Archive:Rahvastikustatistika piirkondlikul tasandil

Andmed 2014. aasta märtsi seisuga. Viimased andmed: Täiendav Eurostati teave, Põhitabelid ja Andmebaas.Artikli planeeritud ajakohastamine: juuni 2015.

Käesolev artikkel on osa statistiliste artiklite kogumikust (inglise keeles), mille aluseks on Eurostati piirkondlik aastaraamat. Selles kirjeldatakse kogu ELi piirkondlikke rahvastikumustreid. Piirkondlik rahvastikustatistika on üks väheseid valdkondi, kus iga ELi liikmesriigi kohta kogutakse ja avaldatakse üksikasjalikke ühise statistiliste territoriaalüksuste liigituse NUTS 3 andmeid. Artikli kirjutamise ajal on andmed rahvastikusündmuste (sünnid ja surmad) ja mitmete rahvastikunäitajate kohta üldiselt kättesaadavad 2012. aasta lõpu seisuga, kuigi mõne riigi puhul on kasutatud varasemaid võrdlusperioode (see kehtib eriti Iirimaa, Rumeenia ja Ühendkuningriigi kohta, vt lisateavet iga kaardi või joonise all olevatest märkustest).

Euroopa Liidus (EL) aset leidvad demograafilised muutused osutuvad eelseisvatel kümnenditel tõenäoliselt väga oluliseks, sest valdava enamuse rahvastikusuundumuste mudelite kohaselt jätkub ELi elanikkonna vananemine püsivalt madala sündimuse ja eluea pikenemise tõttu. Kuigi ränne on Euroopa riikide rahvastikumuutuste oluline mõjutaja, on peaaegu kindel, et ainult ränne ei suuda pöörata tagasi paljudes ELi osades esinevat jätkuvat rahvastiku vananemise suundumust. Elanikkonna vananemisega seotud sotsiaalsed ja majanduslikud tagajärjed avaldavad suurt mõju kogu Euroopas nii riiklikul kui ka piirkondlikul tasandil. Näiteks vähendab madal sündimus haridussüsteemis olevate õpilaste arvu, ülejäänud elanikkonda ülal pidavate tööealiste isikute hulk väheneb ja vanemaealiste osatähtsus suureneb (mõned nendest vajavad uut taristut, tervishoiuteenuseid ja kohandatud elamistingimusi). Nimetatud struktuursed rahvastikumuutused võivad mõjutada valitsuste võimet suurendada maksutulu, tasakaalustada eelarvet või tagada piisavad pensionid ja tervishoiuteenused.

Peamised statistilised näitajad

2013. aasta alguses elas ELi 28 riigis 505,7 miljonit inimest; kui võrrelda ELi praeguse 28 liikmesriigi rahvastiku koguarvu 1960. aasta vastava näitajaga, oli seda peaaegu 100 miljoni elaniku võrra rohkem. Ajavahemikus 2012. algusest kuni 2013. aasta alguseni kasvas EL-28 rahvastik 1,1 miljoni (0,2 %) võrra.

Rahvastikutihedus

Kaart 1: rahvastikutihedus NUTS 3. tasandi piirkondade lõikes, 2012 (1)
(elanikku km² kohta) – Allikas: Eurostat (demo_r_d3dens), (demo_pjan) ja (cpc_agmain)

2012. aastal oli EL-28 rahvastikutihedus hinnanguliselt 116,3 elanikku ruutkilomeetri (km²) kohta. Kaardilt 1 nähtub, et ELi NUTS 3. tasandi piirkonnad võivad olla väga erineva rahvastikutihedusega: on ülitiheda asustusega piirkondi, näiteks pealinnad Pariis (21 516 elanikku km² kohta 2012. aastal) ja London (10 374 ja 9 311 elanikku km2 kohta vastavalt Sise-Londoni lääne- ja idaosas 2010. aastal), ent ka äärealadel asuvaid hõredalt asustatud kohti Põhja-Skandinaavias ja mujal. Näiteks Rootsi piirkonnal Norrbottens län on NUTS 3. taseme piirkondadest kõige suurem pindala (105 205 km²), aga rahvastikutiheduse poolest oli see eelviimane (2,6 elanikku km² kohta). Võrdluseks võib öelda, et Norrbottens läni kogupindala on peaaegu 1 000 korda suurem kui Pariisi pindala (105,4 km²).

ELis oli 10 piirkonda, kus rahvastikutihedus ületas 5 000 elanikku ruutkilomeetri kohta

EL-28 kõige tihedamini asustatud piirkonnad, kus elanike arv km2 kohta ületas nimetatud 5 000 künnist, olid lisaks Pariisile ja kahele Sise-Londoni piirkonnale järgmised: Pariisi äärelinnapiirkonnad (Hauts-de Seine, Seine-Saint-Denis ja Val-de-Marne), Rumeenia pealinn Bukarest (2011. aasta andmed), Belgia pealinnapiirkond Arrondissement de Bruxelles-Capitale/Arrondissement van Brussel-Hoofdstad, Hispaania eksklaav Melilla ja Ühendkuningriigi lõunarannikul asuv Portsmouth (2010. aasta andmed).

Kõigis ELi liikmesriikides oli rahvastikutihedus üldjuhul kõige suurem pealinnapiirkonnas

Üldiselt mõõdeti kõigis ELi liikmesriikides 2012. aastal kõige suurem rahvastikutihedus pealinnapiirkonnas. Mitut piirkonda hõlmavate riikide seas esines nimetatud reeglist viis erandit: Kreisfreie Stadt Müncheni rahvastikutihedus oli suurem kui Berliinis; Melilla ja Ceuta rahvastikutihedus oli suurem kui Madridis; Napoli, Monza e della Brianza, Milano ja Trieste olid tihedamalt asustatud kui Rooma; Agglomeratie 's-Gravenhage rahvastikutihedus oli suurem kui Groot-Amsterdamis; Grande Porto oli tihedamalt asustatud kui Grande Lisboa.

EFTA riikide seas mõõdeti Šveitsi kõige suurem rahvastikutihedus Baselis (5 049,7 elanikku km² kohta), mis on märksa suurem pealinn Berni suhtarvust (169,3). Kandidaatriikide rühmas oli İstanbul samuti palju tihedamalt asustatud (2 644,2 elanikku km² kohta) kui Türgi pealinn Ankara (201,0).

Pariisis elas ühel ruutkilomeetril peaaegu 11 000 korda rohkem inimesi kui Lapimaal (Põhja-Soomes)

ELi kõige hõredamalt asustatud piirkonnad asusid üldiselt kaugetel äärealadel. Lapimaal (Soome põhjapoolseim piirkond) oli 2012. aastal ELi NUTS 3. tasandi piirkondadest kõige väiksem rahvastikutihedus: 2,0 elanikku km² kohta. Seega elas Pariisis ühel ruutkilomeetril peaaegu 11 000 korda rohkem inimesi kui Lapimaal. Veel 13 NUTS 3. tasandi piirkonna rahvastikutihedus oli alla 10,0 elaniku km2 kohta: nendest neli asusid Kesk- ja Põhja-Rootsis (Norrbottens län, Jämtlands län, Västerbottens län ja Dalarnas län), kolm Loode-Šotimaal (Lochaber, Skye ja Lochalsh, Arran ja Cumbrae, Argyll ja Bute; Caithness ja Sutherland, Ross ja Cromarty; Eilean Siar (Hebriidid) – 2010. aasta andmed), veel kaks Soomes (Kainuu ja Põhja-Karjala), kaks Kesk-Hispaanias (Soria ja Teruel) ning üks selline piirkond asus nii Prantsusmaal (Guajaana ülemereterritoorium) kui ka Horvaatias (Zadarist põhja pool asuv mägine maapiirkond Ličko-senjska županija).

Andmed piirkondade kohta:

Lapimaa (FI1D7), Soome

Inari järv, Põhja-Soome
Soome põhjapoolseim osa Lapimaa oli 2012. aastal EL-28 kõige hõredamalt asustatud piirkond, kus elas kõigest 2,0 inimest ruutkilomeetri (km²) kohta.
Nimetatud arvu võib kõrvutada kogu Soome keskmise rahvastikutihedusega, mis oli 17,8 elanikku km² kohta (väikseim rahvastikutihedus kõigi ELi liikmesriikide seas) või EL-28 keskmise näitajaga 116,3 elanikku km² kohta.
© Foto: Karlis Strazdins

Norras oli seitsme 3. tasandi piirkonna rahvastikutihedus 2012. aastal väiksem kui 10,0 elanikku km2 kohta. EFTA riikide kõige väiksema rahvastikutihedusega piirkond oli aga Landsbyggð (Reykjavíkist kaugemale jääv Islandi maapiirkond), kus 2011. aastal elas keskmiselt 1,2 inimest km² kohta; seega oli see kaardil 1 kujutatutest kõige hõredamalt asustatud piirkond. Kandidaatriikides ei olnud ühtegi 3. tasandi piirkonda asustustihedusega alla 10,0 elaniku km2 kohta.

