Statistics Explained

Archive:Varjupaigastatistika

Revision as of 10:37, 25 June 2018 by EXT-S-Allen (talk | contribs)
Andmed on esitatud 13. märtsi 2017. aasta seisuga, välja arvatud andmed lõplike otsuste kohta, mis saadi 24. aprillil 2017, ja andmed alaealiste seisundi kohta (joonis 5), mis saadi 11. mail 2017. Kõige uuemad andmed: Täiendav Eurostati teave, põhitabelid ja andmebaas. Artikli kavandatud uuendamine: oktoober 2018. Ingliskeelne versioon on uuem.
Joonis 1. ELi 28 liikmesriigis
(väljastpoolt ELi pärit isikute) esitatud varjupaigataotlused, 2006–2016
(tuhandetes)
Allikas: Eurostat (migr_asyctz) ja (migr_asyappctza)
Joonis 2. ELi 28 liikmesriigis varjupaika taotlevate (väljastpoolt ELi pärit) isikute kodakondsusriigid, 2015 ja 2016
(esmakordsed taotlejad, tuhandetes)
Allikas:'’ Eurostat (migr_asyappctza)
Joonis 3. ELi ja EFTA liikmesriikides varjupaika taotlevate (väljastpoolt ELi pärit) isikute arv, 2006–2016
(esmakordsed taotlejad, tuhandetes)
Allikas: Eurostat (migr_asyappctza)
Tabel 1. (Väljastpoolt ELi pärit) varjupaigataotlejate viis peamist kodakondsust, 2016
(esmakordsete taotlejate arv, ümardatud)
Allikas: Eurostat (migr_asyappctza)
Joonis 4. (Väljastpoolt ELi pärit) ja esmakordselt ELi ja EFTA liikmesriikides varjupaika taotlevate isikute vanuseline jaotus, 2016
(%)
Allikas: Eurostat (migr_asyappctza)
Joonis 5. (Väljastpoolt ELi pärit) alaealiste varjupaigataotlejate jaotus seisundi järgi ELi ja EFTA liikmesriikides, 2016
(%)
Allikas:'’ Eurostat (migr_asyappctza) ja (migr_asyunaa)
Joonis 6. Meeste osakaal (väljastpoolt ELi pärit) ja esmakordselt ELi 28 liikmesriigis varjupaika taotlevate isikute hulgas vanuserühmade kaupa, 2016
(%)
Allikas:'’ Eurostat (migr_asyappctza)
Joonis 7. (Väljastpoolt ELi pärit isikute) varjupaigataotlusi käsitlevate esimese astme ja lõplike otsuste arv, 2016
(tuhandetes)
Allikas:'’ Eurostat (migr_asydcfsta) ja (migr_asydcfina)
Joonis 8. (Väljastpoolt ELi pärit isikute) varjupaigataotlusi käsitlevate esimese astme otsuste jaotus, 2016
(%)
Allikas: Eurostat (migr_asydcfsta)
Joonis 9 (Väljastpoolt ELi pärit isikute) varjupaigataotlusi käsitlevate lõplike otsuste jaotus, 2016
(%)
Allikas: Eurostat (migr_asydcfina)

Selles artiklis kirjeldatakse hiljutisi muutusi seoses varjupaigataotlejate arvuga ja varjupaigataotlusi käsitlevate otsustega Euroopa Liidus (EL). Varjupaik on rahvusvahelise kaitse vorm, mida riik pakub oma territooriumil. Seda antakse isikutele, kes ei saa oma kodakondsus- ja/või elukohariigis kaitset taotleda, eelkõige hirmu tõttu, et neid kiusatakse taga rassi, usutunnistuse, kodakondsuse, teatavasse sotsiaalsesse rühma kuulumise või poliitiliste vaadete tõttu.

