Archive:Elektrihindade statistika

Andmed 2018. aasta mai seisuga.

Artikli kavandatud uuendamine: november 2019.

Highlights

2017. aasta teises pooles olid ELis kodutarbijate elektrihinnad kõrgeimad Taanis ja Saksamaal.

2017. aasta teises pooles olid ELis mitte-kodutarbijate elektrihinnad kõrgeimad Itaalias ja Saksamaal.

Electricity prices for household consumers (taxes included), second half 2017 (EUR per kWh)

Käesolevas artiklis tuuakse välja nii kodumajapidamiste kui ka mitte-kodutarbijate elektrihindade kujunemine Euroopa Liidus (EL). Samuti on lisatud hinnaandmed Islandi, Liechtensteini, Norra, Albaania, endise Jugoslaavia Makedoonia vabariigi, Montenegro, Serbia, Türgi, Bosnia ja Hertsegoviina, Kosovo ^[1], Moldova ja Ukraina kohta.

ELi energiahind sõltub mitmesugustest pakkumise ja nõudluse tingimustest, sealhulgas geopoliitilisest olukorrast, riiklikest energiaallikatest, impordi mitmekesistamisest, võrgutasudest, keskkonnakaitsekuludest, äärmuslikest ilmastikutingimustest või aktsiisi- ja maksutasemetest. Tuleb tähele panna, et käesolevas artiklis esitatud hinnad sisaldavad kodutarbijatele kohaldatavaid makse, lõive ja käibemaksu, kuid ei sisalda mitte-kodutarbijate tagastatavaid makse, lõive ega käibemaksu.

Full article

Kodutarbijate elektrihinnad

Kõrgeimad elektrihinnad on Taanis ja Saksamaal

Kolme viimase aasta (iga aasta teise poole) keskmiste elektrihindade ülevaade eurodes kilovatt-tunni kohta (eurot kWh kohta) on esitatud tabelis 1.

Tabel 1. Elektrihinnad 2015–2017 (teine poolaasta)
(eurot kWh kohta)
Allikas: Eurostat (nrg_pc_204) ja (nrg_pc_205)

Kodutarbijate (tähendab käesoleva artikli kontekstis keskmise suurusega tarbijaid, kelle aastatarbimine jääb vahemikku 2 500 kWh kuni 5 000 kWh) elektrihinnad olid 2017. aasta teises pooles ELi liikmesriikidest kõrgeimad Saksamaal (0,305 eurot kWh kohta), Taanis (0,301 eurot kWh kohta) ja Belgias (0,288 eurot kWh kohta); vt joonis 1. Madalaimad elektrihinnad olid Bulgaarias (0,098 eurot kWh kohta), Leedus (0,111 eurot kWh kohta) ja Ungaris (0,113 eurot kWh kohta). Taani ja Saksamaa kodutarbijate elektrihind oli Bulgaaria elektrihinnast üle kolme korra kõrgem.

Joonis 1. Kodutarbijate elektrihinnad, 2017. aasta teine pool
(eurot kWh kohta)
Allikas: Eurostat (nrg_pc_204)

Keskmine hind EL 28s – kodumajapidamiste elektritarbimiskoguste viimaste (2016. aasta) andmete kaalutud keskmine – oli 0,205 eurot kWh kohta.

EL 28 kodutarbijate elektrihindade kujunemine alates 2008. aasta esimesest poolest on esitatud joonisel 2. Kõnealused hinnad tõusid 2008. aastal, langesid mõnevõrra 2009. aastal ja seejärel kerkisid järjepidevalt 2010. aasta esimesest poolest kuni 2015. aasta teise pooleni. 2016. aasta esimeses pooles hinnad langesid ja on sealt alates püsinud stabiilsena.

Joonis 2. Kodutarbijate elektrihindade kujunemine, EL 28 ja EA, 2008–2017
(eurot kWh kohta)
Allikas: Eurostat (nrg_pc_204)

Maksude ja lõivude osakaal on liikmesriigiti väga erinev

Maksude ja lõivude osakaal kodutarbijate üldises elektri jaehinnas on näidatud joonisel 3. Maksude suhteline osakaal oli 2017. aasta teises pooles väikseim Maltal (4,8 %), kus baashinnale kohaldatakse madalat käibemaksumäära ning kodutarbijatele ei kohaldata muid makse. Kõrgeimaid makse kohaldati Taanis, kus maksud ja lõivud moodustasid 69,4 % lõpphinnast.

