Archive:Maagaasihindade statistika

Andmed 2020. aasta mai seisuga.

Artikli kavandatud uuendamine: august 2021.

This Statistics Explained article has been archived on 10 December 2020.

Highlights

2019. aasta teises pooles olid ELis kodutarbijate gaasihinnad kõrgeimad Rootsis (0,12 eurot kWh kohta) ja madalaimad Rumeenias (0,03 eurot kWh kohta).

2019. aasta teises pooles olid ELis mitte-kodutarbijate gaasihinnad kõrgeimad Soomes (0,06 eurot kWh kohta) ja madalaimad Belgias (0,02 eurot kWh kohta).

Kodutarbijate maagaasihinnad (sh maksud), 2019. aasta teine pool

Käesolevas artiklis tuuakse välja kodutarbijate ja mitte-kodutarbijate maagaasihindade kujunemine Euroopa Liidus (EL); samuti on lisatud hinnaandmed Ühendkuningriigi, Serbia, Türgi, Bosnia ja Hertsegoviina, Moldova ja Gruusia kohta.

ELi energiahind sõltub mitmest pakkumise ja nõudluse tingimusest, sealhulgas geopoliitilisest olukorrast, energiaallikate jaotusest riigis, impordi mitmekesistamisest, võrgutasudest, keskkonnakaitsekuludest, äärmuslikest ilmastikutingimustest või aktsiisi- ja maksutasemetest. Tuleb tähele panna, et käesolevas artiklis esitatud hinnad sisaldavad kodutarbijatele kohaldatavaid makse, lõive ja käibemaksu, kuid ei sisalda mitte-kodutarbijate tagastatavaid makse, lõive ega käibemaksu.

Full article

Kodutarbijate maagaasihinnad

Kõrgeimad gaasihinnad on Rootsis, Hispaanias ja Madalmaades

Kodutarbijate jaoks (see tähendab käesoleva artikli kontekstis keskmise suurusega tarbijaid, kelle aastatarbimine jääb vahemikku 20 gigadžauli (GJ) kuni 200 GJ) olid maagaasihinnad 2019. aasta teises pooles ELi liikmesriikide seas kõrgeimad Rootsis, Hispaanias ja Madalmaades (vt joonis 1) ning madalaimad Rumeenias, Ungaris ja Lätis. Rootsi kodumajapidamiste maagaasihind (0,1167 eurot kWh kohta) oli enam kui 3,5 korda kõrgem Rumeenia maagaasihinnast (0,0332 eurot kWh kohta).

Joonis 1. Kodutarbijate maagaasihinnad, 2019. aasta teine pool
(eurot kWh kohta)
Allikas: Eurostat (nrg_pc_202)

Keskmine hind EL 27s – kodutarbijate maagaasitarbimise uusimate (2018. aasta) andmete põhjal kaalutud keskmine – oli 0,0720 eurot kWh kohta.

EL 27 kodutarbijate maagaasihindade kujunemine alates 2008. aasta esimesest poolest on esitatud joonisel 2. Üldiselt on need hinnad teisel poolaastal alati kõrgemad. See tuleneb hooajalisest mõjust. Üldiselt liikusid maagaasi koguhinnad EL 27s tõusvas joones, alates 0,0558 eurost kWh kohta 2009. aasta teises pooles kuni kõrgtasemeni 0,0746 eurot kWh kohta 2013. aasta teises pooles. Ajavahemikul 2013–2017 hinnad langesid, ent 2018. aastal hakkasid need uuesti tõusma ning liiguvad tõusvas joones praeguseni. 2019. aasta teisel poolaastal oli hind ilma maksudeta madalam kui inflatsiooniga korrigeeritud hind ilma maksudeta 2008. aasta esimesel poolaastal, olenemata asjaolust, et esimesel poolaastal on hinnad üldiselt madalamad kui teisel poolaastal. Kui aga võtta arvesse makse, ei ole langus nii märkimisväärne, arvestades, et maksude osakaal suurenes 25 %-lt 2008. aastal 31 %-le 2019. aastal.