Rahvastiku struktuur ja vananemine

EL-28 riikides kokku moodustasid lapsed (vanuses 0–14 aastat) 1. 2013. aasta jaanuari seisuga 15,6 % kogurahvastikust, tööealisi inimesi (15–64aastased) oli peaaegu kaks kolmandikku (66,2 %), mis tähendab, et 18,2 % rahvastikust olid vanemaealised (65aastased ja vanemad).

Liikmesriikide sees võib rahvastiku struktuur sageli olla ebaühtlane ning see võib mõjutada piirkondlikku konkurentsivõimet ja ühtekuuluvust. Mõnikord on sellised erinevused väga selged, näiteks Saksamaal (kus ida- ja lääneosa piirkondade näitajad on sageli vastandlikud), Prantsusmaal (kirdeosa ja edelaosa), Itaalias (põhja- ja lõunaosa) ja Türgis (ida- ja lääneosa). Nimetatud erinevused võivad olla tingitud paljudest teguritest, sealhulgas kliima, maastik, ajalugu, poliitika, sotsiaalne ja majanduslik areng.

Linnapiirkondade elanikkond oli üldiselt noorem, …

Joonisel 1 on esitatud andmed ELi kümne kõige suurema laste (alla 15aastased) osatähtsusega NUTS 3. tasandi piirkonna kohta ja kümne kõige suurema vanemaealiste (65aastased ja vanemad) osatähtsusega NUTS 3. tasandi piirkonna kohta 2013. aasta alguse seisuga. ELi kõige suurema laste osatähtsusega NUTS 3. tasandi piirkonnad asuvad reeglina neis liikmesriikides, kus oli kõige suurem sündide arv ja kõrge sündimus (vt kaart 5 ja joonis 4), mis suurendas nooremate inimeste osatähtsust rahvastikus. See kehtis eriti mitmete Iiri ja Prantsusmaa piirkondade kohta, näiteks Guajaana ja Réunioni ülemereterritooriumid ja Pariisi eeslinnad. Laste ja tööealiste inimeste osatähtsus on sageli suurem linnapiirkondade vanuselises struktuuris. See on tingitud paremate töötamisvõimalustega seotud tõmbeefektist, mis meelitab ligi nii riigisiseseid rändajaid (sama riigi muudest piirkondadest) kui ka rahvusvahelisi rändajaid (muudest liikmesriikidest ja ELi mittekuuluvatest riikidest).

Joonis 1: rahvastiku struktuur üldiste vanuserühmade kaupa NUTS 3. tasandi piirkondade lõikes, 1. jaanuar 2013 (1)
(% kogurahvastikust) – Allikas: Eurostat (demo_r_pjanaggr3) ja (demo_pjangroup)

… kuid vanemaealiste osatähtsus on kasvanud enamikus ELi piirkondades

Seevastu enamikus ELi piirkondades on vanemaealiste osatähtsus rahvastikus järjest kasvanud seoses oodatava eluea olulise ja pideva kasvu ning Teise maailmasõja järgse beebibuumi põlvkonna pensioniikka jõudmisega. Kõige suurema vanemaealiste osatähtsusega piirkonnad asuvad tihti maal, keskustest suhteliselt kaugel ja on hõredalt asustatud. Tööealiste inimeste väike osatähtsus neis piirkondades võib olla vähemalt osaliselt seotud töö- ja õppimisvõimaluste puudumisega, mis sunnib nooremaid põlvkondi töö leidmise või edasiõppimise eesmärgil lahkuma.

Vanemaealiste osatähtsus kogurahvastikus oli eriti suur Kreeka, Hispaania, Prantsusmaa ja Portugali kaugemates maapiirkondades, samuti mitmetes Ida-Saksamaa piirkondades. Portugali keskosas asuvas Pinhal Interior Suli piirkonnas moodustasid vanemaealised 2013. aasta 1. jaanuari seisuga peaaegu ühe kolmandiku (32,4 %) kogurahvastikust – ELis suurim osatähtsus. Peale selle oli ELis veel ainult üks NUTS 3. tasandi piirkond, kus vanemaealised moodustasid üle 30 % kogurahvastikust: Kreeka keskosas paiknev Evrytania. See oli ühtlasi üks neljast Kreeka piirkonnast, mis kuulus ELi suurima vanemaealiste osatähtsusega (üle 28 %) piirkondade esikümnesse.

Vanadussõltuvus: kasvav koormus tööealistele elanikele

EL-28 rahvastikus toimunud struktuurseid muutusi saab täiendavalt analüüsida sõltuvusmääradega, mille leidmiseks võrreldakse ülalpeetavate isikute (lapsed ja/või eakad) arvu tööealiste isikute arvuga, olenemata sellest, kas viimased tegelikult töötavad või mitte. Nimetatud määrade eesmärk on saada teavet tööealistele elanikele langeva võimaliku koormuse kohta, näiteks seoses laste haridustee toetamise, tervishoiukulude või pensionide maksmisega. Seega võivad kasvavad sõltuvusmäärad põhjustada valitsusele raskusi avaliku sektori kulude kavandamisel ja riigi rahanduse korraldamisel.

Vanadussõltuvusmäär näitab vanemaealiste elanike osatähtsust võrreldes tööealistega; kõigis EL-28 riikides kokku oli see 2013. aasta 1. jaanuari seisuga 27,5 %. NUTS 3. tasandi piirkondade kõrgeimad vanadussõltuvusmäärad mõõdeti kahes kõige suurema vanemaealiste osatähtsusega piirkonnas: Evrytania piirkond Kreekas (57,2 %) ja Pinhal Interior Sul Portugalis (56,4 %). Need olid ainsad piirkonnad, mille kohta teatatud vanadussõltuvusmäär oli üle 50 % (teisisõnu, mõlemas piirkonnas pidas vähem kui kaks tööealist elanikku üleval üht 65aastast või vanemat inimest).

Vanadussõltuvusmäär on eriti kõrge maapiirkondades ja äärealadel

Üksikasjalikumalt vaadates võib kaardil 2 näha 274 NUTS 3. tasandi piirkonda, kus vanadussõltuvusmäär oli vähemalt 35,0 % (kõige tumedama tooniga piirkonnad); paljud neist on ühtlasi ELi kõige väiksema sündimusega piirkondade seas. Kõnealused paigad asuvad üldjuhul maapiirkondades, äärealadel ja mägedes (eriti Loode-Hispaanias, Portugali keskosas ning Prantsusmaa kesk- ja lõunaosas). Sageli on neile iseloomulik kahanev rahvaarv, mis osaliselt on tingitud sellest, et noored on sunnitud töö otsingul piirkonnast lahkuma ja seetõttu kasvab vanemaealiste inimeste osatähtsus elanikkonnas. Teisalt täheldati mõnes suhteliselt suure vanadussõltuvusmääraga piirkonnas vanemaealiste elanike arvu kasvu, kuna teatud sihtkohtade kliima või pakutavad teenused ahvatlevad eakaid seal pensionipõlve veetma. Näiteks kõik kolm Ühendkuningriigi kõrgeima vanadussõltuvusmääraga piirkonda on Inglismaa lõunarannikul asuvad pensionipõlve veetmise sihtkohad (Dorset CC, Isle of Wight ja Torbay) ning Saksamaal oli üks kõrgeima vanadussõltuvusmääraga piirkondi kuurortlinn Baden-Baden.

Kaart 2: vanadussõltuvusmäär NUTS 3. tasandi piirkondade lõikes, 1. jaanuar 2013 (1)
(%) – Allikas: Eurostat (demo_r_pjanaggr3) ja (demo_pjanind)

Rahvastikumuutused

EL-28 liikmesriikide võrdluses on rahvaarv alates 1. jaanuarist 1960 kuni 1. jaanuarini 2013 igal aastal kasvanud ning kokku on nimetatud ajavahemikus lisandunud 98,9 miljonit elanikku, mis tähendab kasvumäära 0,4 % aastas. Ajalooliselt on ELi rahvastiku kasv enamasti toimunud vastavalt loomuliku iibe (sündide ja surmade koguarvu vahe) muutustele ja rändesuundumuste mõju on olnud väiksem. Lähemal vaatlusel ilmneb, et EL-28 riikide liidetud loomulik iive saavutas tipptaseme 1964. aastal, kui sündide arv ületas surmajuhtumeid 3,6 miljoni võrra. Sündimus hakkas seejärel üha rohkem langema ja oodatav eluiga kasvas järk-järgult nii, et rahvastiku loomulik kasv aeglustus. 2003. aastaks oli loomulik iive EL-28 liikmesriikides peaaegu tasakaalus, sest sündide arv ületas surmade arvu vähem kui 100 000 võrra. Seejärel kasvasid sündimus ja loomulik iive mitmes liikmesriigis taas mõnevõrra, kuid need suundumused pöördusid üldjuhul vastupidi seoses finants- ja majanduskriisiga.

