Archive:Rännet ja rändajatest elanikkonda käsitlev statistika

Andmed 2020. aasta mai seisuga.

Artikli kavandatud uuendamine: juuli 2021.

This Statistics Explained article has been archived on 2 April 2021.

Highlights

2018. aastal saabus EL 27sse 2,4 miljonit sisserändajat EL 27 välistest riikidest.

1. jaanuari 2019. aasta seisuga EL 27s elanud 446,8 miljonist inimesest 21,8 miljonit inimest (4,9 %) olid EL 27 väliste riikide kodanikud.

2018. aastal andsid EL 27 liikmesriigid kodakondsuse 672 000 inimesele.

Sisserändajad, 2018

Käesolevas artiklis esitatakse Euroopa Liidu (EL) statistika rahvusvahelise rände (rändevoogude) ning kodanike ja mittekodanike arvu kohta elanikkonnas (rahvastik) ja kodakondsuse saamist käsitlevad andmed. Rännet mõjutavad mitmed majanduslikud, keskkonnaga seotud, poliitilised ja sotsiaalsed tegurid kas rändaja päritoluriigis (tõuketegurid) või sihtriigis (tõmbetegurid). Arvatakse, et läbi ajaloo on ELi suhteline majanduslik heaolu ja poliitiline stabiilsus avaldanud sisserändajatele tugevat ligitõmbavat mõju.

Sihtriikides võidakse välisrännet kasutada vahendina teatavate puudujääkide kõrvaldamiseks tööjõuturul. Peaaegu kindel on aga see, et üksnes rände abil ei ole võimalik pöörata vastupidiseks ELi paljudes piirkondades toimuvat rahvastiku vananemist.

Full article

Rändevood: Mitteliikmesriikidest saabus 2018. aastal EL 27sse 2,4 miljonit sisserändajat

2018. aasta jooksul saabus EL 27 liikmesriikidesse kokku 3,9 miljonit sisserändajat ja teatati 2,6 miljoni väljarändaja lahkumisest EL 27 liikmesriikidest. Need koondarvud ei kajasta aga EL 27sse sisenevaid ja sealt väljuvaid rändevooge tervikuna, sest neis sisalduvad ka EL 27 liikmesriikide vahelised rändevood. 2018. aastal saabus EL 27sse hinnanguliselt 2,4 miljonit sisserändajat EL 27 välistest riikidest ja EL 27st lahkus ligikaudu 1,1 miljonit väljarändajat EL 27 välistesse riikidesse – vt joonis 1. Lisaks rändas 1,4 miljonit juba mõnes EL 27 liikmesriigis elanud isikut mõnda teise liikmesriiki.

Joonis 1. Sisserändajad EL 27 välistest riikidest ja väljarändajad EL 27 välistesse riikidesse, EL 27, 2013–2018
(miljonites)
Allikas: Eurostat (migr_imm12prv) ja (migr_emi5nxt)

Saksamaa: suurim arv sisse- ja väljarändajaid

Suurimast sisserändajate koguarvust teatas 2018. aastal Saksamaa (893 900), järgnesid Hispaania (643 700), Prantsusmaa (386 900) ja Itaalia (332 300). Suurimast väljarändajate arvust teatas 2018. aastal samuti Saksamaa (540 400), järgnesid Hispaania (309 500), Prantsusmaa (341 400), Rumeenia (231 700) ja Poola (189 800). 2018. aastal ületas sisseränne väljarännet kokku 22s EL 27 liikmesriigis, kuid Bulgaarias, Horvaatias, Lätis, Leedus ja Rumeenias oli väljarändajaid rohkem kui sisserändajaid.

Tabel 1. Sisseränne kodakondsuse järgi, 2018
Allikas: Eurostat (migr_imm1ctz)

Alalise elanikkonna suurusega võrreldes oli sisserände määr 2018. aastal kõige kõrgem Maltal (55 sisserändajat 1 000 elaniku kohta), millele järgnes Luksemburg (41 sisserändajat 1 000 elaniku kohta) – vt joonis 2. Kõrgeimast väljarände määrast teatasid 2018. aastal Luksemburg (23 väljarändajat 1 000 elaniku kohta), Malta (19 väljarändajat 1 000 elaniku kohta), Küpros (18 väljarändajat 1 000 elaniku kohta) ja Rumeenia (12 väljarändajat 1 000 elaniku kohta).

Joonis 2. Sisserändajad, 2018
(1 000 elaniku kohta)
Allikas: Eurostat (migr_imm1ctz) ja (migr_pop1ctz)

Oma kodanike sisseränne oli kõige suurem Rumeenias ja kõige väiksem Luksemburgis

Oma kodanike (sihtriigiks oleva EL 27 liikmesriigi kodakondsusega sisserändajate) sisserände suhteline osakaal kõigi sisserändajate hulgas oli 2018. aastal kõige suurem Rumeenias (82 % kõigist sisserändajatest), Slovakkias (60 %), Leedus (57 %), Poolas (55 %) ja Bulgaarias (55 %). Need olid ainsad EL 27 liikmesriigid, kus oma kodanike sisserände osakaal oli üle poole sisserändajate koguarvust – vt joonis 3. Seevastu Luksemburgis moodustas oma kodanike sisseränne 2018. aastal kogu sisserändest vaid 5 %.