Joonis 2. Kodutarbijate maagaasihindade kujunemine, EL 27, 2008–2019
(eurot kWh kohta)
Allikas: Eurostat (nrg_pc_202)

Maksude ja lõivude osakaal on liikmesriigiti väga erinev

Maksude ja lõivude osakaal kodutarbijate üldises maagaasi jaehinnas on näidatud joonisel 3. Suhteline maksupanus oli 2019. aasta teisel poolel väikseim Kreekas (7,8 %), kus baashinnale kohaldati madalat käibemaksumäära. Kõrgeimaid makse kohaldati Taanis, kus maksud ja lõivud moodustasid lõpphinnast 60,2 %, kusjuures maksude osakaal oli üle poole ka Madalmaades (54,0 %). EL 27s moodustab käibemaks 16,4 % koguhinnast, jäädes vahemikku 5,5 %-st Kreekas 21,3 %-ni Ungaris.

Joonis 3. Maagaasilt tasutud maksude ja lõivude osakaal, kodutarbijad, 2019. aasta teine pool
(%)
Allikas: Eurostat (nrg_pc_202)

Kodutarbijate gaasihindade tõus oli suurim Bulgaarias, Lätis ja Eestis

Joonisel 4 on näidatud kodutarbijate maagaasihindade (mis sisaldavad kõiki makse, lõive ja käibemaksu ning on väljendatud riigi omavääringus) muutus ajavahemikus 2018. aasta teisest poolest 2019. aasta teise pooleni. Kõnealused hinnad langesid vaatlusalusel perioodil 13 riigis 24 ELi liikmesriigist, mille kohta andmed on kättesaadavad – Küprosel, Maltal ja Soomes kodumajapidamiste sektoris maagaasi ei tarbita. Suurimaid hinnalangusi täheldati Lätis (–22,0 %), Taanis (–15,5 %) ja Kreekas (–10,2 %). 2018. aasta teisest poolest 2019. aasta teise pooleni tõusid kodutarbijate maagaasihinnad 11 liikmesriigis, kusjuures suurim hinnatõus registreeriti Hispaanias (16,7 %), Horvaatias (12,9 %) ja Madalmaades (12,1 %).

Joonis 4. Kodutarbijate maagaasihindade muutus võrreldes eelmise aasta sama poolaastaga, 2019. aasta teine pool
(%)
Allikas: Eurostat (nrg_pc_202)

Mitte-kodutarbijate maagaasihinnad

Mitte-kodutarbijate gaasihinnad olid kõrgeimad Soomes ja Rootsis

Mitte-kodutarbijate jaoks (see tähendab käesoleva artikli kontekstis keskmise suurusega tarbijaid, kelle aastatarbimine jääb vahemikku 10 000–100 000 GJ) olid maagaasihinnad 2019. aasta teises pooles ELi liikmesriikidest kõrgeimad Soomes (0,0555 eurot kWh kohta), Prantsusmaal (0,0368 eurot kWh kohta) ja Rootsis (0,0357 eurot kWh kohta) ning madalaimad Belgias (0,0228 eurot kWh kohta) (vt joonis 5). Soomes olid hinnad 51 % võrra kõrgemad kui Prantsusmaal, mis oli hindade edetabelis liikmesriikidest teisel kohal.

Keskmine hind EL 27s – mitte-kodutarbijate maagaasitarbimise uusimate (2018. aasta) andmete põhjal kaalutud keskmine – oli 0,0308 eurot kWh kohta.

