Statistics Explained

Tööhõivestatistika

Revision as of 15:44, 22 July 2019 by Piirtju (talk | contribs)


Andmed seisuga juuni 2017. Viimased andmed: Täiendav Eurostati teave, põhitabelid ja andmebaas. Artikli kavandatud uuendamine: oktoober 2019. Ingliskeelne versioon on uuem.

Käesolevas artiklis esitatakse ülevaade Euroopa Liidu (EL)uuemast tööhõive statistikast ning esitatakse sotsiaalmajanduslikel näitajatel põhinev analüüs: tööhõivestatistika toob esile märkimisväärseid lahknevusi eri soost, eri vanuses ja erineva haridustasemega inimeste vahel. Suured tööturuga seotud lahknevused valitsevad ka ELi liikmesriikide vahel.

Tööturustatistika on olnud paljude ELi poliitikavaldkondade keskmes sestsaadik, kui tööhõive peatükk lisati 1997. aastal Amsterdami lepingusse. Tööhõive määra ehk teisisõnu hõivatute osakaalu tööealises elanikkonnas peetakse ülioluliseks sotsiaalseks näitajaks, mida kasutatakse tööturul toimuvate arengute analüüsimisel.

Kaart 1. Tööhõive määr, vanuserühm 20–64, 2016
(%)
Allikas: Eurostat (lfsi_emp_a)
Joonis 1. Tööhõive määr soo järgi, vanuserühm 20–64, 1993–2016
(%)
Allikas: Eurostat (lfsi_emp_a)
Joonis 2. Tööhõive määr vanuserühma järgi, 1993–2016
(%)
Allikas: Eurostat (lfsi_emp_a)
Joonis 3. Tööhõive määr haridustaseme järgi, vanuserühm 25–64, 1993–2016
(%)
Allikas: Eurostat (lfsa_ergaed)
Joonis 4. Osaline tööhõive protsendina kogutööhõivest soo järgi, vanuserühm 20–64, 1993–2016
(%)
Allikas: Eurostat (lfsa_eppga)
Joonis 5. Tööga hõivatud isikud, kellel on teine töökoht, haridustaseme järgi, vanuserühm 15–74, 1993–2016
(% kogutööhõivest)
Allikas: Eurostat (lfsa_e2ged) ja (lfsa_egaed)
Joonis 6. Tööga hõivatud isikud elukutsete kaupa, vanuserühm 15–74, EL 28, 2016
(% kogutööhõivest)
Allikas: Eurostat (lfsa_esegp)
Joonis 7. Tähtajaliste töölepingutega töötajate osakaal kutserühmade kaupa, vanuserühm 15–74, 2016
(% kutserühmast)
Allikas: Eurostat (lfsa_esegt)

Peamised statistilised näitajad

Tööhõive määr soo, vanuse ja saavutatud haridustaseme järgi

2016. aastal oli EL 28 20–64aastaste isikute tööhõive määr ELi tööjõu-uuringuga mõõdetuna 71,1 %, see on kõige kõrgem ELis registreeritud aasta keskmine määr. Selle keskmise taga võib siiski leida suuri erinevusi riikide vahel (vt kaart 1). Ainus liikmesriik, kus tööhõive määr on üle 80 %, on Rootsi (81,2 %). EFTA riikidest kehtib sama Islandi (87,8 %) ja Šveitsi (83,3 %) puhul.

Ühendkuningriik, Prantsusmaa ja Saksamaa kuuluvad nende riikide rühma, kus tööhõive määr on 70 % ringis. See rühm paikneb piirkonnas, mis ulatub Iirimaast läänes Ungarini idas ja hõlmab ka kolme Balti riiki ning Soomet ja Portugali. 60 % määraga riigid moodustavad kaks rühma: üks Vahemere lääneosas / Aadria mere piirkonnas (Hispaania, Itaalia ja Horvaatia) ja teine ELi idapiiril, Läänemere lõunaosast Musta mere edelaosani (Poola, Slovakkia, Rumeenia, Bulgaaria). Lisaks kuulub sellesse riikide rühma ka Belgia. Ning lõpetuseks Lõuna-Balkani /Kaukaasia rühm, kus tööhõive määr on alla 60 % (endine Jugoslaavia Makedoonia vabariik, Kreeka ja Türgi).

