Xavier Prats Monné, Euroopa Komisjoni tervise ja toiduohutuse peadirektoraadi peadirektor
Teaduslike uuenduste väljatöötamine on tihti keeruline, kuid pärast nende kasutuselevõtmist muutuvad need kiiresti iseenesest mõistetavaks. Kes tänapäeval enam mäletab, et ainuüksi 20. sajandil suri rõugetesse 300 kuni 500 miljonit inimest – jah, just nimelt kuni pool miljardit inimest? Näiteks 1967. aastal, mil WHO teatas ülemaailmse rõugete likvideerimisprogrammi kehtestamisest, haigestus rõugetesse 10–15 miljonit inimest, kaks miljonit suri ning veel miljonid jäid selle tõttu moonutatuks ning umbes 100 000 pimedaks. Kahjuks on paljud selle unustanud. Praegu on läänemaailmas ennekuulmatu, et laps võiks surra sellistesse haigustesse nagu lastehalvatus või rõuged. Sellist tulemust ei saavutatud aga üleöö ning see on võimalik ainult tänu ekspertide arvates ühele 20. sajandi suurimale rahvatervisealasele kordaminekule – immuniseerimisele. Olenemata sellisest edust on inimesi, kes on vaktsineerimisvajaduse suhtes skeptilised. Paanika tekitamine, liialdamine meedias ja vaktsineerimisega kaasnevate ohtude ülepaisutamine on pannud osa ühiskonnast unustama vaktsineerimise tähtsust meie kõigi tervise hoidmisel.
Kuigi vaktsineerimine on kõige tõhusam ennetav vahend inimeste kaitsmisel suure hulga nakkushaiguste eest, on vaktsineerimise määr ELis madal ning enamikus liikmesriikides isegi langeb. Selle põhjus on vaktsineerimisega seotud riskide ülepaisutamine ning nakkushaiguste ohu alahindamine.
Väiksema nõudluse tõttu ei ole siiski tekkinud vaktsiinide ülejääki. Paljudes liikmesriikides on see põhjustanud hoopis vaktsiinide puudujäägi. Euroopa tootjaid jääb üha vähemaks ning nad peavad rahuldama üha rahvusvahelisema turu nõudlust. Seetõttu on tekkinud vaktsiinide puudujääk, mis võib muutuda kriitiliseks ja kahjustada terviseohutust.
Lisaks puudub paljudes riiklikes immuniseerimiskavades usaldusväärne finantskava ning need kannatavad ebapiisava infrastruktuuri investeerimise ja järelevalve tõttu. Peale selle on vaktsiinide ostmine kulukas ja halvasti korraldatud.
Kuigi liikmesriigid vastutavad oma vaktsineerimiskavade koostamise ja rakendamise eest ise, saab EL aidata piiriüleste nakkushaiguste põhjustatud terviseohtude korral. Peamine vahend sellise abi osutamiseks on ühishangete kokkulepe, mis võimaldab kokkuleppega ühinenud ELi liikmesriikidel hankida ravimeid rühmana. See annab võimaluse osta ravimeid soodsamalt, kiiremini ja tagab parema kättesaadavuse.
Olukorra parandamiseks võiks aga veel rohkemgi teha ning komisjon uurib praegu võimalusi juhtida liikmesriikide tähelepanu reaalsele vajadusele vaktsineerimist edendada ja teha lõpp puudujääkidele. Kui tekib latentse haiguse puhang või epideemia, on juba hilja. Tegutseda tuleb nüüd ja praegu. Tuletagem kõigile uuesti meelde, et meie praegune terviseseisund on saanud võimalikuks ainult tänu aastaid kestnud vaktsineerimiskavadele. Nakkushaigusega kaasnevad ohud on kindlasti suuremad kui need, mis kaasnevad vaktsineerimisega, ning vaktsineerimata jätmine on alati kõige riskantsem valik.