Joonis 5. Mitte-kodutarbijate maagaasihinnad, 2019. aasta teine pool
(eurot kWh kohta)
Allikas: Eurostat (nrg_pc_203)

EL 27 mitte-kodutarbijate maagaasihindade kujunemine alates 2008. aasta esimesest poolest on kujutatud joonisel 6. Nende hindade puhul võib täheldada samasugust suundumust nagu kodutarbijate hindades (vt joonis 2), kuid hooajalise mõjuta. 2009. aasta teises pooles langes mitte-kodutarbijate tarbitava maagaasi koguhind 0,031 eurole kWh kohta, kuid seejärel tõusis see igal poolaastal ning saavutas 2013. aasta esimeses pooles kõrgtaseme 0,042 eurot kWh kohta. Seejärel langes see igal poolaastal, jõudes 2017. aasta teises pooles tasemele 0,029 eurot. Viimased andmed näitavad 2018. aasta esimesel poolaastal – v.a kõige viimane periood, mille kohta andmed esitati – alanud märkimisväärset tõusu. Maksude osakaal on suurenenud ligikaudu 7 %-lt 2008. aastal ligikaudu 13 %-le 2019. aastal. Üldist inflatsiooni arvesse võttes on hind 2019. aasta teisel poolaastal palju madalam kui inflatsiooniga korrigeeritud hind 2008. aasta esimesel poolaastal (26 % väiksem).

Joonis 6. Mitte-kodutarbijate maagaasihindade kujunemine, EL 27, 2008–2019
(eurot kWh kohta)
Allikas: Eurostat (nrg_pc_203)

Mitte-kodutarbijatele tagastamatute maksude ja lõivude osakaal maagaasi üldhinnas on esitatud joonisel 7. Mitte-kodutarbijate tasutud maksude osakaal oli 2019. aasta esimeses pooles väikseim Luksemburgis (0,7 %), Rumeenias ja Portugalis (mõlemas riigis 2,2 %). Suurim maksude osakaal registreeriti Soomes (33,5 %), Taanis (31,5 %) ja Madalmaades (25,0 %).

Joonis 7. Maagaasilt tasutud maksude ja lõivude osakaal, mitte-kodutarbijad, 2019. aasta teine pool
(%)
Allikas: Eurostat (nrg_pc_203)

Mitte-kodutarbijate gaasihindade kujunemine

Joonisel 8 on näidatud mitte-kodutarbijate maagaasihindade (mis sisaldavad kõiki tagastamatuid makse ja lõive ning on väljendatud riigi omavääringus) muutus ajavahemikus 2018. aasta teisest poolest 2019. aasta teise pooleni. Need hinnad langesid 15 ELi liikmesriigis 25 liikmesriigist, kes andmed esitasid – Küprosel ja Maltal mitte-kodumajapidamiste sektoris maagaasi ei tarbita. Suurimat hinnalangust täheldati Leedus (28,9 %), Rootsis (23,6 %) ja Taanis (21,3 %). Seevastu tõusid mitte-kodumajapidamiste sektori maagaasihinnad märkimisväärselt Slovakkias (15,9 %), Rumeenias (14,3 %) ja Poolas (7,8 %).

Joonis 8. Mitte-kodutarbijate maagaasihindade muutus võrreldes eelmise aasta sama poolaastaga, 2019. aasta teine pool
(%)
Allikas: Eurostat (nrg_pc_203)

Tabelite ja jooniste lähteandmed (MS Excel)

Natural gas price statistics tables and graphs (inglise keeles)

Andmete allikad

Kodutarbijate määratlemine

Käesolevas artiklis viidatakse kodutarbijate puhul keskmisele tavapärase kodumajapidamise tarbimisvahemikule, mille maagaasi (arvestatud on ainult torujuhtme kaudu edastatavat maagaasi) aastatarbimine jääb vahemikku 5 555–55 555 kWh (20 gigadžauli (GJ) kuni 200 GJ). Kõik arvud tähistavad tarbijate jaemüügihindu ning sisaldavad makse, lõive ja käibemaksu. Küprosel, Maltal ja Soomes kodumajapidamiste sektoris maagaasi ei tarbita.