Joonis 3. Sisserändajate jaotus kodakondsuse järgi, 2018
(% kõigist sisserändajatest)
Allikas: Eurostat (migr_imm2ctz)

Sageli on välisriigi taustaga sisserändajate uurimiseks kasutatud teavet kodakondsuse kohta. Kuna aga kodakondsus võib inimese elu jooksul muutuda, on kasulik analüüsida teavet ka sünniriikide lõikes. Samas riigis sündinud sisserändajate suhteline osakaal kõigi sisserändajate seas oli suurim Bulgaarias ja Leedus (mõlemas 51 % kõigist sisserändajatest), järgnesid Rumeenia (43 %) ja Eesti (40 %). Seevastu Luksemburg teatas 2018. aastal suhteliselt väikesest samas riigis sündinud sisserändajate osakaalust, mis jäi alla 5 % kogu sisserändest.

Tabel 2. Sisseränne sünniriigi järgi, 2018
Allikas: Eurostat (migr_imm3ctb)

Eelmine elukoht: 2018. aastal saabus EL 27sse 2,4 miljonit sisserändajat

Eelmise elukoha järgi tehtud analüüsist ilmnes, et mõnest teisest EL 27 liikmesriigist pärit sisserändajate osakaal oli kõige suurem Luksemburgis (93 % kõigist sealsetest 2018. aastal sisserännanutest), järgnesid Slovakkia (65 %) ja Austria (62 %); suhteliselt väikestest osakaaludest teatasid Hispaania (19 % kõigist sisserändajatest) ning Itaalia ja Sloveenia (mõlemas 20 %) – vt tabel 3.

Tabel 3. Sisseränne eelmise elukohariigi järgi, 2018
Allikas: Eurostat (migr_imm5prv)

2018. aastal EL 27 liikmesriikidesse saabunud sisserändajate soolises jaotuses oli veidi rohkem mehi kui naisi (vastavalt 54 % ja 46 %). Meessoost sisserändajate osakaal oli kõige suurem Horvaatias (75 %); seevastu naiste osakaal sisserändajate hulgas oli suurim Portugalis (53 %).

Joonis 4. Sisserändajate sooline jaotus, 2018
(% kõigist sisserändajatest)
Allikas: Eurostat (migr_imm2ctz)

Pooled sisserändajad olid nooremad kui 29aastased

2018. aastal EL 27 liikmesriikidesse saabunud sisserändajad olid keskmiselt palju nooremad kui sihtriigi senine kogurahvastik. 1. jaanuari 2019. aasta seisuga oli EL 27 kogurahvastiku mediaanvanus 43,7 aastat, 2018. aastal EL 27sse saabunud sisserändajate mediaanvanus oli aga 29,2 aastat.

Joonis 5. Sisserändajate vanusestruktuur kodakondsuse järgi, EL, 2018
(%)
Allikas: Eurostat (migr_imm2ctz)

Rändajatest elanikkond: 1. jaanuaril 2019 elas EL 27s 21,8 miljonit EL 27 väliste riikide kodanikku

ELi liikmesriikides elavate mitteliikmesriigi kodakondsusega isikute arv oli 1. jaanuari 2019. aasta seisuga 21,8 miljonit, mis moodustas 4,9 % EL 27 rahvastikust. Lisaks elas 1. jaanuari 2019. aasta seisuga 13,3 miljonit EL 27 liikmesriikide kodanikku oma kodakondsusriigist erinevas EL 27 liikmesriigis.

Absoluutarvudes oli 1. jaanuaril 2019 mittekodanikke EL 27 liikmesriikidest kõige rohkem Saksamaal (10,1 miljonit inimest), Itaalias (5,3 miljonit), Prantsusmaal (4,9 miljonit) ja Hispaanias (4,8 miljonit). Nendes neljas liikmesriigis elavad mittekodanikud moodustasid kokku 71 % kõigis EL 27 liikmesriikides elavate mittekodanike koguarvust, samal ajal kui nende nelja liikmesriigi osakaal EL 27 rahvastikus oli 58 %.

