Archive:Energia tootmine ja import

Andmed 2018. aasta juuli seisuga.

Artikli kavandatud uuendamine: jaanuar2020.

Highlights

2016. aastal toodeti ELis primaarenergiat 15 % vähem kui kümme aastat varem.

Venemaa oli 2016. aastal peamine toornafta, maagaasi ja tahkekütuste tarnija ELi.

Development of the production of primary energy (by fuel type), EU-28, 2006-2016

Euroopa Liidu (EL) sõltuvus energia, eelkõige nafta ja viimasel ajal ka gaasi impordist tekitab poliitilisi probleeme seoses energiavarustuskindlusega. Käesolevas artiklis käsitletakse primaarenergia tootmist ELis ning ELi suurenevat sõltuvust energia impordist ELi mittekuuluvatest riikidest, mis on tingitud sellest, et tootmine ei vasta tarbimisele. 2016. aastal oli üle poole (53,6 %) EL 28 sisemaisest energia kogutarbimisest pärit imporditud energiaallikatest.

Full article

Primaarenergia tootmine vähenes 2006.–2016. aastal

2016. aastal toodeti EL 28s primaarenergiat kokku 755 miljonit naftaekvivalenttonni — vt tabel 1. Seda oli 1,6 % vähem kui aasta varem ning sellega jätkus viimaste aastate üldine langustrend, millest oli peamiseks erandiks 2010. aasta, kui tootmine kasvas pärast 2009. aasta võrdlemisi järsku energiatootmise vähenemist, mis langes kokku ülemaailmse finants- ja majanduskriisiga. Pikema perioodi arvestuses toodeti 2016. aastal EL 28s primaarenergiat 14,7 % vähem kui kümme aastat varem. EL 28 primaarenergia tootmise üldine langustrend tulenes vähemalt osaliselt toorainevarude lõppemisest ja/või sellest, et tootjad pidasid piiratud loodusvarade kasutamist majanduslikult ebaotstarbekaks.

Primaarenergia tootmises oli ELi liikmesriikide seas 2016. aastal esikohal Prantsusmaa, kelle toodang moodustas 17,3 % EL 28 kogutoodangust, järgnesid Ühendkuningriik (15,8 %) ja Saksamaa (15,3 %). Võrreldes kümne aasta taguse ajaga oli peamine muutus Ühendkuningriigi ja Taani osakaalu vähenemine vastavalt 5,1 ja 1,3 protsendipunkti ning Prantsusmaa ja Itaalia osakaalu suurenemine vastavalt 2,1 ja 1,1 protsendipunkti. Ülejäänud liikmesriikides muutus suhteline osakaal mitte rohkem kui +/–1,0 protsendipunkti. Lisaks Ühendkuningriigile ja Taanile vähenes osakaal vaatlusalusel perioodil veel vaid Madalmaades, Saksamaal, Kreekas, Tšehhi Vabariigis ja Leedus.

Absoluutarvudes suurenes primaarenergia tootmine 2016. aastale eelnenud 11 aasta jooksul 15s ELi liikmesriigis 28st. Kõige rohkem suurenes tootmine Itaalias (3,7 miljonit naftaekvivalenttonni), järgnesid Hispaania (2,8 miljonit naftaekvivalenttonni), Iirimaa (2,5 miljonit naftaekvivalenttonni), Austria (2,4 miljonit naftaekvivalenttonni) ja Rootsi (2,3 miljonit naftaekvivalenttonni). Seevastu Ühendkuningriigis vähenes primaarenergia tootmine 66,0 miljoni naftaekvivalenttonni võrra, ka Saksamaa (–22,8 miljonit naftaekvivalenttonni), Madalmaad (–15,3 miljonit naftaekvivalenttonni), Taani (–14,4 miljonit naftaekvivalenttonni) ja Poola (–10,4 miljonit naftaekvivalenttonni) teatasid vähenemisest, mis ületas 10 miljonit naftaekvivalenttonni.

Tabel 1. Energia tootmine, 2006 ja 2016
(miljonit naftaekvivalenttonni)
Allikas: Eurostat (nrg_100a)

2016. aastal jagunes primaarenergia tootmine EL 28s eri energiaallikate vahel, millest osakaalu poolest kõige olulisem oli tuumaenergia (28,7 % kogutoodangust). Tuumaenergia osatähtsus oli eriti suur Prantsusmaal, kus see moodustas peaaegu 80 % riigi primaarenergia toodangust. Belgias oli see osakaal täpselt kolm neljandikku ja Slovakkias üle kolme viiendiku (62,3 %). Mujal jäi tuumaenergia osakaal primaarenergia toodangus alla poole ja tuumaenergiat ei toodetud üldse pooltes ELi liikmesriikides. Saksamaa valitsus on teatanud kavatsusest sulgeda kõik oma tuumareaktorid aastaks 2022.

