Statistics Explained

Tööhõivestatistika


Andmed 2019. aasta mai seisuga.

Artikli kavandatud uuendamine: september 2020.

Ingliskeelne versioon on uuem.

Olulised faktid

ELi tööhõive määr saavutas 20–64aastaste isikute puhul 2018. aastal oma kõrgeima taseme ehk 73,1 %.

Hoolimata tööhõivelõhe jätkuvast vähenemisest oli meeste tööhõive määr 2018. aastal kõigis ELi liikmesriikides endiselt kõrgem kui naiste oma.

30,8 % Euroopa Liidus hõivatud 20–64aastastest naistest töötas 2018. aastal osalise tööajaga, samas kui meeste puhul oli see näitaja 8,0 %.


Vahend 1. Tööhõive (kogutööhõive, naised, mehed, noored ja eakad), 2002–2018
(% 20–64aastastest elanikest)
Allikas: Eurostat


Selles artiklis esitatakse kõige värskem Euroopa Liidu (EL) tööhõive statistika, tuginedes ELi tööjõu-uuringule, sh sotsiaalmajanduslikel näitajatel põhinev ülevaade. Üldiselt toob tööhõivestatistika esile märkimisväärsed lahknevused eri soost, eri vanuses ja erineva haridustasemega inimeste vahel. Suured tööturuga seotud lahknevused valitsevad ka ELi liikmesriikide vahel.

Tööturustatistika on olnud paljude ELi poliitikavaldkondade keskmes sestsaadik, kui tööhõive peatükk lisati 1997. aastal Amsterdami lepingusse. Tööhõive määra ehk teisisõnu hõivatute osakaalu tööealises elanikkonnas peetakse ülioluliseks sotsiaalseks näitajaks, mida kasutatakse tööturul toimuva arengu uurimisel.

Palun võtke arvesse, et vahendites toodud ja selles artiklis märgitud arvud ja määrad võivad mõnel juhul erineda, kuna lähteandmeid vaadatakse pidevalt üle: vahendid viitavad kõige värskematele andmetele (nagu näha Eurostati andmebaasi osas Employment and unemployment (Labour Force Survey) (employ)) (inglise keeles), samas kui tekstis viidatakse 2019. aasta maist pärit andmetele.

Artikli täistekst

Tööhõive määr soo, vanuse ja saavutatud haridustaseme järgi

2018. aastal oli EL 28 20–64aastaste tööhõive määr ELi tööjõu-uuringu kohaselt 73,1 %. See on kõige kõrgem ELis registreeritud aasta keskmine määr. Selle keskmise taga võib siiski leida suuri erinevusi riikide vahel (vt kaart 1 ja vahend 1). Rootsi on ainuke ELi liikmesriik, kus tööhõive määr on vähemalt 80 % (82,6 %). Tööhõive määr on sama kõrge ka EFTA riikides Islandil (86,5 %) ja Šveitsis (82,5 %).

Euroopa Ülemkogu võttis 2010. aasta juunis vastu strateegia „Euroopa 2020“. Strateegia eesmärk oli tugevdada ELi majandust ja valmistuda järgmisel aastakümnel ees ootavateks probleemideks. Üks strateegia ELi tasandi põhieesmärke oli tõsta 20–64aastaste vanuserühma tööhõive määr 2020. aastaks vähemalt 75 %ni. 2018. aastal oli 14s ELi liikmesriigis tööhõive määr 75 % või kõrgem, nimelt kolmes Põhjamaade hulka kuuluvas liikmesriigis (Rootsi, Taani ja Soome), kolmes Balti liikmesriigis (Eesti, Leedu ja Läti), samuti Tšehhis, Saksamaal, Madalmaades, Ühendkuningriigis, Austrias, Portugalis, Sloveenias ja Maltal, vt kaart 1. Kolmes EFTA riigis – Islandil, Šveitsis ja Norras – oli tööhõive määr samuti kõrge, ulatudes üle 75 %.

Skaala teises otsas oli tööhõive määr ELi eesmärgist väga kaugel: see jäi alla 70 % Rumeenias, Belgias, Hispaanias, Horvaatias ja Itaalias. Kõige madalam oli tööhõive määr Kreekas (59,5 %).

Kaart 1. Tööhõive määr, vanuserühm 20–64, 2018
(%)
Allikas: Eurostat (lfsa_ergan)

Interaktiivne joondiagramm (vt vahend 1) näitab, kuidas tööhõive määr on alates 2002. aastast riigiti muutunud. Klõpsates vahendi allosas olevatele ikoonidele, on võimalik jälgida tööhõive määra konkreetsete jaotuste muutumist: vasakult paremale saate lülituda kogurahvastikult ümber naistest, meestest, noortest ja eakatest koosnevatele elanikkonnarühmadele.