Mitte-kodutarbijate määratlemine

Käesolevas artiklis viidatakse mitte-kodutarbijate puhul keskmisele tavapärasele mitte-kodutarbijate tarbimisvahemikule, mille puhul maagaasi aastatarbimine jääb vahemikku 2 778–27 778 GWh (10 000–100 000 GJ). Hinnad vastavad maagaasi baashinnale, mis sisaldab kõiki tagastamatuid makse ja lõive. Küprosel ja Maltal mitte-kodumajapidamiste sektoris maagaasi ei tarbita. Kõnealustest andmetest on välja jäetud need maagaasikogused, mida kasutatakse keemilisteks protsessideks või elektrienergia tootmiseks ja/või soojus- ja elektrienergia koostootmiseks.

Metoodika

2018. ja 2019. aasta hindu võrreldakse riikide omavääringus, et välistada omavääringu ja euro vahetuskursside kõikumistest tulenev mõju.

Omavääringus väljendatud hindade konverteerimiseks kasutatakse selle perioodi keskmist vahetuskurssi, mille kohta hinnaandmed esitati.

Hindu võrreldakse alati (eelmise aasta) sama poolaasta hindadega, et välistada hooajaline mõju.

2016. aastal jõustus määrus (EL) 2016/1952, milles sätestati kohustus koguda ja levitada kodutarbijate ja mitte-kodutarbijate maagaasihindu. Kuni 2016. aastani määratleti mitte-kodutarbijaid tööstustarbijatena, ent aruandvad asutused võisid sellesse arvestusse hõlmata muid mitte-kodutarbijaid. Määruse (EL) 2016/1952 kehtestamisega muudeti määratlust, asendades mõiste „tööstustarbijad“ mõistega „mitte-kodutarbijad“, et kõikide aruandvate riikide metoodika oleks ühetaoline. Kuni 2017. aasta jaanuarini esitasid aruandvad asutused kodumajapidamiste sektori hinnaandmeid vabatahtlikult.

Maagaasitariifid või hinnasüsteemid on tarnijatel erinevad. See võib olla tingitud läbiräägitud lepingutest, seda eriti suurte mitte-kodutarbijate puhul. Väiksemate tarbijate puhul toimub hindade määramine tavaliselt mitme tingimuse alusel, sealhulgas tarbitud maagaasi kogus. Enamik tariife sisaldab ka teatud fikseeritud tasu. Seepärast ei ole maagaasil ühtset hinda. Selleks et võrrelda hindade muutumist ajas ja ELi liikmesriikide vahel, on käesolevas artiklis kodutarbijate ja mitte-kodutarbijate andmed esitatud tarbimisvahemike kaupa. Kodutarbijate maagaasihindade puhul eristatakse kolme iga-aastast tarbimisvahemikku ning mitte-kodutarbijate puhul kuut erinevat tarbimisvahemikku.

Kogutud hinnad hõlmavad kuue kuu (poolaasta ehk semester) keskmisi hindu iga aasta jaanuarist juunini (esimene poolaasta) ning juulist detsembrini (teine poolaasta). Hinnad sisaldavad maagaasi baashinda, ülekande- ja jaotustasusid, arvestite renti ning muid teenuseid. Selles artiklis kodutarbijate puhul esitatud maagaasihinnad sisaldavad makse, lõive, mittemaksustatavaid lõive, tasusid ja käibemaksu, sest need kajastavad üldiselt kodutarbijate makstavat koguhinda. Kuna mitte-kodutarbijatele enamasti tagastatakse käibemaks ja teatavad muud maksud, on mitte-kodutarbijate hinnad esitatud ilma käibemaksu ning muude tagastatavate maksudeta/lõivudeta/tasudeta. Maagaasihindu arvestatakse eurodes kilovatt-tunni kohta (eurot kWh kohta).

Kontekst

Energiavarustuse hind ja usaldusväärsus on riigi energiavarustuse strateegia põhielemendid. Maagaasihinnad on eriti tähtsad rahvusvahelise konkurentsivõime seisukohalt, sest maagaas võib moodustada tööstus- ja teenindusettevõtete energia kogukulust suure osa. Erinevalt fossiilkütustest, millega tavaliselt kaubeldakse ülemaailmsetel turgudel võrdlemisi ühtlase hinnaga, on maagaasihinnad ELi liikmesriikide lõikes väga erinevad.

