Archive:Rahvastikustatistika piirkondlikul tasandil

Andmed seisuga märtsi 2015. Viimased andmed: Täiendav Eurostati teave, põhitabelid ja andmebaas. Artikli kavandatud uuendamine: juuni 2016.

Interaktiivseid kaarte saab vaadata aadressil Eurostat’s Statistical Atlas (kasutusjuhend asub aadressil user manual (inglise keeles)).

Kaart 1. Välisriikide kodanikud, NUTS 3. tasandi piirkondade lõikes, 2011 (¹)
(% rahvastikust)
Allikas: https://ec.europa.eu/CensusHub2

Joonis 1. Välisriikide kodanike analüüs, NUTS 3. tasandi piirkondade lõikes, 2011 (¹)
(% rahvastikust)
Allikas: https://ec.europa.eu/CensusHub2

Kaart 2. Isikud, kelle alaline elukoht muutus rahvaloendusele eelnenud aasta jooksul, NUTS 3. tasandi piirkondade lõikes, 2011
(% rahvastikust)
Allikas: https://ec.europa.eu/CensusHub2

Joonis 2. Analüüs isikute kohta, kelle alaline elukoht muutus rahvaloendusele eelnenud aasta jooksul, nende eelmise elukoha põhjal, NUTS 3. tasandi piirkondade lõikes, 2011 (¹)
(% elanikest, kelle alaline elukoht muutus rahvaloendusele eelnenud aasta jooksul)
Allikas: https://ec.europa.eu/CensusHub2

Joonis 3. Piirkondlikud erinevused üheliikmeliste leibkondade osakaalus, NUTS 2. tasandi piirkondade lõikes, 2011 (¹)
(% kõigist leibkondadest)
Allikas: https://ec.europa.eu/CensusHub2

Kaart 3. Lesed/lahutatud (või muu sarnase registreeritud kooselu lõppemise põhjusega) isikud, kes ei ole uuesti abiellunud / kooselu registreerinud, NUTS 3. tasandi piirkondade lõikes, 2011 (¹)
(% rahvastikust)
Allikas: https://ec.europa.eu/CensusHub2

Kaart 4. Üksikvanemaga pered, NUTS 3. tasandi piirkondade lõikes 2011 (¹)
(% kõigist vähemalt ühe alla 25aastase registreeritud lapsega tuumperekondadest)
Allikas: https://ec.europa.eu/CensusHub2

Kaart 5. Abielupaarid, NUTS 3. tasandi piirkondade lõikes, 2011
(% kõigist tuumperekondadest)
Allikas: https://ec.europa.eu/CensusHub2

Joonis 4. Paaride analüüs, NUTS 3. tasandi piirkondade lõikes, 2011 (¹)
(% kõigist paaridest)
Allikas: https://ec.europa.eu/CensusHub2

Joonis 5. Piirkondlikud erinevused vähemalt ühe alla 25aastase kodus elava lapsega paaride osakaalus, NUTS 2. tasandi piirkondade lõikes, 2011 (¹)
(% kõigist tuumperekondadest)
Allikas: https://ec.europa.eu/CensusHub2

Käesolev artikkel on osa statistiliste artiklite kogumikust, mille aluseks on Eurostati piirkondlik aastaraamat. Selles kirjeldatakse kogu Euroopa Liidu (EL) rahvastikumustreid. Artikli sisu põhineb 2011. aastal korraldatud rahva ja eluruumide loenduse (inglise keeles) andmetel, mitte piirkondlikul rahvastikustatistikal (mis on Eurostati piirkondlikus aastaraamatus tavapäraselt kasutatud teabeallikas)

Rahvaloendus on väga üksikasjalik andmeallikas ning sisaldab mõnede tunnuste puhul teavet ka omavalitsusüksuste lõikes; käesoleva artikli koostamiseks on andmed summeritud, et esitada neid NUTS 2. tasandi või 3. tasandi lõikes, mis võimaldab esitada kaartidel ühetaolist teavet kogu ELi kohta.

Peamised statistilised näitajad

Käesoleva artikli aluseks on 2011. aastal korraldatud rahva ja eluruumide loendus ning selles vaadeldakse mitmeid rahvastikuküsimusi, keskendudes järgmisele: isikute sisseränne ELi ja liikumine ELi sees, üheliikmelised leibkonnad ja erinevate perekonnaüksuste moodustamine.

Taustateave: rahvastikumuutused ELis

Rahvastikumuutused on üks põhilisi eurooplaste elu mõjutavaid tegureid. EL-28-s elas 2014. aastal alaliselt 507 miljonit inimest. See moodustas vaid veidi üle 7 % maailma kogurahvastikust, samas kui ligikaudu viie aastakümne eest oli eurooplaste osakaal maailmas peaaegu kaks korda suurem.

ELi rahvastiku koosseis ja profiil on märkimisväärselt muutunud suuresti järgmiste asjaolude tagajärjel: madalam sündimus, pereloomise mustrite muutused, suurema isikliku sõltumatuse soov, meeste ja naiste rollide teisenemine, rände suurenemine, suurem geograafiline liikuvus ja oodatava eluea pikenemine.

Nimetatud rahvastikumuutuste tagajärjel on teisenenud perekondade tunnused ja on toimunud järgmised muutused: leibkondade keskmise suuruse vähenemine, teistsugused kooselu vormid (registreerimata kooselu, registreeritud kooselu) ja rekordiliselt suur üksi elavate inimeste arv. Selle tulemusena on meie eluviis praeguseks näiteks 50 aasta taguse ajaga võrreldes oluliselt muutunud ning on tõenäoline, et suured muutused jätkuvad ka eelolevatel aastakümnetel, näiteks seoses ELi rahvastiku järkjärgulise vananemisega.

Prognooside kohaselt aeglustub EL-28 rahvastiku kasv veelgi, nii et järgmise 30–40 aasta jooksul jääb El-28 alaliste elanike koguarv praegusele tasemele ja võib hakata langema.

Välisriikide kodanikud

Suurem liikuvus on soodustanud viimastel aastakümnetel rändajate arvu suurenemist (piirkondadevaheline ränne, ELi siseränne ja mitteliikmesriikidest lähtuv ränne ELi). Mõned rändajad kolivad oma elutingimuste parandamiseks (näiteks paremate töötamisvõimaluste leidmiseks), samas kui teised on sunnitud kodust lahkuma näiteks konfliktist ja/või rõhumisest pääsemiseks.

Kodakondsuse määratlemine

Rahva ja eluruumide loenduses on kodakondsus määratletud kui „õiguslik suhe isiku ja riigi vahel, mis on omandatud sünnijärgselt või naturalisatsiooni korras, kas sooviavalduse esitamisega, abiellumisega või muul viisil vastavalt riigi seadustele”. Kahe või enama kodakondsusega isikule märgitakse loenduses ainult üks kodakondsus, mis määratakse kindlaks järgmises tähtsuse järjekorras:

andmeid esitav riik;
muu ELi liikmesriik (kui isikul ei ole andmeid esitava riigi kodakondsust);
muu riik väljaspool ELi (kui isikul ei ole muu ELi liikmesriigi kodakondsust).

Lisateavet vt: komisjoni määrus
(EÜ) nr 1201/2009

Sisseränne on ELis üks vastuolulisemaid probleeme: kui mõnes piirkonnas on loodud elavad mitmekesise koosseisuga kogukonnad, siis teisal tuleb sisserändajate lõimimise alal lahendada olulisi probleeme (pange tähele, et kuigi sisserändajate lõimimise küsimusel on mõningaid piirkondlikke aspekte, tegeletakse sellega üldiselt riiklikul tasandil).