Tabel 4. Mittekodanikud kodakondsusrühmade järgi, 1. jaanuar 2019
Allikas: Eurostat (migr_pop1ctz)

Välisriikidest pärit elanikkond koosneb enamikus EL 27 liikmesriikides EL 27 väliste riikide kodanikest

1. jaanuaril 2019 olid Belgia, Iirimaa, Luksemburg, Austria ja Slovakkia need EL 27 liikmesriigid, kus mittekodanikud olid peamiselt mõne teise EL 27 liikmesriigi kodanikud. See tähendab, et enamikus EL 27 liikmesriikides moodustasid suurema osa mittekodanikest EL 27 väliste riikide kodanikud (vt tabel 5). Läti ja Eesti puhul on mitteliikmesriikide kodanike osakaal eriti suur määratlemata kodakondsusega isikute suure arvu tõttu (need on peamiselt endise Nõukogude Liidu kodanikud, kes on nimetatud riikide alalised elanikud, kuid ei ole saanud ühegi muu riigi kodakondsust).

Joonis 6. Mittekodanike osakaal alalises elanikkonnas, 1. jaanuar 2019
(%)
Allikas: Eurostat (migr_pop1ctz)

Välisriikidest pärit elanikkonna osakaal oli kõige suurem Luksemburgis ja kõige väiksem Rumeenias

Suhtarvudes oli mittekodanike osakaal EL 27 liikmesriikidest kõige suurem Luksemburgis, kus mittekodanikud moodustasid 47 % kogu elanikkonnast. Välisriikide kodanike osakaal oli suur (vähemalt 10 % alalisest elanikkonnast) ka Küprosel, Maltal, Austrias, Eestis, Lätis, Iirimaal, Belgias, Saksamaal ja Hispaanias. Seevastu moodustasid mittekodanikud alla 1 % elanikkonnast Poolas (0,8 %) ja Rumeenias (0,6 %). Välisriigis sündinud isikute suhteline osakaal kogu elanikkonnas oli suurim Luksemburgis (47 % alalisest elanikkonnast), järgnesid Küpros (21 %) ja Malta (20 %). Seevastu teatas Poola välisriigis sündinud isikute madalast määrast (2 % kogu elanikkonnast 1. jaanuari 2019. aasta seisuga), järgnesid Bulgaaria (2,5 %), Rumeenia (3,2 %) ja Slovakkia (3,6 %).

Tabel 5. Välisriigis sündinud elanikud sünniriigi järgi, 1. jaanuar 2019
Allikas: Eurostat (migr_pop3ctb)

Tabelis 6 on esitatud kokkuvõte viiest peamisest välisriigi kodanike rühmast ja välisriigis sündinud elanikest EL 27 liikmesriikides, Ühendkuningriigis ja EFTA riikides (kui andmed on teada).

Tabel 6. Välismaalaste / välisriigis sündinud elanike põhilised kodakondsus- ja sünniriigid, 1. jaanuar 2019
(absoluutarvudes ja protsendina kõigist välismaalastest / välisriigis sündinud elanikest)
Allikas: Eurostat (migr_pop1ctz) ja (migr_pop3ctb)

Rumeenia, Poola, Itaalia ja Portugali kodanikud olid neli suurimat EL 27 kodanike rühma, kes elasid 2019. aastal mõnes teises EL 27 liikmesriigis (vt joonis 7).

Joonis 7. Mujal EL 27s alaliselt elavate EL 27 kodanike arv 1. jaanuaril 2019
(miljonites)
Allikas: Eurostat (migr_pop1ctz)

Välisriikide kodanikud on nooremad kui kodanikud

Rahvastiku vanuselise koosseisu analüüs näitab, et EL 27s tervikuna olid välisriikidest pärit elanikud nooremad kui kodanikest elanikud. Välismaalaste vanuseline jaotus võrreldes kodanikega näitab suhteliselt noorte tööealiste täiskasvanute suuremat osakaalu. 1. jaanuari 2019. aasta seisuga oli EL 27 kodanike mediaanvanus 45 aastat, samal ajal kui EL 27s elavate mittekodanike mediaanvanus oli 36 aastat.

Joonis 8. Kodanike ja mittekodanike vanuseline struktuur, EL 27, 1. jaanuar 2019
(%)
Allikas: Eurostat (migr_pop2ctz)

Kodakondsuse saamine: 2018. aastal andsid EL 27 liikmesriigid kodakondsuse 672 000 inimesele

Kodakondsuse saanud inimeste arv vähenes 2018. aastal 4 %

2018. aastal sai mõne EL 27 liikmesriigi kodakondsuse 672 300 inimest ehk 4 % vähem kui 2017. aastal. Kõige rohkem anti kodakondsust 2018. aastal Saksamaal: 116 800 inimesele (see moodustas 17 % EL 27 koguarvust). Kodakondsuse saanute arvu poolest järgnesid Itaalia (112 500), Prantsusmaa (110 000), Hispaania (90 800) ja Rootsi (63 800).

Joonis 9. EL 27 liikmesriigi kodakondsuse saanud inimeste arv, EL 27, 2009–2018
(1 000) Allikas: Eurostat (migr_acq)

Absoluutarvudes täheldati suurimat kahanemist võrreldes 2017. aastaga Itaalias, kus kodakondsuse sai 34 100 võrra vähem elanikke, järgnesid Kreeka (–6 400), Rootsi (–5 100), Taani (–4 400) ja Prantsusmaa (–4 300). Seevastu kodakondsuse saanute hulk suurenes absoluutarvudes kõige rohkem Hispaanias (Hispaania kodakondsuse sai 24 300 inimest rohkem kui 2017. aastal), millele järgnesid Portugal (+3 300) ja Luksemburg (+2 000).