Ajavahemikus 2002–2018 suurenes EL 28s 20–64aastaste tööhõive määr kogurahvastiku puhul 6,4 protsendipunkti, 66,8 %lt 73,2 %le. Tööturu olukord on viimastel aastatel riikides siiski väga erinev olnud. Tööhõive määr suurenes ajavahemikus 2002–2018 kõikides riikides, v.a Kreeka (–3,0 protsendipunkti) ja Küpros (–1,0 protsendipunkti). Kasv on ELi keskmisest ehk 6,4 protsendipunktist suurem kõikides riikides, mis astusid ELi 2004. aastal või pärast seda (v.a Küpros), samuti Saksamaal. Suurim oli kasv Bulgaarias (kus tööhõive määr kasvas 16,6 protsendipunkti, st 55,8 %lt 2002. aastal 72,4 %le 2018. aastal) ja Maltal (17,3 protsendipunkti, st 57,7 %lt 75,0 %le).

Kõigis ELi liikmesriikides oli meeste tööhõive määr 2018. aastal kõrgem kui naiste oma. Samamoodi oli see kogu ajavahemiku 2002–2018 vältel, v.a kaks erandit: Läti 2010. aastal ning Leedu 2009. ja 2010. aastal. Meeste ja naiste tööhõive määra muutumine oli aastatel 2002–2018 siiski erinev. Klõpsates vahendi 1 teisele ja kolmandale ikoonile, näete meeste ja naiste tööhõive määra muutumist alates 2002. aastast.

Vahend 1. Tööhõive (kogutööhõive, naised, mehed, noored ja eakad), 2002–2018
(% 20–64aastastest elanikest)
Allikas: Eurostat


Alates 2002. aastast on naiste tööhõive määr tõusnud terves Euroopas, kerkides ELi tasandil 9,2 protsendipunkti. Ajavahemikus 2002–2018 täheldati suurimat naiste tööhõive määra tõusu Maltal (+29,0 protsendipunkti), Bulgaarias (+16,0 protsendipunkti) ja Saksamaal (+14,0 protsendipunkti). 2018. aastal oli naiste tööhõive määr kõrgeim Rootsis (80,4 %) ja Islandil (83,2 %), samas kui madalaim naiste tööhõive määr registreeriti Kreekas (49,1 %) ja Itaalias (53,1 %).

Meeste tööhõive määra tõus seevastu oli ajavahemikus 2002–2018 ELi tasandil piiratum (+3,5 protsendipunkti) kui naiste oma. 11s ELi liikmesriigis meeste tööhõive määr isegi langes ning kõige nähtavamad olid muutused Kreekas (–8,3 protsendipunkti ehk 78,4 %lt 2002. aastal 70,1 %le 2018. aastal) ja Küprosel (–6,5 protsendipunkti ehk 85,8 %lt 79,3 %le).

Lõhe meeste ja naiste tööhõive määras vähenes seega ELi tasandil 2002. aasta 17,3 protsendipunktilt 2018. aastaks 11,6 protsendipunktile. Sama suundumust täheldati kõigis ELi liikmesriikides, v.a Bulgaaria, Eesti, Ungari, Rootsi, Poola, Slovakkia ja Rumeenia. Langus oli naiste tööhõive määra kasvamise tõttu eriti suur Maltal (sooline tööhõivelõhe muutus –24,3 protsendipunkti), samuti Hispaanias (–17,4 protsendipunkti) ja Luksemburgis (–17,3 protsendipunkti), kus põhjuseks oli nii meeste tööhõive määra langus kui ka naiste tööhõive määra kasv.

Vahendi 1 neljas ja viies ikoon näitavad, et 15–24aastaste tööhõive (noorte tööhõive) määr on ELi tasandil ajavahemikus 2002–2018 vähenenud, samas kui 55–64aastaste tööhõive (eakate tööhõive) määr samal ajal kasvas. Noorte tööhõive määra langus on eriti ilmne Iirimaal, Portugalis, Hispaanias ja Kreekas. Seevastu Saksamaal, Bulgaarias ja Slovakkias registreeriti 55–64aastaste tööhõive määra suurim kasv.

Tööhõive määr varieerub märkimisväärselt ka haridustaseme alusel (vt vahend 2). Haridustaseme põhjal analüüsitud määrad põhinevad 25–64aastaste vanuserühmal, kuna noorematel võib veel haridustee pooleli olla, eelkõige kolmanda taseme hariduse omandamine, ja see võib tööhõive määra märkimisväärselt mõjutada.

Vahend 2. Tööhõive määr haridustaseme alusel, 2002–2018
(% 25–64aastastest madalama/keskmise/kõrgema haridustasemega elanikest)
Allikas: Eurostat


Kolmanda taseme hariduse (keskeri- ja tehnikumiharidus keskhariduse baasil, bakalaureuse-, magistri- või doktoriõpe või sellega võrdsustatud haridus) (ISCED tasemed 5–8) omandanud 25–64aastaste isikute tööhõive määr ELi tasandil oli 2018. aastal 85,8 %. See on palju kõrgem kui põhikooli 1.–6. klassi või põhikooli 7.–9. klassi (ISCED tasemed 0–2) haridusega inimeste tööhõive määr, mis on 56,8 %. Keskhariduse või kutsekeskhariduse või keskhariduse baasil antava kutsehariduse (ISCED tasemed 3–4) omandanud isikute tööhõive määr EL 28s jääb kahe eelmise määra vahele, tasemele 76,4 %. Need arvud võivad viidata sellele, et haridustaseme paranedes suureneb ka töö leidmise tõenäosus.