Joonis 3. Kodutarbijate tasutud maksude ja lõivude osakaal, 2017. aasta teine pool
(%)
Allikas: Eurostat (nrg_pc_204)

Elektrihindade langus oli suurim Itaalias, Horvaatias ja Leedus

Joonisel 4 on näidatud kodutarbijate elektrihindade muutus, mis sisaldab kõiki makse ja käibemaksu riigi omavääringus ning on esitatud 2016. aasta teise poole ja 2017. aasta teise poole vahelise aja kohta. Kõnealused hinnad langesid vaatlusalusel perioodil 13s ELi liikmesriigis. Suurimat hinnatõusu täheldati Küprosel (12,6 %), samal ajal kui kodutarbijate elektrihind langes kõige rohkem Itaalias (–11,1 %) ja Horvaatias (–7,5 %).

Joonis 4. Kodutarbijate elektrihindade muutus võrreldes eelmise aasta sama poolaastaga, 2017. aasta teine pool
(%)
Allikas: Eurostat (nrg_pc_204)

Mitte-kodutarbijate elektrihinnad

Elektrihinnad olid kõrgeimad Itaalias ja Saksamaal

Mitte-kodutarbijate (tähendab käesoleva artikli kontekstis keskmise suurusega tarbijaid, kelle aastatarbimine jääb vahemikku 500 MWh kuni 2 000 MWh) elektrihinnad 2017. aasta teises pooles olid ELi liikmesriikide seas kõrgeimad Itaalias ja Saksamaal (vt joonis 5). Keskmine hind EL 28s – mitte-kodutarbijate tarbimiskoguste viimaste (2016. aasta) andmete kaalutud keskmine – oli 0,112 eurot kWh kohta.

Joonis 5. Mitte-kodutarbijate elektrihinnad, 2017. aasta teine pool
(eurot kWh kohta)
Allikas: Eurostat (nrg_pc_205)

EL 28 mitte-kodutarbijate elektrihindade kujunemine alates 2008. aasta esimesest poolest on esitatud joonisel 6. Kõnealused hinnad tõusid 2008. aastal ja 2009. aasta esimeses pooles, langesid 2009. aasta teises pooles ning kerkisid jälle igal poolaastal kuni 2013. aasta esimese pooleni. 2013. aasta teises pooles keskmine hind veidi langes, enne kui tõusis 2014. aasta esimeses pooles küllaltki jõuliselt (4,3 %) ning jõudis kõrgtasemeni 0,123 eurot kWh kohta. 2014. aasta teisest poolest kuni 2016. aasta teise pooleni võis täheldada alanemissuundumust. 2017. aasta esimeses pooles võis täheldada teatavat kasvu (alla 1 %) võrreldes 2016. aasta teise poolega, kuid 2017. aasta teises pooles hind uuesti langes.

Joonis 6. Mitte-kodutarbijate elektrihindade kujunemine, EL 28 ja EA, 2008–2017
(eurot kWh kohta)
Allikas: Eurostat (nrg_pc_205)

Mittetagastatavate maksude ja lõivude osakaal elektrihindades

Mittetagastatavate maksude ja lõivude osakaal mitte-kodutarbijate üldises elektrihinnas on esitatud joonisel 7. 2017. aasta teises pooles oli maksude osakaal kõige suurem Taanis, kus mittetagastatavad maksud ja lõivud moodustasid koguhinnast 72,3 %.

