Archive:Piirkondlik haridus ja koolitusstatistika

This Statistics Explained article is outdated and has been archived - for recent articles on regions and cities see here.

Andmed seisuga 2016. aasta märts ja aprill. Viimased andmed: Täiendav Eurostati teave, põhitabelid ja andmebaas. Artikli kavandatud uuendamine: november 2017.

Interaktiivseid kaarte saab vaadata aadressil Eurostat’s Statistical Atlas (kasutusjuhend asub aadressil ) (inglise keeles).

Kaart 1. Nelja-aastaste alushariduses ja esimese taseme hariduses (ISCED 0. ja 1. aste) osalejate määr, NUTS 2. tasandi piirkondade kaupa, 2014 (¹)
(% kõigist nelja-aastastest)
Allikas: Eurostat (educ_uoe_enra14)

Kaart 2. Kutseõppes õppijad, (ISCED level 3) NUTS 2. tasandi piirkondade kaupa, 2014 (¹)
(% kõigist ISCED 3. astme õpilastest)
Allikas: Eurostat (educ_uoe_enra13)

Kaart 3. Haridussüsteemist varakult lahkunud noored, NUTS 2. tasandi piirkondade kaupa, 2015 (¹)
(% 18–24aastastest)
Allikas: Eurostat (edat_lfse_16)

Joonis 1. 18–24aastaste haridussüsteemist varakult lahkunud noorte soolised erinevused, teatavates NUTS 2. tasandi piirkondades ELis, 2015 (¹)
(protsendipunktides väljendatud erinevus, meeste osakaal – naiste osakaal)
Allikas: Eurostat (edat_lfse_16)

Kaart 4. Mittetöötavad ja mitteõppivad 18–24aastased (NEET-noored), NUTS 2. tasandi piirkondade kaupa, 2015 (¹)
(%)
Allikas: Eurostat (edat_lfse_22)

Joonis 2. Mittetöötavate ja mitteõppivate 18–24aastaste
(NEET-noored) soolised erinevused, teatavates NUTS 2. tasandi piirkondades ELis, 2015 (¹)
(protsendipunktides väljendatud erinevus, meeste osakaal – naiste osakaal)
Allikas: Eurostat (edat_lfse_22)

Kaart 5. Kolmanda taseme haridusega (ISCED astmed 5–8) 30–34aastased isikud, NUTS 2. tasandi piirkondade kaupa, 2015 (¹)
(%)
Allikas: Eurostat (edat_lfse_12)

Joonis 3. Kolmanda taseme haridusega (ISCED astmed 5–8) 30–34aastased isikute soolised erinevused, teatavates NUTS 2. tasandi piirkondades ELis, 2015 (¹)
(protsendipunktides väljendatud erinevus, meeste osakaal – naiste osakaal)
Allikas: Eurostat (edat_lfse_12)

Käesolev artikkel on osa statistikaalaste artiklite kogumikust, mille aluseks on Eurostati piirkondlik aastaraamat. Haridus, kutseõpe ja üldisemalt elukestev õpe täidavad Euroopa Liidu (EL) majandus- ja sotsiaalstrateegiates üliolulist rolli.

Eurostat koostab ja avaldab haridus- ja koolitusstatistikat ELi liikmesriikide ja nende piirkondade kohta; lisaks on avaldatud teavet EFTA ja kandidaatriikide kohta. Käesolevas artiklis esitatakse andmed nelja-aastaste hariduses osalemise määra, kutsehariduse, haridussüsteemist varakult lahkunud noorte, mittetöötavate ja mitteõppivate noorte (NEET-noor) ning kolmanda taseme haridusega 30–34aastaste isikute osakaalu kohta. Kõnealune statistika esitatakse üldjuhul piirkondlikul tasandil NUTS 2. tasandi piirkondade kaupa, kuigi andmed hariduses osalemise määra kohta on Saksamaa ja Ühendkuningriigi puhul kättesaadavad vaid NUTS 1. tasandi piirkondade kohta ning Horvaatia puhul vaid riiklikul tasandil.

Peamised statistilised näitajad

EL-28 andmete kohaselt omandas 2014. aastal kõikidel haridusastmetel alates alusharidusest kuni kraadiõppeni haridust ligikaudu 107 miljonit last, õpilast ja üliõpilast (ISCED astmed 2–8).

Nelja-aastaste laste osalemine hariduses

Alusharidusel ja esimese taseme haridusel on oluline roll ebavõrdsuse vähendamisel ning põhioskuste valdkonnas vilumuse suurendamisel. Poliitikakujundajad väidavad, et suuremale osale väikelastest tuleks soovitada alusharidust, mitte informaalset või mitteprofessionaalset kasvatust. Strateegilises raamistikus Haridus ja koolitus 2020 (HK 2020) seatud peamise eesmärgi kohaselt peaks vähemalt 95 % lastest alates neljandast eluaastast kuni kohustusliku esimese taseme hariduse alustamise vanuseni osalema alushariduses. Pange tähele, et koolikohustuslik iga on ELi liikmesriikide haridussüsteemides väga erinev: Luksemburgis ja Põhja-Iirimaal (Ühendkuningriik) algab see neljandast eluaastast, teistes ELi piirkondades viienda ja seitsmenda eluaasta vahel. Alushariduses osalemine on enamikus ELi liikmesriikides üldiselt vabatahtlik.

2014. aastal osales teatavas vormis alushariduses või esimese taseme hariduses veidi üle viie miljoni nelja-aastase lapse (ISCED astmete 0–1 määratluse kohaselt); üksnes väga väike osa neist (52 000) osales esimese taseme hariduses.

Alushariduse ja esimese taseme hariduse määratlemine

Alusharidus (ISCED aste 0) on reeglina välja töötatud tervikliku lähenemisviisi alusel, et toetada laste varajast kognitiivset, füüsilist, sotsiaalset ja emotsionaalset arengut ning tutvustada väikelastele organiseeritud juhendamist väljaspool perekonda. Olemas on kaks ISCED astme 0 programmide kategooriat: väikelaste haridus ja alusharidus. Väikelaste haridus on sisuliselt kavandatud väikelastele (0–2aastased) ning alusharidus on mõeldud lastele alates 3. eluaastast kuni esimese taseme hariduse alguseni. Mõlemat kategooriat iseloomustab visuaalselt stimuleeriv ja keeleliselt rikas õpikeskkond, milles õpetamine toimub vähemalt kahe tunni jooksul päevas; see tähendab, et sõimed, päevakeskused või lastehoiud on välja jäetud, välja arvatud kui neil on kindel hariduslik komponent.

Esimese taseme hariduse (ISCED aste 1) programmide eesmärk on reeglina anda õpilastele põhioskuseid lugemises, kirjutamises ja matemaatikas (kirja- ja arvutusoskus) ning luua kindel alus peamiste teadmisvaldkondade õppimiseks ja mõistmiseks ning isiklikuks ja sotsiaalseks arenguks. Vanus on sellel haridustasemel tavaliselt ainus sisenemisnõue.

