Archive:Valitsemissektori finantsstatistika

Andmed seisuga 24. aprilli 2017. Viimased andmed: Täiendav Eurostati teave, põhitabelid ja andmebaas. Artikli kavandatud uuendamine: september 2018. Ingliskeelne versioon on uuem.

Joonis 1. Valitsemissektori eelarvepositsioon, 2015 ja 2016
(valitsemissektori netolaenuandmine/netolaenuvõtmine, % SKPst)
Allikas: Eurostat (tec00127)

Tabel 1. Valitsemissektori eelarvepositsioon ja valitsemissektori võlg, 2013–2016
(% SKPst)
Allikas: Eurostat (tec00127) ja (tsdde410)

Joonis 2. Valitsemissektori võlg, 2015 ja 2016
(valitsemissektori konsolideeritud võlg, % SKPst)
Allikas: Eurostat (tsdde410)

Joonis 3. Muudatused kogukuludes ja kogutuludes, 2006–2016
(% SKPst)
Allikas: Eurostat (gov_10a_main)

Joonis 4. Muudatused kogukuludes ja kogutuludes, 2006–2016
(miljardit eurot)
Allikas: Eurostat (gov_10a_main)

Joonis 5. Valitsemissektori tulud ja kulud, 2016
(% SKPst)
Allikas: Eurostat (gov_10a_main)

Joonis 6. Kogutulude struktuur, 2015
(% kogutuludest)
Allikas: Eurostat (gov_10a_main)

Joonis 7. Valitsemissektori tulude peamised koostisosad, 2016
(% kogutuludest)
Allikas: Eurostat (gov_10a_main)

Joonis 8. Kogukulude struktuur, 2015
(% kogukuludest)
Allikas: Eurostat (gov_10a_main)

Joonis 9. Valitsemissektori kulude peamised koostisosad, 2016
(% kogukuludest)
Allikas: Eurostat (gov_10a_main)

Joonis 10. Maksude ja sotsiaalmaksete peamised liigid, EL 28, 2006–2016
(% SKPst)
Allikas: Eurostat (gov_10a_main)

Joonis 11. Maksude ja sotsiaalmaksete peamised liigid, 2016
(% SKPst)
Allikas: Eurostat (gov_10a_main)

Selles artiklis uuritakse valitsemissektori finantsstatistika kujunemist Euroopa Liidus (EL) ja euroalal (EA 19). Eelkõige vaadeldakse valitsemissektori eelarve puudujääki, võlga, kogutulusid ja kogukulusid, samuti valitsemissektori tulude peamiseks allikaks olevaid makse ja sotsiaalmakseid.

See statistika on ülioluline näitaja ELi liikmesriikide majanduse elujõulisuse kindlakstegemisel. Kooskõlas ELi stabiilsuse ja kasvu paktiga kohustusid liikmesriigid hoidma riigi eelarvepuudujääki ja võlga allpool teatavat taset: liikmesriigi valitsemissektori eelarvepuudujääk ei tohi ületada -3 % riigi sisemajanduse koguproduktist (SKP) ning valitsemissektori võlg ei tohi ületada 60 % SKPst. Kui liikmesriik neid piiranguid ei järgi, siis algatatakse tema vastu ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlus. See hõlmab mitmesuguseid samme, sealhulgas karistuste määramise võimalust, et innustada asjaomast liikmesriiki sellise olukorra parandamiseks vajalikke meetmeid võtma. Samad eelarvepuudujäägi ja võlapiirangud kehtivad ka majandus- ja rahaliidu jaoks ja seega ka euro kasutuselevõtu suhtes. Peale selle hõlmab majandus- ja tööhõive koondsuuniste (mida on tööhõive ja majanduskasvu strateegia „Euroopa 2020” osana muudetud) viimane versioon suuniseid riigi rahanduse kvaliteedi ja jätkusuutlikkuse tagamise kohta.

Peamised statistilised näitajad

Võrreldes 2015. aastaga vähenes 2016. aastal valitsemissektori eelarve puudujääk (konsolideeritud valitsemissektori võetud/antud netolaenu osakaal SKPs) nii EL 28-s kui ka euroalal (EA 19), samuti vähenes valitsemissektori võla suhe SKPsse.

