Archive:Palk ja tööjõukulud

Andmed 2015. aasta märtsi seisuga. Viimased andmed: Täiendav Eurostati teave, Põhitabelid ja Andmebaas. Artikli kavandatud uuendamine: juuni 2016.

Tööjõukulude komponendid

<image imgid="figure1" zoom="100">

Joonis 1. Hinnangulised tööjõukulud tunnis, 2014 (¹)
(eurodes)
Allikas: Eurostat (lc_lci_lev)

Joonis 2. Mediaanbrutotunnitasu, kõik töötajad
(v.a praktikandid), 2010 (¹)
Allikas: Eurostat (earn_ses_pub2s)

Joonis 3. Madalapalgalised — töötajad
(v.a praktikandid), kes teenivad vähem kui kaks kolmandikku mediaanbrutotunnitasust, 2006 ja 2010 (¹)
(töötajate osakaal)
Allikas: Eurostat (earn_ses_pub1s)

Joonis 4. Sooline palgalõhe, 2013 (¹)
(mees- ja naissoost töötajate keskmise brutotunnitasu protsentuaalne erinevus protsendina meestöötajate brutotöötasust, korrigeerimata kujul)
Allikas: Eurostat (tsdsc340)

Tabel 1. Aastane netotöötasu, 2014
(eurodes)
Allikas: Eurostat (earn_nt_net)

Tabel 2. Madalapalgaliste suhtes kohaldatava maksumäära näitajad, 2005 ja 2013
(%)
Allikas: Eurostat (earn_nt_taxwedge), (earn_nt_unemtrp) ja (earn_nt_lowwtrp)

Selles artiklis võrreldakse ja vastandatakse palganäitajaid ja tööjõukulusid (tööandja personalikulud) Euroopa Liidu (EL) liikmesriikides ja ELi kandidaatriikides ning Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsiooni (EFTA) riikides.

Tööjõul on majanduse toimimises oluline roll. Ettevõtjate seisukohast tähendab see kulusid (tööjõukulud), mis ei hõlma üksnes töötajate palku, vaid ka mittepalgalisi kulusid, peamiselt tööandja makstavaid sotsiaalmakseid. Seega määravad ettevõtjate konkurentsivõime peamiselt tööjõukulud, kuigi seda mõjutavad ka kapitalikulu (nt laenuintressid ja omakapitali dividendid) ja hinnavälised tegurid, nagu innovatsioon ja kaubamärgi/toote positsioneerimine turul.

Töötajate jaoks on töö eest saadav hüvitis, mida sagedamini nimetatakse palgaks või töötasuks, üldiselt nende peamine sissetulekuallikas, mis mõjutab seetõttu oluliselt nende kulutamis- ja säästmisvõimet. Brutopalk/-töötasu sisaldab töötaja makstavaid sotsiaalmakseid, netotöötasu arvutamisel aga arvatakse need maksed ja riigile tasutavad summad (nt tulumaks) maha. Kuna maksude suurus sõltub üldiselt leibkonna sissetulekust ja koosseisust, arvutatakse netotöötasu mitme tüüpilise leibkonna kohta.

Eespool esitatud diagramm annab ülevaate netotöötasude, brutotöötasude/-palkade ja tööjõukulude vahelistest seostest.

Peamised statistilised näitajad

Tööjõukulud

2014. aastal oli keskmine tööjõukulu tunnis EL 28s hinnanguliselt 24,60 eurot ja euroalal (EA 18) 29,20 eurot. Keskmine näitaja ei kajasta siiski märkimisväärseid erinevusi ELi liikmesriikide vahel, kus tööjõukulud tunnis ulatusid 3,80 eurost 40,30 euroni (joonis 1).

Tööjõukulud koosnevad palgakuludest ja mittepalgalistest kuludest, nagu tööandja sotsiaalmaksed. Mittepalgaliste kulude osatähtsus kõigis majandusharudes oli EL 28s 24,4 % ja euroalal 26,1 %. Ka mittepalgaliste kulude osatähtsus oli ELi liikmesriikides väga erinev. Suurim mittepalgaliste kulude osatähtsus kõigis majandusharudes oli Prantsusmaal (33,1 %), Rootsis (31,6 %), Itaalias (28,2 %), Leedus (28,0 %), Belgias (27,8 %) ja Tšehhi Vabariigis (27,1 %). Mittepalgaliste kulude väikseim osatähtsus kõigis majandusharudes registreeriti Maltal (6,9 %), Taanis (13,1 %), Iirimaal (13,5 %), Luksemburgis (13,6 %), Horvaatias (14,9 %) ja Sloveenias (15,7 %).

