Archive:Jäätmestatistika

Andmed 2015. aasta aprilli seisuga. Viimased andmed: Täiendav Eurostati teave, Põhitabelid ja Andmebaas. Artikli kavandatud uuendamine: juuli 2017.

Tabel 1. Jäätmeteke majandustegevusest ja kodumajapidamistes, 2012
(tuhat tonni)
Allikas: Eurostat (env_wasgen)

Joonis 1. Jäätmeteke majandustegevusest ja kodumajapidamistes, EL 28, 2012
(%)
Allikas: Eurostat (env_wasgen)

Joonis 2. Jäätmeteke, 2012
(kg elaniku kohta)
Allikas: Eurostat (env_wasgen)

Joonis 3. Muude kui peamiste mineraaljäätmete teke, 2004 ja 2012
(kg elaniku kohta)
Allikas: Eurostat (env_wasgen)

Joonis 4. Muude kui peamiste mineraaljäätmete teke, EL 28, 2004–2012
(miljonit tonni)
Allikas: Eurostat (env_wasgen)

Tabel 2. Jäätmeteke kokku, 2010 ja 2012
(tuhat tonni)
Allikas: Eurostat (env_wasgen)

Joonis 5. Ohtlike jäätmete teke, 2004 ja 2012 (¹)
(kg elaniku kohta)
Allikas: Eurostat (env_wasgen)

Tabel 3. Jäätmekäitlus, 2012
(tuhat tonni)
Allikas: Eurostat (env_wastrt)

Tabel 4. Ohtlike jäätmete käitlemine, 2012
(tuhat tonni)
Allikas: Eurostat (env_wastrt)

Joonis 6. Jäätmekäitluse areng EL 28s, 2004–2012
(miljonit tonni)
Allikas: Eurostat (env_wastrt)

Selles artiklis antakse ülevaade jäätmete tekkimise ja jäätmekäitlusega seotud muutustest Euroopa Liidus (EL) ning mitmes ELi mittekuuluvas riigis. Artiklis tuginetakse eranditult andmetele, mis on kogutud Euroopa Parlamendi ja nõukogu jäätmestatistikat käsitleva määruse (EÜ) nr 2150/2002 raames.

Jäätmete näol, mis direktiivi 2008/98/EÜ artikli 3 lõike 1 kohaselt on määratletud kui „mis tahes ained või esemed, mille valdaja ära viskab, kavatseb ära visata või on kohustatud ära viskama”, on potentsiaalselt tegemist tohutu ressursikaoga nii materjalide kui ka energia vormis. Peale selle võib jäätmekäitlus ja jäätmete kõrvaldamine avaldada tõsist mõju keskkonnale. Näiteks prügilad võtavad enda alla palju maad ning võivad põhjustada õhu, vee ja pinnase saastumist ning põletamine võib nõuetekohase regulatsiooni puudumise korral tekitada ohtlike õhusaasteainete heidet.

ELi jäätmekäitluspoliitikaga püütakse seega vähendada jäätmete mõju keskkonnale ja tervisele ning parandada ELi ressursitõhusust. Nimetatud poliitika pikaajaline eesmärk on vähendada tekkivate jäätmete kogust, kui aga jäätmeteke on vältimatu, siis edendada selle kasutamist ressursina ning saavutada jäätmete ulatuslikum ringlussevõtt ja ohutu kõrvaldamine.

Peamised statistilised näitajad

Jäätmeteke kokku

2012. aastal tekkis EL 28s majandustegevuse tulemusena ja kodumajapidamistes kokku 2 515 miljonit tonni jäätmeid, mida on veidi rohkem kui 2010. ja 2008. aastal (2 460 miljonit tonni ja 2 427 miljonit tonni), kuid vähem kui 2004. aastal. 2008. ja 2010. aasta suhteliselt väikesed näitajad võivad vähemalt osaliselt kajastada finants- ja majanduskriisist tingitud majandustegevuse vähenemist. Nagu võib näha tabelist 1, erinesid EL 28 liikmesriigid 2012. aastal oluliselt nii tekkinud jäätmete koguse kui ka enim jäätmeid tekitanud tegevusalade poolest.

Joonisel 1 on esitatud iga majandustegevusala ja kodumajapidamiste osatähtsus EL 28 kogu jäätmetekkes 2012. aastal. Ehitus ja lammutamine tekitas 33 % kogujäätmetest (821 miljonit tonni), sellele järgnesid mäetööstus (29 % ehk 734 miljonit tonni), töötlev tööstus (11 % ehk 270 miljonit tonni), kodumajapidamised (8 % ehk 213 miljonit tonni) ja energeetika (4 % ehk 96 miljonit tonni); ülejäänud 15 % moodustasid muude majandustegevusalade jäätmed.