2016. aastal saadi üle veerandi (27,9 %) EL 28 primaarenergia kogutoodangust taastuvatest energiaallikatest, tahkekütuse (peamiselt kivisöe) osakaal oli napilt alla viiendiku (17,5 %) ja maagaasi osakaal oli mõnevõrra väiksem (14,2 %). Toornafta (9,8 %) oli ainus muu tähtsam primaarenergia allikas (vt joonis 1).

Joonis 1. Primaarenergia tootmine, EL 28, 2016
(% kogutootmisest, naftaekvivalenttonnide alusel)
Allikas: Eurostat (nrg_100a) ja (nrg_107a)

Taastuvatel energiaallikatel põhineva primaarenergia tootmise kasv EL 28s ületas kõikidel muudel energiaallikatel põhineva tootmise kasvu. Kõnealune kasv oli ajavahemikul 2006–2016 suhteliselt stabiilne. Tootmine vähenes veidi 2011. aastal (vt joonis 2). Selle 11 aasta jooksul kasvas taastuvatel energiaallikatel põhinev tootmine 66,5 %, asendades teatud määral muudel energiaallikatel põhineva tootmise. Muudel energiaallikatel põhinev tootmine seevastu vähenes, kõige rohkem maagaasi (–41,2 %), toornafta (–39,0 %) ja tahkekütuste (–30,8 %) puhul, seevastu tuumaenergia puhul oli tootmise vähenemine tagasihoidlikum (15,2 %).

Joonis 2. Primaarenergia tootmise areng (kütuseliikide kaupa), EL 28, 2006–2016
(2006 = 100, naftaekvivalenttonnide alusel)
Allikas: Eurostat (nrg_100a)

EL ja selle liikmesriigid on kõik energia netoimportijad

Kivisöest, pruunsöest, toornaftast ja maagaasist saadava energia ning viimasel ajal ka tuumaenergia esmatootmise vähenemine on viinud olukorrani, kus EL sõltub oma nõudluse rahuldamisel üha enam primaarenergia impordist, kuigi ülemaailmse finants- ja majanduskriisi järel see olukord stabiliseerus. EL 28 primaarenergia import ületas 2016. aastal eksporti peaaegu 904 miljoni naftaekvivalenttonni võrra. Üldiselt olid suurimad primaarenergia netoimportijad suurima rahvaarvuga ELi liikmesriigid, välja arvatud Poola (kus on omamaised kivisöevarud). 2006. aastal oli Taani ainsa ELi liikmesriigina primaarenergia netoeksportija, kuid 2013. aastal ületas Taani energiaimport eksporti ja seega ei olnud enam ükski liikmesriik energia netoeksportija (vt tabel 2). Arvestades rahvaarvu, olid 2016. aasta suurimad netoimportijad Luksemburg, Malta ja Belgia.

Tabel 2. Primaarenergia netoimport, 2006–2016
Allikas: Eurostat (nrg_100a) ja (demo_pjan)

EL 28 energiaimpordi päritolu on viimastel aastatel mõnevõrra muutunud, kuigi Venemaa on säilitanud oma positsiooni toornafta ja maagaasi peamise tarnijana (tema turuosa on aga mõnevõrra vähenenud) ning tõusnud ka peamiseks tahkekütuste tarnijaks (vt tabel 3).

Tabel 3. Primaarenergia impordi peamised päritoluriigid, EL 28, 2006–2016
(% EL 28-välisest impordist)
Allikas: Eurostat (nrg_122a), (nrg_123a) ja (nrg_124a)

2016. aastal tarniti 30,2 % EL 28 imporditavatest tahkekütustest Venemaalt. Venemaast sai tahkekütuste peamine tarnija 2006. aastal, mil ta möödus Lõuna-Aafrikast. Venemaa osakaal EL 28 tahkekütuste impordis saavutas 2009. aastal esimese suhtelise kõrgtaseme 30,0 %, vähenedes seejärel 2010. aastal kiiresti ning kasvades 2013. aastal uuesti 28.8 %ni, mille järel riigi osakaal jäi järgmisel kahel aastal peaaegu muutumatuks ja saavutas 2016. aastal kõrgtaseme. EL 28 tahkekütuse import Kolumbiast kahekordistus ajavahemikul 2006–2016, kasvades 11,7 %-lt 23,4 %ni koguimpordist. Seevastu Lõuna-Aafrika oli 2006. aastal olnud tähtsuselt teine tahkekütuse tarnija EL 28sse (23,1 % koguimpordist), kuid riigi osakaal vähenes 2016. aastal 5,1 %ni.

