Archive:Energia tootmine ja import

Andmed 2019. aasta juuni seisuga.

Artikli kavandatud uuendamine: oktoober 2020.

Highlights

2017. aastal toodeti ELis primaarenergiat 12 % vähem kui kümme aastat varem.

Venemaa oli 2017. aastal peamine toornafta, maagaasi ja kivisöe tarnija ELi.

Primaarenergia tootmise areng (kütuseliikide kaupa), EL 28, 2007–2017

Euroopa Liidu (EL) sõltuvus energia, eelkõige nafta ja maagaasi impordist tekitab poliitilisi probleeme seoses energiavarustuskindlusega. Käesolevas artiklis käsitletakse primaarenergia tootmist ELis ning ELi suurenevat sõltuvust energia impordist ELi mittekuuluvatest riikidest, mis on tingitud sellest, et tootmine ei vasta tarbimisele. 2017. aastal oli üle poole (55,1 %) EL 28 kättesaadavast koguenergiast pärit imporditud energiaallikatest.

Full article

Primaarenergia tootmine vähenes 2007.–2017. aastal

2017. aastal toodeti EL 28s primaarenergiat kokku 758 miljonit naftaekvivalenttonni – vt tabel 1. Seda oli ainult 0,1 % vähem kui aasta varem ning sellega jätkus viimaste aastate üldine langustrend, millest oli ainsaks erandiks 2010. aasta, kui tootmine kasvas pärast 2009. aasta võrdlemisi järsku energiatootmise vähenemist, mis langes kokku ülemaailmse finants- ja majanduskriisiga. Pikema perioodi arvestuses toodeti 2017. aastal EL 28s primaarenergiat 12,1 % vähem kui kümme aastat varem. EL 28 primaarenergia tootmise üldine langustrend tulenes vähemalt osaliselt toorainevarude lõppemisest ja/või sellest, et tootjad pidasid piiratud loodusvarade kasutamist majanduslikult ebaotstarbekaks.

Primaarenergia tootmises oli ELi liikmesriikide seas 2017. aastal esikohal Prantsusmaa, kelle toodang moodustas 17,4 % EL 28 kogutoodangust, järgnesid Ühendkuningriik (15,6 %) ja Saksamaa (15,3 %). Võrreldes kümne aasta taguse ajaga olid peamisteks muutusteks Itaalia, Hispaania ja Rootsi osakaalu suurenemine vastavalt 17,8, 13,5 ja 11,3 protsendipunkti ning Taani, Ühendkuningriigi ja Madalmaade osakaalu vähenemine vastavalt 41,7, 32,8 ja 30,7 protsendipunkti.

Absoluutarvudes suurenes primaarenergia tootmine 2007.–2017. aastal 17s ELi liikmesriigis 28st. Kõige rohkem suurenes tootmine Itaalias (5,5 miljonit naftaekvivalenttonni).Talle järgnesid Hispaania (4,1 miljonit naftaekvivalenttonni), Rootsi (3,7 miljonit naftaekvivalenttonni), Iirimaa (3,4 miljonit naftaekvivalenttonni) ja Soome (2,0 miljonit naftaekvivalenttonni). Seevastu Ühendkuningriigis vähenes primaarenergia tootmine 57,6 miljoni naftaekvivalenttonni võrra ning ka Saksamaa (–20,6 miljonit naftaekvivalenttonni), Madalmaad (–18,5 miljonit naftaekvivalenttonni) ja Taani (–11,3& miljonit naftaekvivalenttonni) teatasid vähenemisest, mis ületas 10 miljonit naftaekvivalenttonni.

Tabel 1. Energia tootmine, 2007 ja 2017
(miljonit naftaekvivalenttonni)
Allikas: Eurostat (nrg_bal_c)

2017. aastal jagunes primaarenergia tootmine EL 28s eri energiaallikate vahel, millest osakaalu poolest kõige olulisemad olid taastuvad energiaallikad, mis moodustasid enam kui veerandi (29,9 %) EL 28 kogutoodangust.

Teisel kohal oli tuumaenergia, mis moodustas 27,8 % primaarenergia kogutoodangust. Tuumaenergia osatähtsus oli eriti suur Prantsusmaal, kus see moodustas peaaegu 79 % riigi primaarenergia toodangust. Belgias oli see osakaal peaaegu kolm neljandikku ja Slovakkias üle kolme viiendiku (62,6 %). 11 ELi liikmesriigis jäi tuumaenergia osakaal primaarenergia toodangus alla poole. Tuumaenergiat ei toodetud üldse 14 ELi liikmesriigis.