Alates 1985. aastast on toimunud pidev sisseränne EL-28 liikmesriikidesse

Üldised rahvastikumuutused sõltuvad kahe komponendi koosmõjust: loomulik iive ja statistiliselt korrigeeritud rändesaldo (edaspidi lihtsalt „rändesaldo”). Nimetatud komponendid võivad koos mõjudes rahvaarvu suurendada (rändesaldo ja loomulik iive on mõlemad positiivsed) või vähendada (rändesaldo ja loomulik iive on mõlemad negatiivsed), ent ka vastastikku üksteise mõju nullida, kui nad liiguvad üksteisele vastupidi. Ajalooliselt oli rändesaldo 1960. aastatel enam-vähem tasakaalus ning 1970. aastatel ületas EL-28 liikmesriigist maailma teistesse riikidesse väljarändajate arv sisserändajate arvu 707 028 inimese võrra. See oli kogu ajavahemiku 1961–2012 suurim negatiivne rändesaldo. Järgmine kord ületas EList väljarändajate arv sisserändajate arvu aastatel 1982–1984 (majanduslanguse periood). Seejärel on EL-28 liikmesriikidesse saabujate arv pidevalt ületanud lahkujate arvu. Üks suuremaid rändest tingitud rahvaarvu kasve toimus 1990. aastatel ja 2000. aastate alguses ning EL-28 liikmesriigi rändesaldo tipp saabus 2003. aastal, kui saabujaid oli lahkujatest 1,8 miljonit rohkem. Seejärel on kasv mõnevõrra aeglustunud. Rändesaldo tagajärjel kasvas EL-28 rahvaarv 2012. aastal peaaegu 900 000 inimese võrra.

Aastatel 2008–2011 kasvas rahvaarv kõige rohkem Rumeenias Ilfovi piirkonnas

Kaardil 3 on kujutatud aastatel 2008–2012 toimunud rahvastikumuutuste üldkordajad (teisisõnu, ajavahemikus 1. jaanuarist 2008 kuni 1. jaanuarini 2013 loomuliku iibe ja rändesaldo koosmõjul aset leidnud muutused). Nimetatud perioodil kasvas EL-28 rahvaarv tuhande elaniku kohta igal aastal keskmiselt 2,6 inimese võrra. Kaardil 3 kujutatud 1 277 NUTS 3. tasandi piirkonda jagunevad kaheks suhteliselt võrdseks rühmaks: ühes täheldati elanike arvu kasvu (699 piirkonda) ja teises rahvaarv kahanes (572 piirkonda). Kuues piirkonnas jäi rahvaarv samaks ja andmed puuduvad 38 piirkonna kohta.

Kaart 3: rahvastikumuutuste keskmine üldkordaja NUTS 3. tasandi piirkondade lõikes, 2008–2012 (1)
(1 000 elaniku kohta) – Allikas: Eurostat (demo_r_gind3) ja (demo_gind)

Kõige tumedama värviga on kaardil tähistatud need 157 NUTS 3. tasandi piirkonda, kus rahvaarv tuhande elaniku kohta kasvas perioodi 2008–2012 igal aastal keskmiselt vähemalt 8,0 inimese võrra. Nendest 18 piirkonnas oli rahvastiku kasvumäär üle 15,0 inimese tuhande elaniku kohta ja suurim kasv mõõdeti Rumeenia pealinna Bukaresti ümbritsevas Ilfovi piirkonnas (33,4 inimest tuhande elaniku kohta aastatel 2008–2011). Osutatud 18st suurima rahvastiku kasvumääraga piirkonnast neli olid pealinnapiirkonnad: Arr. de Bruxelles-Capitale / Arr. van Brussel-Hoofdstad (Belgia), Byen København (Taani), Stockholms län (Rootsi) ja Luxembourg (mida käsitatakse kõnealusel analüüsitasandil ühe piirkonnana). Ülejäänud 13 piirkonda jagunesid järgmiselt: kuus Inglismaa eri osades asuvat linnapiirkonda (andmed aastatest 2008–2010), kolm Hispaania piirkonda, kaks valdavalt linnalist piirkonda Poolas ning üks piirkond Saksamaal ja üks Prantsusmaal.

Langeva rahvaarvuga piirkonnad Horvaatiast läbi Ungari, Rumeenia ja Bulgaaria Kreekasse ulatuval kaarel

Aastatel 2008–2012 kahanes rahvastik keskmiselt rohkem kui 8,0 inimese võrra tuhande elaniku kohta 117s NUTS 3. tasandi piirkonnas (kaardi 3 kõige heledamad alad). Palume arvestada, et kui teadaolevad aegread olid lühemad, on andmed esitatud üksnes nende piirkondade kohta, mille puhul on teada vähemalt kolme võrdlusperioodi andmed. Nimetatud 117 piirkonda jagunesid üldjoontes järgmiselt: Balti riigid Leedu ja Läti; Kagu-Euroopas moodustuv kaar, mis algab Horvaatiast ning kulgeb läbi Ungari, Rumeenia (2008–2011) ja Bulgaaria Kreekasse; mitmed Portugali ja Hispaania sisemaapiirkonnad; paljud Ida-Saksamaa piirkonnad. Kõige suurem rahvaarvu vähenemine (20,8 inimest tuhande elaniku kohta aastas) registreeriti Leedus Šiauliai maakonnas. Koos samuti Leedus asuva Utena maakonnaga olid need ainsad piirkonnad, mille kohta teatati rahvaarvu aastasest vähenemisest vähemalt 20,0 inimese võrra tuhande elaniku kohta.

Absoluutarvudes olid aastatel 2008–2012 kõige suurema rahvastiku kasvuga kohad Madrid, Stockholms län, Barcelona, Berliin, Arr. de Bruxelles-Capitale / Arr. van Brussel-Hoofdstad ja Sevilla. Need olid ainsad piirkonnad, kus rahvaarv kasvas enam kui 100 000 inimese võrra (teadaolevate andmete põhjal; analüüsi jaoks puuduvad andmed Rumeenia, Ühendkuningriigi ja Saksamaa mõne piirkonna kohta). Rahvaarvu kahanemine absoluutarvudes oli kõige suurem Kreeka Atika pealinnapiirkonnas (kus elanike arv langes 2008. aasta ja 2013. aasta alguse vahel enam kui 100 000 inimese võrra). Lisaks oli EL-28 riikides kaks NUTS 3. tasandi piirkonda, kus rahvaarv vähenes ligikaudu 50 000 inimese võrra: Kaunase maakond Leedus ja Läti pealinn Riia.

EFTA riikides ja kandidaatriikides esines rahvastikumuutustes kõige suuremaid erinevusi Türgi eri piirkondade vahel

EFTA ja kandidaatriikide piirkondade elanike arv aastatel 2008–2012 valdavalt kasvas, nagu on kujutatud kaardil 3: rahvastiku suurenemine registreeriti 117 piirkonnas ja elanike arv vähenes vaid 22 piirkonnas. EFTA riikide seas kasvas rahvaarv kõigis Norra ja Šveitsi piirkondades, samuti Liechtensteinis (käsitatakse kõnealusel analüüsitasandil ühe piirkonnana) ja Islandi pealinnapiirkonnas Höfudborgarsvædi (2008–2011). Kõige kiirem suhteline rahvastiku kasv mõõdeti Oslos (Norra pealinn) ja Freiburgis (Lääne-Šveits). EFTA riikides oli ainult üks kahaneva rahvastikuga piirkond: Landsbyggð (hõlmab suuremat osa Islandil Reykjavíkist kaugemal paiknevaid alasid; andmed aastate 2008–2011 kohta).

Kandidaatriikide seas oli pilt kirevam. Elanike arv vähenes Serbias (teada on ainult kogu riigi koondandmed), pooltes endise Jugoslaavia Makedoonia vabariigi kaheksast piirkonnast (2008.–2011. aasta andmed) ja 16 Kesk- ja Kirde-Türgi piirkonnas. Türgi kesk- ja kirdeosa vähenevale rahvaarvule vastandub suur rahvastiku kasv riigi ülejäänud osades. Türgis olidki 3. tasandi piirkondade rahvastikumuutuste omavahelised erinevused kõige suuremad: alates rahvaarvu muutumise kordajast 16,5 tuhande elaniku kohta Yozgatis (riigi keskosas) kuni kõrge kasvumäärani 31,4 tuhande elaniku kohta Tekirdagis (kaugel riigi loodeosas). Türgi piirkondade rahvastikumuutuste suuri erinevusi saab sageli selgitada siserändega, kus inimesed liiguvad valdavalt idapoolsematest piirkondadest läänepoolsematesse.