Rändesaldo (sisse- ja väljarändajate arvu vahe) on olnud alates 1990. aastatest põhiline ELi rahvastikumuutuseid põhjustav tegur. Mitteliikmesriikidest lähtuv ränne on üldjuhul piiratud (näiteks kvootidega) või lubatud eritingimustel (näiteks olemasolev tööpakkumine, teatud erialaste oskuste tase või olemasolev õppekoht õppeasutuses). Välisrändajad võivad suurendada majanduse kogutoodangut ning täita liht- või oskustööliste ametikohti seal, kus on puudus väljaõppinud tööjõust, näiteks tervishoiusektoris. Mõnes ELi liikmesriigis esineb suurem mittemajanduslik siseränne, mis on põhiliselt tingitud perekondade taasühinemisest, õpingutest või humanitaarsetest põhjustest.

Välisrahvastikust rääkides on oluline teha vahet välisriigis sündinud isikutel ja välisriigi kodanikel. Järgnev teave põhineb 2011. aastal ELis alaliselt elanud välisriikide kodanike arvul. Pange tähele, et esitatud statistika käsitleb ELis alaliselt elavate välisriikide kodanike arvu, mitte rändajate hulka või iga-aastaseid rändevoogusid, ning kõik välisriikide kodanikud ei ole sisserändajad (mõnes ELi liikmesriigis on küllaltki suur osa välisriikide kodanikke sündinud selles riigis).

ELi liikmesriikides elas peaaegu 32 miljonit välisriikide kodanikku

2011. aastal elas ELi liikmesriikides peaaegu 32 miljonit välisriikide kodanikku, mis moodustas 6,3 % ELi 28 liikmesriigi kogurahvastikust (kaart 1). Ligikaudu 60 % ELis elavatest välisriikide kodanikest olid mõne mitteliikmesriigi kodanikud (ehk pärinesid väljastpoolt ELi) ning ülejäänud olid mõne muu ELi liikmesriigi kodanikud.

TÄHELEPANU PIIRKONDADELE

Riia, Läti

Mitmes Balti riikide piirkonnas registreeriti suhteliselt suur osa elanikke, kes on mitteliikmesriikide kodanikud. Eriti kehtis see Eestis Kirde-Eesti piirkonna ja Lätis Riia pealinnapiirkonna kohta. 2011. aastal moodustasid mitteliikmesriigi kodanikud veidi üle veerandi (25,6 %) Riia elanikkonnast.

©: Alexander Tolstykh / Shutterstock.com

Kõige rohkem välisriikide kodanikke elas Saksamaal (6,1 miljonit), Hispaanias ja Ühendkuningriigis (mõlemas pisut üle 5 miljoni välisriigi kodaniku), Itaalias (4 miljonit) ja Prantsusmaal 3,8 miljonit). Ülejäänud ELi liikmesriikidest elas veel ainult Belgias rohkem kui miljon välisriikide kodanikku (1,2 miljonit).

Suhteliselt moodustasid välisriikide kodanikud ELi liikmesriikide rahvastikust kõige suurema osa Luksemburgis (42,7 %), Küprosel (20,2 %), Lätis (16,5 %), Eestis (14,8 %), Iirimaal (11,8 %), Hispaanias (11,2 %), Austrias (11,1 %) ja Belgias (10,5 %); ülejäänud liikmesriikides jäi nende osakaal ühekohaliseks. Skaala teises otsas olid Bulgaaria, Horvaatia, Leedu, Poola, Rumeenia ja Slovakkia, kus välisriikide kodanikud moodustasid vähem kui 1 % riigi kogurahvastikust.

Peaaegu pool Kirde-Eesti rahvastikust koosnes välisriikide kodanikest, kellest enamus pärineb mitteliikmesriikidest …

Kaardil 1 on kujutatud välisriikide kodanike osakaalu kogurahvastikus NUTS 3. tasandi piirkondade lõikes; üldiselt oli välisriikide kodanike osakaal ELi läänepoolses osas suurem kui idapoolses.

ELi liikmesriikide sees esines sageli väiksemaid taskuid, kus välisriikide kodanikud moodustasid tavalisest suurema osa elanikkonnast. See kehtis näiteks kõige suurema välisriikide kodanike osakaaluga piirkonna, Kirde-Eesti kohta, kus välisriikide kodanikud moodustasid peaaegu poole (46,0 %) kõigist alalistest elanikest. Välisriikide kodanike osakaal Kirde-Eestis oli üle kolme korra suurem kui riigis keskmiselt ning peaaegu kõik (99,2 %) nendest on mitteliikmesriikide, põhiliselt Venemaa kodanikud (joonis 1).

… samas kui valdav enamus Luksemburgis elavatest välismaalastest olid muude ELi liikmesriikide kodanikud

Välisriikide kodanike osakaalu järgi (42,7 %) oli piirkondadest teisel kohal Luksemburg (käesoleval analüüsitasemel käsitatakse seda ühe piirkonnana). Samas oli nende päritolu täiesti teistsugune, sest 87,6 % kõigist suurhertsogiriigis elavatest välismaalastest olid muude ELi liikmesriikide kodanikud.

Neljas ELi piirkonnas jäi välisriikide kodanike osakaal kogurahvastikus 30–40 % vahele: Prantsuse Guajaana ülemereterritoorium (kus peaaegu kõik välisriikide kodanikud pärinesid mitteliikmesriikidest), Põhja-Iirimaa piirkond West and South of Northern Ireland (kus peaaegu kõik välisriikide kodanikud pärinesid teistest ELi liikmesriikidest), Belgia pealinnapiirkond Arrondissement De Bruxelles-Capitale / Arrondissement Van Brussel-Hoofdstad (kus enamus välisriikide kodanikest pärines teistest ELi liikmesriikidest) ja Fuerteventura (üks Kanaari saartest, kus mitteliikmesriikidest pärit välisriikide kodanikud olid väikeses ülekaalus). Veel kolm sellist piirkonda asus Šveitsis: Genève, Basel-Stadt ja Vaud (riigi lääneservas asuv kanton, mille pealinn on Lausanne). Neil kõigil on ELiga ühine piir ja suurem osa sealsetest välisriikide kodanikest pärines ELi liikmesriikidest.

Välisriikide kodanikud moodustasid suhteliselt suure osa mõnede Euroopa suurimate linnade elanikkonnast

Lisaks Belgia pealinnapiirkonnale (vt ülal) on kaardil 1 kõige tumedama tooniga kujutatud veel seitse NUTS 3. tasandi piirkonda, kus oli üle ühe miljoni alalise elaniku, kellest välisriikide kodanikud moodustasid 20–30 %. Nendest kolm asus Londoni ümbruses (Inner London - West; Inner London - East; Outer London - West and North West), üks Pariisi äärelinnas (Sine-Saint-Denis), üks oli Austria Viini pealinnapiirkond ning üks selline piirkond oli Saksamaal (München) ja Hispaanias (Alicante). Alicantes ja kõigis kolmes Londoni piirkonnas olid teistest ELi liikmesriikidest pärit välisriikide kodanikud väikeses ülekaalus. Seevastu neli viiendikku (81,4 %) Seine-Saint-Denis’s elavates välismaalastest pärines mitteliikmesriikidest; samuti olid Viini (64,6 %) ja Müncheni (59,8 %) välismaalased enamuses mitteliikmesriikide kodanikud.

Isikud, kelle alaline elukoht muutus rahvaloendusele eelnenud aasta jooksul

Töö saamise võimalus on kõigest üks põhjustest, miks inimesed otsustavad kolida. Ümberasumise põhjuseks võib olla soov olla perele lähemal, elustiili muutus (näiteks linna ja maa vahel liikumine) või perekondliku olukorra muutus (näiteks pere suurenemine, lahutus, vananemine), mille tõttu inimestel tekib vajadus muuta oma elukohta või eluaseme suurust või liiki.