Joonisel 1 on näidatud meeste ja naiste tööhõive määra areng alates 1993. aastast. Üks kõige nähtavam omadus on meeste ja naiste tööhõive määra vahe vähenemine. Enamikul juhtudel tuleneb see naiste tööhõive määra suurenemisest (näiteks Hispaania ja Madalmaad), aga on ka juhtumeid, kus väiksem erinevus tuleneb peamiselt meeste tööhõive määra vähenemisest (Kreeka ja Küpros). Lisaks on ühes riikide rühmas meeste ja naiste tööhõive määrade areng omavahel sarnane, seega jääb tööhõive määra sooline erinevus stabiilseks. Selline on olukord näiteks Tšehhi Vabariigis (erinevus 19,1 protsendipunkti aastal 1998 ja 16,0 protsendipunkti aastal 2016) ja Rootsis (2,9 protsendipunkti aastal 1996 ja 3,8 protsendipunkti aastal 2016). Naiste tööhõive määr on kõigil aastatel ja kõigis riikides väiksem kui meeste oma kahe erandiga: Läti ja Leedu aastal 2010, pärast meeste tööhõive määra järsku langust ja palju väiksemat langust naiste hulgas.

Joonis 1 näitab ka seda, et tööturu olukord on ajavahemikul, mille kohta Eurostatil andmeid on, olnud eri riikides väga erinev. Suurimas riikide rühmas on tööhõive määr vähehaaval, kuid stabiilselt kasvanud (Belgia, Saksamaa, Prantsusmaa, Luksemburg, Madalmaad, Austria, Soome, Rootsi, Ühendkuningriik ja Türgi). Teistes on määr püsinud stabiilne (Taani, Itaalia, Portugal, Sloveenia, Slovakkia, Norra ja Šveits). Kolmandas suures rühmas on toimunud märkimisväärseid tõuse ja languseid, kuid 2016. aastal oli määr kõrgem kui nende riikide lähtepositsioonidel (Bulgaaria, Eesti, Iirimaa, Hispaania, Läti, Leedu ja Poola).

Jooniselt 2 on selgelt näha, et EL 28 tööhõive määr 25–54aastaste seas on püsinud peaaegu sama alates 2001. aastast, kuid see on suurenenud märkimisväärselt vanemate inimeste puhul (55–64aastased) ja vähenenud nooremate seas (15–24aastased).

Tööhõive määr varieerub märkimisväärselt ka haridustaseme alusel (vt joonis 3). Haridustaseme põhjal analüüsitud määrad põhinevad 25–64aastaste vanuserühmal, kuna noorematel võib veel haridustee pooleli olla, eelkõige kolmanda taseme hariduse omandamine, ja see võib peegelduda tööhõive määras. Kolmanda taseme hariduse (keskeri- ja tehnikumiharidus keskhariduse baasil, bakalaureuse-, magistri- või doktoriõpe või sellega võrdsustatud haridus) omandanud 25–64aastaste isikute tööhõive määr EL 28s oli 2016. aastal 84,8 % ehk palju kõrgem kui põhikooli 1.–6. klassi või põhikooli 7.–9. klassi haridusega inimeste tööhõive määr (54,3 %). Keskhariduse või kutsekeskhariduse või keskhariduse baasil antava kutsehariduse omandanud isikute tööhõive määr EL 28s oli 74,8 %. Lisaks sellele, et maksimaalselt põhiharidusega (põhikooli 7.–9. klass) inimestel on (nendest rühmadest) kõige väiksem tõenäosus tööd leida, mõjutas ka kriis neid kõige rängemini: tööhõive määr langes selles rühmas 2007.–2013. aastal 5,1 protsendipunkti, samas kui kesktaseme haridusega isikute hulgas oli vastav näitaja 1,7 protsendipunkti ja kõrgharidusega isikute hulgas 1,8 protsendipunkti. Joonisest 3 nähtub, et vähemalt kesktaseme hariduse omamine töö leidmiseks on oluline Belgias, Bulgaarias, Tšehhi Vabariigis, Leedus, Poolas ja Slovakkias, kuid vähem tähtis Taanis, Eestis, Kreekas, Küprosel ja Luksemburgis.

