Statistics Explained

Archive:Rännet ja rändajatest elanikkonda käsitlev statistika

Revision as of 12:03, 9 October 2018 by EXT-G-Albertone (talk | contribs)



Andmed 2018. aasta märtsi seisuga.

Artikli kavandatud uuendamine: märts 2019.

Highlights

2016. aastal rändas ELi kaks miljonit ELi-väliste riikide kodanikku.
1. jaanuari 2017. aasta seisuga moodustasid välisriikide kodanikud 7,5 % ELi liikmesriikides elavatest inimestest.
2016. aastal andsid ELi liikmesriigid kodakondsuse ligi ühele miljonile inimesele.
[[File:Migration.xlsx]]

Immigrants, 2016

Käesolevas artiklis esitatakse Euroopa Liidu (EL) statistika välisrände (rändevoogude) ning kodanike ja mittekodanike arvu kohta elanikkonnas (rahvastik) ja kodakondsuse saamist käsitlevad andmed. Rännet mõjutavad mitmed majanduslikud, keskkonnaga seotud, poliitilised ja sotsiaalsed tegurid kas rändaja päritoluriigis (tõuketegurid) või sihtriigis (tõmbetegurid). Arvatakse, et läbi ajaloo on ELi suhteline majanduslik heaolu ja poliitiline stabiilsus avaldanud sisserändajatele tugevat ligitõmbavat mõju.

Sihtriikides võidakse välisrännet kasutada vahendina teatavate puudujääkide kõrvaldamiseks tööjõuturul. Peaaegu kindel on aga see, et üksnes rände abil ei ole võimalik pöörata vastupidiseks ELi paljudes piirkondades toimuvat rahvastiku vananemist.


Full article

Rändevood: kaks miljonit ELi-välistest riikidest pärit sisserändajat

2016. aasta jooksul saabus EL 28 riikidesse kokku 4,3 miljonit sisserändajat ja teatati vähemalt 3,0 miljoni väljarändaja lahkumisest ELi liikmesriikidest. Need koondarvud ei kajasta aga ELi sisenevaid ja sealt väljuvaid rändevooge tervikuna, sest neis sisalduvad ka ELi liikmesriikide vahelised rändevood.

2016. aastal saabunud 4,3 miljonist sisserändajast olid hinnanguliselt 2,0 miljonit ELi-väliste riikide kodanikud, 1,3 miljonit olid sihtriigist erineva ELi liikmesriigi kodanikud, umbes 929 000 rändasid oma kodakondsusjärgsesse ELi liikmesriiki (näiteks tagasi pöörduvad või välisriigis sündinud kodanikud) ning ligikaudu 16 000 olid kodakondsuseta isikud.

Tabel 1. Sisseränne kodakondsuse järgi, 2016
Allikas: Eurostat (migr_imm1ctz)

Saksamaa: suurim arv sisse- ja väljarändajaid

Suurimast sisserändajate koguarvust teatas 2016. aastal Saksamaa (1 029 900), järgnesid Ühendkuningriik (589 000), Hispaania (414 700), Prantsusmaa (378 100) ja Itaalia (300 800). Suurimast väljarändajate arvust teatas 2016. aastal samuti Saksamaa (533 800), järgnesid Ühendkuningriik (340 400), Hispaania (327 300), Prantsusmaa (309 800), Poola (236 400) ja Rumeenia (207 600). 2016. aastal ületas sisseränne väljarännet kokku 21 ELi liikmesriigis, kuid Bulgaarias, Horvaatias, Lätis, Leedus, Poolas, Portugalis ja Rumeenias oli väljarändajaid rohkem kui sisserändajaid.

Alalise elanikkonna suurusega võrreldes oli sisserände määr 2016. aastal kõige suurem Luksemburgis (39 sisserändajat 1 000 elaniku kohta), järgnes Malta (38 sisserändajat 1 000 elaniku kohta) – vt joonis 1. Suurimast väljarände määrast teatasid 2016. aastal Luksemburg (23 väljarändajat 1 000 elaniku kohta), Malta, Leedu ja Küpros (kõigis 18 väljarändajat 1 000 elaniku kohta) ja Iirimaa (13 väljarändajat 1 000 elaniku kohta).

