Archive:Piirkondlik haridus ja koolitusstatistika

Andmed 2015. aasta märtsi ja aprilli seisuga. Viimased andmed: Täiendav Eurostati teave, põhitabelid ja andmebaas. Artikli planeeritud ajakohastamine: juuni 2016.

Interaktiivseid kaarte saab vaadata aadressil Eurostat’s Statistical Atlas (kasutusjuhend asub aadressil user manual (inglise keeles)).

Käesolev artikkel on osa statistikaalaste artiklite kogumikust, mille aluseks on Eurostati piirkondlik aastaraamat. Haridus, kutseõpe ja üldisemalt elukestev õpe täidavad Euroopa Liidu (EL) majandus- ja sotsiaalstrateegiates üliolulist rolli.

Eurostat koostab ja avaldab haridus- ja koolitusstatistikat ELi liikmesriikide ja nende piirkondade kohta; lisaks on avaldatud teavet EFTA ja kandidaatriikide kohta. Käesolevas artiklis esitatakse andmed nelja-aastaste hariduses osalemise määra, kutsehariduse, haridus- ja koolitussüsteemist väljalangejate ning kolmanda taseme haridusega 30–34aastaste isikute osakaalu kohta. Kõnealune statistika esitatakse üldjuhul piirkondlikul tasandil NUTS 2. tasandi piirkondade lõikes, kuigi andmed hariduses osalemise määra kohta on Horvaatia puhul kättesaadavad vaid riiklikul tasandil; Saksamaa ja Ühendkuningriigi puhul on need näitajad esitatud NUTS 1. tasandi piirkondade kohta.

Kaart 1. Nelja-aastaste alushariduses ja esimese taseme hariduses (ISCED 0. ja 1. aste) osalejate määr, NUTS 2. tasandi piirkondade lõikes, 2013 (¹)
(% kõigist nelja-aastastest)
Allikas: Eurostat (educ_uoe_enra14)

Peamised statistilised näitajad

Kaart 2. Haridus- ja koolitussüsteemist väljalangejad, NUTS 2. tasandi piirkondade lõikes, 2014 (¹)
(% 18–24aastastest)
Allikas: Eurostat (edat_lfse_16)

Kaart 3. Haridus- ja koolitussüsteemist väljalangenute osakaalu muutus, NUTS 2. tasandi piirkondade lõikes, 2008–2014 (¹)
(protsendipunktides väljendatud erinevus 2014. ja 2008. aasta vahel)
Allikas: Eurostat (edat_lfse_16)

Kaart 4. Kutseõppes õppijad, NUTS 2. tasandi piirkondade lõikes, 2013 (¹)
(% kõigist ISCED 3. astme õpilastest)
Allikas: Eurostat (educ_uoe_enra13)

Kaart 5. Kolmanda taseme haridusega (ISCED astmed 5–8) 30–34aastased isikud, NUTS 2. tasandi piirkondade lõikes, 2014 (¹)
(% 30–34aastastest)
Allikas: Eurostat (edat_lfse_12)

Kaart 6. Kolmanda taseme haridusega (ISCED astmed 5–8) 30–34aastaste isikute osakaalu muutus, NUTS 2. tasandi piirkondade lõikes, 2008–2014
(protsendipunktides väljendatud erinevus 2014. ja 2008. aasta vahel)
Allikas: Eurostat (edat_lfse_12)

EL-28 andmete kohaselt omandas 2012. aastal kõikidel haridusastmetel alates alusharidusest kuni kraadiõppeni haridust ligikaudu 109 miljonit last, õpilast ja üliõpilast.

Nelja-aastaste laste osalemine hariduses

Varajases lapsepõlves saadav haridus aitab vähendada ebavõrdsust ning suurendada vilumust põhioskuste valdkonnas. Poliitikakujundajad väidavad, et suuremale osale väikelastest tuleks soovitada alusharidust, mitte informaalset või mitteprofessionaalset kasvatust. Strateegilises raamistikus Haridus ja koolitus 2020 (HK 2020) seatud peamise eesmärgi kohaselt peaks vähemalt 95 % nelja-aastastest lastest osalema väikelaste hariduses.

2013. aastal oli väikelaste hariduses ja alushariduses osalenud nelja-aastaste laste osakaal EL-28-s kokku 91,8 %. Pange tähele, et koolikohustuslik iga on ELi liikmesriikide haridussüsteemides väga erinev: Luksemburgis ja Põhja-Iirimaal (Ühendkuningriik) algab see neljandast eluaastast, teistes ELi piirkondades viienda ja seitsmenda eluaasta vahel. Alushariduses osalemine on enamikus ELi liikmesriikides üldiselt vabatahtlik.

Suuremas osas Prantsusmaa ja Madalmaade piirkondades osalesid praktiliselt kõik nelja-aastased väikelaste hariduses ja alushariduses

Kaardi 1 kõige tumedam toon näitab, et nelja-aastaste osalemise määr oli üldiselt väga kõrge (vähemalt 99 %) enamikus Prantsusmaa piirkondades, paljudes Madalmaade piirkondades, Lõuna-Itaalias, teatavates Belgia osades (põhiliselt Flandrias) ja Luksemburgis (käesoleval analüüsitasandil käsitatakse seda ühe piirkonnana). Lisaks nimetatud piirkondadele oli väikelaste hariduses ja alushariduses osalevate nelja-aastaste osakaal vähemalt 99 % Maltal (mis on käesoleval eristustasemel üks piirkond), Ida-Austria Burgenlandi piirkonnas, Hispaania Extremadura piirkonnas ja selle naabruses Portugalis asuvas Alentejo piirkonnas, samuti Iirimaa pealinnapiirkonnas (Southern and Eastern); sarnased osalemise määrad registreeriti NUTS 1. tasandi piirkondadest veel Rheinland-Pfalzis (Lääne-Saksamaa) ja Walesis (Ühendkuningriik).