Peale selle, et põhihariduse (ISCED tasemed 0–2, põhikooli 7.–9. klass) omandanud inimestel on (nendest kolmest haridustasemerühmast) kõige väiksem tõenäosus tööd leida, mõjutas kriis neid kõige rängemini: tööhõive määr langes selles rühmas 2007.–2013. aastal ELi tasandil 5,0 protsendipunkti. Kesktaseme haridusega (ISCED tasemed 3–4) isikute hulgas oli vastav näitaja 1,7 protsendipunkti ja kõrgharidusega (ISCED tasemed 5–8) isikute hulgas 1,7 protsendipunkti.

Vahend 2 näitab, kui oluline on töökoha saamiseks omada vähemalt kesktaseme haridust. Näiteks Slovakkias oli madala haridustasemega isikute tööhõive määr 2018. aastal 37,9 %; see määr on palju väiksem kui kesktaseme haridusega isikute tööhõive määr (76,9 %) ja kõrgharidusega isikute tööhõive määr (82,6 %). Selline olukord on üldjoontes näha ka Horvaatias (tööhõive määr madala haridustaseme puhul 37,5 % vs. 68,5 % kesktaseme hariduse puhul), Tšehhis (52,2 % vs. 83,5 %), Bulgaarias (47,0 % vs. 78,5 %) ja Poolas (43,1 % vs. 70,4 %).

Rohkem kui ühe töökohaga inimesi on enam kõrgharidusega inimeste seas

Joonis 1 näitab, et rohkem kui ühe töökohaga inimeste osakaal on väike ning et kõrgharidusega (ISCED tasemed 5–8) inimestel on tõenäolisemalt teine töökoht kui keskmise (ISCED tasemed 3–4) või madala (ISCED tasemed 0–2) haridustasemega isikutel. EL 28s oli 2018. aastal 5,0 %l kolmanda taseme hariduse omandanutest rohkem kui üks töökoht, seevastu madala ja keskmise haridustasemega isikute puhul oli see osakaal vastavalt 2,8 % ja 3,8 %.

Nende kõrgharidusega inimeste osakaal, kellel on rohkem kui üks töökoht, oli kõrgeim Madalmaades (10,1 %), Eestis (9,8 %), Rootsis (8,8 %) ja Taanis (8,3 %). Lõhe rohkem kui ühel töökohal töötavate madala ja kõrge haridustasemega isikute osakaalus oli selgelt näha Lätis (erinevus 6,9 protsendipunkti), järgnesid Eesti (erinevus 6,7 protsendipunkti), Portugal (erinevus 5,6 protsendipunkti) ja Madalmaad (erinevus 4,9 protsendipunkti). Sellegipoolest oli ka mõni riik, kus rohkem kui ühe töökohaga inimeste osakaal oli pisut kõrgem madalama haridustasemega inimeste seas kui kõrgharidusega inimeste hulgas. Suurim selline erinevus registreeriti Prantsusmaal (erinevus –1,8 protsendipunkti).

Joonis 1. Tööga hõivatud isikud, kellel on teine töökoht, haridustaseme järgi, vanuserühm 20–64, 2018
(% kogutööhõivest)
Allikas: Eurostat (lfsa_egaed) ja (lfsa_e2ged)

Spetsialistide, madalama positsiooniga töötajate ning teenindus- ja müügitöötajate osakaal

Elukutsete arvestuses moodustasid spetsialistid 2018. aastal EL 28s suurima rühma (vt joonis 2a) osakaaluga 20,0 % palgatöötajatest. Järgnesid teenindus- ja müügitöötajad 16,4 % ning seejärel tehnikud ja keskastme spetsialistid 16,3 %ga. Skaala teises otsas olid kaks kõige väiksemat elukutsete rühma: põllumajanduse, metsanduse (jahinduse) ja kalanduse oskustöölised (3,0 %) ning sõjaväelased (0,6 %).

Vaid elukutse arvesse võtmine annab siiski piiratud ettekujutuse palgatöötajate majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste tingimuste kohta. Sel põhjusel on võetud kasutusele laiem klassifikatsioon ESeG (European Socio-economic Groups), mis ühendab elukutse tööalase seisundiga. Selle liigituse kohaselt olid spetsialistid 2018. aastal endiselt suurim elukutsete rühm EL 28s (20,0 %) (vt joonis 2b), kuid nüüd järgnesid neile madalama positsiooniga töötajad, keda oli 18,2 %, ja seejärel tööstuste oskustöölised, keda oli 16,2 % palgatöötajatest.