Osaajatöö

Oma peamises töökohas osaajaga töötavate 20–64aastaste inimeste osakaal EL 28 tööjõus suurenes aeglaselt, kuid kindlalt, tõustes 2002. aasta 14,9 % tasemelt 2015. aastaks 19,0 %ni, ja langes siis 2016. aastal pisut, 18,9 %ni. Selgelt kõige suurem oli 2016. aastal osaajaga töötajate osakaal Madalmaades (46,6 %), millele järgnesid Austria, Saksamaa, Belgia, Ühendkuningriik, Rootsi, Taani ja Iirimaa, kus kõigis moodustasid osaajaga töötajad enam kui viiendiku hõivatutest. Seevastu oli osalise tööajaga töötamine suhteliselt vähe levinud Bulgaarias (1,9 % hõivatutest), samuti Ungaris, Horvaatias, Tšehhi Vabariigis ja Slovakkias (vahemikus 4,8 % – 5,7 %) – vt joonis 4.

Osalise tööajaga töötamise osakaal (vt andmete allikad ja kättesaadavus) on meeste ja naiste puhul väga erinev. 2016. aastal töötas osalise tööajaga veidi alla ühe kolmandiku (31,4 %) EL 28s hõivatud 20–64aastastest naistest; see ületab oluliselt sama näitajat meeste puhul (8,2 %). Peaaegu kolm neljandikku (74,8 %) kõigist Madalmaades hõivatud naistest töötasid 2016. aastal osalise tööajaga. See on ELi liikmesriikide seas ülekaalukalt kõrgeim määr. Osalise tööajaga töötamine suurenes ajavahemikus 1993–2016 märgatavalt Saksamaal, Iirimaal, Itaalias ja Austrias, kuid vähenes märkimisväärselt Islandil.

Rohkem kui ühe töökohaga isikud

Joonis 5 näitab, et rohkem kui ühe töökohaga inimeste osakaal on väike ning et kõrgharidusega inimestel on tõenäolisemalt teine töökoht kui keskmise või madala haridustasemega isikutel. EL 28s on see olukord olnud väga stabiilne kõigil aastatel, mille kohta on andmeid (2002–2016): umbes 5 % kõrgharidusega inimeste seas ja 3 % kahes teises haridustaseme rühmas. Kõige kõrgem tase liikmesriikide seas on 16,3 % (kõrgharidusega isikud Poolas aastal 2000) ja kõige madalam 0,3 % (kesktaseme haridusega isikud Bulgaarias, 2010–2016). Lisaks on teine töökoht üsna tavaline Taanis, Eestis, Lätis, Madalmaades, Portugalis, Rootsis, Islandil ja Norras.

Elukutsed

Selgelt suurim elukutsete rühm EL 28s 2016. aastal on isikuteenindajad ja müüjad – 9,5 % tööjõust ehk 21,4 miljonit inimest (vt joonis 6). Nad on arvukamad kui kaheksa kõige väiksemat elukutsete rühma koos, kuhu kuuluvad muuhulgas kõik põllumajandustöötajad, toiduainetööstuse töötajad ja sõjaväelased. Teenindus- ja müügitöötajate rühmale järgnevad kontoriametnikud, seejärel äri- ja haldusalal töötavad keskastme spetsialistid.

