Archive:Energia tootmine ja import

Andmed 2016. aasta juuli seisuga. Viimased andmed: Täiendav Eurostati teave, põhitabelid ja andmebaas. Artikli kavandatud uuendamine: september 2017.

Tabel 1: Energia tootmine, 2004 ja 2014
(miljonit naftaekvivalenttonni)
Allikas: Eurostat (nrg_100a)

Joonis 1: Primaarenergia tootmine, EL 28, 2014
(% kogutootmisest, naftaekvivalenttonnide alusel)
Allikas: Eurostat (nrg_100a) and (nrg_107a)

Joonis 2: Primaarenergia tootmise areng (kütuseliikide kaupa), EL 28, 2004-14
(2004 = 100, naftaekvivalenttonnide alusel)
Allikas: Eurostat (nrg_100a)

Tabel 2: Primaarenergia netoimport, 2004-14
Allikas: Eurostat (nrg_100a) ja (demo_pjan)

Tabel 3: Primaarenergia impordi peamised päritoluriigid, EL 28, 2004-14
(% EL 28-välisest impordist)
Allikas: Eurostat (nrg_122a), (nrg_123a) ja (nrg_124a)

Joonis 3: Energiasõltuvuse määr, EL 28, 2004-14
(%-na netoimpordi ja sisemaise energia kogutarbimise ja varude suhtest, naftaekvivalenttonnide alusel)
Allikas: Eurostat (nrg_100a), (nrg_102a) ja (nrg_103a)

Joonis 4: Energiasõltuvuse määr, kõik tooted, 2014
(%-na netoimpordi ja sisemaise energia kogutarbimise ja varude suhtest, naftaekvivalenttonnide alusel)
Allikas: Eurostat (tsdcc310)

Euroopa Liidu (EL) sõltuvus energia, eelkõige nafta, kuid viimasel ajal ka gaasi impordist tekitab poliitilisi probleeme seoses energiavarustuse kindlusega. Käesolevas artiklis käsitletakse primaarenergia tootmist ELis ning ELi suurenevat sõltuvust energia impordist ELi mittekuuluvatest riikidest, mis on tingitud sellest, et tootmine ei vasta tarbimisele. 2014. aastal oli üle poole (53,5 %) EL-28 sisemaisest energia kogutarbimisest pärit imporditud energiaallikatest.

Peamised statistilised näitajad

Esmatootmine

2014. aastal toodeti EL-28-s primaarenergiat kokku 771 miljonit naftaekvivalenttonni. Sellega jätkus viimaste aastate üldine langustrend, millest oli peamiseks erandiks 2010. aasta, kui tootmine kasvas pärast 2009. aasta võrdlemisi järsku energiatootmise vähenemist, mis langes kokku finants- ja majanduskriisiga. Pikema perioodi arvestuses toodeti 2014. aastal EL-28-s primaarenergiat 17,3 % vähem kui kümme aastat varem. EL-28 primaarenergia tootmise üldine langustrend tulenes vähemalt osaliselt toorainevarude lõppemisest ja/või sellest, et tootjad pidasid piiratud loodusvarade kasutamist majanduslikult ebaotstarbekaks.

Primaarenergia tootmises oli ELi liikmesriikide seas 2014. aastal esikohal Prantsusmaa, kelle toodang moodustas 17,6 % EL-28 kogutoodangust, järgnesid Saksamaa (15,6 %) ja Ühendkuningriik (14,0 %). Võrreldes kümne aasta taguse ajaga oli peamine muutus Ühendkuningriigi osakaalu vähenemine 24,1 %-lt – vt tabel 1. Ülejäänud liikmesriikidest vähenes osakaal sel ajavahemikul ainult Taanis (-1,3 protsendipunkti) ja Leedus (–0,4 protsendipunkti); Kreeka, Küprose ja Malta osakaal ei muutunud.

Absoluutarvudes suurenes primaarenergia tootmine 2014. aastale eelnenud kümne aasta jooksul pooltes ELi liikmesriikides. Kõige rohkem suurenes tootmine Itaalias (7,6 miljonit naftaekvivalenttonni), Hispaanias, Soomes, Austrias, Portugalis ja Eestis suurenes tootmine vahemikus 2,0–2,5 miljonit naftaekvivalenttonni. Seevastu Ühendkuningriigis langes primaarenergia tootmine 116,7 miljoni naftaekvivalenttonni võrra. Ainsad ülejäänud ELi liikmesriigid, kus primaarenergia tootmismaht vähenes rohkem kui 10 miljoni naftaekvivalenttonni võrra, olid Saksamaa (-16,9 miljonit naftaekvivalenttonni), Taani (-15,1 miljonit naftaekvivalenttonni) ja Poola (11,2 miljonit naftaekvivalenttonni).