Brutopalk/-töötasu

Mediaantöötasu

Brutotöötasu moodustab tööjõukulude suurima osa. 2010. aasta oktoobris registreeriti ELi liikmesriikide suurim mediaanbrutotunnitasu Taanis (25,00 eurot), millele järgnesid Iirimaa (18,30 eurot) ja Luksemburg (17,80 eurot) (vt joonis 2). Väikseim oli see Bulgaarias (1,50 eurot), Rumeenias (2,00 eurot), Leedus (2,70 eurot) ja Lätis (2,90 eurot). Eurodes arvestatuna oli suurima näitajaga ELi liikmesriigi mediaanbrutotunnitasu 16 korda suurem kui väikseima näitajaga liikmesriigi tunnitöötasu; ostujõu standardis väljendatuna, mille puhul võetakse arvesse riikidevahelisi hinnataseme erinevusi, oli see vahe viiekordne.

Madalapalgalised

Madalapalgalisteks peetakse töötajaid, kes teenivad kuni kaks kolmandikku asjaomase riigi mediaanbrutotunnitasust.

2010. aastal oli EL 27s madalapalgalisi 17,0 % töötajatest, samal ajal kui euroalal (EA 17) oli nende osakaal 14,8 %. Suurima madalapalgaliste osakaaluga riigid olid Läti (27,8 %) ja Leedu (27,2 %) ning väikseim oli nende osakaal Rootsis (2,5 %), Soomes (5,9 %), Prantsusmaal (6,1 %), Belgias (6,4 %) ja Taanis (7,7 %). Võrreldes 2006. aastaga, millest pärinevad varaseimad võrreldavad andmed, on madalapalgaliste osatähtsus jäänud suhteliselt muutumatuks, olles suurenenud EL 27s 0,2 protsendipunkti ja euroalal 0,4 protsendipunkti (joonis 3).

Ajavahemikul 2006–2010 suurenes madalapalgaliste osakaal kõige rohkem Maltal (+3,9 protsendipunkti) ja Bulgaarias (+3,1 protsendipunkti), vähenedes samal ajal kõige enam Portugalis (–4,6 protsendipunkti), Lätis (–3,1 protsendipunkti), Kreekas (–2,9 protsendipunkti), Ungaris ja Sloveenias (mõlemas –2,1 protsendipunkti).

Sooline palgalõhe

Hoolimata teatavast lähenemisest on meeste ja naiste keskmine töötasu ELis endiselt märkimisväärselt erinev, seda nähtust nimetatakse sooliseks palgalõheks. EL 28s tervikuna maksti naistele 2013. aastal keskmiselt 16,4 % vähem palka kui meestele. Kõige vähem erines naiste ja meeste keskmine palk Sloveenias, Maltal, Poolas, Itaalias, Horvaatias, Luksemburgis, Rumeenias ja Belgias (vähem kui 10,0 %). Sooline palgalõhe oli suurim Eestis (29,9 %), Austrias (23,0 %), Tšehhi Vabariigis (22,1 %) ja Saksamaal (21,6 %) (vt joonis 4).

Soolist palgalõhet võivad põhjustada mitmed tegurid, näiteks erinevused tööturul osalemise määras, valdavalt mees- või naistöötajatega ametite ja tegevusalade erinevused, osalise tööajaga töötavate meeste ja naiste erinev arv, samuti eraettevõtete ja riigiasutuste personaliosakondade suhtumine karjääriedendamisse ning tasustamata puhkusesse ja/või rasedus- ja sünnituspuhkusesse. Soolist palgalõhet vähemalt osaliselt seletada võivate tegurite hulka kuuluvad meeste ja naiste valdkondlik ja tööalane segregatsioon, haridus ja koolitus, teadlikkus ja läbipaistvus ning otsene diskrimineerimine. Sooline palgalõhe kajastab ka muud ebavõrdsust, eelkõige naiste sageli ebaproportsionaalselt suurt rolli perekondlike kohustuste täitmisel ja sellega seotud raskusi töö- ja eraelu ühitamisel. Paljud naised töötavad osalise tööajaga või ebatüüpilise lepingu alusel. Kuigi see võimaldab neil tööturule jääda ja samal ajal perekondlikke kohustusi täita, võib sel olla negatiivne mõju nende palgale, karjäärivõimalustele, edutamisväljavaadetele ja pensionile.