Joonis 7. Mitte-kodutarbijate tasutud mittetagastatavate maksude ja lõivude osakaal, 2017. aasta teine pool
(%)
Allikas: Eurostat (nrg_pc_205)

Mitte-kodutarbijate elektrihindade kujunemine

Joonisel 8 on näidatud mitte-kodutarbijate elektrihindade muutus, mis sisaldab kõiki mittetagastatavaid makse ja lõive riigi omavääringus väljendatuna ning on esitatud 2016. aasta teise poole ja 2017. aasta teise poole vahelise aja kohta. Kõnealused hinnad langesid sellel perioodil 16 ELi liikmesriigis. Kõige suurem hinnatõus oli Küprosel (7,5 %) ja Kreekas (6,7 %), samas kui Tšehhi Vabariigis langes mitte-kodutarbijate elektrihind 7,1 %.

Joonis 8. Mitte-kodutarbijate elektrihindade muutus võrreldes eelmise aasta sama poolaastaga, 2017. aasta teine pool
(%)
Allikas: Eurostat (nrg_pc_205)

Tabelite ja jooniste lähteandmed

Electricity price statistics tables and graphs (inglise keeles)

Andmete allikad

Kodutarbijate määratlemine

Käesolevas artiklis viidatakse kodutarbijate puhul keskmisele tavapärase kodumajapidamise tarbimisvahemikule, mille elektri aastatarbimine jääb vahemikku 2 500 ja 5 000 kWh. Kõik arvud tähistavad tarbijate jaemüügihindu ning sisaldavad makse, lõive ja käibemaksu.

Tuleb tähele panna, et 2016. ja 2017. aasta hindade võrdluses on kasutatud hindu riikide omavääringutes, et välistada riikide omavääringute ja euro vahelise vahetuskursi muutuse mõju nende ELi liikmesriikide ning ELi mittekuuluvatele riikide puhul, kus euro ei ole käibel.

Mitte-kodutarbijate määratlemine

Käesolevas artiklis viidatakse mitte-kodutarbijate puhul keskmisele tavapärasele mitte-kodutarbijate tarbimisvahemikule, mille puhul elektri aastatarbimine jääb vahemikku 500 ja 2 000 MWh. Hinnad on käesolevas artiklis esitatud vastavalt elektritootmise ja võrgutasude baashinnale, mis sisaldab kõiki mittetagastatavaid makse ja lõive.

Metoodika

Tulenevalt metoodika muutmisest alates 2007. aastast esineb aegrea katkestusi, mistõttu on kättesaadavad ainult võrdlemisi lühikesed aegread. Sellele vaatamata on isegi kõnealusel võrdlemisi lühikesel ajavahemikul toimunud elektrihindades olulisi kõikumisi.

2016. aastal jõustus määrus (EL) 2016/1952, milles on määratletud kohustus koguda ja levitada kodutarbijate ja mitte-kodutarbijate elektrihindu. Kuni 2017. aasta jaanuarini esitasid aruandvad asutused kodumajapidamiste sektori hinnaandmeid vabatahtlikult. Kuni 2016. aastani oli mitte-kodutarbijate sektor määratletud kui tööstustarbijad, ent aruandvad asutused võisid sellesse hõlmata muid mitte-kodutarbijaid. Määruse (EL) 2016/1952 kehtestamisega muudeti määratlust, asendades „tööstustarbijad“ „mitte-kodutarbijatega“, et kõikide aruandvate riikide metoodika oleks ühetaoline.

Elektritariifid või hinnasüsteemid on tarnijatel erinevad. See võib olla tingitud läbiräägitud lepingutest, seda eriti suurte mitte-kodutarbijate puhul. Väiksemate tarbijate puhul toimub hindade määramine tavaliselt tarbitud elektri koguse alusel, võttes arvesse muid iseloomulikke tingimusi. Enamik tariife sisaldab ka teatud fikseeritud tasu. Seepärast ei ole elektril ühtset hinda. Võrdlemaks hindade muutumist ajas ja ELi liikmesriikide vahel on käesolevas artiklis esitatud kodutarbijate ja mitte-kodutarbijate tarbimisvahemike andmed. Eristatakse kokku viit kodumajapidamise liiki, mille kohta elektrihindu kogutakse vastavalt erinevatele iga-aastastele tarbimisvahemikele. Mitte-kodutarbijate puhul kogutakse elektrihindu kokku seitset eri liiki tarbijate kohta.

