Archive:Energia tootmine ja import

Andmed seisuga mai 2015. Viimased andmed: Täiendav Eurostati teave, põhitabelid ja andmebaas. Artikli kavandatud uuendamine: november 2016. Ingliskeelne versioon on uuem.

Tabel 1. Energia tootmine, 2003 ja 2013
(miljonit naftaekvivalenttonni)
Allikas: Eurostat (nrg_100a)

Joonis 1. Primaarenergia tootmine, EL-28, 2013
(% kogutootmisest, naftaekvivalenttonnide alusel)
Allikas: Eurostat (nrg_100a) ja (nrg_107a)

Joonis 2. Primaarenergia tootmise areng
(kütuseliikide kaupa), EL-28, 2003–2013
(2003 = 100, naftaekvivalenttonnide alusel)
Allikas: Eurostat (nrg_100a)

Tabel 2. Primaarenergia netoimport, 2003–2013
Allikas: Eurostat (nrg_100a) ja (nrg_107a)

Tabel 3. Primaarenergia impordi peamised päritoluriigid, EL-28, 2003–2013
(% EL-28-välisest impordist)
Allikas: Eurostat (nrg_122a), (nrg_123a) ja (nrg_124a)

Tabel 4. Energiasõltuvuse määr, EL-28, 2003–2013
(% netoimpordi ja sisemaise energia kogutarbimise ja varude suhtest, naftaekvivalenttonnide alusel)
Allikas: Eurostat (nrg_100a), (nrg_102a) ja (nrg_103a)

Joonis 3. Energiasõltuvuse määr – kõik tooted, 2013
(% netoimpordi ja sisemaise energia kogutarbimise ja varude suhtest, naftaekvivalenttonnide alusel)
Allikas: Eurostat (tsdcc310)

Euroopa Liidu (EL) sõltuvus energia, eelkõige nafta, kuid viimasel ajal ka gaasi impordist tekitab poliitilisi probleeme seoses energiavarustuse kindlusega. Käesolevas artiklis käsitletakse primaarenergia tootmist ELis ning ELi suurenevat sõltuvust energia impordist ELi mittekuuluvatest riikidest, mis on tingitud sellest, et tootmine ei vasta tarbimisele. 2013. aastal oli üle poole (53,2 %) EL-28 sisemaisest energia kogutarbimisest pärit imporditud energiaallikatest.

Peamised statistilised näitajad

Esmatootmine

2013. aastal toodeti EL-28-s primaarenergiat kokku 790 miljonit naftaekvivalenttonni. Sellega jätkus viimaste aastate üldine langustrend, millest oli peamiseks erandiks 2010. aasta, kui tootmine kasvas pärast 2009. aasta võrdlemisi järsku vähenemist, mis langes kokku finants- ja majanduskriisiga. Pikema perioodi arvestuses toodeti 2013. aastal EL-28-s primaarenergiat 15,4 % vähem kui kümme aastat varem. EL-28 tootmise üldine langustrend tulenes vähemalt osaliselt toorainevarude lõppemisest ja/või sellest, et tootjad pidasid piiratud loodusvarade kasutamist majanduslikult ebaotstarbekaks.

Primaarenergia tootmises oli ELi liikmesriikide seas 2013. aastal esikohal Prantsusmaa, kelle toodang moodustas 17,1 % EL-28 kogutoodangust, järgnesid Saksamaa (15,3 %) ja Ühendkuningriik (13,9 %). Võrreldes kümne aasta taguse ajaga oli peamine muutus Ühendkuningriigi osakaalu vähenemine 26,2 %-lt – vt tabel 1. Ülejäänud liikmesriikidest vähenes osakaal sel ajavahemikul ainult Taanis (–0,9 protsendipunkti) ja Leedus (–0,4 protsendipunkti). Absoluutarvudes suurenes primaarenergia tootmine 2013. aastale eelnenud kümne aasta jooksul kõige rohkem Madalmaades (11,0 miljoni naftaekvivalenttonni), Itaalias (9,1 miljoni naftaekvivalenttonni) ja Rootsis (4,3 miljoni naftaekvivalenttonni). Seevastu Ühendkuningriigis langes primaarenergia tootmine 135,4 miljoni naftaekvivalenttonni võrra. Ainsad ülejäänud ELi liikmesriigid, kus tootmismahu vähenemise protsent oli kahekohaline, olid Saksamaa (–14,3 miljoni naftaekvivalenttonni) ja Taani (–11,6 miljoni naftaekvivalenttonni).

