed kinnitavad arvamust, et kõrgema taseme hariduse omandajate osatähtsus ELi elanikkonna hulgas kasvab, mis on kooskõlas strateegia „Euroopa 2020” ühe sihiga , samas kui kümme aastat tagasi (2002. aastal) oli vastav osa 12,2 protsendipunkti võrra väiksem (23,5 %).

Linnastud tõmbavad ligi kõrgelt kvalifitseeritud töötajaid

Võttes arvesse, et enamik 30–34aastaseid on omandanud kolmanda taseme hariduse enne 30. eluaastat, saab selle näitaja põhjal hinnata ka piirkondade ligitõmbavust (tõmbeefekti) seoses tööhõivevõimalustega, mida need piirkonnad võivad lõpetajatele pakkuda. Kas siis prestiiži pärast või eesmärgiga kasutada ära mastaabisäästu, mida mõned Euroopa suurimad linnad pakuvad, valivad suurettevõtted sageli oma peakorteri asukohaks pealinna. Võttes arvesse pealinnades ülikoolilõpetajatele pakutavate töökohtade üldist arvukust ja mitmekesisust, ei ole seega üllatav, et mitu Euroopa pealinnapiirkonda teatas kolmanda taseme hariduse omandanud 30–34aastaste suurest osatähtsusest.

Peaaegu kolm neljandikku 30–34aastatest Inner Londoni piirkonna elanikest on omandanud kolmanda taseme hariduse

2012. aastal oli ELis 21 NUTS 2. tasandi piirkonda, kus üle poole 30–34aastastest olid omandanud kolmanda taseme hariduse (vt kaart 5). Kõrgkoolilõpetajaid oli rohkesti Ühendkuningriigi üheksas piirkonnas, mis asusid peamiselt Inglismaa lõunaosas (Londoni ümbruskonnas) ja Ida-Šotimaal. Kolmanda taseme hariduse omandanud 30–34aastaste elanike osatähtsus saavutas haripunkti Inner Londonis, kus sellel tasemel haridus oli peaaegu kolmel inimesel neljast (73,1 %), mis ületab tunduvalt teisel kohal oleva País Vasco piirkonna (Hispaania) 61,7 % suuruse määra.

Kaart 5. Kolmanda taseme hariduse
(ISCED 5. ja 6. aste) omandanud 30–34aastaste osatähtsus NUTS 2. tasandi piirkondade kaupa, 2012 (1)
(% 30–34aastastest). Allikas. Eurostat (edat_lfse_12)

Kaart 6. Kolmanda taseme hariduse (ISCED 5. ja 6. aste) omandanud 30–34aastaste elanike osatähtsuse muutus NUTS 2. tasandi piirkondade kaupa, 2009–2012 (1)
(erinevus aastate 2012 ja 2009 vahel väljendatuna protsendipunktides, % 30–34aastastest). Allikas: Eurostat (edat_lfse_12)

Ka majandustegevuse klastrid võivad kõrgelt kvalifitseeritud töötajaid ligi tõmmata

Ülejäänud 12 piirkonnast, kus 2012. aastal oli üle poole 30–34aastastest elanikest omandanud kolmanda taseme hariduse, asusid kolm Hispaania põhjaosas (sealhulgas País Vasco). Nende 12 piirkonna hulgas oli kaks Belgia provintsi (mis ümbritsesid pealinnapiirkonda) ja kaks Prantsusmaa piirkonda (pealinnapiirkond Île de France ja Midi-Pyrénées). Ülejäänud viiest piirkonnast neli hõlmasid pealinnu — Põhjamaa liikmesriikideja Iirimaa piirkonnad — ning viimane piirkond oli Madalmaades asuv Utrecht, mida peetakse Euroopa Komisjoni uuringu kohaselt kõige konkurentsivõimelisemaks piirkonnaks (vt täpsema teabe saamiseks piirkondlikku konkurentsivõimet käsitlevat artiklit).

Üksteisega seotud majandustegevusega ettevõtted moodustavad sageli klastri, et kasutada ära sünergiat ning sarnaste klientide ja konkurentide lähedust. See nähtus võib suurendada spetsialiseerumist ja tuua piirkonda kvalifitseeritud tööjõudu. Näidete hulgas on teadusmahukad klastrid, mis keskenduvad biotehnoloogiale, meditsiiniuuringutele, info- ja kommunikatsioonitehnoloogiale, kosmosetööstusele või autotootmisele. Konkreetsete klastrite tõmbejõud ei pruugi alati olla ilmne, võttes arvesse NUTS 2. tasandi piirkondade suhteliselt suuri mõõtmeid, kuid Prantsusmaal Midi-Pyrénées' piirkonnas Toulouse'i ümbruskonnas asuv kosmosetööstuse ettevõtete klaster ja Šotimaa kirdeosas asuv naftaga seotud tegevusele suunatud ettevõtete klaster kuuluvad vähemalt osaliselt nende 21 ELi piirkonna hulka, kus vähemalt pool 30–34aastatest elanikest on omandanud kolmanda taseme hariduse.

