Archive:Valitsemissektori finantsstatistika

Andmed 21. aprilli 2015. aasta seisuga. Viimased andmed: Täiendav Eurostati teave, Põhitabelid ja Andmebaas. Artikli kavandatud uuendamine: jaanuari lõpp või veebruari algus 2016.

Joonis 1. Valitsemissektori eelarvepositsioon, 2013 ja 2014 (¹)
(konsolideeritud valitsemissektori netolaenuandmine/netolaenuvõtmine, % SKPst)
Allikas: Eurostat (tec00127)

Tabel 1. Valitsemissektori eelarvepositsioon ja valitsemissektori võlg, 2011–2014 (¹)
(% SKPst)
Allikas: Eurostat (tec00127) ja (tsdde410)

Joonis 2. Valitsemissektori võlg, 2013 ja 2014 (¹)
(valitsemissektori konsolideeritud võlg, % SKPst)
Allikas: Eurostat (tsdde410)

Joonis 3. Muudatused kogukuludes ja kogutuludes, 2006–2014 (¹)
(% SKPst)
Allikas: Eurostat (gov_10a_main)

Joonis 4. Muudatused kogukuludes ja kogutuludes, 2006–2014 (¹)
(miljardit eurot)
Allikas: Eurostat (gov_10a_main)

Joonis 5. Valitsemissektori tulud ja kulud, 2014 (¹)
(% SKPst)
Allikas: Eurostat (gov_10a_main)

Joonis 6. Kogutulude struktuur, 2014 (¹)
(% kogutuludest)
Allikas: Eurostat (gov_10a_main)

Joonis 7. Valitsemissektori tulude peamised koostisosad, 2014 (¹)
(% kogutuludest)
Allikas: Eurostat (gov_10a_main)

Joonis 8. Kogukulude struktuur, 2014 (¹)
(% kogukuludest)
Allikas: Eurostat (gov_10a_main)

Joonis 9. Valitsemissektori kulude peamised koostisosad, 2014 (¹)
(% kogukuludest)
Allikas: Eurostat (gov_10a_main)

Joonis 10. Maksude ja sotsiaalmaksete peamised liigid, EL 28, 2006–2014 (¹)
(% SKPst)
Allikas: Eurostat (gov_10a_main)

Joonis 11. Maksude ja sotsiaalmaksete peamised liigid, 2014 (¹)
(% SKPst)
Allikas: Eurostat (gov_10a_main)

Selles artiklis uuritakse valitsemissektori peamiste finantsnäitajate kujunemist Euroopa Liidus (EL) ja euroalal. Eelkõige vaadeldakse valitsemissektori eelarvepositsiooni, valitsemissektori võlga, valitsemissektori kogutulusid ja kogukulusid, samuti valitsemissektori tulude peamiseks allikaks olevaid makse ja sotsiaalmakseid.

Kõnealune statistika on ülioluline näitaja liikmesriigi majanduse elujõulisuse kindlakstegemisel. Kooskõlas ELi stabiilsuse ja kasvu paktiga kohustusid liikmesriigid hoidma riigi eelarvepuudujääki ja võlga allpool teatavat taset: liikmesriigi valitsemissektori eelarvepuudujääk ei tohi ületada –3 % riigi sisemajanduse koguproduktist (SKP) ning valitsemissektori võlg ei tohi ületada 60 % SKPst. Kui liikmesriik neid piiranguid ei järgi, siis algatatakse tema vastu ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlus. See hõlmab mitmesuguseid samme, sealhulgas karistuste määramise võimalust, et innustada asjaomast liikmesriiki sellise olukorra parandamiseks vajalikke meetmeid võtma. Samad eelarvepuudujäägi ja võlapiirangud kehtivad ka majandus- ja rahaliidu jaoks ja seega ka euro kasutuselevõtu suhtes. Peale selle sisaldab majanduse ja tööhõive koondsuuniste (mida muudeti tööhõive ja majanduskasvu strateegia „Euroopa 2020” osana) viimane versioon suuniseid riigi rahanduse kvaliteedi ja jätkusuutlikkuse tagamiseks.