EL on tegutsenud elektri- ja gaasiturgude liberaliseerimise nimel alates 1990. aastate teisest poolest. 2003. aastal vastu võetud direktiividega kehtestati elektrienergia ja maagaasi siseturgudele ühtsed eeskirjad. Turgude avamiseks ja klientidele tarnija valimise võimaldamiseks seati tähtajad: alates 1. juulist 2004 äriklientidele ja alates 1. juulist 2007 kõikidele tarbijatele (sh kodumajapidamistele). Mõned ELi liikmesriigid oskasid liberaliseerimisprotsessi ette näha, samal ajal kui teised olid vajalike meetmete võtmisel palju aeglasemad. Paljudele elektrienergia- ja maagaasiturgudele sisenemisel on tõesti seniajani olulisi takistusi, nagu nähtub mitmest turust, kus on ikka veel tegemist monopolilähedase seisundi või tarnijate monopolidega.

2008. aastal kutsus Euroopa Komisjon teatises „Silmitsi kõrgemate naftahindadega“ (KOM(2008) 384) ELi üles tõhustama energiakasutust ning vähem sõltuma fossiilkütustest – järgides eelkõige kliimamuutuste- ja taastuvenergiaalaste ettepanekute paketis sätestatud lähenemisviisi.

2009. aasta juulis võtsid Euroopa Parlament ja nõukogu vastu kolmanda energiapaketi (kahest direktiivist ja kolmest määrusest koosnev õigusaktide pakett), mille eesmärk oli tagada tegelik ja tõhus tarnijate valik ning eelised klientidele. Ühes neist määrustest käsitleti Energeetikasektorit Reguleerivate Asutuste Koostööameti asutamist 2011. aastaks.

2013. aasta mais tegi Euroopa Ülemkogu komisjonile ülesandeks korraldada põhjalik analüüs energiahindade ja -kulude arengu kohta Euroopas.

2014. aastal koostas Euroopa Komisjon vastusena Euroopa Ülemkogu taotlusele kõnealuse põhjaliku analüüsi energiahindade ja -kulude arengu kohta Euroopas, et aidata poliitikakujundajatel mõista konteksti, hiljutiste hinnatõusude mõju tarbijatele ja poliitilisi tagajärgi. Selles esimeses energiahindade ja -kulude aruandes osutati kõrgetele energiahindadele kogu maailmas ja energiahindade vahelisele märgatavale erinevusele ELis liikmesriigiti, samuti asjaolule, et Euroopa energiahinnad on märkimisväärselt kõrgemad kui tema rahvusvahelistel kaubanduspartneritel, eelkõige USA-l. Kuna ülekandetasu osa energiahinnas oli suurenenud ning samuti ka maksud ja lõivud, olid energia jaehinnad tõusnud rohkem kui hulgihinnad. Andmetega seotud puuduste tõttu soovitati parandada energiahinnaandmete kogumise üksikasjalikkuse taset, läbipaistvust ja järjepidevust. Selle taustal esitas komisjon ettepaneku võtta vastu määrus (EL) 2016/1952 ning määrus võeti vastu. Samuti otsustati, et selliseid energiahindade ja -kulude aruandeid hakatakse koostama iga kahe aasta järel. Nii avaldas komisjon kõnealuse aruande ka 2016. ja 2018. aastal.

Gaasi- ja elektrihindade suurem läbipaistvus peaks aitama edendada õiglast konkurentsi, julgustades tarbijaid valima erinevate energiaallikate (nafta, kivisüsi, maagaas ja taastuvad energiaallikad) ning eri tarnijate vahel. Energiahindade läbipaistvus on suurem, kui hinna- ja hinnasüsteemide andmeid avaldatakse ja edastatakse võimalikult laialdaselt.