Suuremas osas Prantsusmaa ja Ühendkuningriigi piirkondades osalesid peaaegu kõik nelja-aastased alushariduses või esimese taseme hariduses

Kaardil 1 näitab kõige tumedam oranž toon neid NUTS 1. taseme piirkondi, kus nelja-aastaste osalemise määr oli eriti kõrge; pange tähele, et Saksamaa ja Ühendkuningriigi puhul on andmed kättesaadavad vaid NUTS 1. tasandi piirkondade kohta ning Horvaatia puhul vaid riiklikul tasandil. Nelja-aastaste osalemise määr oli vähemalt 98 % 63 ELi piirkonnas 224 näidatud piirkonnast (Prantsusmaa Mayotte'i piirkonna kohta andmed puuduvad). Kõrgeimad määrad olid koondunud Prantsusmaale ja Ühendkuningriiki, samas oli osalemise määr kõrge ka mitmes Lõuna-Itaalia, Saksamaa, Hispaania ja Belgia (eelkõige Flandria) piirkonnas, samuti mõnes Taani mandriosa, Iirimaa (Border, Midland and Western), Põhja-Itaalia (Provincia Autonoma di Trento ja Provincia Autonoma di Bolzano/Bozen), Austria (Burgenland) ja Portugali (Alentejo) piirkonnas; ka Norra kahes põhjapoolseimas piirkonnas (Trøndelag ja Nord-Norge) oli osalemise määr vähemalt 98 %.

Nelja-aastaste alushariduses ja esimese taseme hariduses osalemise määr oli madalaim Ateenas

Seevastu on kaardilt 1 näha väga selget erinevust ida ja lääne vahel, sest osalemise määrad olid ELi idapoolseimates piirkondades, aga ka Balti riikides (millest igaüks on sellel analüüsitasandil eraldi piirkond) üldiselt oluliselt madalamad. Madalaima osalemise määraga (alla 70 %, mida näitab kaardil 1 heledaim oranž toon) piirkondade seas olid Horvaatia (riiklikud andmed) ning suurem osa Poolast ja Kreekast, lisaks mõned Ida-Slovakkia (Východné Slovensko) ja Põhja-Soome (Pohjois- ja Itä-Suomi) piirkonnad; osalemise määr oli madal ka kõikides Türgi piirkondades (2013. aasta andmed) ning peaaegu kõikides Šveitsi piirkondades (v.a Ticino), samuti Liechtensteinis ja endises Jugoslaavia Makedoonia vabariigis (mõlemat käsitatakse sellel analüüsitasandil ühe piirkonnana).

Kui vaadata kindlaid piirkondi lähemalt, oli nelja-aastaste alushariduses ja esimese taseme hariduses osalemise määr kõige madalam Kreeka pealinnapiirkonnas (Attiki) – 28,3 % 2014. aastal. See oli märkimisväärselt madalam kui mis tahes muus piirkonnas, sest kõik teised ELi piirkonnad teatasid, et enamik nende nelja-aastastest osaleb alushariduses ja esimese taseme hariduses. Ka madalaimale määrale eelnev määr esines Kreekas – Anatoliki Makedonia kirdeosas Thrakis (50,9 %); see oli üks kuuest Kreeka piirkonnast, kus nelja-aastaste osalemise määr oli vahemikus 50–60 %.

Kutsekeskhariduse tasemel õppijad

Umbes 10,6 miljonit (48,0 %) teise taseme hariduse ülemise astme (ISCED aste 3) õpilast kogu ELis õppis 2014. aastal kutsehariduse õppekava järgi; ülejäänud lähtusid üldhariduse õppekavast. Kutseharidust ja koolitust (KHK) peetakse oluliseks teguriks, mis aitab vähendada noorte töötuse määra ning lihtsustada noorte üleminekut haridussüsteemist tööturule. ELi poliitikakujundajad on otsinud võimalusi, kuidas suurendada kutsehariduse õppekavade ja praktika ligitõmbavust, et need saaksid olla alternatiiviks üldkeskharidusele ja kõrgharidusele ning pakkuda paremini tööandjate vajadustele vastavaid oskusi.

Kaardilt 2 on näha, et kutsehariduse õppekavadel õppijate osakaal oli ELi liikmesriikides üsna erinev. Eriti palju esines kutseharidusele spetsialiseerumist Tšehhi Vabariiki, Slovakkiat, Austriat, Sloveeniat, Horvaatiat, Põhja-Itaaliat ja Šveitsi hõlmavas piirkondade rühmas, aga ka Soomes, Madalmaades ja Belgia põhjaosas. Mõned sellised erinevused võivad olla tingitud kutsehariduse ja koolituse mainest: näiteks sellistes riikides nagu Tšehhi Vabariik ja Austria peetakse kutseharidust ja koolitust üldiselt heaks valikuks, mis lihtsustab inimese suundumist tööturule, samas kui muudes liikmesriikides ei ole sellel samasugust rolli välja kujunenud, osaliselt ühiskonnas levinud halvema maine tõttu.

Kolmes Tšehhi ja ühes Austria piirkonnas õppis rohkem kui kolm neljandikku kõigist teise taseme hariduse ülemise astme õpilastest kutsehariduses

NUTS 2. taseme piirkondade lähemal vaatlemisel ilmneb, et ELis oli 40 piirkonda, kus teise taseme hariduse ülemisel astmel kutsehariduse õppekava järgivate õpilaste osakaal oli 2014. aastal vähemalt 65 % (tumedaim oranž toon kaardil 2). Kolmes piirkonnas õppis rohkem kui kolm neljandikku kõikidest teise taseme hariduse ülemisel astmel õppijatest kutsehariduse õppekava alusel: neist kaks asus Tšehhi Vabariigis (Severozápad ja Jihozápad) ja kolmas Austrias (Oberösterreich).

Seevastu teise taseme hariduse ülemisel astmel osalejatest kõige väiksema kutsehariduse osakaaluga NUTS 2. tasandi piirkondade hulka kuulusid mõlemad Iirimaa piirkonnad ja Šotimaa (Ühendkuningriigi puhul on olemas ainult NUTS 1. tasandi piirkondade andmed), kus kutsehariduse õppekavade alusel õppis vähem kui kümnendik õpilastest. Kolmes piirkonnas oli kutsehariduse õppekavade alusel õppijate osakaal vahemikus 10–20 %: Malta ja Küprose saarepiirkonnad (mõlemad moodustavad käesoleval eristustasemel ühe piirkonna) ja Ungari pealinnapiirkond (Közép-Magyarország). Teise taseme hariduse ülemisel astmel kutsehariduse õppekava järgivate õpilaste osakaal oli alla 35 % (heledaim oranž toon kaardil 2) üheksas piirkonnas Kreeka kolmeteistkümnest piirkonnast, ülejäänud kuues Ungari piirkonnas (suur kontrast Ungarit ümbritsevate piirkondadega), kuues Lõuna-Hispaania piirkonnas, samuti Brandenburgis (NUTS 1. tasandi piirkond, mis ümbritseb Saksamaa pealinnapiirkonda Berliini), Prantsusmaa pealinnapiirkonnas Île de France'is, Põhja-Iirimaal ja Walesis (mõlemad NUTS 1. tasandi piirkonnad Ühendkuningriigis), Eestis ja Leedus (mõlemat käsitatakse sellel analüüsitasandil ühe piirkonnana).