Netotöötasu ja maksukoormus

Netotöötasu

Teave netotöötasu kohta täiendab brutotöötasu andmeid seoses kasutada jääva töötasuga, mis tähendab tasu pärast seda, kui brutosummast on maha arvatud tulumaks ja töötaja sotsiaalkindlustusmaksed ning lastega leibkondade puhul on lisatud peretoetused. Peretoetused on ülalpeetavate laste eest makstavad rahasummad.

2014. aastal ulatus ettevõtlusmajanduse töötaja keskmisest töötasust 100 % teeniva lasteta üksikisiku netotöötasu 3 899 eurost Bulgaarias 38 254 euroni Luksemburgis. Neis kahes riigis registreeriti ka ühe palgasaaja ja kahe lapsega abielupaaride vastavalt väikseim (4 328 eurot) ja suurim (52 041 eurot) keskmine netotöötasu (tabel 1).

Kahe töölkäijaga abielupaaride puhul (mõlemad teenisid töötaja keskmist töötasu) oli suurim aastane netotöötasu Luksemburgis: 85 907 eurot, kui paaril oli kaks last, ja 78 386 eurot, kui paaril ei olnud lapsi. Väikseim netotöötasu registreeriti Bulgaarias ning see oli 7 797 eurot, olenemata sellest, kas paaril oli kaks last või mitte.

Maksukiil

Maksukiilu andmed näitavad, kui suure osa tööjõukuludest moodustavad maksud ja sotsiaalkindlustusmaksed. See teave esitatakse madalapalgaliste kohta. 2013. aastal oli EL 28 maksukiil 39,0 % (vt tabel 2). Madalapalgaliste maksukoormus oli 2013. aastal suurim Belgias, Ungaris, Prantsusmaal, Saksamaal, Itaalias, Austrias, Rumeenias, Lätis ja Rootsis (kõigis üle 40,0 %). Madalapalgaliste maksukoormus oli aga väikseim Maltal, Iirimaal ja Ühendkuningriigis (alla 30,0 %) ning Küprosel (viimased andmed pärinevad 2007. aastast).

ELi liikmesriikides ei olnud madalapalgaliste maksukiilu muutumises ajavahemikul 2005–2013 kindlat mustrit (vt tabel 2): maksukoormus suurenes 15 ja vähenes 12 liikmesriigis; Horvaatia kohta võrreldavad andmed puuduvad. Kõige rohkem vähenes see Madalmaades (–9,3 protsendipunkti) ja Rootsis (–5,7 protsendipunkti).

Tabelis 2 esitatud ülejäänud kolm näitajat annavad teavet brutotöötasu selle osa kohta, mis n-ö läheb maksudena kaduma (kõrgemad maksumäärad ja sotsiaalkindlustusmaksed ja/või soodustuste vähenemine või kaotus), kui inimesed asuvad uuesti tööle või vahetavad madalama palgaga töö kõrgema palgaga töö vastu. Ajavahemikul 2005–2013 suurenes EL 28s töötu tööle asumisel maksudena kaduma mineva sissetuleku osa (4,4 protsendipunkti). Suurim kahanemine registreeriti Leedus (–16,3 protsendipunkti) ja Rootsis (–15,8 protsendipunkti), samal ajal kui Ungaris ja Tšehhi Vabariigis suurenes kõnealune näitaja vastavalt 16,4 ja 14,4 protsendipunkti.