Peamised statistilised näitajad

Valitsemissektori eelarvepuudujääk (konsolideeritud valitsemissektori võetud netolaen, väljendatuna osakaaluna SKPst) vähenes 2014. aastal võrreldes 2013. aastaga nii EL 28s kui ka euroalal (EA 19), samal ajal kui valitsemissektori võlg suurenes (nii SKP suhtes kui ka absoluutarvudes).

Valitsemissektori eelarvepuudujääk

EL 28 valitsemissektori eelarvepuudujäägi suhe SKPsse vähenes –3,2 %-lt 2013. aastal –2,9 %-ni 2014. aastal ning EA 19s kahanes see näitaja –2,9 %-lt –2,4 %-ni. Neljas liikmesriigis – Taanis, Saksamaal, Eestis ja Luksemburgis – oli valitsemissektori eelarve 2014. aastal ülejäägis. 11 liikmesriigis – Bulgaarias, Tšehhi Vabariigis, Lätis, Leedus, Ungaris, Maltal, Madalamaades, Austrias, Rumeenias, Slovakkias ja Rootsis – jäi eelarvepuudujääk 2014. aastal alla –3,0 % SKPst (vt joonis 1).

Itaalia eelarvepuudujääk oli 2014. aastal –3,0 % SKPst. Eelarvepuudujäägi suhe SKPsse oli 2014. aastal suurem kui –3,0 % SKPst 12-s ELi liikmesriigis: suurim valitsemissektori eelarvepuudujääk (protsendina SKPst) oli Küprosel (–8,8 %), Hispaanias (–5,8 %), Horvaatias ja Ühendkuningriigis (mõlemas –5,7 %). Neist 12 liikmesriigist, kelle eelarvepuudujäägi suhe SKPsse ületas –3,0 % SKPst, oli kümnes ületanud puudujääk –3,0 % ka kõigil kolmel eelnenud aastal, seega kogu tabelis 1 näidatud aruandeperioodi jooksul.

Valitsemissektori eelarvepuudujääk (SKP suhtes) vähenes 2014. aastal 2013. aastaga võrreldes kümnes liikmesriigis. Kahes liikmesriigis – Madalmaades ja Ühendkuningriigis – jäi puudujääk 2014. aastal 2013. aasta tasemele. Eestis ja Taanis asendus 2013. aasta puudujääk 2014. aastal ülejäägiga. Saksamaa ülejääk oli 2014. aastal veidi suurem kui 2013. aastal, samal ajal kui Luksemburgis oli ülejääk 2014. aastal 2013. aastaga võrreldes veidi kahanenud. Ülejäänud 12 ELi liikmesriigis oli puudujääk 2014. aastal suurem kui 2013. aastal.

Valitsemissektori võlg

Valitsemissektori võla suhe SKPsse suurenes EL 28s 85,5 %-lt 2013. aasta lõpus 86,8 %-ni 2014. aasta lõpus ning EA 19s 90,9 %-lt 91,9 %-ni. Kokku 16 ELi liikmesriigis oli võlasuhe 2014. aastal üle 60 % SKPst. 2014. aasta lõpus teatasid väikseimast valitsemissektori võla ja SKP suhtest Eesti (10,6 %), Luksemburg (23,6 %) ja Bulgaaria (27,6 %) (vt joonis 2).

Valitsemissektori võla suhe SKPsse kasvas 2014. aastal võrreldes 2013. aastaga 20 ELi liikmesriigis ning kahanes 8 liikmesriigis: Iirimaal (–13,5 protsendipunkti SKPst), Poolas (–5,6 protsendipunkti SKPst), Tšehhi Vabariigis, Saksamaal, Maltal, Slovakkias, Ungaris ja Luksemburgis. Kõige rohkem suurenes võla suhe ajavahemikul 2013–2014 Sloveenias (10,6 protsendipunkti) ja Bulgaarias (9,3 protsendipunkti).