Euroopa 2020: haridussüsteemist varakult lahkunud noored

15–17aastased noored on sageli valiku ees: kas jätkata haridus- või koolitusteed või otsida tööd. Täisajaga kohustuslik haridus kestab enamikus ELi liikmesriikides keskmiselt 9–10 aastat ning lõpetatakse tavaliselt teise taseme hariduse alumisel astmel (ISCED aste 2).

Peamine eesmärk on vähendada haridussüsteemist varakult lahkunud noorte osakaalu 2020. aastaks alla 10 % tasemele

Haridus on üks strateegia „Euroopa 2020“ viiest peamisest sambast. Haridusega on seotud kaks eesmärki, mille alusel mõõdetakse ELi liikumist aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduse poole. Need sihttasemed on kindlaks määratud kogu ELi jaoks ning nende kohaselt peab

haridussüsteemist varakult lahkunud noorte osakaal olema 2020. aastaks väiksem kui 10 % ja
vähemalt 40 % 30–34aastastest olema omandanud aastaks 2020 kolmanda taseme või sellega samaväärse hariduse.

Pange tähele, et kuigi mõlemad eesmärgid on püstitatud kogu ELi jaoks, ei kohaldata neid otseselt riiklikul ega piirkondlikul tasandil. Kõik strateegia „Euroopa 2020” eesmärgid on teisendatud riiklikeks (ja mõnikord piirkondlikeks) eesmärkideks, mis peegeldavad ELi liikmesriikide erinevaid olukordi ja tingimusi.

Näitaja, mille abil saadakse teavet haridussüsteemist varakult lahkunud noorte kohta, kajastab nende 18–24aastaste osatähtsust, kes on omandanud ainult teise taseme alumise astme hariduse ning ei ole osalenud jätkuhariduses ega -koolituses (nelja nädala jooksul enne andmete aluseks olevat uuringut).

Haridussüsteemist varakult lahkunud noorte osakaal oli 11,0 %

2015. aastal oli EL-28-s haridus- ja koolitussüsteemist välja langenud 18–24aastaste osakaal 11,0 %, mis oli 0,1 protsendipunkti võrra väiksem kui 2014. aastal. Tegelikult on haridus- ja koolitussüsteemist välja langenud 18–24aastaste osakaal viimase kümnendi jooksul või kauemgi järjepidevalt vähenenud. Kui see suundumus jätkub, siis peaks strateegia „Euroopa 2020” eesmärk jõuda alla 10 % olema saavutatav.

Sellegipoolest püsivad nii ELi liikmesriikide vahel kui ka nende sees veel suured erinevused, mis kajastuvad teatud määral ka strateegia „Euroopa 2020” raames kokku lepitud riiklikes eesmärkides. Need ulatuvad kõigest 4 %-st Horvaatias kuni 16 %-ni Itaalias; Ühendkuningriigis aga ei ole eesmärki üldse seatud.

Haridussüsteemist varakult lahkunud noorte osakaal oli sageli kõige suurem Lõuna-Euroopas, eriti saarepiirkondades

Haridussüsteemist varakult lahkunud noorte osakaal oli 2015. aastal väiksem kui strateegia „Euroopa 2020” eesmärk 10 % 130 piirkonnas nendest 266 piirkonnast, mille andmed on teada. Kaardilt 3 on näha, et haridussüsteemist varakult lahkunud noorte osakaal jagunes NUTS 2. tasandi piirkondades erinevalt – madalaim osakaal koondus piirkonda, mis ulatus Poolast läbi Tšehhi ja Slovakkia Kagu-Austriasse, Sloveeniasse ja Horvaatiasse. Seevastu suurim haridussüsteemist varakult lahkunud noorte osakaal oli koondunud Lõuna-Hispaaniasse ja Illes Balearsi, kolme Rumeenia piirkonda, Portugali piirkonda Portuguese Regiões Autónomas dos Açores e da Madeira ning Sardegna ja Sicilia saartele Itaalias; väga suur varakult lahkunud noorte osakaal esines ka kogu Türgis. Mitut ELi piirkonda, kus oli suurim haridussüsteemist varakult lahkunud noorte osakaal, iseloomustas suhteliselt väike rahvastikutihedus ning tegu võib olla sellega, et neis piirkondades elavad õpilased peavad kodust lahkuma, kui nad soovivad omandada teatavat eriala, samal ajal kui piirkonda jäävatel noortel on suhteliselt vähe võimalusi omandada kõrgem/edasine haridus.

Idapoolsetes piirkondades oli haridussüsteemist varakult lahkunud noorte osakaal üks madalamaid

2015. aastal registreeriti madalaim haridussüsteemist varakult lahkunud noorte osakaal Horvaatia piirkonnas Jadranska Hrvatska (0,9 %). Peale selle oli varakult lahkunud noorte osakaal alla 5 % (heledaim oranž toon kaardil 3) veel 14 piirkonnas, mis asusid peamiselt Ida-Euroopas: viis Poola piirkonda, kolm Tšehhi Vabariigi piirkonda, mõlemad Horvaatia piirkonnad, kaks Slovakkia piirkonda ning üks piirkond nii Belgias, Sloveenias kui ka Rootsis.

TÄHELEPANU PIIRKONDADELE

Jadranska Hrvatska, Horvaatia

EL-28-s oli haridussüsteemist varakult lahkunud noorte (18–24aastased) osakaal 2015. aastal 11,0 %. Horvaatias otsustas oluliselt väiksem osa noori haridusteed mitte jätkata ning eelkõige võis seda täheldada Aadria mere ääres asuvas Horvaatia piirkonnas Jadranska Hrvatskas, kus haridussüsteemist varakult lahkunud noorte osakaal oli 0,9 %.

©: Nicolas Brignol

Nende väikseima varakult lahkunud noorte osakaaluga 15 piirkonna seas olid nii Tšehhi Vabariigi, Horvaatia, Poola, Sloveenia kui ka Slovakkia pealinnapiirkonnad. Suhteliselt madal haridussüsteemist varakult lahkunud noorte osakaal esines veel mitmes piirkonnas, mida iseloomustatakse peamiselt linnapiirkondadena; näiteks pealinnapiirkondades Área Metropolitana de Lisboa (10,7 %) ja Inner London-East (5,5 %) oli Portugali ja Ühendkuningriigi madalaim varakult lahkunud noorte osakaal. See ei pruugi olla üllatav, sest kõrgharidus- ja koolitusasutusi rajatakse suurema tõenäosusega pealinnadesse ja muudesse suhteliselt suurtesse linnadesse. Seevastu oli haridus- ja koolitussüsteemist välja langenud noorte osakaal suhteliselt suur (võrreldes riikide keskmistega) Belgia, Saksamaa ja Austria pealinnapiirkondades (Bruxelles-Capitale/Brussels Hoofdstedelijk, Berlin ja Wien).