Alalise elukoha muutused

Rahva ja eluruumide loendusel küsitakse vastajatelt, milline seos valitseb nende praeguse elukoha ja üks aasta enne loendust kasutatud alalise elukoha vahel. See võimaldab koguda teavet rahvastiku liikumise kohta erinevate kriteeriumide järgi:

isikud, kelle alaline elukoht jäi samaks (loendusele eelnenud 12 kuu jooksul);
isikud, kelle alaline elukoht muutus (loendusele eelnenud 12 kuu jooksul);
- kes vahetasid elukohta sama ELi liikmesriigi piires;
  - sama NUTS 3. tasandi piirkonna piires;
  - sama NUTS 3. tasandi piirkonna piires;
- kes tulid väljastpoolt aruandvat liikmesriiki (siin ei eristata, kas need isikud saabusid mõnest teisest ELi liikmesriigist või mitteliikmesriigist).

Lisateavet vt: komisjoni määrus (EÜ)
nr 1201/2009

Tööjõu liikuvus ELis suurenes järk-järgult kuni rahandus- ja majanduskriisini. Suures osas oli selle põhjuseks sissetulekute ja palkade vahe (esmalt lõuna- ja põhjapoolsete liikmesriikide ja hiljem ida- ja läänepoolsete liikmesriikide vahel). Kriisi mõjul tööjõu liikuvus esialgu vähenes (kuna töötamisvõimalused kuivasid kokku) ning mõnel viimasel aastal on liikumise üha olulisemaks ajendiks saanud töötuse määra vahe (valdavalt euroala liikmesriikide vahel).

Tõenäoliselt mõjutab tööjõu liikuvust ka eluasemeturg, kuna koduomanike suur osakaal rahvastikus ja kõrged tehingukulud muudavad inimesi paiksemaks ja suurendavad elukoha vahetamise kulusid, samas kui suurema üüripindade osakaaluga ja/või madalamate tehingukuludega piirkondades on muutused eluasemeturul eeldatavasti kiiremad.

Näib, et riikidevahelised erinevused on oluline elukohavahetuste mustrit selgitav tegur

2011. aasta rahvaloendusele eelnenud 12 kuu jooksul vahetas oma alalist elukohta ligikaudu 6,4 % EL-28 rahvastikust (kaart 2). Kaardilt nähtub huvitav tähelepanek, et peaaegu kõik täheldatud erinevused esinevad ELi liikmesriikide, mitte piirkondade vahel. Sellest võib järeldada, et riikide tööjõu- ja eluasemeturg mõjutab oluliselt inimeste elukohavahetuste kiirust.

Ühe aasta jooksul enne loendust alalist elukohta vahetanud elanike osakaal oli eriti suur Slovakkias ja mitmes Ühendkuningriigi linnas. See oli samuti suhteliselt suur suuremas osas Belgiast, Taanist ja Prantsusmaast, Madalmaade, Portugali, Soome ja Rootsi mõnes osas, ülejäänud osas Ühendkuningriigist (välja arvatud Põhja-Iirimaa) ning Islandil ja Norras.

Aadressivahetusi registreeriti sageli kõige rohkem pealinnapiirkondades

2011. aastal vahetas alalist elukohta vähemalt 16 % Slovakkia iga NUTS 3. tasandi piirkonna elanikest (kõige tumedam toon kaardil 2). Muutused olid kõige suuremad pealinnapiirkonnas Bratislavský krajs (elukohta vahetas 30,7 % elanikkonnast). Ülejäänud suure elukohavahetuste osakaaluga NUTS 3. tasandi piirkonnad asusid valdavalt Ühendkuningriigis ja ka seal oli see näitaja suurim pealinnas: ühe aasta jooksul enne 2011. aasta loendust vahetas elukohta 21,5 % Inner London – Westi piirkonna elanikest.

Linnades ja nende ümbruses, kus on rohkem haridus- ja töövõimalusi, elavad sageli nooremad põlvkonnad. See võib seletada, miks mõnes linnas on elukohta vahetanud elanike osakaal suurem. Ka kõik Ühendkuningriigi ülejäänud piirkonnad, mida iseloomustas elukohta vahetanud inimeste suur osakaal, asuvad linnade ümbruses: Nottingham, Brighton and Hove, Southampton, Edinburgh, Bristol, Inner London - East, Portsmouth, York, Cardiff (ja Vale of Glamorgan), Liverpool, Bournemouth and Poole.

Väljaspool Slovakkiat ja Ühendkuningriiki oli ainult kolm piirkonda, kus vähemalt 16 % elanikest vahetas elukohta 12 kuu jooksul enne viimast rahvaloendust. Need kõik on pealinnapiirkonnad: Belgia pealinnapiirkond Arrondissement de Bruxelles-Capitale / Arrondissement van Brussel-Hoofdstad, Taani pealinnapiirkond Byen København ja Norra pealinn Oslo.

Suurem osa ELis alalist elukohta vahetanud inimestest jäi elama samasse piirkonda …

Joonisel 2 esitatud üksikasjalikum analüüs näitab piirkondade esikümmet, kus oli kõige suurem samast piirkonnast või teisest riigist (muust ELi liikmesriigist või mitteliikmesriigist) sinna piirkonda elama asunud inimeste osakaal (pange tähele, et joonisel ei ole arvesse võetud elukohta vahetanud inimeste absoluutarvu).

Keskmiselt jäi 56,6 % EL-28 elanikest, kes vahetasid 2011. aasta loendusele eelnenud 12 kuu jooksul elukohta, elama samasse NUTS 3. tasandi piirkonda. Pisut rohkem kui üks kolmandik (34,3 %) elukohta vahetanutest tuli sama liikmesriigi mõnest teisest piirkonnast ja vähem kui üks kümnendik (9,1 %) pärines mõnest teisest riigist.

'… see muster oli eriti silmatorkav Portugali erinevate piirkondade puhul …

Mitmes Portugali piirkonnas oli väga suur osakaal inimesi, kes vahetasid elukohta sama NUTS 3. tasandi piirkonna piires. Seda tegi peaaegu üheksa kümnendikku (89,9 %) Açoresi saarepiirkonnas elukohta vahetanud inimestest ning Grande Porto piirkonnas oli see osakaal vaid veidi väiksem (87,0 %). Lisaks nimetatud kaugele saarepiirkonnale ja Porto suurlinnapiirkonnale registreeriti samasse piirkonda jäänud elukohavahetajate suur osakaal ka mõnes Portugali maapiirkonnas, näiteks Alto Alentejos ja Alentejo Centralis.

Elukohta vahetanud isikute seas oli samasse piirkonda jäänud inimeste osakaal suhteliselt suur ka kahes Soome piirkonnas (Helsinki-Uusimaa pealinnapiirkond ja Pohjois-Pohjanmaa) ja Ungari kirdeosas Borsod-Abaúj-Zempléni piirkonnas.

… samas kui teistest riikidest pärit uued elanikud moodustasid igal pool kõigist elukohta vahetanutest vähemuse

Joonise 2 alumine osa näitab piirkondi, kus oli kõige suurem teisest riigist pärit uute elanike osakaal; see ei jõudnud 50 % tasemele üheski NUTS 3. tasandi piirkonnas, mille andmed on teada.

Neile piirkondadele on iseloomulik paiknemine ELi äärealadel. Viis kõige suuremat osakaalu registreeriti Bulgaarias, sealhulgas Bulgaaria pealinna ümbritsevas Sofia (stolitsa) piirkonnas, kus napilt üle ühe kolmandiku (34,9 %) uutest elanikest pärines mõnest teisest riigist, ja kahes Rumeenia piiri lähedal asuvas põhjapoolses piirkonnas (Vidin ja Ruse); pange siiski tähele, et elukohta vahetanud inimeste üldine osakaal Bulgaarias oli suhteliselt väike (ligikaudu 2 %). Mõnest teisest riigist pärit uute elanike osakaal oli suhteliselt suur ka kahes Hispaania piirkonnas: Melilla autonoomses linnas, kus oli kõige suurem teisest riigist pärit uute elanike osakaal (48,3 %), ja Fuerteventuras; kahes Läti piirkonnas: pealinnas Riias ja Latgales, mis asub Venemaa piiri ääres; samuti Põhja-Kreekas Bulgaaria piiri ääres asuvas Drama piirkonnas.