Valitsemissektori eelarvepuudujääk

EL 28 valitsemissektori eelarvepuudujäägi suhe SKPsse vähenes 2015. aasta -2,4 %-lt 2016. aastal -1,7 %-le ning EA 19s kahanes see näitaja -2,1 %-lt -1,5 %-le. Kümnes ELi liikmesriigis — Luksemburgis (+1,6%), Maltal (+1,0%), Rootsis (+0,9%), Saksamaal (+0,8%), Kreekas (+0,7), Tšehhi Vabariigis (+0,6%), Küproses ja Madalmaades (mõlemas +0,4%), Eestis ja Leedus (mõlemas +0,3%) oli valitsemissektori eelarve 2016. aastal ülejäägis. Bulgaarias ja Lätis oli väga väike eelarveülejääk 0,0% SKPst. 14 ELi liikmesriigis – Iirimaal, Horvaatias, Taanis, Austrias, Slovakkias, Sloveenias, Ungaris, Soomes, Portugalis, Poolas, Itaalias, Belgias, Ühendkuningriigis ja Rumeenias – oli eelarvepuudujääk 2016. aastal -3,0 % SKP-st või alla selle. (vt joonis 1).

Prantsusmaa ja Hispaania eelarvepuudujääk oli vastavalt -3,4% SKPst ja -4,5% SKPst. Mõlemad liikmesriigid teatasid samuti, et nende eelarvepuudujääk (SKP suhtes) ületas -3,0 % ka kolmel eelneval aastal, seega kogu tabelis 1 näidatud perioodi jooksul.

Valitsemissektori eelarvepositsioon (SKP suhtes) paranes 2016. aastal võrreldes 2015. aastaga 24 ELi liikmesriigis, kõige rohkem (enam kui 2 protsendipunkti SKPst) paranes eelarvepositsioon Kreekas (+6,7 protsendipunkti SKPst), Horvaatias (+2,6 protsendipunkti SKPst), Madalmaades (+2,5 protsendipunkti SKPst), Maltal ja Portugalis (mõlemas +2,3 protsendipunkti SKPst). Tšehhi Vabariigis, Kreekas, Küprosel, Leedus, Maltal ja Madalmaades asendus 2015. aasta puudujääk 2016. aastal ülejäägiga. Saksamaa, Eesti, Luxembourgi ja Rootsi ülejääk oli 2016. aastal suurem kui 2015. aastal. Bulgaarias ja Lätis oli 2015. aastal puudujääk ja 2016. aastal tasakaalustatud eelarve. Belgias, Ungaris, Austrias ja Rumeenias oli 2016. aastal suurem eelarvepuudujääk kui 2015. aastal.

Valitsemissektori võlg

Valitsemissektori võla suhe SKPsse vähenes EL 28s 84,9 %-lt 2015. aasta lõpus 83,5 %-le 2016. aasta lõpus ning EA 19s 90,3 %-lt 89,2 %-le (vt joonis 2). Kokku 16 ELi liikmesriigis oli võlasuhe 2016. aasta lõpus üle 60 % SKPst. Suurimast valitsemissektori võla ja SKP suhtest teatasid Kreeka (179,0 %), Itaalia (132,6 %), Portugal (130,4 %), Küpros (107,8 %) ja Belgia (105,8 %). Väikseimast valitsemissektori võla ja SKP suhtest teatasid Eesti (9,5 %), Luksemburg (20,0 %) ja Bulgaaria (29,5 %).

2016. aasta lõpus kasvas valitsemissektori võla suhe SKPsse 2015. aasta lõpuga võrreldes üheksas liikmesriigis ning vähenes 19 liikmesriigis, kõige rohkem Sloveenias (-3,5 protsendipunkti SKPst), Iirimaal (-3,3 protsendipunkti SKPst) ja Tšehhi Vabariigis (-3,1 protsendipunkti SKPst). Võla suhe SKPsse suurenes ajavahemikul 2015. aasta lõpust 2016. aasta lõpuni kõige rohkem Lätis (3,6 protsendipunkti), Bulgaarias (3,5 protsendipunkti) ja Poolas (3,3 protsendipunkti).

Valitsemissektori tulud ja kulud

Valitsemissektori tähtsust majandusele võib mõõta valitsemissektori kogutulude ja -kulude osatähtsusega SKPs. EL 28s moodustasid valitsemissektori kogutulud 2016. aastal 44,9 % SKPst (muutumata võrreldes 44,9 %-ga SKPst 2015. aastal) ja kogukulud 46,6 % SKPst (vähenedes võrreldes 47,2 %-ga 2015. aastal). EA 19s moodustasid valitsemissektori kogukulud 2016. aastal 47,7 % SKPst (vähenedes võrreldes 48,5 %-ga SKPst 2015. aastal) ja kogutulud 46,2 % SKPst (vähenedes võrreldes 46,4 %-ga SKPst 2015. aastal) – vt joonis 3.