2014. aastal jagunes primaarenergia tootmine EL-28-s eri energiaallikate vahel, millest osakaalu poolest kõige olulisem oli tuumaenergia (29,4 % kogutoodangust). Tuumaenergia osatähtsus oli eriti suur Prantsusmaal, kus see moodustas rohkem kui neli viiendikku (82,8 %) riigi primaarenergia toodangust. Belgias oli see osakaal pisut vähem kui kolm neljandikku (71,2 %) ja Slovakkias peaaegu kaks kolmandikku (64,1 %). Mujal jäi tuumaenergia osakaal primaarenergia toodangus alla poole ja tuumaenergiat ei toodetud üldse 14 ELi liikmesriigis. Saksamaa valitsus on teatanud kavatsusest sulgeda kõik oma tuumareaktorid aastaks 2022.

Aastal 2014 saadi ligikaudu veerand (25,5 %) EL-28 primaarenergia kogutoodangust taastuvatest energiaallikatest, tahkekütuse (peamiselt kivisöe) osakaal oli napilt alla viiendiku (19,4 %) ja maagaasi osakaal oli mõnevõrra väiksem (15,2 %). Toornafta (9,1 %) oli ainus muu tähtsam primaarenergia allikas (vt joonis 1).

Taastuvatel energiaallikatel põhineva primaarenergia tootmise kasv ületas kõikidel muudel energiaallikatel põhineva tootmise kasvu. Kõnealune kasv oli ajavahemikul 2004–2014 suhteliselt stabiilne, kahanedes veidi 2011. aastal (vt joonis 2). Selle kümne aasta jooksul kasvas taastuvatel energiaallikatel põhinev tootmine 73,1 %. Tootmine muudest primaarsetest energiaallikatest seevastu üldiselt vähenes sel ajavahemikul, kahanedes kõige rohkem toornafta (-52,0 %), maagaasi (-42,9 %) ja tahkekütuste (-25,5 %) puhul, seevastu tuumaenergia puhul oli langus tagasihoidlikum (13,1 %).

Import

Kivisöest, pruunsöest, toornaftast ja maagaasist saadava energia ning viimasel ajal ka tuumaenergia esmatootmise vähenemine viis olukorrani, kus EL sõltus nõudluse rahuldamisel üha enam primaarenergia impordist, kuid finants- ja majanduskriisi järel see olukord stabiliseerus. EL-28 primaarenergia import ületas 2014. aastal eksporti ligikaudu 881 miljoni naftaekvivalenttonni võrra. Üldiselt olid suurimad primaarenergia netoimportijad suurima rahvaarvuga ELi liikmesriigid, välja arvatud Poola (kus on omamaised kivisöevarud). 2004. aastast alates on Taani olnud ainus liikmesriik, kes on olnud primaarenergia netoeksportija, kuid 2013. aastal ületas Taani energiaimport eksporti ja seega ei olnud enam ükski ELi liikmesriik energia netoeksportija (vt tabel 2). Rahvaarvu suhtes arvestades olid 2014. aasta suurimad netoimportijad Luksemburg, Malta ja Belgia.

EL-28 energiaimpordi päritolu on viimastel aastatel mõnevõrra muutunud, kuigi Venemaa on säilitanud oma positsiooni toornafta ja maagaasi peamise tarnijana (kuigi tema turuosa on viimastel aastatel mõnevõrra vähenenud) ning tõusnud ka peamiseks tahkekütuste tarnijaks (vt tabel 3). 2014. aastal tarniti 29,0% EL 28 imporditavast toornaftast Venemaalt. Venemaast sai tahkekütuste peamine tarnija 2006. aastal, mil ta möödus Lõuna-Aafrikast, olles möödunud Austraaliast 2004. ja Colombiast 2002. aastal. Venemaa osakaal EL-28 tahkekütuste impordis kasvas 2004. aasta 18,0 %-st 2009. aastal 30,0 %-ni, vähenedes seejärel 2012. aastaks mõnevõrra 25,7 %-ni ja kasvades 2014.aastal uuesti 29,0 %-ni. Seevastu Venemaa osakaal EL-28 maagaasi impordis vähenes 2004.–2010. aastal 43,6 %-lt 32,1 %-le, kuid see trend pöördus ning 2014. aastaks oli osakaal 37,5 %. Kõigi tabelis 3 kajastatud kümne aasta jooksul oli Norra suuruselt teine Euroopa Liitu imporditava toornafta ja maagaasi tarnija.