Venemaa oli ka EL 28sse imporditava toornafta peamine tarnija. Venemaa osakaal moodustas 2006. aastal 33,8 % ning kõikus 34,8 % (mis oli ka 2011. aastal registreeritud kõrgtase) ja 29,1 % (2015. aastal registreeritud väikseim osakaal) vahel. 2016. aastal oli Venemaa osakaal 31,9 %. Samal perioodil vähenes võrdlemisi aeglaselt EL 28 toornafta import Norrast, kui riigi osakaal langes 15,4 %-lt 2006. aastal 12,4 %ni 2016. aastal. EL 28 toornafta tarne suhteline osakaal kasvas ajavahemikul 2006–2016 kiiresti Iraagist (2,8 korda), Aserbaidžaanist (2,0 korda) ja Nigeeriast (1,6 korda).

Seevastu Venemaa osakaal EL 28 maagaasi impordis vähenes 2006.–2010. aastal 39,3 %-lt 31,9 %ni, kuid see suundumus pöördus ning osakaal saavutas kõrgtaseme 41,1 % 2013. aastal, mille järel see veidi vähenes pisut alla 40,0 %ni. Tabelis 3 kajastatud 11 aasta jooksul oli Norra suuruselt teine ELi imporditava maagaasi tarnija. Norra osakaal vähenes aeglaselt rohkem kui ühelt neljandikult (25,9 % 2006. aastal) veidi alla ühe neljandikuni (24,8 % 2016. aastal). Nigeeriast ja Liibüast EL 28sse imporditavate maagaasivarude osakaal vähenes ajavahemikus 2006–2016 poole võrra, samas kui Katari osakaal suurenes (3,2 korda).

ELi primaarenergia varustuskindlus võib olla ohus, kui suur osa impordist sõltub suhteliselt vähestest partneritest. 2016. aastal tarniti rohkem kui kolm neljandikku (77,1 %) EL 28sse imporditavast maagaasist Venemaalt, Norrast või Alžeeriast. Sarnane analüüs näitab, et rohkem kui kaks kolmandikku (68,2 %) EL 28sse imporditavast tahkekütusest tarniti Venemaalt, Kolumbiast ja Austraaliast, samas kui toornafta import oli peamiste tarnijate vahel vähem kontsentreeritud, sest import Venemaalt, Norrast ja Iraagist moodustas 52,6 % EL 28 impordist.

Üle poole EL 28 energiavajadusest kaetakse impordiga

EL 28 sõltuvus energiaimpordist on suurenenud veidi vähem kui 40 %-lt energia kogutarbimisest 1990. aastal 53,6 %ni 2016. aastal (vt joonis 3). 2004. aastast alates on EL 28 energia netoimport olnud esmatootmisest suurem ehk teisisõnu üle poole EL 28 energia sisemaisest kogutarbimisest saadi netoimpordist ning sõltuvuse määr ületas 50,0 %.

2016. aasta energiasõltuvuse määr oli samal tasemel nagu 2006. aastal (53,6 %). Sel ajavahemikul täheldati teatavaid muutusi: 2008. aastal registreeriti suhteline kõrgtase 54,5 %, ent 2010. aastal registreeriti väikseim sõltuvus 52,7 %. Täpsemal vaatlemisel selgub, et 2016. aastal registreeriti kõrgeimad määrad toornafta (87,8 %) ja maagaasi (70,4 %) puhul, samas kui viimane kättesaadav määr tahkekütuste kohta oli 40,2 %.

Joonis 3. Energiasõltuvuse määr, EL 28, 2006–2016
(% netoimpordi ja sisemaise energia kogutarbimise ja varude suhtest, naftaekvivalenttonnide alusel)
Allikas: Eurostat (nrg_100a), (nrg_102a) ja (nrg_103a)

Ajavahemikul 2006–2016 suurenes ELi sõltuvus ELi mittekuuluvate riikide maagaasitarnetest 11,1 protsendipunkti võrra ehk kiiremini kui toornaftasõltuvus (kasv 3,9 protsendipunkti). Tahkekütusesõltuvus vähenes samal perioodil 1,4 protsendipunkti.