Kõrgkoolilõpetajate liikuvus Ida- ja Lõuna-Euroopas?

Kui Hispaania välja arvata, siis ei teatanud ükski Ida- ja Lõuna-Euroopa mitme piirkonnaga ELi liikmesriik 2012. aastal, et vähemalt pool 30–34aastastest elanikest on omandanud kolmanda taseme hariduse. Seda võib pidada mõnevõrra üllatavaks, võttes arvesse, et nimetatud territooriumi mitmele piirkonnale on iseloomulik, et kolmanda taseme hariduse omandajaid on rohkem kui 20–24aastasi elanikke (nagu on näha kaardilt 3). Seda ilmselget vasturääkivust võib põhjendada mitmete teguritega:

haridussüsteemid võivad olla suhteliselt tsentraliseeritud, mistõttu võivad ühest piirkonnast pärit elanikud läbida õpingud pealinnapiirkonnas, enne kui nad pärast kooli lõpetamist tööotsingute eesmärgil oma algsesse elukohta tagasi pöörduvad;
neile piirkondadele on iseloomulik noorte kõrgkoolilõpetajate suur liikuvus ja olukord, kus kvalifitseeritud inimesed otsivad tööd muudes riikides — see suundumus võib olla eriti levinud piirkondades, kus on suur tööpuudus või kus keskmised palgad on suhteliselt väikesed;
kolmanda taseme haridussüsteemi vastuvõtuvõime hiljutine suurenemine.

Lisaks Ida- ja Lõuna-Euroopale teatasid ka Saksamaa ja Austria piirkonnad, et 2012. aastal oli suhteliselt väiksel osal 30–34aastastest elanikest kolmanda taseme haridus. See võib vähemalt osaliselt olla tingitud asjaolust, et neis kahes riigis pööratakse erilist tähelepanu praktikale, mistõttu paljud töökohad ei nõua iseenesest kraadi, vaid pigem kutsekvalifikatsiooni. Saksamaal registreeriti suurim kolmanda taseme hariduse omandanud 30–34aastaste elanike osatähtsus Oberbayernis (43,6 %), Austrias registreeriti suurim osatähtsus pealinnapiirkonnas Viinis (37,8 %).

19 ELi piirkonnas oli vähem kui üks viiest 30–34aastasest elanikust omandanud kolmanda taseme hariduse.

Paljude piirkondade puhul, kus kolmanda taseme hariduse omandamine 30–34aastaste elanike hulgas oli suhteliselt vähene, oli tegemist piirkondadega, kus põhitegevus või rasketööstus (nt põllumajandus, kaevandamine, raua- ja terasetööstus) on traditsiooniliselt piirkonna majandusstruktuuris olulist rolli täitnud. ELis oli 19 NUTS 2. tasandi piirkonda, kus 2012. aastal oli vähem kui üks viiest 30–34aastasest elanikust omandanud kolmanda taseme hariduse. Kuus neist piirkondadest asusid Rumeenias, viis Itaalias (lõunaosas), kaks Bulgaarias, kaks Kreekas ja üks Tšehhi Vabariigis, Slovakkias, Ungaris ja Austrias. Need liigitati peamiselt majanduslikult vähemarenenuteks, kuna 2011. aastal oli neist 15 piirkonnas keskmine SKP elaniku kohta alla 75 % EL-28 keskmise ning neljas ülejäänud piirkonnas oli SKP-elanike suhe samuti alla EL-28 keskmise.

ELi viiest piirkonnast peaaegu neli teatasid, et ajavahemikul 2009–2012 kasvas kolmanda taseme hariduse omandanud 30–34aastaste elanike osatähtsus

Kaardil 6 on esitatud teave kolmanda taseme hariduse omandanute osatähtsuse dünaamika kohta sama vanuserühma piires (30–34aastased). See põhineb 2009. ja 2012. aastate vahelisi erinevusi käsitleval analüüsil. 28 ELi liikmesriigis tervikuna suurenes kolmanda taseme hariduse omandanud 30–34aastaste osatähtsus 3,6 protsendipunkti, ulatudes 35,7 %-ni. Kui kasv jätkub samas tempos, siis saavutatakse strateegia „Euroopa 2020” siht, mille kohaselt omandab kolmanda taseme hariduse vähemalt 40 % ELi 30–34aastastest elanikest, enne 2020. aastat.