Keskmiselt olid varakult lahkunud noorte seas pigem noored mehed

Haridussüsteemist varakult lahkunud noori käsitlevaid andmeid võib analüüsida soo järgi (vt joonis 1: selle näitaja puhul esinevate sooliste erinevuste piirkondlik analüüs). 2015. aastal oli haridussüsteemist varakult lahkunud noorte osakaal 18–24aastaste meeste seas 12,4 %, mis on ligikaudu 2,9 protsendipunkti suurem kui vastav näitaja naiste puhul (9,5 %). Samas pange tähele, et haridussüsteemist varakult lahkunud naissoost noorte osakaal jäi EL-28-s aastatel 2014–2015 peaaegu muutumatuks (langedes 0,1 protsendipunkti), samal ajal kui meessoost lahkunute määr langes kiiremas tempos (0,4 protsendipunkti). Tänu sellele soolised erinevused vähenesid mõnevõrra, jätkates mustrit, mis oli ilmnenud alates finants- ja majanduskriisi algusest 2008. aastal, mil EL-28-s oli haridussüsteemist varakult lahkunud noorte osakaal meeste seas 4,0 protsendipunkti suurem kui naiste seas.

Meeste seas täheldati suhteliselt suurt haridussüsteemist varakult lahkunud noorte määra sageli piirkondades, mida iseloomustatakse põllumajandus- või maapiirkondadena …

Haridussüsteemist varakult lahkunud noorte määr oli naiste seas väiksem kui meeste puhul 164 piirkonnas 212 piirkonnast, mille jaoks on 2015. aasta andmed kättesaadavad. Kaheksas piirkonnas – mis asusid kõik Lõuna-Euroopas – täheldati kahekohalist sooliste erinevuste näitajat; kõikidel juhtudel oli haridussüsteemist varakult lahkunud noorte meeste osakaal suurem kui naiste vastav näitaja. Suurim erinevus ilmnes Hispaanias La Rioja piirkonnas, kus peaaegu kaks kolmandikku (32,4 %) meestest olid haridussüsteemist varakult lahkunud noored, võrreldes 10,8 %-ga naistest. Nende kaheksa piirkonna hulka, kus sooliste erinevuste näitaja oli kahekohaline, kuulus veel neli Hispaania piirkonda, nimelt Comunidad Valenciana, Extremadura, Galicia ja Illes Balears. Neile lisandus kaks Itaalia piirkonda (Sardegna ja Abruzzo) ning Kreeka Notio Aigaio saarepiirkond (Aegeani lõunaosa).

… seevastu naiste seas oli haridussüsteemist varakult lahkunud noorte suhteliselt suur osakaal suurlinnade või rasketööstuspiirkondades

Neis 43 piirkonnas, kus noorte meeste haridussüsteemist varakult lahkumise määr oli madalam kui noorte naiste puhul, olid soolised erinevused suhteliselt väikesed (sageli alla 2,0 protsendipunkti). Suurim erinevus esines Hollandi piirkonnas Zeelandis, kus haridussüsteemist varakult lahkunud noorte osakaal oli naiste seas 18,4 % ehk 6,3 protsendipunkti suurem kui meeste puhul (12,1 %). Nende kümne piirkonna seas, kus see näitaja oli meeste seas madalam ja kus esinesid suurimad soolised erinevused, olid kolm Ühendkuningriigi piirkonda (Merseyside; Inner London-East; Berkshire, Buckinghamshire and Oxfordshire), kaks Tšehhi Vabariigi piirkonda (Strední Cechy ja Moravskoslezsko) ning üks piirkond Bulgaarias (Severen tsentralen), Hispaanias (Ciudad Autónoma de Melilla), Saksamaal (Koblenz) ja Rumeenias (Sud-Vest Oltenia).

Mittetöötavad ja mitteõppivad noored (NEET-noored)

2015. aastal oli EL-28-s 6,2 miljonit 18–24aastast isikut, kes ei töötanud ega õppinud (NEET); samaealise elanikkonna hulgas oli NEET-noorte osakaal 15,8 %. Üks peamisi tegureid, mis selgitab NEET-i määra erinevusi, on vähene hariduse omandamine; seega piirkondades, mida iseloomustab suhteliselt suur haridussüsteemist varakult lahkunud noorte määr, on eeldatavasti ka suhteliselt kõrge NEET-i määr.

Noorte töötuse ja NEET-noorte võrdlus

Noorte töötus (vt lisateavet artiklist, mis käsitleb piirkondlikku tööturustatistikat) ning mittetöötavate ja mitteõppivate noorte osakaal on teineteist täiendavad mõisted. Töötuse määr on näitaja, mis kajastab töötuid (aga kes on aktiivselt otsinud tööd ja valmis tööle asuma); see põhineb majanduslikult aktiivsel rahvastikul – isikud, kes töötavad või on töötud.

Seevastu mõiste, mis kajastab mittetöötavaid ja mitteõppivaid (NEET) noori, ei hõlma hõivatuid ega õppivaid isikuid, aga võib hõlmata osa majanduslikult mitteaktiivsetest isikutest; see põhineb nimetajal, mis hõlmab kogu 18–24aastaste kohorti.

EL-28 NEET-i määr oli 2003. aastal suur, s.o 16,9 % ning langes järgmistel aastatel 2008. aastaks 14,0 %-ni (üleilmse finants- ja majanduskriisi algus). Seejärel tõusis määr neli korda järjest ning oli 2012. aastal 17,2 %, langedes seejärel 2015. aastaks tagasi 15,8 % juurde. Viimase kümnendi jooksul on EL-28 NEET-i määra oluliselt kujundanud/mõjutanud noorte töötuse muutused, sest mitteaktiivsete 18–24aastaste osakaal jäi suhteliselt stabiilseks (üksnes vähem kui 8 %).

ELi liikmesriikides läbi viidud analüüs näitab, et suurim mittetöötavate ja mitteõppivate noorte osakaal oli 2015. aastal Itaalias (27,9 %), samal ajal kui NEET-i määr oli vahemikus 20–25 % Hispaanias, Küprosel, Rumeenias, Bulgaarias, Kreekas ja Horvaatias. Samas oli mittetöötavate ja mitteõppivate noorte osakaal vähene ehk 6,2 % Madalmaades ning alla 10 % Luksemburgis, Taanis, Saksamaal, Rootsis, Austrias ja Tšehhi Vabariigis.

ELis oli neli piirkonda, kus mittetöötavate ja mitteõppivate noorte osakaal tõusis üle 40 %

Üksikasjalikum analüüs NUTS 2. tasandi piirkondade kaupa kinnitab, et 2015. aastal oli suurim mittetöötavate ja mitteõppivate noorte osakaal Bulgaaria piirkonnas Severozapadenis, kus NEETi määr oli 45,7 %. See määr oli üle 40 % veel neljas piirkonnas: Prantsuse ülemerepiirkonnas Guyanes, Kreeka piirkonnas Sterea Elladas ning kahes Lõuna-Itaalia piirkonnas, s.o Calabrias ja Sicilias.