Ateenas oli nelja-aastaste väikelaste hariduses ja alushariduses osalemise määr kõige madalam

Kaardil 1 on väga selgelt näha ida ja lääne erinevus: paljudes ELi idapoolsetes piirkondades oli osalemise määr märksa madalam. Eriti kehtis see Horvaatias ja Poolas, aga ka Kreekas (2012. aasta andmed), Liechtensteinis, Šveitsis, endises Jugoslaavia Makedoonia vabariigis ja Türgis.

ELi NUTS 2. tasandi piirkondade analüüs näitab, et Kreeka pealinnapiirkonnas Attikis oli nelja-aastaste osalemine väikelaste hariduses ja alushariduses selgelt kõige madalam (2012. aastal 30,8 %). See oli rohkem kui 20 protsendipunkti madalam kui kaks järgmist kõige väiksemat 2013. aasta määra, mis registreeriti kahes Põhja-Poola piirkonnas: Warmińsko-Mazurskies ja Kujawsko-Pomorskies (53,2 % ja 54,6 %). ELi ülejäänud piirkondade hulka, kus nelja-aastaste hariduses osalemise määr jäi alla 65 % (nagu näitab kõige heledam toon kaardil 1), kuulusid veel kuus Poola piirkonda, veel neli Kreeka piirkonda (2012. aasta andmed), Horvaatia, Ida-Slovakkia piirkond Východné Slovensko ning Iirimaa piirkond Border, Midland and Western.

Huvitav on asjaolu, et mõnes pealinnapiirkonnas jäi väikelaste hariduses ja alushariduses osalevate nelja-aastaste osakaal alla oma riigi keskmist. Eriti selgelt tuli see ilmsiks Kreekas ja Portugalis, aga vähemal määral ka Saksamaal, Itaalias, Ungaris, Madalmaades, Austrias, Rumeenias, Rootsis ja Ühendkuningriigis.

Euroopa 2020: haridus- ja koolitussüsteemist väljalangejad

15–17 aasta vanuses peavad noored inimesed sageli valima, kas jätkata hariduse omandamist või otsida töökohta. Täisajaga koolikohustus kestab enamikus ELi liikmesriikides keskmiselt üheksa või kümme aastat ja üldiselt lõpeb see teise taseme alumise astme hariduse omandamisega. Näitaja, mille abil saadakse teavet haridus- ja koolitussüsteemist väljalangejate kohta, kajastab nende 18–24aastaste osatähtsust, kes on omandanud ainult teise taseme alumise astme hariduse ning ei ole osalenud jätkuhariduses ega -koolituses (nelja nädala jooksul enne andmete aluseks olevat uuringut).

„Euroopa 2020”

Haridus on üks strateegia „Euroopa 2020” viiest peamisest sambast. Haridusega on seotud kaks eesmärki, mille alusel mõõdetakse ELi liikumist nutika, jätkusuutliku ja kaasava majanduse poole. Need sihttasemed on kindlaks määratud kogu ELi jaoks ning nende kohaselt peab

haridus- ja koolitussüstemist väljalangejate osakaal olema 2020. aastaks väiksem kui 10 % ja
vähemalt 40 % 30–34aastastest olema omandanud aastaks 2020 kolmanda taseme või sellega samaväärse hariduse.

Pange tähele, et kuigi mõlemad eesmärgid on püstitatud kogu ELi jaoks, ei kohaldata neid otseselt riiklikul ega piirkondlikul tasandil. Kõik strateegia „Euroopa 2020” eesmärgid on teisendatud riiklikeks (ja mõnikord piirkondlikeks) eesmärkideks, mis peegeldavad ELi liikmesriikide erinevaid olukordi ja tingimusi.

Haridus- ja koolitussüsteemist väljalangejate osakaal EL-28-s läheneb strateegia „Euroopa 2020” eesmärgile

2014. aastal oli EL-28-s haridus- ja koolitussüsteemist välja langenud 18–24aastaste osakaal 11,1 %, mis oli 0,8 protsendipunkti võrra väiksem kui 2013. aastal. Sellega jätkus kõnealuse strateegia „Euroopa 2020” eesmärgi puhul kahanev suundumus, kuna maksimaalselt teise taseme hariduse omandanud ja haridusteed mitte jätkavate 18–24aastaste osakaal EL-28-s langes 12. aastat järjest ning 2002. aastal oli lähtetase 17,0 %. Kui enam kui kümne aasta jooksul täheldatud väljalangejate osakaalu kahanemine jätkub, siis peaks strateegia „Euroopa 2020” eesmärk jõuda alla 10 % olema saavutatav. Sellegipoolest püsivad nii ELi liikmesriikide vahel kui ka nende sees veel suured erinevused, mis kajastuvad teatud määral ka strateegia „Euroopa 2020” raames kokku lepitud riiklikes eesmärkides. Need ulatuvad kõigest 4 %st Horvaatias kuni 16 %ni Itaalias; Ühendkuningriigis aga ei ole eesmärki üldse seatud.

ELis on haridus- ja koolitussüsteemist väljalangemise tõenäosus üldiselt suurem meeste hulgas (2014. aastal 12,7 %) kui naiste hulgas (9,5 %) ning see on suurem ka mitmetes sotsiaalmajanduslikes rühmades: välismaal sündinud (20,1 %) ja kehalise puudega isikud (2011. aastal 25,1 %). Täiendavat teavet strateegia „Euroopa 2020” mõlema haridusalase eesmärgi puhul esinevatest soolistest erinevustest piirkondade lõikes on esitatud selles artiklis (inglise keeles).

Haridus- ja koolitussüsteemist väljalangejate väikseim osakaal esines valdavalt ELi idaosas

Kaardil 2 on näha, et haridus- ja koolitussüsteemist väljalangejate osakaal oli 2014. aastal NUTS 2. tasandi piirkondade lõikes väga erinev. Kõige väiksema osakaaluga olid valdavalt ELi idaosas asuvad piirkonnad, mis ulatusid Poolast üle Tšehhi Vabariigi ja Slovakkia Kagu-Austria, Sloveenia ja Horvaatiani. Seevastu kõige suuremad haridus- ja koolitussüsteemist väljalangejate osakaalud registreeriti sageli ELi lõunapoolsetes piirkondades (Hispaania, Itaalia saared, Malta) ning mõnes Bulgaaria ja Rumeenia piirkonnas.

