Archive:Valitsemissektori finantsstatistika

Andmed 21. oktoobri 2014. aasta seisuga. Viimased andmed: Täiendav Eurostati teave, põhitabelid ja andmebaas. Artikli kavandatud uuendamine: juuli lõpp 2015.

Joonis 1: Valitsemissektori eelarvepositsioon, 2012 ja 2013 (¹)
(konsolideeritud valitsemissektori netolaenuandmine/netolaenuvõtmine, % SKPst) - Allikas: Eurostat (tec00127)

Tabel 1: Valitsemissektori eelarvepositsioon ja valitsemissektori võlg, 2010–2013 (¹)
(% SKPst) - Allikas: Eurostat (tec00127) ja (tsdde410)

Joonis 2: Valitsemissektori võlg, 2012 ja 2013 (¹)
(valitsemissektori konsolideeritud võlg, % SKPst) - Allikas: Eurostat (tsdde410)

Joonis 3: Muudatused kogukuludes ja kogutuludes, 2010–2013 (¹)
(% SKPst) - Allikas: Eurostat (gov_10a_main)

Joonis 4: Muudatused kogukuludes ja kogutuludes, 2010–2013 (¹)
(miljardit eurot) - Allikas: Eurostat (gov_10a_main)

Joonis 5: Valitsemissektori tulud ja kulud, 2013 (¹)
(% SKPst) - Allikas: Eurostat (gov_10a_main)

Joonis 6: Kogutulude struktuur, 2013 (¹)
(% kogutuludest) - Allikas: Eurostat (gov_10a_main)

Joonis 7: Valitsemissektori tulude peamised koostisosad, 2013 (¹)
(% kogutuludest) - Allikas: Eurostat (gov_10a_main)

Joonis 8: Kogukulude struktuur, 2013 (¹)
(% kogukuludest) - Allikas: Eurostat (gov_10a_main)

Joonis 9: Valitsemissektori kulude peamised koostisosad, 2013 (¹)
(% kogukuludest) - Allikas: Eurostat (gov_10a_main)

Joonis 10: Maksude ja sotsiaalmaksete peamised liigid, EL 28, 2010–2013 (¹)
(% SKPst) - Allikas: Eurostat (gov_10a_main)

Joonis 11: Maksude ja sotsiaalmaksete peamised liigid, 2013 (¹)
(% SKPst) - Allikas: Eurostat (gov_10a_main)

Selles artiklis uuritakse valitsemissektori peamiste finantsnäitajate kujunemist Euroopa Liidus (EL) ja euroalal (EA 18). Eelkõige vaadeldakse (valitsemissektori) eelarve puudujääki, valitsemissektori võlga, valitsemissektori tulusid ja kulusid, samuti valitsemissektori tulude peamiseks allikaks olevaid makse ja sotsiaalmakseid.

Kõnealune statistika on ülioluline näitaja liikmesriigi majanduse elujõulisuse kindlakstegemisel. Kooskõlas ELi stabiilsuse ja kasvu paktiga kohustusid liikmesriigid hoidma riigi eelarvepuudujääki ja võlga allpool teatavat taset: liikmesriigi valitsemissektori eelarve puudujääk ei tohi ületada -3 % riigi sisemajanduse koguproduktist (SKP), samal ajal kui valitsemissektori võlg ei tohi ületada 60 % SKPst. Kui liikmesriik neid piiranguid ei järgi, siis algatatakse tema vastu ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlus. See hõlmab mitmesuguseid samme, sealhulgas karistuste määramise võimalust, et innustada asjaomast liikmesriiki sellise olukorra parandamiseks vajalikke meetmeid võtma. Samad eelarvepuudujäägi ja võlapiirangud kehtivad ka majandus- ja rahaliidu jaoks ja seega ka euro kasutuselevõtu suhtes. Peale selle hõlmab majandus- ja tööhõive koondsuuniste (mida muudeti tööhõive ja majanduskasvu strateegia „Euroopa 2020” osana) viimane versioon suuniseid riigi rahanduse kvaliteedi ja jätkusuutlikkuse tagamise kohta.