Valitsemissektori tulud ja kulud

Valitsemissektori tähtsust majandusele võib mõõta valitsemissektori kogutulude ja -kulude osatähtsusega SKPs. EL 28s moodustasid valitsemissektori kogutulud 2014. aastal 45,2 % SKPst (vähenedes võrreldes 45,4 %-ga SKPst 2013. aastal) ja kogukulud 48,1 % SKPst (vähenedes võrreldes 48,6 %-ga 2013. aastal). EA 19s moodustasid valitsemissektori kogukulud 2014. aastal 49,0 % SKPst (vähenedes võrreldes 49,4 %-ga SKPst 2013. aastal) ja kogutulud 46,6 % SKPst (jäädes 2013. aasta tasemele) (vt joonis 3).

EL 28 ja EA 19 valitsemissektori kogukulude osatähtsus SKPs kahanes aastatel 2006–2007 ja seejärel suurenes järsult ajavahemikul 2007–2009, jõudes 2009. aastal 50,3 %-ni SKPst EL 28s ja 50,6 %-ni SKPst EA 19s. Seejärel kahanesid kogukulud mõlemas aastatel 2009–2011, suurenesid 2012. aastal ja kahanesid aeglaselt 2014. aasta jooksul.

Absoluutarvudes suurenesid valitsemissektori kogukulud ajavahemikul 2006–2014 aeglaselt nii EL 28s kui ka EA 19s (välja arvatud väike kahanemine EA 19s aastatel 2010–2011; vt joonis 4). Tulud suurenesid ühtlasemas tempos kogu ajavahemiku 2009–2014 jooksul, tuues kaasa eelarvepuudujäägi vähenemise. Aastatel 2008–2009 kahanesid siiski valitsemissektori kogutulud nii EL 28s (378 miljardi euro võrra) kui ka EA 19s (155 miljardi euro võrra).

Samal ajal kui valitsemissektori kulud suurenesid EL 28s ajavahemikul 2009–2014 kokku 543 miljardi euro võrra, suurenesid tulud 958 miljardi euro võrra. Samamoodi suurenesid EA 19s samal ajavahemikul valitsemissektori kulud 264 miljardi euro võrra, tulud aga 595 miljardi euro võrra.

Valitsemissektori kulude ja tulude tase on liikmesriigiti väga erinev (vt joonis 5). 2014. aastal oli kõige suurem valitsemissektori kombineeritud tulude ja kulude osatähtsus SKPs (üle 100 %) Taanis, Soomes, Prantsusmaal, Belgias, Rootsis ja Austrias; ka Norras oli see suhe üle 100 %. Suhteliselt madalast kombineeritud määrast (alla 80 % SKPst) teatas kuus ELi liikmesriiki – Rumeenia, Leedu, Läti, Iirimaa, Bulgaaria ja Eesti – ning EFTA riikidest Šveits.

Kõikjal EL 28s koosnevad valitsemissektori kogutulud peamiselt maksudest ja netosotsiaalmaksetest (vt joonis 6). 2014. aastal moodustasid maksud 58,8 % EL 28 ja 55,5 % EA 19 kogutuludest, samal ajal kui netosotsiaalmaksed moodustasid 29,8 % EL 28 ja 33,3 % EA 19 kogutuludest. Turutoodang, toodang enda lõpptarbeks ja maksed muu turuvälise toodangu eest („müük/tasud” ja enda tarbeks tehtud kapitali kogumahutus) moodustasid nii EL 28s kui ka EA 19s 6,9 % kogutuludest. Omanditulu (peamiselt intressid, dividendid ja rent) moodustasid EL 28s 2,2 % ja EA 19s 2,0 % kogutuludest.

