Statistics Explained

Archive:Palk ja tööjõukulud

Revision as of 15:09, 28 September 2016 by EXT-G-Albertone (talk | contribs)


Andmed seisuga aprilli 2016. Viimased andmed: Täiendav Eurostati teave, põhitabelid ja andmebaas. Artikli kavandatud uuendamine: märts 2017.
Tööjõukulude komponendid

<image imgid="figure1" zoom="100">

Joonis 1. Hinnangulised tööjõukulud tunnis, 2015 (1)
(eurodes)
Allikas: Eurostat (lc_lci_lev)
Joonis 2. Mediaanbrutotunnitasu, kõik töötajad (v.a praktikandid), 2010 (1)
Allikas: Eurostat (earn_ses_pub2s)
Joonis 3. Madalapalgalised – töötajad (v.a praktikandid), kes teenivad vähem kui kaks kolmandikku mediaanbrutotunnitasust, 2006 ja 2010 (1)
(% töötajatest)
Allikas: Eurostat (earn_ses_pub1s)
Joonis 4. Sooline palgalõhe, 2014 (1)
(mees- ja naissoost töötajate keskmise brutotunnitasu protsentuaalne erinevus protsendina meestöötajate brutotöötasust, korrigeerimata kujul)
Allikas: Eurostat (tsdsc340)
Joonis 5. Aastane netotöötasu, 2015 (1)
(eurodes)
Allikas: Eurostat (earn_nt_net)
Tabel 1. Madalapalgaliste suhtes kohaldatava maksumäära näitajad, 2014
(%)
Allikas: Eurostat (earn_nt_taxwedge), (earn_nt_unemtrp) ja (earn_nt_lowwtrp)

Selles artiklis võrreldakse ja vastandatakse palganäitajaid ja tööjõukulusid (tööandja personalikulud) Euroopa Liidu (EL) liikmesriikides ja ELi kandidaatriikides ning Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsiooni (EFTA) riikides.

Tööjõul on majanduse toimimises oluline roll. Ettevõtjate seisukohast tähendab see kulusid (tööjõukulud), mis ei hõlma üksnes töötajate palku, vaid ka mittepalgalisi kulusid, peamiselt tööandja makstavaid sotsiaalmakseid. Seega määravad ettevõtjate konkurentsivõime peamiselt tööjõukulud, kuigi seda mõjutavad ka kapitalikulu (nt laenuintressid ja omakapitali dividendid) ja hinnavälised tegurid, nagu innovatsioon ja kaubamärgi/toote positsioneerimine turul.

Töötajate jaoks on töö eest saadav hüvitis, mida sagedamini nimetatakse palgaks või töötasuks, üldiselt nende peamine sissetulekuallikas, mis mõjutab seetõttu oluliselt nende kulutamis- ja säästmisvõimet. Brutopalk/-töötasu sisaldab töötaja makstavaid sotsiaalmakseid, netotöötasu arvutamisel aga arvatakse need maksed ja riigile tasutavad summad (nt tulumaks) maha. Kuna maksude suurus sõltub üldiselt leibkonna sissetulekust ja koosseisust, arvutatakse netotöötasu mitme tüüpilise leibkonna kohta.

Esitatud diagramm annab ülevaate netotöötasu, brutotöötasu/-palga ja tööjõukulude vahelistest seostest.

Peamised statistilised näitajad

Tööjõukulud

2015. aastal oli EL-28 keskmine tööjõukulu tunnis hinnanguliselt 25,03 eurot ja euroalas (EA-19) 29,50 eurot. Keskmine näitaja ei kajasta siiski märkimisväärseid erinevusi ELi liikmesriikide vahel, kus tööjõukulud tunnis ulatusid 4,08 eurost 41,31 euroni (vt joonis 1).

Tööjõukulud koosnevad palgakuludest ja mittepalgalistest kuludest, nagu tööandja sotsiaalmaksed. Mittepalgaliste kulude osatähtsus kõigis majandusharudes oli EL-28-s 24 % ja euroalal 26 %. Mittepalgaliste kulude osatähtsus oli ka ELi liikmesriikides väga erinev. Suurim mittepalgaliste kulude osatähtsus kõigis majandusharudes oli Prantsusmaal (33,2 %), Rootsis (32,1 %), Itaalias (27,9 %), Belgias, Leedus (mõlemas 27,8 %) ja Tšehhi Vabariigis (27,1 %). Mittepalgaliste kulude väikseim osatähtsus kõigis majandusharudes registreeriti Maltal (6,6 %), Luksemburgis (13,5 %), Iirimaal (13,7 %), Taanis (13,9 %) ja Horvaatias (14,9 %).