Joonis 1. Sisserändajad, 2016
(1 000 elaniku kohta)
Allikas: Eurostat (migr_imm1ctz) ja (migr_pop1ctz)

Oma kodanike sisseränne oli kõige suurem Rumeenias ja kõige väiksem Luksemburgis

Oma kodanike sisseränne ehk sihtriigi kodakondsusega sisserändajate osakaal kõigi sisserändajate hulgas oli 2016. aastal kõige suurem Rumeenias (87 % kõigist sisserändajatest), Leedus (71 %), Lätis (59 %), Ungaris (56 %), Horvaatias (55 %) ja Slovakkias (53 %). Need olid ainsad ELi liikmesriigid, kus oma kodanike sisserände osakaal oli üle poole sisserändajate koguarvust – vt joonis 2. Seevastu Luksemburgis moodustas oma kodanike sisseränne 2016. aastal kogu sisserändest vaid 6 %.

File:Distribution of immigrants by citizenship, 2016 (% of all immigrants).png
Joonis 2. Sisserändajate jaotus kodakondsuse järgi, 2016
(% kõigist sisserändajatest)
Allikas: Eurostat (migr_imm2ctz)

Sageli on välisriigi taustaga sisserändajate uurimiseks kasutatud teavet kodakondsuse kohta. Kuna aga kodakondsus võib inimese elu jooksul muutuda, on kasulik analüüsida teavet ka sünniriikide lõikes. Samas riigis sündinud sisserändajate osakaal kõigi sisserändajate seas oli suurim Rumeenias (66 % kõigist sisserändajatest), järgnesid Poola (58 %) ja Leedu (57 %). Seevastu Luksemburg ja Austria teatasid 2016. aastal suhteliselt väikesest samas riigis sündinud sisserändajate osakaalust, mis jäi alla 6 % kogu sisserändest.

Tabel 2. Sisseränne sünniriigi järgi, 2016
Allikas: Eurostat (migr_imm3ctb)

Pooled sisserändajad olid alla 28aastased

2016. aastal ELi liikmesriikidesse saabunud sisserändajate soolises jaotuses oli veidi rohkem mehi kui naisi (vastavalt 55 % ja 45 %). Meessoost sisserändajate osakaal oli kõige suurem Sloveenias (63 %); seevastu naiste osakaal sisserändajate hulgas oli suurim Prantsusmaal (51 %).

Joonis 3. Sisserändajate sooline jaotus, 2016
(% kõigist sisserändajatest)
Allikas: Eurostat (migr_imm2ctz)

2016. aastal ELi liikmesriikidesse saabunud sisserändajad olid keskmiselt palju nooremad kui sihtriigi senine kogurahvastik. 1. jaanuari 2017. aasta seisuga oli EL 28 kogurahvastiku mediaanvanus 42,9 aastat, 2016. aastal EL 28sse saabunud sisserändajate mediaanvanus oli aga 27,9 aastat.

Joonis 4. Sisserändajate vanusestruktuur kodakondsuse järgi, EL, 2016
(%)
Allikas: Eurostat (migr_imm2ctz)

Eelmine elukoht: 2016. aastal saabus ELi 2,4 miljonit sisserändajat

2016. aastal saabus ELi-välistest riikidest EL 28sse hinnanguliselt 2,4 miljonit sisserändajat. Lisaks rändas 1,8 miljonit juba mõnes ELi liikmesriigis elanud isikut mõnda teise liikmesriiki.

Eelmise elukoha järgi analüüsides ilmnes, et mõnest teisest ELi liikmesriigist pärit sisserändajate osakaal oli 2016. aastal kõige suurem Luksemburgis (93 % kõigist sealsetest sisserännanutest), järgnesid Slovakkia (80 %) ja Rumeenia (74 %); suhteliselt väikesest osakaalust teatasid Rootsi (24 % kõigist sisserändajatest) ja Itaalia (25 %) – vt tabel 3.

Tabel 3. Sisseränne eelmise elukohariigi järgi, 2016
Allikas: Eurostat (migr_imm5prv)

Rändajatest elanikkond: ELis elab ligi 22 miljonit ELi-väliste riikide kodanikku

ELi liikmesriikides elavate mitteliikmesriigi kodakondsusega isikute arv oli 1. jaanuari 2017. aasta seisuga 21,6 miljonit, mis moodustas 4,2 % EL 28 rahvastikust. Lisaks elas 1. jaanuari 2017. aasta seisuga 16,9 miljonit ELi liikmesriikide kodanikku oma kodakondsusriigist erinevas ELi liikmesriigis.

Mis puudutab sünniriiki, siis elas 1. jaanuari 2017. aasta seisuga ELi liikmesriikides 36,9 miljonit väljaspool EL 28 sündinud isikut ning 20,4 miljonit isikut oli sündinud oma elukohariigist erinevas ELi liikmesriigis. ELi liikmesriikides sündinud sisserändajate arv oli väljaspool EL 28 sündinute arvust suurem ainult Ungaris, Iirimaal, Luksemburgis, Slovakkias ja Küprosel.