ELi liikmesriike eraldi vaadeldes selgub, et eri tululiikide suhteline osatähtsus oli riigiti väga erinev. Näiteks moodustasid maksud 2014. aastal Slovakkias, Leedus, Tšehhi Vabariigis ja Sloveenias alla 50 % valitsemissektori tuludest, Taanis aga 86,4 % ja Rootsis 77,9 % valitsemissektori kogutuludest (vt joonis 7).

EL 28 valitsemissektori kuludest moodustas 2014. aastal suurima osa tulude ümberjaotamine rahaliste või mitterahaliste sotsiaalsete siirete näol (vt joonised 8 ja 9). Sotsiaalsed siirded (sotsiaaltoetused ja mitterahalised sotsiaalsed siirded – ostetud turutoodang) moodustasid 43,6 % EL 28 ja 47,1 % EA 19 kogukuludest. Hüvitised töötajatele moodustasid EL 28s 21,4 % ja EA 19s 21,0 % valitsemissektori kuludest. Vahetarbimise osa kogukuludest oli EL 28s 13,4 % ja EA 19s 10,7 %. Makstud omanditulu, millest ülekaalukalt suurima osa moodustasid intressimaksed, oli 5,3 % EL 28 ja 5,4 % EA 19 valitsemissektori kuludest. Kapitali kogumahutus põhivarasse (peamiselt investeeringud) moodustasid 6,0 % EL 28 ja 5,5 % EA 19 kogukuludest.

Valitsemissektori peamised tulud saadakse jooksvatest tulumaksudest, omandimaksudest jne, tootmis- ja impordimaksudest ning netosotsiaalmaksetest, samal ajal kui kapitalimaksud moodustasid 2014. aastal vaid 0,3 % EL 28 SKPst. Tootmis- ja impordimaksud võrdusid EL 28s 2014. aastal 13,5 %-ga SKPst, jooksvad tulumaksud, omandimaksud jne 12,9 %-ga SKPst ja netosotsiaalmaksed 13,5 %-ga SKPst. Nendest kolmest maksuliigist saadav tulu, suhtena SKPsse, suurenes EL 28s ajavahemikul 2010–2013, sealjuures kasvasid enim jooksvad tulumaksud, omandimaksud jne (vt joonis 10). Samas oli seda maksuliiki tabanud majandus- ja finantskriisi ajal ka kõige suurem vähenemine.

ELi liikmesriikide maksutulude struktuuris valitsesid 2014. aastal märkimisväärsed erinevused (vt joonis 11). Ootuspäraselt kogusid need riigid, kes teatasid suhteliselt suurtest kulutustest, ka rohkem makse (osatähtsusena SKPs). Näiteks registreeriti 2014. aastal suurim peamist liiki maksudest ja sotsiaalmaksetest saadud tulude suhe SKPsse Taanis (51,4 %). Järgnesid Prantsusmaa ja Belgia (vastavalt 47,4 % ja 46,2 %). Sellise tulu osakaal SKPs oli alla 30 % neljas ELi liikmesriigis (Rumeenia, Leedu, Bulgaaria ja Läti) ning Šveitsis (2013. aasta andmete põhjal).

Andmete allikad ja kättesaadavus

Ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse tingimuste kohaselt on ELi liikmesriigid kohustatud esitama Euroopa Komisjonile statistika oma valitsemissektori eelarvepuudujäägi ja võla kohta igal aastal enne 1. aprilli ja 1. oktoobrit. Lisaks sellele kogub Eurostat üksikasjalikumat teavet riikide rahanduse kohta Euroopa arvepidamissüsteemi edastamiskava raames, mille tulemusena esitatakse andmed rahvamajanduse arvepidamise kohta. Eurostatile esitatakse valitsemissektori kohta kogutud koondandmed kaks korda aastas. Statistika valitsemisfunktsioonide (COFOG) ning üksikasjalik teave maksude ja sotsiaalmaksete laekumise kohta tuleb seevastu edastada vastavalt ühe aasta või üheksa kuu jooksul pärast vaatlusperioodi lõppu.