TÄHELEPANU PIIRKONDADELE

Jadranska Hrvatska, Horvaatia

EL-28-s oli haridus- ja koolitussüsteemist väljalangejate üldine osakaal 2014. aastal 11,1 %. Aadria mere ääres asuvas Horvaatia piirkonnas Jadranska Hrvatska langes maksimaalselt teise taseme alumise astme haridusega ja haridusteed mitte jätkavate 18–24aastaste osakaal 2,2 %ni, mis oli ELi kõige väiksem näitaja.

©: Phant / Shutterstock.com

Linnapiirkondades oli haridus- ja koolitussüsteemist väljalangejate osakaal sageli suhteliselt väike

2014. aastal registreeriti kõige väiksemad väljalangejate osakaalud Horvaatia piirkonnas Jadranska Hrvatska (2,2 %) ja Tšehhi Praha pealinnapiirkonnas (2,5 %). Väljalangejate osakaal jäi alla 5 % (seda näitab kõige tumedam toon kaardil 2) kuues pealinnapiirkonnas: Horvaatias, Tšehhi Vabariigis, Poolas, Slovakkias (2013. aasta andmed), Sloveenias ja Ühendkuningriigis. Lisaks nendele oli maksimaalselt teise taseme alumise astme hariduse omandanud ja haridusteed mitte jätkavate 18–24aastaste osakaal alla 5 % veel kuues Poola piirkonnas, veel kolmes Tšehhi piirkonnas, veel ühes Slovakkia piirkonnas ning veel ühes Horvaatia ja Sloveenia piirkonnas, samuti Steiermarkis (Austria) ja Bretagne’is (Prantsusmaa).

Kõige väiksemad väljalangejate osakaalud registreeriti sageli linnapiirkondades: see ei pruugi olla üllatav, kuna kõrgema taseme haridust ja väljaõpet pakkuvad asutused asuvad suurema tõenäosusega pealinnades ja muudes linnapiirkondades, kus on suurem potentsiaalsete üliõpilaste arv. Kõnealune seaduspära tuli eriti hästi esile Rumeenia ja Ühendkuningriigi pealinnapiirkondades Bucureşti-Ilfov ja Inner London, kuid see ei kehtinud kõigi ELi liikmesriikide puhul, sest väljalangejate osakaal oli (riigi keskmisega võrreldes) suhteliselt suur Belgia ja Saksamaa pealinnapiirkondades Région de Bruxelles-Capitale / Brussels Hoofdstedelijk Gewest ja Berliin.

Teiselt poolt on väljalangejate osakaal suhteliselt suur ääremaadel ja kaugetes piirkondades, kus õpilased on sageli sunnitud teatud eriala omandamiseks kodust lahkuma, samal ajal kui kodupiirkonda jääjatel on suhteliselt vähe võimalusi kõrghariduse omandamiseks (vt täpsemalt allpool).

Teadaolevate andmetega 261 piirkonnast ei saavutatud väljalangejate osakaalu puhul 2014. aastal strateegia „Euroopa 2020” eesmärki (10 %) 138 piirkonnas (kaetuse kohta vt kaart 2). Lisaks eespool nimetatud piirkondadele oli haridus- ja koolitussüsteemist välja langenud 18–24aastaste osakaal suhteliselt väike enamikus (ülejäänud) Belgia, Tšehhi Vabariigi, Taani, Saksamaa, Iirimaa, Prantsusmaa, Küprose (käesoleval eristustasemel üks piirkond), Madalmaade, Austria, Poola, Slovakkia ja Rootsi piirkondades.

Saksamaa, Kreeka, Hispaania ja Ühendkuningriigi piirkondade vahel on haridus- ja koolitussüsteemist väljalangejate osakaalus suuri erinevusi

Saksamaal, Kreekas, Hispaanias ja Ühendkuningriigis esines väljalangejate osakaalus piirkondade vahel suhteliselt suuri erinevusi. Saksamaal registreeriti kõige väiksem osakaal Tübingenis (5,4 %), samas kui Bremenis oli väljalangejate osakaal 2,6 korda suurem (14,0 %). Kreeka kõige väiksem osakaal registreeriti Thessalias (5,9 %) ja kõige suurem Anatoliki Makedonia, Thraki piirkonnas (19,7 %). Sarnane vahekord esines Hispaanias kõige väiksema osakaaluga (9,4 %) País Vasco piirkonna ja kõige suurema osakaaluga (32,1 %) Illes Balearsi piirkonna vahel, samas kui Ühendkuningriigis oli kõige väiksema ja kõige suurema osakaalu vahe veelgi suurem: Inner Londonis moodustasid väljalangejad 4,7 % 18–24aastastest, kuid edelapoolses Cornwall and Isles of Scilly piirkonnas oli neid neli korda rohkem (20,3 %).

Haridus- ja koolitussüsteemist väljalangejate osakaal olid sageli kõige suurem ääremaadel ja saarepiirkondades

2014. aastal haridus- ja koolitussüsteemist väljalangejate hulka liigitatud 18–24aastaste kõige suuremad osakaalud registreeriti Hispaania ja Portugali autonoomsetes linnades ja saartel; Prantsusmaa ülemerepiirkondade ja Korsika kohta andmed puuduvad. Nagu on eespool märgitud, on sellistele kaugematele piirkondadele vähemalt osaliselt iseloomulik asjaolu, et seal ei pakuta palju edasiõppimisvõimalusi, mistõttu õppijad peavad valitud elukutse omandamiseks mujale kolima.

Peaaegu pooled nendest NUTS 2. tasandi piirkondadest, kus vähemalt üks viiendik 18–24aastastest elanikest liigitus haridus- ja koolitussüsteemist väljalangejate hulka, asuvad Hispaanias (10 piirkonda). Ülejäänud asuvad valdavalt ELi lõunapoolsetes osades: Portugal (kolm piirkonda), Itaalia saarepiirkonnad Sardegna ja Sicilia, Malta, samuti Rumeenia (kolm piirkonda), Bulgaaria (üks piirkond) ja Ühendkuningriik (Cornwall and (the) Isles of Scilly). Piirkondades Illes Balears ja Região Autónoma dos Açores moodustasid haridus- ja koolitussüsteemist väljalangejad 2014. aastal peaaegu ühe kolmandiku kõigist 18–24aastastest.