Peamised statistilised näitajad

Varjupaigataotlejad

Pärast kõrgeimale tasemele jõudmist 1992. aastal (672 000 taotlust EL 15s), mil ELi liikmesriigid võtsid vastu palju varjupaigataotlejaid endisest Jugoslaaviast, ja taas kord 2001. aastal (424 000 taotlust EL 27s), kahanes varjupaigataotluste arv EL 27s 2006. aastaks veidi vähem kui 200 000 taotluseni.

Keskendudes vaid mitteliikmesriikide kodanike taotlustele (vt joonis 1), on kuni 2012. aastani täheldatav varjupaigataotluste arvu järkjärguline suurenemine EL 27s ja hiljem EL 28s, misjärel varjupaigataotlejate arv kasvas kiiremini – 431 000 taotlust 2013. aastal, 627 000 aastal 2014 ja umbes 1,3 miljonit nii 2015. kui ka 2016. aastal. Seega oli varjupaigataotluste arv 2015. ja 2016. aastal EL 28s umbes kaks korda suurem kui EL 15s eelmise suhtelise tipptaseme ajal 1992. aastal registreeritud taotluste arv.

Esmakordsete varjupaigataotlejate arv EL 28s [1] 2016. aastal vähenes selliste taotlejate üldarv 53 000 (umbes 4 %) võrra. Esmakordne rahvusvahelise kaitse taotleja on isik, kes esitas varjupaigataotluse esimest korda teatavas ELi liikmesriigis, ja seetõttu jäetakse välja korduvad taotlejad (selles liikmesriigis), kajastades niimoodi aruandvasse liikmesriiki äsja saabunud rahvusvahelist kaitset taotlevate isikute arvu täpsemalt.

See 2016. aasta viimane näitaja osutas esmakordsete taotlejate arvu vähenemisele 53 000 võrra EL 28s võrreldes aastaga enne seda, sest esmakordsete taotlejate arv vähenes peaaegu 1,26 miljonilt 2015. aastal 1,20 miljonini 2016. aastal; see järgnes esmakordsete taotlejate arvu suurenemisele 694 000 võrra aastatel 2014–2015. Peamiselt aitas vähenemisele kaasa Kosovost pärit taotlejate väiksem arv [2] (UNSCR 1244/99), Albaania ja Süüria (vt joonis 2).

2016. aastal vähenes Süüriast pärit esmakordsete varjupaigataotlejate arv EL 28s veidi, 335 000 taotluseni võrreldes 363 000 taotlusega 2015. aastal; Süüria kodanike osakaal üldarvus vähenes 28,9 %-lt 27,8 %ni. Afganistani kodanikud moodustasid esmakordsete varjupaigataotlejate üldarvust 15 % ja iraaklased 11 %, samas kui Pakistani ja Nigeeria kodanikud moodustasid kumbki 4 %. Varjupaigataotlejate kõige arvukamate kodakondsusrühmade hulgas registreeriti EL 28s 2016. aastal kõige suurem suhteline suurenemine võrreldes 2015. aastaga Nigeeria kodanike puhul (osakaal suurenes 1,4 protsendipunkti võrra) ja Iraagi kodanike puhul (kasv 1,3 protsendipunkti võrra). Märkimisväärne oli ka Afganistanist ja Iraagist (Aasia), Guineast, Marokost ja Côte d’Ivoire’ist (Aafrika), samuti Türgist pärit taotlejate arvu suhteline suurenemine. Taotlejate arvu suurim suhteline langus registreeriti 2016. aastal varjupaigataotlejate kõige tavapärasemate kodakondsusriikide hulgas Albaania ja Kosovo puhul Lääne-Balkanil [3]. Aastatel 2015 ja 2016 jõudsid Türgi, Maroko, Armeenia ja India 30 esimese ELi-välise riigi hulka, kust EL 28 liikmesriigid (esmakordseid) varjupaigataotlejaid vastu võtsid, samas aga jäid Bosnia ja Hertsegoviina, Kongo Demokraatlik Vabariik, Hiina ja Etioopia nende hulgast välja.