Pealinnapiirkondades registreeriti ühed suurimad rahvastiku kasvu näitajad

Üldiselt olid igas ELi liikmesriigis eri piirkondade rahvastikumuutuste üldkordajate vahel suhteliselt suured erinevused, nagu nähtub jooniselt 2; joonis põhineb NUTS 2. tasandi piirkondadel. Hispaania ja Prantsusmaa piirkondade vahelised eriti suured erinevused on osaliselt tingitud ülemereterritooriumidest Ciudad Autónoma de Melilla (Hispaania) ja Guajaana (Prantsusmaa), mis asuvad vastavate riikide jaotuste tipus. ELi liikmesriikide suurimad rahvastikumuutuse määrad registreeriti sageli pealinnapiirkondades ja isegi kui see nii ei olnud, kuulusid pealinnad üldjuhul suurima muutumismääraga piirkondade hulka. Aastatel 2008–2012 toimusid negatiivsed arengud enamiku Saksamaa, Ungari, Portugali ja Rumeenia piirkondade rahvastikus (viimase riigi andmed pärinevad aastatest 2008–2011) ning rahvaarv langes kõigis Bulgaaria ja Horvaatia piirkondades (viimases on NUTS 2. tasandil ainult kaks piirkonda).

Joonis 2: rahvastikumuutuste keskmine üldkordaja NUTS 2. tasandi piirkondade lõikes, 2008–2012 (1)
(1 000 elaniku kohta) – Allikas: Eurostat (demo_r_gind3) ja (demo_gind)

Rändesaldo oli eriti positiivne Lõuna-Prantsusmaal, Põhja-Itaalias, Beneluxi riikides ja suures osas Ühendkuningriigist

Kaardil 4 on kujutatud ajavahemiku 2008–2012 rändesaldo üldkordaja tuhande elaniku kohta, mis EL-28 riikides kokku oli vaadeldud perioodil keskmiselt 1,8 inimest tuhande elaniku kohta; tuleb märkida, et kui teadaolevad aegread olid lühemad, on andmed esitatud üksnes nende piirkondade kohta, mille puhul on teada vähemalt kolme võrdlusperioodi andmed. Kaardid 3 ja 4 on üksteisega silmatorkavalt sarnased, mis rõhutab tihedat seost rändesuundumuste ja üldiste rahvastikumuutuste vahel, mis tuleb veel selgemini esile seetõttu, et loomulik iive oli paljudes piirkondades peaaegu tasakaalus. Sisserändajate arv (sama liikmesriigi teistest piirkondadest, ELi teistest piirkondadest või ELi mittekuuluvatest riikidest) oli eriti suur Lõuna-Prantsusmaal, Põhja-Itaalias, Beneluxi riikides ja suures osas Ühendkuningriigist ning suhteliselt suure positiivse rändesaldoga alasid leidus ka mitmetes linnapiirkondades.

Kaart 4: rändesaldo keskmine üldkordaja
(statistiliselt korrigeeritud) NUTS 3. tasandi piirkondade lõikes, 2008–2012 (1)
(1 000 elaniku kohta) – Allikas: Eurostat (demo_r_gind3) ja (demo_gind)

Kogu ELis (välja arvatud Prantsusmaa) registreeriti rändesaldost tingitud rahvastikukasv valdavalt linnapiirkondades

Ajavahemikus 2008–2012 oli EL-28 riikides 784 positiivse rändesaldoga (sisserändajate arv ületas väljarändajate arvu) NUTS 3. tasandi piirkonda. Neist suurim rändajate sissevool registreeriti kahes piirkonnas, kus esines ka suurim üldine rahvaarvu kasv: Rumeenia pealinna ümbritsev Ilfovi piirkond ning Baleaari saared Ibiza ja Formentera, kus keskmine netorände üldkordaja oli vastavalt 32,7 ja 22,6 inimest tuhande elaniku kohta. Positiivse rändesaldo poolest järgmine piirkond oli Luxembourg (käsitatakse kõnealusel analüüsitasandil ühe piirkonnana), kus rahvaarv tuhande elaniku kohta kasvas 16,9 inimese võrra. Ainsad ülejäänud piirkonnad, kus rändesaldo üldkordaja ületas 15,0 inimest tuhande elaniku kohta, olid Kreeka keskosas asuv Fookis ja Põhja-Inglismaal paiknev York. Lisaks oli ELis 100 NUTS 3. tasandi piirkonda, kus rändest tingitud rahvaarvu keskmine muutus oli aastatel 2008–2012 vähemalt 8,0 inimest tuhande elaniku kohta, nagu on näha kaardi 4 kõige tumedamatelt aladelt. Valdavalt olid need linnapiirkonnad, sealhulgas pealinnapiirkonnad Belgias (Arr. de Bruxelles-Capitale/Arr. van Brussel-Hoofdstad), Taanis (Byen København), Itaalias (Rooma), Ungaris (Budapest) ja Rootsis (Stockholms län), ning mitmed linnad Saksamaal (näiteks Leipzig, Frankfurt am Main, München, Dresden ja Wolfsburg), Itaalias (näiteks Parma, Bologna, Firenze, Pisa ja Perugia) ja Ühendkuningriigis (näiteks Portsmouth, Edinburgh, Luton, Nottingham, Sheffield, Tyneside, Bristol ja Greater Manchester South; kõik andmed aastatest 2008–2010). Vastupidine pilt avanes aga Prantsusmaal, kus rändesaldo suurima üldkordajaga piirkonnad asusid üldjuhul linnadest väljas ja sageli riigi lõunaosas (näiteks Tarn-et-Garonne, Dordogne, Landes, Hérault, Gers, Gard ja Hautes-Alpes).

Leedu piirkondadele on iseloomulik negatiivne rändesaldo

EL-28 riikides oli 481 NUTS 3. tasandi piirkonda, mille rändesaldo oli aastatel 2008–2012 negatiivne (teisisõnu, piirkonnast lahkus rohkem inimesi kui sinna saabus). Selliseid piirkondi leidus suuremas osas Ida-Euroopas (eriti Bulgaarias, Ungaris, Poolas ja Rumeenias), samuti Lätis, Leedus, Ida-Saksamaal, Kirde-Prantsusmaal, mõnes Hispaania paikkonnas ning Iirimaa lõuna- ja lääneosas. Leedu kümnest piirkonnast üheksa (ainus erand oli pealinnapiirkond Vilniaus apskritis) kuulus neljateistkümne suurima negatiivse rändesaldo üldkordajaga NUTS 3. tasandi piirkonna hulka (igaühes rohkem kui -10,0 tuhande elaniku kohta). Ainsad ülejäänud piirkonnad, kus rändajate väljavoolu kordaja (vastava elanike arvu suhtes) oli kahekohaline, olid kolm Saksamaa piirkonda: Kreisfreie Stadt Suhl, Mecklenburg-Strelitz ja Demmin (viimase kahe andmed pärinevad aastatest 2008–2010), ja Iirimaa pealinnapiirkond Dublin (2008.–2011. aasta andmed). Osutatud arve võib mõnevõrra mõjutada teatud piirkondade kohta kasutada olnud lühem aegrida. Näiteks Dublinist lahkujate arv saavutas tõenäoliselt tipptaseme rahandus- ja majanduskriisi harjal, kui sealne majandus sai eriti raskelt kannatada.

Joonisel 3 on kujutatud suurima ja väikseima rahvastikumuutuse üldkordajaga NUTS 3. tasandi piirkonnad ELis. Katkendlikud lillad ja tumerohelised jooned tähistavad igal graafikul vastavalt kõige suurema juurdekasvu ja kõige suurema rahvastikukaotusega piirkondi ajavahemikus 2008–2012. Lillade ja tumeroheliste pidevjoontega on tähistatud viimase perioodi (üldjuhul 2012. aasta) kõige suurema juurdekasvu ja kõige suurema rahvastikukaotusega piirkonnad. Graafikutelt nähtub, et suhteliselt samaks jäänud EL-28 keskmisega võrreldes esineb piirkondade vahel väga suuri erinevusi. Vahest kõige silmatorkavam jooniselt 3 ilmnev aspekt on loomuliku iibe suhteline stabiilsus võrreldes rändesaldo üldkordaja suurte kõikumistega, mis kinnitab, et kui loomulik iive püsib nulli lähedal, on ränne peamine rahvastikumuutusi mõjutav tegur. See kehtis eriti Ilfovi ja Šiauliai piirkonna kohta. Need olid kaks NUTS 3. tasandi piirkonda, kus registreeritud vastavalt kõige suurem ja kõige väiksem rahvastikumuutuse kordaja.