Tabel 7. Kodakondsuse omandamine eelmise kodakondsuse rühmade kaupa, 2018
Allikas: Eurostat (migr_acq)

EL 27 liikmesriikides elavatest mitteliikmesriikide kodanikest sai 2018. aastal EL 27 kodakondsuse ligikaudu 566 100 inimest ehk 5 % vähem kui 2017. aastal. Seega moodustasid mitteliikmesriikide kodanikud 84 % kõigist inimestest, kes said 2018. aastal mõne EL 27 liikmesriigi kodakondsuse. Need uued EL 27 kodanikud pärinesid põhiliselt Aafrikast (28 % kõigist kodakondsuse saanutest), muudest Euroopa riikidest peale EL 27 (25 %), Aasiast (16 %) ning Põhja- ja Lõuna-Ameerikast (14 %). Mõne teise EL 27 liikmesriigi kodakondsuse saanud EL 27 kodanike arv oli 89 600, mis moodustas 13 % kõigist kodakondsuse andmistest. Absoluutarvudes olid suurimad mõne teise EL 27 liikmesriigi kodakondsuse saanud EL 27 kodanike rühmad rumeenlased, kes said Itaalia kodakondsuse (6 500 inimest) või Saksamaa kodakondsuse (4 300 inimest), ligikaudu pooled uue kodakondsuse saanud poolakatest said Saksamaa kodanikeks (6 200 inimest) ja pooled uue kodakondsuse saanud itaallased said Saksamaa kodanikeks (4 000 inimest).

Luksemburgis ja Ungaris olid uued kodanikud enamasti varem mõne teise EL 27 liikmesriigi kodanikud. Luksemburgi puhul moodustasid neist suurima osa Portugali kodanikud, millele järgnesid Prantsusmaa, Itaalia ja Belgia kodanikud, samas kui Ungari kodakondsuse saanud EL 27 kodanikud olid peaaegu eranditult rumeenlased.

Sarnaselt varasematele aastatele moodustasid EL 27 liikmesriikide uute kodanike suurimad rühmad 2018. aastal Maroko kodanikud (67 200 ehk 10 % kõigist kodakondsuse saajatest), millele järgnesid Albaania kodanikud (47 400 ehk 7,1 %), türklased (28 400 ehk 4,2 %) ja brasiillased (23 100 ehk 3,4 %). 2017. aastaga võrreldes vähenes mõne EL 27 liikmesriigi kodakondsuse saanud Maroko kodanike arv 2 %. Kõige rohkem marokolasi sai Hispaania (38 %), Itaalia (23 %) või Prantsusmaa (23 %) kodakondsuse, samal ajal kui enamik albaanlasi sai Kreeka (51 %) või Itaalia kodakondsuse (46 %). Suurem osa türklasi (59 %) sai Saksamaa kodakondsuse ja ligikaudu pooled brasiillased said Itaalia kodakondsuse (46 %).

Naturalisatsiooni määr oli kõrgeim Rootsis ja Rumeenias

Üks tavaliselt kasutatav näitaja on naturalisatsiooni määr, mis siin näitab kodakondsuse saanud inimeste koguarvu ja riigis elavate mittekodanike arvu suhet sama aasta alguse seisuga. 2018. aastal oli naturalisatsiooni määr EL 27 liikmesriikidest kõige kõrgem Rootsis (7,2 kodakondsuse saanut 100 mittekodaniku kohta), järgnesid Rumeenia ja Portugal (vastavalt 5,6 ja 5,1 kodakondsuse saanut 100 mittekodaniku kohta).

Joonis 10. Naturalisatsiooni määr (kodakondsuse omandamine 100 välismaalasest elaniku kohta), 2018
Allikas: Eurostat (migr_acq)ja (migr_pop1ctz)

Tabelite ja jooniste lähteandmed

Migration and migrant population statistics: tables and figures (inglise keeles)

Andmete allikad

Eriti keeruline on mõõta väljarännet. Riiki saabuvate inimestega võrreldes on riigist lahkuvate inimeste arvestust raskem pidada, kuna sisserändaja jaoks on rände teemal sageli märksa olulisem suhelda vastuvõtva riigi ametiasutustega kui selle riigi ametiasutustega, kust ta lahkub. EL 27 liikmesriikide 2018. aasta sisserände ja väljarände andmete võrdlev analüüs (peegelstatistika) kinnitas selle väite paikapidavust paljude riikide puhul. Seetõttu keskendutakse käesolevas artiklis peamiselt sisserändeandmetele.

