Tööhõivestatistika

Andmed seisuga augusti 2015. Viimased andmed: Täiendav Eurostati teave, põhitabelid ja andmebaas. Artikli kavandatud uuendamine: oktoober 2017. Ingliskeelne versioon on uuem.

Tabel 1. Tööhõive määr, vanuserühm 15–64, 2004–2014
(%)
Allikas: Eurostat (lfsi_emp_a)

Joonis 1. Tööhõive määr, vanuserühm 15–64, 2014
(%)
Allikas: Eurostat (lfsi_emp_a)

Tabel 2. Tööhõive määr teatud rahvastikurühmades, 2004–2014
(%)
Allikas: Eurostat (lfsi_emp_a)

Joonis 2. Tööhõive määr soo järgi, vanuserühm 15–64, 2014 (¹)
(%)
Allikas: Eurostat (lfsi_emp_a)

Joonis 3. Tööhõive määr vanuserühma järgi, 2014 (¹)
(%)
Allikas: Eurostat (lfsi_emp_a)

Tabel 3. Tööhõive määr kõrgeima omandatud haridustaseme järgi, vanuserühm 25–64, 2014
(%)
Allikas: Eurostat (lfsa_ergaed)

Tabel 4. Osalise tööajaga või kahel töökohal töötavad inimesed, 2004–2014
(% kõigist hõivatutest)
Allikas: Eurostat (lfsa_eppga), (lfsa_e2gis) ja (lfsa_egan)

Joonis 4. Osalise tööajaga töötajad, vanuserühm 15–64, 2014 (¹)
(% kõigist hõivatutest)
Allikas: Eurostat (lfsa_eppga)

Joonis 5. Tähtajalise töölepinguga töötajate osakaal, vanuserühm 15–64, 2014
(% kõigist töötajatest)
Allikas: Eurostat (lfsa_etpga)

Käesolevas artiklis esitatakse ülevaade Euroopa Liidu (EL) uuemast tööhõivestatistikast ning esitatakse sotsiaalmajanduslikel näitajatel põhinev analüüs: tööhõivestatistika toob esile märkimisväärsed lahknevused eri soost, eri vanuses ja erineva haridustasemega inimeste vahel. Suured tööturuga seotud lahknevused valitsevad ka ELi liikmesriikide vahel.

Tööturustatistika on olnud paljude ELi poliitikavaldkondade keskmes sestsaadik, kui tööhõive peatükk lisati 1997. aastal Amsterdami lepingusse. Tööhõive määra ehk teisisõnu hõivatute osakaalu tööealises elanikkonnas peetakse ülioluliseks sotsiaalseks näitajaks, mida kasutatakse tööturul toimuvate arengute analüüsimisel.

Peamised statistilised näitajad

Tööhõive määr soo, vanuse ja haridustaseme järgi

2014. aastal oli ELi tööjõu-uuringuga mõõdetud 15–64aastaste isikute tööhõive määr EL-28-s 64,9 %. EL-28 tööhõive määr saavutas 2008. aastal tipptaseme 65,7 % ja vähenes järgmistel aastatel pidevalt, langedes 2010. aastal 64,1 %ni. Sellele finants- ja majanduskriisi ajal aset leidnud langusele – kokku 1,6 protsendipunkti võrra – järgnes aastatel 2010–2013 stabiilsuse periood, kui EL-28 tööhõive määr oli 64,1 % või 64,2 %. 2014. aastal taastus tööhõive määra kriisieelne kasv ning see suurenes 2013. aastaga võrreldes 0,8 protsendipunkti, tõustes 64,9 %ni – vt tabel 1.

ELi liikmesriikide suurimad tööhõive määrad vahemikus 71–74 % olid 2014. aastal Austrias, Ühendkuningriigis, Taanis, Madalmaades ja Saksamaal ning kõige kõrgem oli Rootsi näitaja 74,9 %. Skaala teises otsas jäi tööhõive määr alla 60 % neljas EL-28 liikmesriigis, millest kõige madalam määr registreeriti Kreekas (49,4 %) – vt joonis 1.