Käesolevas artiklis esitatud andmed vastavad valitsemissektori peamistele tulu- ja kuluartiklitele, mis on koostatud rahvamajanduse arvepidamise süsteemi (ESA 2010) alusel. Erinevus kogutulu ja kogukulu vahel – sealhulgas kapitalikulud (eelkõige kapitali kogumahutus põhivarasse) – võrdub valitsemissektori netolaenuandmisega/netolaenuvõtmisega, mis on ühtlasi ka valitsuse mittefinantskontode tasakaalustav kirje.

Valitsemissektori kirjeldus

Valitsemissektor hõlmab institutsionaalseid üksusi, mis on turuvälised tootjad, kelle toodang on mõeldud individuaalseks ja kollektiivseks tarbimiseks, ning mida rahastatakse kohustuslikest maksetest, mida teevad teistesse sektoritesse kuuluvad üksused, ja institutsionaalseid üksusi, mille põhitegevuseks on rahvatulu ja rikkuse ümberjaotamine (ESA 2010 punkt 2.111). Valitsemissektor on jagatud neljaks allsektoriks: keskvalitsus, piirkondlik valitsus (kui see on asjakohane), kohalik omavalitsus ja sotsiaalkindlustusfondid (kui need on asjakohased).

Peamiste näitajate määratlused

Valitsemissektori eelarvepositsiooni määratletakse kui valitsemissektori netolaenuandmist/netolaenuvõtmist, millest on teatatud ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse eesmärgil, väljendatuna SKP suhtes. Ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse protokolli kohaselt tähendab valitsemissektori võlg valitsemissektori kogu täitmata võlakohustuse konsolideeritud nimiväärtust aasta lõpus.

Valitsemissektori tulud koosnevad peamiselt maksudest, sotsiaalmaksetest ning müügi- ja omanditulust. Euroopa rahvamajanduse ja regionaalse arvepidamise süsteemi (ESA 2010) kohaselt jagunevad valitsemissektori tulud järgmiselt: turutoodang, toodang enda lõpptarbeks, maksed muu turuvälise toodangu eest, tootmis- ja impordimaksud, muud tootmistoetused, omanditulu, jooksvad tulumaksud, omandimaksud jne, netosotsiaalmaksed, muud jooksvad siirded ja kapitalisiirded.

Valitsemissektori kulud koosnevad peamiselt hüvitistest (valitsemissektori) töötajatele, sotsiaaltoetustest (sotsiaaltoetused ja mitterahalised sotsiaalsed siirded – valitsemissektori ja kodumajapidamisi teenindavate kasumitaotluseta institutsioonide ostetud turutoodang), valitsemissektori võla intressidest, subsiidiumidest ja kapitali kogumahutusest põhivarasse. Valitsemissektori kogukulusid määratletakse Euroopa rahvamajanduse ja regionaalse arvepidamise süsteemis (ESA 2010) järgmiselt: vahetarbimine, kapitali kogumahutus põhivarasse, hüvitised töötajatele, muud tootmismaksud, subsiidiumid, omanditulu, jooksvad tulumaksud, omandimaksud jne, muud sotsiaaltoetused kui mitterahalised sotsiaalsed siirded, mitterahalised sotsiaalsed siirded (ostetud turutoodang), kohandused pensioniõiguste muutuste arvessevõtmiseks, muud jooksvad siirded, kapitalisiirded ja tehingud mittetoodetud varaga.

