Archive:Palk ja tööjõukulud

Andmed 2019. aasta juuni seisuga.

Artikli kavandatud uuendamine: juuli 2020.

Highlights

Tweet

2018. aastal oli keskmine tööjõukulu tunnis ELis 27,4 eurot ja euroalal 30,6 eurot.

Tweet

2018. aastal ulatus ELis keskmine tööjõukulu tunnis 5,4 eurost Bulgaarias kuni 43,5 euroni Taanis.

[[File:Wages and labour costs-interactive_FP2019-ET.XLSX]]

Hinnangulised tööjõukulud tunnis, 2018

• Kogu majandus (v.a põllumajandus ja avalik haldus); vähemalt 10 töötajaga ettevõtted. Esialgsed andmed.
• Allikas: Eurostat (veebipõhine andmekood: lc_lci_lev)

Selles artiklis võrreldakse ja vastandatakse palganäitajaid ja tööjõukulusid (tööandja personalikulud) Euroopa Liidu (EL) liikmesriikides ja ELi kandidaatriikides ning Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsiooni (EFTA) riikides.

Tööjõul on majanduse toimimises oluline roll. Ettevõtjate seisukohast tähendab see kulusid (tööjõukulud), mis ei hõlma üksnes töötajate palku, vaid ka mittepalgalisi kulusid, peamiselt tööandja makstavaid sotsiaalkindlustusmakseid. Seega on tööjõukuludel määrav roll ettevõtjate konkurentsivõimes, kuigi seda mõjutavad ka kapitalikulu (nt laenuintressid ja omakapitali dividendid) ja hinnavälised tegurid, nagu ettevõtlusvaim, oskused ja tööviljakus, innovatsioon ja kaubamärgi/toote positsioneerimine turul.

Full article

Tööjõukulude komponendid

Töötajate jaoks on töö eest saadav hüvitis, mida sagedamini nimetatakse palgaks või töötasuks, üldiselt nende peamine sissetulekuallikas, mis mõjutab seetõttu oluliselt nende kulutamis- ja/või säästmisvõimet. Brutopalk/-töötasu sisaldab töötaja makstavaid sotsiaalmakseid, netotöötasu arvutamisel aga arvatakse need maksed ja riigile tasutavad summad (nt tulumaks) maha. Kuna maksude suurus sõltub üldiselt leibkonna sissetulekust ja koosseisust, arvutatakse netotöötasu mitme tüüpilise leibkonna kohta.

Diagramm 1 annab ülevaate netotöötasu, brutotöötasu/-palga ja tööjõukulude vahelistest seostest.

Diagramm 1. Tööjõukulude komponendid

Tööjõukulud

2018. aastal oli EL 28s keskmine tööjõukulu tunnis hinnanguliselt 27,4 eurot ja euroalal (EA 19) 30,6 eurot. See keskmine näitaja ei kajasta aga märkimisväärseid erinevusi ELi liikmesriikide vahel, kus tööjõukulud tunnis ulatusid 5,4 eurost Bulgaarias 43,5 euroni Taanis (vt joonis 1); Norras oli keskmine näitaja veelgi suurem (50,0 eurot).</newarticle>

Joonis 1. Hinnangulised tööjõukulud tunnis, 2018
(eurodes)
Allikas: Eurostat (lc_lci_lev)

Tööjõukulud koosnevad palgakuludest ja mittepalgalistest kuludest, nagu tööandja sotsiaalmaksed. 2018. aastal oli mittepalgaliste kulude osatähtsus tööjõukuludes kõigis majandusharudes EL 28s 23,7 % ja euroalal 25,6 %. Ka mittepalgaliste kulude osatähtsus oli ELi liikmesriikides väga erinev. Mittepalgaliste kulude osatähtsus kogu palgakuludes oli suurim Prantsusmaal (32,6 %), Rootsis (32,3 %), Leedus (29,2 %) ja Itaalias (28,4 %), väikseim osatähtsus registreeriti Maltal (6,1 %), Luksemburgis (11,1 %), Taanis (14,1 %), Horvaatias (15,3 %) ja Iirimaal (15,4 %).