Eurostat koostab statistikat mitmesuguste teemade kohta, mis on seotud rahvusvaheliste rändevoogude, mittekodanikest rahvastiku ja kodakondsuse saamisega. Andmeid kogutakse aastapõhiselt ning neid esitavad Eurostatile EL 27 liikmesriikide statistikaasutused.

Õiguslik alus

Alates 2008. aastast on rände- ja rahvusvahelise kaitse andmete kogumine põhinenud määrusel (EÜ) nr 862/2007 ning ELi, EFTA ja kandidaatriikide analüüsis kasutatava jaotuse ja koosseisu määramist vaatlusaasta 1. jaanuari seisuga on käsitletud määruses (EL) nr 351/2010. Selles on määratletud põhilised statistilised tunnused, mille põhjal kirjeldatakse välisrände voogusid, välismaalastest koosnevat elanikkonda, kodakondsuse, elamislubade ja varjupaiga andmist ning ebaseadusliku riiki sisenemise ja riigis viibimise vastaseid meetmeid. Kuigi ELi liikmesriigid võivad jätkata mis tahes asjakohaste andmeallikate kasutamist vastavalt nende kättesaadavusele riigis ja riiklikele tavadele, peab määruse alusel kogutav statistika põhinema ühtsetel mõistetel ja määratlustel. Enamiku ELi liikmesriikide statistika põhineb administratiivandmete allikatel, näiteks rahvastikuregistrid, välismaalaste registrid, elamis- või töölubade registrid, tervisekindlustuse registrid ja maksuregistrid. Mõned riigid kasutavad rändestatistika koostamiseks peegelstatistikat, valimiuuringuid või hindamismeetodeid. Määruse rakendamise tulemusena peaks suurenema rändestatistika kättesaadavus ja võrreldavus.

Vastavalt määruse (EÜ) nr 862/2007 artikli 2 lõike 1 punktidele a, b ja c loendatakse sisserändajatena isikuid, kes on elanud (või kavatsevad elada) ELi liikmesriigi territooriumil vähemalt 12 kuud, ning väljarändajatena isikuid, kes elavad välisriigis kauem kui 12 kuud. Seega kogub Eurostat andmeid rände kohta, mille kestus on vähemalt 12 kuud: vastavalt sellele on rändajad isikud, kes on uude elukohta kolinud vähemalt üheks aastaks, ning samuti need, kes on alaliselt elukohta vahetanud. Kodakondsuse saamise andmeid kogub Eurostat määruse (EÜ) nr 862/2007 artikli 3 lõike 1 punkti d alusel, milles on sätestatud järgmine: „Liikmesriigid esitavad komisjonile (Eurostat) statistika järgmiste arvude kohta: (…) isikud, kelle alaline elukoht on liikmesriigi territooriumil ja kes on omandanud vaatlusaasta jooksul liikmesriigi kodakondsuse (…), liigitatuna (…) vastavalt asjaomase isiku eelnevale kodakondsusele või kodakondsuseta olemisele.“

Mõisted

EL 27 aastate 2012, 2011 ja 2010 koondandmed kodakondsuse saamise kohta hõlmavad Rumeenia 2009. aasta andmeid.

Saksamaa puhul on 2018. aasta kodakondsuse saamise andmed esialgselt ümardatud lähima viie kordajani.

Rumeenia kohta ei ole kättesaadavad 2017. ja 2018. aasta andmed eelneva kodakondsusega isikute poolt kodakondsuse saamise kohta.

EL 27 aastate 2013–2018 koondandmed sisserände kohta eelmise elukohariigi järgi hõlmavad ELi arvestuses Ühendkuningriiki, sest Küprose kohta ei ole EL 27 andmed kättesaadavad.

EL 27 koondandmed elanikkonna kohta kodakondsuse järgi 1. jaanuari 2019. aasta seisuga hõlmavad ELi arvestuses Ühendkuningriiki, sest Küprose ja Malta kohta ei ole EL 27 andmed kättesaadavad.

Vanus:

Rändevoogude uurimisel kasutatava vanuse määratluse puhul tuleks arvestada, et 2018. aasta andmetes on aluseks võetud vastaja vanus vastamise ajal või vaatlusaasta lõpus kõigis EL 27 liikmesriikides, välja arvatud Iirimaa, Kreeka, Austria, Malta, Rumeenia ja Sloveenia. Nii nendes riikides kui ka Ühendkuningriigis on andmete alus vastaja vanus täisaastates viimase sünnipäeva seisuga. Kodakondsuse saamise uurimisel kasutatava vanuse määratluse puhul tuleks arvestada, et 2018. aasta andmetes on aluseks võetud vastaja vanus vastamise ajal või vaatlusaasta lõpus kõigis EL 27 liikmesriikides, välja arvatud Saksamaa, Kreeka, Iirimaa, Austria, Leedu, Malta, Rumeenia ja Sloveenia. Nii nendes riikides kui ka Ühendkuningriigis on andmete alus vastaja vanus täisaastates viimase sünnipäeva seisuga.