Haridus- ja koolitussüsteemist väljalangejate osakaal vähenes EL-28-s aastatel 2008–2014

Kaardilt 3 on näha haridus- ja koolitussüsteemist välja langenud 18–24aastaste isikute osakaalu muutumist; võrdluse aluseks on üldjuhul olukorra muutumine alates rahandus- ja majanduskriisi algusest kuni viimaste saadaolevate andmeteni. Vaatlusalusel perioodil (2008–2014) kasvas tööpuudus noorte seas kiiresti ning töötamisvõimaluste puudumine võis panna mõned noored otsustama haridus- ja koolitussüsteemi jäämise kasuks.

Haridus- ja koolitussüsteemist väljalangejate osakaal EL-28-s langes 2008.–2014. aastal 3,5 protsendipunkti võrra. See EL-28 üldine langev suundumus esines ka veidi rohkem kui neljas viiendikus (82,8 %) nendest 256 piirkonnast, mille andmed on teada (katvuse kohta vt kaart 3).

Kuigi piirkondlikud mustrid on erinevad ja mitmekesised, esines haridus- ja koolitussüsteemist välja langenud 18–24aastaste osakaalu kõige suurem langus aastatel 2008–2014 sageli neis piirkondades, kus haridus- ja koolitussüsteemist väljalangejate osakaalud olid olnud kõige suuremate seas. See kehtis eriti Portugali ja Hispaania, aga ka Türgi kohta.

NUTS 2. tasandi piirkondade lõikes registreeriti haridus- ja koolitussüsteemist väljalangejate osakaalu kõige suurem vähenemine Portugali autonoomsetel saartel ja Norte piirkonnas, kus nende osakaal vähenes rohkem kui 20 protsendipunkti. Vähemalt 15-protsendipunktine vähenemine registreeriti veel kolmes Portugali piirkonnas (Centro, Algarve ja Lisboa) ning Hispaania piirkondades Murcia, Castilla-La Mancha, La Rioja ja Ciudad Autónoma de Melilla. Väljalangejate osakaal langes vähemalt 10 % veel mitmes muus Portugali ja Hispaania piirkonnas, samuti kahes Kreeka piirkonnas (Ionia Nisia ja Voreio Aigaio) ning kahes Ühendkuningriigi piirkonnas (Leicestershire, Rutland and Northamptonshire; Essex). Kõiki eespool nimetatud piirkondi on kaardil 3 kujutatud tumerohelise tooniga.

ELis oli ainult kolm piirkonda, kus haridus- ja koolitussüsteemist väljalangejate osakaal kasvas aastatel 2008–2014 rohkem kui 5 protsendipunkti

Neid piirkondi, kus haridus- ja koolitussüsteemist väljalangejate osakaal aastatel 2008–2014 suurenes, iseloomustas sageli varasem suhteliselt väike väljalangejate osakaal. Lisaks olid täheldatud suurenemised sageli suhteliselt väikesed. ELis oli ainult kolm piirkonda, kus väljalangejate osakaal suurenes 5 protsendipunkti või rohkem: Rumeenia piirkonnad Nord-Vest ja Sud-Est ning Bulgaaria piirkond Severozapaden. Ülejäänud piirkondade hulka, kus haridus- ja koolitussüsteemist väljalangejate osakaal suurenes vähemalt 2,5 protsendipunkti (neid on kaardil 3 kujutatud tumepunase tooniga), kuulus veel kaks Rumeenia piirkonda (Centru ja Nord-Est) ning üks Ungari (Észak-Magyarország) ja üks Poola (Warmińsko-Mazurskie) piirkond.

Kutsekeskhariduse tasemel õppijad

Kutseharidust ja koolitust peetakse oluliseks teguriks, mis aitab vähendada noorte töötuse määra ning lihtsustada noorte ülemineku haridussüsteemist tööturule. ELi poliitikakujundajad on otsinud võimalusi, kuidas suurendada kutsehariduse õppekavade ja praktika ligitõmbavust, et need saaksid olla alternatiiviks üldkeskharidusele ja kõrgharidusele ning pakkuda paremini tööandjate vajadustele vastavaid oskusi.

Umbes pooled (48,9 %) EL-28 teise taseme hariduse ülemise astme (ISCED aste 3; selle klassifikatsiooni kohta on lisateavet esitatud allpool jaotises Andmete allikad ja kättesaadavus) õpilastest õppisid 2013. aastal kutsehariduse õppekava järgi; ülejäänud lähtusid üldhariduse õppekavast. Kaardilt 4 on näha, et kutsehariduse õppekavadel õppijate osakaal oli ELi liikmesriikides üsna erinev. Eriti palju esines kutseharidusele spetsialiseerumist Tšehhi Vabariiki, Slovakkiat, Austriat, Sloveeniat, Horvaatiat, Põhja-Itaaliat ja Šveitsi hõlmavas piirkondade rühmas, aga ka Soomes ja Madalmaades. Mõned sellised erinevused võivad olla tingitud kutsehariduse ja koolituse mainest: näiteks sellistes riikides nagu Tšehhi Vabariik, Saksamaa ja Austria peetakse kutseharidust ja koolitust üldiselt heaks valikuks, mis lihtsustab inimese suundumist tööturule, samas kui muudes liikmesriikides ei ole sellel samasugust rolli välja kujunenud, osaliselt ühiskonnas levinud halvema maine tõttu.