Brutopalk/-töötasu

Mediaantöötasu

Brutotöötasu moodustab tööjõukulude suurima osa. 2014. aastal registreeriti suurim mediaanbrutotunnitasu Taanis (25,52 eurot), millele järgnesid Iirimaa (20,16 eurot), Rootsi (18,46 eurot), Luksemburg (18,38 eurot), Belgia (17,32 eurot) ja Soome (17,24 eurot). Seevastu väikseim mediaanbrutotunnitasu registreeriti Bulgaarias (1,67 eurot) ja Rumeenias (2,03 eurot), millele järgnesid Leedu (3,11 eurot), Läti (3,35 eurot) ja Ungari (3,59 eurot). Teiste sõnadega, eurodes arvestatuna oli suurim mediaanbrutotunnitasu ELi liikmesriikides 15 korda suurem kui väikseim mediaanbrutotunnitasu; hinnatasemega korrigeerituna (konverteerides selle ostujõu standardile) oli suurim keskmine näitaja väikseimast keskmisest näitajast viis korda suurem ning skaala kummaski otsas olid jällegi Taani ja Bulgaaria.

Joonis 2. Mediaanbrutotunnitasu, kõik töötajad
(v.a praktikandid), 2014
Allikas: Eurostat (earn_ses_pub2s)

Madalapalgalised

Madalapalgalisteks peetakse töötajaid, kes teenivad kuni kaks kolmandikku riigi mediaanbrutotunnitasust. 2014. aastal oli EL 28s madalapalgalisi 17,2 % töötajatest, samas kui euroalal oli nende osakaal 15,9 %. Madalapalgaliste osakaal oli ELi liikmesriikides 2014. aastal väga erinev: nende osakaal oli suurim Lätis (25,5 %), Rumeenias (24,4 %), Leedus (24,0 %) ja Poolas (23,6 %), millele järgnesid Horvaatia (23,1 %), Eesti (22,8 %), Saksamaa (22,5 %) ja Kreeka (21,7 %). Seevastu oli madalapalgalisi alla 10 % töötajatest Rootsis (2,6 %), Belgias (3,8 %), Soomes (5,3 %), Taanis (8,6 %), Prantsusmaal (8,8 %) ja Itaalias (9,4 %).

Joonis 3. Madalapalgalised – töötajad
(v.a praktikandid), kes teenivad kuni kaks kolmandikku mediaanbrutotunnitasust, 2014
(% töötajatest)
Allikas: Eurostat (earn_ses_pub1s)

Sooline palgalõhe

Korrigeerimata sooline palgalõhe on oluline näitaja, millega mõõdetakse meeste ja naiste keskmise sissetuleku erinevusi ELis. 2017. aastal maksti EL 28s tervikuna naistele keskmiselt 16,0 % vähem palka kui meestele, euroalal oli see vahe 16,1 %. Kõige vähem erines sugupoolte keskmine palk Rumeenias, Itaalias, Luksemburgis, Belgias, Poolas ja Sloveenias (kõikides neis riikides oli vahe alla 10 %). Sooline palgalõhe oli suurim Eestis (25.6 %), the Tšehhis (21.1 %), Saksamaal (21.0 %) ja Ühendkuningriigis (20.8 %) – vt joonis 4.

Joonis 4. Korrigeerimata sooline palgalõhe, 2017
(mees- ja naissoost töötajate keskmise brutotunnitasu protsentuaalne erinevus protsendina meestöötajate brutotöötasust)
Allikas: Eurostat (earn_gr_gpgr2)

Soolist palgalõhet võivad põhjustada mitmed tegurid, näiteks erinevused tööturul osalemise määras, valdavalt mees- või naistöötajatega ametite ja tegevusalade erinevused, osalise tööajaga töötavate meeste ja naiste erinev arv, samuti eraettevõtete ja riigiasutuste personaliosakondade suhtumine karjääriedendamisse ning tasustamata puhkusesse ja/või rasedus- ja sünnituspuhkusesse ning lapsehoolduspuhkusesse. Mõned soolist palgalõhet vähemalt osaliselt seletada võivad olulised tegurid on meeste ja naiste valdkondlik ja tööalane segregatsioon, haridus ja koolitus, teadlikkus ja läbipaistvus ning otsene diskrimineerimine. Sooline palgalõhe kajastab ka muud ebavõrdsust, eelkõige naiste sageli ebaproportsionaalselt suurt rolli perekondlike kohustuste täitmisel ja sellega seotud raskusi töö- ja eraelu ühitamisel. Paljud naised töötavad osalise tööajaga või ebatüüpilise lepingu alusel: kuigi see võimaldab neil tööturule jääda ja samal ajal perekondlikke kohustusi täita, võib sel olla negatiivne mõju nende palgale, karjäärivõimalustele, edutamisväljavaadetele ja pensionile.

Netosissetulek ja maksukoormus

Kõik andmed põhinevad OECD poolt välja töötatud üldtunnustatud mudelil, mille näitajad on saadud riiklikest allikatest (täpsem teave mudeli kohta veebisaidil OECD - Benefits and wages).