Brutopalk/-töötasu

Mediaantöötasu

Brutotöötasu moodustab tööjõukulude suurima osa. 2010. aasta oktoobris registreeriti ELi liikmesriikide suurim mediaanbrutotunnitasu (10 sendi täpsusega) Taanis (25,00 eurot), millele järgnesid Iirimaa (18,30 eurot) ja Luksemburg (17,80 eurot) – vt joonis 2. Väikseim oli see Bulgaarias (1,50 eurot), Rumeenias (2,00 eurot), Leedus (2,70 eurot) ja Lätis (2,90 eurot). Eurodes arvestatuna oli suurima näitajaga ELi liikmesriigi mediaanbrutotunnitasu 16 korda suurem kui väikseima näitajaga liikmesriigi tunnitöötasu; ostujõu standardis väljendatuna, mille puhul võetakse arvesse riikidevahelisi hinnataseme erinevusi, oli vahe viiekordne.

Madalapalgalised

Madalapalgalisteks peetakse töötajaid, kes teenivad kuni kaks kolmandikku oma riigi mediaanbrutotunnitasust.

2010. aastal oli EL-27-s madalapalgalisi 16,9 % töötajatest, samas kui euroalal (EA-17) oli nende osakaal 14,7 %. Suurima madalapalgaliste osakaaluga riigid olid Läti (27,8 %) ja Leedu (27,2 %) ning väikseimad osakaalud esinesid Rootsis (2,5 %), Soomes (5,9%), Prantsusmaal (6,1 %), Belgias (6,4 %) ja Taanis (7,7 %). Võrreldes 2006. aastaga, millest pärinevad varaseimad võrreldavad andmed, on madalapalgaliste osatähtsus jäänud suhteliselt muutumatuks, olles suurenenud EL-27-s 0,1 protsendipunkti ja euroalal 0,3 protsendipunkti (vt joonis 3).

Ajavahemikul 2006–2010 suurenes madalapalgaliste osakaal kõige rohkem Maltal (3,9 protsendipunkti) ja Bulgaarias (+3,1 protsendipunkti), vähenedes samal ajal kõige enam Portugalis (–4,6 protsendipunkti), Lätis (–3,1 protsendipunkti), Kreekas (–2,9 protsendipunkti), Ungaris (–2,1 protsendipunkti) ja Sloveenias (–2,1 protsendipunkti).

Sooline palgalõhe

Hoolimata teatavast lähenemisest on meeste ja naiste keskmine sissetulek ELis endiselt märkimisväärselt erinev, seda nähtust nimetatakse sooliseks palgalõheks. EL-28-s tervikuna maksti naistele 2014. aastal keskmiselt 16,1 % vähem palka kui meestele. Kõige vähem erines sugupoolte keskmine palk Sloveenias, Maltal, Itaalias, Poolas, Luksemburgis ja Belgias (vahe alla 10 %). Suurima soolise palgalõhega riigid olid Eesti (28,3 %), Austria (22,9 %), Tšehhi Vabariik (22,1 %), Saksamaa (21,6 %) ja Slovakkia (21,1 %) – vt joonis 4.

Soolist palgalõhet võivad põhjustada mitmed tegurid, näiteks erinevused tööturul osalemise määras, valdavalt mees- või naistöötajatega ametite ja tegevusalade erinevused, osalise tööajaga töötavate meeste ja naiste erinev arv, samuti eraettevõtete ja riigiasutuste personaliosakondade suhtumine karjääriedendamisse ning tasustamata puhkusesse ja/või rasedus- ja sünnituspuhkusesse. Soolist palgalõhet vähemalt osaliselt seletada võivate tegurite hulka kuuluvad meeste ja naiste valdkondlik ja tööalane segregatsioon, haridus ja koolitus, teadlikkus ja läbipaistvus ning otsene diskrimineerimine. Sooline palgalõhe kajastab ka muud ebavõrdsust, eelkõige naiste sageli ebaproportsionaalselt suurt rolli perekondlike kohustuste täitmisel ja sellega seotud raskusi töö- ja eraelu ühitamisel. Paljud naised töötavad osalise tööajaga või ebatüüpilise lepingu alusel. Kuigi see võimaldab neil tööturule jääda ja samal ajal perekondlikke kohustusi täita, võib sel olla negatiivne mõju nende palgale, karjäärivõimalustele, edutamisväljavaadetele ja pensionile.