Liikmesriigid ja EFTA riigid selle alusel, kas ühtlustatud demograafiliste andmete kogumise raames vaatlusaasta 2018 kohta Eurostatile esitatud elanikkonnastatistika hõlmab / ei hõlma varjupaigataotlejaid ja pagulasi

Elanikkond 1. jaanuaril 2019	Hõlmab	Ei hõlma
Varjupaigataotlejad, kes on alaliselt riigis elanud vähemalt 12 kuud	Belgia, Saksamaa, Eesti, Iirimaa, Kreeka, Hispaania, Prantsusmaa, Itaalia, Küpros, Luksemburg, Madalmaad, Austria, Portugal, Ühendkuningriik, Norra, Šveits	Bulgaaria, Tšehhi, Taani, Horvaatia, Läti, Leedu, Ungari, Malta, Poola, Rumeenia, Sloveenia, Slovakkia, Soome, Rootsi, Island, Liechtenstein
Pagulased, kes on alaliselt riigis elanud vähemalt 12 kuud	Belgia, Bulgaaria, Tšehhi, Taani, Saksamaa, Eesti, Iirimaa, Kreeka, Hispaania, Prantsusmaa, Horvaatia, Itaalia, Küpros, Läti, Leedu, Luksemburg, Ungari, Malta, Madalmaad, Austria, Poola, Portugal, Rumeenia, Sloveenia, Slovakkia, Soome, Rootsi, Ühendkuningriik, Island, Liechtenstein, Norra, Šveits

Märkus: Norra (ei hõlma elamisloata varjupaigataotlejaid ja pagulasi)

Liikmesriigid ja EFTA riigid selle alusel, kas ühtlustatud demograafiliste andmete kogumise raames vaatlusaasta 2018 kohta Eurostatile esitatud rändestatistika hõlmab / ei hõlma varjupaigataotlejaid ja pagulasi

Ränne 2018	Hõlmab	Ei hõlma
Varjupaigataotlejad, kes on alaliselt riigis elanud vähemalt 12 kuud	Belgia, Saksamaa, Eesti, Kreeka, Hispaania, Prantsusmaa, Itaalia, Küpros, Luksemburg, Madalmaad, Austria, Portugal, Ühendkuningriik, Šveits, Norra	Bulgaaria, Tšehhi, Taani, Iirimaa, Horvaatia, Läti, Leedu, Ungari, Malta, Poola, Rumeenia, Sloveenia, Slovakkia, Soome, Rootsi, Island, Liechtenstein
Pagulased, kes on alaliselt riigis elanud vähemalt 12 kuud	Belgia, Bulgaaria, Tšehhi, Taani, Saksamaa, Eesti, Iirimaa, Kreeka, Hispaania, Prantsusmaa, Horvaatia, Itaalia, Küpros, Läti, Leedu, Luksemburg, Ungari, Malta, Madalmaad, Austria, Poola, Portugal, Rumeenia, Sloveenia, Slovakkia, Soome, Rootsi, Ühendkuningriik, Island, Liechtenstein, Norra, Šveits

Märkus: Norra (ei hõlma elamisloata varjupaigataotlejaid ja pagulasi); Iirimaa (ei hõlma pagulasi, kes ei ela tavaleibkonnas)

Pagulane: See mõiste ei viita üksnes isikutele, kellele on antud pagulasseisund (nagu see on määratletud direktiivi 2011/95/EÜ artikli 2 punktis e 28. juuli 1951. aasta Genfi pagulasseisundi konventsiooni (mida on täiendatud 31. jaanuari 1967. aasta New Yorgi pagulasseisundi protokolliga) artikli 1 tähenduses), vaid ka isikutele, kellele on antud täiendav kaitse (nagu see on määratletud direktiivi 2011/95/EÜ artikli 2 punktis g), ja isikutele, kellele on otsuse alusel antud humanitaarkaalutlustel riigis viibimise luba siseriikliku rahvusvahelise kaitse alase õiguse alusel.

Varjupaigataotleja: esmakordsed varjupaigataotlused on riigipõhised ja ei ole ajaliselt piiratud. Seepärast saab varjupaigataotleja taotleda varjupaika esimest korda ühes riigis ja seejärel uuesti esmakordse taotlejana mõnes muus riigis. Kui varjupaigataotleja esitab pärast mis tahes aja möödumist taotluse uuesti samas riigis, ei käsitata teda enam esmakordse taotlejana.

Naturalisatsiooni määr: Mõistet „naturalisatsiooni määr“ tuleks kasutada ettevaatlikult, sest selle arvutamisel kasutatav lugeja sisaldab kõiki kodakondsuse andmise juhte, mitte üksnes kodakondsuse andmist riigis elavatele õigustatud välismaalastele, ning nimetaja sisaldab kõiki välismaalasi, mitte üksnes naturalisatsiooni tingimustele vastavaid välismaalasi.