Joonis 2a. Tööga hõivatud isikud elukutsete kaupa (ISCO), vanuserühm 20–64, EL 28, 2018
(% kogutööhõivest)
Allikas: Eurostat (lfsa_egais)


Joonis 2b. Tööga hõivatud isikud elukutsete kaupa, vanuserühm 20–64, EL 28, 2018
(% kogutööhõivest)
Allikas: Eurostat (lfsa_esega)

Osaajaga ja ajutise töölepinguga töötavate isikute arvu kasv

Oma peamises töökohas osaajaga töötavate 20–64aastaste inimeste osakaal EL 28 tööjõus suurenes aeglaselt, kuid kindlalt, tõustes 2002. aasta 14,9 % tasemelt 2015. aastaks 19,0 %ni, ja langes siis 2018. aastal pisut, 18,5 %ni (vt vahendi 3 esimene ikoon) 2018. aastal oli selgelt kõige suurem osaajaga töötajate osakaal Madalmaades (46,8 %), järgnesid Austria, Saksamaa, Belgia, Ühendkuningriik, Rootsi ja Taani, kus kõigis moodustasid osaajaga töötajad enam kui viiendiku (21 %) hõivatutest. Seevastu Bulgaarias oli osaajaga tööhõive suhteliselt haruldane (1,8 % hõivatutest), samuti Ungaris, Slovakkias, Horvaatias ja Poolas (4,2 % kuni 6,2 %). Osalise tööajaga töö osakaal kasvas alates 2002. aastast kõigis ELi liikmesriikides, v.a Rumeenias (–3,1 protsendipunkti), Poolas (–2,7 protsendipunkti), Leedus (–2,6 protsendipunkti), Lätis (–1,7 protsendipunkti), Horvaatias (–1,6 protsendipunkti), Bulgaarias (–0,9 protsendipunkti) ja Portugalis (–0,6 protsendipunkti).

Vahendi 3 teine ja kolmas ikoon viitavad meeste ja naiste puhul selgele erinevusele osalise tööajaga töös. 2018. aastal töötas osalise tööajaga veidi alla ühe kolmandiku (30,8 %) EL 28s hõivatud 20–64aastastest naistest; see ületab märgatavalt meeste sama näitajat (8,0 %). Madalmaades töötas umbes kolmveerand (73,8 %) hõivatud naistest ja natuke vähem kui kolmandik hõivatud meestest (23,0 %) 2018. aastal osalise tööajaga; tegemist on kõrgeimate näitajatega ELi liikmesriikides. Ajavahemikus 2002–2018 täheldati suurimat osalise tööajaga töö kasvu protsendipunktides väljendatuna naiste puhul Itaalias (15,6 protsendipunkti, 16,8 %lt 32,4 %le) ja meeste puhul Šveitsis (7,9 protsendipunkti 9,1 %lt 17,0 %le), samas kui langus oli naiste puhul suurim Islandil (–11,8 protsendipunkti 42,3 %lt 30,5 %le) ja meeste puhul Leedus (–3,2 protsendipunkti 8,3 %lt 5,1 %le).

Vahend 3. Osaline tööhõive (kokku, naised ja mehed) ja ajutine töö (kokku, naised ja mehed), 2002–2018
(% kogutööhõivest soo järgi, vanuserühm 20–64)
Allikas: Eurostat


Ajavahemikus 2002–2018 vähenes EL 28s pisut alalise töölepinguga isikute osakaal, samas kui ajutise töölepinguta töötajate arv kasvas 11,2 %lt 2002. aastal 13,2 %ni 2018. aastal (vt vahendi 3 neljas ikoon). Ajutiselt tööle asunud isikute arv on ELi liikmesriikide arvestuses erinev: kõige suurem ajutise töölepinguga isikute protsent registreeriti 2018. aastal Hispaanias (26,4 %), Poolas (23,9 %) ja Portugalis (21,5 %). Kõige väiksem on ajutiste töölepingute osakaal Rumeenias (1,1 %), Leedus (1,4 %) ja Lätis (2,6 %).

Meeste ja naiste ajutise tööhõive võrdlus (vt vahendi 3 viies ja kuues ikoon) näitab, et ELi tasandil ei olnud soolõhe 2018. aastal kuigi suur: meeste osakaal oli 12,6 % ja naiste oma 13,8 %.

Vahendis 4 on esitatud tähtajaliste töölepingutega 20–64aastaste töötajate osakaal, tuginedes ESeG klassifikatsioonile. Enamikus riikides on juhtidel kõige väiksema tõenäosusega tähtajaline tööleping, samas kui madalama positsiooniga töötajatel on sellised töölepingud suurema tõenäosusega. Tasemed on siiski riigiti väga erinevad: Poolas on sellises olukorras 39,2 % madalama positsiooniga töötajatest, samas kui Rumeenias on vastav näitaja ainult 2,6 %. ELi liikmesriikide suured lahknevused tähtajaliste töölepingute populaarsuses võivad vähemalt mõningal määral olla seotud riikides valitsevate tavadega, tööjõu pakkumise ja nõudlusega, tööandjate hinnanguga majanduse võimaliku kasvu või kokkutõmbumise kohta ning sellega, kui lihtsalt saavad tööandjad töötajaid tööle võtta või töölt vabastada.