2012. aastal majandustegevuse tulemusena ja kodumajapidamistes tekkinud jäätmete koguhulka saab väljendada ka elanike arvu suhtes (vt joonis 2). Keskmiselt tekitati kogu EL 28s 2012. aastal ligi viis tonni (4 984 kg) jäätmeid elaniku kohta. EL 28 keskmine näitaja ei kajasta aga ELi liikmesriikide vahelisi olulisi erinevusi, nagu võib näha suurimat ja väikseimat keskmist väärtust võrreldes: Bulgaarias tekitati 22,1 tonni jäätmeid elaniku kohta, Horvaatias aga 791 kg elaniku kohta.

Suurem osa (63 %) EL 28s tekitatud kogujäätmetest olid mineraaljäätmed. Mineraaljäätmete osakaal tekitatud jäätmete koguhulgas erines ELi liikmesriigiti oluliselt, mis võib tuleneda vähemalt mingil määral majanduse erinevast struktuurist. Üldiselt oli mineraaljäätmete osatähtsus suurem nendes liikmesriikides, millele on iseloomulik ulatuslik mäetööstus (nagu Bulgaaria, Soome, Eesti, Rootsi ja Rumeenia) ja/või ehitus- ja lammutussektor (nagu Luksemburg). Need kaks tegevusala andsid 3,0 tonni mineraaljäätmete 3,2 tonni suurusest koguhulgast elaniku kohta, mis moodustab 93,5 % kõigist 2012. aastal EL 28s tekitatud mineraaljäätmetest.

Jäätmeteke, arvestamata peamisi mineraaljäätmeid

2012. aastal tekitati EL 28s 922 mijonit tonni muid kui peamisi mineraaljäätmeid, mis moodustab 37 % kogujäätmetest. Elanike arvu suhtes väljendatuna tekitas iga EL 28 elanik 2012. aastal keskmiselt 1,8 tonni muid kui peamisi mineraaljäätmeid (vt joonis 3). Kui ajavahemikul 2004–2012 kahanes muude kui peamiste mineraaljäätmete koguhulk 3,7 %, siis nende kogus elaniku kohta vähenes 5,8 % (sest ELi elanikkond suurenes sellel ajavahemikul).

ELi liikmesriikides tekitati 2012. aastal muid kui peamisi mineraaljäätmeid keskmiselt alates 620 kg-st elaniku kohta Horvaatias kuni 8,6 tonnini elaniku kohta Eestis (mille puhul oli suures osas tegemist põlevkiviõli rafineerimise ja põlevkivi põletamise ohtlike põletusjäätmete ning ohtlike keemiliste setete ja jääkainetega).

Joonisel 4 on näidatud muude kui peamiste mineraaljäätmete päritolu ja nendega seotud muutused majandustegevusalade kaupa EL 28s. 2012. aastal tekitasid kõige rohkem jäätmeid kodumajapidamised ja töötlev tööstus (208,1 miljonit tonni ja 200,8 miljonit tonni). Ajalised muutused neis olid erinevad: kodumajapidamistes tekkinud jäätmete maht oli 2012. aastal sarnane 2004. aasta tasemega, samal ajal kui töötleva tööstuse tekitatud jäätmete kogus kahanes sellel ajavahemikul 26 %. Jäätmeteke vähenes vaatlusalusel ajavahemikul märkimisväärselt ka mäetööstuses (–25 %) ning põllumajanduses, metsanduses ja kalanduses (–49 %), samal ajal kui tekitatud jäätmete kogus kasvas kiires tempos vee- ja jäätmemajanduses (61 %) ning ehituses (45 %).

Ohtlike jäätmete teke

Ohtlikud jäätmed võivad kujutada endast ohtu inimeste tervisele ja keskkonnale, kui neid ei käidelda ega kõrvaldata ohutult. 2012. aastal EL 28s tekitatud jäätmetest liigitati ohtlikeks jäätmeteks ligikaudu 100,7 miljonit tonni (4,0 %) (vt tabel 2). See võrdub keskmiselt 200 kg ohtlike jäätmetega iga EL 28 elaniku kohta (keskmiselt 5,0 tonnist kogujäätmetest elaniku kohta).