ESA 2010 raames esitatud valitsemissektori peamised koondnäitajad peavad olema konsolideeritud teatavate rahvamajanduse arvepidamise tehingute osas, mis tähendab, et kindlad valitsemissektorisisesed institutsionaalsete üksuste vahel toimunud tehingud – omanditulu, muud jooksvad siirded ja kapitalisiirded – jäetakse välja või taandatakse. Nende tehingute puhul tuleb allsektorite andmed konsolideerida igas allsektoris, kuid mitte allsektorite vahel. Seega peaksid sektori tasandi andmed olema võrdsed allsektorite andmete summaga, välja arvatud omanditulu, muid jooksvaid siirdeid ja kapitalisiirdeid hõlmavad kirjed, mis konsolideeritakse. Viimati nimetatud kirjete ja sellest tulenevalt ka kogutulude ja -kulude puhul peaks allsektorite summa ületama sektori väärtust.

Maksud ja sotsiaalmaksed on tulud, mida koguvad (kas raha või loonusena) keskvalitsus, piirkondlik ja kohalik omavalitsus ning sotsiaalkindlustusfondid. Need lõivud (mida üldiselt nimetatakse maksudeks) on jaotatud kolme peamisse rühma:

tulu- ja omandimaksud jne, mis hõlmavad kõiki kohustuslikke makseid, mida valitsemissektor kogub perioodiliselt ettevõtete ja kodumajapidamiste tuludelt ja varalt;
tootmis- ja impordimaksud, mis hõlmavad kõiki kohustuslikke makseid, mida valitsemissektor kogub kaupade ja teenuste tootmiselt ja impordilt, tööhõivelt, maa, ehitiste või muu tootmises kasutatud vara omandiõiguselt või kasutamiselt;
netosotsiaalmaksed, mis hõlmavad tööandjate ja kodumajapidamiste tegelikke sotsiaalmakseid, samuti arvestuslikke sotsiaalmakseid (need kujutavad endast sotsiaaltoetuste vastaskirjet, mida tööandjad maksavad otse), lisaks veel kahte arvestuslikku ühikut (kodumajapidamiste sotsiaalmaksete täiendused ja sotsiaalkindlustusskeemi teenustasud).

Kontekst

Finants- ja majanduskriis on põhjustanud paljudele Euroopa valitsustele tõsiseid raskusi. Peamised probleemid on seotud riikide haldusasutuste suutlikkusega teenindada oma laenumakseid, võtta vajalikke meetmeid avaliku sektori kulude kontrolli alla saamiseks ning püüda samal ajal majanduskasvu edendada.

Stabiilsuse ja kasvu pakti eesmärk on hoida majandusarengut ELi ja eelkõige euroala riikides enam-vähem ühtlasena. Lisaks sellele soovitakse stabiilsuse ja kasvu paktiga tagada, et ELi liikmesriigid ei võtaks poliitikameetmeid, mis toetaksid ülemääraselt nende enda majandust, tehes seda teiste arvelt. Stabiilsuse ja kasvu pakti kaks peamist põhimõtet on, et valitsemissektori eelarvepuudujääk (kavandatud või tegelik) ei tohi ületada –3 % SKPst ja valitsemissektori võla suhe SKPsse ei tohiks olla suurem kui 60 % (või peaks vähenema selle taseme suunas). Stabiilsuse ja kasvu pakti tugevdati märkimisväärselt 2011. aastal, nagu ka ELi majanduse juhtimist tervikuna.

ELi liikmesriigid esitavad igal aastal Euroopa Komisjonile üksikasjaliku teabe oma majanduspoliitika ja riigi rahanduse seisukorra kohta. Euroala riigid esitavad sellise teabe stabiilsusprogrammide raames, samas kui teised liikmesriigid teevad seda lähenemisprogrammide kaudu. Euroopa Komisjon hindab, kas sellised tegevussuunad on kooskõlas kokkulepitud majanduslike, sotsiaalsete ja keskkonnaalaste eesmärkidega, ning kui komisjoni arvates on eelarvepuudujääk muutumas liiga suureks, võib ta esitada riigile sellekohase hoiatuse. Selle meetme põhjal võib nõukogu teha järelduse, et riigis eksisteerib ülemäärane eelarvepuudujääk, mille likvideerimiseks tuleb ette näha asjakohane tähtaeg.