Sarnane olukord valitses valdavas enamikus ELi piirkondades, sest kolmanda taseme haridusega 30–34aastaste elanike osatähtsus kasvas 205-s piirkonnas 263 NUTS 2. tasandi piirkonnast, mille kohta on andmed kättesaadavad. Kõige kiiremini suurenes kolmanda taseme hariduse omandanud 30–34aastaste osatähtsus Kreekas Notio Aigaio saarepiirkonnas, kus ajavahemikul 2009–2012 tõusis see määr 17,1 protsendipunkti. Lisaks Notio Aigaiole registreeriti veel 17 ELi piirkonnas selle määra kahekohalise protsendipunktini ulatuv kasv, sealhulgas seitsmes Ühendkuningriigi piirkonnas, kolmes Poola piirkonnas, kahes Tšehhi Vabariigi ja kahes Prantsusmaa piirkonnas ning ühes piirkonnas Portugalis, Slovakkias ja Sloveenias. Enamik Ühendkuningriigi piirkondi, kus kolmanda taseme hariduse omandamine kasvas kiiresti, olid piirkonnad, kus hariduse omandamise määr oli juba enne kõrge. Väljaspool Ühendkuningriiki lähenesid kolmanda taseme hariduse omandamise määrad enamikus teistes kiire kasvuga piirkondades EL-28 keskmisele.

Kolmanda taseme hariduse omandanud 30–34aastaste osatähtsus langes peamiselt maapiirkondades või endistes tööstuskeskustes

Seevastu 57 NUTS 2. tasandi piirkonnas leidis ajavahemikul 2009–2012 aset kolmanda taseme hariduse omandanud 30–34aastaste osatähtsuse langus (Saksamaal Hannoveris ei toimunud mingit muutust). See vähenemine võib tuleneda asjaolust, et noored kõrgkoolilõpetajad liiguvad (võib-olla tööotsingute eesmärgil) teise piirkonda või sellest, et noored ei tule pärast kooli lõpetamist kodupiirkonda tagasi (otsustades selle asemel end muus piirkonnas sisse seada), või lihtsalt väiksematest koolilõpetamise määradest. Paljude piirkondade puhul, kus kolmanda taseme hariduse omandanud 30–34aastaste osatähtsus vähenes, olid valdavalt tegemist maapiirkondade või piirkondadega, kus oli ajalooliselt spetsialiseerutud mitmetele traditsioonilistele rasketööstuse valdkondadele. Kolmanda taseme hariduse omandamine vähenes kõige rohkem Prantsusmaa maapiirkondades Basse-Normandies ja Auvergne'is, Madalmaade provintsipiirkonnas Zeelandis ja Ühendkuningriigis Merseyside'is, mis on valdavalt suurlinnapiirkond. Need olid ainsad ELi piirkonnad, kus 30–34aastaste kolmanda taseme hariduse omandanute osatähtsus langes ajavahemikul 2009–2012 üle 10,0 protsendipunkti.

Elukestev õpe

Kaart 7. Kolmanda taseme hariduse omandanud 25–64aastaste elanike osatähtsus NUTS 2. tasandi piirkondade kaupa, 2012 (1)
(% 25–64-aastastest). Allikas: Eurostat (trng_lfse_04)

Strateegilise raamistikuga üleeuroopaliseks koostööks hariduse ja koolituse alal püütakse toetada ELi liikmesriike haridus- ja koolitussüsteemide arendamisel, sealhulgas elukestva õppe algatusi, mis pakuksid kõikidele ühiskonnaliikmetele võimalusi oma potentsiaali rakendamiseks. Selles raamistikus kehtestati sihttase, mille kohaselt peaks 2020. aastaks keskmiselt vähemalt 15 % täiskasvanutest vanuses 25–64 osalema elukestvas õppes.

2012. aastal osales 9,0 % ELi 25–64aastastest elanikest haridus- või koolitustegevuses

Vastupidiselt kolmanda taseme hariduse omandamise analüüsile, mille kohaselt olid kõige suurema määraga piirkonnad sageli pealinnapiirkonnad või muud tihedalt asustatud piirkonnad, jagunes haridus- ja koolitussüsteemis osalemine üksikutes ELi liikmesriikides üsna ühtlaselt, mis viitab sellele, et nimetatud näitaja on tihedalt seotud riikliku poliitikaga, töötajate ja tööandjate hoiakutega.