Vahend 4. Tähtajaliste töölepingutega töötajad ESeG alusel, 2018
(20–64aastaste töötajate %)
Allikas: Eurostat


Renditöötajad

Renditöötajana töötavate isikute protsent on madal. ELi tasandil töötas 2018. aastal renditöötajana vastavalt 2,2 % ja 1,5 % 20–64aastastest hõivatud meestest ja naistest. Joonisel 3 on näidatud, et sellist liiki tööhõive tase on kõige kõrgem Sloveenias (4,2 % meestest, 6,0 % naistest) ja Hispaanias (4,1 % meestest, 3,6 % naistest), samas kui seda peaaegu ei eksisteeri Ungaris (0,3 % meestest ja naistest), Kreekas (0,2 % meestest ja 0,3 % naistest) ning Ühendkuningriigis (0,6 % meestest ja 0,5 % naistest).

Lõhe meeste ja naiste vahel oli suurim Prantsusmaal (2,0 protsendipunkti), järgnesid Madalmaad ja Austria (mõlemas 1,6 protsendipunkti). Enamikus ELi liikmesriikides on erinevus meeste ja naiste vahel siiski alla 1 protsendipunkti. Naised töötavad meestest suurema tõenäosusega renditöötajatena seitsmes ELi liikmesriigis (Kreeka, Horvaatia, Taani, Poola, Läti, Iirimaa ja Sloveenia). Ungaris oli renditöötajate protsent mõlema soo puhul sama.

Joonis 3. Renditöötajad soo järgi, 2018
(% 20–64aastastest hõivatutest)
Allikas: Eurostat (lfsa_qoe_4a6r2)

Ebakindel töösuhe

2018. aastal oli EL 28s 2,1 %-l 20–64aastastest meestest ja naistest ebakindel töösuhe (tööleping vaid kuni kolmeks kuuks). Ebakindla töösuhtega isikute üldine osakaal oli kõrgeim Horvaatias, Prantsusmaal, Hispaanias, Itaalias ja Sloveenias, samuti kandidaatriikides Serbias, Montenegros ja Põhja-Makedoonias (joonis 4). Naiste ja meeste vahelised erinevused olid kõigis riikides väiksemad kui 1 protsendipunkt, v.a Soome (1,1 protsendipunkti), Serbia (1,3 protsendipunkti) ja Türgi (2,0 protsendipunkti). Pooltes ELi liikmesriikides oli naiste puhul ebakindel töösuhe pisut sagedasem kui meestel.

Joonis 4. Ebakindel töösuhe soo järgi, 2018
(% 20–64aastastest hõivatutest)
Allikas: Eurostat (lfsa_qoe_4ax1r2)

Tabelite ja jooniste lähteandmed

Andmete allikad

Kaetus

Majanduslikult aktiivne rahvastik (tööjõud) koosneb hõivatutest ja töötutest. ELi tööjõu-uuringus määratletakse hõivatuna need 15aastased või vanemad inimesed, kes on vaatlusnädala jooksul teinud vähemalt tund aega nädalas mingit tööd ja saanud selle eest töötasu, ettevõtjatulu või perekondlikku sissetulekut. Tööjõu hulka kuuluvad ka inimesed, kes ei töötanud, kuid kellel oli töökoht või ettevõtlustegevus, millest nad viibisid ajutiselt eemal näiteks haiguse, puhkuse, töövaidluse, hariduse omandamise või koolitusel osalemise tõttu.

Tööhõivet saab mõõta inimeste või töökohtade arvu alusel, täistööaja ekvivalendi või töötatud tundide alusel. Kõigis käesolevas artiklis esitatud hinnangutes kasutatakse inimeste arvu; ka tööhõive määra kohta esitatud teave põhineb hinnangulisel inimeste arvul. Tööhõivestatistikat esitatakse sageli tööhõive määradena, see võimaldab jätta arvesse võtmata riikide elanikkonna arvu muutumise aja jooksul ning hõlbustab eri suurusega riikide võrdlemist. Need määrad avaldatakse tavaliselt tööealise elanikkonna kohta, kelle hulka arvatakse üldjuhul 15–64aastased elanikud, kuigi Hispaanias, Ühendkuningriigis ja Islandil lähtutakse vanusevahemikust 16–64 eluaastat. 15–64aastaste vanuserühm on ka teiste rahvusvaheliste statistikaorganisatsioonide kasutatav standard (kuigi osa poliitikakujundajaid peab üha tähtsamaks vanusevahemikku 20–64 aastat, kuna üha suurem osa ELi rahvastikust jätkab õpinguid kolmanda taseme õppes).