Finants- ja majanduskriisi alguse ja 2014. aasta (kõige viimased kättesaadavad andmed) vahelisel ajal esines tööturgude toimimises suuri erinevusi. Kuigi EL-28 üldine tööhõive määr jäi 2014. aastal 0,8 protsendipunkti võrra 2009. aasta tasemest väiksemaks, teatas 11 ELi liikmesriiki oma vastava määra suurenemisest. Suurim kasv oli Maltal (6,8 protsendipunkti) ja Ungaris (5,4 protsendipunkti) ning ka Saksamaal ja Luksemburgis ületas kasv 3,0 protsendipunkti. Seevastu Kreekas langes tööhõive määr 2008. aasta 61,4 % tasemelt aastatel 2013 ja 2014 veidi alla 50 %. Oluliselt – vähemalt 5 protsendipunkti – vähenes tööhõive määr 2009. ja 2014. aasta võrdluses ka Küprosel, Hispaanias, Iirimaal, Horvaatias, Portugalis ja Taanis.

Naiste ja vanemaealiste töötajate tööhõive määr on üldjuhul väiksem. 2014. aastal oli EL-28-s meeste tööhõive määr 70,1 % ja naiste puhul 59,6 %. Pikemat ajavahemikku hõlmav võrdlus näitab, et kui meeste tööhõive määr oli 2014. aastal võrreldes kümne aasta taguse ajaga väiksem (2004. aastal 70,3 %), siis naiste osakaal hõives oli märkimisväärselt suurenenud, tõustes 2004. aasta 55,5 %ga võrreldes 4,1 protsendipunkti – vt tabel 2.

2014. aastal oli meeste tööhõive määr naiste tööhõive määrast suurem kõigis EL-28 liikmesriikides, kuid esines märkimisväärseid erinevusi. Maltal erines sugupoolte tööhõive määr tervelt 25,6 protsendipunkti ning seal registreeriti tagantpoolt kolmas naiste tööhõive määr (49,3 %). Itaalias, Kreekas ja Tšehhi Vabariigis oli sugupoolte tööhõive määrade erinevus vahemikus 16–18 protsendipunkti. Kreeka ja Itaalia puhul oli see seotud asjaoluga, et sealne naiste tööhõive määr oli vastavalt tagantpoolt esimene ja teine. Tšehhi Vabariigi hõivemäärade suur sooline lõhe tulenes pigem väga kõrgest meeste tööhõive määrast (77,0 %, mis oli ELi liikmesriikide seas kolmas näitaja), mitte naiste madalast tööhõivest. Soomes ja Leedus oli sugupoolte hõivemäära vahe väga väike ning seal oli naiste tööhõive määr meeste omast vähem kui 2,0 protsendipunkti väiksem. Soolised erinevused hõivemääras olid suhteliselt väikesed ka Rootsis ja Lätis.

Tabelis 2 esitatud mitteliikmesriikide seas oli sugupoolte tööhõive määra erinevus selgelt kõige suurem Türgis, kus naiste tööhõive määr 29,5 % oli 40,0 protsendipunkti väiksem meeste vastavast määrast. Ka endine Jugoslaavia Makedoonia vabariik ja Jaapan teatasid suhteliselt suurest sugudevahelisest erinevusest. Norras ja Islandil oli sugupoolte hõivemäära vahe suhteliselt väike (vähem kui 5,0 protsendipunkti) – vt joonis 2.