Kolmes Tšehhi ja ühes Austria piirkonnas õppis rohkem kui kolm neljandikku kõigist teise taseme hariduse ülemise astme õpilastest kutsehariduses

NUTS 2. tasandi piirkondade lähemal vaatlemisel ilmneb, et kolmes Tšehhi Vabariigi piirkonnas õppis 2013. aastal rohkem kui kolm neljandikku teise taseme hariduse ülemisel astmel õppijatest kutsehariduse õppekavadel. Need piirkonnad olid Severozápad, Jihozápad ja Severovýchod. Sama kehtis ka Austria Oberösterreichi piirkonna kohta. Seevastu teise taseme hariduse ülemisel astmel osalejatest kõige väiksema kutsehariduse osakaaluga NUTS 2. tasandi piirkondade hulka kuulusid mõlemad Iirimaa piirkonnad ja Šotimaa (Ühendkuningriigi puhul on olemas ainult NUTS 1. tasandi piirkondade andmed), kus kutsehariduse õppekavade alusel õppis vähem kui kümnendik õpilastest. Kolmes piirkonnas oli kutsehariduse õppekavade alusel õppijate osakaal vahemikus 10–20 %: Malta ja Küprose saarepiirkonnad (mõlemad moodustavad käesoleval eristustasemel ühe piirkonna) ja Ungari pealinnapiirkond (Közép-Magyarország). Muudest piirkondadest jäi kutsehariduse õppekavadel õppijate osakaal alla 35 % (seda näitab kõige heledam toon kaardil 4) veel nii Kreeka kui ka Hispaania seitsmes piirkonnas, kuues ülejäänud Ungari piirkonnas (mis eristuvad tugevalt Ungarit ümbritsevatest piirkondadest), samuti Walesis (Ühendkuningriigi NUTS 1. tasandi piirkond), Eestis ja Leedus (mõlemat käsitatakse sellel analüüsitasemel ühe piirkonnana).

Euroopa 2020: kolmanda taseme hariduse omandamine

Kolmanda taseme haridus on haridus, mida pakuvad ülikoolid, rakenduskõrgkoolid, tehnoloogiainstituudid ja muud akadeemilisi kraade või kõrgemaid kutsetunnistusi andvad asutused. Kolmanda taseme haridusega isikute väike osakaal võib vähendada konkurentsivõimet ja halvendada ELi võimalusi nutika kasvu saavutamiseks. Tõenäoliselt eeldab tulevikus üha rohkem töökohti kolmanda taseme hariduse olemasolu ning sellega seoses peavad ELi liikmesriigid lahendama neli põhilist probleemi: kõrghariduse kättesaadavuse parandamine (eriti ebasoodsamas olukorras olevate rühmate seas); kolmanda taseme haridusest ilma lõputunnistuseta lahkuvate õpilaste arvu vähendamine; mõnede isikute puhul kraadini jõudmiseks kuluva aja vähendamine; kõrghariduse kvaliteedi parandamine kraadiõppe ja töömaailma parema seostamise abil.

Eespool on juba märgitud, et strateegia „Euroopa 2020” üks põhieesmärk käsitleb kolmanda taseme hariduse omandamist ehk kõrghariduse või samaväärse haridusega inimeste osakaalu elanikkonnas ning selle kohaselt peaks 40 % 30–34aastastest olema 2020. aastaks kolmanda taseme või sellega samaväärne haridus.

Kolmanda taseme hariduse omandamine on EL-28-s igal aastal ühtlaselt kasvanud, alustades 23,6 %st 2002. aastal (EL-28 aegrea algus). 2014. aastaks oli kolmanda taseme hariduse omandanud 37,9 % 30–34aastastest inimestest, mida oli 0,8 protsendipunkti rohkem kui 2013. aastal. Kui kolmanda taseme haridusega 30–34aastaste osakaal jätkab kasvamist viimaste aastate tempos, siis strateegia „Euroopa 2020” 40 % eesmärk tõenäoliselt saavutatakse.

TÄHELEPANU PIIRKONDADELE

Inner London, Ühendkuningriik

Ühendkuningriigi Inner Londoni pealinnapiirkonnas oli kõige suurem kolmanda taseme haridusega 30–34aastaste isikute osakaal. Kolmanda taseme haridus (bakalaureuse-, magistri- või doktorikraad) oli pisut rohkem kui kahel kolmandikul 30–34aastastest inimestest, mida oli 1,8 korda rohkem kui EL-28-s keskmiselt (37,9 %).

©: Olavs / Shutterstock.com

30–34aastastest meestest oli 2014. aastaks EL-28-s kolmanda taseme hariduse omandanud umbes üks kolmandik (33,6 %); seda oli oluliselt vähem kui sama vanuserühma naiste vastav osakaal, mis oli 42,3 %. Lisaks kasvas kolmanda taseme haridusega 30–34aastaste meeste osakaal aeglasemalt kui vastav naiste osakaal, mistõttu sugupoolte lõhe suurenes; lisateavet on esitatud selles artiklis (inglise keeles), kus analüüsitakse soolisi erinevusi seoses strateegia „Euroopa 2020” kõnealuse eesmärgiga. Lisaks meestele oli kolmanda taseme haridusega 30–34aastaste osakaal väiksem ka muude ebasoodsas olukorras olevate rühmade puhul, näiteks maapiirkondade elanikud (26,9 %) ja väljaspool ELi sündinud isikud (33,0 %).

Töötamisvõimalused võivad olla üheks tõmbeteguriks, mis põhjustab paljude kõrgema haridusega inimeste kolimist pealinnapiirkondadesse

Kuna enamus 30–34aastastest on omandanud kolmanda taseme hariduse enne 30. eluaastat, saab selle näitaja abil hinnata piirkondade ligitõmbavust (tõmbejõudu) seoses koolilõpetajatele pakutavate töötamisvõimalustega. Suured organisatsioonid valivad oma peakontori asukohaks sageli pealinna. See võib olla tingitud mainekaalutlustest või soovist saavutada mõnes ELi suurimas linnas võimalikku mastaabisäästu. Kuna pealinnades pakutakse koolilõpetajatele tavaliselt palju erinevaid töökohti, ei ole üllatav, et paljude ELi pealinnapiirkondade rahvastikus oli kolmanda taseme haridusega 30–34aastaste osakaal suur. See on üks muster, mis nähtub kaardilt 5, millel kujutatakse kolmanda taseme hariduse omandamist NUTS 2. tasandi piirkondade lõikes. Lisaks pealinnapiirkondadele oli kolmanda taseme haridusega 30–34aastaste osakaal suhteliselt suur ka mitmes teaduse ja/või tehnoloogiaga seotud piirkonnas (näiteks Provincie Vlaams-Brabant ja Province Brabant Wallon Belgias, Midi-Pyrénées ja Rhône-Alpes Prantsusmaal või Berkshire, Buckinghamshire and Oxfordshire ning North Eastern Scotland Ühendkuningriigis).