Peamised statistilised näitajad

Võrreldes 2012. aastaga vähenes 2013. aastal valitsemissektori eelarve puudujääk (konsolideeritud valitsemissektori võetud netolaenu osakaal SKPs) nii EL 28-s kui ka euroalal (EA 18), samal ajal kui valitsemissektori võlg suurenes (nii võrrelduna SKPga kui ka absoluutarvudes).

Valitsemissektori eelarve puudujääk

EL 28 valitsemissektori eelarve puudujäägi suhe SKPsse vähenes –4,2 %-lt 2012. aastal –3,2 %-ni 2013. aastal ning euroalal (EA 18) kahanes see näitaja –3,6 %-lt –2,9 %-ni. Luksemburgis ja Saksamaal oli valitsemissektori eelarve 2013. aastal väikeses ülejäägis. Peale selle teatasid 16 ELi liikmesriiki (Belgia, Bulgaaria, Tšehhi Vabariik, Taani, Eesti, Itaalia, Läti, Leedu, Ungari, Malta, Madalmaad, Austria, Rumeenia, Slovakkia, Soome ja Rootsi) 2013. aastal eelarvepuudujäägist, mis ei ületanud –3,0 % SKPst (vt joonis 1).

2013. aastal ületas eelarvepuudujäägi suhe SKPsse –3,0 % SKPst kümnes ELi liikmesriigis, suurim valitsemissektori eelarve puudujääk (% SKPst) oli Sloveenias (–14,6 %), Kreekas (–12,2 %) ja Hispaanias (–6,8 %). Kõigis kümnes liikmesriigis, kelle eelarvepuudujäägi suhe SKPsse ületas –3,0 % SKPst, oli –3,0 % ületav eelarvepuudujääk ka kõigil kolmel eelnenud aastal, seega kogu tabelis 1 näidatud aruandeperioodi jooksul.

Valitsemissektori eelarve puudujääk (SKP suhtes) vähenes 2013. aastal 2012. aastaga võrreldes 17 liikmesriigis. Ühes liikmesriigis – Saksamaal – oli ülejääk 2013. aastal ja 2012. aastal sama, samas kui Luksemburgis ülejääk 2013. aastal veidi suurenes. Ülejäänud üheksas liikmesriigis oli 2013. aastal suurem eelarvepuudujääk kui 2012. aastal.

Valitsemissektori võlg

EL 28-s suurenes valitsemissektori võla suhe SKPsse 83,5 %-lt 2012. aasta lõpus 85,4 %-ni 2013. aasta lõpus ning euroalal (EA 18) suurenes see näitaja 89,0 %-lt kuni 90,9 %-ni. Kokku oli 2013. aastal võlasuhe üle 60 % SKPst 16 ELi liikmesriigis. 2013. aasta lõpus teatasid väikseimast võla ja SKP suhtest Eesti (10,1 %), Bulgaaria (18,3 %) ja Luksemburg (23,6 %) (vt joonis 2).

2013. aastal kasvas valitsemissektori võla suhe SKPsse võrreldes 2012. aastaga 22 ELi liikmesriigis, samal ajal kui valitsemissektori võla suhe vähenes kuues liikmesriigis: Taanis, Saksamaal, Lätis, Leedus, Ungaris ja Austrias. Võla suhe suurenes ajavahemikus 2012–2013 kõige rohkem Küproses (22,7 %), Kreekas (18,0 %), Sloveenias (17,0 %) ja Horvaatias (11,3 %).

Valitsemissektori tulud ja kulud

Valitsemissektori tähtsust majandusele võib mõõta valitsemissektori kogutulude ja -kulude osatähtsusega SKPs. 2013. aastal moodustasid valitsemissektori kogutulud EL 28-s 45,3 % SKPst (suurenedes 44,6 %-lt SKPst 2012. aastal) ja kogukulud 48,5 % SKPst (vähenedes 48,9 %-lt 2012. aastal). Euroalal (EA 18) moodustasid valitsemissektori kogukulud 2013. aastal 49,4 % SKPst ja kogutulud 46,5 % SKPst (vt joonis 3).

Absoluutarvudes suurenesid valitsemissektori kogukulud ajavahemikus 2010–2013 aeglaselt nii ELis kui ka euroalal (vt joonis 4). Kogutulud suurenesid ühtlases tempos kogu ajavahemiku 2010–2013 jooksul. Kuigi valitsemissektori kogukulud suurenesid EL 28-s vaatlusaluse ajavahemiku jooksul kokku 184 miljardit eurot (= 184 000 miljonit eurot), suurenesid valitsemissektori kogutulud EL 28-s 565 miljardit eurot.