Ilmnes märke selle kohta, et finants- ja majanduskriisist olenemata ja sarnaselt naiste tööhõive määraga suurenes kiiresti ka vanemaealiste töötajate (vanuses 55–64 aastat) tööhõive määr. 2014. aastal saavutas vanemaealiste tööhõive määr EL-28-s 51,8 % taseme; see määr on alates 2002. aastast (EL-28 käsitleva aegrea algus) kuni 2014. aastani (viimased teadaolevad andmed) igal aastal kasvanud. Üheteistkümnes EL-28 liikmesriigis oli vanemaealiste tööhõive määr 2014. aastal vahemikus 50–66 % ning ülekaalukalt suurim oli see määr Rootsis (74,0 %) – vt tabel 2. Ka kolmes EFTA riigis, mille andmed on teada, registreeriti suur vanemaealiste tööhõive määr: see oli kõigis üle 70 % ja saavutas Islandil tipptaseme 83,6 %. Suhteliselt suur vanemaealiste tööhõive määr registreeriti ka Jaapanis ja vähemal määral Ameerika Ühendriikides. Joonisel 3 esitatakse üksikasjalikum analüüs tööhõive määra kohta vanuserühmade kaupa. See kinnitab, et järjekindlalt oli tööhõive määr suurim 25–54aastaste vanuserühmas.

Tööhõive määr varieerub märkimisväärselt ka haridustaseme alusel: selle valdkonna statistika koostamisel on aluseks võetud 25–64aastaste, mitte 15–64aastaste vanuserühma tööhõive määr. Kolmanda taseme hariduse (kolmanda taseme hariduse lühitsükkel, bakalaureuse-, magistri- või doktoriõpe või samaväärne haridus) omandanute tööhõive määr EL-28-s oli 2014. aastal 83,7 % (vt tabel 3) ehk palju kõrgem kui esimese taseme või teise taseme alumise astme haridusega inimeste tööhõive määr (52,6 %). Teise taseme ülemise astme hariduse või teise taseme järgse, kolmanda taseme eelse hariduse omandanud isikute tööhõive määr EL-28-s oli 73,4 %. Kõige rohkem vähenes tööhõive määr pärast finants- ja majanduskriisi algust (2008. aasta ja 2014. aasta võrdluses) esimese taseme või teise taseme alumise astme hariduse omandanute hulgas (3,9 protsendipunkti), samas kui langus oli märgatavalt väiksem kolmanda taseme haridusega inimeste seas (1,4 protsendipunkti) ning teise taseme ülemise astme haridusega või teise taseme järgse, kolmanda taseme eelse haridusega inimeste seas (1,3 protsendipunkti).

Töötamine osalise tööajaga ja tähtajaliste töölepingute alusel

Oma peamises töökohas osaajaga töötavate 15–64aastaste inimeste osakaal EL-28 tööjõus on pidevalt suurenenud, tõustes 2004. aasta 16,7 % tasemelt 2014. aastaks 19,6 %ni. Selgelt kõige suurem oli 2014. aastal osalise tööajaga töötajate osakaal Madalamaades (49,6 %), millele järgnesid Austria, Saksamaa, Ühendkuningriik, Taani, Rootsi, Belgia ja Iirimaa, kus kõigis moodustasid osaajaga töötajad ligikaudu veerandi hõivatutest. Seevastu oli osalise tööajaga töötamine suhteliselt vähe levinud Bulgaarias (2,5 % hõivatutest), samuti Slovakkias, Horvaatias, Tšehhi Vabariigis ja Ungaris (vahemikus 5,1– 5,5 %) – vt tabel 4.

Osalise tööajaga töötamise osakaal on meeste ja naiste puhul väga erinev. 2014. aastal töötas osalise tööajaga veidi alla ühe kolmandiku (32,2 %) EL 28-s hõivatud 15–64aastastest naistest; see ületab oluliselt sama näitajat meeste puhul (8,8 %). Madalmaades töötas 2014. aastal osalise tööajaga rohkem kui kolm neljandikku (76,7 %) kõigist hõivatud naistest. See on ELi liikmesriikide seas ülekaalukalt kõrgeim määr .