Kogutud hinnad hõlmavad kuue kuu (poolaasta või semester) keskmisi hindu iga aasta jaanuarist juunini (esimene pool või 1. semester) ning juulist detsembrini (teine pool või 2. semester). Hinnad sisaldavad elektri baashinda, ülekande- ja jaotustasusid, mõõdikute renti ning muid teenuseid. Esitatud kodutarbijate elektrihinnad sisaldavad makse, lõive, mittemaksustatavaid lõive, tasusid ja käibemaksu, sest need kajastavad üldiselt kodutarbijate makstavat lõpphinda. Kuna mitte-kodutarbijatele tagastatakse tulumaks ja mõned muud maksud, on ettevõtete hinnad esitatud ilma käibemaksu ning muude tagastatavate maksudeta/lõivudeta/tasudeta. Elektrihindade ühikuna arvestatakse eurot kilovatt-tunni kohta (eurot kWh kohta).

Kontekst

Energiavarude, eriti elektri hind ja usaldusväärsus on riigi energiavarustuse strateegia põhielemendid. Elektrihinnad on rahvusvahelise konkurentsivõime puhul eriti tähtsad, sest elekter moodustab tavaliselt suure osa tööstus- ja teenindusettevõtete energia kogukulust. Erinevalt fossiilkütuste (millega tavaliselt kaubeldakse ülemaailmsetel turgudel võrdlemisi ühtlase hinnaga) hinnast on elektrihindade vahemik ELi liikmesriikides suurem. Elektrihinda mõjutab teatud määral primaarkütuste hind ning viimasel ajal ka süsinikdioksiidi (CO2) heite sertifikaatide hind.

Kõnealuseid küsimusi käsitleti Euroopa Komisjoni teatises „Silmitsi kõrgemate naftahindadega“ (KOM(2008) 384), milles kutsuti ELi üles tõhustama energiakasutust ning vähem sõltuma fossiilkütustest – järgides eelkõige kliimamuutuste- ja taastuvenergiaalaste ettepanekute paketis sätestatud lähenemisviisi.

EL on tegutsenud elektri- ja gaasiturgude liberaliseerimise nimel alates 1990. aastate teisest poolest. 2003. aastal vastu võetud direktiividega kehtestati elektrienergia ja maagaasi siseturgudele ühtsed eeskirjad. Turgude avamiseks ja klientidele tarnija valimise võimaldamiseks seati tähtajad: alates 1. juulist 2004 äriklientidele ja alates 1. juulist 2007 kõikidele tarbijatele (sh kodumajapidamistele). Mõned ELi liikmesriigid oskasid liberaliseerimisprotsessi ette näha, samal ajal kui teised olid vajalike meetmete võtmisel palju aeglasemad. Paljudele elektrienergia- ja maagaasiturgudele sisenemisel on tõesti seniajani olulisi takistusi, nagu nähtub mitmest turust, kus on ikka veel tegemist monopolilähedase seisundi või tarnijate monopolidega. 2009. aasta juulis võtsid Euroopa Parlament ja nõukogu vastu kolmanda seadusandlike ettepanekute paketi, mille eesmärk oli tagada tegelik ja tõhus tarnijate valik ning eelised klientidele. Arvatakse, et gaasi- ja elektrihindade suurem läbipaistvus peaks aitama edendada õiglast konkurentsi, julgustades tarbijaid valima erinevate energiaallikate (nafta, süsi, maagaas ja taastuvad energiaallikad) ja eri tarnijate vahel. Energiahindade läbipaistvust saab tõhustada, avaldades ja edastades hindu ja hinnasüsteeme võimalikult laialdaselt.

Direct access to

Märkused

↑ Kõnealune nimetus ei piira seisukohti staatuse suhtes ning on kooskõlas ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooniga 1244 (1999) ja Rahvusvahelise Kohtu arvamusega Kosovo iseseisvusdeklaratsiooni kohta.

[1] Kõnealune nimetus ei piira seisukohti staatuse suhtes ning on kooskõlas ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooniga 1244 (1999) ja Rahvusvahelise Kohtu arvamusega Kosovo iseseisvusdeklaratsiooni kohta.

[1]