ELi primaarenergia varustuskindlus võib olla ohus, kui suur osa impordist sõltub suhteliselt väikesest arvust partneritest. 2014. aastal tarniti üle kahe kolmandiku (69,1 %) EL-28-sse imporditavast maagaasist Venemaalt või Norrast – see annab tunnistust impordi suuremast kontsentratsioonist kui 2010. aastal, kui neist kahest riigist pärines 59,6 % maagaasi impordist. Sarnane analüüs näitab, et 2014. aastal tarniti 43,5 % EL-28-sse imporditavast toornaftast Venemaalt ja Norrast (olulised on ka Nigeeria, Saudi Araabia ja Kasahstan), samas kui 70,7 % imporditud tahkekütusest pärines Venemaalt, Colombiast ja Ameerika Ühendriikidest. Ajavahemikul 2004–2014 oli märke uute partnerriikide esilekerkimisest. Eelkõige kehtib see toornafta impordi kohta Nigeeriast, Kasahstanist, Aserbaidžaanist ja Iraagist ning maagaasi impordi kohta Katarist ja Liibüast.

EL-28 sõltuvus energiaimpordist on suurenenud vähem kui 40 %-st energia kogutarbimisest 1980. aastatel 53,5 %-ni 2014. aastal (vt joonis 3). Viimati nimetatud näitaja annab tunnistust sõltuvuse määra mõningasest vähenemisest pärast 2008. aasta 54,5 % suurust kõrgtaset. Energiasõltuvuse määrad olid 2014. aastal kõrgeimad toornafta (88,2 %) ja maagaasi (67,4 %) puhul. Viimase kümne aastaga (ajavahemikul 2004–2014) suurenes ELi sõltuvus mitteliikmesriikide maagaasitarnetest 13,8 protsendipunkti võrra ehk kiiremini kui sõltuvus toornafta (kasv 7,5 protsendipunkti) ja tahkekütuste (kasv 7,4 protsendipunkti) tarnetest. 2004. aastast alates on EL-28 energia netoimport olnud esmatootmisest suurem ehk teisisõnu üle poole EL-28 energia sisemaisest kogutarbimisest saadi netoimpordist.

Kuna Taani ei olnud enam netoeksportija, muutus tema energiasõltuvuse määr 2013. aastal positiivseks ja jäi positiivseks ka 2014. aastal, nagu ka kõigil ülejäänud ELi liikmesriikidel (vt joonis 4). Kõige madalamad energiasõltuvuse määrad 2014. aastal registreeriti Eestis, Taanis, Rumeenias ja Poolas (ainsad muud riigid, kus sõltuvusmäär oli alla 30,0 %). Malta, Luksemburg ja Küpros sõltusid (peaaegu) täielikult primaarenergia impordist, nende energiasõltuvuse määrad olid üle 90 %.

Andmete allikad ja kättesaadavus

Loodusvaradest eraldatud või otse saadud energia tooteid nimetatakse primaarseteks energiaallikateks ning energiatooteid, mida toodetakse muundamisettevõttes primaarsetest energiaallikatest, nimetatakse sekundaarenergiatoodeteks. Primaarenergia tootmine hõlmab primaarsete energiaallikate riiklikku tootmist ja see toimub loodusvarade kasutamisel, näiteks kivisöekaevandustes, naftaväljadel, hüdroelektrijaamades või biokütuste tootmisel. Kui tarbimine ületab esmatootmist, tuleb puudujääk katta primaar- ja sekundaartoodete impordiga.

Tuumajaamas tuumareaktsiooni tulemusel saadud soojust peetakse tuumasoojuse ehk tuumaenergia esmatootmiseks. Seda arvutatakse tegelikult toodetud soojuse alusel või registreeritud elektrienergia kogutoodangu ja tuumajaama soojusliku kasuteguri alusel. Kivi- ja pruunsöe esmatootmine hõlmab ammutatud või toodetud kütuse koguseid, mis on välja arvutatud pärast igasugust inertse materjali eemaldamist.

Esmatootmiseks ei peeta energia muundamist ühest vormist teise, näiteks elektri- ja soojusenergia koostootmist soojuselektrijaamades või koksi tootmist koksiahjudes.

Netoimpordi arvutamiseks lahutatakse imporditud kogusest eksporditud kogus. Import hõlmab kõiki riigi territooriumile sisse toodud koguseid, välja arvatud transiitkogused (eelkõige gaasi ja nafta torujuhtmete kaudu). Eksport hõlmab kõiki riigi territooriumilt välja viidud koguseid.