Põhimõisted

Mõned peamised tööhõive näitajad on ELi tööjõu-uuringu määratluse kohaselt järgmised:

  • töötaja on isik, kes töötab avalik-õigusliku või eraõigusliku tööandja juures ja saab selle eest hüvitist kas palga, tulemuspalga või mitterahalise tasuna; töötajate hulka arvatakse ka kutselised sõjaväelased;
  • füüsilisest isikust ettevõtja töötab oma ettevõttes, põllumajandusettevõttes või vabakutselisena oma kutsealal. Füüsilisest isikust ettevõtja loetakse vaatlusnädala jooksul töötanuks, kui ta vastab ühele järgmistest kriteeriumidest: ta töötab kasumi teenimise eesmärgil, kulutab aega ettevõtte tegevusele või asutab parasjagu ettevõtet;
  • täistööajaga ja osalise tööajaga töötamise eristus tehakse üldjuhul küsitletava spontaanse vastuse põhjal. Erandina kasutatakse Madalmaades ja Islandil piirmäära 35 tundi, Rootsis kasutatakse piirmäära füüsilisest isikust ettevõtjate suhtes ning Norras küsitakse 32–36 tundi töötavate isikute käest, kas see on täistööajaga või osalise tööajaga ametikoht;
  • teist töökohta omavate töötajatena arvestatakse üksnes isikuid, kellel on samal ajal rohkem kui üks töökoht; kui inimene vahetab vaatlusnädalal töökohta, siis ei arvestata teda kahel kohal töötavate inimeste hulka;
  • töötaja töökoht on ajutine juhul, kui tööandja ja töötaja on kokku leppinud, et töötamise lõpp on kindlaks määratud objektiivsete tingimustega, näiteks kindla kuupäeva, ülesande lõpuleviimise või ajutiselt asendatava töötaja tööle naasmisega. Levinud on järgmised juhtumid: hooajatöid tegevad inimesed; tööhõiveagentuuri või töövahetuse kaudu palgatud tööjõud, kes renditakse kolmandale isikule konkreetse töö tegemiseks (välja arvatud juhul, kui on sõlmitud tähtajatu kirjalik tööleping); koolitusalaste erilepingutega töötajad.

Haridustase viitab omandatud haridustasemele, st kõrgeimale edukalt omandatud haridustasemele. Madal haridustase viitab ISCED tasemetele 0–2 (põhiharidusest madalam haridus, põhihariduse alumine ja ülemine aste), keskmine haridustase viitab ISCED tasemetele 3 ja 4 (teise taseme hariduse ülemine aste ja kutsekeskharidus või kutseharidus keskhariduse baasil) ning kõrgharidus viitab ISCED tasemetele 5–8 (kolmanda taseme haridus).

Klassifikatsioon European Socio-economic Groups (ESeG) on tuletatud klassifikatsioon, mis võimaldab rühmitada sarnaste majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste eripäradega isikuid terves Euroopa Liidus, tuginedes üksnes peamistele sotsiaalsetele muutujatele, et tagada mugav kasutamine kõigis võrreldavaid tulemusi andvates sotsiaaluuringutes. Kasutatakse järgmisi peamisi sotsiaalseid muutujaid: „ILO ametiseisund“, „tööalane seisund“, „ametikoht“ (ISCO-08 alusel) ja „hõiveseisund isiku hinnangul“. Üksikasjaliku klassifikatsiooni ja selgitavad märkused leiate siit: ESeGi veebileht Eurostati klassifikaatorite serveris RAMON (inglise keeles).

Andmekogumid

Enamik selles artiklis esitatud näitajaid on saadud andmekogumitest, mis moodustavad osa tööjõu-uuringu põhinäitajatest (andmekogumid, mis algavad tähtedega lfsi). Need põhinäitajad erinevad andmekogumitest, mis sisaldavad aasta- ja kvartaalsete uuringute üksikajalikke tulemusi (andmekogumid, mis algavad tähtedega lfsa ja lfsq), kuivõrd üksikasjalike uuringute tulemused põhinevad üksnes tööjõu-uuringu üksikandmetel, aga põhinäitajaid on täiendavalt töödeldud. Kõige levinumad täiendavad kohandused on peamiste aegridade katkestuste korrigeerimine ja puuduvate väärtuste hinnanguliste andmete lisamine. Need kohandused tekitavad mõne aasta puhul kahe andmekogumi vahel märkimisväärseid erinevusi.

Tööjõu-uuringu põhinäitajate andmekogumid on kõige täielikum ja usaldusväärsem kogum tööjõu-uuringust kättesaadavaid andmeid tööhõive ja tööpuuduse kohta. Kuna need aga ei paku kõigi taustamuutujate analüüsi, on mõnel juhul vaja kasutada ka üksikasjalike uuringute tulemusi.

Kontekst

Tööhõivestatistikat saab kasutada mitmesuguste analüüside koostamiseks, sealhulgas makromajanduslike näitajate (tööjõud kui tootmistegur), tööviljakuse või konkurentsivõime uurimiseks. Sellist statistikat võib kasutada ka mitmesuguste üksikisiku tööhõiveolukorraga seotud sotsiaalsete ja käitumuslike aspektide uurimiseks, näiteks vähemuste sotsiaalne integratsioon või tööhõive kui leibkonna sissetulekuallikas.