EL 28 koguarvud näitavad, et ajavahemikul 2005–2013 suurenes vallalistel lasteta madalapalgalistel negatiivne stiimul suurema sissetuleku otsimiseks 4,8 protsendipunkti, sest maksudena kaduma minev osa nende sissetulekust oleks olnud suurem; ühe palgasaaja ja kahe lapsega abielupaaridel suurenes negatiivne stiimul 3,9 protsendipunkti. Liikmesriigiti olid muutused aga üsna erinevad. Ühe palgasaaja ja kahe lapsega abielupaari maksudena kaduma minev osa töötasust suurenes kõige rohkem (44,1 protsendipunkti) Tšehhi Vabariigis, samal ajal kui Portugalis vähenes see 45,4 protsendipunkti.

Andmete allikad ja kättesaadavus

Tööjõukulud

Tööjõukulud hõlmavad töötajate tasusid (sealhulgas palka, rahas ja loonusena makstavat töötasu, tööandja makstavaid sotsiaalkindlustusmakseid), kutseõppega seotud kulusid ja muid kulusid (näiteks töölevõtukulud, tööriiete soetamise kulud ja tööhõivemaksud, mida peetakse tööjõukuludeks ning millest on maha arvatud saadud toetused). Need tööjõukulude komponendid ja nende jaotused on esitatud 21. oktoobri 2005. aasta määruses (EÜ) nr 1737/2005.

Tööjõukulude statistika on mitmeaastase, aasta- ja kvartalistatistika hierarhiline süsteem, mille eesmärk on anda ulatuslik ja üksikasjalik pilt eri majandusharude tööjõukulude suurusest, struktuurist ja lühiajalisest muutumisest ELis ja teatavates teistes riikides. Kogu statistika põhineb tööjõukulude ühtsel määratlusel. Tööjõukulude tasemed põhinevad viimasel tööjõukulude uuringul (praegu 2012. aasta oma) ja kvartaalse tööjõukulude indeksi põhisel ekstrapoleerimisel. Tööjõukulude uuring on iga nelja aasta tagant korraldatav uuring, mille raames kogutakse tööjõukulude suuruse kohta väga üksikasjalikke andmeid. Tööjõukulude indeksi abil ekstrapoleerimisel kasutatakse üksnes koondandmeid. Kvartaalne tööjõukulude indeks (Euroindicator (inglise keeles)) näitab tööjõust kui tootmistegurist tulenevat kulusurvet. Tööjõukulude indeks hõlmab andmeid, mis on seotud keskmiste kogutööjõukuludega tunnis ja kahe tööjõukulude liigiga, milleks on esiteks palk ning teiseks tööandja sotsiaalkindlustusmaksed, millele on liidetud tööandja makstud maksud ja millest on maha arvatud tööandja saadud toetused. Andmed on kättesaadavad ELi kui terviku ja ELi liikmesriikide kohta tööpäevade arvuga ja hooajaliselt korrigeeritud koondandmetena, mis hõlmavad tööstus-, ehitus- ja teenusesektorit (välja arvatud avalik haldus ja riigikaitse, kohustuslik sotsiaalkindlustus) vastavalt NACE Rev. 2 jagudele B–N ja P–S (andmed on esitatud ka majandustegevusalade kaupa).

Brutopalk/-töötasu

Töötasudega seotud olulisemad mõisted on esitatud 21. oktoobri 2005. aasta määruses (EÜ) nr 1738/2005. Andmed saadakse iga nelja aasta tagant korraldatavast töötasude struktuuri uuringust, mille viimased andmed pärinevad 2010. aasta oktoobrist. Brutotöötasu hõlmab otse tööandja makstavat rahalist tasu, millest ei ole maha arvatud palgatöötaja makstavaid ja tööandja kinnipeetavaid makse ja sotsiaalkindlustusmakseid. Selle hulka arvatakse ka kõik preemiad, olenemata sellest, kas neid makstakse korrapäraselt või mitte (13. või 14. kuupalk, puhkusetoetused, kasumiosalus, kasutamata puhkuse kompensatsioon, aeg-ajalt makstavad komisjonitasud jne).

Mediaantöötasu andmed põhinevad kõikide nende töötajate (täistööajaga ja osalise tööajaga töötajate, kuid mitte praktikantide) brutotunnitasul, kes töötavad vähemalt kümne töötajaga ettevõttes mis tahes majandussektoris, välja arvatud põllumajandus, kalapüük, avalik haldus, kodumajapidamised ja eksterritoriaalsed organisatsioonid. Mediaantöötasu on väärtus, millest poolte palgasaajate töötasu jääb allapoole ja pooltel ülespoole.