Rohkem kui kahel kolmandikul 30–34aastastest Inner Londoni elanikest oli kolmanda taseme haridus

Kaardil 5 on kõige tumedama tooniga kujutatud need ELi NUTS 2. tasandi piirkonnad, kus 2014. aastal oli vähemalt pooltel 30–34aastastel kolmanda taseme haridus. Vähemalt pooltel 30–34aastastest oli kolmanda taseme haridus mitmes pealinnapiirkonnas: Hovedstaden (Taani), Southern and Eastern (Iirimaa), Île de France (Prantsusmaa), Noord-Holland (Madalmaad), Viin (Austria), Mazowieckie (Poola), Bratislavský kraj (Slovakkia), Helsinki-Uusimaa (Soome) ja Stockholm (Rootsi). Kõigist piirkondadest selgelt kõige suurem oli vastav osakaal siiski Ühendkuningriigi pealinnas, kuna 67,3 % ELi kõige suurema linna (Inner London) 30–34aastastest elanikest oli kolmanda taseme haridusega.

Kolmanda taseme haridusega inimesed eelistasid sageli elada teadusmahukates piirkondades

Kolmanda taseme haridusega isikute osakaalu poolest teisel ja kolmandal kohal olevad NUTS 2. tasandi piirkonnad olid North Eastern Scotland (Ühendkuningriik) ja Midi-Pyrénées (Prantsusmaa); mõlemas piirkonnas oli vastav osakaal veidi üle 60 %. Mõlemale piirkonnale on samuti omane suur teadusmahukus, kuna sinna on koondunud omavahel seotud tegevusalade ettevõtted, et saavutada sünergilist toimet ning olla klientidele ja konkurentidele lähemal. Sellega suurendatakse spetsialiseerumist ja meelitatakse piirkonda kõrgelt haritud töötajaid. Kahe nimetatud näite puhul on suurimateks tõmbeteguriteks vastavalt Šotimaa ranniku lähistel paiknev Põhjamere naftatööstus ja Toulouse’i ümber koondunud lennundustööstus. Kõrgelt haritud töötajaid ligi meelitavate teadusmahukate tegevusalade hulka kuuluvad ka biotehnoloogia, meditsiiniuuringud, info- ja sidetehnoloogia ning transpordivahendite tootmine. Lisateavet teadus- ja arendustegevuse piirkondliku statistika kohta on esitatud selles artiklis (inglise keeles).

Mitmes ELi ida- ja lõunapoolses piirkonnas langes kolmanda taseme hariduse omandamise määr alla 20 % (seda näitab kaardil 5 kõige heledam toon). Nende kaheksa piirkonna majandusele on iseloomulikud primaarsektori tegevusalad, rasketööstus (nt mäetööstus, raua- või terasetööstus) või põllumajandus. Kõnealusest kaheksast piirkonnast neli paikneb Lõuna-Itaalias (Basilicata, Campania, Sardegna ja Sicilia), kolm Ida-Rumeenias (Nord-Est, Sud-Est ja Sud-Muntenia) ning üks Tšehhi Vabariigi loodeosas (Severozápad). Ka rohkem kui pooltes (17) Türgi piirkondades ei ületanud kolmanda taseme haridusega 30–34aastaste osakaal ühte viiendikku.

Kolmanda taseme hariduse omandamise määr oli suhteliselt madal (alla 30 %) ka enamikus ülejäänud ELi idaosa piirkondades (välja arvatud Poola, Sloveenia ja Horvaatia) ning sama kehtis mitme Itaalia ja Saksamaa piirkonna kohta (see võib vähemalt osaliselt olla tingitud kutsehariduse tähtsustamisest, mistõttu paljudel töökohtadel ei eeldata akadeemilist kraadi, vaid pigem kutsekvalifikatsiooni).

Kolmanda taseme haridusega 30–34aastaste osakaal tõusis aastatel 2008–2014 märkimisväärselt

EL-28-s üldiselt tõusis kolmanda taseme haridusega 30–34aastaste osakaal 2008.–2014. aastal 6,7 protsendipunkti, jõudes 37,9 % tasemele. Soome oli ainus ELi liikmesriik, kus kolmanda taseme hariduse omandamise määr vaatlusalusel perioodil langes, kahanedes 0,4 protsendipunkti võrra 45,3 % tasemele (see ületas endiselt riiklikku 42 protsendi eesmärki).

Kõige rohkem kasvas kolmanda taseme hariduse omandamise määr aastatel 2008–2014 ELi liikmesriikide seas Austrias (pange tähele, et see on vähemalt osaliselt tingitud aegrea katkemisest) ning kahekohaline kasv registreeriti ka Balti liikmesriikides, Kreekas, Luksemburgis ning kõigis idapoolsetes liikmesriikides, välja arvatud Bulgaaria ja Rumeenia.

Kaardil 6 on esitatud teave 30–34aastaste kolmanda taseme haridusega isikute osakaalu muutumise kohta NUTS 2. tasandi piirkondade lõikes (kõige tumedama rohelisega on kujutatud piirkonnad, kus aastatel 2008–2014 toimus kõige suurem kasv). Neljas piirkonnas kasvas kolmanda taseme haridusega 30–34aastaste osakaal 2008.–2014. aastal rohkem kui 20 protsendipunkti; nendest kolm asuvad Austrias (jällegi tuleb arvestada aegrea katkemisega, mis oli tingitud ISCED klassifikatsioonis tehtud metodoloogilistest muutustest), aga kõige suurem kasv (24,5 protsendipunkti) registreeriti Slovakkia pealinnapiirkonnas Bratislavský krajs.