2010. aastaga võrreldes tekitati 2012. aastal EL 28s 2,2 % rohkem tavajäätmeid ja 3,3 % rohkem ohtlikke jäätmeid; viimaste kogus kasvas 97,5 miljonilt tonnilt 100,7 miljonile tonnile. 2012. aastal oli ohtlike jäätmete osatähtsus kogu jäätmetekkes alla 10,0 % kõikides ELi liikmesriikides peale Eesti, kus need moodustasid 41,6 % kogujäätmetest, ja Iirimaa, kus nende osatähtsus oli 10,3 %. Eesti puhul tingis nende väga suure osatähtsuse peamiselt energia tootmine põlevkivist. Tabelis 2 näidatud mitteliikmesriikidest oli suurim ohtlike jäätmete osakaal kogu jäätmetekkes intensiivsest mäetööstusest tingituna Serbias (26,3 %), millele järgnesid Bosnia ja Hertsegoviina (21,2 %) ja Norra (12,7 %).

Joonisel 5 on näidatud 2004. ja 2012 aastal tekitatud ohtlike jäätmete kogus elaniku kohta (juhime tähelepanu, et näitajad hõlmavad kõiki ohtlike jäätmete kategooriaid, sealhulgas mineraale). Eesti, Bulgaaria ja Serbia eriti suured näitajad tulenevad põhiosas neis riikides leiduvate loodusvarade kaevandamisest. Kui need erijuhtumid kõrvale jätta, jäi ELi liikmesriikides 2012. aastal tekitatud ohtlike jäätmete kogus vahemikku 27 kg elaniku kohta Kreekas ja 593 kg elaniku kohta Luksemburgis.

Ajavahemikul 2004–2012 suurenes EL 28s ohtlike jäätmete tekitamine 11,1 % elaniku kohta. Mõnes liikmesriigis (näites Lätis ja Taanis) toimunud suurt kasvu tasakaalustas mingil määral 11 muus liikmesriigis (näiteks Küpros, Portugal ja Rumeenia) toimunud vähenemine.

Jäätmekäitlus

2012. aastal käideldi EL 28s umbes 2 303 miljonit tonni jäätmeid. See hõlmab ka ELi imporditud jäätmete käitlemist. Tabelis 3 on esitatud rohkem teavet kasutatud jäätmekäitlustoimingute liikide kohta. Peaaegu pool (48,3 %) EL 28s 2012. aastal käideldud jäätmetest kõrvaldati muul viisil kui jäätmete põletamise teel; põhiliselt oli tegemist maa-aluse või maapealse ladustamisega (nt prügilasse), aga ka pinnastöötlusega ja jäätmete juhtimisega veekogudesse. Veel 45,7 % 2012. aastal EL 28s käideldud jäätmetest läks taaskasutusse (välja arvatud energiakasutusse), mis hõlmab ringlussevõttu (36,4 %) ja tagasitäidet (9,3 %) (tagasitäide on jäätmete kasutamine kaevealadel nõlvade taastamiseks või ohutuse tagamiseks või maastikukujunduse eesmärgil). Ülejäänud 6,0 % EL 28s käideldud jäätmetest suunati põletamisele, sellest 4,4 % energiakasutusega ja 1,6 % ilma. ELi liikmesriigid erinesid oluliselt selle poolest, kuidas neis eri käitlusviise kasutati. Näiteks mõnes liikmesriigis (nagu Sloveenia, Itaalia, Belgia, Poola ja Saksamaa) oli väga kõrge taaskasutuse (välja arvatud energiakasutus) tase, samal ajal kui teistes (nagu Bulgaaria, Rumeenia, Kreeka ja Malta) eelistati jäätmete kõrvaldamist.

2012. aastal EL 28s käideldud ohtlikest jäätmetest peaaegu pool (47,8 %) kõrvaldati (vt tabel 4). Umbes 10,5 miljonit tonni (ehk 13,9 % kõigist ohtlikest jäätmetest) põletati või kasutati energiakasutuse eesmärgil ning 28,8 miljonit tonni (ehk 38,3 %) taaskasutati.

Joonisel 6 on esitatud jäätmekäitluse arengusuundumused EL 28s ajavahemikul 2004–2012 peamiste jäätmekäitluskategooriate lõikes. Kõrvaldatud jäätmete kogus oli 2012. aastal veidi (0,4 %) väiksem, kui see oli olnud 2004. aastal. Taaskasutatud jäätmete kogus (välja arvatud energiakasutus) kasvas 890 miljonilt tonnilt 2004. aastal 1 053 miljonile tonnile 2012. aastal ehk 18,3 % võrra. Selle tulemusena suurenes taaskasutamise osakaal kogu jäätmekäitluses 42,1 %-lt 2004. aastal 45,7 %-le 2012. aastal. Jäätmete põletamine (kaasa arvatud energiakasutus) suurenes ajavahemikul 2004–2012 kokku 27,4 %.