2014. aastal oli tähtajalise töölepingu alusel töötajate osakaal EL-28-s 14,0 %. Poolas töötas tähtajalise töölepingu alusel rohkem kui iga neljas töötaja (28,3 %) ning ka Hispaanias (24,0 %), Portugalis (21,4 %) ja Madalmaades (21,1 %) ületas see osakaal ühte viiendikku – vt joonis 5. EL-28 ülejäänud liikmesriikides jäi tähtajalise töölepinguga töötajate osakaal vahemikku 19,0 % Küprosel kuni 2,8 % Leedus ja 1,5 % Rumeenias. ELi liikmesriikide suured lahknevused tähtajaliste töölepingute populaarsuses võivad vähemalt mõningal määral olla seotud riikides valitsevate tavadega, tööjõu pakkumise ja nõudlusega, tööandjate hinnanguga majanduse võimaliku kasvu või kokkutõmbumise kohta ning sellega, kui lihtsalt saavad tööandjad töötajaid tööle võtta või töölt vabastada.

Andmete allikad ja kättesaadavus

Statistika allikad

Majanduslikult aktiivne rahvastik (tööjõud) koosneb hõivatud ja tööta inimestest. ELi tööjõu-uuringus määratletakse hõivatuna need 15aastased või vanemad inimesed, kes on vaatlusnädala jooksul teinud vähemalt tund aega nädalas mingit tööd, saades selle eest töötasu, ettevõtjatulu või perekondlikku sissetulekut. Tööjõu hulka kuuluvad ka inimesed, kes ei töötanud, kuid kellel oli töökoht või ettevõtlustegevus, millest nad viibisid ajutiselt eemal näiteks haiguse, puhkuse, töövaidluse, hariduse omandamise või koolitusel osalemise tõttu.

Tööhõivet saab mõõta inimeste või töökohtade arvu alusel, täistööaja ekvivalendi või töötatud tundide alusel. Kõigis käesolevas artiklis esitatud hinnangutes kasutatakse inimeste arvu; ka tööhõive määra kohta esitatud teave põhineb hinnangulisel inimeste arvul. Tööhõivestatistikat esitatakse sageli tööhõive määradena. See võimaldab jätta arvesse võtmata riikide elanikkonna arvu muutumise aja jooksul ning hõlbustab eri suurusega riikide võrdlemist. Need määrad avaldatakse tavaliselt tööealise elanikkonna kohta. Tööealise elanikkonna hulka arvatakse üldjuhul 15–64aastased elanikud, kuigi Hispaanias, Ühendkuningriigis ja Islandil lähtutakse vanusevahemikust 16–64 eluaastat. 15–64aastaste vanuserühm on ka teiste rahvusvaheliste statistikaorganisatsioonide kasutatav standard.

Mõned peamised tööhõive näitajad on vastavalt ELi tööjõu-uuringu määratlusele järgmised:

• töötaja on isik, kes töötab avalik-õigusliku või eraõigusliku tööandja juures ja saab selle eest hüvitist kas palga, tulemuspalga või mitterahalise tasuna; töötajate hulka arvatakse ka kutselised sõjaväelased;
• füüsilisest isikust ettevõtja töötab oma ettevõttes, põllumajandusettevõttes või vabakutselisena oma kutsealal. Füüsilisest isikust ettevõtja loetakse vaatlusnädala jooksul töötanuks, kui ta vastab ühele järgmistest kriteeriumidest: ta töötab kasumi teenimise eesmärgil, kulutab aega ettevõtte tegevusele või asutab parasjagu ettevõtet;
• täistööajaga ja osalise tööajaga töötamise eristus tehakse üldjuhul küsitletava spontaanse vastuse põhjal. Erandina kasutatakse Madalmaades ja Islandil piirmäära 35 tundi, Rootsis kasutatakse piirmäära füüsilisest isikust ettevõtjate suhtes ning Norras küsitakse 32–36 tundi töötavate isikute käest, kas see on täistööajaga või osalise tööajaga ametikoht;
• teist töökohta omavate töötajatena arvestatakse üksnes isikuid, kellel on samal ajal rohkem kui üks töökoht; kui inimene vahetab vaatlusnädalal töökohta, siis ei arvestata teda kahel kohal töötavate inimeste hulka;
• töötaja omab ajutist töökohta juhul, kui tööandja ja töötaja on kokku leppinud, et töötamise lõppemine on kindlaks määratud objektiivsete tingimustega, näiteks kindla kuupäeva, ülesande lõpuleviimise või ajutiselt asendatava töötaja tööle naasmisega. Levinud on järgmised juhtumid: hooajatöid tegevad inimesed, tööhõiveagentuuri või töövahetuse kaudu palgatud tööjõud, kes renditakse kolmandale isikule konkreetse töö tegemiseks (välja arvatud juhul, kui on sõlmitud tähtajatu kirjalik tööleping), koolitusalaste erilepingutega töötajad.