Netosissetulek ja maksukoormus

Netosissetulek

Teave netosissetuleku kohta täiendab brutotöötasu andmeid seoses kasutada jääva töötasuga, mis tähendab tasu pärast seda, kui brutosummast on maha arvatud tulumaks ja töötaja sotsiaalkindlustusmaksed ning lastega leibkondade puhul on lisatud peretoetused. Peretoetused on ülalpeetavate laste eest makstavad rahasummad.

2015. aastal ulatus ettevõtlusmajanduse töötaja keskmisest töötasust 100 % teeniva lasteta üksikisiku netosissetulek 4 000 eurost Bulgaarias 38 500 euroni Luksemburgis. Neis kahes riigis registreeriti ka ühe palgasaaja ja kahe lapsega abielupaaride vastavalt väikseim (4 500 eurot) ja suurim (52 500 eurot) keskmine netosissetulek (joonis 5).

Kahe töölkäijaga abielupaaride puhul (kus mõlemad saavad keskmise töötaja töötasu) oli suurim aastane netosissetulek kahe lapsega paaridel 86 400 eurot ja ilma lasteta paaridel 78 800 eurot. Väikseim netosissetulek registreeriti Bulgaarias ning see oli 8 000 eurot, olenemata sellest, kas paaril oli kaks last või mitte.

Maksukiil

Maksukiilu andmed näitavad, kui suure osa tööjõukuludest moodustavad maksud ja sotsiaalkindlustusmaksed. See teave esitatakse madalapalgaliste kohta. 2014. aastal oli EL-28 maksukiil 34,9 % (vt tabel 1). Madalapalgaliste maksukoormus oli 2014. aastal suurim Belgias, Ungaris, Saksamaal, Prantsusmaal, Austrias, Itaalias, Lätis, Rumeenias ja Rootsis (kõigis üle 40 %). Madalapalgaliste kõige väiksem maksukoormus registreeriti Maltal, Iirimaal ja Ühendkuningriigis (alla 30 %), samuti Küprosel (viimased andmed pärinevad 2007. aastast).

Tabelis 1 esitatud ülejäänud kolm näitajat annavad teavet brutotöötasu selle osa kohta, mis makstakse ära maksudena (kõrgemad maksumäärad ja sotsiaalkindlustusmaksed ja/või soodustuste vähenemine või kaotus), kui inimesed asuvad uuesti tööle või vahetavad madalama palgaga töö kõrgema palgaga töö vastu. 2014. aastal oli EL-28-s töötu tööle asumisel maksude arvele langeva sissetuleku osa 73,8 %. Kõrgeim määr registreeriti Belgias (93 %) ja madalaim Slovakkias (44,5 %).

Kui madalapalgaline hakkab teenima suuremat töötasu, suureneb ka tema sissetulekust maksudeks minev osa. Ühe rahateenija ja kahe lapsega abielupaari puhul oli EL-28 madala palga lõks 2014. aastal 61,8 %. See määr oli kõige madalam Itaalias (0,3 %) ja kõige kõrgem Luksemburgis (107,7 %), kuigi veel kõrgem määr registreeriti Küprosel (114,5 %), mille viimased andmed pärinevad 2007. aastast. Seevastu lasteta vallalise jaoks oli madala palga lõksu tase EL-28-s 2014. aastal 47,3 %; kõrgeim määr esines Taanis (77,3 %) ja madalaim Kreekas (21,9 %); Küprose 2007. aasta määr oli 6,3 %.

Andmete allikad ja kättesaadavus

Tööjõukulud

Tööjõukulud hõlmavad töötajate tasusid (sealhulgas palka, rahas ja loonusena makstavat töötasu, tööandja makstavaid sotsiaalkindlustusmakseid), kutseõppega seotud kulusid ja muid kulusid (näiteks töölevõtukulud, tööriiete soetamise kulud ja tööhõivemaksud, mida peetakse tööjõukuludeks ning millest on maha arvatud saadud toetused). Need tööjõukulude komponendid ja nende jaotused on esitatud 21. oktoobri 2005. aasta määruses nr 1737/2005.