Kontekst

ELi liikmesriikide kodanikud saavad ELi piirides vabalt reisida ja liikuda. ELis mitteliikmesriikide kodanike suhtes kohaldatava rändepoliitika üha olulisem eesmärk on tõmmata ligi teatud tüüpi rändajaid, mis on sageli tingitud soovist leevendada konkreetsete oskustega töötajate nappust. Valik võidakse teha keeleoskuse, töökogemuse, hariduse ja vanuse põhjal. Teise võimalusena võivad valiku teha tööandjad, nii et saabumisel on rändajatel töökoht juba olemas.

Lisaks töölevõtmise soodustamisele on sisserändepoliitikas sageli keskendutud veel kahele valdkonnale: ebaseadusliku rände ennetamisele ja tööloata rändajate ebaseadusliku töölevõtmise tõkestamisele ning sisserändajate ühiskonda lõimimise edendamisele. ELis kulutatakse märkimisväärseid summasid selleks, et võidelda inimesi ebaseaduslikult riiki toimetavate ja inimkaubandusega tegelevate võrgustike vastu.

Euroopa Komisjonis tegeleb Euroopa rändepoliitikaga rände ja siseasjade peadirektoraat. 2005. aastal taasalgatas Euroopa Komisjon arutelu teemal, kas vajatakse ühist normide kogumit majanduslikel põhjustel saabuvate rändajate riiki lubamise kohta, koostades rohelise raamatu Euroopa Liidu lähenemisviisi kohta majandusmigratsiooni juhtimisele (KOM(2004) 811 (lõplik)), mille tulemusena võeti 2005. aasta lõpus vastu poliitikakava seadusliku rände kohta (KOM(2005) 669 (lõplik)). 2006. aasta juulis võttis Euroopa Komisjon vastu teatise kolmandate riikide kodanike ebaseadusliku sisserände vastase võitluse poliitiliste prioriteetide kohta (KOM(2006) 402 (lõplik)), mille eesmärk on saavutada tasakaal julgeoleku ja üksikisiku põhiõiguste vahel ebaseadusliku sisserände kõigis etappides. 2007. aasta septembris esitles Euroopa Komisjon oma kolmandat rände ja integratsiooni aastaaruannet (KOM(2007) 512 (lõplik)). 2008. aasta oktoobris vastu võetud Euroopa Komisjoni teatises rõhutatakse välis- ja arengupoliitika ühe aspektina vajadust tugevdada rände suhtes võetud üldist lähenemisviisi: suurendada koordineerimist, ühtsust ja koostoimet (KOM(2008) 611 (lõplik)). Stockholmi programmis, mille ELi riigipead ja valitsusjuhid võtsid vastu 2009. aasta detsembris, on kehtestatud raamistik ja mitmed põhimõtted käimasolevaks Euroopa justiits- ja siseküsimuste poliitika arendamiseks ajavahemikus 2010–2014. Rändega seotud küsimused on selle programmi keskne teema. Kokkulepitud muudatuste elluviimise eesmärgil kehtestas Euroopa Komisjon 2010. aastal Stockholmi programmi rakendamise tegevuskava – vabadusel, turvalisusel ja õiglusel rajanev ala Euroopa kodanikele (KOM(2010) 171 (lõplik)).

2013. aasta mais avaldas Euroopa Komisjon 2013. aasta aruande ELi kodakondsuse kohta (COM(2013) 269 (final)). Aruandes märgitakse, et ELi kodakondsusega kaasnevad uued õigused ja võimalused. Kõige rohkem seostatakse ELi kodakondsusega õigust ELis vabalt ringi liikuda ja elada. Võttes arvesse tänapäeva tehnoloogiat ja seda, et reisimine on muutunud lihtsamaks, võimaldab liikumisvabadus eurooplastel avardada oma silmapiiri riigipiiridest kaugemale, lahkuda lühemaks või pikemaks ajaks oma kodumaalt, käia teistes ELi riikides tööl, õppimas ja end koolitamas, reisida töö või lõbu pärast või teha piiriüleselt sisseoste. Vaba liikumine suurendab ELis sotsiaalset ja kultuurilist vastastikmõju ning loob ELi kodanike vahel tihedamad sidemed. Lisaks toob see ettevõtetele ja kodanikele – ka neile, kes kodunt ei lahku – vastastikust majanduslikku kasu, kuna EL kõrvaldab pidevalt sisemisi tõkkeid.

13. mail 2015 esitas Euroopa Komisjon Euroopa rände tegevuskava (COM(2015) 240 (final)) (inglise keeles), milles kirjeldatakse Vahemere kriisiolukorrale reageerimiseks kasutatavaid kiireloomulisi meetmeid ning eelolevatel aastatel rände kõigi aspektide haldamiseks rakendatavaid abinõusid.