EL 28 ja EA 19 valitsemissektori kogukulude osatähtsus SKPs kahanes aastatel 2006–2007 ja seejärel suurenes järsult ajavahemikul 2007–2009, jõudes 2009. aastal EL 28s 50,1 %-ni SKPst ja EA 19s 50,7 %-ni SKPst. Seejärel kahanes kogukulude osakaal SKPst mõlemas aastatel 2009–2011, suurenes 2012. aastal ja kahanes seejärel 2016. aastani.

Absoluutarvudes suurenesid valitsemissektori kogukulud ajavahemikul 2006–2015 suhteliselt aeglaselt nii EL 28s kui ka EA 19s (välja arvatud väike kahanemine EA 19s aastatel 2010–2011; vt joonis 4). Kogukulud miljardites eurodes EL 28s vähenesid ajavahemikul 2015–2016, peamiselt seoses vahetuskursi muutustega (naelsterlingi väärtuse langus). Tulud kasvasid aastatel 2009–2016 nii EL 28s kui ka EA 19s mõnevõrra kiiremas tempos kui kulud, mis tõi kaasa eelarvepuudujäägi vähenemise.

Samal ajal kui valitsemissektori kulud suurenesid EL 28s ajavahemikul 2009–2016 kokku 747 miljardi euro võrra, suurenesid EL 28 valitsemissektori tulud 1 310 miljardi euro võrra. Aastatel 2015–2016 vähenesid valitsemissektori kulud 51 miljardi euro võrra, samas kui valitsemissektori tulud suurenesid 48 miljardi euro võrra. EA 19s suurenesid ajavahemikus 2009–2016 valitsemissektori kulud 427 miljardi euro võrra, tulud aga suurenesid 842 miljardi euro võrra.

Valitsemissektori kulude ja tulude tase on liikmesriigiti väga erinev (vt joonis 5). 2016. aastal oli kõige suurem valitsemissektori kombineeritud tulude ja kulude osatähtsus SKPs (üle 100 %) Soomes, Prantsusmaal, Taanis, Belgias, Austrias ja Rootsis; ka Norras oli see suhe üle 100 %. Suhteliselt madalast kombineeritud määrast (alla 80 % SKPst) teatas 2016. aastal seitse ELi liikmesriiki – Iirimaa, Leedu, Rumeenia, Läti, Bulgaaria, Malta ja Küpros – ning Šveits.

Kõikjal EL 28s koosnevad valitsemissektori kogutulud peamiselt maksudest ja netosotsiaalmaksetest (vt joonis 6). 2016. aastal moodustasid maksud 59,5 % EL 28 ja 56,2 % EA 19 kogutuludest, samal ajal kui netosotsiaalmaksed moodustasid 29,8 % EL 28 ja 33,2 % EA 19 kogutuludest. Turutoodang, toodang enda lõpptarbeks ja maksed muu turuvälise toodangu eest („müük/tasud“ ja enda tarbeks tehtud kapitali kogumahutus) moodustasid EL 28s 6,9 % kogutuludest ja samasugune on see määr ka EA 19s. Omanditulu (peamiselt intressid, dividendid ja rent) moodustasid EL 28s 1,8 % ja EA 19s 1,6 % kogutuludest.

ELi liikmesriike eraldi vaadeldes selgub, et eri tululiikide suhteline osatähtsus oli riigiti väga erinev. Näiteks moodustasid maksud 2016. aastal Slovakkias ja Tšehhi Vabariigis alla 50 % valitsemissektori tuludest, Taanis aga 87,4 % ja Rootsis 80,5 % valitsemissektori kogutuludest (vt joonis 7).

2016. aastal moodustas EL 28s valitsemissektori kuludest suurima osa sissetulekute ümberjagamine sotsiaalsete siirete näol kas raha või loonusena (vt joonised 8 ja 9). Sotsiaalsiirded (sotsiaaltoetused ja mitterahalised sotsiaalsiirded – ostetud turutoodang) moodustasid 45,1 % EL 28 ja 47,8 % EA 19 kogukuludest. Hüvitised töötajatele moodustasid EL 28s 21,6 % ja EA 19s 21,0 % valitsemissektori kuludest. Vahetarbimise osa kogukuludest oli EL 28s 12,7 % ja EA 19s 10,9 %. Makstud omanditulu, millest ülekaalukalt suurima osa moodustasid intressimaksed, oli nii EL 28s kui ka EA 19s 4,6 % valitsemissektori kuludest. Kapitali kogumahutus põhivarasse (peamiselt investeeringud) moodustasid 5,8 % EL 28 ja 5,3 % EA 19 kogukuludest.