Netosissetulek

Teave netosissetuleku kohta täiendab brutotöötasu andmeid seoses kasutada jääva sissetulekuga pärast seda, kui brutosummast on maha arvatud tulumaks ja töötaja sotsiaalkindlustusmaksed ning lastega leibkondade puhul on lisatud peretoetused (ülalpeetavate laste eest makstavad rahasummad).

2018. aastal ulatus ettevõtlusmajanduse töötaja keskmisest töötasust 100 % teeniva lasteta üksikisiku netosissetulek 5 500 eurost Bulgaarias 41 900 euroni Luksemburgis. Neis kahes ELi liikmesriigis registreeriti ka ühe palgasaaja ja kahe lapsega abielupaaride vastavalt väikseim (6 100 eurot) ja suurim (56 300 eurot) keskmine netosissetulek (vt joonis 5).

Joonis 5. Aastane netosissetulek, 2018
(eurodes)
Allikas: Eurostat (earn_nt_net)

Kahe töölkäijaga abielupaaride puhul (kus mõlemad saavad töötaja keskmist töötasu) registreeriti suurim aastane netosissetulek Luksemburgis: 93 400 eurot kahe lapsega paaridel ja 85 800  eurot lasteta paaridel. Väikseim netosissetulek registreeriti Bulgaarias: 11 100 eurot kahe lapsega paaridel ja veidi alla 11 000 lasteta paaridel.

Maksukoormus

Maksumäära näitajate (tööjõukulude maksukiil, töötuse lõks ja madala palga lõks) eesmärk on jälgida töötamise atraktiivsust. Tabelis 1 esitatakse maksumäära näitajad lasteta üksikisikust madalapalgalise töötaja kohta, kes teenib kaks kolmandikku (täpsemalt 67 %) ettevõtlusmajanduse (NACE Rev. 2, jaod B–N) töötaja keskmisest sissetulekust.

Esimese näitaja (tööjõukulude maksukiil) abil mõõdetakse seda, kui suure osa tööjõukuludest moodustavad maksud ja sotsiaalkindlustusmaksed. Maksukiilu määratletakse kui brutotöötasu suhtes kohaldatavat tulumaksu, millele on liidetud töötaja ja tööandja makstavad sotsiaalkindlustusmaksed, väljendatuna protsendina kogutööjõukuludest. 2018. aastal oli EL 28s maksukiil 38,2 % (euroalal 40,9 %). Madalapalgaliste maksukoormus oli 2018. aastal suurim Belgias, Tšehhis, Saksamaal, Prantsusmaal, Itaalias, Ungaris, Austrias ja Rootsis (kõigis üle 40,0 %). Madalapalgaliste väikseim maksukoormus registreeriti seevastu Iirimaal, Küprosel, Maltal ja Ühendkuningriigis (kõigis alla 30,0 %).

Tabel 1. Madalapalgaliste suhtes kohaldatava maksumäära näitajad – lasteta üksikisik, 2018
(%)
Allikas: Eurostat (earn_nt_taxwedge), (earn_nt_unemtrp) ja (earn_nt_lowwtrp)

Teine näitaja – töötuse lõks – näitab, milline osa brutotöötasust (väljendatuna protsendina) läheb kõrgemate maksude ja töötaja sotsiaalkindlustusmaksetega ning töötushüvitisest ja muudest hüvitistest ilmajäämise kaudu kaduma, kui töötu naaseb tööturule. 2018. aastal oli töötuse lõks EL 28s 73,1 % ja euroalal 75,7 %. Kõrgeim määr registreeriti Luksemburgis (90,8 %) ja madalaim Eestis (32,2 %).

Kolmas näitaja – madala palga lõks – mõõdab suurenenud brutosissetuleku seda osa (protsendina), mis läheb maksudena kaduma tulumaksu, töötaja sotsiaalkindlustusmaksete ja hüvitiste kaotamise kombineeritud mõjuna, kui brutotöötasu suureneb 33 %lt 67 %-le ettevõtlusmajanduse töötaja keskmisest töötasust. Madala palga lõksu määr oli EL 28s 2018. aastal 39,0 % ja euroalal 42,2 %, madalaim määr registreeriti Küprosel (10,3 %) ja kõrgeim Belgias (59,7 %).