Andmete allikad ja kättesaadavus

Jäätmepoliitika rakendamise ning eeskätt taaskasutamise ja ohutu kõrvaldamise põhimõtete täitmise jälgimiseks on vaja usaldusväärseid statistilisi andmeid äritegevusest ja kodumajapidamistest pärit jäätmete tekitamise ja jäätmekäitluse kohta. 2002. aastal võeti vastu määrus (EÜ) nr 2150/2002 jäätmestatistika kohta, millega loodi ühenduse ühtlustatud jäätmestatistika raamistik.

Alates vaatlusaastast 2004 nähti määrusega ette, et ELi liikmesriigid peavad iga kahe aasta tagant esitama andmeid jäätmete tekitamise, taaskasutamise ja kõrvaldamise kohta. Jäätmete tekitamist ja jäätmekäitlust käsitlevad andmed on kättesaadavad viie vaatlusaasta, nimelt aastate 2004, 2006, 2008, 2010 ja 2012 kohta. 2006. aasta andmeid EL 28 kohta praegu ei levitata, kuid need tehakse kättesaadavaks edaspidi.

Kontekst

ELi lähenemisviis jäätmekäitlusele tugineb kolmele põhimõttele – jäätmetekke vältimine, ringlussevõtt ja korduskasutamine ning lõpliku kõrvaldamise ja järelevalve parandamine. Jäätmeteket on võimalik vältida puhtamate tehnoloogiate, ökodisaini või ökotõhusamate tootmis- ja tarbimismallide kaudu. Materjalitehnoloogiale suunatud jäätmetekke vältimise ja ringlussevõtu abil saab vähendada ka kasutatavate ressursside keskkonnamõju, piirates toorme kaevandamist ja tootmisprotsesside käigus ümbertöötlemist. Jäätmed, mida ei ole võimalik ringlusse ega korduskasutusse võtta, tuleks võimaluse korral ohutult põletada ning prügilaid tuleks kasutada üksnes viimase võimalusena. Mõlemad meetodid võivad tekitada tõsist keskkonnakahju ja seetõttu peab nende üle teostama ranget järelevalvet.

ELi säästva arengu strateegias (inglise keeles) ja selle seitsmendas keskkonnaalases tegevusprogrammis (inglise keeles), milles määratletakse jäätmetekke vältimine ja jäätmekäitlus kui üks seitsmest temaatilisest strateegiast („Ressursside säästev kasutamine: jäätmetekke vältimise ja jäätmete ringlussevõtu temaatiline strateegia” (KOM(2005) 666 (lõplik)), rõhutatakse seost ressursside tõhusa kasutamise ning jäätmetekke ja -käitluse vahel. ELi selle valdkonna poliitika eesmärk on siduda lahti ressursside kasutamine ja majanduskasvuga seotud jäätmeteke, tagades samal ajal, et säästev tarbimine ei ületa keskkonnaalast suutlikkust. Selleks et vaadata üle ELi jäätmepoliitika valdkonnas saavutatud edu, korraldati 2010. aastal temaatilise strateegia hindamine (KOM(2011) 13 (lõplik)). Nimetatud aruandes märgiti, et edusamme on tehtud mitmel rindel, sealhulgas on muudetud õigusakte, suurendatud ringlussevõtu määra, vähendatud prügilatesse suunatud jäätmete kogust ning vähendatud ohtlikke aineid mõnede jäätmete puhul. Sellest hoolimata toodi järeldustes esile ka rida probleemvaldkondi, milles võiks olukorda parandada. Need on jäätmetekke eeldatava suurenemisega kaasnev negatiivne keskkonnamõju, suutmatus kasutada erinevaid võimalusi kasvuhoonegaaside heite vähendamiseks ning vähene edu töökohtade loomisel keskkonnateenuste valdkonnas. Aruandes kutsuti ka üles sõnastama uued ja kõrgemad jäätmetekke vältimise ja ringlussevõtu eesmärgid ning liikuma materjalipõhiste eesmärkide poole, et aidata saavutada strateegia „Euroopa 2020” eesmärki edendada ressursitõhusat majandust.