Kontekst

Tööhõivestatistikat saab kasutada mitmesuguste analüüside koostamiseks, sealhulgas makromajanduslike näitajate (tööjõud kui tootmistegur), tööviljakuse või konkurentsivõime uurimiseks. Sellist statistikat võib kasutada ka mitmesuguste üksikisiku tööhõiveolukorraga seotud sotsiaalsete ja käitumuslike aspektide uurimiseks, näiteks vähemuste sotsiaalne integratsioon või tööhõive kui leibkonna sissetulekuallikas.

Tööhõive on nii struktuurne kui ka lühiajaline näitaja. Struktuurse näitajana võib see heita valgust tööturgude struktuurile ja majandussüsteemidele, sest seda mõõdetakse tööjõu pakkumise ja nõudluse tasakaalu või tööhõive kvaliteedi kaudu. Lühiajalise näitajana järgib tööhõive majandustsüklit, kuid on piiratud selles mõttes, et tööhõivele viidatakse sageli kui mahajäävale näitajale.

Tööhõivestatistika on ELi mitme poliitikavaldkonna keskmes. Euroopa tööhõivestrateegiale pandi alus tööhõivealasel tippkohtumisel 1997. aasta novembris Luksemburgis ning seda muudeti 2005. aastal, et viia ELi tööhõivestrateegia suuremasse kooskõlla muudetud Lissaboni eesmärkidega. 2008. aasta juulis ajakohastati tööhõivesuuniseid aastateks 2008–2010. 2010. aasta märtsis tegi Euroopa Komisjon ettepaneku algatada aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia „Euroopa 2020”. Strateegia võeti ametilikult vastu 2010. aasta juunis Euroopa Ülemkogus. Euroopa Ülemkogu leppis kokku viies peamises eesmärgis, millest esimene oli suurendada 20–64aastaste naiste ja meeste tööhõive määra 2020. aastaks 75 %ni. ELi liikmesriigid võivad neile peamistele eesmärkidele tuginedes seada riiklikke eesmärke ning koostada riiklikke reformikavasid, mis hõlmavad meetmeid, mida nad kavatsevad strateegia elluviimiseks võtta. Strateegiat on võimalik vähemalt osaliselt rakendada paindlike töötingimuste edendamise kaudu – näiteks osalise tööajaga töö ja kodus töötamine –, mille puhul arvatakse, et see soodustab tööjõus osalemist. Muud algatused, mis võiksid julgustada suuremat hulka inimesi tööturule sisenema, hõlmavad lapsehoiuteenuse kättesaadavuse parandamist, suurema arvu võimaluste loomist elukestvaks õppeks ja tööalase liikuvuse soodustamist. Selles valdkonnas on kesksel kohal turvaline paindlikkus: poliitika, mis tegeleb ühtaegu nii tööturu paindlikkuse, töökorralduse kui ka töösuhetega, võttes samal ajal arvesse töö ja eraelu ühitamise võimalusi, tööhõivekindlust ning sotsiaalkaitset. Kooskõlas strateegiaga „Euroopa 2020” soodustatakse Euroopa tööhõivestrateegiaga selliste meetmete võtmist, mille abil saavutatakse 2020. aastaks kolm järgmist peamist eesmärki:

• 75 % 20–64aastastest inimestest töötavad;
• haridussüsteemist väljalangejate osakaal jääb alla 10 % ning vähemalt 40 % 30–34aastastest on omandanud kolmanda taseme hariduse;
• vähemalt 20 miljoni võrra vähem inimesi elab vaesuses ja sotsiaalses tõrjutuses või selle riskiga.