Valitsemissektori peamised tulud saadakse jooksvatest tulumaksudest, omandimaksudest jne, tootmis- ja impordimaksudest ning netosotsiaalmaksetest. Tootmis- ja impordimaksud moodustasid EL 28s 2016. aastal 13,4 % SKPst, jooksvad tulumaksud, omandimaksud jne 13,0 % SKPst ja netosotsiaalmaksed 13,4 % SKPst. Tootmis- ja impordimaksudest saadav tulu suhtena SKPsse suurenes EL 28 riikides ajavahemikul 2009–2013 0,9 protsendipunkti võrra (vt joonis 10). Ajavahemikul 2013–2016 jäi tootmis- ja impordimaksude suhe SKPsse stabiilseks. Jooksvate tulu- ja omandimaksude jne suhe SKPsse langes 2010. aastaks 12,1 %ni SKPst ning tõusis 2015. aastal 13,0 %ni SKPst. Ajavahemikul 2015–2016 jäi suhe SKPsse stabiilseks. Netosotsiaalmaksed püsisid EL 28s ajavahemikus 2012–2014 stabiilselt 13,4 % SKPst, langesid 2015. aastal 13,2 %ni SKPst ning tõusid 2016. aastal taas 13,4 %ni SKPst.

2016. aastal valitsesid ELi liikmesriikide maksutulude struktuuris märkimisväärsed erinevused (vt joonis 11). Ootuspäraselt kogusid need riigid, kes teatasid suhteliselt suurtest kulutustest, ka valitsemissektorile rohkem makse (osatähtsusena SKPst). Näiteks registreeriti 2016. aastal suurim peamist liiki maksudest ja sotsiaalmaksetest saadud tulude suhe SKPsse Prantsusmaal (46,9 %), talle järgnes Taani (46,8 %). Sellise tulu osakaal SKPs oli alla 30 % kolmes ELi liikmesriigis (Iirimaa, Rumeenia ja Bulgaaria) ning Šveitsis (2015. aasta andmete põhjal).

Andmete allikad ja kättesaadavus

Ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse tingimuste kohaselt on ELi liikmesriigid kohustatud esitama Euroopa Komisjonile statistika oma valitsemissektori eelarvepuudujäägi ja võla kohta igal aastal enne 1. aprilli ja 1. oktoobrit. Lisaks sellele kogub Eurostat üksikasjalikumat teavet riikide rahandusstatistika kohta edastamisprogrammi raames, millega esitatakse andmeid rahvamajanduse arvepidamise kohta. Eurostatile esitatakse valitsemissektori kohta kogutud koondandmed kaks korda aastas. Statistika valitsemisfunktsioonide (COFOG) kohta tuleb seevastu edastada ühe aasta jooksul pärast vaatlusperioodi lõppu ning üksikasjalik teave maksude ja sotsiaalmaksete laekumise kohta üheksa kuu jooksul pärast vaatlusperioodi lõppu. Mittefinants- ja finantskontode kvartaliandmed ning valitsemissektori koguvõla kvartaliandmed esitatakse neli korda aastas.

Käesolevas artiklis esitatud andmed vastavad teatavatele valitsemissektori põhinäitajatele, mis on koostatud rahvamajanduse arvepidamise süsteemi (ESA 2010) alusel.

Erinevus kogutulu ja kogukulu vahel – sealhulgas kapitalikulud (eelkõige kapitali kogumahutus põhivarasse) – on võrdne valitsemissektori netolaenuandmisega/netolaenuvõtmisega, mis on ühtlasi ka üks valitsuse mittefinantskontode tasakaalustav kirje.

Valitsemissektori kirjeldus

Valitsemissektor hõlmab institutsionaalseid üksusi, mis on turuvälised tootjad, kelle toodang on mõeldud individuaalseks ja kollektiivseks tarbimiseks, ning mida rahastatakse kohustuslikest maksetest, mida teevad teistesse sektoritesse kuuluvad üksused, ja institutsionaalseid üksusi, mille põhitegevuseks on rahvatulu ja rikkuse ümberjaotamine (ESA 2010 punkt 2.111). Valitsemissektor on jagatud neljaks allsektoriks: keskvalitsus, piirkondlik valitsus (kui see on asjakohane), kohalik omavalitsus ja sotsiaalkindlustusfondid (kui need on asjakohased).