Tabel 4. Mujal sündinud isikud sünniriigi järgi, 1. jaanuar 2017
Allikas: Eurostat (migr_pop3ctb)

Välisriikidest pärit elanikkonna osakaal oli kõige suurem Luksemburgis ja kõige väiksem Poolas

Absoluutarvudes oli 1. jaanuaril 2017 mittekodanikke ELi liikmesriikidest kõige rohkem Saksamaal (9,2 miljonit inimest), Ühendkuningriigis (6,1 miljonit), Itaalias (5,0 miljonit), Prantsusmaal (4,6 miljonit) ja Hispaanias (4,4 miljonit). Nendes viies riigis elavad mittekodanikud moodustasid kokku 76 % kõigis ELi liikmesriikides elavate mittekodanike koguarvust, samal ajal kui nende viie liikmesriigi osakaal EL 28 rahvastikus oli 63 %.

Suhtarvudes oli mittekodanike osakaal kõige suurem Luksemburgis, kus mittekodanikud moodustasid 48 % koguelanikkonnast. Välisriikide kodanike osakaal oli suur (vähemalt 10 % alalisest elanikkonnast) ka Küprosel, Austrias, Eestis, Lätis, Belgias, Iirimaal, Maltal ja Saksamaal. Seevastu moodustasid mittekodanikud alla 1 % elanikkonnast Poolas ja Rumeenias (mõlemas riigis 0,6 %) ning Leedus (0,7 %).

Joonis 5. Mittekodanike osakaal alalises elanikkonnas, 1. jaanuar 2017
(%)
Allikas: Eurostat (migr_pop1ctz)

Välisriikidest pärit elanikkond koosneb enamikus liikmeriikides ELi-väliste riikide kodanikest

2016. aastal olid Belgia, Iirimaa, Küpros, Luksemburg, Ungari, Malta, Madalmaad, Slovakkia ja Ühendkuningriik ainsad ELi liikmesriigid, kus mittekodanikud olid peamiselt mõne teise liikmesriigi kodanikud. See tähendab, et enamikus ELi liikmesriikides moodustasid suurema osa mittekodanikest ELi-väliste riikide kodanikud (vt tabel 5). Läti ja Eesti puhul on mitteliikmesriikide kodanike osakaal eriti suur määratlemata kodakondsusega isikute suure arvu tõttu (need on peamiselt endise Nõukogude Liidu kodanikud, kes on nimetatud riikide alalised elanikud, kuid ei ole saanud ühegi muu riigi kodakondsust).

Tabel 5. Mittekodanikud kodakondsusrühmade järgi, 1. jaanuar 2017
Allikas: Eurostat (migr_pop1ctz)

Tabelis 6 on esitatud kokkuvõte viiest peamisest välisriigi kodakondsuse rühmast ja välisriigis sündinud elanikest ELi liikmesriikides ja EFTA riikides (kui andmed on kättesaadavad).

Tabel 6. Välismaalaste / välisriigis sündinute põhilised kodakondsus- ja sünniriigid, 1. jaanuar 2017
(absoluutarvudes ja protsendina kõigist välismaalastest / välisriigis sündinutest)
Allikas: Eurostat (migr_pop1ctz) ja (migr_pop3ctb)
Rumeenia, Poola, Itaalia, Portugali ja Saksamaa kodanikud olid viis suurimat ELi kodanike rühma, kes elasid 2017. aastal mõnes teises ELi liikmesriigis (vt joonis 6).
<image imgid="figure6" zoom="100">
Joonis 6. Mujal ELis alaliselt elavate ELi kodanike arv 1. jaanuaril 2017
(miljonites)
Allikas: Eurostat (migr_pop1ctz)

Välisriikide kodanikud on nooremad kui kodanikud

Rahvastiku vanuselise koosseisu analüüs näitab, et EL 28s tervikuna olid välisriikidest pärit elanikud nooremad kui kodanikest elanikud. Välismaalaste vanuseline jaotus võrreldes kodanikega näitab suhteliselt noorte tööealiste täiskasvanute suuremat osakaalu. 1. jaanuari 2017. aasta seisuga oli EL 28 kodanike mediaanvanus 44 aastat, samal ajal kui ELis elavate mittekodanike mediaanvanus oli 36 aastat.

Joonis 7. Kodanike ja mittekodanike vanuseline struktuur, EL 28, 1. jaanuar 2017
(%)
Allikas: Eurostat (migr_pop2ctz)

Kodakondsuse saamine: 2016. aastal andsid ELi liikmesriigid kodakondsuse ligi ühele miljonile inimesele

2016. aastal sai ELi liikmesriigi kodakondsuse 994 800 inimest, mis on 18 % rohkem kui 2015. aastal.