Sooline palgalõhe

Korrigeerimata soolist palgalõhet määratletakse kui erinevust meessoost ja naissoost töötajatele makstava keskmise brutotunnitasu vahel ning seda väljendatakse protsendina meessoost töötajatele makstavast keskmisest brutotunnitasust. Selle näitaja arvutamise metoodika põhineb töötasude struktuuri uuringu raames kogutud andmetel, mida uuendatakse iga nelja aasta tagant, kui avaldatakse uuringu andmed. Töötasude struktuuri uuring põhineb 21. oktoobri 2005. aasta määrusel (EÜ) nr 1738/2005.

Metoodika kohaselt hõlmab korrigeerimata soolise palgalõhe näitaja tööstus-, ehitus- ja teenusesektoris (NACE Rev. 2 jaod B–S, v.a jagu O) tegutsevate (vähemalt kümne töötajaga) ettevõtete kõiki töötajaid (vanuse ja töötundide osas piiranguid ei ole). Mõni riik esitab teavet ka NACE Rev. 2 jao O (avalik haldus ja riigikaitse, kohustuslik sotsiaalkindlustus) kohta, kuid see pole kohustuslik. Lisaks on teave saadaval eraldi avaliku ja erasektori kohta vastavalt tööajale (täistööaeg või osaline tööaeg) ning töötajate vanusele.

Netotöötasu ja maksukoormus

Netotöötasu tuleneb brutotöötasust ning tegemist on selle osaga tasust, mida töövõtja saab tegelikult kulutada või edaspidiseks säästa. Võrreldes brutotöötasuga ei sisalda netotöötasu sotsiaalkindlustusmakseid ega makse, kuid sisaldab peretoetusi.

Maksumäära näitajate (tööjõukulude maksukiil, töötuse või madala palga lõks) eesmärk on jälgida töötamise ligitõmbavust. Tööjõukulude maksukiilu määratletakse kui brutotöötasu suhtes kohaldatavat tulumaksu pluss töötaja ja tööandja makstavaid sotsiaalkindlustusmakseid, väljendatuna protsendina kogutööjõukuludest. See näitaja koostatakse vallaliste lasteta inimeste kohta, kes teenivad 67 % ettevõtlusmajanduse (NACE Rev. 2 jaod B–N) töötaja keskmisest töötasust. Töötuse lõks näitab, milline osa brutotöötasust läheb kõrgemate maksude ja sotsiaalkindlustusmaksetega ning töötuabirahast ja muudest hüvitistest ilmajäämise kaudu kaduma, kui töötu naaseb tööturule. Seda määratletakse kui vahet brutotöötasu ja netosissetuleku suurenemise vahel pärast tööle naasmist, väljendatuna protsendina brutotöötasust. See näitaja koostatakse vallaliste lasteta inimeste kohta, kes teenivad 67 % ettevõtlusmajanduse (NACE Rev. 2 jaod B–N) töötaja keskmisest töötasust. Madala palga lõks näitab, milline osa (protsent) brutotöötasust läheb maksudena kaduma tulumaksu, sotsiaalkindlustusmaksete ja kaotatud hüvitiste kombineeritud mõjuna, kui brutotöötasu suureneb 33 %-lt 67 %-ni ettevõtlusmajanduse (NACE Rev. 2 jaod B–N) töötaja keskmisest töötasust. See näitaja koostatakse vallaliste lasteta inimeste kohta, samuti ühe palgasaajaga paaride kohta, kellel on kaks 6–11-aastast last.

Kontekst

Tööjõukulude ja töötasude struktuur ja arengusuund on mis tahes tööjõuturu olulised omadused, mis kajastavad tööjõu pakkumist ja ettevõtjate nõudlust selle järele.

Poliitikakujundajad võitlevad vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu eelkõige sellega, et julgustavad inimesi (taas) tööle asuma. Poliitikaaruteludes on aga hakatud tähelepanu pöörama madalapalgaliste töötajate ehk nn palgavaeste rühmale: ELis valitseva märkimisväärse palgaerinevuse tõttu on ligi 12,1 % töötavatest inimestest vaesuse või sotsiaalse tõrjutuse ohus, mistõttu neil on väga raske säilitada minimaalset elustandardit.