Saksamaal suurenes esmakordsete varjupaigataotlejate arv 442 000-lt 2015. aastal 722 000ni 2016. aastal (vt joonis 3). Ka Kreeka ja Itaalia teatasid aastatel 2015–2016 suurest kasvust (kummaski 30 000 esmakordset varjupaigataotlejat lisaks). Esmakordsete taotlejate arvu suurim suhteline kasv registreeriti Horvaatias (üle 15 korra suurem), Sloveenias (peaaegu viis korda suurem) ja Kreekas (enam kui neli korda suurem). Seevastu Austria, Madalmaad, Slovakkia, Belgia, Taani, Soome, Ungari ja Rootsi teatasid arvu, mis oli 2016. aastal väiksem kui pool esmakordsete varjupaigataotlejate arvust 2015. aastal; suur langus registreeriti ka Norras.

Saksamaa osakaal EL 28 üldarvust tõusis 35 %lt 2015. aastal 60 %-ni 2016. aastal, samas kui teiste ELi liikmesriikide hulgas, kes registreerisid oma osa märkimisväärse suurenemise EL 28 üldarvus, olid Itaalia (3,4 protsendipunkti ülespoole ehk 10,1 %ni) ja Kreeka (3,2 protsendipunkti ülespoole ehk 4,1 %ni). Seevastu Ungari ja Rootsi osa EL 28 üldarvus vähenes mõlemas riigis aastatel 2015–2016 enam kui 10 protsendipunkti võrra, kusjuures ka Austrias, Soomes, Belgias, Madalmaades ja Taanis registreeriti vähenemine 1 protsendipunkti võrra või rohkem.

Tabelis 1 antakse ülevaade esmakordsete varjupaigataotlejate viiest suurimast rühmast (kodakondsuse järgi) igas ELi liikmesriigis. Süürlased moodustasid suurima taotlejate hulga 13 ELi liikmesriigis 28st, sealhulgas 266 000 taotlejat Saksamaal (kõige suurem taotlejate arv ühest riigist ühte ELi liikmesriiki 2016. aastal) ja 27 000 Kreekas. Saksamaal registreeriti umbes 127 000 Afganistanist pärit taotlejat, Austrias 12 000 ja Ungaris 11 000. Samuti taotlesid Saksamaal varjupaika veel 96 000 iraaklast, 26 000 iraanlast ja 19 000 eritrealast. Itaalia oli ainus teine ELi liikmesriik, kes võttis 2016. aastal vastu rohkem kui 10 000 sama kodakondsusega varjupaigataotlejat: 27 000 taotlejat Nigeeriast ja 14 000 Pakistanist.

2016. aastal olid rohkem kui neli viiest (83 %) esmakordsest varjupaigataotlejast EL 28s nooremad kui 35 eluaastat (vt joonis 4); 18–34-aastased moodustasid veidi enam kui poole (51 %) esmakordsete taotlejate üldarvust, samas kui peaaegu üks kolmandik (32 %) esmakordsete taotlejate üldarvust olid alla 18-aastased alaealised.

Varjupaigataotlejate selline vanuseline jaotus oli sarnane peaaegu kõigis ELi liikmesriikides, kusjuures taotlejate suurima osa moodustasid tavaliselt 18–34-aastased. Selles mustris oli üks erand: Poola teatas suurimast alla 14-aastaste varjupaigataotlejate osakaalust (45 %).

Saatjata alaealine on isik, kes on alla 18 aasta vana ja kes saabub ELi liikmesriigi territooriumile ilma alaealise eest vastutava täiskasvanud saatjata, või alaealine, kes on jäänud saatjata pärast liikmesriigi territooriumile sisenemist. Aastal 2016 oli EL 28s 63 300 taotlust saatjata alaealistelt; saatjata oli 15,9 % kõigist alaealistest (vt joonis 5). Varjupaika taotlenud alaealiste hulgas oli 2016. aastal saatjata alaealiste osakaal enamikus ELi liikmesriikides väiksem kui pool, erandiks olid siin Itaalia ja Sloveenia.