Joonis 8. ELi liikmesriigi kodakondsuse saanud isikute arv, EL 28, 2009–2016
(tuhandetes)
Allikas: Eurostat (migr_acq)

Kõige rohkem anti kodakondsust 2016. aastal Itaalias: 201 600 inimesele (see moodustas 20 % EL 28 koguarvust). Kodakondsuse saanute arvu poolest järgnesid Hispaania (150 900), Ühendkuningriik (149 400), Prantsusmaa (119 200) ja Saksamaa (112 800).

Tabel 7. Andmeid esitanud riigi kodakondsuse saanud isikute arv, 2016
Allikas: Eurostat (migr_acq)

Absoluutarvudes täheldati suurimat kasvu Hispaanias, kus Hispaania kodakondsuse saanud elanike arv oli 36 600 võrra suurem kui 2015. aastal, järgnesid Ühendkuningriik (31 400), Itaalia (23 600), Kreeka (19 300) ja Rootsi (12 300). Seevastu kodakondsuse saanute hulk vähenes absoluutarvudes kõige rohkem Iirimaal (Iiri kodakondsuse sai 3 500 inimest vähem kui 2015. aastal), millele järgnes Poola (300).

Naturalisatsiooni määr oli kõrgeim Horvaatias, Rootsis ja Portugalis

Üks tavaliselt kasutatav näitaja on naturalisatsiooni määr, mis siin näitab kodakondsuse saanud inimeste koguarvu ja riigis elavate mittekodanike arvu suhet sama aasta alguse seisuga. 2016. aastal oli naturalisatsiooni määr ELi liikmesriikidest kõige kõrgem Horvaatias (9,7 kodakondsuse saanut 100 mittekodaniku kohta), järgnesid Rootsi ja Portugal (vastavalt 7,9 ja 6,5 kodakondsuse saanut 100 mittekodaniku kohta).

Joonis 9. Naturalisatsiooni määr, 2016
(100 mittekodaniku kohta)
Allikas: Eurostat (migr_acq) ja (migr_pop1ctz)

Peamised kodakondsuse saajad: marokolased, albaanlased ja indialased

Algse kodakondsuse põhjal olid sarnaselt varasemate aastatega suurimad rühmad marokolased (101 300 ehk 10,2 % kõigist kodakondsuse saajatest), järgnesid albaanlased (67 500 ehk 6,8 %), indialased (41 700 ehk 4,2 %), pakistanlased (32 900 ehk 3,3 %) ja türklased (32 800 ehk 3,3 %). 2015. aastaga võrreldes suurenes ELi liikmesriigi kodakondsuse saanud Maroko kodanike arv 17,7 %. Kõige rohkem marokolasi sai Hispaania (37 %), Itaalia (35 %) või Prantsusmaa (18 %) kodakondsuse, samal ajal kui albaanlased said Itaalia (55 %) või Kreeka kodakondsuse (42 %). Suurem osa indialasi (59 %) sai Ühendkuningriigi kodakondsuse, ligikaudu pooled pakistanlased said Ühendkuningriigi kodakondsuse (51 %) ja pooled türklased said Saksamaa kodakondsuse (50 %).

15 % olid mõne muu ELi liikmesriigi endised kodanikud

ELi liikmesriikides elavatest mitteliikmesriikide kodanikest sai 2016. aastal ELi kodakondsuse ligikaudu 863 300 inimest ehk 19 % rohkem kui 2015. aastal. Seega moodustasid mitteliikmesriikide kodanikud 87 % kõigist inimestest, kes said 2016. aastal mõne ELi liikmesriigi kodakondsuse. Need uued EL 28 kodanikud pärinesid põhiliselt Aafrikast (30 % kõigist kodakondsuse saanutest), Aasiast (21 %), muudest Euroopa riikidest peale EL 28 (20 %) ning Põhja- ja Lõuna-Ameerikast (15 %).

Mõne teise ELi liikmesriigi kodakondsuse saanud ELi kodanike arv oli 120 200, mis moodustas 12,1 % kõigist kodakondsuse andmistest. Absoluutarvudes olid suurimad teise liikmesriigi kodakondsuse saanud EL 28 kodanike rühmad rumeenlased, kes said Itaalia kodakondsuse (13 000 inimest) või Saksamaa kodakondsuse (3 800 inimest), poolakad, kes said Saksamaa kodakondsuse (6 700 inimest) või Ühendkuningriigi kodakondsuse (4 400 inimest), itaallased, kes said Saksamaa kodakondsuse (3 600 inimest) või Ühendkuningriigi kodakondsuse (1 300 inimest), bulgaarlased, kes said Saksamaa kodakondsuse (1 700 inimest) või Ühendkuningriigi kodakondsuse (1 200 inimest), britid, kes said Saksamaa kodakondsuse (2 700 inimest) või Rootsi kodakondsuse (1 000 inimest), ning portugallased, kes said Prantsusmaa kodakondsuse (2 600 inimest) või Luksemburgi kodakondsuse (1 100 inimest).