Tabelite ja jooniste lähteandmed

• Palk ja tööjõukulud: tables and figures (inglise keeles)

Andmete allikad

Tööjõukulud

Tööjõukulud hõlmavad töötajate tasusid (sealhulgas palka, rahas ja loonusena makstavat töötasu, tööandja makstavaid sotsiaalkindlustusmakseid), kutseõppega seotud kulusid ja muid kulusid (näiteks töölevõtukulud, tööriiete soetamise kulud ja tööhõivemaksud, mida peetakse tööjõukuludeks ning millest on maha arvatud saadud toetused). Need tööjõukulude komponendid ja nende jaotused on esitatud 21. oktoobri 2005. aasta {{Template:EurLex|code=CELEX:32005R1737:ET:NOT|title=määruses nr 1737/2005.

Tööjõukulude statistika on mitmeaastase, aasta- ja kvartalistatistika hierarhiline süsteem, mille eesmärk on anda ulatuslik ja üksikasjalik pilt eri majandusharude tööjõukulude suurusest, struktuurist ja lühiajalisest muutumisest ELi liikmesriikides ja teatavates teistes riikides. Kogu statistika põhineb tööjõukulude ühtsel määratlusel. Tööjõukulude tasemed põhinevad värskeimal tööjõukulude uuringul (praegu 2016. aasta oma) ja kvartaalse tööjõukulude indeksi põhisel ekstrapoleerimisel. Tööjõukulude uuring on iga nelja aasta tagant korraldatav uuring, mille raames kogutakse tööjõukulude suuruse kohta väga üksikasjalikke andmeid. Tööjõukulude indeksi abil ekstrapoleerimisel kasutatakse üksnes koondandmeid. Kvartaalne tööjõukulude indeks (Euroindicator (inglise keeles)) näitab tööjõust kui tootmistegurist tulenevat kulusurvet. Tööjõukulude indeks hõlmab andmeid, mis on seotud keskmiste kogutööjõukuludega tunnis ja kahe tööjõukulude liigiga: palgaga ja tööandja sotsiaalkindlustusmaksetega, millele on liidetud tööandja makstud maksud ja millest on maha arvatud tööandja saadud toetused. Andmed on kättesaadavad ELi kui terviku (EL ja euroala) ning ELi liikmesriikide kohta tööpäevade arvuga ja hooajaliselt korrigeeritud koondandmetena, mis hõlmavad tööstus-, ehitus- ja teenusesektorit (välja arvatud avalik haldus ja riigikaitse, kohustuslik sotsiaalkindlustus) vastavalt NACE Rev. 2 jagudele B–N ja P–S (andmed on esitatud ka majandustegevusalade kaupa).

Brutopalk/-töötasu

Töötasudega seotud olulisemad mõisted on esitatud 21. oktoobri 2005. aasta {{Template:EurLex|code=CELEX:32005R1738:ET:NOT|title=määruses (EÜ) nr 1738/2005. Andmed saadakse iga nelja aasta järel korraldatavast töötasu struktuuri uuringust, mille viimased andmed pärinevad 2014. aasta oktoobrist. Brutotöötasu hõlmab otse tööandja makstavat rahalist tasu, millest ei ole maha arvatud palgatöötaja makstavaid ja tööandja kinnipeetavaid makse ja sotsiaalkindlustusmakseid. Selle hulka arvatakse ka kõik preemiad, olenemata sellest, kas neid makstakse korrapäraselt või mitte (13. või 14. kuupalk, puhkusetoetused, kasumiosalus, kasutamata puhkuse kompensatsioon, aeg-ajalt makstavad komisjonitasud jne).

Mediaantöötasu andmed põhinevad kõikide nende töötajate (täistööajaga ja osalise tööajaga töötajate, kuid mitte praktikantide) brutotunnitasul, kes töötavad vähemalt kümne töötajaga ettevõttes mis tahes majandussektoris, välja arvatud põllumajandus, kalapüük, avalik haldus, kodumajapidamised ja eksterritoriaalsed organisatsioonid. Mediaantöötasu arvutatakse nii, et poolte palgasaajate töötasu jääb mediaanist allapoole ja pooltel ülespoole.

Sooline palgalõhe

Korrigeerimata soolist palgalõhet määratletakse kui erinevust meessoost ja naissoost töötajatele makstava keskmise brutotunnitasu vahel ning seda väljendatakse protsendina meessoost töötajatele makstavast keskmisest brutotunnitasust. Selle näitaja arvutamise metoodika põhineb töötasu struktuuri uuringu raames kogutud andmetel, mida uuendatakse iga nelja aasta tagant, kui avaldatakse uued töötasu struktuuri uuringu andmed.