2017. aasta aprillis avaldati Euroopa rändevõrgustiku (inglise keeles) aastaaruanne sisserände ja varjupaigataotluste kohta (2016) (inglise keeles). Selles on esitatud ülevaade nii ELis tervikuna kui ka osalevates riikides toimuvatest peamistest õiguslikest ja poliitikasuundumustest. Selles põhjalikus dokumendis käsitletakse rände ja siseasjade peadirektoraadi (inglise keeles) ja ELi asutuste rände- ja varjupaigapoliitika kõiki aspekte.

15. novembri 2017. aasta seisuga keskendus ajakohastatud Euroopa rände tegevuskava pagulaskriisile, ühisele viisapoliitikale ja Schengeni alale (inglise keeles). Teemad hõlmasid ümberasustamist ja ümberpaigutamist, rahalist toetust Kreekale ja Itaaliale ning pagulaste toetuseks mõeldud vahendeid. Eesmärgiks on seatud, et pagulased jõuaksid Euroopasse seaduslikult ja turvaliselt, liikmesriigid jagaksid õiglaselt vastutust ümberpaigutamise eest ning sisserändajad integreeritaks kohalikul ja piirkondlikul tasandil.

4. detsembril 2018 avaldas komisjon eduaruande (inglise keeles) Euroopa rände tegevuskava rakendamise kohta, milles käsitletakse Euroopa rände tegevuskava rakendamisel tehtud edusamme ja esinevaid puudusi. Keskendudes sellele, kuidas kliimamuutused, demograafia ja majanduslikud tegurid loovad uusi põhjusi, mis sunnivad inimesi liikvele, kinnitatakse aruandes, et Euroopale avalduva rändesurve aluseks olevad tõukejõud on struktuursed, mis rõhutab vajadust lahendada seda probleemi tõhusalt ja ühtselt. 16. oktoobril 2019 avaldas komisjon aruande [1] Euroopa rände tegevuskava rakendamise kohta (inglise keeles), milles keskendutakse eelkõige põhimeetmetele, mida on vaja võtta Vahemere rändeteedel ning seoses ELi rände-, piiri- ja varjupaigaalaste vahendite tugevdamisega.

Mõned olulisemad sisserände valdkonnas vastu võetud õigusaktid on järgmised:

Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 20 ELi kodanikke käsitlev liidu õigus;
Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 21 ELi kodanike kohta;
Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 79 kolmandate riikide kodanike piirikontrolli, varjupaiga ja sisserände kohta;
direktiiv 2003/09/EÜ varjupaigataotlejate vastuvõtutingimuste kohta;
direktiiv 2003/86/EÜ perekonna taasühinemise õiguse kohta;
direktiiv 2003/109/EÜ pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta;
direktiiv 2003/110/EÜ abi kohta läbisõidu puhul seoses väljasaatmisega õhuteed pidi;
direktiiv 2004/38/EÜ, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil;
direktiiv 2004/81/EÜ inimkaubanduse ohvrite kohta;
direktiiv 2004/82/EÜ veoettevõtjate kohustuse kohta edastada reisijaid käsitlevaid andmeid;
direktiiv 2004/83/EÜ kvalifitseerumise kohta;
direktiiv 2004/114/EÜ õpilaste riiki lubamise kohta;
direktiiv 2005/71/EÜ teadlaste ELi lubamise lihtsustamise kohta;
direktiiv 2008/115/EÜ ebaseaduslikult riigis viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmise kohta;
direktiiv 2009/50/EÜ kõrge kvalifikatsiooniga sisserändajate riiki lubamise kohta;
direktiiv 2009/52/EÜ tööandjatele kohaldatavate karistuste kohta;
direktiiv 2011/95/EL, mis käsitleb nõudeid, millele kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad vastama, et kvalifitseeruda rahvusvahelise kaitse saajaks, ning nõudeid pagulaste või täiendava kaitse saamise kriteeriumidele vastavate isikute ühetaolisele seisundile ja antava kaitse sisule;
direktiiv 2011/98/EL kolmandate riikide kodanikele liikmesriigis elamist ja töötamist võimaldava ühtse loa taotlemise ühtse menetluse ning liikmesriigis seaduslikult elavate kolmandatest riikidest pärit töötajate ühiste õiguste kohta;
direktiiv 2013/32/EL rahvusvahelise kaitse seisundi andmise ja äravõtmise menetluse ühiste nõuete kohta;
direktiiv 2013/33/EL, millega sätestatakse rahvusvahelise kaitse taotlejate vastuvõtu nõuded;
direktiiv 2014/36/EL hooajatöötajate kohta;
direktiiv 2014/54/EL töötajate vaba liikumise kohta;
direktiiv 2014/66/EL ettevõtjasiseselt üleviidud töötajate kohta;
direktiiv 2014/67/EL lähetatud töötajate kohta;
direktiiv 2016/801/EL üliõpilaste ja teadlaste kohta.

Seadusandlusega seotud dokumendid – European Agenda on Migration (inglise keeles)

Pressimaterjal – European Agenda on Migration (inglise keeles)