Rohkem kui neljas viiendikus ELi piirkondadest suurenes aastatel 2008–2014 kolmanda taseme haridusega 30–34aastaste isikute osakaal

Sarnane muster kordus valdavas enamikus EL-28 piirkondadest, kuna kolmanda taseme haridusega 30–34aastaste osakaal kasvas 2008.–2014. aastal 263-st NUTS 2. tasandi piirkonnast 222-s (katvuse kohta vt kaart 6). Kolmanda taseme haridusega 30–34aastaste osakaal vähenes 41 piirkonnas (Saksamaa Nordrhein-Westfaleni liidumaal asuvas Detmoldi piirkonnas muutust ei toimunud). Kolmanda taseme haridusega noorte osakaalu vähenemine võib olla seotud sellega, et inimesed kolivad töö otsinguil mõnda teise piirkonda, noored ei pöördu pärast kooli lõpetamist kodupiirkonda tagasi (ja otsustavad elama jääda mõnda teise piirkonda) või lõpetajate arv väheneb.

Kui Hispaania autonoomne Ceuta linn välja arvata, kahanes kolmanda taseme hariduse omandamise määr kõige rohkem Bulgaaria põhjaosa piirkonnas Severen tsentralen, Ida-Saksamaa Dresdeni ja Chemnitzi piirkondades, Prantsusmaal Basse-Normandie ja Languedoc-Roussilloni piirkondades, Soome Etelä-Suomi piirkonnas ja Ühendkuningriigi North Yorkshire’i piirkonnas; need olid ELi ainsad piirkonnad, kus kolmanda taseme haridusega 30–34aastaste osakaal langes aastatel 2008–2014 rohkem kui 5 protsendipunkti (seda näitab kõige tumedam punane toon kaardil 6).

Andmete allikad ja kättesaadavus

Haridusstatistika annab teavet hariduses osalemise, selle rahastamise, õpetava personali ning koolilõpetajate haridustaseme kohta. Selles valdkonnas antakse samuti teavet haridusest tööellu ülemineku, kutseõppe, elukestva õppe ja keelteoskuse kohta.

Põhiallikad

UNESCO / OECD / Eurostati (UOE) statistika

Suur osa Euroopa haridusstatistikast kogutakse osana ühiselt hallatavast andmekogumisest, milles osalevad UNESCO Statistikainstituut (UNESCO-UIS), Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon (OECD) ja Eurostat ning mida nimetatakse sageli UOE andmekogumiseks. Eurostat kogub eraldi andmeid piirkondliku koolidesse vastuvõtu ja keeleõppe kohta.

UOE andmekogumine põhineb valdavalt riiklikel andmeallikatel, mida koostavad haridusministeeriumid või riiklikud statistikaametid kokku lepitud määratluste alusel. Piirkondliku haridusstatistika statistiline üksus on õppija. Lõpetajate andmete puhul on vaatlusperioodiks kalendriaasta ning kõigi ülejäänud mitterahaliste andmete puhul õppeaasta (näiteks 2013. aasta andmed kehtivad 2012/2013. õppeaasta kohta).

Kuna haridussüsteemide ülesehitus on riigiti erinev, on andmete võrreldavuse eeltingimus piirkondliku, riikliku ja rahvusvahelise haridusstatistika kogumise, koostamise ja esitamise raamistiku olemasolu. See on esitatud rahvusvahelises ühtses hariduse liigituses (ISCED).

Rahvusvaheline ühtne hariduse liigitus (ISCED)

ISCED raamistikku ajakohastatakse aeg-ajalt vastavalt maailma haridussüsteemides toimuvatele muutustele. Käesolevas artiklis esitatud statistika aluseks on UNESCO peakonverentsil 2011. aasta novembris vastu võetud ISCED 2011, kuigi 2014. aastale eelnenud vaatlusaastate andmeid koguti eelmise versiooni ISCED-97 alusel.

Kõnealuse liigituse 2011. aasta versioonis on lisatud uusi kategooriaid, et võtta arvesse väikelaste hariduse suuremat levikut ja kolmanda taseme hariduse restruktureerimist.

ISCED liigitab kõiki õppekavasid ja kvalifikatsioone astmete järgi:

väikelaste haridus / alusharidus (aste 0);
esimese taseme haridus (aste 1);
teise taseme hariduse alumine aste (aste 2);
teise taseme hariduse ülemine aste (aste 3);
teise taseme järgne, kolmanda taseme eelne haridus (aste 4);
lühikese õppeperioodiga kolmanda taseme haridus (aste 5);
bakalaureusekraad või samaväärne tase (aste 6);
magistrikraad või samaväärne tase (aste 7);
doktorikraad või samaväärne tase (aste 8).

Täielik kirjeldus on avaldatud veebisaidil UNESCO-UIS (inglise keeles).

Tööjõu-uuring

Käesolevas artiklis esitatud andmed haridus- ja koolitussüsteemist väljalangejate ja kolmanda taseme hariduse omandamise kohta on saadud ELi tööjõu-uuringust (inglise keeles).

Tööjõu-uuringus küsitletakse tavaleibkondades elavaid üksikisikuid. See hõlmab ELi liikmesriikide alalist elanikkonda, välja arvatud kollektiiv- või asutusleibkonnas elavad inimesed. Tööjõu-uuringu haridusandmeid uuendatakse kaks korda aastas: kevadel (sealhulgas andmed uue vaatlusaasta kohta) ja sügisel.

Pange tähele, et kuni vaatlusaastani 2013 liigitati kõnealuseid andmeid ISCED-97 järgi ning alates 2014. aastast liigitatakse andmeid ISCED 2011 järgi. Sellega seoses on haridus- ja koolitussüsteemist väljalangejate aegreas katkestus, kuna kuni 2013. aastani on aluseks ISCED-97 astmed 0–3C (lühike) ja vaatlusaastal 2014 ISCED 2011 astmed 0–2. Sarnaselt on katkenud ka kolmanda taseme hariduse omandamise näitaja, kuna kuni 2013. aastani on selle aluseks ISCED-97 astmed 5–6 ja vaatlusaasta 2014 puhul ISCED 2011 astmed 5–8.