Kasutatud metoodika kohaselt hõlmab korrigeerimata soolise palgalõhe näitaja tööstus-, ehitus- ja teenusesektoris (NACE Rev. 2 jaod B–S, v.a jagu O) tegutsevate (vähemalt kümne töötajaga) ettevõtete kõiki töötajaid (vanuse ja töötundide piiranguid ei ole). Mõni riik esitab teavet ka NACE Rev. 2 jao O (avalik haldus ja riigikaitse, kohustuslik sotsiaalkindlustus) kohta, kuid see pole kohustuslik. Lisaks on teave saadaval eraldi avaliku ja erasektori kohta vastavalt tööajale (täistööaeg või osaline tööaeg) ning töötajate vanusele.

Netosissetulek ja maksukoormus

Netosissetulek tuleneb brutotöötasust ning tegemist on selle osaga tasust, mida töövõtja saab tegelikult kulutada või edaspidiseks säästa. Võrreldes brutotöötasuga ei sisalda netosissetulek sotsiaalkindlustusmakseid ega makse, kuid sisaldab peretoetusi.

Töötuse lõksu määratletakse kui vahet brutotöötasu ja netosissetuleku suurenemise vahel pärast tööle naasmist, väljendatuna protsendina brutotöötasust.

Kontekst

Tööjõukulude ja töötasude struktuur ja arengusuund on mis tahes tööjõuturu olulised omadused, mis kajastavad tööjõu pakkumist ja ettevõtjate nõudlust selle järele.

EL püüab edendada võrdseid võimalusi, tegutsedes soolise palgalõhe järkjärgulise kaotamise nimel. Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 157 lõikes 1 on sätestatud meestele ja naistele võrdse või võrdväärse töö eest võrdse tasu maksmise põhimõte ja artikli 157 lõikes 3 õiguslik alus selliste õigusaktide vastuvõtmiseks, milles käsitletakse meeste ja naiste võrdset kohtlemist tööhõiveküsimustes. 2015. aasta detsembris võttis Euroopa Komisjon vastu soolist võrdõiguslikkust käsitleva programmi Strateegiline soolise võrdõiguslikkuse tagamise kava 2016–2019. Euroopa Komisjon kinnitas selles tööprogrammis tahet jätkata tööd meeste ja naiste võrdõiguslikkuse edendamise nimel. Üks temaatilisi prioriteetseid valdkondi on soolise palga-, sissetuleku- ja pensionilõhe vähendamine ning seeläbi naiste vaesuse vastu võitlemine. Euroopa Komisjon tõi esile põhilised meetmed, mida tuleb selles prioriteetses valdkonnas rakendada. Üks neist on iga-aastase Euroopa võrdse palga päeva (inglise keeles) korraldamine, et suurendada teadlikkust soolisest palgalõhest ja selle põhjustest.

Direct access to

Other articles

Tables

Database

Dedicated section

Publications

Methodology

Legislation

Visualisations

External links

• Earnings statistics (inglise keeles)
• Gender pay gap statistics (inglise keeles)
• Hourly labour costs (inglise keeles)
• Labour cost structural statistics - levels (inglise keeles)
• Labour cost index - recent trends (inglise keeles)
• Labour market statistics at regional level (inglise keeles)
• Miinimumpala statistika
• Regional labour market disparities (inglise keeles)

• Earnings (t_earn) (inglise keeles), vt:

Gender pay gap in unadjusted form (tsdsc340)

• Labour costs (t_lc) (inglise keeles), vt:

Labour cost index by NACE Rev. 2 (teilm100)

Labour cost index by NACE Rev. 2 - percentage change Q/Q-1 (teilm120)

Labour cost index by NACE Rev. 2 - percentage change Q/Q-4 (teilm130)

Labour cost index by NACE Rev. 2 - Index (2012=100) (teilm140)

• Earnings (earn) (inglise keeles)
• Labour costs (lc) (inglise keeles)

• Labour market (including the Labour Force Survey) (inglise keeles), vt:
  • Labour costs
  • Earnings

• Labour cost index (ESMSi metaandmefail — lci_esms) (inglise keeles)
• Labour costs survey 2008, 2012 and 2016 - NACE Rev. 2 activity (ESMSi metaandmefail — lcs_r2_esms) (inglise keeles)
• Structure of earnings survey 2014 (ESMSi metaandmefail — earn_ses2014_esms) (inglise keeles)
• Gender pay gap in unadjusted form - NACE Rev. 2 activity (ESMSi metaandmefail — earn_grgpg2_esms) (inglise keeles)
• Net earnings and tax rates (ESMSi metaandmefail — earn_net_esms) (inglise keeles)

• International Labour Organisation – Global Wage Report (inglise keeles)
• International Labour Organisation – Wages and income (inglise keeles)
• OECD — Tax and Benefit Systems: OECD Indicators (inglise keeles)
• OECD — Benefits and Wages: Models (inglise keeles)