Üheliikmelised leibkonnad

Eurooplaste leibkondade koosseisus ja elukorralduses on toimunud märkimisväärsed muutused: üks silmatorkavamaid arenguid on üksi elavate inimeste arvu suurenemine. Kõnealune trend on osaliselt tingitud inimeste endi valikust (soov suurema iseseisvuse järele), aga osaliselt ka lahutuste ja lahkuminekute arvu suurenemisest ning rahvastiku (eriti naiste) eluea pikenemisest, mille tulemusena lesestunud vanemaealised elavad oma elu viimastel aastatel üksinda.

Leibkondliku staatuse määratlemine

Rahvastiku ja eluruumide loenduse kontekstis põhineb leibkondlik staatus leibkonna majapidamise korraldusel, mille järgi iga tavaleibkond on kas

üheliikmeline leibkond – isik, kes elab üksinda eraldi elamuüksuses või elab üürilisena mõne elamuüksuse eraldi ruumis (või ruumides) ja ei ole ühinenud ühegi teise elanikuga selles elamuüksuses, et kuuluda mitmeliikmelisse leibkonda (vastavalt allpool esitatud määratlusele), või
mitmeliikmeline leibkond – kaks või rohkem isikut, kes elavad üheskoos terves elamuüksuses või selle ühes osas ning varustavad endid toidu ja vajaduse korral muu eluks vajalikuga (selle rühma liikmed võivad väiksemal võin suuremal määral oma sissetulekuid ühiselt kasutada).

Mittepereleibkond võib olla üheliikmeline leibkond (üksinda elav isik) või mitmeliikmeline leibkond, milles puudub tuumperekond (näiteks ühiseid eluruume jagavad noored töötajad või üliõpilased).

Lisateavet vt: komisjoni määrus (EÜ) nr 1201/2009

Üksinda elavad inimesed moodustasid peaaegu kolmandiku kõigist ELi leibkondadest

2011. aastal moodustasid üksinda elavad inimesed peaaegu kolmandiku (31,4 %) kõigist EL-28 leibkondadest. Joonisel 3 on kujutatud piirkondlikke erinevusi üheliikmeliste leibkondade osakaalus NUTS 2. tasandi piirkondade vahel.

Reeglina on üksinda elavate inimeste osakaal suurem pealinnapiirkondade elanikkonnas

2011. aastal oli kõigis mitut piirkonda hõlmavates ELi liikmesriikides peale ühe üheliikmeliste leibkondade osakaal pealinnapiirkonnas suurem kui riigis keskmiselt. See kehtis eriti Berliini ja Région de Bruxelles-Capitale / Brussels Hoofdstedelijk Gewesti piirkonna kohta, kus peaaegu pool leibkondadest koosnes ühest liikmest. Osakaal olid suhteliselt suur ka Viini, Noord-Hollandi (hõlmab Amsterdami), Helsinki-Uusimaa ja Hovedstadeni (hõlmab Kopenhaagenit) piirkondades, kus üheliikmelised leibkonnad moodustasid 40–45 % kõigist leibkondadest. Mõnikord oli pealinnapiirkonna ja sama liikmesriigi muude piirkondade üheliikmeliste leibkondade osakaalu erinevus sedavõrd suur, et pealinnapiirkond oli ainus piirkond, kus üheliikmeliste leibkondade osakaal ületas riigi keskmist; nii oli see Taanis, Austrias, Slovakkias ja Norras. Iirimaa pealinnapiirkond Southern and Eastern oli selles mõttes ebatüüpiline, et see oli ainus pealinnapiirkond, kus üheliikmeliste leibkondade osakaal oli alla riigi keskmise taseme.

Lesed või lahutatud isikud

Lesed või lahutatud isikud, kes ei ole uuesti abiellunud / uut kooselu registreerinud, moodustavad ühe üksinda elavate isikute alarühma. 2011. aastal oli nimetatud staatus 12,9 % EL-28 elanikkonnast (kaart 3). Täpsem analüüs näitab, et 7,0 % EL-28 rahvastikust olid lesed (kes ei olnud uuesti abiellunud ega kooselu registreerinud) ning 5,9 % rahvastikust olid lahutatud (ega olnud uuesti abiellunud ega kooselu registreerinud).

Leskede ja lahutatud isikute suur osakaal Balti liikmesriikides ja Ungaris

Kaardilt 3 on näha, et lesed / lahutatud isikud, kes ei ole uuesti abiellunud / uut kooselu registreerinud, moodustasid suhteliselt suure osa rahvastikust Kesk- ja Lõuna-Prantsusmaal, Portugalis, piirkondade rühmas, mis ulatub Ida-Saksamaalt üle Tšehhi Vabariigi, Slovakkia ja Ungari Rumeenia ja Bulgaaria mõnede osadeni, samuti enamikus Soome piirkondades ja mitmes (sageli hõredamini asustatud) Rootsi ja Ühendkuningriigi piirkonnas. Kõige suuremad leskede / lahutatud isikute, kes ei ole uuesti abiellunud / uut kooselu registreerinud, osakaalud esinesid siiski Balti liikmesriikides ja Ungaris, kus kõnealuse staatusega isikud moodustasid ligikaudu ühe viiendiku elanikkonnast.

Täpsemalt vaadates selgub, et kõige suurema leskede / lahutatud isikute, kes ei ole uuesti abiellunud / uut kooselu registreerinud, osakaaluga NUTS 3. tasandi piirkond oli Kirde-Eesti; see oli ainus piirkond, kus kõnealune staatus oli rohkem kui ühel neljandikul kõigist inimestest. Valdav enamus nendest 26 ELi piirkonnast, kus vähemalt 20 % elanikkonnast olid lesed / lahutatud isikud, kes ei olnud uuesti abiellunud / uut kooselu registreerinud, asusid Balti riikides või Ungaris, kuigi samasse rühma kuulusid ka Bulgaaria Vidini piirkond, Tšehhi Karlovarský kraj piirkond ja Saksamaa piirkond Pirmasens, Kreisfreie Stadt.

Maltal, Iirimaal ja Lõuna-Itaalias oli väga madal lahutuste määr

Seevastu paljudes lõunapoolsetes ELi piirkondades, samuti Iirimaal ja Poolas oli leskede / lahutatud isikute, kes ei ole uuesti abiellunud / uut kooselu registreerinud, osakaal rahvastikus üldiselt väike. See suhteliselt väike osakaal võib olla vähemalt osaliselt seotud traditsiooniliste religioossete tavade, ühiskondliku surve, varasemate õiguslike piirangute ja perekonna rolli mõjuga lahutuste määrale. Näiteks Maltal oli lahutatuid (kes ei ole uuesti abiellunud) 0,5 % elanikkonnast ning selliste isikute osakaal oli alla 5 % ka Iirimaal, Itaalias, Kreekas, Horvaatias, Küprosel, Rumeenias, Poolas ja Hispaanias.

Leskede / lahutatud isikute, kes ei ole uuesti abiellunud / uut kooselu registreerinud, osakaalud olid kõige väiksemad Iirimaal ja Maltal, samuti Lõuna-Itaalia mõnes osas ja Prantsusmaa ülemerepiirkondades. NUTS 3. tasandi piirkondadest oli kõige väiksem osakaal (2,9 %) Guajaanas ning Iirimaa kolme piirkonna (kaasa arvatud pealinn Dublin) ja Malta mõlema piirkonna elanikkonnast moodustasid lesed / lahutatud isikud, kes ei ole uuesti abiellunud / uut kooselu registreerinud, 5–6 %. Itaalias olid kõige väiksema osakaaluga (alla 8 %) piirkonnad Puglias asuvad Bari, Barletta-Andria-Trani ja Foggia, Campanias asuvad Caserta ja Napoli ning Calabrias asuv Crotone.