Viis kõrgeima NEET-i määraga piirkonda esindasid laias laastus üldisemaid mustreid kogu ELis, kuivõrd mõned kõrgeimad NEET-i määrad esinesid Lõuna-Itaalias, Kreeka mandriosas, Bulgaaria ja Rumeenia piirkondades ning Prantsusmaa ülemeremaades ja -territooriumidel (tumedaim oranž toon kaardil 4). Seejuures 30 NUTS 2. tasandi piirkonnast, kus NEET-i määr oli üle 25 %, asus vaid viis piirkonda eespool nimetatud aladest väljaspool: neist kolm asus Hispaanias (Andalucía ning Ciudades Autónomas de Ceuta y Melilla) ning ülejäänud kaks piirkonda olid Região Autónoma dos Açores (Portugal) ja Tees Valley and Durham (Ühendkuningriik).

ELi madalaim NEET-i määr oli Edela-Baieri piirkonnas Schwabenis (4,3 %), kusjuures Oberbayern (samuti Baieri piirkond) ja Overijssel (Madalmaad) olid ainsad piirkonnad, kus NEET-i määr oli alla 5 %. 271 NUTS 2. tasandi piirkonnast, mille kohta olid 2015. aastal andmed olemas, oli 61 piirkonnas NEET-i määr väiksem kui 10 % (heledaim oranž toon kaardil 4). Need piirkonnad olid peamiselt koondunud Madalmaadesse, Luksemburgi (üks piirkond sellel analüüsitasandil), Saksamaale, Austriasse, Tšehhi Vabariiki, Taani ja Rootsi, ehkki see määr oli alla 10 % veel kahes piirkonnas; need olid Közép-Dunántúl (Ungari) ja Inner London-West (Ühendkuningriik).

NEET-i määrade puhul olid 18–24aastaste seas suhteliselt väikesed soolised erinevused: 2015. aastal oli mittetöötavate ja mitteõppivate meeste osakaal 15,4 % ning naiste puhul oli vastav näitaja 0,9 protsendipunkti kõrgem. Kümme aastat tagasi olid soolised erinevused olnud märkimisväärselt suuremad, kui naiste puhul oli määr 2005. aastal 3,3 protsendipunkti kõrgem kui meeste puhul.

Joonisel 2 on näidatud kümme piirkonda, kus esinesid suurimad soolised erinevused selle näitaja puhul. 238 NUTS 2. tasandi piirkonna kohta tehtud analüüsi järgi olid 146 piirkonda need, kus NEET-i määr oli meeste seas 2015. aastal madalam kui naiste vastav näitaja, seejuures vastupidine olukord valitses 90 piirkonnas. Kahes piirkonnas – Thüringenis (Saksamaal) ja Inner London-Westis (Ühendkuningriik) – soolisi erinevusi ei esinenud. Suurimaid soolisi erinevusi täheldati Kreeka piirkonnas Voreio Aigaio, kus NEET-i määr oli meeste puhul (21,5 %) võrreldes naistega 18,4 protsendipunkti madalam. Samas esinesid suurimad soolised erinevused naiste kasuks samuti Kreeka piirkonnas: Dytiki Makedonias oli naiste NEET-i määr 16,7 %, mis on ligikaudu 13,5 protsendipunkti madalam kui meeste määr. Kreeka piirkondade vaheliste erinevustega samasuguseid erinevusi täheldati Hispaania ja Ühendkuningriigi piirkondade vahel, arvestades et mõlema ELi liikmesriigi piirkonnad olid esindatud mõlemas suurimate sooliste erinevuste edetabelis.

Euroopa 2020: kolmanda taseme hariduse omandamine

Kolmanda taseme haridus on haridus, mida pakuvad ülikoolid, rakenduskõrgkoolid, tehnoloogiainstituudid ja muud akadeemilisi kraade või kõrgemaid kutsetunnistusi andvad asutused. ELi liikmesriigid peavad lahendama neli põhilist probleemi: kõrghariduse kättesaadavuse parandamine (eriti ebasoodsamas olukorras olevate rühmate seas); kolmanda taseme haridusest ilma lõputunnistuseta lahkuvate õpilaste arvu vähendamine; mõne isiku puhul kraadini jõudmiseks kuluva aja vähendamine; kõrghariduse kvaliteedi parandamine kraadiõppe ja töömaailma parema seostamise abil.

Peamine eesmärk on see, et vähemalt 40 % 30–34aastastest on omandanud kolmanda taseme hariduse

Eespool on juba märgitud, et strateegia „Euroopa 2020” üks põhieesmärk käsitleb kolmanda taseme hariduse omandamist, mille kohaselt peaks 40 %-il 30–34aastastest olema 2020. aastaks kolmanda taseme või sellega samaväärne haridus.

Kolmanda taseme hariduse omandamine EL-28-s kasvas kiiresti alates 2002. aastast, mil see oli 23,6 % (EL-28 aegrea algus), ning on igal aastal veelgi suurenenud. 2015. aastaks oli kolmanda taseme hariduse omandanud ligikaudu 38,7 % 30–34aastastest inimestest, mida oli 0,8 protsendipunkti rohkem kui 2014. aastal.

Suur osa kõrge kvalifikatsiooniga noori kolib pealinnapiirkondadesse

Suured organisatsioonid (nii avalikus kui ka erasektoris) valivad oma peakontori asukohaks sageli pealinna. See võib olla tingitud mainekaalutlustest või soovist saavutada mõnes ELi suurimas linnas võimalikku mastaabisäästu. See suhteliselt suur äritegevuse koondumine – koos sellega kaasnevate töövõimalustega – võib vähemalt osaliselt selgitada suurt arvu koolilõpetajaid, kes kolivad pealinnapiirkondadesse.

TÄHELEPANU PIIRKONDADELE

Inner London (lääneosa), Ühendkuningriik

Suur äritegevuse koondumine ning kaasnevad töövõimalused võivad vähemalt osaliselt selgitada suurt arvu koolilõpetajaid, kes kolivad pealinnapiirkondadesse. See oli nii eelkõige Inner London-Westis, mille 30–34aastastest elanikest oli 2015. aastal vähemalt neljal viiendikul kolmanda taseme haridus (ISCED astmed 5–8)

©: Kevin Judson

Kuna enamus 30–34aastastest on omandanud kolmanda taseme hariduse enne 30. eluaastat, saab selle näitaja abil hinnata piirkondade ligitõmbavust (tõmbejõudu) seoses koolilõpetajatele pakutavate töötamisvõimalustega. Kaardil 5 on näidatud kolmanda taseme hariduse omandamine NUTS 2. taseme piirkondade kaupa 2015. aastal: tumedaim oranži toon tähistab piirkondi, kus vähemalt pooled 30–34aastased elanikud olid omandanud kolmanda taseme hariduse. Kindlalt kõige suurem osakaal oli ühes kahest Ühendkuningriigi pealinnapiirkonnast ehk Inner London-Westis, kus rohkem kui neli viiendikku (80,8 %) elanikest vanuses 30–34 olid omandanud kolmanda taseme hariduse. Ka suuruselt teine, kolmas ja neljas osakaal registreeriti Ühendkuningriigis, milleks olid: Outer London-South (69,3 %), teine pealinnapiirkond ehk Inner London-East (68,2 %) ja Kirde-Šotimaa (66,1 %); pange tähele, et kõigis Šotimaa neljas piirkonnas oli osakaal üle 50 %.