Valitsemissektori kulude ja tulude tase on liikmesriigiti väga erinev (vt joonis 5). 2013. aastal oli kõige suurem valitsemissektori kombineeritud tulude ja kulude osatähtsus SKPs (üle 100 %) Soomes, Taanis, Prantsusmaal, Kreekas, Belgias, Rootsis, Sloveenias ja Austrias. Kreeka ja Sloveenia puhul olid eriti suured valitsemissektori kulud suuresti tingitud finantsasutuste toetamiseks võetud sekkumismeetmetest. Suhteliselt madalast kombineeritud määrast (alla 80 % SKPst) teatas kaheksa liikmesriiki: Rumeenia, Leedu, Läti, Iirimaa, Bulgaaria, Eesti, Küpros ja Slovakkia.

Kõikjal EL 28-s koosnevad valitsemissektori kogutulud peamiselt maksudest ja sotsiaalmaksetest (vt joonis 6). 2013. aastal moodustasid maksud 58,4 % EL 28 kogutuludest ja 55,4 % euroala (EA 18) kogutuludest, samal ajal kui sotsiaalmaksed moodustasid 29,8 % EL 28 kogutuludest ja 33,2 % euroala (EA 18) kogutuludest. ELi liikmesriike eraldi vaadeldes selgub, et eri tululiikide suhteline osatähtsus oli riigiti väga erinev. Näiteks 2013. aastal moodustasid maksud Slovakkias, Madalmaades, Tšehhi Vabariigis, Leedus ja Sloveenias alla 50 % valitsemissektori tuludest , ent Taanis moodustasid need 85,3 % ja Rootsis 76,9 % valitsemissektori tuludest (vt joonis 7).

2013. aastal moodustas EL 28-s valitsemissektori kuludest suurima osa sissetulekute ümberjagamine sotsiaalsete siirete näol kas raha või loonusena (vt joonised 8 ja 9). Sotsiaalsed siirded (sotsiaalhüvitised ja mitterahalised sotsiaalsiirded – ostetud turutoodang) moodustasid 43,3 % EL 28 ja 46,5 % euroala (EA 18) kogukuludest. Hüvitised töötajatele moodustasid EL 28-s 21,4 % ja euroalal (EA 18) 21,0 % valitsemissektori kuludest. Makstud omanditulu, millest ülekaalukalt suurima osa moodustasid intressimaksed, moodustas EL 28-s 5,6 % ja euroalal (EA 18) 5,7 % valitsemissektori kuludest.

Valitsemissektori peamised tulud saadakse jooksvatest tulu- ja omandimaksudest jne, tootmis- ja impordimaksudest ning netosotsiaalmaksetest, kusjuures kapitalimaksud moodustasid 2013. aastal vaid 0,3 % EL 28 SKPst. 2013. aastal ulatusid tootmis- ja impordimaksud, omandimaksud jne 13,3 %-ni SKPst, jooksvad tulumaksud, omandimaksud jne 12,8 %-ni SKPst ning netosotsiaalmaksed 13,5 %-ni SKPst. Nende kolme maksukategooria suhtelised osad SKPs suurenesid ajavahemikus 2010–2013, kasv jooksvates tulumaksudes, omandimaksudes jne oli seejuures kõige suurem (vt joonis 10).

2013. aastal valitsesid ELi liikmesriikide maksutulude struktuuris märkimisväärsed erinevused (vt joonis 11). Ootuspäraselt kogusid need riigid, kes teatasid suhteliselt suurtest kulutustest, ka rohkem makse (osatähtsus SKPs). Näiteks registreeriti 2013. aastal suurim peamist liiki maksudest ja sotsiaalmaksetest saadud tulude suhe SKPsse Taanis (48,6 %). Järgnesid Prantsusmaa ja Belgia (vastavalt 47,1 % ja 46,2 %). Sellise tulu osakaal SKPst oli alla 30 % kolmes ELi liikmesriigis: Leedus, Rumeenias ja Bulgaarias.