Huvitava tähelepanekuna võib märkida, et kuigi Groot Amsterdami, Byen Københavni ja Arrondissement de Bruxelles-Capitale / Arrondissement van Brussel-Hoofdstadi piirkondade elanikkonnas oli üksinda elavate inimeste osakaal suur (üle 40 %), ei olnud seal kuigi palju leski / lahutatud isikuid, kes ei ole uuesti abiellunud / uut kooselu registreerinud. Selle põhjal võiks arvata, et Belgia, Taani ja Madalmaade pealinnades elas üksinda suhteliselt palju nooremaid inimesi, mis võib olla seotud neis linnades pakutavate haridus- ja töötamisvõimalustega.

Perekonnad

Käesolevas jaotises esitatakse teavet erinevate perekonnaüksuste koosseisu kohta. Abielu on endiselt kõige populaarsem perekonnavorm, kuigi lahutuste arv on ELis kiiresti kasvanud ja abiellujate keskmine vanus on tõusnud, kuna üha suurem osa noori inimesi alustab iseseisvat elu üksinda elades või eluruume jagades selle asemel, et lahkuda vanematekodust alles abielludes. Kuigi abielu on endiselt laialt levinud institutsioon, on traditsioonilise tuumperekonnana (koosneb mehest, naisest ja lastest) elavate inimeste hulk vähenenud, sest registreeritud kooselud, registreerimata kooselud ja üksikvanemaga pered moodustavad järjest suurema osa kõigist perekondadest.

Üksikvanemaga pered

EL-28-s oli 2011. aastal 15,5 miljonit vähemalt ühe kuni 25aastase peres elava lapsega üksikvanema peret, mis moodustas 11,0 % kõigist perekondadest. Üksikvanemaga perede suhteliselt suur osakaal oli iseloomulik paljudele ELi pealinnapiirkondadele ja muudele suurtele linnastutele.

TÄHELEPANU PIIRKONDADELE

Pinhal Interior Sul, Portugal

11,0 % kõigist alla 25aastaste kodus elavate lastega perekonnaüksustest olid üksikvanemaga pered. Kõige väiksem üksikvanemate osakaal registreeriti Portugali sisemaal Pinhal Interior Suli piirkonnas, kus ühe vanemaga pered moodustasid 4,2 % kõigist lastega peredest.

©: Egitaniense / Wikimedia Commons

Üksikisaga pered moodustasid ühe neljandiku Rumeenia üksikvanemaga peredest

Eestis moodustasid üksikisaga pered vähem kui ühe kümnendiku (8,8 %) kõigist vähemalt ühe peres elava alla 25aastase lapsega üksikvanema peredest; see oli ELi liikmesriikide seas kõige väiksem osakaal. Üksikisaga peresid oli suhteliselt vähe (alla 12 %) ka Küprose, Iirimaa ja Poola üksikvanemaga perede seas.

Seevastu Rumeenias moodustasid üksikisaga pered ühe neljandiku (25,3 %) kõigist peres elava alla 25aastase lapsega üksikvanema peredest ja see oli ELi suurim osakaal. Üksikisaga perede osakaal oli suhteliselt suur ka Bulgaarias, Hispaanias, Soomes ja Rootsis.

Lätis moodustasid üksikvanemaga pered rohkem kui viiendiku kõigist peredest

2011. aastal registreeriti üksikvanemaga perede kõige suurem osakaal Balti liikmesriikides: Eestis ja Leedus moodustasid nad vastavalt 16,1 % ja 16,8 % kõigist peredest, samas kui Lätis oli see osakaal tervelt 21,9 %. Üksikvanemaga perede osakaalu poolest järgmised riigid olid Sloveenia ja Ühendkuningriik, kus üksikema või isaga peresid oli pisut alla 15 % kõigist peredest.

Seevastu Küprosel ja Kreekas moodustasid vähemalt ühe peres elava alla 25aastase lapsega üksikvanemad vähem kui 7 % kõigist peredest ning nende osakaal oli suhteliselt väike (alla 10 %) ka kolmes ülejäänud ELi lõunapoolsemas liikmesriigis ehk Itaalias, Portugalis ja Hispaanias. Üksikvanemaga perede osakaal jäi alla 10 % ka idapoolsetes liikmesriikides (Bulgaaria, Horvaatia ja Rumeenia), samuti Saksamaal ja Madalmaades.

Kõige suuremad üksikvanemaga perede osakaalud esinesid sageli suurtes linnastutes ja nende ümbruses …

Iga NUTS 3. tasandi piirkonna kohta registreeritud üksikvanemaga perede osakaal tõi esile ELi liikmesriikide sees esinevad küllaltki suured erinevused. 2011. aastal registreeriti kõige suuremad vähemalt ühe alla 25aastase lapsega üksikvanemate perede osakaalud kõigis Läti piirkondades, neljas Prantsusmaa ülemerepiirkonnas ja mõnes Ühendkuningriigi linnapiirkonnas (Belfast, Inner London - East, Liverpool, Glasgow City, Nottingham ja Birmingham). Üksikvanemaga pered moodustasid vähemalt 18 % kõigist peredest (nagu näitab kõige tumedam toon kaardil 4) ka Leedu pealinnapiirkonnas Vilniaus apskritises ja neljas Belgia piirkonnas: Arrondissement de Bruxelles-Capitale / Arrondissement van Brussel-Hoofdstadi pealinnapiirkonnas ja kolmes Valloonia piirkonnas (Mons, Charleroi ja Liège).

… samas kui kõige väiksemad osakaalud registreeriti üldjuhul maapiirkondades ja hõredalt asustatud aladel

Üksikvanemaga perede osakaal oli seevastu suhteliselt väike kõigi Kreeka piirkondade perede seas; kõige suurem osakaal (8,1 %) registreeriti Attiki pealinnapiirkonnas. Suurem osa ELi piirkondadest, kus üksikvanemaga perede osakaal oli alla 6 % kõigist peredest (nagu näitab kõige heledam toon kaardil 4), asus Kreekas. Nendele lisandus kaks piirkonda Lõuna-Bulgaarias (Kardzhali ja Smolyan), üks Saksamaa piirkond (Baieris asuv Eichstätt), kaks Itaalia piirkonda (Sitsiilias asuv Agrigento ja Puglias asuv Barletta-Andria-Trani), üks Madalmaade idaosa piirkond (Achterhoek) ja neli suhteliselt kauget ja hõredalt asustatud piirkonda Põhja- ja Kesk-Portugalis (Alto Trás-os-Montes, Pinhal Interior Sul, Serra da Estrela ja Beira Interior Norte).

Perekondade määratlus

Seoses rahva ja eluruumide loendusega tähendab tuumperekond kahte või enamat inimest, kes kuuluvad ühte leibkonda ja on seotud abikaasadena, partneritena registreeritud kooselus, partneritena registreerimata kooselus või vanema ja lapsena.

Seega koosneb perekond kõnealuse artikli tähenduses

lasteta paarist;
ühe või enama lapsega paarist või
ühe või enama lapsega üksikvanemast.

Seega piirdub perekonna mõiste ainult otsese (esimese astme) suhtega vanemate ja laste vahel.

Laps tähendab lihast, kasu- või lapsendatud poega või tütart (olenemata vanusest), kelle alaline elukoht on vähemalt ühe vanema leibkonnas ja kellel ei ole samas leibkonnas partnerit ega oma lapsi. Kui laps elab vaheldumisi kahes leibkonnas (näiteks kui vanemad on lahutatud), peetakse rahvaloendusel tema „alaliseks leibkonnaks” seda, kus ta veedab enamiku oma ajast. Poega või tütart, kes elab koos abikaasaga, registreeritud partneriga, partneriga registreerimata kooselus või ühe või enama oma lapsega, ei peeta lapseks.

Lisateavet vt: komisjoni määrus (EÜ) nr 1201/2009

Abielupaarid

Kuigi abielude arv ELis on vähenenud, on see endiselt laialt levinud institutsioon. 2011. aastal moodustasid abielupaarid 71,2 % kõigist EL-28 peredest. See tähendab, et registreeritud kooselud, registreerimata kooselud ja üksikvanemaga pered moodustasid veidi üle ühe neljandiku (28,8 %) kõigist tuumperekondadest.