Esmakordsete varjupaigataotlejate sooline jaotus näitab, et varjupaika taotles rohkem mehi kui naisi. Noorimas vanuserühmas (0–13 eluaastat), moodustasid mehed 2016. aastal taotlejate üldarvust 53 %. Sooline ebavõrdsus oli suurem 14–17-aastaste või 18–34-aastaste varjupaigataotlejate rühmas, kus umbes kolm neljandikku esmakordsetest taotlejatest olid mehed; 35–64-aastaste vanuserühmas vähenes see osakaal veidi enam kui kolme viiendikuni. EL 28s oli 2016. aastal naistaotlejaid rohkem kui meestaotlejaid 65-aastaste ja vanemate varjupaigataotlejate vanuserühmas, kuigi see rühm oli suhteliselt väike, moodustades vaid 0,6 % esmakordsete taotlejate üldarvust.

Taotlusi käsitlevad otsused

Andmed varjupaigataotlusi käsitlevate otsuste kohta on kättesaadavad kahel astmel, nimelt esimese astme otsused ja lõplikud otsused, mis on võetud vastu edasikaebamise või läbivaatamise käigus.

2016. aastal tehti kõigis ELi liikmesriikides 1,1 miljonit esimese astme otsust, mis on 2015. aastaga võrreldes peaaegu kaks korda rohkem (593 000). Saksamaal võeti vastu ülekaalukalt suurim arv otsuseid (vt joonis 7), mis moodustas ligi kolm viiendikku (57 %) EL 28s 2016. aastal esimeses astmes tehtud otsustest. Lisaks tehti 221 000 lõplikku otsust, kusjuures suurim oli nende osakaal jällegi Saksamaal (56 %).

Joonisel 8 esitatakse esimese astme otsuste tulemuste analüüs. Kuigi pagulase ja täiendava kaitse seisund on ELi õiguses määratletud, kuuluvad humanitaarkaalutlused siseriikliku õiguse alla ja mõnes ELi liikmesriigis ei ole need kohaldatavad.

2016. aastal kolm viiendikku (61 %) [4] EL 28 varjupaiga andmist käsitlevatest esimese astme otsustest said positiivse tulemuse, see tähendab pagulase või täiendava kaitse seisundi andmist või humanitaarkaalutlustel riigis viibimise luba (vt joonis 8). Esimese astme otsuste puhul anti 2016. aastal EL 28s pagulase seisund umbes 54 % puhul kõigist positiivsetest otsustest.

2016. aastal anti EL 28s esimeses astmes pagulase seisund kokku 366 000 inimesele, täiendava kaitse seisund anti 258 000 inimesele ja 48 000 inimesele anti humanitaarkaalutlustel riigis viibimise luba.

Esimese astme positiivsete varjupaigaotsuste suurim osakaal registreeriti 2016. aastal Slovakkias (84 %) ja Maltal (83 %). Seevastu Kreekas, Iirimaal, Poolas ja Ungaris registreeriti igas riigis enam kui 75 % suurune tagasilükkamisotsuste määr.

Edasikaebamise või läbivaatamise käigus tehtud positiivsete lõplike otsuste (17 %; vt joonis 9) osakaal oli 2016. aastal EL 28s oluliselt väiksem kui esimese astme otsuste puhul. EL 28s sai 2016. aastal edasikaebamise või läbivaatamise alusel positiivse lõpliku otsuse umbes 37 700 inimest, kellest 23 200 inimesele anti pagulase seisund, 5 900 inimesele täiendava kaitse seisund ja 8 700 inimesele humanitaarkaitse seisund.

Aastal 2016 olid rohkem kui pooled lõplikest varjupaiga andmise otsustest positiivsed vaid kolmes ELi liikmesriigis: Bulgaarias (65 %), Madalmaades (58 %) ja Ühendkuningriigis (52 %).