Tahkete fossiilkütuste (peamiselt kivisöe) osakaal oli napilt alla viiendiku (16,4 %) ja maagaasi osakaal oli mõnevõrra väiksem (13,6 %). Toornafta (8,8 %) oli ainus muu tähtsam primaarenergia allikas (vt joonis 1).

Joonis 1. Primaarenergia tootmine, EL 28, 2017
(% kogutootmisest, naftaekvivalenttonnide alusel)
Allikas: Eurostat (nrg_bal_c)

Taastuvatel energiaallikatel põhineva primaarenergia tootmise kasv EL 28s ületas kõikidel muudel energiaallikatel põhineva tootmise kasvu. Kõnealune kasv oli ajavahemikus 2007–2017 suhteliselt stabiilne. Tootmine vähenes veidi 2011. aastal (vt joonis 2). Selle ajavahemiku jooksul kasvas taastuvatel energiaallikatel põhinev tootmine 65,6 %, asendades teatud määral muudel energiaallikatel põhineva tootmise. Muudel energiaallikatel põhinev tootmine seevastu vähenes, kõige rohkem maagaasi (–39,4 %), toornafta (–38,9 %) ja tahkete fossiilkütuste (–30,5 %) puhul, seevastu tuumaenergia puhul oli tootmise vähenemine tagasihoidlikum (–12,8 %).

Joonis 2. Primaarenergia tootmise areng (kütuseliikide kaupa), EL 28, 2007–2017
(2007 = 100, naftaekvivalenttonnide alusel)
Allikas: Eurostat (nrg_bal_c)

EL ja selle liikmesriigid on kõik energia netoimportijad

Kivisöest, pruunsöest, toornaftast ja maagaasist saadava energia ning viimasel ajal ka tuumaenergia esmatootmise vähenemine on viinud olukorrani, kus EL sõltub oma nõudluse rahuldamisel üha enam primaarenergiatoodete ja sekundaarenergiatoodete [nt gaas/diislikütus] impordist, kuigi ülemaailmse finants- ja majanduskriisi järel see olukord stabiliseerus. EL 28 energiaimport ületas 2017. aastal eksporti 948 miljoni naftaekvivalenttonni võrra. Suurimad energia netoimportijad absoluutarvudes olid Saksamaa, Itaalia, Prantsusmaa ja Hispaania. 2007. aastal oli Taani ELi liikmesriikide seas ainus energia netoeksportija, kuid 2013. aastal ületas Taani energiaimport eksporti ja see suundumus jätkus järgneval neljal aastal kuni 2017. aastani. Seega on kõik 28 ELi liikmesriiki alates 2013. aastast energia netoimportijad (vt tabel 2). Rahvaarvu arvesse võttes olid 2017. aastal suurimad netoimportijad Luksemburg, Malta ja Belgia.

Tabel 2. Energia netoimport, 2007–2017
Allikas: Eurostat (nrg_bal_s) ja (demo_pjan)

EL 28 energiaimpordi peamised päritoluriigid on viimastel aastatel mõnevõrra muutunud. Venemaa on kogu ajavahemiku 2007–2017 vältel säilitanud oma positsiooni peamiste primaarenergiatoodete – kivisöe, toornafta ja maagaasi – tarnijana ELi (vt tabel 3).

Tabel 3. Primaarenergia impordi peamised päritoluriigid, EL 28, 2007–2017
(% EL 28-välisest impordist)
Allikas: Eurostat (nrg_ti_sff), (nrg_ti_oil) ja (nrg_ti_gas)

2017. aastal tarniti 38,9 % ELi imporditavast kivisöest Venemaalt. Venemaa on viimasel kümnel aastal pidevalt suurim kivisöe tarnija ELi. Kolumbiast pärit EL 28 kivisöe impordi osakaal peaaegu kahekordistus ajavahemikus 2007–2015, suurenedes 11,8 %-lt 22,2 %-le kivisöe koguimpordist. 2017. aastal selle osakaal vähenes 16,9 %ni. Ameerika Ühendriigid olid 2017. aastal tähtsuselt kolmas kivisöe tarnija EL 28 riikidesse, andes 16,9 % kivisöe koguimpordist.