Kaardil 7 on esitatud piirkondlik teave 2012. aastal haridus- ja koolitussüsteemis osalenud 25–64aastaste osatähtsuse kohta. See statistika viitab inimestele, kes on teatanud, et on andmete aluseks olevale tööjõu-uuringule eelneva nelja nädala jooksul osalenud haridus- või koolitustegevuses. Kogutud teave on seotud kõikide haridus- või koolitusvormidega, olenemata sellest, kas see on vastaja olemasoleva või võimaliku edasise töö jaoks oluline. 2012. aastal oli mingis vormis haridus- või koolitustegevuses osalenud 25–64aastaste EL-28 elanike üldmäär 9,0 %.

Taani piirkondades olid kõrgeimad haridus- ja koolitussüsteemis osalemise määrad

ELis oli 18 NUTS 2. tasandi piirkonda (kokku 266 piirkonnast, mille kohta andmed on kättesaadavad), kus 20,0 % või rohkem 25–64aastastest elanikest oli 2012. aastal osalenud haridus- ja koolitussüsteemis. Viiest Taani NUTS 2. tasandi piirkonnast olid neli edetabeli tipus, viiendas piirkonnas registreeriti kaheksas kõrgeim osalemismäär. Haridus- ja koolitussüsteemis osalevate 25–64aastaste määr jäi Taani piirkondades vahemikku 27,8 %–35,4 %, kõrgeim osalemismäär registreeriti pealinnapiirkonnas Hovedstadenis. Lisaks Taani piirkondadele esineb tugev suundumus haridus- ja koolitussüsteemis osalemise poole ka naabruses asuvates Põhjamaa liikmesriikides Soomes ja Rootsis, mille arvele langeb 13 muud piirkonda, kus 2012. aastal osales vähemalt üks viiendik 25–64aastastest elanikest haridus- või koolitustegevuses. Suurimate osalemismäärade poolest järgmisel kohal — veidi alla 20 % — olid peamiselt Madalmaade ja Ühendkuningriigi piirkonnad (kuigi Põhja-Iirimaal olid määrad väiksemad), Viin (Austria) ja Zahodna Slovenija (Sloveenia).

2012. aastal oli ELi 28 liikmesriigis 58 piirkonda, kus haridus- ja koolitussüsteemis osales alla 5,0 % elanikest vanuses 25–64. Need asusid peamiselt Bulgaarias, Kreekas, Horvaatias, Ungaris ja Rumeenias — nende riikide kõikides piirkondades jäi määr alla 5,0 %. Ka kõik Slovakkia piirkonnad, v.a pealinnapiirkond Bratislavský kraj, ja kõik Poola piirkonnad peale kolme teatasid, et haridus- või koolitussüsteemis osales alla 5,0 % kõikidest 25–64aastastest elanikest. Madalaim osalemismäär (0,9 %) registreeriti Bulgaarias Severen tsentraleni piirkonnas.

Andmed piirkondade kohta:

Hovedstaden (DK01), Taani

Kopenhaageni IT-ülikool
Taani pealinnapiirkond oli EL-28 piirkond, kus kõige suurem osa elanikkonnast (vanuses 25–64) osales haridus- ja koolitussüsteemis (2012. aastal 35,4 %). See määr oli peaaegu neli korda suurem kui ELi 28 liikmesriigi keskmine (9,0 %).
Ka neljas ülejäänud Taani NUTS 2. tasandi piirkonnas oli väga kõrge elukestva õppimise määr — nimetatud näitaja raames kuulusid need ELi 10 parima piirkonna hulka.
© Foto: Kopenhaageni IT-ülikool

Andmete allikad ja kättesaadavus

Kuna haridussüsteemide ülesehitus on riigiti erinev, on andmete võrreldavuse eeltingimus piirkondliku, riikliku ja rahvusvahelise haridusalase statistika kogumise, koostamise ja esitamise raamistiku olemasolu. Haridusandmete kogumise alus on rahvusvaheline ühtne hariduse liigitus (ISCED). ISCED-97 kohaselt liigitatakse kõik haridusprogrammid valdkonna ja taseme alusel ning selles on esitatud standardkontseptsioonid ja mõisted. ISCED-97 on 1997. aastal kasutusele võetud versioon ja seda kasutatakse käesolevas artiklis esitatud statistika puhul. Täielik kirjeldus on kättesaadav ÜRO Hariduse, Teaduse ja Kultuuri Organisatsiooni (UNESCO) Statistikainstituudi veebisaidil. ISCED-97 eristab seitset hariduse taset:

alusharidus (ISCED 0);
esimese taseme haridus (ISCED 1);
teise taseme hariduse alumine aste (ISCED 2), teise taseme hariduse ülemine aste (ISCED 3);
teise taseme järgne, kolmanda taseme eelne haridus (ISCED 4);
kolmanda taseme hariduse alumine aste (ISCED 5) ja kolmanda taseme hariduse ülemine aste (ISCED 6).