Suur osa ülejäänud ELi piirkondadest, kus oli suhteliselt kõrge kolmanda taseme hariduse omandamise määr, olid pealinnapiirkonnad, sh: Hovedstaden (Taani), Southern ja Eastern (Iirimaa), Île de France (Prantsusmaa), Noord-Holland (Madalmaad), Mazowieckie (Poola), Helsinki-Uusimaa (Soome) ja Stockholm (Rootsi), samuti Küpros, Leedu ja Luxembourg (kõiki käsitatakse sellel analüüsitasandil ühe piirkonnana). Muude piirkondade seas, kus oli suurim osakaal 30–34aastaseid isikuid, kes on omandanud kolmanda taseme hariduse, olid sageli teadus- ja tehnoloogiapiirkonnad, näiteks Province Brabant Wallon ja Provincie Vlaams-Brabant Belgias, País Vasco piirkond Hispaanias, Rhône-Alpesi piirkond Prantsusmaal, Utrecht Madalmaades, Västsverige Rootsis või Berkshire, Buckinghamshire and Oxfordshire Ühendkuningriigis.

Madalam kolmanda taseme hariduse omandamise määr võib olla seotud kutseharidusele rõhu asetamisega

Kolmanda taseme hariduse omandamise osakaal oli alla 20 % (heledaim oranž toon kaardil 5) kaheksas piirkonnas, mis asusid ELi lõuna- või idapoolsetel aladel. Neid iseloomustas nende tavapärane tuginemine primaarsetele tegevusaladele – rasketööstusele (näiteks kaevandus või raua- ja terasetööstus) või põllumajandusele – nende majandusstruktuuris. Kaheksast piirkonnast, kus kolmanda taseme hariduse omandamine oli madalaima osakaaluga ehk 15,4 %, asus neli Itaalia lõunaosas (Puglia, Sardegna, Campania ja Sicilia), kolm Rumeenia idaosas (Sud-Est, Sud-Muntenia ja Nord-Est) ning üks piirkond oli Tšehhi Vabariigi loodeosas asuv Severozápad. Peale selle oli üksteist 2. tasandi piirkonda Türgis, kus vähem kui üks viiest 30–34aastasest isikust oli omandanud kolmanda taseme hariduse.

Lisaks neile piirkondadele oli kolmanda taseme hariduse omandamise tase suhteliselt madal ka mitmes Austria ja Tšehhi Vabariigi piirkonnas. Seda võib vähemalt osaliselt seostada sellega, et nendes ELi liikmesriikides pööratakse eritähelepanu kutseharidusele (vt lisateabe saamiseks kaarti 2) ning pannakse eelkõige rõhku kutsekvalifikatsiooni omandamisele ja mitte akadeemilisele haridusele.

30–34aastaste naiste seas oli kolmanda taseme hariduse omandanute osakaal 9,4 protsendipunkti suurem kui meeste seas

2015. aastal oli EL-28-s elavate ja kolmanda taseme hariduse omandanud 30–34aastaste naiste osakaal 43,4 %; see oli märkimisväärselt suurem kui samas vanuses meeste näitaja, mis oli vaid veidi üle ühe kolmandiku (34,0 %). Viimase kümne aasta jooksul kasvas kolmanda taseme hariduse omandanud 30–34aastaste naiste osakaal kiiremini kui meeste vastav näitaja ning seega selle näitajaga seotud soolised erinevused suurenesid.

Suur enamus (261 piirkonnast 230) NUTS 2. tasandi piirkondadest, mille kohta on andmed kättesaadavad, teatas 2015. aastal suuremast kolmanda taseme hariduse omandanud 30–34aastaste naiste osakaalust. 29 piirkonnas oli kolmanda taseme hariduse omandanud meeste osakaal suurem ning kahes piirkonnas – Münsteris Saksamaal ja Austria pealinnapiirkonnas Wienis – soolised erinevused puudusid.

Suurimate sooliste erinevustega piirkondades oli kolmanda taseme hariduse omandanud naiste osakaal suurem

Suurimad soolised erinevused esinesid hariduse omandamise puhul Lätis (üks piirkond sellel analüüsitasandil), kus naiste osakaal oli 29,7 protsendipunkti suurem kui meeste oma. Üldisemalt esinesid suurimad soolised erinevused Balti riikides, Belgias, Taanis, Hispaanias, Itaalias, Rootsis ja Ühendkuningriigis, kus mitme piirkonnaga ELi liikmesriikide seas oli vähemalt kaks piirkonda, milles soolised erinevused olid sellised, et naiste osakaal oli vähemalt 20,0 protsendipunkti suurem. Mõned neist piirkondadest on enamjaolt maapiirkonnad ja suhteliselt hõreda asustusega piirkonnad, kus soolised erinevused kajastavad sageli pigem meeste madalamat kolmanda taseme hariduse omandamise taset ja mitte sama hariduse omandamise kõrgemat taset naiste puhul. Selliste enamjaolt maapiirkondade ja suhteliselt hõreda asustusega piirkondade näited on Provincie Limburg Belgias, Sjælland Taanis, Molise Itaalias, Övre Norrland ja Mellersta Norrland Rootsis ning North Yorkshire või Highlands and Islands Ühendkuningriigis. See muster võib olla tekkinud mitmel põhjusel, sealhulgas kolmanda taseme hariduse omandanud noorte meeste suurem kalduvus maapiirkonnast lahkuda ja mujal tööd otsida või selliste meeste suurem osakaal, kes otsustavad suhteliselt vara haridussüsteemist lahkuda (näiteks selleks, et põllumajanduses töötada).

29 piirkonnast, kus kolmanda taseme hariduse omandanud noorte meeste osakaal oli suurem kui naiste oma, asus 19 Saksamaal. Nende seas oli Ida-Baieri piirkond Oberpfalz, kus esinesid suurimad soolised erinevused piirkondadest, kus meeste osakaal oli suurem kui naiste oma. Ülejäänud kümnest piirkonnast, kus kolmanda taseme hariduse omandanud meeste osakaal oli suurem, asusid pooled Ühendkuningriigis, kaks Madalmaades ning üks nii Hispaanias, Prantsusmaal kui ka Rumeenias.

Andmete allikad ja kättesaadavus

Haridusstatistika annab muu hulgas teavet hariduses osalemise, õpilaste liikuvuse, õpetava personali, hariduse rahastamise ning (võõr)keelteoskuse kohta. Selles valdkonnas antakse teavet ka hariduse ja koolituse tulemuste, näiteks lõpetanute arvu, omandatud haridustaseme ja haridusest tööellu ülemineku kohta.