Venemaa oli ka ELi imporditava toornafta peamine tarnija. Venemaa osakaal moodustas 2007. aastal 33,7 % ning kõikus 34,7 % (mis oli ka 2011. aastal registreeritud kõrgtase) ja 29,0 % (2015. aastal registreeritud väikseim osakaal) vahel. 2017. aastal oli Venemaa osakaal 30,3 %. Samal perioodil vähenes võrdlemisi aeglaselt EL 28 toornafta import Norrast ja selle osakaal langes 15,0 %-lt 2007. aastal 11,4 %-le 2017. aastal. Iraagist ja Kasahstanist pärit EL 28 toornafta tarnete suhteline osakaal kasvas kiires tempos aastatel 2007–2017, ulatudes vastavalt 8,2 %ni ja 7,4 %ni. Need riigid said seega Saudi Araabia ees suuruselt kolmandaks ja neljandaks toornafta tarnijaks.

Venemaa osa ELi maagaasi impordist ei muutunud aastatel 2007–2017 (38,7 %), sellegipoolest registreeriti 2010. aastal madalaim tase (31,9 %) ja 2013. aastal kõrgtase (41,1 %). Tabelis 3 kajastatud ajavahemiku jooksul oli Norra suuruselt teine ELi imporditava maagaasi tarnija. Norra osakaal vähenes aeglaselt 28,1 %-lt 2007. aastal 25,3 %-le 2017. aastal. Alžeeriast (kes on suuruselt kolmas tarnija) EL 28 riikidesse imporditava maagaasi osakaal vähenes ajavahemikus 2007–2017, samal ajal kui Katari osakaal suurenes enam kui kaks korda.

ELi primaarenergia varustuskindlus võib olla ohus, kui suur osa impordist sõltub suhteliselt vähestest partneritest. 2017. aastal tarniti peaaegu kolm neljandikku (74,6 %) EL 28sse imporditavast maagaasist Venemaalt, Norrast ja Alžeeriast. Sarnane analüüs näitab, et peaaegu kolmveerand (72,7 %) EL 28sse imporditavast kivisöest tarniti Venemaalt, Kolumbiast ja Ameerika Ühendriikidest, samas kui toornafta import oli peamiste tarnijate vahel veidi vähem kontsentreeritud, sest import Venemaalt, Norrast ja Iraagist moodustas umbes poole (49,9 %) EL 28 impordist.

Üle poole EL 28 energiavajadusest kaetakse impordiga

EL 28 sõltuvus energiaimpordist kasvas veidi enam kui 44 %-lt kättesaadavast koguenergiast 1990. aastal 52,9 %-le 2007. aastal ja seejärel 55,1 %-le 2017. aastal (vt joonis 3). 2004. aastast alates on EL 28 energia netoimport olnud esmatootmisest suurem ehk teisisõnu üle poole EL 28 kättesaadavast koguenergiast saadi netoimpordist ning sõltuvuse määr ületas 50,0 %.

2017. aastal saavutas energiasõltuvuse määr kõrgtaseme (55,1 %). Ajavahemikus 2007–2017 täheldati teatavaid muutusi: 2008. aastal registreeriti suhteline kõrgtase 54,6 %, ent 2010. aastal registreeriti väikseim sõltuvus 52,7 %. Täpsemal vaatlemisel selgub, et 2017. aastal registreeriti kõrgeimad määrad toornafta (86,7 %) ja maagaasi (74,3 %) puhul, samas kui viimane kättesaadav määr tahkete fossiilkütuste kohta oli 43,9 %.

Joonis 3. Energiasõltuvuse määr, EL 28, 2007–2017
(% netoimpordi ja kättesaadava koguenergia suhtest, naftaekvivalenttonnide alusel)
Allikas: Eurostat (nrg_ind_id)

Ajavahemikus 2007–2017 suurenes ELi sõltuvus ELi mittekuuluvate riikide maagaasitarnetest 14,8 protsendipunkti võrra ehk palju kiiremini kui toornaftasõltuvus (kasv 4,2 protsendipunkti). Tahkete fossiilkütuste sõltuvus kasvas samal perioodil aeglasemas tempos – 1,9 protsendipunkti.