Lõplike tagasilükkamisotsuste suurim osakaal registreeriti Eestis, Horvaatias, Leedus ja Portugalis, kus kõik lõplikud otsused olid negatiivsed.

Andmete allikad ja kättesaadavus

Eurostat koostab statistikat mitme rahvusvahelise rändega seotud küsimuse kohta. Aastatel 1986–2007 koguti varjupaika käsitlevaid andmeid suulise kokkuleppe alusel. Alates 2008. aastast esitatakse Eurostatile andmeid määruse (EÜ) nr 862/2007 artikli 4 sätete kohaselt; enamik käesolevas artiklis esitatud andmetest koguti selle õigusraamistiku alusel.

Eurostatile esitatakse andmeid kord kuus (varjupaigataotluste statistika jaoks), kord kvartalis (esimese astme otsuste kohta) või kord aastas (kaebusel või otsuse läbivaatamisel põhinevate lõplike otsuste, ümberpaigutamise ja saatjata alaealiste kohta). Statistika tugineb haldusallikatele ja Eurostatile esitavad statistilisi andmeid ametiasutused, siseministeeriumid või asjaomased sisserändeametid ELi liikmesriikides.

Varjupaigastatistika analüüsimisel tuleks arvesse võtta isikute kahte eri kategooriat. Esimesse kategooriasse kuuluvad varjupaigataotlejad, kes on esitanud taotluse (varjupaigataotluse) ja kelle taotlust käsitleb asjaomane asutus. Teine kategooria koosneb isikutest, kes on tunnistatud pärast kaalumist pagulaseks või kellele on antud muud liiki rahvusvahelist kaitset (täiendav kaitse) või kellele anti rahvusvahelist kaitset käsitlevate siseriiklike õigusaktide alusel (humanitaarkaalutlustel riigis viibimise load) või kellele keelduti mis tahes vormis kaitse andmisest.

Alates määruse (EÜ) nr 862/2007 jõustumisest on muutunud kättesaadavaks statistika varjupaigaotsuste kohta varjupaigamenetluse eri etappides. Esimese astme otsused on otsused, mille teeb vastuvõtvas riigis haldusliku / kohtuliku varjupaigamenetluse esimese instantsina tegutsev vastav asutus. Seevastu on edasikaebamise või läbivaatamise käigus tehtud lõplikud otsused seotud otsustega, mis on tehtud haldusliku / kohtuliku varjupaigamenetluse viimases astmes ning tulenevad eelmises astmes tagasilükkamisotsuse saanud varjupaigataotleja esitatud kaebusest. Kuna varjupaigamenetlused ja otsuseid tegevate asutuste arv / tasandid on ELi liikmesriikides erinev(ad), võib siseriikliku õiguse ja haldusmenetluste kohaselt olla tegelik viimane aste kõrgeima riikliku kohtu otsus. Rakendatud meetodis määratletakse siiski, et lõplikud otsused peaksid viitama sellele, mis on enamikul juhtudel tegelik lõplik otsus: teisisõnu, kui kõik tavalised edasikaebamise võimalused on ammendatud ja puudub võimalus otsuse sisu edasi kaevata ning edasikaebamine on võimalik üksnes menetluslikel põhjustel.

Kontekst

1951. aasta Genfi pagulasseisundi konventsiooni (mida on muudetud 1967. aasta New Yorgi protokolliga) alusel on enam kui 60 aastat määratletud, kes on pagulane, ja selles on sätestatud pagulaste ühine käsitlusviis, mis on olnud ELis ühise varjupaigasüsteemi väljatöötamise üks nurgakive. Alates 1999. aastast on EL teinud tööd Euroopa ühise varjupaigasüsteemi loomise suunas kooskõlas Genfi konventsiooni ja teiste kohaldatavate rahvusvaheliste õigusaktidega.