Tulenevalt finants- ja majanduskriisist taastumise aeglasest tempost ja kuhjuvatest tõenditest kasvava töötuse kohta esitas Euroopa Komisjon 18. aprillil 2012. aastal mitu ettepanekut, mis sisaldasid tööhõivepaketti koondatud meetmeid eesmärgiga hoogustada töökohtade loomist. Nende ettepanekute eesmärk on muu hulgas toetada töökohtade loomist nõudluse poolelt ning nendes esitatakse võimalused, kuidas liikmesriigid saaksid soodustada inimeste töölevõtmist tööjõumaksude vähendamise või idufirmade toetamise kaudu. Ettepanekutega soovitakse lisaks määrata kindlaks need majandusvaldkonnad, kus on suur töökohtade loomise potentsiaal, näiteks roheline majandus, tervishoiuteenused ning info- ja kommunikatsioonitehnoloogia.

Mitmes ELi liikmesriigis esineva noorte suure ja jätkuvalt kasvava töötuse tingimustes tegi Euroopa Komisjon 2012. aasta detsembris ettepaneku noorte tööhõivepaketi kohta (COM(2012) 727 final). Selle paketi puhul on tegemist laiemas tööhõivepaketis noortele suunatud meetmete järelmeetmetega ning see hõlmab mitmeid ettepanekuid, sealhulgas järgmist:

• kõik alla 25aastased noored peaksid saama kvaliteetse töö-, täiendusõppe-, väljaõppe- või praktikapakkumise nelja kuu jooksul pärast ametlike õpingute lõpetamist või töötuks jäämist (noortegarantii);
• konsulteerimine Euroopa sotsiaalpartneritega praktika kvaliteediraamistiku osas, mille eesmärk on anda noortele võimalus omandada turvalistes tingimustes kvaliteetne töökogemus;
• Euroopa Õpipoisiõppe Liit eesmärgiga parandada õpipoisiõppe kvaliteeti ja pakkumist ning selgitada, kuidas vähendada takistusi noorte liikuvusele.

Jõupingutused noorte töötuse vähendamiseks jätkusid 2013. aastal, kui Euroopa Komisjon tutvustas noorte tööhõive algatust (COM(2013) 144 final), mille eesmärk on tõhustada ja kiirendada noorte tööhõivepaketis kirjeldatud meetmeid. Sellega püüti toetada eeskätt mittetöötavaid ja mitteõppivaid noori piirkondades, kus noorte töötuse määr ulatub üle 25 %. Algatusele järgnes teatis „Koostöö Euroopa noorte heaks – meetmed noorte töötuse vähendamiseks” (COM(2013) 447 final), millega püütakse kiirendada noortegarantii rakendamist ja toetada ELi liikmesriike ja ettevõtjaid, et neil oleks võimalik rohkem noori värvata.

2014. aastal ametisse astunud volinike kolleegiumi üks tähtsamaid prioriteete on keskendumine töökohtade loomisele, majanduskasvule ja investeeringutele eesmärgiga vähendada reguleerimist ning kasutada olemasolevaid rahalisi vahendeid ja avaliku sektori vahendeid nutikamalt. 2015. aasta veebruaris avaldas Euroopa Komisjon rea riigipõhiseid aruandeid, milles analüüsitakse ELi liikmesriikide majanduspoliitikat ning esitatakse teavet ELi liikmesriikide prioriteetide kohta eeloleval aastal majanduskasvu ja töökohtade loomise soodustamiseks. Samas kuus tegi Euroopa Komisjon ka ettepaneku eraldada noorte tööhõive algatuse vahenditest 2015. aastal 1 miljard eurot, et suurendada liikmesriikidele noorte tööhõive määra suurendamiseks tehtavaid eelmakseid kuni 30 korda ja aidata kuni 650 000 noorel inimesel tööd leida.