Paljudes Vahemere piirkondades on abielu jäänud tavapäraseks institutsiooniks

Kaardil 5 on kujutatud abielu levikut NUTS 3. tasandi piirkondade lõikes. Abielupaaride osakaal kõigi perede seas oli sageli kõige suurem neis piirkondades, kus esines suhteliselt vähe üksikvanemaga peresid. Kaardil on kõige tumedama tooniga tähistatud need piirkonnad, kus vähemalt neli viiendikku kõigist peredest olid abielupaarid (lastega või ilma). See oli iseloomulik paljudele Vahemere piirkondadele, sealhulgas Küprosele, kõigile Kreeka piirkondadele (välja arvatud Attiki pealinnapiirkond), suuremale osale Horvaatia rannikualast, Lõuna-Itaaliale, Malta Gozo ja Comino saartele ning Lõuna-Hispaanias asuvale Jaénile. Abielupaarid moodustasid vähemalt 80 % kõigist peredest ka mitmes Põhja-/Kesk-Portugali sisemaapiirkonnas, mitmes Saksamaa maapiirkonnas, suures osas Bulgaariast ja Rumeeniast ning Poola lõunaosa Rybnicki piirkonnas.

Seevastu viies EL-28 piirkonnas moodustasid abielupaarid vähem kui poole kõigist peredest. Neist kolm olid Prantsuse ülemereterritooriumid: kõnealune osakaal oli ülekaalukalt kõige väiksem (27,8 %) Lõuna-Ameerikas Atlandi ookeani rannikul asuvas Guajaanas. Ülejäänud kaks piirkonda, kus abielupaaride osakaal jäi alla poole kõigist peredest, asusid Ühendkuningriigis: Inner London - East (46,8 %) ja Glasgow City (49,4 %). Teistest piirkondadest oli abielu muude perevormidega võrreldes suhteliselt vähem populaarne ka Balti riikides ja Rootsi põhjaosas. Vähemal määral kehtis see ka suure osa Soome, Lõuna-Rootsi, mitme Taani piirkonna, Madalmaade, Belgia (lõunaosa), suurema osa Prantsusmaa ja Ühendkuningriigi ning samuti Sloveenias, Lõuna-Austrias ja Ungaris asuva piirkondade kobara kohta.

Paaride määratlus

Rahva ja eluruumide loenduse kontekstis mõistetakse paaride all

abielupaare,
registreeritud kooselus elavaid paare,
registreerimata kooselus elavaid paare.

Seega moodustub paar juhul, kui kaks (ükskõik kummast soost) inimest otsustavad elada koos abielupaarina, registreeritud kooselus või registreerimata kooselus (see tähendab olukorda, kus kaks isikut kuuluvad ühte leibkonda, neil on abielusarnane suhe, kuid nad ei ole üksteisega abielus ega ela registreeritud kooselus).

Paljud ELi liikmesriigid on seadustanud kooselu, vabaabielu ja samasooliste abielu õigusliku tunnustamise. Pange tähele, et esitatud andmed kehtivad 2011. aasta kohta ning mõnes ELi liikmesriigis on tehtud pärast seda seadusemuudatusi, millega on õiguslikult tunnustatud kooseluvormide ringi laiendatud.

Lisateavet vt: komisjoni määrus (EÜ) nr 1201/2009

Joonisel 4 on esitatud kitsam analüüs, mis põhineb paaridena koos elavatel isikutel (see on perekonnast kitsam mõiste, sest ei hõlma üksikvanemaid). Sellel on kujutatud piirkondi, kus kolm paaride liiki (abielupaarid, registreeritud kooselud ja registreerimata kooselud) moodustasid kõigist paaridest kõige suurema osa (pange tähele, et esitatud andmetes ei ole arvestatud paaride osakaalu kogurahvastikus).

Suhteliselt suur osa Põhjamaade ja Balti riikide paaridest eelistas elada registreerimata kooselus

Registreerimata kooselus elavate paaride osakaal oli üldiselt kõige suurem Balti riikides ja Põhjamaades. 2011. aastal elas registreerimata kooselus üle ühe kolmandiku kõigist paaridest mitmes Eesti ja Rootsi piirkonnas, samuti Taani pealinnas Byen Københavnis. Sama kehtis ka Hispaania saarepiirkonna Fuerteventura ja Prantsuse ülemereterritooriumi Guajaana kohta, mis oli ainus NUTS 3. tasandi piirkond, kus enamus paaridest (55,4 %) elas registreerimata kooselus.

Kõige suurem registreeritud kooselude osakaal esines Belgia piirkondades, mis kõik asuvad Valloonias. Belgias võivad registreeritud kooselu vormi (cohabitation légale / wettelijke samenwoning) kasutada samasoolised paarid, erisoolised paarid ning ka isikud, kes elavad koos ilma seksuaalsuhteta (näiteks sugulased). Kõige suurem registreeritud kooselude osakaal , mis oli veidi üle 8 %, esines kolmes Ardennide piirkonnas (Marche-en-Famenne, Neufchâteau ja Dinant).

Abielu institutsiooni osatähtsus peegeldab teatud määral paaride käsutuses olevate muude kooseluvormide olemasolu ja kultuurilisi erinevusi. Paljudes Kreeka ja Poola piirkondades oli valdav enamus paaridest abielus ning kolmes Kagu-Poola piirkonnas (Krośnieński, Nowosądecki ja Tarnowski) oli abielus paaride osakaal koguni 99 %.

Lastega paarid

Joonisel 5 on esitatud vähemalt ühe alla 25aastase peres elava lapsega abielupaaride ja registreeritud kooselude analüüs. Joonise kaks osa näitavad piirkondlikke erinevusi vastavate rahvastikurühmade osakaalus kõigist peredest.

Abielu oli endiselt kõige levinum laste kasvatamiseks kasutatav perekonnaüksus

2011. aastal moodustasid vähemalt ühe lapsega abielupaarid EL-28-s 33,2 % kõigist peredest. See oli viis korda suurem kui registreerimata kooselus elavate vähemalt ühe lapsega paaride osakaal (5,6 % kõigist peredest).

Kuigi väljaspool abielu sündinud laste osakaal on suurenenud, on abielu endiselt kõige levinum laste kasvatamiseks kasutatav perekonnavorm. 2011. aastal moodustasid vähemalt ühe peres elava lapsega abielupaarid üle 40 % kõigist Poola, Luksemburgi, Horvaatia, Iirimaa, Malta ja Küprose peredest (viimases oli vastav osakaal kõige suurem: 45,5 %). Seevastu Prantsusmaal, Rootsis ja Eestis, samuti Islandil ja Norras moodustasid vähemalt ühe peres elava lapsega registreerimata kooselupaarid üle 10 % kõigist peredest. Eestis oli vähemalt ühe lapsega abielupaaride osakaal 1,7 korda suurem kui vähemalt ühe lapsega registreerimata kooselupaaride osakaal; kõnealune suhtarv oli suhteliselt väike ka Rootsis, Prantsusmaal, Bulgaarias, Sloveenias, Soomes, Lätis ja Taanis. Seevastu Kreekas oli vähemalt ühe lapsega abielupaare üle 100 korra rohkem kui vähemalt ühe lapsega registreerimata kooselupaare ning Küprosel ja Maltal oli see suhtarv pisut üle 30.

Jooniselt 5 nähtub, et pealinnapiirkondades iseloomustas laste kasvatamist segamuster. Nende ELi liikmesriikide pealinnapiirkondades, kus abielu oli endiselt suhteliselt levinud institutsioon (näiteks Itaalia ja Portugal), oli vähemalt ühe peres elava lapsega abielupaaride osakaal lähedal riigi keskmisele või sellest allpool. Seevastu nende ELi liikmesriikide pealinnapiirkondades, kus abielu institutsioon on suhteliselt vähem levinud (näiteks Prantsusmaa või Rootsi), oli vähemalt ühe peres elava lapsega abielupaaride osakaal üle riigi keskmise.