2013. aastal jagunes primaarenergia tootmine EL-28-s eri energiaallikate vahel, millest osakaalu poolest kõige olulisem oli tuumaenergia (28,7 % kogutoodangust). Tuumaenergia osatähtsus oli eriti suur Prantsusmaal, kus see moodustas rohkem kui neli viiendikku riigi primaarenergia toodangust. Belgias oli see osakaal kolm neljandikku ja Slovakkias peaaegu kaks kolmandikku. Mujal jäi kõnealune osakaal alla poole ja tuumaenergiat ei toodetud üldse 14 ELi liikmesriigis. Ligikaudu veerand EL-28 primaarenergia kogutoodangust saadi taastuvatest energiaallikatest (24,3 %), tahkekütuse (peamiselt kivisöe) osakaal oli napilt alla viiendiku (19,7 %) ja maagaasi osakaal oli mõnevõrra väiksem (16,7 %). Toornafta (9,1 %) oli ainus muu tähtsam primaarenergia allikas (vt joonis 1).

Taastuvatel energiaallikatel põhineva primaarenergia tootmise kasv ületas kõikidel muudel energiaallikatel põhineva tootmise kasvu. Kõnealune kasv oli ajavahemiku 2003–2013 enamikul aastatel suhteliselt stabiilne, kahanedes veidi 2011. aastal (vt joonis 2). Selle kümne aasta jooksul kasvas taastuvatel energiaallikatel põhinev tootmine kokku 88,4 %. Tootmine muudest primaarsetest energiaallikatest seevastu üldiselt vähenes sel ajavahemikul, kahanedes kõige rohkem toornafta (–54,0 %), maagaasi (–34,6 %) ja tahkekütuste (–24,9 %) puhul, seevastu tuumaenergia puhul oli langus tagasihoidlikum (12,0 %).

Import

Kivisöest, pruunsöest, toornaftast ja maagaasist saadava energia ning viimasel ajal ka tuumaenergia esmatootmise vähenemine viis olukorrani, kus EL sõltus nõudluse rahuldamisel üha enam primaarenergia impordist, kuid finants- ja majanduskriisi järel see olukord stabiliseerus. EL-28 primaarenergia import ületas 2013. aastal eksporti ligikaudu 909 miljoni naftaekvivalenttonni võrra. Üldiselt olid suurimad primaarenergia netoimportijad suurima rahvaarvuga ELi liikmesriigid, välja arvatud Poola (kus on omamaised kivisöevarud). 2004. aastast alates on Taani olnud ainus liikmesriik, kes on olnud primaarenergia netoeksportija, kuid 2013. aastal ületas Taani energiaimport eksporti ja seega ei olnud enam ükski ELi liikmesriik energia netoeksportija (vt tabel 2). Rahvaarvu suhtes arvestades olid 2013. aasta suurimad netoimportijad Luksemburg, Malta ja Belgia.

EL-28 energiaimpordi päritolu on viimastel aastatel mõnevõrra muutunud, kuna Venemaa on säilitanud oma positsiooni toornafta ja maagaasi peamise tarnijana ning tõusnud ka peamiseks tahkekütuste tarnijaks (vt tabel 3). 2013. aastal tarniti ligikaudu 33,5 % EL-28 imporditavast toornaftast Venemaalt, mis oli veidi vähem kui 2010. ja 2012. aastal. Venemaast sai tahkekütuste peamine tarnija 2006. aastal, mil ta möödus Lõuna-Aafrikast, olles möödunud Austraaliast 2004. ja Colombiast 2002. aastal. Venemaa osakaal EL-28 tahkekütuste impordis tõusis 2003. aasta 13,2 %-lt 2009. aastal 30,0 %-ni, vähenedes seejärel 2012. aastaks mõnevõrra 25,9 %-ni ja tõustes 2013, aastal uuesti 28,8 %-ni. Seevastu Venemaa osakaal EL-28 maagaasi impordis vähenes 2003.–2010. aastal 44,8 %-lt 30,1 %-le, kuid see trend pöördus ning 2013. aastaks oli osakaal 39,3 %. Kõigi tabelis 3 kajastatud kümne aasta jooksul oli Norra suuruselt teine Euroopa Liitu imporditava toornafta ja maagaasi tarnija.