Kuna Taani ei olnud enam netoeksportija, muutus tema energiasõltuvuse määr 2013. aastal positiivseks ja jäi positiivseks ka 2017. aastal, nagu ka kõigil ülejäänud ELi liikmesriikidel (vt joonis 4). Kõige madalamad energiasõltuvuse määrad 2017. aastal registreeriti Eestis, Taanis, Rumeenias ja Rootsis. Malta, Küpros ja Luksemburg sõltusid (peaaegu) täielikult primaarenergia impordist ning nende energiasõltuvuse määrad olid üle 95,0 %.

Ajavahemikus 2007–2017 toimunud arengu analüüsist nähtub, et Taani, Ühendkuningriigi, Leedu, Madalmaade, Poola ja Tšehhi Vabariigi energiasõltuvuse määr tõusis üha enam, et rahuldada nende kättesaadava koguenergia vajadust. Kõnealuseid suundumusi võib suures osas seostada primaarenergia tootmise vähenemisega (mis on seotud toorainevarude lõppemisega). Sõltuvuse määra tõusu võis vähemal määral täheldada ka Saksamaal, Maltas, Ungaris, Horvaatias, Küproses ja Kreekas. Kõigis ülejäänud ELi liikmesriikides registreeriti ajavahemikus 2007–2017 energiasõltuvuse määra langus, neist kõige kiirem muutus toimus Eestis, kus määr langes 27,1 %-lt 4,1 %-le. Rohkem kui 10,0 protsendipunkti langesid määrad ka Iirimaal, Lätis ja Bulgaarias, mis oli tingitud energiatõhususe suurenemisest ja/või muutustest energiaallikate jaotuses, et edendada taastuvatel energiaallikatel põhineva primaarenergia tootmist.

Joonis 4. Energiasõltuvuse määr – kõik tooted, 2007 ja 2017
(% netoimpordi ja kättesaadava koguenergia suhtest, naftaekvivalenttonnide alusel)
Allikas: Eurostat (nrg_ind_id)

Tabelite ja jooniste lähteandmed

Energy production and imports: tables and figures (inglise keeles)

Andmete allikad

Loodusvaradest eraldatud või otse saadud energiatooteid nimetatakse primaarseteks energiaallikateks ning energiatooteid, mida toodetakse muundamisettevõttes primaarsetest energiaallikatest, nimetatakse sekundaarenergiatoodeteks. Primaarenergia tootmine hõlmab primaarsete energiaallikate riiklikku tootmist ja see toimub loodusvarade kasutamisel, näiteks kivisöekaevandustes, naftaväljadel, hüdroelektrijaamades või biokütuste tootmisel. Kui tarbimine ületab esmatootmist, tuleb puudujääk katta primaar- ja sekundaartoodete impordiga.

Tuumajaamas tuumareaktsiooni tulemusel saadud soojust peetakse tuumasoojuse ehk tuumaenergia esmatootmiseks. Seda arvutatakse tegelikult toodetud soojuse alusel või registreeritud elektrienergia kogutoodangu ja tuumajaama soojusliku kasuteguri alusel. Kivi- ja pruunsöe esmatootmine hõlmab ammutatud või toodetud kütuse koguseid, mis on välja arvutatud pärast igasugust inertse materjali eemaldamist.

Esmatootmiseks ei peeta energia muundamist ühest vormist teise, näiteks elektri- ja soojusenergia koostootmist soojuselektrijaamades või koksi tootmist koksiahjudes.

Netoimpordi arvutamiseks lahutatakse imporditud kogusest eksporditud kogus. Import hõlmab kõiki riigi territooriumile sisse toodud koguseid, välja arvatud transiitkogused (eelkõige gaasi ja nafta torujuhtmete kaudu). Eksport hõlmab kõiki riigi territooriumilt välja viidud koguseid.

Kontekst

Üle poole EL 28s tarbitavast energiast tuleb riikidest, mis ei kuulu ELi, ja see osakaal on viimasel kümnendil üldjoontes suurenenud (kuigi on tõendeid, et sõltuvuse määr on viimastel aastatel stabiliseerunud). Suur osa ELi imporditud energiast saadakse Venemaalt, kelle vaidlused transiidiriikidega on viimastel aastatel ähvardanud tarned katkestada. Mure Venemaalt saadava energia varustuskindluse pärast on veelgi suurenenud Ukraina konflikti tõttu. Nafta- ja gaasiturgudega seotud uute meetmete eesmärk oli tagada, et kõik osapooled võtaksid tõhusaid meetmeid võimalike tarnehäirete tagajärgede ennetamiseks ja leevendamiseks, luues samal ajal ELi liikmesriikide vahelise koostöö mehhanisme, et tulla tõhusalt toime nafta- või gaasitarnete võimalike suurte katkestustega. Loodi koordineerimismehhanism, et liikmesriigid saaksid hädaolukorras ühiselt ja viivitamata reageerida.