Andmete allikad ja kättesaadavus

Rahva ja eluruumide loendusi on ELi liikmesriikides üldjuhul korraldatud iga kümne aasta järel. Käesolevas artiklis esitatud andmed põhinevad liikmesriikides 2011. aasta rahvaloendusega kogutud andmetel; võrdlusi varasemate rahvaloendustega ei ole tehtud.

Kõige laiemas mõttes on rahva ja eluruumide loenduse eesmärk loendada teatud piirkonna kõik elanikud ja eluruumid. Samuti kogutakse selle abil teavet üksikisikute, perede, leibkondade ja nende eluruumide põhitunnuste kohta ehk mitmesugust geograafilist, demograafilist, sotsiaalset ja majanduslikku teavet. Tavapäraselt on rahvaloendust korraldatud igas eluruumis ukselt uksele toimuva loendamisena. Viimastel aastakümnetel on ELi liikmesriigid siiski hakanud loobuma ühekordsest loendusandmete kogumisest ja võtnud selle asemel kasutusele haldusandmetel ja valimiuuringutel põhineva loendusstatistika.

Rahvaloendus annab võimaluse saada põhjalik ja täpne ülevaade rahvastikust ja eluruumidest. See mahukas ettevõtmine on ainulaadseks andmeallikaks, millel on suur väärtus poliitika kujundamisel, sest võrreldavaid andmeid kogutakse väikeste piirkondade (omavalitsusüksuste) lõikes ning neid saab hiljem summeerida piirkondlikeks, riiklikeks ja rahvusvahelisteks koondnäitajateks. Rahva ja eluruumide loenduse tulemused on ainulaadsed seetõttu, et nad annavad üksikasjalikku teavet kuni üksiku omavalitsusüksuse tasandini välja, võimaldades samal ajal koostada erinevate muutujate võrdlustabeleid.

Suur osa esitatud teabest põhineb „alalise elukoha” mõistel, mis tähendab kohta, kus isik tavaliselt veedab igapäevase puhkeaja, olenemata ajutisest eemalolekust meelelahutuse, puhkuse, sõprade ja sugulaste külastamise, töö, ravi või palverännaku eesmärgil. Inimesi peetakse piirkonna alalisteks elanikeks juhul, kui nad on seal pidevalt elanud vähemalt 12 kuud enne rahva ja eluruumide loenduse vaatlusperioodi või kui nad on sinna saabunud 12 kuu jooksul enne loendust ja teatavad, et kavatsevad sinna elama jääda vähemalt üheks aastaks.

Märkus: käesolevas artiklis esitatud EL-28 koondnäitajad on arvutatud rahva ja eluruumide loendusega kogutud riiklike summeeritud väärtuste põhjal. Seega ei vasta nad kindlale vaatluskuupäevale, vaid põhinevad igas ELi liikmesriigis loenduseks kasutatud vaatlusperioodil.

Infosüsteem Census Hub – peaaegu miljard internetis vaadatavat andmepunkti

Rahva ja eluruumide loendus eeldas põhjalikku planeerimist ja tihedat koostööd Eurostati ja riiklike statistikaametite vahel, et kogutud andmeid saaks võimalikult laialdaselt kasutada Euroopa sotsiaalstatistika ressursina. Seda arvestades töötas Eurostat välja e-rakenduse Census Hub, mis võimaldab vaadata 32 Euroopa riigi korraldatud rahvaloenduste andmeid.

Census Hub annab inimestele võimaluse saada rohkem teada oma elukohajärgse riigi, piirkonna, linna või omavalitsusüksuse kohta.

Census Hub on üks keskne koht, mis võimaldab juurdepääsu igas ELi liikmesriigis ja EFTA riigis hoitavatele rahva ja eluruumide loenduse andmetele. Kasutajaliides võimaldab valida, milliseid andmeid kasutaja soovib välja võtta ning milliseid võrdlustabeleid iga riikliku statistikaameti üksikasjalikest andmekogudest koostada. Census Hubi kasutamine on internetis kõigile tasuta; see on lihtsalt kasutatav mitmekülgne töövahend, mis annab juurdepääsu peaaegu miljardile andmepunktile 125 000 erineva omavalitsusüksuse kohta.

Eurostat annab välja rahva ja eluruumide loendusel põhineva põhjaliku andmekogumiku, mis peaks ilmuma 2015. aasta teises pooles.

Census Hub asub aadressil https://ec.europa.eu/CensusHub2

Õiguslik alus

2011. aasta loendusvooru jaoks määratleti Euroopa õigusaktidega üksikasjalik ühtlustatud andmete kogum, mida tuli igas liikmesriigis koguda. Selle aluseks olid ÜRO, Eurostati ja iga riikliku statistikaameti koostatud rahvusvahelised suunised ja soovitused (inglise keeles).

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EÜ) nr 763/2008 (rahva ja eluruumide loenduste kohta) piiritletakse kogutavate andmete teemad, andmete edastamiseks kasutatavad menetlused ja loenduse suhtes kohaldatav kvaliteedihindamine. Siiski käsitletakse selles väljundi, mitte sisendi ühtlustamist ning iga ELi liikmesriik võis ise vabalt otsustada, kuidas oma loendust korraldada ning millised andmeallikad, meetodid ja tehnoloogia tema oludega kõige paremini sobivad. Küll aga tuli täita andmete võrreldavuse saavutamiseks vajalikud tingimused, mis esitati mitmes rakendusmääruses. Euroopa Komisjoni määrus (EÜ) nr 1201/2009 sisaldab vajalikke loenduse andmete (muutujate) ja jaotuste tehnilisi kirjeldusi (näiteks asukoha, soo, perekonnaseisu ja ameti liigitused), Euroopa Komisjoni määruses (EL) nr 519/2010 esitatakse andmete Euroopa Komisjonile esitamiseks kasutatava väljundi üksikasjad eesmärgiga tagada vastavus kindlale statistiliste andmete programmile (tabelid) ning Euroopa Komisjoni määrusega (EL) nr 1151/2010 kehtestatakse nõue esitada kvaliteediaruanne, mis sisaldab kasutatud andmeallikate ja saadud loendustulemuste kvaliteedi üksikasjalikku kirjeldust. Lisateavet rahvaloenduse õigusliku aluse kohta võib leida aadressilt http://ec.europa.eu/eurostat/web/population-and-housing-census/legislation (inglise keeles).

Piirkondlik rahvastikustatistika

Kuigi Eurostati piirkondliku aastaraamatu käesolev redaktsioon seda ei näita, kogub Eurostat väga erinevat piirkondlikku rahvastikustatistikat: see hõlmab andmeid rahvaarvu ja mitmesuguste rahvastikusündmuste kohta, mis mõjutavad rahvaarvu, rahvastiku koosseisu ja eritunnuseid. Neid andmeid võidakse kasutada mitmetes olulistes sotsiaal- ja majanduspoliitika valdkondades väga erinevate planeerimis-, seire- ja hindamistegevuste jaoks, näiteks eesmärgiga

analüüsida elanikkonna vananemist ja selle mõju kestlikkusele ja heaolule;
hinnata demograafiliste muutuste majanduslikku mõju;
arvutada suhtarve ja näitajaid elaniku kohta, näiteks sisemajanduse koguprodukt elaniku kohta, mille põhjal võidakse eraldada struktuurifondide vahendeid majanduslikult halvemal järjel olevatele piirkondadele;
arendada sisserände- ja varjupaigasüsteeme ning jälgida nende toimimist.