Põhiallikad

UNESCO / OECD / Eurostati (UOE) statistika

Suur osa Euroopa haridusstatistikast kogutakse osana ühiselt hallatavast andmekogumisest, milles osalevad UNESCO Statistikainstituut (UNESCO-UIS), Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon (OECD) ja Eurostat ning mida nimetatakse sageli UOE andmekogumiseks. Eurostat kogub eraldi andmeid piirkondliku koolidesse vastuvõtu ja keeleõppe kohta.

UOE andmekogumine põhineb valdavalt riiklikel andmeallikatel, mida koostavad haridusministeeriumid või riiklikud statistikaametid kokku lepitud määratluste alusel. Piirkondliku haridusstatistika statistiline üksus on õppija. Lõpetajate andmete puhul on vaatlusperioodiks kalendriaasta ning kõigi ülejäänud mitterahaliste andmete puhul õppeaasta (näiteks 2014. aasta andmed kehtivad 2013/2014. õppeaasta kohta).

Kuna haridussüsteemide ülesehitus on riigiti erinev, on andmete võrreldavuse eeltingimus piirkondliku, riikliku ja rahvusvahelise haridusstatistika kogumise, koostamise ja esitamise raamistiku olemasolu. See on esitatud rahvusvahelises ühtses hariduse liigituses (ISCED).

Rahvusvaheline ühtne hariduse liigitus (ISCED)

ISCED raamistikku ajakohastatakse aeg-ajalt vastavalt maailma haridussüsteemides toimuvatele muutustele. Käesolevas artiklis esitatud statistika aluseks on UNESCO peakonverentsil 2011. aasta novembris vastu võetud ISCED 2011, kuigi 2014. aastale eelnenud vaatlusaastate andmeid koguti eelmise versiooni ISCED-97 alusel.

Kõnealuse liigituse 2011. aasta versioonis on lisatud uusi kategooriaid, et võtta arvesse väikelaste hariduse suuremat levikut ja kolmanda taseme hariduse restruktureerimist. ISCED liigitab kõiki õppekavasid ja kvalifikatsioone astmete järgi:

väikelaste haridus / alusharidus (aste 0);
esimese taseme haridus (aste 1);
teise taseme hariduse alumine aste (aste 2);
teise taseme hariduse ülemine aste (aste 3);
teise taseme järgne, kolmanda taseme eelne haridus (aste 4);
lühikese õppeperioodiga kolmanda taseme haridus (aste 5);
bakalaureusekraad või samaväärne tase (aste 6);
magistrikraad või samaväärne tase (aste 7);
doktorikraad või samaväärne tase (aste 8).

Täielik kirjeldus on avaldatud veebilehel UNESCO-UIS .

Tööjõu-uuring

Käesolevas artiklis esitatud andmed haridussüsteemist varakult lahkunud noorte, NEET-noorte ja kolmanda taseme hariduse omandamise kohta on saadud ELi tööjõu-uuringust . Tööjõu-uuringus küsitletakse tavaleibkondades elavaid üksikisikuid. See hõlmab ELi liikmesriikide alalist elanikkonda, välja arvatud kollektiiv- või asutusleibkonnas elavad inimesed. Tööjõu-uuringu haridusandmeid uuendatakse kaks korda aastas: kevadel (sealhulgas andmed uue vaatlusaasta kohta) ja sügisel.

Pange tähele, et kuni vaatlusaastani 2013 liigitati kõnealuseid andmeid ISCED-97 järgi ning alates 2014. aastast liigitatakse andmeid ISCED 2011 järgi. Eurostati veebis avaldatud tabelid ja andmebaasid sisaldavad andmeid hariduse omandamise kohta kolme koondnäitajana (madal, keskmine ja kõrge haridustase) ning sellel koondamise tasemel on statistika aja jooksul võrreldav iga ELi liikmesriigi omaga (välja arvatud Austria andmed). Austrias esineb tasemete nihe, mis on tingitud sellest, et hariduse omandamise eri tasemed on ümber liigitatud: kõrgema tehnilise või kutsehariduse asutused on määratud ISCED 2011-s ISCED astmele 5, samal ajal kui ISCED-97 alusel oli sama kvalifikatsioon ISCED astmel 4, aga seda kajastati kolmanda taseme haridusega samaväärsena. Veebis avaldatud tabelites ja andmebaasides on ISCED-97 ja ISCED 2011 aegread esitatud ühes tabelis, nii et märgistused põhinevad ISCED 2011 liigitusel; liigituse muutust aastate 2013 ja 2014 vahel tähistatakse märgistusega b (et kajastada aegridade katkemist).

NUTS

Selles artiklis esitatud andmed põhinevad üksnes NUTSi 2013. aasta versioonil.

Näitajate määratlused

Väikelaste hariduses ja alushariduses (ISCED 2011 astmed 0–1) osalevate nelja-aastaste osakaalu käsitlev statistika hõlmab neid asutusi, mis pakuvad haridusele suunatud väikelastehoidu. Sealsetel töötajatel peab olema haridusvaldkonnas erialane kvalifikatsioon. Pange tähele, et vastav suhtarv arvutatakse kahest eri allikast saadud andmete põhjal (haridus- ja rahvastikustatistika) ning mõned õppeasutustesse vastu võetud õpilased ei pruugi olla registreeritud rahvastikuandmetes vastava piirkonna elanikena (seega on võimalus, et suhtarvude väärtus ületab 100 %).

Kutsehariduse eesmärk on võimaldada õppijatel omandada kindla ameti või tegevusala jaoks vajalikud teadmised, oskused ja pädevused. Kutseharidus võib sisaldada töötamisel põhinevaid elemente (näiteks praktika või kahesüsteemne õppekava). Käesolevas artiklis esitatud näitaja näitab kutsehariduse õppekaval õppijate osakaalu kõigist teise taseme hariduse ülemisel astmel (ISCED 2011 aste 3) õppijatest.

Näitaja „haridussüsteemist varakult lahkunud noored” näitab nende 18–24aastaste inimeste osakaalu, kes on omandanud maksimaalselt teise taseme alumise astme hariduse (kuni 2013. aastani ISCED-97 astmed 0, 1, 2 või 3c (lühike) ja 2014. ja 2015. aastal ISCED 2011 astmed 0–2) ning kes ei ole osalenud jätkuhariduses või koolituses (nelja nädala jooksul enne uuringut). See näitaja on üks strateegia „Euroopa 2020” eesmärkidest, mille kohaselt tuleks varakult lahkunud noorte osakaal ELis langetada alla 10 %.

Mittetöötavate ja mitteõppivate noorte näitaja (NEET) kajastab protsentides elanikkonnast neid 18–24aastaseid isikuid, kes ei tööta ega õpi.

Kolmanda taseme hariduse omandamise näitaja on määratluse kohaselt kolmanda taseme õpingud (nt ülikooli või kõrgema tehnikainstituudi) edukalt lõpetanud 30–34aastaste inimeste osakaal samas vanuserühmas. 30–34aastaste vanuserühma kasutatakse põhjusel, et valdava enamuse õppijate puhul hõlmab see vanusevahemik esimest viit õpingute lõpetamisele järgnevat aastat. Kolmanda taseme haridusele vastavad kuni 2013. aasta andmeteni ISCED 1997 astmed 5–6 ning 2014. ja 2015. aasta puhul ISCED 2011 astmed 5–8. See näitaja on üks strateegia „Euroopa 2020” eesmärkidest, mille kohaselt 2020. aastaks peaks vähemalt 40 % 30–34-aastastest olema omandanud kolmanda taseme hariduse.