Tööhõive on nii struktuurne kui ka lühiajaline näitaja. Struktuurse näitajana võib see heita valgust tööturgude struktuurile ja majandussüsteemidele, sest seda mõõdetakse tööjõu pakkumise ja nõudluse tasakaalu või tööhõive kvaliteedi kaudu. Lühiajalise näitajana järgib tööhõive majandustsüklit. Siiski on see näitaja selles osas piiratud ning tööhõivet nimetatakse sageli mahajäävaks näitajaks.

Tööhõivestatistika on ELi mitme poliitikavaldkonna keskmes. Euroopa tööhõivestrateegiale pandi alus tööhõivealasel tippkohtumisel 1997. aasta novembris Luxembourgis ning seda muudeti 2005. aastal, et viia ELi tööhõivestrateegia suuremasse kooskõlla muudetud Lissaboni eesmärkidega. 2008. aasta juulis ajakohastati tööhõivesuuniseid aastateks 2008–2010. 2010. aasta märtsis tegi Euroopa Komisjon ettepaneku algatada aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia „Euroopa 2020“ (inglise keeles). Strateegia võeti ametlikult vastu 2010. aasta juunis Euroopa Ülemkogus. Euroopa Ülemkogu leppis kokku viies peamises eesmärgis, millest esimene oli suurendada 20–64aastaste naiste ja meeste tööhõive määra 2020. aastaks 75 %ni. ELi liikmesriigid võivad neile peamistele eesmärkidele tuginedes seada riiklikke eesmärke ning koostada riiklikke reformikavasid, mis sisaldavad meetmeid, mida nad kavatsevad strateegia elluviimiseks võtta. Strateegiat on võimalik vähemalt osaliselt rakendada paindlike töötingimuste edendamise kaudu – näiteks osalise tööajaga töö ja kodus töötamine –, mille puhul arvatakse, et see soodustab tööjõus osalemist. Muud algatused, mis võiksid julgustada suuremat hulka inimesi tööturule sisenema, hõlmavad lapsehoiuteenuse kättesaadavuse parandamist, rohkemate võimaluste loomist elukestvaks õppeks ja tööalase liikuvuse soodustamist. Selles valdkonnas on kesksel kohal turvaline paindlikkus: poliitika, mis tegeleb ühtaegu nii tööturu paindlikkuse, töökorralduse kui ka töösuhetega, võttes samal ajal arvesse töö- ja eraelu ühitamise võimalusi, tööhõivekindlust ning sotsiaalkaitset. Kooskõlas strateegiaga „Euroopa 2020“ soodustatakse Euroopa tööhõivestrateegiaga selliste meetmete võtmist, mille abil saavutatakse 2020. aastaks kolm järgmist põhieesmärki:

  • 75 % 20–64aastastest inimestest on tööga hõivatud;
  • haridussüsteemist välja langejate osakaal jääb alla 10 % ja vähemalt 40 % 30–34aastastest on omandanud kõrghariduse;
  • vähemalt 20 miljoni võrra vähem inimesi elab vaesuses ja sotsiaalses tõrjutuses või selle riskiga.

Tulenevalt finants- ja majanduskriisist taastumise aeglasest tempost ja kuhjuvatest tõenditest kasvava töötuse kohta esitas Euroopa Komisjon 18. aprillil 2012. aastal mitu ettepanekut, mis sisaldasid tööhõivepaketti (inglise keeles) koondatud meetmeid eesmärgiga hoogustada töökohtade loomist. Nende ettepanekute eesmärk on muu hulgas toetada töökohtade loomist nõudluse poolelt ning nendes esitatakse võimalused, kuidas liikmesriigid saaksid soodustada inimeste töölevõtmist tööjõumaksude vähendamise või idufirmade toetamise kaudu. Ettepanekutega soovitakse lisaks määrata kindlaks need majandusvaldkonnad, kus on suur töökohtade loomise potentsiaal, näiteks roheline majandus, tervishoiuteenused ning info- ja kommunikatsioonitehnoloogia.

Mitmes ELi liikmesriigis esineva noorte suure ja jätkuvalt kasvava töötuse tingimustes tegi Euroopa Komisjon 2012. aasta detsembris ettepaneku noorte tööhõivepaketi (COM(2012) 727 final) kohta. Selle paketi puhul on tegemist laiemas tööhõivepaketis noortele suunatud meetmete järelmeetmetega ning see hõlmab mitut ettepanekut, sealhulgas järgmisi:

  • kõik alla 25aastased noored peaksid saama kvaliteetse töö-, täiendusõppe-, väljaõppe- või praktikapakkumise nelja kuu jooksul pärast ametlike õpingute lõpetamist või töötuks jäämist (noortegarantii);
  • konsulteerimine Euroopa sotsiaalpartneritega praktika kvaliteediraamistiku teemal, mille eesmärk on anda noortele võimalus omandada turvalistes tingimustes kvaliteetne töökogemus;
  • Euroopa Õpipoisiõppe Liit, et parandada õpipoisiõppe kvaliteeti ja pakkumist ning selgitada välja, kuidas vähendada takistusi noorte liikuvusele.