Rahvastikustatistika kogumise õiguslik alus on esitatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) nr 1260/2013 Euroopa rahvastikustatistika kohta ja rakendusmääruses (EL) nr 205/2014. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EÜ) nr 862/2007 ja rakendusmääruses (EL) nr 351/2010 sätestatakse ühenduse rände- ja rahvusvahelise kaitse statistika kogumise nõuded. Lisateavet leiate Eurostati veebisaidi (inglise keeles) vastavast jaotisest.

Rahvastikumuutusi ja rahvastiku struktuuri käsitlevat statistikat kasutatakse üha enam poliitikakujunduse toetamiseks ning selleks, et jälgida demograafilist käitumist poliitilises, majanduslikus, sotsiaalses või kultuurilises kontekstis. Euroopa Parlament on võtnud vastu resolutsiooni demograafiliste muutuste ja nende tagajärgede kohta ELi tulevasele ühtekuuluvuspoliitikale (2013/C 153 E/02), milles rõhutatakse, et piirkondade demograafiliste muutuste kohta tuleb koguda statistilisi andmeid ning demograafilisi muutusi tuleks arvesse võtta tulevase ühtekuuluvuspoliitika ühe horisontaalse eesmärgina.

Kontekst

Euroopa Liidus aset leidvad demograafilised muutused osutuvad eelseisvatel kümnenditel tõenäoliselt väga oluliseks, sest valdava enamuse rahvastikusuundumuste mudelite kohaselt jätkub ELi elanikkonna vananemine püsivalt madala sündimuse ja eluea pikenemise tõttu.

Kuigi ränne on ELi liikmesriikide rahvastikumuutuste oluline mõjutaja, ei suuda ainult ränne tõenäoliselt tagasi pöörata ELi paljudes osades esinevat jätkuvat rahvastiku vananemise suundumust.

Elanikkonna vananemisega seotud sotsiaalsed ja majanduslikud tagajärjed avaldavad suurt mõju kogu Euroopas nii riiklikul kui ka piirkondlikul tasandil. Näiteks vähendab madal sündimus haridussüsteemis olevate õpilaste arvu, ülejäänud elanikkonda ülal pidavate tööealiste isikute hulk väheneb ja vanemaealiste osakaal suureneb (mõned nendest vajavad uut taristut, tervishoiuteenuseid ja kohandatud elamistingimusi). Nimetatud struktuursed rahvastikumuutused võivad mõjutada valitsuste võimet suurendada maksutulu, tasakaalustada eelarvet või tagada piisavad pensionid ja tervishoiuteenused.

Kõige suuremad demograafilised probleemid ohustavad prognooside kohaselt äärealasid, maapiirkondi ja postindustriaalseid piirkondi, mille rahvastik tõenäoliselt väheneb. Rahvastikumuutuste territoriaalne mõõde ilmneb kõige selgemalt järgmistes nähtustes:

ida-lääne efekt, mis seisneb selles, et paljud alates 2004. aastast ELiga ühinenud liikmesriigid püüavad endiselt oma mahajäämust tasa teha;
põhja-lõuna efekt, mis seisneb selles, et Vahemere-äärsete piirkondade ning jahedama kliimaga ELi põhja- ja lääneosa piirkondade vahel esineb sageli suuri erinevusi;
linna- ja maapiirkondade lahknevus olukorras, kus enamikus linnapiirkondades jätkub rahvastiku juurdekasv, samas kui paljude maapiirkondade alaliste elanike arv väheneb;
pealinnapiirkonna efekt, mis seisneb selles, et pealinn ja mõned seda ümbritsevad piirkonnad (näiteks ELi kahe suure pealinna, Pariisi ja Londoni ümbrus) toimivad tõmbekeskustena tänu parematele töötamisvõimalustele;
mitmed riiklikul tasandil esinevad piirkondade ebavõrdsuse näited, mis võivad mõjutada piirkondade konkurentsivõimet ja ühtekuuluvust näiteks Saksamaal ja Türgis (ida- ja läänepoolsete piirkondade vahel) või Prantsusmaal, Itaalias ja Ühendkuningriigis (põhja- ja lõunapoolsete piirkondade vahel).

Poliitika kujundamine

Arvestades muret tulevaste rahvastikumuutuste pärast, ei ole üllatav, et poliitikakujundajad on püüdnud lahendada mitmeid sellega seotud probleeme. Euroopa Komisjon on võtnud vastu teatise (KOM(2006) 571) pealkirjaga „Euroopa demograafiline tulevik – kuidas teha väljakutsest võimalus”, milles rõhutatakse viit olulisimat poliitilist reaktsiooni:

rahvastiku taastootmise soosimine peredele paremate võimaluste loomise ning töö- ja pereelu parema ühitamise abil;
töö väärtustamine töökohtade arvu suurendamise ning kvaliteetsema ja pikema tööelu abil;
tootlikum ja võimekam EL, tootlikkuse suurendamine ja majandustulemuste parandamine haridusse ja teadusuuringutesse investeerimise abil;
rändajate vastuvõtmine ja lõimimine ELis;
piisavate pensionide, sotsiaalkaitse, tervishoiu ja pikaajalise hoolduse võimaldamiseks kestliku avaliku rahastamise tagamine.

„Euroopa 2020”

Lisaks on ka enamik strateegia „Euroopa 2020” seitsmest juhtalgatusest seotud demograafiliste probleemide ja eriti rahvastiku vananemisega. Juhtalgatus „Innovaatiline liit” (inglise keeles) annab võimaluse tuua erinevatel piirkondlikel tasanditel kokku avaliku ja erasektori osapooli, et lahendada erinevaid probleeme, ning 2011. aastal käivitati täisväärtusliku eluperioodi pikendamist käsitlev Euroopa innovatsioonipartnerlus (inglise keeles): selle eesmärk on suurendada 2020. aastaks eurooplaste tervena elatud aastate arvu kahe aasta võrra. Juhtalgatusega „Digitaalne tegevuskava” edendatakse digitaalset kirjaoskust ja eakamate ühiskonnaliikmete juurdepääsu, samas kui ELi juhtalgatusega „Uute oskuste ja töökohtade tegevuskava” toetatakse tööea pikendamist elukestva õppe ning terve ja aktiivse vananemise abil. Juhtalgatuses „Vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa tegevusprogramm” käsitletakse sotsiaalkaitse- ja pensionisüsteemide piisavust ja kestlikkust ning vajadust tagada eakatele inimestele piisav sissetulekutoetus ja tervishoiusüsteemide kättesaadavus.

Ränne

2015. aasta mais tutvustas Euroopa Komisjon rände tegevuskava (inglise keeles), milles kirjeldatakse koheseid meetmeid Vahemerelt saabuvate rändajate ja varjupaigataotlejate sissevoolule reageerimiseks ning erinevaid poliitikavalikuid Euroopa Liitu saabuva rände pikemaajaliseks haldamiseks. Tegevuskavas tunnistatakse vajadust reageerida humanitaarprobleemidele, kuid samuti soovitakse suurendada tagasi saadetud ebaseaduslike rändajate arvu, jätkates samal ajal varjupaiga taotlemise õiguse tagamist.

Tegevuskavas kirjeldatakse ELi rändepoliitika nelja meetmekompleksi:

uus seadusliku rände poliitika – säilitada ELi atraktiivsus sisserändajate jaoks, milleks tuleks eelkõige uuesti tähtsustada rändajate lõimimise poliitikat, hallata rännet mitteliikmesriikidega peetava dialoogi ja partnerluste abil ning kaasajastada sinise kaardi süsteemi (inglise keeles) väljastpoolt ELi pärit kõrgema haridusega isikute jaoks;
ebaseadusliku rände stiimulite vähendamine – selleks suurendatakse Frontexi (inglise keeles) rolli, eriti seoses rändajate tagasisaatmisega;
piirihaldus – mitteliikmesriikide abistamine nende piiride haldamise võimekuse suurendamiseks;
tugev ühine varjupaigapoliitika – Euroopa ühise varjupaigasüsteemi (inglise keeles) täieliku ja sidusa rakendamise tagamiseks.