2009. aastal alustati ISCED läbivaatamist ning ajakohastatud liigituse (ISCED 2011) võttis UNESCO peakonverents vastu novembris 2011. Esimesed liigitusel ISCED 2011 põhinevad statistilised andmed avaldatakse eelduste kohaselt 2015. aastal.

Märkimisväärne osa Euroopa haridusstatistikast kogutakse osana ühiselt hallatavast andmekogumisest, mis hõlmab UNESCO Statistikainstituuti (UNESCO-UIS), Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) ja Eurostati ja mida nimetatakse sageli UOE andmekogumiseks.

Haldusandmeid kogutakse iga-aastaselt ja need osutavad õppeaastatele — nt 2012. aasta andmed hõlmavad õppeaastat 2011/2012.

Haridus- ja koolitussüsteemist väljalangenuid ja kolmanda taseme hariduse omandamist käsitlevat statistikat kogutakse ELi tööjõu-uuringu kaudu, mis on teine peamine Euroopa haridusstatistika allikas.

Mõõdikute selgitused

Statistika alusharidust või esimese taseme haridust andvatesse asutustesse registreeritud nelja-aastaste kohta hõlmab neid asutusi, mis pakuvad haridusele suunatud väikelastehoidu. Sealsetel töötajatel peab olema haridusvaldkonnas erialane kvalifikatsioon. Seega on välja jäetud päevahoiud, mängurühmad ja päevakeskused, mille töötajatel ei pea olema haridusvaldkonna kvalifikatsiooni.

Näitaja „haridus- ja koolitussüsteemist väljalangenud” näitab nende 18–24aastaste inimeste hulka, kes on omandanud ainult teise taseme alumise astme hariduse (ISCED 0, 1, 2 või 3c) ning kes ei osale jätkuhariduses ega -koolituses.

Statistika kolmanda taseme hariduse omandamise kohta viitab isikutele, kes osalevad ISCED 5. või 6. astme haridusprogrammides. ISCED 5. astme kolmanda taseme hariduse programmid võivad olla akadeemilise suunitlusega (suures jaos teoreetilised) või rakenduslikud (need on tavaliselt lühemad programmid, mille otsene eesmärk on valmistada õpilasi tööturuks ette). Kolmanda taseme hariduse ülemise astme programmid (ISCED 6. aste) on seotud kolmanda taseme õpingutega, millega kaasneb kõrgtasemeliseks uurimistööks vajalik kvalifikatsioon (Ph.D. või doktorantuur). Märkida tuleb, et kaardil 4 esitatu puhul on tegemist kahe konkreetse näitaja suhtega, kus lugejaks on haridusasutustes õppivate õpilaste arv ja nimetajaks elukohal põhinevad rahvastikuandmed. Sellest nähtub, et sageli ei ela õppijad samas piirkonnas, kus nad õpivad. Lisaks võib õppijate hulgas olla ka neid, keda ei ole kantud rahvastikuregistrisse (nt ajutised välisõpilased). Sellepärast on võimalik, et kolmanda taseme hariduse omandajate osatähtsus vastava vanuserühma elanike hulgas ületab 100 % — eelkõige on see nii õpilaste suure liikuvuse korral.

Hariduse omandamist määratletakse teatavasse vanuserühma kuuluvate teatava haridustaseme omandanud inimeste määrana. Kolmanda taseme hariduse omandamise puhul kasutatakse 30–34aastaste vanuserühma, sest üldiselt viitab see esimesele viieaastasele ajavahemikule, mil suurem osa õpilasi on õpingud juba läbinud.

Elukestev õpe hõlmab teadmiste omandamist isiklikel või tööalastel põhjustel üldise eesmärgiga suurendada teadmisi, oskusi ja pädevust. Elukestva õppimise statistika viitab 25–64aastastele inimestele, kes on teatanud, et on tööjõu-uuringule eelneva nelja nädala jooksul osalenud haridus- või koolitustegevuses. Need andmed on liigendatud samasse vanuserühma kuuluvate elanike koguarvu lõikes. Kogutud teave on seotud kõikide haridus- või koolitusvormidega, olenemata sellest, kas see on vastaja olemasoleva või võimaliku edasise töö jaoks oluline.