Tööjõukulude statistika on mitmeaastase, aasta- ja kvartalistatistika hierarhiline süsteem, mille eesmärk on anda ulatuslik ja üksikasjalik pilt eri majandusharude tööjõukulude suurusest, struktuurist ja lühiajalisest muutumisest ELis ja teatavates teistes riikides. Kogu statistika põhineb tööjõukulude ühtsel määratlusel. Tööjõukulude tasemed põhinevad värskeimal tööjõukulude uuringul (praegu 2012. aasta oma) ja kvartaalse tööjõukulude indeksi põhisel ekstrapoleerimisel. Tööjõukulude uuring on iga nelja aasta tagant korraldatav uuring, mille raames kogutakse tööjõukulude suuruse kohta väga üksikasjalikke andmeid. Tööjõukulude indeksi abil ekstrapoleerimisel kasutatakse üksnes koondandmeid. Kvartaalne tööjõukulude indeks (Euroindicator (inglise keeles)) näitab tööjõust kui tootmistegurist tulenevat kulusurvet. Tööjõukulude indeks hõlmab andmeid, mis on seotud keskmiste kogutööjõukuludega tunnis ja kahe tööjõukulude liigiga, milleks on esiteks palk ning teiseks tööandja sotsiaalkindlustusmaksed, millele on liidetud tööandja makstud maksud ja millest on maha arvatud tööandja saadud toetused. Andmed on kättesaadavad ELi kui terviku ja ELi liikmesriikide kohta tööpäevade arvuga ja hooajaliselt korrigeeritud koondandmetena, mis hõlmavad tööstus-, ehitus- ja teenusesektorit (välja arvatud avalik haldus ja riigikaitse, kohustuslik sotsiaalkindlustus) vastavalt NACE Rev. 2 jagudele B–N ja P–S (andmed on esitatud ka majandustegevusalade kaupa).

Brutopalk/-töötasu

Töötasudega seotud olulisemad mõisted on esitatud on esitatud 21. oktoobri 2005. aasta määruses nr 1738/2005. Andmed saadakse iga nelja aasta järel korraldatavast töötasu struktuuri uuringust, mille viimased andmed pärinevad 2010. aasta oktoobrist. Brutotöötasu hõlmab otse tööandja makstavat rahalist tasu, millest ei ole maha arvatud palgatöötaja makstavaid ja tööandja kinnipeetavaid makse ja sotsiaalkindlustusmakseid. Selle hulka arvatakse ka kõik preemiad, olenemata sellest, kas neid makstakse korrapäraselt või mitte (13. või 14. kuupalk, puhkusetoetused, kasumiosalus, kasutamata puhkuse kompensatsioon, aeg-ajalt makstavad komisjonitasud jne).

Mediaantöötasu andmed põhinevad kõikide nende töötajate (täistööajaga ja osalise tööajaga töötajate, kuid mitte praktikantide) brutotunnitasul, kes töötavad vähemalt kümne töötajaga ettevõttes mis tahes majandussektoris, välja arvatud põllumajandus, kalapüük, avalik haldus, kodumajapidamised ja eksterritoriaalsed organisatsioonid. Mediaantöötasu on väärtus, millest poolte palgasaajate töötasu jääb allapoole ja pooltel ülespoole.

Sooline palgalõhe

Korrigeerimata soolist palgalõhet määratletakse kui erinevust meessoost ja naissoost töötajatele makstava keskmise brutotunnitasu vahel ning seda väljendatakse protsendina meessoost töötajatele makstavast keskmisest brutotunnitasust. Selle näitaja arvutamise metoodika põhineb töötasu struktuuri uuringu raames kogutud andmetel, mida uuendatakse iga nelja aasta tagant, kui avaldatakse uuringu andmed. Töötasu struktuuri uuring põhineb 21. oktoobri 2005. aasta määrusel nr 1738/2005.

Metoodika kohaselt hõlmab korrigeerimata soolise palgalõhe näitaja tööstus-, ehitus- ja teenusesektoris (NACE Rev. 2 jaod B–S, v.a jagu O) tegutsevate (vähemalt kümne töötajaga) ettevõtete kõiki töötajaid (vanuse ja töötundide piiranguid ei ole). Mõni riik esitab teavet ka NACE Rev. 2 jao O (avalik haldus ja riigikaitse, kohustuslik sotsiaalkindlustus) kohta, kuid see pole kohustuslik. Lisaks on teave saadaval eraldi avaliku ja erasektori kohta vastavalt tööajale (täistööaeg või osaline tööaeg) ning töötajate vanusele.