Vaata lisaks

• Kõik tööhõivet käsitlevad artiklid (inglise keeles)
• Job vacancy statistics (inglise keeles)
• Job vacancy trends (inglise keeles)
• Labour market statistics introduced (inglise keeles)
• Labour markets at regional level (inglise keeles)
• Participation of young people in education and the labour market (taustateavet sisaldav artikkel) (inglise keeles)
• The EU in the world - labour market (inglise keeles)
• Underemployment and potential additional labour force statistics (inglise keeles)
• Youth unemployment (taustateavet sisaldav artikkel) (inglise keeles)

Täiendav Eurostati teave

Väljaanded

• European social statistics, 2013. aasta väljaanne (inglise keeles)
• Labour market statistics, 2011 (inglise keeles)
• Labour market statistics, 2010 (inglise keeles)
• Reconciliation between work, private and family life in the European Union, 2009 (inglise keeles)
• The social situation in the European Union, 2009 (inglise keeles)

Põhitabelid

• Employment and unemployment (Labour Force Survey) (t_employ) (inglise keeles), vt:

LFS main indicators (t_lfsi)

Population, activity and inactivity - LFS adjusted series (t_lfsi_act)

Employment - LFS adjusted series (t_lfsi_emp)

Unemployment - LFS adjusted series (t_une)

LFS series - Detailed annual survey results (t_lfsa)

LFS series - Specific topics (t_lfst)

Andmebaas

• Employment and unemployment (Labour Force Survey) (employ) (inglise keeles), vt:

LFS main indicators (lfsi)

Population, activity and inactivity - LFS adjusted series (lfsi_act)

Employment - LFS adjusted series (lfsi_emp)

Unemployment - LFS adjusted series (une)

LFS series - Detailed quarterly survey results (from 1998) (lfsq)

LFS series - Detailed annual survey results (lfsa)

LFS series -Specific topics (lfst)

LFS ad-hoc modules (lfso)

2013. Accidents at work and other work-related health problems (lfso_13)

2012. Transition from work to retirement (lfso_12)

2011. Access to labour markets for disabled people (lfso_12)

2010. Reconciliation between work and family life (lfso_10)

2009. Entry of young people into the labour market (lfso_09)

2008. Labour market situation of migrants (lfso_08)

2007. Work related accidents, health problems and hazardous exposure (lfs_07)

2006. Transition from work into retirement (lfso_06)

2005. Reconciliation between work and family life (lfso_05)

2004. Work organisation and working time arrangements (lfso_04)

2003. Lifelong learning (lfso_03)

2002. Employment of disabled persons (lfso_02)

2000. Transition from school to working life (lfso_00)

Erirubriik

• Employment and unemployment (Labour force survey) (inglise keeles)

Metoodika / metaandmed

Väljaanded

• EU Labour Force Survey – online publication (inglise keeles)
• Labour Force Survey in the EU, candidate and EFTA countries – Main characteristics of national surveys, 2013–14 edition (inglise keeles)
• Quality Report of the European Union – Labour Force Survey – 2013–14 edition (inglise keeles)

ESMS metaandmete failid ja ELi tööjõu-uuringu metoodika

• Employment and unemployment (Labour Force Survey) (ESMS metadata file — employ_esms) (inglise keeles)
• Employment growth and activity branches - annual averages (ESMS metadata file — lfsi_grt_a_esms) (inglise keeles)
• LFS ad-hoc modules (ESMS metadata file — lfso_esms) (inglise keeles)
• LFS main indicators (ESMS metadata file — lfsi_esms) (inglise keeles)
• LFS series - Detailed annual survey results (ESMS metadata file — lfsa_esms) (inglise keeles)
• LFS series - Detailed quarterly survey results (from 1998) (ESMS metadata file — lfsq_esms) (inglise keeles)

Tabelite ja jooniste lähteandmed (MS Excel)

• Employment statistics: tables and figures (inglise keeles)

Välislingid

• Euroopa Komisjon – Tööhõive, sotsiaalküsimused ja sotsiaalne kaasatus – Euroopa tööhõivestrateegia
• OECD – Employment (inglise keeles)