EL püüab edendada võrdseid võimalusi, tegutsedes soolise palgalõhe järkjärgulise kaotamise nimel. Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 157 lõikes 1 on sätestatud meestele ja naistele võrdse või võrdväärse töö eest võrdse tasu maksmise põhimõte ja artikli 157 lõikes 3 õiguslik alus selliste õigusaktide vastuvõtmiseks, milles käsitletakse meeste ja naiste võrdset kohtlemist tööhõiveküsimustes. Euroopa Komisjon võttis 2010. aasta septembris vastu naiste ja meeste võrdõiguslikkuse strateegia (2010–2015). Selles toetutakse ajavahemikuks 2006–2010 vastu võetud tegevuskava (KOM(2006) 92 (lõplik)) elluviimise käigus saadud kogemustele ning selle eesmärk on tagada kõikehõlmav raamistik, mis kohustaks Euroopa Komisjoni edendama soolist võrdõiguslikkust kõikides oma poliitikavaldkondades. Strateegias rõhutatakse soolise võrdõiguslikkuse olulisust majanduskasvu ja säästva arengu tagamisel ning toetatakse strateegia „Euroopa 2020” soolise võrdõiguslikkuse mõõtme rakendamist. Selle nimel tähistas EL 5.  märtsil 2011 esimest võrdse palga päeva. See kuupäev valiti kindlal põhjusel: et teenida sama palju, kui mees keskmiselt aastas teenib, peab naine töötama veidi rohkem kui kaks lisakuud (järgmise aasta 5. märtsini). Kuna sooline palgalõhe on vähehaaval kahanenud, peeti 2015. aastal Euroopa võrdse palga päeva 25. veebruaril.

Vaata lisaks

• Earnings statistics (inglise keeles)
• Gender pay gap statistics (inglise keeles)
• Hourly labour costs (inglise keeles)
• Labour cost structural statistics - levels (inglise keeles)
• Labour cost at regional level (inglise keeles)
• Labour cost index - recent trends (inglise keeles)
• Labour markets at regional level (inglise keeles)
• Miinimumpalga statistika
• Regional labour market disparities (inglise keeles)

Täiendav Eurostati teave

Väljaanded

• Labour market statistics — Pocketbook 2011 edition (inglise keeles)
• Labour market statistics — Pocketbook 2010 edition (inglise keeles)
• In 2010, 17% of employees in the EU were low-wage earners — Statistics in Focus, issue number 48/2012 (inglise keeles)

Põhitabelid

• Earnings, vt (inglise keeles):

Gender pay gap in unadjusted form (tsdsc340)

• Labour costs, vt (inglise keeles):

Labour cost index by NACE Rev. 2 (teilm100)

Labour cost index by NACE Rev. 2 - percentage change Q/Q-1 (teilm120)

Labour cost index by NACE Rev. 2 - percentage change Q/Q-4 (teilm130)

Labour cost index by NACE Rev. 2 - Index (2008=100) (teilm140)

Andmebaas

• Earnings (inglise keeles)
• Labour costs (inglise keeles)

Erirubriik

• Labour market (including the Labour Force Survey), vt (inglise keeles):

Labour costs

Earnings

Metoodika/Metaandmed

• Labour cost index (ESMS metadata file — lci_esms) (inglise keeles)
• Labour cost survey (ESMS metadata file — lcs_esms) (inglise keeles)
• Structure of earnings survey (ESMS metadata file — earn_ses2010_esms) (inglise keeles)
• Gender pay gap (ESMS metadata file — earn_grgpg2_esms) (inglise keeles)
• Net earnings and tax rates (ESMS metadata file — earn_net_esms) (inglise keeles)

Tabelite ja jooniste lähteandmed (MS Excel)

• Wages and labour costs: tables and figures (inglise keeles)

Välislingid

• International Labour Organisation — Global Wage Report (inglise keeles)
• International Labour Organisation — Wages and income (inglise keeles)
• OECD — Labour Statistics (inglise keeles)
• OECD — Methodology — Labour Statistics (inglise keeles)