Joonis 3: rahvastikumuutused NUTS 3. tasandi valitud piirkondades, 2008–2012 (1)
(1 000 elaniku kohta) – Allikas: Eurostat (demo_r_gind3) ja (demo_gind)

Kokkuvõtteks võib öelda, et kuigi EL-28 elanike üldarv kasvab jätkuvalt suhteliselt aeglaselt, esineb piirkondliku tasandi rahvastikuarengutes märkimisväärseid erinevusi (nii sama liikmesriigi piirkondade vahel kui ka ELis tervikuna). Mõne piirkonna rahvaarv kasvab loomuliku iibe ja positiivse rändesaldo koosmõjus; see kehtib eriti paljude Põhja- ja Lääne-Euroopa linnapiirkondade kohta. Seevastu enamikus Saksamaa, Itaalia ja Austria piirkondades, kus loomulik iive on valdavalt negatiivne, püsib rahvaarv üksnes rände toel. Negatiivse loomuliku iibe tagajärjel väheneb rahvaarv ka suures osas Bulgaariast, Kreekast, Hispaaniast, Horvaatiast, Ungarist, Poolast, Portugalist, Rumeeniast ja Balti riikidest ning seda suundumust võimendab sageli veel negatiivne rändesaldo, mis on olnud mõnes piirkonnas eriti märgatav pärast finants- ja majanduskriisi.

Sündimuskordajad

ELi naised saavad vähem lapsi ja see soodustab loomuliku iibe aeglustumist või isegi negatiivseks muutumist. Käesolevas osas esitatakse piirkondlike sündimuse üldkordajate (sündide arvu ja keskmise rahvaarvu suhe, mida väljendatakse sündide arvuna tuhande elaniku kohta) ja summaarsete sündimuskordajate (keskmine sündinud laste arv naise kohta) andmed. EL-28 riikide koondarvestuses oli sündimuse üldkordaja 2012. aastal 10,4 sündi tuhande elaniku kohta. Liikmesriikide seas oli kõrgeim sündimuse üldkordaja (15,7 sündi tuhande elaniku kohta) Iirimaal ning see oli suhteliselt kõrge ka Ühendkuningriigis (12,8) ja Prantsusmaal (12,6). Pingerea teises otsas, kus sündimuse üldkordaja oli 10,0 sündi tuhande elaniku kohta või madalam, asuvad suur osa Ida-Euroopast (Bulgaaria, Horvaatia, Ungari, Poola ja Rumeenia), Lõuna-Euroopa (Kreeka, Hispaania, Itaalia, Malta ja Portugal), Saksamaa, Läti ja Austria.

2009. aastaga võrreldes langes sündimuse üldkordaja 2012. aastal enamikus ELi liikmesriikides, mis näitab, et finants- ja majanduskriis mõjutas inimeste lapsesaamisotsust. Saksamaa, Austria ja Ühendkuningriik olid ainsad liikmesriigid, kes teatasid sündimuse üldkordaja kasvust ajavahemikus 2009–2012 (Saksamaa ja Austria puhu oli võrdluse aluskordaja väga madal). Luxembourgis, Maltal ja Sloveenias jäi sündimus samaks. Rahvastiku- ja perepoliitika spetsialistid on eriarvamustel küsimuses, miks selline näiline vastumeelsus laste saamise suhtes on tekkinud, kuid Eurostati uusimate rahvastikuprognooside kohaselt võib eelolevatel kümnenditel tõenäoliselt oodata rahvaarvu kahanemist teiste hulgas Saksamaal, Hispaanias ja Balti riikides.

ELi ühed suurimad sündimuse üldkordajad registreeriti Belgia, Iirimaa, Prantsusmaa ja Ühendkuningriigi pealinnapiirkondades

Kaardil 5 on esitatud 2012. aasta sündimuse üldkordajad NUTS 2. tasandi kohta. Kui välja arvata ülemereterritooriumid Guajaana, Réunion (mõlemad Prantsusmaa) ja Ciudad Autónoma de Melilla (Hispaania), registreeriti ELi kõrgeimad sündimuse üldkordajad Londoni sise- ja äärelinnapiirkondades (Ühendkuningriik), Iirimaa lõuna- ja idaosas, piirkondades Région de Bruxelles-Capitale / Brussels Hoofdstedelijk Gewest (Belgia) ja Île de France (Prantsusmaa). Kõigis nimetatud piirkondades, samuti veel ühes Iirimaa piirkonnas (piiriala, Kesk- ja Lääne Iirimaa), Põhja-Iirimaal (Ühendkuningriik) ning kolmes valdavalt linnalises Ühendkuningriigi piirkonnas (West Midlands, Greater Manchester ja West Yorkshire) registreeriti sündimuse üldkordajaks 2012. aastal vähemalt 14,0 sündi tuhande elaniku kohta (kaardi 5 kõige tumedamad alad); Ühendkuningriigi andmed kehtivad 2010. aasta ja Iirimaa andmed 2011. aasta kohta.

Kaart 5: sündimuse üldkordaja NUTS 2. tasandi piirkondade lõikes, 2012 (1)
(elussündide arv 1 000 elaniku kohta) – Allikas: Eurostat (demo_r_gind3) ja (demo_gind)

Madalaima sündimuse üldkordajaga piirkonnad (vähem kui 8,0 sündi tuhande elaniku kohta 2012. aastal) on samal kaardil kujutatud kõige heledama värviga. Suur osa neist oli koondunud Saksamaale (19 piirkonda) ning ülejäänud asusid Itaalias ja Portugalis (kummaski neli piirkonda), Hispaanias (kolm piirkonda), Kreekas (kaks piirkonda) ja Ida-Austrias (Burgenlandi piirkond). Kõige madalam sündimuse üldkordaja registreeriti Lääne-Saksamaa Saarlandi piirkonnas (6,8 sündi tuhande elaniku kohta).

Sündimuskordajad langesid pärast finants- ja majanduskriisi

2002. aastal langes EL-28 summaarne sündimuskordaja läbi aegade madalaimale tasemele 1,45 elussündi naise kohta, tõusis seejärel 2008. aastal tasemele 1,61, kuid hakkas pärast finants- ja majanduskriisi algust uuesti langema ja jõudis 2012. aastaks 1,58 juurde. Arvatakse, et maailma arenenud piirkondades on rahvastiku loomulikuks taastootmiseks vajalik tase umbes 2,1 elussündi naise kohta – see on tase, mille korral rahvaarv püsiks sisse- ja väljarände puudumise korral pikas perspektiivis muutumatuna.

2012. aastal registreeriti ELi liikmesriikide kõige kõrgemad summaarsed sündimuskordajad Iirimaal ja Prantsusmaal (mõlemas 2,01 elussündi naise kohta); neile järgnesid Ühendkuningriik (1,92) ja Rootsi (1,91). Summaarne sündimuskordaja oli tihti kõrgem neis liikmesriikides, kus perekond kui üksus on üsna nõrk (suhteliselt väike osa inimestest on abielus ja suur osa lapsi sünnib väljaspool abielu), paaride ebapüsivus on küllaltki levinud (suhteliselt suur lahutuste määr) ning naiste osalus tööturul on suur. Alla 1,5 elussünni naise kohta oli summaarne sündimuskordaja 13 liikmesriigis. Kõige madalam kordaja (1,28 elussündi naise kohta) registreeriti Portugalis, mis oli üks finants- ja majanduskriisis kõige enam kannatanud riike.

Piirkondade sündimuskordajate erinevusi võib seostada paljude teguritega, sealhulgas rahvastiku sotsiaalmajanduslik struktuur (nt haridustase, tööhõive, sissetulek või vanus), elukoht (nt taristu ja lapsehoiuvõimaluste kättesaadavus, eluasemeturg) või kultuurilised tegurid (nt usulised tõekspidamised ja tavad, abieluväliste sündide või rasestumisvastaste vahendite suhtes valitsev hoiak). Joonisel 4 on kujutatud summaarsete sündimuskordajate jaotus: see näib olevat väga ühtlane, sest sama liikmesriigi piirkondade sündimuskordajad jäid 2012. aastal enamasti riigi keskmise väärtuse lähedale. Nimetatud reeglist kaldusid kõrvale ülemereterritooriumid Ciudad Autónoma de Melilla (Hispaania,) Guajaana, Réunion ja Guadeloupe (Prantsusmaa); need olid ainsad NUTS 2. tasandi piirkonnad, kus summaarne sündimuskordaja ületas 2012. aastal rahvastiku taastootmise määra. Viimased andmed Ühendkuningriigi kohta pärinevad aastast 2010 ning siis registreeriti viies piirkonnas rahvastiku taastootmise määraga võrdne või seda ületav summaarne sündimuskordaja: Londoni äärelinnapiirkond, Dorset ja Somerset, West Midlands, Lincolnshire ja Kent.

Joonis 4: summaarne sündimuskordaja NUTS 2. tasandi piirkondade lõikes, 2012 (1)
(keskmine elussündide arv naise kohta) – Allikas: Eurostat (demo_r_frate2)

Suur osa ELi 37st NUTS 2. tasandi piirkonnast, kus summaarne sündimuskordaja oli vähemalt 2,00 (2012. aasta andmete kohaselt, kui ei ole teisiti märgitud), asus Ühendkuningriigis (19 piirkonda, 2010. aasta andmed) või Prantsusmaal (13 piirkonda). Lisaks kuulusid sellesse rühma Iirimaa piirkonnad (2011. aasta andmed) ning Hispaaniast (Ciudad Autónoma de Melilla), Soomest (Pohjois- ja Itä-Suomi) ja Rootsist (Småland med öarna) igast üks piirkond. EFTA riikide seas tõusis summaarne sündimuskordaja üle nimetatud künnise Islandil (2,04) ja Norra piirkonnas Agder og Rogaland (2,02).