ELi primaarenergia varustuskindlus võib olla ohus, kui suur osa impordist sõltub suhteliselt väikesest arvust partneritest. 2013. aastal tarniti üle kahe kolmandiku (69,1 %) EL-28-sse imporditavast maagaasist Venemaalt või Norrast – see annab tunnistust impordi suuremast kontsentratsioonist kui eelnenud kahel aastal, sest 2011. aastal moodustas neist kahest riigist pärit maagaasi import 59,6 % ja 2012. aastal 63,7 %. Sarnane analüüs näitab, et 2013. aastal tarniti 53,8 % EL-28-sse imporditavast toornaftast Venemaalt, Norrast ja Saudi Araabiast, samas kui 73,1 % imporditud kivisöest pärines Venemaalt, Colombiast ja Ameerika Ühendriikidest. Ajavahemikul 2003–2013 oli märke uute partnerriikide esilekerkimisest, kuigi nende impordimahud jäid suhteliselt väikeseks. Eelkõige kehtib see toornafta impordi kohta Nigeeriast, Kasahstanist, Aserbaidžaanist ja Iraagist ning maagaasi impordi kohta Katarist ja Liibüast.

EL-28 sõltuvus energiaimpordist on suurenenud vähem kui 40 %-lt energia kogutarbimisest 1980. aastatel 53,2 %-ni 2013. aastal (vt tabel 4). Viimati nimetatud näitaja annab tunnistust sõltuvuse määra mõningasest vähenemisest pärast 2008. aasta 54,7 % suurust kõrgtaset. Energiasõltuvuse määrad olid 2013. aastal kõrgeimad toornafta (88,4 %) ja maagaasi (65,3 %) puhul. Viimase kümne aastaga (ajavahemikul 2003–2013) suurenes ELi sõltuvus mitteliikmesriikide maagaasitarnetest 13,3 protsendipunkti võrra ehk kiiremini kui sõltuvus toornafta (kasv 9,9 protsendipunkti) ja tahkekütuste (kasv 9,2 protsendipunkti) tarnetest. 2004. aastast alates on EL-28 energia netoimport olnud esmatootmisest suurem ehk teisisõnu üle poole EL-28 energia sisemaisest kogutarbimisest saadi netoimpordist.

Kuna Taani ei olnud enam netoeksportija, muutus tema energiasõltuvuse määr 2013. aastal positiivseks nagu kõigil ülejäänud ELi liikmesriikidel (vt joonis 3). Ülejäänud riikide kõige madalamad energiasõltuvuse määrad registreeriti Eestis, Taanis, Rumeenias, Poolas, Madalmaades ja Tšehhi Vabariigis (ainsad riigid, kus sõltuvusmäär oli alla 30,0 %). Malta, Luksemburg ja Küpros sõltusid (peaaegu) täielikult primaarenergia impordist.

Andmete allikad ja kättesaadavus

Loodusvaradest eraldatud või otse saadud energiatooteid nimetatakse primaarseteks energiaallikateks ning energiatooteid, mida toodetakse muundamisettevõttes primaarsetest energiaallikatest, nimetatakse sekundaarenergiatoodeteks. Primaarenergia tootmine hõlmab primaarsete energiaallikate riiklikku tootmist ja see toimub loodusvarade kasutamisel, näiteks kivisöekaevandustes, naftaväljadel, hüdroelektrijaamades või biokütuste tootmisel. Kui tarbimine ületab esmatootmist, tuleb puudujääk katta primaar- ja sekundaartoodete impordiga.

Tuumajaamas tuumareaktsiooni tulemusel saadud soojust peetakse tuumasoojuse ehk tuumaenergia esmatootmiseks. Seda arvutatakse tegelikult toodetud soojuse alusel või registreeritud elektrienergia kogutoodangu ja tuumajaama soojusliku kasuteguri alusel. Kivi- ja pruunsöe esmatootmine hõlmab ammutatud või toodetud kütuse koguseid, mis on välja arvutatud pärast igasugust inertse materjali eemaldamist.

Esmatootmiseks ei peeta energia muundamist ühest vormist teise, näiteks elektri- ja soojusenergia koostootmist soojuselektrijaamades või koksi tootmist koksiahjudes.