Kontekst

Iga ELi liikmesriik on suuresti vastutav oma haridus- ja koolitussüsteemide ning õppeprogrammide (õppekavade) sisu eest. EL toetab riiklikke meetmeid ja aitab liikmesriikidel lahendada ühiseid probleeme avatud koordinatsiooni meetodi kaudu: st, et EL tagab päevakajaliste küsimuste (nt vananev ühiskond, oskuste puudumine või ülemaailmne konkurents) arutamiseks poliitilise foorumi, mis võimaldab liikmesriikidel vahetada parimaid tavasid ja jagada teabekogumisega seotud koormust.

Õppimisvõimalused kõigile

Alates varasest lapsepõlvest …

2011. aasta veebruaris võttis Euroopa Komisjon vastu teatise „Väikelaste haridus ja hoid: lapsed tuleb eluks tulevikuühiskonnas hästi ette valmistada ” (KOM(2011) 66). Selles märgiti, et väikelaste haridus ja hoid on inimese eduka elukestva õppe, sotsiaalse integratsiooni, isikliku arengu ja vanemas eas ka tööalase konkurentsivõime alus ning et sellest on palju kasu ebasoodsas olukorras olevatele isikutele. Lisaks aitab see lastel pääseda vaesusest ja parandada perekonna toimimist.

… haridussüsteemist väljalangemisel …

Haridus- ja koolitussüsteemist langeb välja umbes üks laps seitsmest ja see mõjutab nii üksikisikuid, ühiskonda kui ka majandust. 2011. aasta jaanuaris võttis Euroopa Komisjon vastu teatise „Kooli poolelijätmise vähendamine: oluline panus Euroopa 2020. aasta tegevuskavasse” (KOM(2011) 18). Teatises toodi välja põhjused, miks õpilased otsustavad kooli varakult pooleli jätta, ning anti ülevaade olemasolevatest ja kavandatavatest meetmetest selle probleemi lahendamiseks ELis.

… kuni täiskasvanud üliõpilasteni

Enamik eurooplastest osaleb hariduselus tunduvalt kauem kui seadusega ettenähtud minimaalne õppeaeg. See näitab inimeste soovi omandada kõrgharidust ning suuremat osalemist elukestva õppe algatustes, mille raames pöörduvad täiskasvanud tagasi haridusellu. Sageli on eesmärk ümber õppida või valmistuda elukutse vahetamiseks. Võimalused, mida EL pakub oma kodanikele, et nad saaksid elada, õppida ja töötada teistes riikides, aitavad olulisel määral edendada kultuuridevahelist mõistmist, panustada isiklikku arengusse, mis võib omakorda aidata suurendada ELi majanduse arengut.

Haridus: strateegia „Euroopa 2020” tugisammas

Haridus on üks viiest kasvustrateegia „Euroopa 2020” tugisambast. Kaks käesolevas artiklis esitatud piirkondliku tasandi näitajat on sihttasemed, mille abil jälgitakse ELi edusamme aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduse suunas. Need sihttasemed on kehtestatud ELi tasandil ja nendega nähakse ette, et

2020. aastaks peaks haridus- ja koolitussüsteemist väljalangenute osatähtsus olema väiksem kui 10 %; ja
2020. aastaks peaks vähemalt 40 % elanikest vanuses 30–34 olema omandanud kolmanda taseme hariduse.

Märkida tuleb, et kuigi mõlemad eesmärgid on seatud kogu ELi kohta, ei kehti need tingimata riigi ja piirkonna tasandil. Küll on aga kõik strateegia „Euroopa 2020”sihttasemed kantud üle riikide (ja mõnikord piirkondade) eesmärkidesse, mis kajastavad iga liikmesriigi erisugust olukorda ja tingimusi. Haridussüsteemist väljalangemise osatähtsusega seotud riiklikud eesmärgid ulatuvad vaid 4,5 %-st (Poolas) kuni 16 %-ni (Itaalias).

Youth on the move (inglise keeles) on üks seitsmest strateegia „Euroopa 2020” juhtalgatusest. Tegemist on 2010. aastal käivitatud ulatusliku poliitikaalgatuste paketiga, mis hõlmab noorte haridust ja tööhõivet. Algatuse eesmärk on parandada kõikjal ELis noorte haridust ja tööalast konkurentsivõimet, et vähendada noorte hulgas kõrget töötuse määra ja suurendada nende tööhõivet, rakendades järgmisi meetmeid:

viia haridus ja koolitus vastavusse noorte vajadustega;
julgustada suuremat hulka noori taotlema ELi toetust välismaal õppimiseks või praktiseerimiseks;
kutsuda ELi liikmesriike üles võtma meetmeid, mis lihtsustavad koolipingist tööle asumist.