Kandidaatriikide kõige suuremad summaarsed sündimuskordajad registreeriti 2012. aastal Ida-Türgi piirkondades Şanliurfa, Diyarbakır (3,80); Mardin, Batman, Sirnak, Şiirt (3,61); Van, Muş, Bitlis, Hakkari (3,44); Ağri, Kars, Iğdir, Ardahan (3,36); Gaziantep, Adiyaman, Kilis (3,01). Lisaks ületas summaarne sündimuskordaja rahvastiku taastootmismäära veel neljas Türgi piirkonnas. Nimetatud suhteliselt kõrge summaarse sündimuskordajaga Ida-Türgi piirkonnad erinesid oluliselt Lääne-Türgi piirkondadest, kus summaarne sündimuskordaja oli enamasti vahemikus 1,6–1,9 elussündi naise kohta.

Loode-Hispaania piirkond Principado de Asturias oli ELi kõige madalama summaarse sündimuskordajaga ala

Üldiselt registreeriti kõige madalamad summaarsed sündimuskordajad Lõuna- ja Ida-Euroopas. ELis oli neli NUTS 2. tasandi piirkonda, mille 2012. aasta teatatud summaarne sündimuskordaja oli alla 1,10. Neist kolm olid Hispaania piirkonnad, millest kaks asuvad riigi loodeosas: Principado de Asturias (keskmiselt 1,06 elussündi naise kohta, ELi madalaim tase) ja Galicia (1,09), ja üks Kanaari saartel (1,07). Neljas piirkond oli Portugali Região Autónoma da Madeira, mille summaarne sündimuskordaja oli 1,08.

Suremus- ja imikusuremuskordajad

EL-28 riikides oli 2012. aastal 5,01 miljonit surmajuhtu ehk 2,9 % rohkem kui 2011. aastal. EL-28 riikide suremuse üldkordaja oli 2012. aastal 9,9 surmajuhtu tuhande elaniku kohta. Järjestuse ülemises otsas asusid Bulgaaria (15,0 surmajuhtu), Läti (14,3) ja Leedu (13,7) ning alumises otsas Luxembourg, Küpros ja Island, kus registreeriti vähem kui 8,0 surma tuhande elaniku kohta.

Kaardil 6 on kujutatud suremuse üldkordaja piirkondlikku jaotust: surmajuhtude arv sõltub üldjuhul rahvastiku struktuurist (eakamate inimeste surma tõenäosus on suurem) ning teatud haigustesse haigestumise tõenäosusest; rohkem teavet surmapõhjuste kohta on esitatud piirkondlikku tervisestatistikat käsitlevas artiklis. ELi 2012. aasta kõrgeim suremus (kaardil kujutatud kõige tumedama värviga) registreeriti Bulgaaria kuuest piirkonnast viies (erand oli Yugozapaden), Lätis (kõnealusel analüüsitasandil üks piirkond) ja kahes Ungari piirkonnas (Észak-Magyarország ja Dél-Alföld). Kõrgeima suremuse üldkordajaga piirkond oli ELi vaesuselt teine (vastavalt SKPle elaniku kohta) piirkond Severozapaden (Bulgaaria), kus registreeriti 19,9 surmajuhtu tuhande elaniku kohta.

Kaart 6: suremuse üldkordaja NUTS 2. tasandi piirkondade lõikes, 2012 (1)
(surmajuhte 1 000 elaniku kohta) – Allikas: Eurostat (demo_r_gind3) ja (demo_gind)

Paljudele pingerea teises otsas asuvatele madala suremuse üldkordajaga piirkondadele oli iseloomulik suhteliselt noor elanikkond. Kaks kõige madalama suremuse üldkordajaga piirkonda olid Prantsusmaa ülemereterritooriumid Guajaana (3,2 surma tuhande elaniku kohta) ja Réunion (5,0). Lisaks kuulusid veel kaks Prantsusmaa ülemereterritooriumi (Martinique ja Guadeloupe) ja neli Hispaania ülemereterritooriumi (Illes Balears, Canarias, Ciudad Autónoma de Ceuta ja Ciudad Autónoma de Melilla) nende 27 NUTS 2. tasandi piirkonna hulka, mille suremuse üldkordaja oli alla 8,0 tuhande elaniku kohta. Sama rühma ülejäänud piirkondade seas oli palju pealinnapiirkondi, näiteks Helsinki-Uusimaa, Stockholm, Londoni sise- ja äärelinnapiirkond, Comunidad de Madrid, Lõuna- ja Ida-Iirimaa ning Île de France. Sellesse rühma kuulusid ka Luxembourg ja Küpros (mõlemat nimetatud liikmesriiki käsitatakse kõnealusel analüüsitasandil ühe piirkonnana).

Paljudes suhteliselt madala elatustasemega piirkondades oli kõrge imikusuremuskordaja

Viimastel aastakümnetel on imikusuremuskordaja (alla üheaastaste laste surmajuhtude arvu ja elussündide arvu suhe) ELis vähenenud. Muu hulgas on selle põhjuseks paranenud tervishoid (ja juurdepääs sellele), ulatuslikum vaktsineerimine, laste alatoitumuse vähendamine ja elatustaseme üldine paranemine (paremad sanitaartingimused, juurdepääs puhtale veele ja võimalus hoida kodu soojana). Kuigi Euroopa imikusuremuskordaja on üks maailma väiksemaid, on statistikas tavaks vastavaid andmeid koguda, sest seda näitajat kasutatakse sageli rahva üldise tervise hindamiseks. EL-28 imikusuremuskordaja oli 2012. aastal 3,8 surmajuhtu (alla üheaastaste laste seas) tuhande elussünni kohta.

ELi liikmesriikide kõige kõrgemad imikusuremuskordajad registreeriti Rumeenias (9,0 surma tuhande elussünni kohta) ja Bulgaarias (7,8) ning lisaks neile ületas 2012. aasta imikusuremuskordaja 5,0 surmajuhtu tuhande elussünni kohta veel ainult Lätis (6,3), Slovakkias (5,8) ja Maltal (5,3). Järjestuse teises otsas asuvad kõige madalama imikusuremuskordajaga riigid Sloveenia (1,6 surma tuhande elussünni kohta), Soome (2,4) ja Luxembourg (2,5).

ELis oli neli NUTS 2. tasandi piirkonda, kus 2012. aasta imikusuremuskordaja oli kahekohaline (vt joonis 5). Need olid Prantsusmaa ülemereterritoorium Guadeloupe, Bulgaaria piirkonnad Severozapaden ja Yugoiztochen ning Rumeenia piirkond Sud-Est (seal registreeriti kõige kõrgem imikusuremuskordaja: 11,6 surma tuhande elussünni kohta). Mõlemad nimetatud Bulgaaria piirkonnad ja Rumeenia piirkond Sud-Est kuulusid 2011. aastal kümne kõige madalama SKPga elaniku kohta NUTS 2. tasandi piirkonna hulka.

Joonis 5: imikusuremuskordaja NUTS 2. tasandi piirkondade lõikes, 2012 (1)
(1 000 elussünni kohta) – Allikas: Eurostat (demo_r_minfind) ja (demo_minfind)

Ahvenamaal ei surnud viimasest neljast aastast kolmel ühtegi imikut

Skaala teises otsas oli Ahvenamaa (Åland; Soome edelarannikul), kus imikusündimuskordaja langes 2012. aastal nulli – see oli nelja aasta jooksul kolmas kord, kui kõnealuses piirkonnas registreeriti imikusuremuse nulltase. ELis oli kokku 13 NUTS 2. tasandi piirkonda, mille 2012. aasta teatatud imikusuremuskordaja oli alla 2,0 surmajuhu tuhande elussünni kohta. Need jagunesid kaheksa riigi vahel ning nende hulgas oli neli Kreeka ja kaks Itaalia piirkonda, mõlemad Sloveenia piirkonnad ning Tšehhi Vabariigis, Saksamaal, Hispaanias, Prantsusmaal ja Soomes igas üks piirkond.

Kõige suuremaid erinevusi piirkondade imikusuremuskordajate vahel täheldati Prantsusmaal, kus jaotuse ülemise otsa neli võõrväärtust kuulusid ülemereterritooriumidele Guadeloupe, Martinique, Guajaana ja Réunion. Lisaks sellele ilmneb jooniselt 5, et kõige suurema imikusuremuskordajaga riikides (Rumeenia, Bulgaaria, Slovakkia ja Ungari) esinesid ka suhtelised suured erinevused sama riigi eri piirkondade vahel: neile kõigile oli iseloomulik, et pealinnapiirkonna imikusuremuskordaja oli riigi madalaim, jäädes riigi keskmisest oluliselt allapoole.