Tähtajalise lepinguga töötamine

2016. aastal oli 15–74aastaste tähtajalise töölepingu alusel töötajate osakaal EL-28-s 14,2 %. Rohkem kui üks viiendik töötajatest Poolas (27,5 %), Hispaanias (26,3 %), Horvaatias, Portugalis (mõlemas 22,3 %) ja Madalmaades (20,8 %) töötas tähtajalise lepinguga (vt joonis 7). EL 28 ülejäänud liikmesriikides jäi tähtajalise töölepinguga töötajate osakaal vahemikku 71,0 % Sloveenias kuni 1,4 % Rumeenias. Lisaks riikidevahelistele erinevustele on erinevusi märgata ka elukutsete vahel. Enamikus riikides on juhtidel kõige väiksema tõenäosusega tähtajaline tööleping ning madalama positsiooniga töötajatel on see suurema tõenäosusega. Siiski on tasemed väga erinevad: Poolas on sellises olukorras 44,1 % madalama positsiooniga töötajatest, samas kui Rumeenias on vastav näitaja ainult 3,2 %. ELi liikmesriikide suured lahknevused tähtajaliste töölepingute populaarsuses võivad vähemalt mõningal määral olla seotud riikides valitsevate tavadega, tööjõu pakkumise ja nõudlusega, tööandjate hinnanguga majanduse võimaliku kasvu või kokkutõmbumise kohta ning sellega, kui lihtsalt saavad tööandjad töötajaid tööle võtta või töölt vabastada.

Andmete allikad ja kättesaadavus

Kaetus

Majanduslikult aktiivne rahvastik (tööjõud) koosneb hõivatutest ja töötutest. ELi tööjõu-uuringus määratletakse hõivatuna need 15aastased või vanemad inimesed, kes on vaatlusnädala jooksul teinud vähemalt tund aega nädalas mingit tööd, saades selle eest töötasu, ettevõtjatulu või perekondlikku sissetulekut. Tööjõu hulka kuuluvad ka inimesed, kes ei töötanud, kuid kellel oli töökoht või ettevõtlustegevus, millest nad viibisid ajutiselt eemal näiteks haiguse, puhkuse, töövaidluse, hariduse omandamise või koolitusel osalemise tõttu.

Tööhõivet saab mõõta inimeste või töökohtade arvu alusel, täistööaja ekvivalendi või töötatud tundide alusel. Kõigis käesolevas artiklis esitatud hinnangutes kasutatakse inimeste arvu; ka tööhõive määra kohta esitatud teave põhineb hinnangulisel inimeste arvul. Tööhõivestatistikat esitatakse sageli tööhõive määradena, see võimaldab jätta arvesse võtmata riikide elanikkonna arvu muutumise aja jooksul ning hõlbustab eri suurusega riikide võrdlemist. Need määrad avaldatakse tavaliselt tööealise elanikkonna kohta, kelle hulka arvatakse üldjuhul 15–64aastased elanikud, kuigi Hispaanias, Ühendkuningriigis ja Islandil lähtutakse vanusevahemikust 16–64 eluaastat. 15–64aastaste vanuserühm on ka teiste rahvusvaheliste statistikaorganisatsioonide kasutatav standard (kuigi osa poliitikakujundajaid peab üha tähtsamaks vanusevahemikku 20–64 aastat, kuna üha suurem osa ELi rahvastikust jätkab oma õpinguid kolmanda taseme õppes).

Põhimõisted

Mõned peamised tööhõive näitajad on vastavalt ELi tööjõu-uuringu määratlusele järgmised:

  • töötaja on isik, kes töötab avalik-õigusliku või eraõigusliku tööandja juures ja saab selle eest hüvitist kas palga, tulemuspalga või mitterahalise tasuna; töötajate hulka arvatakse ka kutselised sõjaväelased;
  • füüsilisest isikust ettevõtja töötab oma ettevõttes, põllumajandusettevõttes või vabakutselisena oma kutsealal. Füüsilisest isikust ettevõtja loetakse vaatlusnädala jooksul töötanuks, kui ta vastab ühele järgmistest kriteeriumidest: ta töötab kasumi teenimise eesmärgil, kulutab aega ettevõtte tegevusele või asutab parasjagu ettevõtet;
  • täistööajaga ja osalise tööajaga töötamise eristus tehakse üldjuhul küsitletava spontaanse vastuse põhjal. Erandina kasutatakse Madalmaades ja Islandil piirmäära 35 tundi, Rootsis kasutatakse piirmäära füüsilisest isikust ettevõtjate suhtes ning Norras küsitakse 32–36 tundi töötavate isikute käest, kas see on täistööajaga või osalise tööajaga ametikoht;
  • teist töökohta omavate töötajatena arvestatakse üksnes isikuid, kellel on samal ajal rohkem kui üks töökoht; kui inimene vahetab vaatlusnädalal töökohta, siis ei arvestata teda kahel kohal töötavate inimeste hulka;
  • töötaja omab ajutist töökohta juhul, kui tööandja ja töötaja on kokku leppinud, et töötamise lõpp on kindlaks määratud objektiivsete tingimustega, näiteks kindla kuupäeva, ülesande lõpuleviimise või ajutiselt asendatava töötaja tööle naasmisega. Levinud on järgmised juhtumid: hooajatöid tegevad inimesed; tööhõiveagentuuri või töövahetuse kaudu palgatud tööjõud, kes renditakse kolmandale isikule konkreetse töö tegemiseks (välja arvatud juhul, kui on sõlmitud tähtajatu kirjalik tööleping), koolitusalaste erilepingutega töötajad.

