Xavier Prats Monné, tervise ja toiduohutuse peadirektoraadi peadirektor, Euroopa Komisjon
Piiriülese tervishoiu direktiivi põhieesmärk on pakkuda kõigile ELi kodanikele võrdset juurdepääsu kvaliteetsetele tervishoiuteenustele, mis vastavad nende konkreetsetele vajadustele. Inimesed vajavad kindlustunnet, et nad saavad parimat võimalikku ravi ning et neid ei jäeta kulusid üksinda kandma, olgu siis tegemist juhtumiga, kus on vaja küsida teist arvamust muust liikmesriigist või viia harvikhaigust põdev laps eriarsti juurde teisel pool ELi asuvasse riiki.
Üks olulisemaid eesootavaid ülesandeid, mis leidis kinnitust ka hiljutises Eurobaromeetri uuringus, on tagada, et patsiente teavitatakse nende valikutest ning menetlustest, mida nad peavad piiriülese tervishoiu pakutavate võimaluste kasutamiseks järgima. Siiski teab praegu vähem kui üks kümnest eurooplasest, kust leida asjakohast teavet, ning neli viiest inimesest tunneb, et neid ei ole piisavalt teavitatud piiriüleste tervishoiuteenustega seotud õigustest.
Kuid ometi tekib välismaal tervishoiuteenuste saamise kohta olulisi küsimusi: kas saatekiri või eelnev luba on vajalikud, kas patsientidele hüvitatakse kulud, kas nad võivad saada järelravi kodu- või välismaal, kas ennetav ravi on samuti hõlmatud, kas neil on kindlustuskaitse, kui nad töötavad ühes riigis, aga elavad teises?
Meil on heameel teatada, et oleme jõudnud olulise tähiseni. Kõigis ELi liikmesriikides on nüüd vähemalt üks riiklik kontaktpunkt, kust inimesed saavad lisateavet oma patsiendiõiguste ja võimaluste kohta ning vastuseid eespool loetletud küsimustele. Kõigil neil kontaktpunktidel on oma temaatiline ja mitmekeelne veebisait ning Euroopa Komisjon aitab selgitada küsimusi, mis on seotud nii direktiivi kui ka sotsiaalkindlustusmäärustega.
Samal ajal julgustame me riiklikke kontaktpunkte tegema koostööd võrgustikuna ning jagama eksperditeadmisi ja kogemusi, et tagada läbipaistvus ning vältida seda, et avatumaid ja õiglasemaid piiriülese tervishoiu võimalusi kasutataks ebaõiglaselt ära. Aegamööda ja kodanikuühiskonna vajadustest lähtuvalt võib riiklike kontaktpunktide roll veelgi laieneda. Nad võivad hakata pakkuma ka üksikasjalikumat teavet, näiteks teavet harvikhaigusi põdevatele patsientidele juurdepääsu kohta nende koduriigis pakutavatele asjakohastele teenustele ja eksperditeadmistele või hõlbustada suhtlust teiste riiklike kontaktpunktidega.