Seevastu suhteliselt madala imikusuremuskordajaga liikmesriikides jäi pealinnapiirkonna kordaja riigi keskmise lähedale. Suurimad erandid nimetatud reeglist olid Viin (ainus Austria piirkond, kus imikusuremuskordaja oli üle riigi keskmise) ja Praha (Tšehhi piirkondade kõige madalam imikusuremuskordaja). Oma riigi keskmisega võrreldes olid imikusuremuskordajad suhteliselt madalad ka Berliinis ja Stockholmis.

Oodatav eluiga

Kaart 7: oodatav eluiga sünnimomendil NUTS 2. tasandi piirkondade lõikes, 2012 (1)
(aastat) – Allikas: Eurostat (demo_r_mlifexp) ja (demo_mlexpec)

Suuresti tänu paranenud sotsiaalmajanduslikele ja keskkonnatingimustele, paremale ravile ja hooldusele on oodatav eluiga sünnimomendil viimase 50 aastaga ELis pikenenud keskmiselt umbes kümne aasta võrra. Kaardil 7 antakse ülevaade oodatavast elueast sünnimomendil NUTS 2. tasandi piirkondades 2012. aastal: kuigi kaardil esitatakse andmed kogurahvastiku kohta, on oluline märkida, et meeste ja naiste oodatav eluiga on jäänud märkimisväärselt erinevaks, vaatamata tõenditele kõnealuse sugudevahelise vahe järk-järgulisest vähenemisest enamikus ELi liikmesriikides.

Keskmiselt võib 2012. aastal sündinud eurooplane eeldada, et ta elab 80,3 aastat

Kaardilt 7 ilmneb, et EL-28 riikides oli keskmine oodatav eluiga 2012. aastal 80,3 aastat, kusjuures naistel oli see 83,1 aastat ja meestel 5,6 aastat vähem. Huvitav on märkida, et sugupoolte oodatava eluea suhteliselt suurele erinevusele vaatamata oli vahe eeldatavate tervena elatud aastate kategoorias märksa väiksem: EL-28 riigis 2012. aastal sündinud naine võib eeldada, et ta elab tervena (ilma tervisest tingitud piirangute ja puueteta) 61,9 aastat ja meeste vastav arv oli kõigest 0,6 võrra väiksem ehk 61,3 aastat.

ELis oli 16 NUTS 2. tasandi piirkonda, kus 2012. aasta oodatav eluiga sünnimomendil oli vähemalt 83,0 aastat, ning need jagunesid kõigest kolme liikmesriigi vahel: seitse Hispaania, viis Prantsusmaa ja neli Itaalia piirkonda. Enamik nimetatud piirkondi asub geograafiliselt lähestikku, ulatudes Hispaania pealinnapiirkonnast Hispaania põhjarannikuni ning läbi Lõuna-Prantsusmaa (ja Korsika) Kirde-Itaaliasse. Erandiks on Prantsusmaa pealinnapiirkond ja Prantsusmaa ülemereterritoorium Martinique. 2012. aasta pikim oodatav eluiga (NUTS 2. tasandi piirkondade seas) registreeriti Hispaania pealinnapiirkonnas Comunidad de Madrid (84,2 aastat).

Skaala teises otsas asus 47 NUTS 2. tasandi piirkonda, mis valdavalt paiknesid Ida-Euroopa riikides: Bulgaaria, Tšehhi Vabariik, Horvaatia, Ungari, Poola, Rumeenia ja Slovakkia. Peale nimetatute registreeriti oodatav eluiga alla 78,0 aasta (kaardi 7 kõige heledamad alad) EL-28 riikidest veel ainult kolmes Balti riigis (neist igaühte käsitatakse kõnealusel tasandil ühe piirkonnana), kahes Portugali piirkonnas (regiões autónomas da Madeira ja dos Açores) ning Edela-Šotimaal (Ühendkuningriik). Kõige lühem oodatav eluiga sünnimomendil registreeriti 2012. aastal (NUTS 2. tasandi piirkondade seas) Bulgaaria piirkonnas Severozapaden (72,9 aastat). Seega oli Severozapadeni ja Comunidad de Madridi piirkondade oodatava eluea vahe 11,3 aastat.

Andmed piirkondade kohta:

Comunidad de Madrid (ES30), Hispaania

Puerta de Europa, Madrid
Hispaania pealinnapiirkonnas Comunidad de Madrid oli 2012. aastal ELi kõigi NUTS 2. tasandi piirkondade kõige pikem oodatav eluiga sünnimomendil (84,2 aastat).
EL-28 riikide 2012. aasta keskmine oodatav eluiga (sünnimomendil) oli 80,3 aastat. Kõigis Hispaania NUTS 2. tasandi piirkondades oli oodatav eluiga nimetatud tasemest pikem ning kogu Hispaania keskmine oli 82,5 aastat – ELi liikmesriikide kõrgeim näitaja.
© Foto: Luis Garcia

Andmete allikad ja kättesaadavus

Eurostat kogub palju erinevaid demograafilisi andmeid: need hõlmavad riiklikku ja piirkondlikku rahvastikustatistikat, samuti andmeid mitmesuguste rahvastikusündmuste kohta, mis mõjutavad rahvaarvu, rahvastiku struktuuri ja eritunnuseid. Kõnealust statistikat võidakse kasutada mitmetes olulistes sotsiaal- ja majanduspoliitika valdkondades väga erinevate planeerimis-, seire- ja hindamistegevuste jaoks, näiteks eesmärgiga

analüüsida elanikkonna vananemist ja selle mõju jätkusuutlikkusele ja heaolule;
hinnata demograafiliste muutuste majanduslikku mõju;
arvutada suhtarve ja näitajaid elaniku kohta, näiteks piirkondlik SKP elaniku kohta, mille põhjal võidakse eraldada struktuurifondide vahendeid majanduslikult halvemal järjel olevatele piirkondadele;
töötada välja sisserände- ja varjupaigasüsteeme ning jälgida nende toimimist.

Loendustulemused ja rahvastikuandmete tõenäolised parandused

Käesolevas artiklis on esitatud 2014. aasta märtsi seisuga kasutatavad rahvastikuandmed. Enamiku riikide 2011. aasta ja hilisemates rahvastikuandmetes on arvestatud viimase (2011. aastal korraldatud) rahvaloenduse tulemustega. Mõnes riigis tehakse vastavalt Eurostati soovitustele 2014. aasta lõpuks parandused eelmise rahvaloenduse ja 2011. aasta loenduse vahelise perioodi rahvastikuandmete aegridades. Loenduseelse ja loendusjärgse rahvaarvu võrdlemisel (vt veebipõhise andmebaasi aegridades esinevaid lünki) võib ilmneda erinevusi, mis on osaliselt selgitatavad rahvastiku struktuuri muutustega ning osaliselt sellega, et käesoleva artikli kirjutamise ajaks ei olnud loenduseelsed rahvastikuandmed veel parandatud.

Näitajate määratlused

Vanadussõltuvusmäär on majanduslikult mitteaktiivses vanuses (käesolevas artiklis 65aastased ja vanemad) eakate inimeste ja tööealiste inimeste (tava kohaselt 15–64aastased) arvu suhe. Sõltuvusmäärade analüüsimisel on oluline märkida, et tööealise elanikkonna hulgas on märkimisväärne arv neid, kes on otsustanud mitte töötada (näiteks õpilased, väikelaste vanemad ja pereliikme hooldajad), ning lisaks leidub eriti majanduslanguse või surutise ajal palju inimesi, kes ei suuda tööd leida ja langevad tööjõust välja. Peale selle jätkab üha suurem osa eakaid töötamist ka pärast traditsiooniliselt pensionieaks peetud vanust, samas kui teised on ennast pensionipõlveks rahaliselt piisavalt kindlustanud nii, et neid võiks pigem käsitada iseseisvalt toime tuleva, mitte tööealisest elanikkonnast sõltuva rühmana.

Rahvastikumuutus on rahvaarvu erinevus perioodi (näiteks ühe kalendriaasta) lõpu ja alguse vahel. Positiivset rahvastikumuutust nimetatakse rahvastiku juurdekasvuks ja negatiivset rahvastikumuutust nimetatakse rahvastiku vähenemiseks. Rahvastikumuutused toimuvad kahe komponendi mõjul.

Loomulik iive on elussündide ja surmade arvu vahe. Positiivne iive ehk rahvastiku loomulik juurdekasv esineb juhul, kui elussündide arv ületab surmade arvu. Negatiivne iive ehk rahvastiku loomulik vähenemine esineb juhul, kui elussünde on vähem kui surmajuhte.
Rändesaldo (statistiliselt korrigeeritud) on üldise rahvastikumuutuse ja loomuliku iibe vahe. Seetõttu mõjutavad rändesaldo statistikat kõik statistilised ebatäpsused valemi mõlemas komponendis, eriti rahvastikumuutuses. Lisaks sisse- ja väljarände vahele võib statistiliselt korrigeeritud rändesaldo hõlmata ka muid kahe järjestikuse aasta 1. jaanuari vahelisel perioodil täheldatud rahvastikunäitajate muutusi, mida ei ole võimalik seostada sündide, surmade ega sisse- ja väljarändega.