Andmekogumid

Enamik käesolevas artiklis esitatud näitajad on saadud andmekogumitest, mis moodustavad osa tööjõu-uuringu põhinäitajatest (andmekogumid, mis algavad tähtedega lfsi). Need põhinäitajad erinevad andmekogumitest, mis sisaldavad aasta- ja kvartaalsete uuringute üksikajalikke tulemusi (andmekogumid, mis algavad tähtedega lfsa ja lfsq), kuivõrd üksikasjalike uuringute tulemused põhinevad üksnes tööjõu-uuringu üksikandmetel, aga põhinäitajaid on täiendavalt töödeldud. Kõige levinumad täiendavad kohandused on peamiste aegridade katkestuste korrigeerimine ja puuduvate väärtuste hinnanguliste andmete lisamine. Need kohandused tekitavad mõne aasta puhul märkimisväärseid erinevusi kahe andmekogumi vahel.

Tööjõu-uuringu põhinäitajate andmekogumid on kõige täielikum ja usaldusväärsem kogum tööjõu-uuringust kättesaadavaid andmeid tööhõive ja tööpuuduse kohta. Kuna need aga ei paku kõigi taustamuutujate analüüsi, on mõnel juhul vaja kasutada ka üksikasjalike uuringute tulemusi, nagu on käesolevas artiklis tehtud tabeli 3 ja osa tabeli 4 andmete puhul.

Kontekst

Tööhõivestatistikat saab kasutada mitmesuguste analüüside koostamiseks, sealhulgas makromajanduslike näitajate (tööjõud kui tootmistegur), tööviljakuse või konkurentsivõime uurimiseks. Sellist statistikat võib kasutada ka mitmesuguste üksikisiku tööhõiveolukorraga seotud sotsiaalsete ja käitumuslike aspektide uurimiseks, näiteks vähemuste sotsiaalne integratsioon või tööhõive kui leibkonna sissetulekuallikas.

Tööhõive on nii struktuurne kui ka lühiajaline näitaja. Struktuurse näitajana võib see heita valgust tööturgude struktuurile ja majandussüsteemidele, sest seda mõõdetakse tööjõu pakkumise ja nõudluse tasakaalu või tööhõive kvaliteedi kaudu. Lühiajalise näitajana järgib tööhõive majandustsüklit. Siiski on see näitaja selles osas piiratud ning tööhõivet nimetatakse sageli mahajäävaks näitajaks.