Lisateave: Euroopa 2020

Haridus ja koolitus 2020 (HK 2020)

Strateegiline raamistik üleeuroopaliseks koostööks hariduse ja koolituse alal (mida nimetatakse lühidalt HK 2020) võeti vastu 2009. aasta mais ja selles kehtestati neli strateegilist eesmärki hariduse ja koolituse kohta ELis:

muuta elukestev õpe ja liikuvus reaalsuseks;
parandada hariduse ja koolituse kvaliteeti ja tõhusust;
soodustada võrdseid võimalusi, sotsiaalset ühtekuuluvust ja kodanikuaktiivsust; ning
suurendada loovust ja innovaatilisust kõikidel haridus- ja koolitustasanditel.

Erasmus+: ELi haridus-, koolitus-, noorte- ja spordiprogramm käesoleva kümnendi lõpuni

Erasmus+ on ELi programm, mille eesmärk on edendada oskusi ja tööalast konkurentsivõimet ning ajakohastada haridus- ja koolitussüsteeme ning noorsootööd. Programmiga toetatakse ka spordivaldkonda (nii rohujuuretasandi projekte kui ka meetmeid selliste piiriüleste probleemide lahendamiseks nagu sporditulemustega manipuleerimine ja rassism). Sellega püütakse pakkuda uusi meetodeid, millega kujundada välja nüüdisaegne ja dünaamiline haridussektor, kus soodustatakse formaalõppe, informaalse ja mitteformaalse õppimise koostööd, samuti partnerlussuhteid haridus- ja tööelu vahel. Seitse aastat (2014–2020) kestva Erasmus+ programmi eelarve on 14,7 miljardit eurot. Summa jagatakse järgmiste programmide vahel:

haridus ja koolitus (77,5 %);
noored (10 %);
õppelaenuvahendid (3,5 %);
riiklikud asutused (3,4 %);
halduskulud (1,9 %);
Jean Monnet (1,9 %) — programm, mille eesmärk on edendada kõrgharidusasutustes Euroopa integratsiooni uuringutega seotud õpetamist, teadustegevust ja mõttevahetust;
sport (1,8 %).

Programm Erasmus+ on tihedalt seotud HK 2020 ja strateegia „Euroopa 2020” algatustes püstitatud poliitikaeesmärkidega. See pakub rohkem kui neljale miljonile eurooplasele ja ligikaudu 125 000 eri haridusasutusele osalemisvõimalusi, mille tulemusel

osaleb kaks miljonit üliõpilast haridus- ja koolitussüsteemis välismaal;
veedab 650 000 kutsekooli õpilast osa oma haridus- ja koolitusteest välismaal;
on 500 000 noorel võimalus tegutseda vabatahtlikuna välismaal ja osaleda noortevahetustes;
saab 200 000 magistriõppe üliõpilast kasu uuest laenutagamisrahastust ja rohkem kui 25 000 stipendiumist ühiste magistriprogrammide jaoks;
on 800 000 õppejõul, õpetajal, koolitajal, haridus- ja noorsootöötajal võimalus õpetada või praktiseerida välismaal.

Nende eesmärkide saavutamiseks on HK 2020 raamistikus püstitatud mitmed sihid, mille suhtes kehtib korrapärase statistilise seire ja aruandluse nõue. Need hõlmavad järgmisi sihtasemeid, milleni tuleb jõuda 2020. aastaks:

vähemalt 95 % lastest peaks vanuses 4 aastat kuni kohustusliku algkooli mineku alguseni osalema väikelaste hariduses;
15aastaseid, kel on ebapiisavad oskused lugemises, matemaatikas ja loodusteadustes, peaks olema vähem kui 15 %;
haridus- ja koolitussüsteemist väljalangenute osatähtsus peaks jääma alla 10 %;
vähemalt 40 % elanikest vanuses 30–34 peaks olema omandanud kolmanda taseme hariduse;
keskmiselt vähemalt 15 % täiskasvanutest vanuses 25–64 peaks osalema elukestvas õppes.

2011. aasta novembris võeti vastu kaks uut sihttaset õppimisega seotud liikuvuse kohta (mis tuleb samuti saavutada 2020. aastaks) ja 2012. aasta mais lisati veel üks sihttase tööalase konkurentsivõime kohta:

2020. aastaks peaks ELis keskmiselt vähemalt 20 %-l uutest kõrgkoolilõpetajatest olema kõrgharidusega seotud õppimis- või koolituskogemus (sh tööpraktika) välismaal, mille käigus on omandatud vähemalt 15 European credit transfer and accumulation system (ECTS) (inglise keeles) ainepunkti või mille kestus on olnud vähemalt kolm kuud;
2020. aastaks peaks ELis keskmiselt vähemalt 6 % 18–34aastastest esialgse kutsehariduse ja -koolituse lõpetanutest omama esialgse kutsehariduse- ja koolitusega seotud õppimis- või koolituskogemust (sh tööpraktika) välismaal, mille kestus on olnud vähemalt kaks nädalat;
2020. aastaks peaks kuni kolm aastat enne võrdlusaastat haridus- ja koolitussüsteemist väljunud tööga hõivatud koolilõpetanute (20–34aastased) osatähtsus olema vähemalt 82 %.