Näitajate määratlused

Väikelaste hariduses ja alushariduses (ISCED 2011 astmed 0–1) osalevate nelja-aastaste osakaalu käsitlev statistika hõlmab neid asutusi, mis pakuvad haridusele suunatud väikelastehoidu. Sealsetel töötajatel peab olema haridusvaldkonnas erialane kvalifikatsioon. Pange tähele, et vastav suhtarv arvutatakse kahest eri allikast saadud andmete põhjal (haridus- ja rahvastikustatistika) ning mõned õppeasutustesse vastu võetud õpilased ei pruugi olla registreeritud rahvastikuandmetes vastava piirkonna elanikena (seega on võimalus, et suhtarvude väärtus ületab 100 %).

Näitaja „haridus- ja koolitussüsteemist väljalangenud” näitab nende 18–24aastaste inimeste osakaalu, kes on omandanud maksimaalselt teise taseme alumise astme hariduse (kuni 2013. aastani ISCED-97 astmed 0, 1, 2 või 3c (lühike) ja 2014. aastal ISCED 2011 astmed 0–2) ning kes ei ole osalenud jätkuhariduses või koolituses (nelja nädala jooksul enne uuringut). See näitaja on üks strateegia „Euroopa 2020” eesmärkidest, mille kohaselt tuleks väljalangejate osakaal ELis langetada alla 10 %.

Kutsehariduse eesmärk on võimaldada õppijatel omandada kindla ameti või tegevusala jaoks vajalikud teadmised, oskused ja pädevused. Kutseharidus võib sisaldada töötamisel põhinevaid elemente (näiteks praktika või kahesüsteemne õppekava). Käesolevas artiklis esitatud näitaja näitab kutsehariduse õppekaval õppijate osakaalu kõigist teise taseme hariduse ülemise astmel (ISCED 2011 aste 3) õppijatest.

Kolmanda taseme hariduse omandamise näitaja on määratluse kohaselt kolmanda taseme õpingud (nt ülikooli või kõrgema tehnikainstituudi) edukalt lõpetanud 30–34aastaste inimeste osakaal samas vanuserühmas. 30–34aastaste vanuserühma kasutatakse põhjusel, et valdava enamuse õppijate puhul hõlmab see vanusevahemik esimest viit õpingute lõpetamisele järgnevat aastat. Kolmanda taseme haridusele vastavad kuni 2013. aasta andmeteni ISCED 1997 astmed 5–6 ning 2014. aasta puhul ISCED 2011 astmed 5–8. See näitaja on üks strateegia „Euroopa 2020” eesmärkidest, mille kohaselt 2020. aastaks peaks vähemalt 40 % 30–34-aastastest olema omandanud kolmanda taseme hariduse.

Kontekst

Haridus ja koolitus on nii majandusliku kui ka ühiskondliku edenemise jaoks väga oluline ning selles on kesksel kohal oskuste vastavusse viimine tööturu vajadustega. See tingimus muutub üha tähtsamaks globaliseerunud ja teadmuspõhises majanduses, kus tootlikkuse, kvaliteedi ja innovatsiooni valdkonnas konkureerimine eeldab oskustööjõu olemasolu.

Iga ELi liikmesriik vastutab suurel määral ise oma haridus- ja koolitussüsteemide ning õppeprogrammide (õppekavade) sisu eest. EL toetab riiklikke meetmeid ja aitab liikmesriikidel lahendada ühiseid probleeme nn avatud koordinatsiooni meetodi kaudu: EL tagab päevakajaliste küsimuste (nt vananev ühiskond, oskuste puudumine või ülemaailmne konkurents) arutamiseks poliitilise foorumi, mis võimaldab liikmesriikidel vahetada parimaid tavasid.

Haridus ja koolitus 2020 (HK 2020)

2009. aasta mais vastu võetud nõukogu järeldustes (2009/C 119/02) esitati strateegiline raamistik üleeuroopaliseks koostööks hariduse ja koolituse alal (lühidalt HK 2020). Selles seatakse ELi haridusele ja koolitusele neli strateegilist eesmärki: elukestva õppe ja õppurite liikuvuse muutmine reaalsuseks; hariduse ja koolituse kvaliteedi ja tõhususe parandamine; võrdsete võimaluste, sotsiaalse ühtekuuluvuse ja kodanikuaktiivsuse edendamine; loovuse ja innovaatilisuse (sealhulgas ettevõtlikkuse) suurendamine kõikidel haridus- ja koolitustasanditel. Nimetatud eesmärkide saavutamiseks määrati HK 2020s kindlaks mitmed sihttasemed, mille suhtes rakendatakse regulaarset statistilist kontrolli ja aruandlust. Need hõlmavad ka järgmisi 2020. aastaks seatud eesmärke:

vähemalt 95 % lastest (alates neljandast eluaastast kuni kohustusliku algkooli mineku alguseni) peaks osalema väikelaste hariduses;
nende 15aastaste osakaal, kellel puudub piisav lugemisoskus ning matemaatika ja loodusteaduste alased teadmised, peaks olema väiksem kui 15 %;
haridus- ja koolitussüsteemist välja langevate noorte osakaal peaks olema väiksem kui 10 %;
vähemalt 40 % 30–34aastastest peaksid olema kolmanda taseme hariduse;
vähemalt 15 % 25–64aastastest täiskasvanutest peaks osalema elukestvas õppes;
vähemalt 20 % kõrghariduse omandanutest peaksid olema mõnda aega seoses kõrghariduse omandamisega välismaal õppinud (see hõlmab ka õppepraktikat) mahus, mis vastab vähemalt 15 Euroopa ainepunktisüsteemi (ECTS) punktile, või kestusega vähemalt kolm kuud;
vähemalt 6 % 18–34aastastest, kes on saanud esmase kutsehariduse või koolituse, peaksid olema seoses esmase kutsehariduse ja koolitusega vähemalt kaks nädalat välismaal õppinud või koolitust saanud (see hõlmab ka õppepraktikat);
kuni kolm aastat enne vaatlusaastat kooli lõpetanutest (20–34aastastest) peaks olema tööga hõivatud vähemalt 82 %.