Luksemburgis ja Ungaris olid uued kodanikud enamasti varem mõne teise ELi liikmesriigi kodanikud. Luksemburgi puhul moodustasid neist suurima osa Portugali kodanikud ning järgnesid Prantsusmaa, Itaalia, Saksamaa ja Belgia kodanikud, samal ajal kui Ungari kodakondsuse saanud ELi kodanikud olid peaaegu eranditult rumeenlased.

Tabelite ja jooniste lähteandmed

Andmete allikad

Eriti keeruline on mõõta väljarännet; riigist lahkuvaid inimesi on raskem loendada kui riiki saabuvaid. ELi liikmesriikide 2016. aasta sisserände ja väljarände andmete võrdlev analüüs (peegelstatistika) kinnitas selle väite paikapidavust paljude riikide puhul. Seetõttu keskendutakse käesolevas artiklis peamiselt sisserändeandmetele.

Eurostat koostab statistikat mitmesuguste teemade kohta, mis on seotud rahvusvaheliste rändevoogude, mittekodanikest rahvastiku ja kodakondsuse saamisega. Andmeid kogutakse aastapõhiselt ning neid esitavad Eurostatile ELi liikmesriikide statistikaasutused.

Andmekogumise alus

Alates 2008. aastast on rände-, kodakondsuse- ja varjupaigaandmete kogumine põhinenud määrusel (EÜ) nr 862/2007; ELi, EFTA ja kandidaatriikide analüüsis kasutatava jaotuse ja koosseisu määramist vaatlusaasta 1. jaanuari seisuga on käsitletud määruses (EL) nr 351/2010. Selles on määratletud põhilised statistilised tunnused, mille põhjal kirjeldatakse välisrände voogusid, välismaalastest koosnevat elanikkonda, kodakondsuse, elamislubade ja varjupaiga andmist ning ebaseadusliku riiki sisenemise ja riigis viibimise vastaseid meetmeid. Kuigi ELi liikmesriigid võivad jätkata mis tahes asjakohaste andmete kasutamist vastavalt nende kättesaadavusele riigis ja riiklikele tavadele, peab määruse alusel kogutav statistika põhinema ühtsetel mõistetel ja määratlustel. Enamiku ELi liikmesriikide statistika põhineb administratiivandmete allikatel, näiteks rahvastikuregistrid, välismaalaste registrid, elamis- või töölubade registrid, tervisekindlustuse registrid ja maksuregistrid. Mõned riigid kasutavad rändestatistika koostamiseks peegelstatistikat, valimiuuringuid või hindamismeetodeid. Määruse rakendamise tulemusena peaks suurenema rände- ja kodakondsusstatistika kättesaadavus ja võrreldavus.

Kodakondsuse saamist käsitlevad andmed saadakse tavaliselt haldussüsteemidest. Määruse rakendamise tulemusena peaks suurenema rände- ja kodakondsusstatistika kättesaadavus ja võrreldavus.

Vastavalt määruse (EÜ) nr 862/2007 artikli 2 lõike 1 punktidele a, b ja c loendatakse sisserändajatena isikuid, kes on elanud (või kavatsevad elada) ELi liikmesriigi territooriumil vähemalt 12 kuud, ning väljarändajatena isikuid, kes elavad välisriigis kauem kui 12 kuud. Seega kogub Eurostat andmeid rände kohta, mille kestus on vähemalt 12 kuud: vastavalt sellele on rändajad isikud, kes on uude elukohta kolinud vähemalt üheks aastaks, ning samuti need, kes on alaliselt elukohta vahetanud.

Seoses rändevoogude uurimisel kasutatava vanuse määratlusega tuleks arvestada, et 2016. aasta andmetes on aluseks võetud vastaja vanus võrdlusaasta lõpus kõigi ELi liikmesriikide puhul, välja arvatud Iirimaa, Kreeka, Austria, Malta, Rumeenia, Sloveenia ja Ühendkuningriik (kus andmete alus on vastaja vanus vastamise ajal ehk viimase sünnipäeva seisuga).