2013. aastal andis Euroopa Komisjoni hariduse ja kultuuri peadirektoraat välja dokumendi Education and training monitor, 2013 (inglise keeles) (selle iga-aastase aruande teine väljaanne). Selles esitatakse analüüs edusammude kohta, mis on tehtud strateegias „Euroopa 2020” esitatud haridussüsteemist väljalangemise ja kolmanda taseme hariduse omandamise peamise eesmärgi suunas. Kuigi aruandes leiti, et eesmärgi esimene pool on saavutatav — st, et haridussüsteemist väljalangejate osatähtsus peaks 2020. aastaks langema alla 10 % — tunnistati, et ligikaudu 5,5 miljonit õpilast ELis lahkub siiski koolist enneaegselt. Teiseks leiti aruandes, et ELis tehakse suuri edusamme eesmärgi suunas tõsta kolmanda taseme hariduse omandamise määra 40 %-ni (taas 2020. aastaks). Aruandes leiti ka, et riigi rahanduse tugevdamise ja noorte töötuse taseme tõttu seisavad ELi haridus- ja koolitussüsteemid keerulise ülesande ees ning rõhutati, et tööelu ja haridustee tuleb tihedamalt siduda.

Haridus ja koolitus — ühtekuuluvuspoliitikast lähtuv rahastus

Haridus- ja koolitusvaldkonna regionaalpoliitilistes algatustes keskendutakse selliste oskuste ja annete arendamisele, mida peetakse ELi pikaajalise konkurentsivõime ja sotsiaalse ühtekuuluvuse tagamisel hädavajalikuks. Inimkapitaliga seotud esmatähtsaid meetmeid rahastatakse suurel määral Euroopa Sotsiaalfondist, samas kui Euroopa Regionaalarengu Fondist toetatakse haridustaristusse tehtavaid investeeringud.

Euroopa Sotsiaalfondist rahastatakse piirkondlikke algatusi eesmärgiga tagada, et noored lõpetaksid oma haridustee ja omandaksid oskused, mis muudavad nad tööalaselt konkurentsivõimelisemaks –koolist väljalangemise vähendamine, kooli jäämise julgustamine noorte hulgas ja hariduse laialdasema kättesaadavuse tagamine (nt ebasoodsas olukorras olevatesse rühmadesse ja vähemuste hulka kuuluvate inimeste seas), kutsehariduse ja kolmanda taseme hariduse võimaluste parandamine. Kuna kõrget kvalifikatsiooni nõudvate töökohtade osatähtsus ELi majanduses eeldatavasti kasvab, suureneb vajadus kolmanda taseme hariduse omandanud inimeste järele.

Euroopa Sotsiaalfondist rahastatakse kolmanda taseme hariduse programme ja toetatakse partnerlussuhteid tööstusega, et luua paremad sidemed koolituse pakkujate ja ettevõtete vahel eesmärgiga tagada, et õpetatavad oskused vastavad ettevõtete vajadustele. Selleks edendatakse koolitustegevust ja elukestva õppe tava, mis peaks tooma kasu nii töötajatele kui ka ettevõtjatele, aidates inimestel oma karjääriteel edasi liikuda, valmistuda töökoha vahetuseks ja pöörduda töötuse korral tööturule tagasi.

Haridust ja koolitust peetakse piirkondliku arengu seisukohalt oluliseks väärtuseks ja need vastavad ühtekuuluvuspoliitika vahendite, eeskätt Euroopa Sotsiaalfondi ja Euroopa Regionaalarengu Fondi rahastuse saamise tingimustele. Ajavahemikul 2007–‎2013 suunati ühtekuuluvuspoliitika vahendite kaudu inimkapitalile, haridus- ja koolitusvaldkonnale 33 383 miljoni euro väärtuses ELi investeeringuid, mis moodustas 9,7 % kõnealuse perioodi ELi ühtekuuluvuspoliitika kogueelarvest. Enamus rahast eraldati haridus- ja koolitusprogrammidele, sest nendeks meetmeteks anti 3,6 korda rohkem raha kui haridustaristu arendamise jaoks.

Lisateave: Ühtekuuluvuspoliitika hariduse ja koolituse jaoks