5. novembril 2004 võtsid riigipead ja valitsusjuhid vastu Haagi programmi. Selles esitatakse Euroopa ühise varjupaigasüsteemi (CEAS) idee ja võetakse ülesandeks luua ühised menetlused ja ühtne seisund nende jaoks, kellele on antud varjupaik või täiendav kaitse. 2008. aasta juunis esitleti Euroopa Komisjoni varjupaigapoliitika kava (COM(2008) 360 final), mis sisaldas Euroopa ühise varjupaigasüsteemi väljatöötamise kolme tugisammast:

  • ELi liikmesriikide varjupaigaalaste õigusaktide põhjalikum ühtlustamine, muutes ühtsemaks kaitse andmisel kohaldatavad nõuded;
  • praktilise koostöö muutmine tulemuslikumaks ja selle korralduse parandamine;
  • ELi liikmesriikide ning ELi ja ELi-väliste riikide vahelise solidaarsuse ja vastutustunde suurendamine.

Seda silmas pidades esitas Euroopa Komisjon 2009. aastal ettepaneku luua Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiamet (EASO). EASO toetab ELi liikmesriike nende jõupingutustes rakendada ühtsemat ja õiglasemat varjupaigapoliitikat. Samuti pakub amet suure surve all olevatele liikmesriikidele (teisisõnu neile liikmesriikidele, kes võtavad vastu suurel arvul varjupaigataotlejaid) tehnilist ja operatiivtuge. EASO hakkas täies mahus toimima 2011. aasta juunis ja ta on teinud tööd oma suutlikkuse, tegevuse ja mõju suurendamiseks, tehes koostööd Euroopa Komisjoni ja ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ametiga (UNHCR).

2010. aasta mais esitles Euroopa Komisjon saatjata alaealisi käsitlevat tegevuskava (COM(2010) 213 final); saatjata alaealisi peetakse rände kõige ohustatumateks ja haavatavamateks ohvriteks. Kõnealuse kava eesmärk on töötada välja kooskõlastatud käsitlusviis ja sellega kohustatakse kõiki ELi liikmesriike tagama saatjata alaealistele vastuvõtu, kaitse ja integratsiooni kõrged standardid. Selle tegevuskava täiendusena on Euroopa rändevõrgustik viinud läbi põhjaliku ELi uuringu vastuvõtupoliitika kohta, samuti saatjata alaealiste tagasisaatmise ja integratsiooni korralduse kohta.

Selles valdkonnas on välja töötatud mitu direktiivi. Neli peamist varjupaika käsitlevat õigusakti – kõigi nende kohta on esitatud praegu asendamise või uuesti sõnastamise ettepanekud – on järgmised;

  • kvalifitseerimisdirektiiv 2011/95/EL, mis käsitleb nõudeid, millele kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad vastama, et kvalifitseeruda rahvusvahelise kaitse saajaks, ning nõudeid pagulaste või täiendava kaitse saamise kriteeriumidele vastavate isikute ühetaolisele seisundile ja antava kaitse sisule;
  • menetluste direktiiv 2013/32/EL rahvusvahelise kaitse seisundi andmise ja äravõtmise menetluse ühiste nõuete kohta;
  • vastuvõtunõuete direktiiv 2013/33/EL, millega sätestatakse rahvusvahelise kaitse taotlejate vastuvõtu nõuded;
  • Dublini määrus (EL) nr 604/2013, millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest.

Vastusena Euroopat 2015. aastal ja 2016. aastal raputanud rändekriisile teatas Euroopa Komisjon ettepanekust ELi hädaabi rahastamisvahendi kohta. See kava hõlmab umbes 700 miljoni euro eraldamist (kolme aasta jooksul), et anda abi humanitaarkriisi ärahoidmiseks ning võimaldada toiduabi, varjupaiga ja tervishoiuteenuste kiiremat pakkumist ELi saabunud pagulastele.