Jõupingutused noorte töötuse vähendamiseks jätkusid 2013. aastal, kui Euroopa Komisjon tutvustas noorte tööhõive algatust (COM(2013) 144 final), mille eesmärk oli tõhustada ja kiirendada noorte tööhõivepaketis kirjeldatud meetmeid. Sellega püüti toetada eeskätt mittetöötavaid ja mitteõppivaid noori piirkondades, kus noorte töötuse määr ulatub üle 25 %. Algatusele järgnes teatis „Koostöö Euroopa noorte heaks. Meetmed noorte töötuse vähendamiseks“ (COM(2013) 447 final), millega püütakse kiirendada noortegarantii rakendamist ning toetada ELi liikmesriike ja ettevõtteid, et neil oleks võimalik rohkem noori värvata.

2014. aastal ametisse astunud volinike kolleegiumi üks prioriteete on keskendumine töökohtade loomisele, majanduskasvule ja investeeringutele, et vähendada reguleerimist ning kasutada olemasolevaid rahalisi vahendeid ja avaliku sektori vahendeid nutikamalt. 2015. aasta veebruaris avaldas Euroopa Komisjon mitu riigiaruannet, milles analüüsitakse ELi liikmesriikide majanduspoliitikat ning esitatakse teavet ELi liikmesriikide prioriteetide kohta eeloleval aastal majanduskasvu ja töökohtade loomise soodustamiseks. Samas kuus tegi Euroopa Komisjon ka ettepaneku eraldada noorte tööhõive algatuse vahenditest 2015. aastal 1 miljard eurot, et suurendada liikmesriikidele noorte tööhõive määra suurendamiseks tehtavaid eelmakseid kuni 30 korda ja aidata kuni 650 000 noorel inimesel tööd leida.

2016. aasta juunis võttis Euroopa Komisjon vastu Euroopa oskuste tegevuskava (COM(2016) 381/2) pealkirjaga „Koostöö inimkapitali tugevdamiseks ning töölesobivuse ja konkurentsivõime suurendamiseks“. Selle eesmärk on tagada, et inimesed omandaksid oskuseid, mida neil on vaja praegu ja tulevikus, et suurendada inimeste töölesobivust ning konkurentsivõimet ja majanduskasvu kogu ELis.

Hiljem, 17. novembril 2017. aastal allkirjastasid Euroopa Parlament, nõukogu ja komisjon Euroopa sotsiaalõiguste samba raamistiku. Tööhõive- ja sotsiaalpoliitika on peamised huvipakkuvad valdkonnad Euroopa sotsiaalõiguste sambas, mis annab kodanikele uued ja tõhusamad õigused. Sellel on kolm põhikategooriat: 1) võrdsed võimalused ja juurdepääs tööturule, 2) õiglased töötingimused ning 3) sotsiaalkaitse ja kaasatus. Eeskätt tänapäevane paindlikum töökorraldus võimaldab eelkõige noortel leida uusi töövõimalusi, kuid võib samas tekitada uut laadi ebakindlust ja ebavõrdsust. Õiglasema Euroopa loomine ja sotsiaalse mõõtme tugevdamine on komisjoni üks prioriteet. Euroopa sotsiaalõiguste samba juurde kuulub nn sotsiaalnäitajate tulemustabel, mille abil jälgitakse samba rakendamist suundumuste ja saavutuste seire kaudu 12 valdkonnas kõigis ELi riikides ning kogutakse teavet majanduspoliitika koordineerimise Euroopa poolaasta jaoks. Tulemustabelit kasutatakse ka selleks, et hinnata liikumist sotsiaalvaldkonna „AAA-reitingu“ poole ELis tervikuna.

Otselingid

Muud artiklid
Tabelid
Andmebaas
Erirubriik
Väljaanded
Metoodika
Visualiseeringud





LFS main indicators (t_lfsi)
Population, activity and inactivity - LFS adjusted series (t_lfsi_act)
Employment - LFS adjusted series (t_lfsi_emp)
Unemployment - LFS adjusted series (t_une)
LFS series - Detailed annual survey results (t_lfsa)
LFS series - Specific topics (t_lfst)
LFS main indicators (lfsi)
Employment and activity - LFS adjusted series (lfsi_emp)
Unemployment - LFS adjusted series (une)
Labour market transitions - LFS longitudinal data (lfsi_long)
LFS series - Detailed quarterly survey results (from 1998 onwards) (lfsq)
LFS series - Detailed annual survey results (lfsa)
LFS series - Specific topics (lfst)
LFS ad-hoc modules (lfso)

Väljaanded

ESMS metaandmete failid ja ELi tööjõu-uuringu metoodika


Retrieved from "https://ec.europa.eu/eurostat/statistics-explained/index.php?title=Archive:Employment_statistics/et&oldid=486741"