Kuna Taani ei olnud enam netoeksportija, muutus tema energiasõltuvuse määr 2013. aastal positiivseks ja jäi positiivseks ka 2016. aastal, nagu ka kõigil ülejäänud ELi liikmesriikidel (vt joonis 4). Kõige madalamad energiasõltuvuse määrad 2016. aastal registreeriti Eestis, Taanis, Rumeenias ja Poolas. Malta, Küpros ja Luksemburg sõltusid (peaaegu) täielikult primaarenergia impordist, nende energiasõltuvuse määrad olid üle 96,0 %.

Ajavahemikul 2006–2016 toimunud arengu analüüsist nähtub, et Taani, Ühendkuningriigi, Leedu, Madalmaade ja Poola energiasõltuvuse määr tõusis üha enam, et rahuldada sisemaist energia kogutarbimist. Kõnealuseid suundumusi võib suures osas seostada primaarenergia tootmise vähenemisega (mis on seotud toorainevarude lõppemisega). Sõltuvuse määra tõusu võis vähemal määral täheldada ka Belgias, Tšehhi Vabariigis, Kreekas ja Saksamaal ja Maltal. Kõigis ülejäänud ELi liikmesriikides registreeriti ajavahemikul 2006–2016 energiasõltuvuse määra langus, neist kõige kiirem muutus toimus Eestis, kus määr langes 29,2 %-lt 6,8 %ni. Rohkem kui 10,0 protsendipunkti langesid määrad ka Iirimaal, Lätis, Portugalis ja Austrias, mis oli tingitud energiatõhususe suurenemisest ja/või muutustest energiaallikate jaotuses, et edendada taastuvatel energiaallikatel põhineva primaarenergia tootmist.

Joonis 4. Energiasõltuvuse määr, kõik tooted, 2006 ja 2016
(%na netoimpordi ja sisemaise energia kogutarbimise ja varude suhtest, naftaekvivalenttonnide alusel)
Allikas: Eurostat (t2020_rd320)

Tabelite ja jooniste lähteandmed

Energy production and imports: tables and figures (inglise keeles)

Andmete allikad

Loodusvaradest eraldatud või otse saadud energiatooteid nimetatakse primaarseteks energiaallikateks ning energiatooteid, mida toodetakse muundamisettevõttes primaarsetest energiaallikatest, nimetatakse sekundaarenergiatoodeteks. Primaarenergia tootmine hõlmab primaarsete energiaallikate riiklikku tootmist ja see toimub loodusvarade kasutamisel, näiteks kivisöekaevandustes, naftaväljadel, hüdroelektrijaamades või biokütuste tootmisel. Kui tarbimine ületab esmatootmist, tuleb puudujääk katta primaar- ja sekundaartoodete impordiga.

Tuumajaamas tuumareaktsiooni tulemusel saadud soojust peetakse tuumasoojuse ehk tuumaenergia esmatootmiseks. Seda arvutatakse tegelikult toodetud soojuse alusel või registreeritud elektrienergia kogutoodangu ja tuumajaama soojusliku kasuteguri alusel. Kivi- ja pruunsöe esmatootmine hõlmab ammutatud või toodetud kütuse koguseid, mis on välja arvutatud pärast igasugust inertse materjali eemaldamist.

Esmatootmiseks ei peeta energia muundamist ühest vormist teise, näiteks elektri- ja soojusenergia koostootmist soojuselektrijaamades või koksi tootmist koksiahjudes.

Netoimpordi arvutamiseks lahutatakse imporditud kogusest eksporditud kogus. Import hõlmab kõiki riigi territooriumile sisse toodud koguseid, välja arvatud transiitkogused (eelkõige gaasi ja nafta torujuhtmete kaudu). Eksport hõlmab kõiki riigi territooriumilt välja viidud koguseid.