2016. aasta aprillis võttis Euroopa Komisjon vastu teatise (COM(2016) 197 final), millega käivitati Euroopa ühise varjupaigasüsteemi reformiprotsess. See hõlmas varjupaigataotlejate ELi liikmesriikide vahel jaotamise õiglase ja jätkusuutliku süsteemi variante, varjupaigamenetluste ja -standardite edasist ühtlustamist, et luua võrdsed tingimused kogu ELis ja vähendada seeläbi tõmbetegureid, sealhulgas ebaseaduslikku teisest rännet, ning tugevdada EASO volitusi.

2016. aasta mais esitles Euroopa Komisjon reformide esimest paketti, sealhulgas ettepanekuid luua jätkusuutlik ja õiglane Dublini süsteem (COM(2016) 270 final), tugevdada Eurodac-süsteemi (COM(2016) 272 final) ja luua Euroopa Liidu Varjupaigaamet (COM(2016) 271 final).

2016. aasta juulis esitas Euroopa Komisjon ettepanekute teise paketi, milles käsitleti Euroopa ühise varjupaigasüsteemi reformi, näiteks liidu ümberasustamisraamistiku loomist (COM(2016) 468 final) ja rahvusvahelise kaitse ühist menetlust (COM(2016) 467 final), samuti rahvusvahelise kaitse taotlejate vastuvõtu nõudeid käsitleva õigusakti uuesti sõnastamist (COM(2016) 465 final).

Vaata lisaks

Täiendav Eurostati teave

Väljaanded

Data in focus

Pressiteated

Põhitabelid

Asylum and first time asylum applicants - monthly data (rounded) (tps00189)
Persons subject of asylum applications pending at the end of the month - monthly data (tps00190)
Asylum and first time asylum applicants - annual aggregated data (rounded) (tps00191)
First instance decisions on asylum applications by type of decision - annual aggregated data (tps00192)
Final decisions on asylum applications - annual data (tps00193)
Asylum applicants considered to be unaccompanied minors - annual data (tps00194)

Andmebaas

Asylum and Dublin statistics (migr_asy)
Applications (migr_asyapp)
Decisions on applications and resettlement (migr_asydec)
’Dublin’ statistics (migr_dub)

Erirubriik

Metoodika / Metaandmed

Tabelite ja jooniste lähteandmed (MS Excel)

Välislingid

Märkused

  1. ELis esitatud taotluste üldarv arvutatakse liikmesriikide andmete koondsummana. Liikmesriikide andmed osutavad nende isikute arvule, kes taotlevad asjaomases liikmesriigis varjupaika esimest korda. Siiski võivad isikud taotleda vaatlusaastal rahvusvahelist kaitset rohkem kui ühes liikmesriigis. Seetõttu võib ELi üldarv hõlmata selliseid mitmekordseid taotlusi. Viimast kättesaadavat Dublini statistikat kasutavatele hinnangutele tuginedes on umbes 6 % varjupaigataotlejatest ELis taotlenud samal aastal varjupaika rohkem kui ühes ELi liikmesriigis.
  2. Kõnealune nimetus ei piira seisukohti staatuse suhtes ning on kooskõlas ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooniga 1244 ja Rahvusvahelise Kohtu arvamusega Kosovo iseseisvusdeklaratsiooni kohta.
  3. Käesolevas analüüsis võeti arvesse ainult varjupaigataotlejate arvu poolest esimest 30 kodakondsusriiki.
  4. Alates vaatlusaastast 2014 ei ole negatiivseid otsuseid käsitlevates andmetes hõlmatud varjupaigataotlejad, kelle taotlus lükati tagasi põhjusel, et mõni teine ELi liikmesriik võttis endale kohustuse nende varjupaigataotlus läbi vaadata vastavalt Dublini määrusele (EL) nr 604/2013. See on tagasilükkamiste arvu vähendanud. Sellest tulenevalt on positiivsete otsuste osakaal esimese astme otsuste üldarvus hinnanguliselt kasvanud ligikaudu 5 protsendipunkti võrra.