Andmete allikad ja kättesaadavus

Ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse tingimuste kohaselt on ELi liikmesriigid kohustatud esitama Euroopa Komisjonile statistika oma valitsemissektori eelarve puudujäägi ja võla kohta igal aastal enne 1. aprilli ja 1. oktoobrit. Lisaks sellele kogub Eurostat üksikasjalikumat teavet riikide rahanduse kohta Euroopa arvepidamissüsteemi edastamiskava raames, mille tulemusena esitatakse andmed rahvamajanduse arvepidamise kohta. Eurostatile esitatakse valitsemissektori kohta kogutud koondandmed kaks korda aastas. Statistika valitsemisfunktsioonide (COFOG) ning üksikasjalik teave maksude ja sotsiaalmaksete laekumise kohta tuleks seevastu edastada vastavalt ühe aasta või üheksa kuu jooksul pärast vaatlusperioodi lõppu.

Käesolevas artiklis esitatud andmed on kooskõlas valitsemissektori peamiste tulu- ja kuluartiklitega, mis on koostatud rahvamajanduse arvepidamise süsteemi (ESA 2010) alusel. Erinevus kogutulu ja kogukulu vahel – sealhulgas kapitalikulud (eelkõige kapitali kogumahutus põhivarasse) – on võrdne valitsemissektori netolaenuandmisega/netolaenuvõtmisega, mis on ühtlasi ka valitsuse mittefinantskontode tasakaalustav kirje.

Valitsemissektori kirjeldus

Valitsemissektor hõlmab institutsionaalseid üksusi, mis on turuvälised tootjad, kelle toodang on mõeldud individuaalseks ja kollektiivseks tarbimiseks, ning mida rahastatakse kohustuslikest maksetest, mida teevad teistesse sektoritesse kuuluvad üksused, ja institutsionaalseid üksusi, mille põhitegevuseks on rahvatulu ja rikkuse ümberjaotamine (ESA 2010 punkt 2.111). Valitsemissektor on jagatud neljaks allsektoriks: keskvalitsus, piirkondlik valitsus (kui see on asjakohane), kohalik omavalitsus ja sotsiaalkindlustusfondid (kui need on asjakohased).

Peamiste näitajate määratlused

Valitsemissektori eelarve seisundit määratletakse kui valitsemissektori netolaenuandmist/netolaenuvõtmist, millest on teatatud ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse eesmärgil, väljendatuna SKP suhtes. Ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse protokolli kohaselt tähendab valitsemissektori võlg valitsemissektori kogu täitmata võlakohustuse konsolideeritud nimiväärtust aasta lõpus.

Valitsemissektori tulud koosnevad peamiselt maksudest, sotsiaalmaksetest ning müügi- ja omanditulust. Euroopa rahvamajanduse ja regionaalse arvepidamise süsteemi (ESA 2010) kohaselt liigitatakse valitsemissektori tulud järgmiselt: turutoodang, toodang, mis on toodetud enda lõpptarbeks, maksed seoses muu turuvälise toodanguga, tootmis- ja impordimaksud, muud tootesubsiidiumid, omanditulu, jooksvad tulumaksud, omandimaksud jne, netosotsiaalmaksed, muud jooksvad siirded ja kapitalisiirded.

Valitsemissektori kulud koosnevad peamiselt hüvitistest (valitsemissektori) töötajatele, sotsiaaltoetustest (sotsiaaltoetused ja mitterahalised sotsiaalsiirded valitsemissektori ja kodumajapidamisi teenindavate kasumitaotluseta institutsioonide sektori ostetud turutoodang), valitsemissektori võla intressidest, subsiidiumidest ja kapitali kogumahutusest põhivarasse. Valitsemissektori kogukulusid määratletakse Euroopa rahvamajanduse ja regionaalse arvepidamise süsteemis (ESA 2010) järgmiselt: vahetarbimine, kapitali kogumahutus põhivarasse, hüvitised töötajatele, muud tootmismaksud, subsiidiumid, omanditulu, jooksvad tulumaksud, omandimaksud jne, muud sotsiaaltoetused kui mitterahalised sotsiaalsiirded, mitterahalised sotsiaalsiirded (ostetud turutoodang), kohandused pensioniõiguste muutuste arvessevõtmiseks, muud jooksvad siirded, kapitalisiirded ja tehingud mittetoodetud varaga.