Kontekst

Haridus ja koolitus on nii majandusliku kui ka ühiskondliku edenemise jaoks väga oluline ning selles on kesksel kohal oskuste vastavusse viimine tööturu vajadustega. See tingimus muutub üha tähtsamaks globaliseerunud ja teadmuspõhises majanduses, kus tootlikkuse, kvaliteedi ja innovatsiooni valdkonnas konkureerimine eeldab oskustööjõu olemasolu.

Iga ELi liikmesriik vastutab suurel määral ise oma haridus- ja koolitussüsteemide ning õppeprogrammide (õppekavade) sisu eest. EL toetab riiklikke meetmeid ja aitab liikmesriikidel lahendada ühiseid probleeme nn avatud koordinatsiooni meetodi kaudu: EL tagab päevakajaliste küsimuste (nt vananev ühiskond, oskuste puudumine või ülemaailmne konkurents) arutamiseks poliitilise foorumi, mis võimaldab liikmesriikidel vahetada parimaid tavasid.

Haridus ja koolitus 2020 (HK 2020)

2009. aasta mais vastu võetud nõukogu järeldustes (2009/C 119/02) esitati strateegiline raamistik üleeuroopaliseks koostööks hariduse ja koolituse alal (ET 2020). Selles seatakse ELi haridusele ja koolitusele neli strateegilist eesmärki: elukestva õppe ja õppurite liikuvuse muutmine reaalsuseks; hariduse ja koolituse kvaliteedi ja tõhususe parandamine; võrdsete võimaluste, sotsiaalse ühtekuuluvuse ja kodanikuaktiivsuse edendamine; loovuse ja innovaatilisuse (sealhulgas ettevõtlikkuse) suurendamine kõikidel haridus- ja koolitustasanditel. Nimetatud eesmärkide saavutamiseks määrati HK 2020-s kindlaks mitu sihttaset, mille suhtes rakendatakse regulaarset statistilist kontrolli ja aruandlust. Need hõlmavad ka järgmisi 2020. aastaks seatud eesmärke:

vähemalt 95 % lastest (alates neljandast eluaastast kuni kohustusliku algkooli mineku alguseni) peaks osalema väikelaste hariduses;
nende 15aastaste osakaal, kellel puudub piisav lugemisoskus ning matemaatika ja loodusteaduste alased teadmised, peaks olema väiksem kui 15 %;
haridus- ja koolitussüsteemist välja langevate noorte osakaal peaks olema väiksem kui 10 %;
vähemalt 40 % 30–34aastastest peaks olema omandanud kolmanda taseme hariduse;
vähemalt 15 % 25–64aastastest täiskasvanutest peaks osalema elukestvas õppes;
vähemalt 20 % kõrghariduse omandanutest peaksid olema mõnda aega seoses kõrghariduse omandamisega välismaal õppinud (see hõlmab ka õppepraktikat) mahus, mis vastab vähemalt 15 Euroopa ainepunktisüsteemi (ECTS) punktile, või kestusega vähemalt kolm kuud;
vähemalt 6 % 18–34aastastest, kes on saanud esmase kutsehariduse või koolituse, peaksid olema seoses esmase kutsehariduse ja koolitusega vähemalt kaks nädalat välismaal õppinud või koolitust saanud (see hõlmab ka õppepraktikat);
kuni kolm aastat enne vaatlusaastat kooli lõpetanutest (20–34aastastest) peaks olema tööga hõivatud vähemalt 82 %.

2014. aastal tegid Euroopa Komisjon ja ELi liikmesriigid kokkuvõtte, et hinnata tehtud edusamme ja arutada uusi prioriteete ELi üleseks haridusalaseks koostööks. Sellele tööle tuginedes tegi Euroopa Komisjon ettepaneku kuue uue prioriteedi kohta, mis hõlmavad ajavahemikku 2016–2020. Ettepanek võeti vastu 2015. aasta novembris pealkirjaga Nõukogu ja komisjoni 2015. aasta ühisaruanne hariduse ja koolituse valdkonna üleeuroopalise koostöö strateegilise raamistiku (HK 2020) rakendamise kohta – Hariduse ja koolituse valdkonna üleeuroopalise koostöö uued prioriteedid. Kuus uut prioriteetset valdkonda on järgmised:

asjakohased ja kvaliteetsed teadmised, oskused ja pädevused, mida on arendatud elukestva õppe kaudu ja mille puhul keskendutakse õpitulemustele, et saavutada tööalane konkurentsivõime, innovatsioon, kodanikuaktiivsus ja heaolu;
kaasav haridus, võrdsus, võrdsed võimalused, mittediskrimineerimine ja kodanikupädevuse edendamine;
avatud ja innovaatiline haridus ja koolitus, sealhulgas täielik jõudmine digiajastusse;
tugev toetus õpetajatele, koolitajatele, koolijuhtidele ja teistele haridustöötajatele;
oskuste ja kvalifikatsiooni läbipaistvus ja tunnustamine, et hõlbustada õpiliikuvust ja töötajate liikuvust;
haridus- ja koolitussüsteemide jätkusuutlikud investeeringud, kvaliteet ja tõhusus.

Vaata lisaks

Education and training in the EU — facts and figures (veebiväljaanne, inglise keeles)

Täiendav Eurostati teave

Regional education statistics (t_reg_educ)

Education and training (t_edtr) (inglise keeles), vt:

Participation in education and training (t_educ_part)

Participation rates of 4-years-olds in education by NUTS 2 regions (tgs00092)

Education and training outcomes (t_educ_outc)

Tertiary educational attainment, age group 30-34 by sex and NUTS 1 regions (tgs00105)

Tertiary educational attainment, age group 25-64 by sex and NUTS 2 regions (tgs00109)

Early leavers from education and training (tsdsc410)

Early leavers from education and training by sex and NUTS 1 regions (tgs00106)

Andmebaas

Regional statistics by NUTS classification (reg), (inglise keeles) vt:

Regional education statistics (reg_educ)

Education and training (edtr), (inglise keeles) vt:

Participation in education and training (educ_part)

Pupils and students - enrolments (educ_uoe_enr)

All education levels (educ_uoe_enra)

Education and training outcomes (t_educ_outc)

Educational attainment level (edat)

Population by educational attainment level (edat1)

Transition from education to work (edatt)

Young people by educational and labour status (incl. neither in employment nor in education and training - NEET) (edatt0)

Early leavers from education and training (edatt1)

Erirubriik

Education and training (inglise keeles)
Regions (inglise keeles)

Metoodika / Metaandmed

Regional education statistics (inglise keeles) (ESMS metadata file — reg_educ_esms)

Tabelite, jooniste ja kaartide lähteandmed (MS Excel)

Education at regional level (inglise keeles)

Välislingid