2010. aasta novembris võttis Euroopa Komisjon vastu algatuse „Energia 2020. Säästva, konkurentsivõimelise ja kindla energia strateegia“ (KOM(2010) 639 (lõplik)). Strateegias määrati kindlaks energiaalased prioriteedid kümneks aastaks ning meetmed mitmesuguste probleemide lahendamiseks, sealhulgas: konkurentsivõimeliste hindadega ja tagatud varustuskindlusega turu loomine; tehnoloogiaalase juhtpositsiooni saavutamine; tõhusate läbirääkimiste pidamine rahvusvaheliste partneritega (nt heade suhete hoidmine ELi-väliste energiatarnijatega ja energiatransiidi riikidega). Seda tööd on edasi arendatud 2030. aasta energiastrateegiaga (inglise keeles), mis moodustab kliima- ja energiapoliitika raamistiku aastani 2030, ja energia tegevuskavaga aastani 2050 (inglise keeles), milles kehtestatakse pikaajaline eesmärk vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid 2050. aastaks 80–95 % võrra.

Energiaühenduse (asutatud 2005. aasta oktoobris) kaudu püüab EL lõimida naaberriike oma energia siseturuga. Erinevad energiaallikad ning tarnijate, transpordimarsruutide ja -mehhanismide mitmekesisus võivad olla energiavarustuskindluse tagamisel määrava tähtsusega. Näiteks rakendatakse praegu mitut algatust, millega luuakse Euroopa ning selle ida- ja lõunanaabrite vahelisi gaasijuhtmeid. Nende hulka kuuluvad Nord Stream (Läänemere kaudu Venemaad ja ELi ühendav gaasijuhe), mis alustas tööd 2011. aasta novembris, ning Trans Adriatic Pipeline (Kreeka ja Albaania kaudu Türgit ja Itaaliat ühendav gaasijuhe gaasi tarnimiseks Kaspia mere piirkonnast ELi). Tarne-, transiidi- ja tarbijariikide vaheliste usalduslike partnerlussuhete loomisega soovitakse vähendada ELi energiasõltuvusega seostatavaid riske. 2011. aasta septembris võttis Euroopa Komisjon vastu teatise „ELi energiapoliitika: koostöö ELi-väliste partneritega“ (KOM(2011) 539 (lõplik)).

Vastuseks jätkuvale murele, mida põhjustab ELi sõltuvus energiaimpordist, avaldas Euroopa Komisjon 2014. aasta mais energiajulgeoleku strateegia (COM(2014) 330 final), mille eesmärk on tagada stabiilne ja rikkalik energiavarustus. Lisaks lühiajalistele meetmetele, leevendamaks Venemaa gaasiimpordi katkemise või läbi Ukraina liikuva impordi häirete mõju, käsitletakse strateegias pikaajalise varustuskindluse probleeme ja tehakse ettepanek meetmete rakendamiseks viies valdkonnas, sealhulgas ELi energiatootmise suurendamine, tarnijariikide ja tarneteede mitmekesistamine ning üksmeel energiaalases välispoliitikas. 2015. aastal avaldas Euroopa Komisjon teatise „Vastupidava energialiidu ja tulevikku suunatud kliimamuutuste poliitika raamstrateegia“ (COM(2015) 80 final), milles väideti, et energiajulgeoleku (ja eriti gaasivarustuskindluse) tagamiseks on oluline, et energia ostmiseks kolmandate riikidega sõlmitud lepingud vastavad täielikult ELi õigusaktidele. Sellele järgnesid 2016. aasta veebruaris Euroopa Komisjoni ettepanekud ELi gaasivarustuskindluse uute eeskirjade kohta (COM(2016) 52 final) ning ELi ja ELi mittekuuluvate riikide vaheliste energiakokkulepete uute eeskirjade kohta (COM(2016) 53 final).