Netosissetulek ja maksukoormus

Netosissetulek tuleneb brutotöötasust ning tegemist on selle osaga tasust, mida töövõtja saab tegelikult kulutada või edaspidiseks säästa. Võrreldes brutotöötasuga ei sisalda netosissetulek sotsiaalkindlustusmakseid ega makse, kuid sisaldab peretoetusi.

Maksumäära näitajate (tööjõukulude maksukiil, töötuse või madala palga lõks) eesmärk on jälgida töötamise ligitõmbavust. Tööjõukulude maksukiilu määratletakse kui brutotöötasu suhtes kohaldatavat tulumaksu, millele on liidetud töötaja ja tööandja makstavad sotsiaalkindlustusmaksed, väljendatuna protsendina kogutööjõukuludest. See näitaja koostatakse vallaliste lasteta isikute kohta, kes teenivad 67 % ettevõtlusmajanduse (NACE Rev. 2 jaod B–N) töötaja keskmisest töötasust. Töötuse lõks näitab, milline osa brutotöötasust läheb kõrgemate maksude ja sotsiaalkindlustusmaksetega ning töötuabirahast ja muudest hüvitistest ilmajäämise kaudu kaduma, kui töötu naaseb tööturule. Seda määratletakse kui vahet brutotöötasu ja netosissetuleku suurenemise vahel pärast tööle naasmist, väljendatuna protsendina brutotöötasust. See näitaja koostatakse vallaliste lasteta isikute kohta, kes teenivad 67 % ettevõtlusmajanduse (NACE Rev. 2 jaod B–N) töötaja keskmisest töötasust. Madala palga lõks näitab, milline osa (protsent) brutotöötasust läheb maksudena kaduma tulumaksu, sotsiaalkindlustusmaksete ja kaotatud hüvitiste kombineeritud mõjuna, kui brutotöötasu suureneb 33 %-lt 67 %-ni ettevõtlusmajanduse (NACE Rev. 2 jaod B–N) töötaja keskmisest töötasust. See näitaja koostatakse vallaliste lasteta isikute kohta, samuti ühe palgasaajaga paaride kohta, kellel on kaks 6–11-aastast last.

Kontekst

Tööjõukulude ja töötasu struktuur ja arengusuund on mis tahes tööjõuturu olulised omadused, mis kajastavad tööjõu pakkumist ja ettevõtjate nõudlust selle järele.

EL püüab edendada võrdseid võimalusi, tegutsedes soolise palgalõhe järkjärgulise kaotamise nimel. Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 157 lõikes 1 on sätestatud meestele ja naistele võrdse või võrdväärse töö eest võrdse tasu maksmise põhimõte ja artikli 157 lõikes 3 õiguslik alus selliste õigusaktide vastuvõtmiseks, milles käsitletakse meeste ja naiste võrdset kohtlemist tööhõiveküsimustes. 2015. aasta detsembris võttis Euroopa Komisjon vastu soolist võrdõiguslikkust käsitleva programmi Strategic engagement for gender equality 2016–2019 (inglise keeles). Komisjon kinnitas selles tööprogrammis tahet jätkata tööd meeste ja naiste võrdõiguslikkuse edendamise nimel. Üks temaatilisi prioriteetseid valdkondi on soolise palga-, sissetuleku- ja pensionilõhe vähendamine ning seeläbi naiste vaesuse vastu võitlemine. Komisjon tõi esile põhilised meetmed, mida tuleb selles prioriteetses valdkonnas rakendada. Üks nendest on iga-aastase Euroopa võrdse palga päeva korraldamine, et suurendada teadlikkust soolisest palgalõhest ja selle põhjustest.

Vaata lisaks

Täiendav Eurostati teave

Väljaanded

Põhitabelid

Gender pay gap in unadjusted form (tsdsc340)
Labour cost index by NACE Rev. 2 (teilm100)
Labour cost index by NACE Rev. 2 - percentage change Q/Q-1 (teilm120)
Labour cost index by NACE Rev. 2 - percentage change Q/Q-4 (teilm130)
Labour cost index by NACE Rev. 2 - Index (2012=100) (teilm140)

Andmebaas

Erirubriik

Labour costs
Earnings

Metoodika / Metaandmed

Tabelite ja jooniste lähteandmed (MS Excel)

Välislingid


Retrieved from "https://ec.europa.eu/eurostat/statistics-explained/index.php?title=Archive:Palk_ja_tööjõukulud&oldid=307100"