Kontekst

Energiajulgeolek

Üle poole EL-28-s tarbitavast energiast tuleb riikidest, mis ei kuulu ELi, ja see osakaal on viimasel kümnendil üldjoontes suurenenud (kuigi on tõendeid, et sõltuvuse määr on viimastel aastatel stabiliseerunud). Suur osa ELi imporditud energiast saadakse Venemaalt, kelle vaidlused transiidiriikidega on viimastel aastatel ähvardanud tarned katkestada. Mure Venemaalt saadava energia varustuskindluse pärast on veelgi suurenenud seoses Ukraina konfliktiga.

2009. aasta jaanuaris Venemaa ja Ukraina vahel aset leidnud gaasitülile reageerides vaadati läbi varustuskindlust käsitlev õigusraamistik ning 2009. aasta septembris võttis Euroopa Liidu Nõukogu vastu direktiivi 2009/119/EÜ, millega kohustatakse ELi liikmesriike säilitama toornafta ja/või naftatoodete miinimumvarusid. Nafta- ja gaasiturgudega seotud meetmete eesmärk oli tagada, et kõik osapooled võtaksid tõhusaid meetmeid võimalike tarnehäirete tagajärgede ennetamiseks ja leevendamiseks, luues samal ajal liikmesriikidevahelise koostöö mehhanisme, et tulla tõhusalt toime nafta- või gaasitarnete võimalike suurte katkestustega. Loodi koordineerimismehhanism, et liikmesriigid saaksid hädaolukorras ühiselt ja viivitamata reageerida.

2010. aasta novembris võttis Euroopa Komisjon vastu algatuse „Energia 2020. Säästva, konkurentsivõimelise ja kindla energia strateegia” (KOM(2010) 639 lõplik). Strateegias määrati kindlaks energiaalased prioriteedid kümneks aastaks ning meetmed mitmesuguste probleemide lahendamiseks, sealhulgas konkurentsivõimeliste hindadega ja tagatud varustuskindlusega turu loomine, tehnoloogiaalase juhtpositsiooni saavutamine ning tõhusate läbirääkimiste pidamine rahvusvaheliste partneritega. Üks prioriteete on ka heade suhete hoidmine ELi-väliste energiatarnijatega ja energia transiidiriikidega. Seda tööd on edasi arendatud 2030. aasta energiastrateegiaga (inglise keeles), mis moodustab kliima- ja energiapoliitika raamistiku aastani 2030 ja Energia tegevuskavaga aastani 2050 (inglise keeles), kus kehtestatakse pikaajaline eesmärk vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid 2050. aastaks 80–95 % võrra.

Energiaühenduse (inglise keeles) (asutatud 2005. aasta oktoobris) kaudu püüab EL lõimida naaberriike oma energia siseturuga. Erinevad energiaallikad ning tarnijate, transpordimarsruutide ja -mehhanismide mitmekesisus võivad olla energiavarustuse kindluse tagamisel määrava tähtsusega. Tarne-, transiidi- ja tarbijariikide vaheliste usalduslike partnerlussuhete loomisega soovitakse vähendada ELi energiasõltuvusega seostatavaid riske ning 2011. aasta septembris võttis Euroopa Komisjon vastu teatise „ELi energiapoliitika: koostöö ELi-väliste partneritega” (KOM(2011) 539 lõplik).

Praegu rakendatakse mitut algatust, millega luuakse Euroopa ning selle ida- ja lõunanaabrite vahelisi gaasijuhtmeid. Nende hulka kuuluvad Nord Stream (Läänemere kaudu Venemaad ja ELi ühendav gaasijuhe), mis alustas tööd 2011. aasta novembris, ning Trans Adriatic Pipeline (Kreeka ja Albaania kaudu Türgit ja Itaaliat ühendav gaasijuhe gaasi tarnimiseks Kaspia mere piirkonnast ELi).

Vastuseks jätkuvale murele, mida põhjustas ELi sõltuvus energiaimpordist, avaldas Euroopa Komisjon 2014. aasta mais energiajulgeoleku strateegia (inglise keeles) (COM(2014) 330 final), mille eesmärk on tagada stabiilne ja rikkalik energiavarustus. Lisaks lühiajalistele meetmetele, millega leevendada Venemaa gaasiimpordi katkemise või läbi Ukraina liikuva impordi häirete mõju, käsitletakse strateegias pikaajalise varustuskindluse probleeme ja tehakse ettepanek meetmete rakendamiseks viies valdkonnas: suurendada ELis energiatootmist, mitmekesistada tarnijariike ja transporditeid ning rääkida energiaalases välispoliitikas ühehäälselt.