Liikmesriigid ja EFTA riigid selle alusel, kas ühtlustatud demograafiliste andmete kogumise raames võrdlusaasta 2016 kohta Eurostatile esitatud elanikkonda käsitlev statistika hõlmab / ei hõlma varjupaigataotlejaid ja pagulasi

Elanikkond 1. jaanuaril 2017 Hõlmab Ei hõlma
Varjupaigataotlejad, kes on alaliselt riigis elanud vähemalt 12 kuud Saksamaa, Eesti, Iirimaa, Kreeka, Hispaania, Prantsusmaa, Itaalia, Küpros, Luksemburg, Madalmaad, Austria, Portugal, Ühendkuningriik, Norra, Šveits Belgia, Bulgaaria, Tšehhi Vabariik, Taani, Horvaatia, Läti, Leedu, Ungari, Malta, Poola, Rumeenia, Sloveenia, Slovakkia, Soome, Rootsi, Island, Liechtenstein
Pagulased, kes on alaliselt riigis elanud vähemalt 12 kuud Belgia, Bulgaaria, Tšehhi Vabariik, Taani, Saksamaa, Eesti, Iirimaa, Kreeka, Hispaania, Prantsusmaa, Horvaatia, Itaalia, Küpros, Läti, Leedu, Luksemburg, Ungari, Malta, Madalmaad, Austria, Poola, Portugal, Rumeenia, Sloveenia, Slovakkia, Soome, Rootsi, Ühendkuningriik, Island, Liechtenstein, Norra, Šveits

Märkus: Norra (ei hõlma elamisloata varjupaigataotlejaid ja pagulasi)


Liikmesriigid ja EFTA riigid selle alusel, kas ühtlustatud demograafiliste andmete kogumise raames võrdlusaasta 2016 kohta Eurostatile esitatud rännet käsitlev statistika hõlmab /ei hõlma varjupaigataotlejaid ja pagulasi

Ränne 2016 Hõlmab Ei hõlma
Varjupaigataotlejad, kes on alaliselt riigis elanud vähemalt 12 kuud Saksamaa, Eesti, Kreeka, Hispaania, Prantsusmaa, Itaalia, Luksemburg, Madalmaad, Austria, Portugal, Ühendkuningriik, Šveits, Norra Belgia, Bulgaaria, Tšehhi Vabariik, Taani, Iirimaa, Horvaatia, Küpros, Läti, Leedu, Ungari, Malta, Poola, Rumeenia, Sloveenia, Slovakkia, Soome, Rootsi, Island, Liechtenstein
Pagulased, kes on alaliselt riigis elanud vähemalt 12 kuud Belgia, Bulgaaria, Tšehhi, Taani, Saksamaa, Eesti, Iirimaa, Kreeka, Hispaania, Prantsusmaa, Horvaatia, Itaalia, Läti, Leedu, Luksemburg, Ungari, Malta, Madalmaad, Austria, Poola, Portugal, Rumeenia, Sloveenia, Slovakkia, Soome, Rootsi, Ühendkuningriik, Island, Liechtenstein, Norra, Šveits Küpros

Märkus: Norra (ei hõlma elamisloata varjupaigataotlejaid ja pagulasi); Iirimaa (ei hõlma pagulasi, kes ei ela tavaleibkonnas)

'Pagulane' ei viita üksnes isikutele, kellele on antud pagulasseisund (nagu see on määratletud direktiivi 2011/95/EÜ artikli 2 punktis e 28. juuli 1951. aasta Genfi pagulasseisundi konventsiooni (mida on täiendatud 31. jaanuari 1967. aasta New Yorgi pagulasseisundi protokolliga) artikli 1 tähenduses), vaid ka isikutele, kellele on antud täiendav kaitse (nagu see on määratletud direktiivi 2011/95/EÜ artikli 2 punktis g), ja isikutele, kellele on otsuse alusel antud humanitaarkaalutlustel riigis viibimise luba siseriikliku rahvusvahelise kaitse alase õiguse alusel.

Varjupaigataotleja: esmakordsed varjupaigataotlused on riigipõhised ja ei ole ajaliselt piiratud. Seepärast saab varjupaigataotleja taotleda varjupaika esimest korda ühes riigis ja seejärel uuesti esmakordse taotlejana mõnes muus riigis. Kui varjupaigataotleja esitab pärast mis tahes aja möödumist taotluse uuesti samas riigis, ei käsitata teda enam esmakordse taotlejana.