Tööhõivestatistika on ELi mitme poliitikavaldkonna keskmes. Euroopa tööhõivestrateegiale pandi alus tööhõivealasel tippkohtumisel 1997. aasta novembris Luksemburgis ning seda muudeti 2005. aastal, et viia ELi tööhõivestrateegia suuremasse kooskõlla muudetud Lissaboni eesmärkidega. 2008. aasta juulis ajakohastati tööhõivesuuniseid aastateks 2008–2010. 2010. aasta märtsis tegi Euroopa Komisjon ettepaneku algatada aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia „Euroopa 2020“. Strateegia võeti ametlikult vastu 2010. aasta juunis Euroopa Ülemkogus. Euroopa Ülemkogu leppis kokku viies peamises eesmärgis, millest esimene oli suurendada 20–64aastaste naiste ja meeste tööhõive määra 2020. aastaks 75 %ni. ELi liikmesriigid võivad neile peamistele eesmärkidele tuginedes seada riiklikke eesmärke ning koostada riiklikke reformikavasid, mis hõlmavad meetmeid, mida nad kavatsevad strateegia elluviimiseks võtta. Strateegiat on võimalik vähemalt osaliselt rakendada paindlike töötingimuste edendamise kaudu – näiteks osalise tööajaga töö ja kodus töötamine –, mille puhul arvatakse, et see soodustab tööjõus osalemist. Muud algatused, mis võiksid julgustada suuremat hulka inimesi tööturule sisenema, hõlmavad lapsehoiuteenuse kättesaadavuse parandamist, rohkemate võimaluste loomist elukestvaks õppeks ja tööalase liikuvuse soodustamist. Selles valdkonnas on kesksel kohal turvaline paindlikkus: poliitika, mis tegeleb ühtaegu nii tööturu paindlikkuse, töökorralduse kui ka töösuhetega, võttes samal ajal arvesse töö- ja eraelu ühitamise võimalusi, tööhõivekindlust ning sotsiaalkaitset. Kooskõlas strateegiaga „Euroopa 2020“ soodustatakse Euroopa tööhõivestrateegiaga selliste meetmete võtmist, mille abil saavutatakse 2020. aastaks kolm järgmist peamist eesmärki:

  • 75 % 20–64aastastest inimestest on tööga hõivatud;
  • haridussüsteemist väljalangejate osakaal jääb alla 10 % ning vähemalt 40 % 30–34aastastest on omandanud kõrghariduse;
  • vähemalt 20 miljoni võrra vähem inimesi elab vaesuses ja sotsiaalses tõrjutuses või selle riskiga.

Tulenevalt finants- ja majanduskriisist taastumise aeglasest tempost ja kuhjuvatest tõenditest kasvava töötuse kohta esitas Euroopa Komisjon 18. aprillil 2012. aastal mitu ettepanekut, mis sisaldasid tööhõivepaketti koondatud meetmeid eesmärgiga hoogustada töökohtade loomist. Nende ettepanekute eesmärk on muu hulgas toetada töökohtade loomist nõudluse poolelt ning nendes esitatakse võimalused, kuidas liikmesriigid saaksid soodustada inimeste töölevõtmist tööjõumaksude vähendamise või idufirmade toetamise kaudu. Ettepanekutega soovitakse lisaks määrata kindlaks need majandusvaldkonnad, kus on suur töökohtade loomise potentsiaal, näiteks roheline majandus, tervishoiuteenused ning info- ja kommunikatsioonitehnoloogia.

Mitmes ELi liikmesriigis esineva noorte suure ja jätkuvalt kasvava töötuse tingimustes tegi Euroopa Komisjon 2012. aasta detsembris ettepaneku noorte tööhõivepaketi (COM(2012) 727 final) kohta. Selle paketi puhul on tegemist laiemas tööhõivepaketis noortele suunatud meetmete järelmeetmetega ning see hõlmab mitmeid ettepanekuid, sealhulgas järgmist:

  • kõik alla 25-aastased noored peaksid saama kvaliteetse töö-, täiendusõppe-, väljaõppe- või praktikapakkumise nelja kuu jooksul pärast ametlike õpingute lõpetamist või töötuks jäämist (noortegarantii);
  • konsulteerimine Euroopa sotsiaalpartneritega praktika kvaliteediraamistiku osas, mille eesmärk on anda noortele võimalus omandada turvalistes tingimustes kvaliteetne töökogemus;
  • Euroopa Õpipoisiõppe Liit eesmärgiga parandada õpipoisiõppe kvaliteeti ja pakkumist ning selgitada välja, kuidas vähendada takistusi noorte liikuvusele.