Muutuse üldkordajad arvutatakse üldise rahvastikumuutuse, loomuliku iibe ja (statistiliselt korrigeeritud) rändesaldo kohta. Kõigil juhtudel võrreldakse aasta jooksul toimunud muutuse taset vaadeldava piirkonna keskmise elanike arvuga ning tulemus väljendatakse tuhande elaniku kohta.

Rahvastikusündmuste (sünnid ja surmad) üldkordaja on rahvastikusündmuse arvu ja piirkonna sama aasta keskmise rahvaarvu suhe, mida samuti väljendatakse tuhande elaniku kohta.

Summaarne sündimuskordaja on keskmine arvestuslik laste arv naise kohta tema elu jooksul, kui kehtiksid konkreetse aasta sündimuse vanuskordajad.

Imikusuremuskordaja on alla üheaastaste laste surmajuhtude arvu ja elussündide arvu suhe võrdlusaastal ning seda väljendatakse 1 000 elussünni kohta.

Oodatav eluiga sünnimomendil on arvestuslik keskmine aastate arv, mis vastsündinul oleks elada jäänud, kui tema kogu ülejäänud eluks jäävad suremuse näitajad samaks.

Kontekst

Pikka aega kestnud madala sündimuse tagajärjel on eeloleval kümnendil tööturule jõudvad nooremad kohordid varasemast palju väiksemad. Vaatamata tööhõive määra suurendamise püüetele võib tööealiste inimeste koguarv ELis hakata langema ning võimalik tööjõupuudus võib avaldada mõju majanduskasvule. Elutsükli teises otsas hakkavad beebibuumi perioodi kohordid pensionile jääma ning piirkondade poliitikakujundajad peavad tõenäoliselt tegelema kaasnevate sotsiaalsete muutustega, näiteks perekondade koosseisu teisenemisega, mis tuleb eriti selgelt esile üksi elavate eakate arvu suurenemises.

Kõige suuremad demograafilised probleemid ohustavad äärealasid, maapiirkondi ja postindustriaalseid piirkondi, mille rahvastik tõenäoliselt väheneb. Lisaks ida-lääne ja põhja-lõuna vastandustele mõjutavad rahvastikumuutuste territoriaalset mõõdet mitmed muud arengud, eriti

linna- ja maapiirkondade lahknevus olukorras, kus enamikus linnapiirkondades jätkub rahvastiku juurdekasv, samas kui paljude maapiirkondade elanike arv väheneb;
pealinnapiirkonna efekt, mille korral pealinn ja mõned seda ümbritsevad piirkonnad (näiteks suurte pealinnade Pariisi ja Londoni ümbrus) toimivad tõmbekeskustena tänu parematele töötamisvõimalustele.

Vananev Euroopa: rahvastikuprognoosid aastani 2050

Järgmise 35 aasta jooksul võib tõenäoliselt oodata Euroopa rahvastiku olulist vananemist. Eurostati rahvastikuprognooside põhistsenaarium (EUROPOP2013) aitab tõenäolisi arenguid konteksti asetada. Prognoosi kohaselt toob demograafiline nihe vanemaealise elanikkonna suunas kaasa selle, et üle 65aastaste inimeste arv EL-28 riigi rahvastikus kasvab 2013. aasta 18,2 % tasemelt 2050. aastaks 28,1 %ni samal ajal, kui tööealiste inimeste osatähtsus langeb 66,2 % tasemelt 56,9 %ni. Selle tagajärjel väheneb tööealiste inimeste rühm peaaegu 40 miljoni võrra. 65aastaste ja vanemate elanike arv ja osatähtsus suurenevad kiiresti kogu prognoosiperioodi jooksul nii, et 2050. aastaks on selles vanuserühmas peaaegu 150 miljonit inimest. Väga eakate inimeste (siinse määratluse kohaselt 80aastased ja vanemad) arv peaks kasvama veel kiiremini nii, et 2050. aastaks on see enam kui kahekordistunud ja jõudnud 57,3 miljonini. Eri vanuserühmades toimuvate kõnealuste suundumuste tagajärjel peaks demograafiline vanadussõltuvusmäär (65aastaste ja vanemate osatähtsus võrreldes 15–64aastastega) kasvama 2013. aasta alguse 27,5 % tasemelt 2050. aastaks peaaegu 50 %ni. See tähendaks, et vähem kui 40 aastaga tekib ELis olukord, kus iga 65aastase ja vanema isiku kohta ei ole enam ligikaudu neli, vaid on kaks tööealist inimest.

Allikas: Eurostat (veebiandmete kood: proj_13npms)

Selliste suurte struktuursete muutuste tõttu ELi rahvastikus ei ole üllatav, et poliitikakujundajad on tulevaste arengute pärast mures. Majanduskasvu strateegias „Euroopa 2020” keskendutakse viiele eesmärgile tööhõive, innovatsiooni, hariduse, vaesuse vähendamise ja kliima/energia valdkonnas. Nende saavutamiseks kasutatakse seitset juhtalgatust, millest enamus on mingil moel seotud ka demograafiliste probleemidega. Strateegia „Euroopa 2020” ja selle juhtalgatuste rakendamine sõltub ühtekuuluvuspoliitika raames eraldatavatest rahalistest vahenditest, sealhulgas eraldistest demograafilise muutuse ja vananemisega seotud probleemide lahendamiseks. Lisateave strateegia „Euroopa 2020” mõju kohta ELi piirkondadele: sissejuhatav artikkel.

Lisaks juhtalgatusele „Innovaatiline liit” (vt allpool) edendatakse strateegia „Euroopa 2020” juhtalgatusega digitaalarengu tegevuskava (inglise keeles) eakamate ühiskonnaliikmete digitaalset kirjaoskust ja IT-süsteemide juurdepääsetavust ning juhtalgatusega uute oskuste ja töökohtade tegevuskava toetatakse tööea pikendamist elukestva õppe ning terve ja aktiivse vananemise abil. Juhtalgatuses vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa tegevusprogramm käsitletakse sotsiaalkaitse- ja pensionisüsteemide piisavust ja kestlikkust ning vajadust tagada piisav sissetulekutoetus ja tervishoiusüsteemide kättesaadavus.

Täisväärtusliku eluperioodi pikendamist käsitlev Euroopa innovatsioonipartnerlus

Innovatsioonipartnerlused on osa majanduskasvu strateegia „Euroopa 2020” juhtalgatusest „Innovaatiline liit” (inglise keeles). Partnerlused annavad võimaluse tuua kokku ELi, riikliku ja piirkondliku tasandi avaliku ja erasektori osapooli, et lahendada näiteks kliimamuutuste, energiajulgeoleku, toiduga kindlustatuse, tervishoiu ja elanikkonna vananemisega seotud probleeme. Nimetatud probleemidega kaasneb ka uusi ettevõtlusvõimalusi ning partnerluste eesmärk on anda ELile eelis seoses esimesena vastavatele turgudele sisenemisega.

Täisväärtusliku eluperioodi pikendamist käsitlev Euroopa innovatsioonipartnerlus algatati 2011. aastal eesmärgiga pikendada 2020. aastaks iga eurooplase keskmist tervena elatud aastate arvu kahe aasta võrra. Sellega tahab innovatsioonipartnerlus

võimaldada eakatel inimestel elada tervena, aktiivselt ja iseseisvalt;
parandada sotsiaal- ja tervishoiusüsteemide kestlikkust ja tõhusust;
kasvatada ELis ja maailmas vananemisega seotud uuenduslike toodete ja teenuste turgu ning suurendada sellealast konkurentsivõimet, luues nii ettevõtjatele uusi võimalusi.

Lisateave: European innovation partnership on active and healthy ageing (inglise keeles)

Rahvastikumuutusi ja rahvastiku struktuuri käsitlevat statistikat kasutatakse üha enam poliitikakujunduse toetamiseks ning selleks, et jälgida demograafilist käitumist poliitilises, majanduslikus, sotsiaalses või kultuurilises kontekstis. Euroopa Parlament võttis vastu resolutsiooni demograafiliste muutuste ja nende tagajärgede kohta ELi tulevasele ühtekuuluvuspoliitikale (2013/C 153 E/02), milles rõhutatakse, et piirkondade demograafiliste muutuste kohta tuleb koguda statistilisi andmeid ning demograafilisi muutusi tuleks arvesse võtta tulevase ühtekuuluvuspoliitika ühe horisontaalse eesmärgina. Kuigi demograafiliste muutustega kaasneb kahtlemata suuri probleeme, öeldakse resolutsioonis veel, et demograafilised muutused võivad pakkuda võimalusi uute turgude leidmiseks, taristu arendamiseks ja vanema põlvkonna vajadustele sobivate toodete väljatöötamiseks.