Kodakondsuse saamise andmeid kogub Eurostat määruse (EÜ) nr 862/2007 artikli 3 lõike 1 punkti d alusel, milles on sätestatud järgmine: „Liikmesriigid esitavad komisjonile (Eurostat) statistika järgmiste arvude kohta: (…) isikud, kelle alaline elukoht on liikmesriigi territooriumil ja kes on omandanud võrdlusaasta jooksul liikmesriigi kodakondsuse (…), liigitatuna (…) vastavalt asjaomase isiku eelnevale kodakondsusele või kodakondsuseta olemisele.“

Seoses kodakondsuse andmise uurimisel kasutatava vanuse määratlusega tuleks arvestada, et 2015. aasta andmetes on aluseks võetud vastaja vanus võrdlusaasta lõpus kõigi ELi liikmesriikide puhul, välja arvatud Saksamaa, Iirimaa, Austria, Leedu, Malta, Rumeenia, Sloveenia ja Ühendkuningriik (kus andmete aluseks on vastaja vanus vastamise ajal ehk viimase sünnipäeva seisuga).

Naturalisatsiooni määra tunnust tuleks kasutada ettevaatlikult, sest selle arvutamisel kasutatav lugeja sisaldab kõiki kodakondsuse andmise juhte, mitte üksnes kodakondsuse andmist riigis elavatele õigustatud välismaalastele, ning nimetaja sisaldab kõiki välismaalasi, mitte üksnes naturalisatsiooni tingimustele vastavaid välismaalasi.

Kontekst

ELi liikmesriikide kodanikud saavad ELi piirides vabalt reisida ja liikuda. ELis mitteliikmesriikide kodanike suhtes kohaldatava rändepoliitika üha olulisem eesmärk on tõmmata ligi teatud tüüpi rändajaid, mis on sageli tingitud soovist leevendada konkreetsete oskustega töötajate nappust. Valik võidakse teha keeleoskuse, töökogemuse, hariduse ja vanuse põhjal. Teise võimalusena võivad valiku teha tööandjad, nii et saabumisel on rändajatel töökoht juba olemas.

Lisaks töölevõtmise soodustamisele on sisserändepoliitikas sageli keskendutud veel kahele valdkonnale: ebaseadusliku rände ennetamine ja tööloata rändajate ebaseadusliku töölevõtmise tõkestamine ning sisserändajate ühiskonda lõimimise edendamine. ELis kulutatakse märkimisväärseid summasid selleks, et võidelda inimesi ebaseaduslikult riiki toimetavate ja inimkaubandusega tegelevate võrgustike vastu.

Mõned olulisemad sisserände valdkonnas vastu võetud õigusaktid on järgmised:

Euroopa Komisjonis tegeleb Euroopa rändepoliitikaga rände ja siseasjade peadirektoraat. 2005. aastal taasalgatas Euroopa Komisjon arutelu teemal, kas vajatakse ühist normide kogumit majanduslikel põhjustel saabuvate rändajate riiki lubamise kohta, koostades rohelise raamatu Euroopa Liidu lähenemisviisi kohta majandusmigratsiooni juhtimisele (KOM(2004) 811 (lõplik)), mille tulemusena võeti 2005. aasta lõpus vastu poliitikakava seadusliku rände kohta (KOM(2005) 669 (lõplik)). 2006. aasta juulis võttis Euroopa Komisjon vastu teatise kolmandate riikide kodanike ebaseadusliku sisserände vastase võitluse poliitiliste prioriteetide kohta (KOM(2006) 402 (lõplik)), mille eesmärk on saavutada tasakaal julgeoleku ja üksikisiku põhiõiguste vahel ebaseadusliku sisserände kõigis etappides. 2007. aasta septembris esitles Euroopa Komisjon oma kolmandat rände ja integratsiooni aastaaruannet (KOM(2007) 512 (lõplik)). 2008. aasta oktoobris vastu võetud Euroopa Komisjoni teatises rõhutatakse välis- ja arengupoliitika ühe aspektina vajadust tugevdada rände suhtes võetud üldist lähenemisviisi: suurendada koordineerimist, ühtsust ja koostoimet (KOM(2008) 611 (lõplik)). Stockholmi programmis, mille ELi riigipead ja valitsusjuhid võtsid vastu 2009. aasta detsembris, on kehtestatud raamistik ja mitmed põhimõtted käimasolevaks Euroopa justiits- ja siseküsimuste poliitika arendamiseks ajavahemikus 2010–2014. Rändega seotud küsimused on selle programmi keskne teema. Kokkulepitud muudatuste elluviimise eesmärgil kehtestas Euroopa Komisjon 2010. aastal Stockholmi programmi rakendamise tegevuskava – vabadusel, turvalisusel ja õiglusel rajanev ala Euroopa kodanikele (KOM(2010) 171 (lõplik)).