Netoimpordi arvutamiseks lahutatakse imporditud kogusest eksporditud kogus. Import hõlmab kõiki riigi territooriumile sisse toodud koguseid, välja arvatud transiitkogused (eelkõige gaasi ja nafta torujuhtmete kaudu). Eksport hõlmab kõiki riigi territooriumilt välja viidud koguseid.

Kontekst

Energiajulgeolek

Üle poole EL-28-s tarbitavast energiast tuleb riikidest, mis ei kuulu ELi, ja see osakaal on viimasel kümnendil üldjoontes suurenenud. Suur osa kõnealusest energiast saadakse Venemaalt, kelle vaidlused transiidiriikidega on viimastel aastatel ähvardanud tarned katkestada. Mure Venemaalt saadava energia varustuskindluse pärast on veelgi suurenenud seoses Ukraina konfliktiga.

2009. aasta jaanuaris Venemaa ja Ukraina vahel aset leidnud gaasitülile reageerides vaadati läbi varustuskindlust käsitlev õigusraamistik ning 2009. aasta septembris võttis Euroopa Liidu Nõukogu vastu direktiivi 2009/119/EC, millega kohustatakse liikmesriike säilitama toornafta ja/või naftatoodete miinimumvarusid. Nafta- ja gaasiturgudega seotud meetmete eesmärk oli tagada, et kõik osapooled võtaksid tõhusaid meetmeid võimalike tarnehäirete tagajärgede ennetamiseks ja leevendamiseks, luues samal ajal liikmesriikidevahelise koostöö mehhanisme, et tulla tõhusalt toime nafta- või gaasitarnete võimalike suurte katkestustega. Loodi koordineerimismehhanism, et liikmesriigid saaksid hädaolukorras ühiselt ja viivitamata reageerida.

2010. aasta novembris võttis Euroopa Komisjon vastu algatuse „Energia 2020. Säästva, konkurentsivõimelise ja kindla energia strateegia” (KOM(2010) 639). Strateegias määrati kindlaks energiaalased prioriteedid kümneks aastaks ning meetmed mitmesuguste probleemide lahendamiseks, sealhulgas konkurentsivõimeliste hindadega ja tagatud varustuskindlusega turu loomine, tehnoloogiaalase juhtpositsiooni saavutamine ning tõhusate läbirääkimiste pidamine rahvusvaheliste partneritega. Üks prioriteete on ka heade suhete hoidmine ELi-väliste energiatarnijatega ja energia transiidiriikidega. Energiaühenduse (inglise keeles) (asutatud 2005. aasta oktoobris) kaudu püüab EL lõimida naaberriike oma energia siseturuga. Erinevad energiaallikad ning tarnijate, transpordimarsruutide ja -mehhanismide mitmekesisus võivad olla energiavarustuse kindluse tagamisel määrava tähtsusega. Tarne-, transiidi- ja tarbijariikide vaheliste usalduslike partnerlussuhete loomisega soovitakse vähendada ELi energiasõltuvusega seostatavaid riske ning 2011. aasta septembris võttis Euroopa Komisjon vastu teatise „ELi energiapoliitika: koostöö ELi-väliste partneritega” (KOM(2011) 539).

Praegu rakendatakse mitut algatust, millega luuakse Euroopa ning selle ida- ja lõunanaabrite vahelisi gaasijuhtmeid. Nende hulka kuuluvad Nord Stream (Läänemere kaudu Venemaad ja ELi ühendav gaasijuhe), mis alustas tööd 2011. aasta novembris, ning Trans Adriatic Pipeline (Kreeka ja Albaania kaudu Türgit ja Itaaliat ühendav gaasijuhe gaasi tarnimiseks Kaspia mere piirkonnast ELi).

Vastuseks jätkuvale murele, mida põhjustas ELi sõltuvus energiaimpordist, avaldas Euroopa Komisjon 2014. aasta mais energiajulgeoleku strateegia (inglise keeles) (COM(2014) 330), mille eesmärk on tagada stabiilne ja rikkalik energiavarustus. Lisaks lühiajalistele meetmetele, millega leevendada Venemaa gaasiimpordi katkemise või läbi Ukraina liikuva impordi häirete mõju, käsitletakse strateegias pikaajalise varustuskindluse probleeme ja tehakse ettepanek meetmete rakendamiseks viies valdkonnas: suurendada ELis energiatootmist, mitmekesistada tarnijariike ja transporditeid ning rääkida energiaalases välispoliitikas ühehäälselt.