Kontekst

Üle poole EL 28s tarbitavast energiast tuleb riikidest, mis ei kuulu ELi, ja see osakaal on viimasel kümnendil üldjoontes suurenenud (kuigi on tõendeid, et sõltuvuse määr on viimastel aastatel stabiliseerunud). Suur osa ELi imporditud energiast saadakse Venemaalt, kelle vaidlused transiidiriikidega on viimastel aastatel ähvardanud tarned katkestada. Mure Venemaalt saadava energia varustuskindluse pärast on veelgi suurenenud Ukraina konflikti tõttu. Nafta- ja gaasiturgudega seotud uute meetmete eesmärk oli tagada, et kõik osapooled võtaksid tõhusaid meetmeid võimalike tarnehäirete tagajärgede ennetamiseks ja leevendamiseks, luues samal ajal ELi liikmesriikide vahelise koostöö mehhanisme, et tulla tõhusalt toime nafta- või gaasitarnete võimalike suurte katkestustega. Loodi koordineerimismehhanism, et liikmesriigid saaksid hädaolukorras ühiselt ja viivitamata reageerida.

2010. aasta novembris võttis Euroopa Komisjon vastu algatuse „Energia 2020. Säästva, konkurentsivõimelise ja kindla energia strateegia“ (KOM(2010) 639 (lõplik)). Strateegias määrati kindlaks energiaalased prioriteedid kümneks aastaks ning meetmed mitmesuguste probleemide lahendamiseks, sealhulgas: konkurentsivõimeliste hindadega ja tagatud varustuskindlusega turu loomine; tehnoloogiaalase juhtpositsiooni saavutamine; tõhusate läbirääkimiste pidamine rahvusvaheliste partneritega (nt heade suhete hoidmine ELi-väliste energiatarnijatega ja energiatransiidi riikidega). Seda tööd on edasi arendatud 2030. aasta energiastrateegiaga (inglise keeles), mis moodustab kliima- ja energiapoliitika raamistiku aastani 2030 ja energia tegevuskavaga aastani 2050 (inglise keeles), milles kehtestatakse pikaajaline eesmärk vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid 2050. aastaks 80–95 % võrra.

Energiaühenduse (asutatud 2005. aasta oktoobris) kaudu püüab EL lõimida naaberriike oma energia siseturuga. Erinevad energiaallikad ning tarnijate, transpordimarsruutide ja -mehhanismide mitmekesisus võivad olla energiavarustuskindluse tagamisel määrava tähtsusega. Näiteks rakendatakse praegu mitut algatust, millega luuakse Euroopa ning selle ida- ja lõunanaabrite vahelisi gaasijuhtmeid. Nende hulka kuuluvad Nord Stream (Läänemere kaudu Venemaad ja ELi ühendav gaasijuhe), mis alustas tööd 2011. aasta novembris, ning Trans Adriatic Pipeline (Kreeka ja Albaania kaudu Türgit ja Itaaliat ühendav gaasijuhe gaasi tarnimiseks Kaspia mere piirkonnast ELi). Tarne-, transiidi- ja tarbijariikide vaheliste usalduslike partnerlussuhete loomisega soovitakse vähendada ELi energiasõltuvusega seostatavaid riske. 2011. aasta septembris võttis Euroopa Komisjon vastu teatise „ELi energiapoliitika: koostöö ELi-väliste partneritega“ (KOM(2011) 539 (lõplik)).

Vastuseks jätkuvale murele, mida põhjustab ELi sõltuvus energiaimpordist, avaldas Euroopa Komisjon 2014. aasta mais energiajulgeoleku strateegia (COM(2014) 330 final), mille eesmärk on tagada stabiilne ja rikkalik energiavarustus. Lisaks lühiajalistele meetmetele, leevendamaks Venemaa gaasiimpordi katkemise või läbi Ukraina liikuva impordi häirete mõju, käsitletakse strateegias pikaajalise varustuskindluse probleeme ja tehakse ettepanek meetmete rakendamiseks viies valdkonnas, sealhulgas ELi energiatootmise suurendamine, tarnijariikide ja tarneteede mitmekesistamine ning üksmeel energiaalases välispoliitikas. 2015. aastal avaldas Euroopa Komisjon teatise „Vastupidava energialiidu ja tulevikku suunatud kliimamuutuste poliitika raamstrateegia“ (COM(2015) 80 final), milles väideti, et energiajulgeoleku (ja eriti gaasivarustuskindluse) tagamiseks on oluline, et energia ostmiseks kolmandate riikidega sõlmitud lepingud vastavad täielikult ELi õigusaktidele. Sellele järgnesid 2016. aasta veebruaris Euroopa Komisjoni ettepanekud ELi gaasivarustuskindluse uute eeskirjade kohta (COM(2016) 52 final) ning ELi ja ELi mittekuuluvate riikide vaheliste energiakokkulepete uute eeskirjade kohta (COM(2016) 53 final).