2013. aasta mais avaldas Euroopa Komisjon 2013. aasta aruande ELi kodakondsuse kohta (COM(2013) 269 (final)). Aruandes märgitakse, et ELi kodakondsusega kaasnevad uued õigused ja võimalused. Kõige rohkem seostatakse ELi kodakondsusega õigust ELis vabalt ringi liikuda ja elada. Võttes arvesse tänapäeva tehnoloogiat ja seda, et reisimine on muutunud lihtsamaks, võimaldab liikumisvabadus eurooplastel avardada oma silmapiiri riigipiiridest kaugemale, lahkuda lühemaks või pikemaks ajaks oma kodumaalt, käia teistes ELi riikides tööl, õppimas ja end koolitamas, reisida töö või lõbu pärast või teha piiriüleselt sisseoste. Vaba liikumine suurendab ELis sotsiaalset ja kultuurilist vastastikmõju ning loob ELi kodanike vahel tihedamad sidemed. Lisaks toob see ettevõtetele ja kodanikele – ka neile, kes kodunt ei lahku – vastastikust majanduslikku kasu, kuna EL kõrvaldab pidevalt sisemisi tõkkeid.

13. mail 2015 esitas Euroopa Komisjon Euroopa rände tegevuskava (COM(2015) 240 (final)) (inglise keeles), milles kirjeldatakse Vahemere kriisiolukorrale reageerimiseks kasutatavaid kiireloomulisi meetmeid ning eelolevatel aastatel rände kõigi aspektide haldamiseks rakendatavaid abinõusid.

2017. aasta aprillis avaldati Euroopa rändevõrgustiku (inglise keeles) aastaaruanne sisserände ja varjupaigataotluste kohta (2016) (inglise keeles). Selles on esitatud ülevaade nii ELis tervikuna kui ka osalevates riikides toimuvatest peamistest õiguslikest ja poliitikasuundumustest. Selles põhjalikus dokumendis käsitletakse rände ja siseasjade peadirektoraadi (inglise keeles) ja ELi asutuste rände- ja varjupaigapoliitika kõiki aspekte.

Seadusandlusega seotud dokumendid – European Agenda on Migration (inglise keeles)

Pressimaterjal – European Agenda on Migration (inglise keeles)

Direct access to

Other articles
Tables
Database
Dedicated section
Publications
Methodology
Visualisations




Migration and migrant population data
Immigration (migr_immi)
Immigration by age and sex (migr_imm8)
Immigration by five year age group, sex, and citizenship (migr_imm1ctz)
Immigration by five year age group, sex and country of birth (migr_imm3ctb)
Immigration by age , sex and broad group of citizenship (migr_imm2ctz)
Immigration by age, sex and broad group of country of birth (migr_imm4ctb)
Immigration by sex, citizenship and broad group of country of birth (migr_imm6ctz)
Immigration by sex, country of birth and broad group of citizenship (migr_imm7ctb)
Immigration by five year age group, sex, and country of previous residence (migr_imm5prv)
Immigration by age group, sex and level of human development of the country of citizenship (migr_imm9ctz)
Immigration by age group, sex and level of human development of the country of birth (migr_imm10ctb)
Immigration by age group, sex and level of human development of the country of previous residence (migr_imm11prv)
Emigration (migr_emi)
Emigration by age and sex (migr_emi2)
Emigration by five year age group, sex and citizenship (migr_emi1ctz)
Emigration by five year age group, sex and country of birth (migr_emi4ctb)
Emigration by five year age group, sex, and country of next usual residence (migr_emi3nxt)
Acquisition and loss of citizenship (migr_acqn)
Acquisition of citizenship by sex, age group and former citizenship (migr_acq)
Residents who acquired citizenship as a share of residents non-citizens by former citizenship and sex(%) (migr_acqs)
Acquisition of citizenship by sex, age group and level of human development of former citizenship (migr_acq1ctz)
Loss of citizenship by sex and new citizenship (migr_lct)
Population (demo_pop)
Population on 1 January by age, sex and broad group of citizenship (migr_pop2ctz)
Population on 1 January by age group, sex and citizenship (migr_pop1ctz)
Population on 1 January by age group, sex and country of birth (migr_pop3ctb)
Population on 1 January by age, sex and broad group of country of birth (migr_pop4ctb)
Population on 1 January by sex, citizenship and broad group of country of birth (migr_pop5ctz)
Population on 1 January by sex, country of birth and broad group of citizenship (migr_pop6ctb)
Population on 1 January by age group, sex and level of human development of the country of citizenship (migr_pop7ctz)
Population on 1 January by age group, sex and level of human development of the country of birth (migr_pop8ctb)
EU and EFTA citizens who are usual residents in another EU/EFTA country as of 1 January (migr_pop9ctz)
Retrieved from "https://ec.europa.eu/eurostat/statistics-explained/index.php?title=Archive:Rännet_ja_rändajatest_elanikkonda_käsitlev_statistika&oldid=407993"