Jõupingutused noorte töötuse vähendamiseks jätkusid 2013. aastal, kui Euroopa Komisjon tutvustas noorte tööhõive algatust (COM(2013) 144 final), mille eesmärk oli tõhustada ja kiirendada noorte tööhõivepaketis kirjeldatud meetmeid. Sellega püüti toetada eeskätt mittetöötavaid ja mitteõppivaid noori piirkondades, kus noorte töötuse määr ulatub üle 25 %. Algatusele järgnes teatis „Koostöö Euroopa noorte heaks – Meetmed noorte töötuse vähendamiseks“ (COM(2013) 447 final), millega püütakse kiirendada noortegarantii rakendamist ja toetada ELi liikmesriike ja ettevõtteid, et neil oleks võimalik rohkem noori värvata.

2014. aastal ametisse astunud volinike kolleegiumi üks tähtsamaid prioriteete on keskendumine töökohtade loomisele, majanduskasvule ja investeeringutele, eesmärgiga vähendada reguleerimist ning kasutada olemasolevaid rahalisi vahendeid ja avaliku sektori vahendeid nutikamalt. 2015. aasta veebruaris avaldas Euroopa Komisjon rea riigipõhiseid aruandeid, milles analüüsitakse ELi liikmesriikide majanduspoliitikat ning esitatakse teavet ELi liikmesriikide prioriteetide kohta eeloleval aastal majanduskasvu ja töökohtade loomise soodustamiseks. Samas kuus tegi Euroopa Komisjon ka ettepaneku eraldada noorte tööhõive algatuse vahenditest 2015. aastal 1 miljard eurot, et suurendada liikmesriikidele noorte tööhõive määra suurendamiseks tehtavaid eelmakseid kuni 30 korda ja aidata kuni 650 000 noorel inimesel tööd leida.

2016. aasta juunis võttis Euroopa Komisjon vastu Euroopa oskuste tegevuskava (COM(2016) 381/2) pealkirjaga „Koostöö inimkapitali tugevdamiseks ning töölesobivuse ja konkurentsivõime suurendamiseks“. Selle eesmärk on tagada, et inimesed omandaksid oskuseid, mida neil on vaja praegu ja tulevikus, et suurendada inimeste töölesobivust ning konkurentsivõimet ja majanduskasvu kogu ELis.

Vaata lisaks

Täiendav Eurostati teave

Väljaanded

Põhitabelid

LFS main indicators (t_lfsi)
Population, activity and inactivity - LFS adjusted series (t_lfsi_act)
Employment - LFS adjusted series (t_lfsi_emp)
Unemployment - LFS adjusted series (t_une)
LFS series - Detailed annual survey results (t_lfsa)
LFS series - Specific topics (t_lfst)

Andmebaas

LFS main indicators (lfsi)
Employment and activity - LFS adjusted series (lfsi_emp)
Unemployment - LFS adjusted series (une)
Labour market transitions - LFS longitudinal data (lfsi_long)
LFS series - Detailed quarterly survey results (from 1998 onwards) (lfsq)
LFS series - Detailed annual survey results (lfsa)
LFS series - Specific topics (lfst)
LFS ad-hoc modules (lfso)
2014. Migration and labour market (lfso_14)
2013. Accidents at work and other work-related health problems (lfso_13)
2012. Transition from work to retirement (lfso_12)
2011. Access to labour markets for disabled people (lfso_12)
2010. Reconc iliation between work and family life (lfso_10)
2009. Entry of young people into the labour market (lfso_09)
2008. Labour market situation of migrants (lfso_08)
2007. Work related accidents, health problems and hazardous exposure (lfs_07)
2006. Transition from work into retirement (lfso_06)
2005. Reconciliation between work and family life (lfso_05)
2004. Work organisation and working time arrangements (lfso_04)
2003. Lifelong learning (lfso_03)
2002. Employment of disabled persons (lfso_02)
2000. Transition from school to working life (lfso_00)

Erirubriik

Metoodika / Metaandmed

Väljaanded

ESMS metaandmete failid ja ELi tööjõu-uuringu metoodika

Tabelite ja jooniste lähteandmed (MS Excel)

Välislingid


Retrieved from "https://ec.europa.eu/eurostat/statistics-explained/index.php?title=Archive:Employment_statistics/et&oldid=443809"