ESA 2010 raames esitatud valitsemissektori peamised koondnäitajad peavad olema konsolideeritud teatavate rahvamajanduse arvepidamise tehingute jaoks, mis tähendab, et valitsemissektorisisesed institutsionaalsete üksuste vahel toimunud konkreetsed tehingud – omanditulu, muud jooksvad siirded ja kapitalisiirded – jäetakse välja või neid ei kajastata. Nende tehingute jaoks tuleks allsektorite andmed konsolideerida igas allsektoris, kuid mitte allsektorite vahel. Seega peaks sektori tasandi andmed olema võrdsed allsektorite andmete summaga, välja arvatud omanditulu, muid jooksvaid siirdeid ja kapitalisiirdeid hõlmavad kirjed, mis konsolideeritakse. Viimati nimetatud kirjete ja sellest tulenevalt ka kogutulude ja kogukulude puhul peaks allsektorite summa ületama sektori väärtust.

Maksud ja sotsiaalmaksed vastavad tuludele, mis laekuvad (kas raha või loonusena) keskvalitsuse, piirkondliku ja kohaliku omavalitsuse ning sotsiaalkindlustusfondide eelarvesse. Need lõivud (mida üldiselt nimetatakse maksudeks) on jaotatud kolme peamisesse rühma:

tulu- ja omandimaksud jne, sealhulgas kõik kohustuslikud maksed, mida valitsemissektor kogub perioodiliselt ettevõtete ja kodumajapidamiste tuludelt ja varalt;
tootmis- ja impordimaksud, sealhulgas kõik kohustuslikud maksed, mida valitsemissektor kogub kaupade ja teenuste tootmiselt ja impordilt, tööhõivelt, maa, ehitiste või muu tootmises kasutatud vara omandiõiguselt või kasutamiselt;
netosotsiaalmaksed, k.a tööandjate ja kodumajapidamiste tegelikud sotsiaalmaksed, samuti arvestuslikud sotsiaalmaksed, mis on samaväärsed otseselt tööandjate makstavate sotsiaaltoetustega, lisaks kaks arvestuslikku ühikut (kodumajapidamiste sotsiaalmaksete täiendused ja sotsiaalkindlustusskeemi teenustasud).

Kontekst

Finants- ja majanduskriis on põhjustanud paljudele Euroopa valitsustele tõsiseid raskusi. Peamised probleemid on seotud riikide haldusasutuste suutlikkusega teenindada oma laenumakseid, võtta vajalikke meetmeid avaliku sektori kulude kontrolli alla saamiseks ning püüda samal ajal majanduskasvu edendada.

Stabiilsuse ja kasvu pakti eesmärk on tagada, et majandusareng ELi ja eelkõige euroala riikides toimuks enam-vähem ühtlases tempos. Lisaks sellele soovitakse stabiilsuse ja kasvu paktiga tagada, et ELi liikmesriigid ei võtaks poliitikameetmeid, mis toetaksid ülemääraselt nende enda majandust, tehes seda teiste arvelt. Stabiilsuse ja kasvu pakti kaks peamist põhimõtet on, et valitsemissektori eelarve puudujääk (kavandatud või tegelik) ei tohi ületada –3 % SKPst ja valitsemissektori võla suhe SKPsse ei tohiks olla suurem kui 60 % (või see peaks langema nimetatud taseme poole). Stabiilsuse ja kasvu pakti tugevdati märkimisväärselt 2011. aastal, nagu ka ELi majanduse juhtimist tervikuna.

ELi liikmesriigid esitavad igal aastal Euroopa Komisjonile üksikasjaliku teabe oma majanduspoliitika ja riigi rahanduse seisukorra kohta. Euroala riigid esitavad sellise teabe stabiilsusprogrammide raames, samas kui teised liikmesriigid teevad seda lähenemisprogrammide kaudu. Euroopa Komisjon hindab, kas sellised tegevussuunad on kooskõlas kokkulepitud majanduslike, sotsiaalsete ja keskkonnaalaste eesmärkidega, ning kui komisjoni arvates on eelarvepuudujääk muutumas liiga suureks, võib ta esitada riigile sellekohase hoiatuse. Selle meetme põhjal võib nõukogu teha järelduse, et riigis eksisteerib ülemäärane eelarvepuudujääk, mille likvideerimiseks tuleb ette näha asjakohane tähtaeg.