Peamiste näitajate määratlused

Valitsemissektori eelarvepositsiooni määratletakse kui valitsemissektori netolaenuandmist/netolaenuvõtmist, millest on teatatud ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse eesmärgil, väljendatuna SKP suhtes. Ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse protokolli kohaselt on valitsemissektori võlg valitsemissektori kogukohustused sularahas ja hoiustes, võlaväärtpaberites ja laenudes, mis on mõõdetud nimiväärtuses, konsolideeritud ja aasta lõpu seisuga täitmata.

Valitsemissektori tulud koosnevad peamiselt maksudest, sotsiaalmaksetest ning müügi- ja omanditulust. ESA 2010 kohaselt jagunevad valitsemissektori tulud järgmiselt: turutoodang, toodang enda lõpptarbeks, maksed turuvälise toodangu eest, tootmis- ja impordimaksud, muud tootmissubsiidiumid, omanditulu, jooksvad tulumaksud, omandimaksud jne, netosotsiaalmaksed, muud jooksvad siirded ja kapitalisiirded.

Valitsemissektori kulud koosnevad peamiselt hüvitistest (valitsemissektori) töötajatele, sotsiaaltoetustest (sotsiaaltoetused ja mitterahalised sotsiaalsiirded – valitsemissektori ja KTKTIde ostetud turutoodang), valitsemissektori võla intressidest, subsiidiumidest ja kapitali kogumahutusest põhivarasse. Valitsemissektori kogukulusid määratletakse ESA 2010-s järgmiste kategooriate kaudu: vahetarbimine, kapitali kogumahutus, hüvitised töötajatele, muud tootmismaksud, subsiidiumid, omanditulu, jooksvad tulumaksud, omandimaksud jne, sotsiaaltoetused, v.a mitterahalised sotsiaalsiirded , mitterahalised sotsiaalsiirded (ostetud turutoodang), muud jooksvad siirded, kohandused pensioniõiguste muutuste arvessevõtmiseks, kapitalisiirded ja tehingud mittetoodetud varaga.

ESA 2010 raames esitatud valitsemissektori peamised koondnäitajad peavad olema teatavate rahvamajanduse arvepidamise tehingute osas konsolideeritud, mis tähendab, et kindlad valitsemissektorisisesed institutsionaalsete üksuste vahel toimunud tehingud – omanditulu, muud jooksvad siirded ja kapitalisiirded – jäetakse välja või taandatakse. Nende tehingute puhul tuleb allsektorite andmed konsolideerida igas allsektoris, kuid mitte allsektorite vahel. Seega peaksid sektori tasandi andmed olema võrdsed allsektorite andmete summaga, välja arvatud omanditulu, muid jooksvaid siirdeid ja kapitalisiirdeid hõlmavad kirjed, mis konsolideeritakse. Viimati nimetatud kirjete ja sellest tulenevalt ka kogutulude ja -kulude puhul peaks allsektorite summa ületama sektori väärtust.

Maksud ja sotsiaalmaksed on tulud, mida koguvad (kas raha või loonusena) keskvalitsus, piirkondlik ja kohalik omavalitsus ning sotsiaalkindlustusfondid. Need lõivud (mida üldiselt nimetatakse maksudeks) on jaotatud kolme peamisse rühma:

tulu- ja omandimaksud jne, mis hõlmavad kõiki kohustuslikke vastuteenustega kompenseerimata makseid, mida valitsemissektor kogub perioodiliselt ettevõtete ja kodumajapidamiste tuludelt ja varalt;
tootmis- ja impordimaksud, mis hõlmavad kõiki kohustuslikke vastuteenustega kompenseerimata makseid, mida valitsemissektor kogub kaupade ja teenuste tootmiselt ja impordilt, tööhõivelt, maa, ehitiste või muu tootmises kasutatud vara omandiõiguselt või kasutamiselt;
netosotsiaalmaksed, mis hõlmavad tööandjate ja kodumajapidamiste tegelikke sotsiaalmakseid, samuti arvestuslikke sotsiaalmakseid (need kujutavad endast sotsiaaltoetuste vastaskirjet, mida tööandjad maksavad otse), lisaks veel kahte arvestuslikku ühikut (kodumajapidamiste sotsiaalmaksete täiendused ja sotsiaalkindlustusskeemi teenustasud).

Kontekst

Ülemaailmne finants- ja majanduskriis põhjustas paljudele Euroopa valitsustele tõsiseid raskusi. Peamised probleemid olid seotud riikide haldusasutuste suutlikkusega teenindada oma laenumakseid, võtta vajalikke meetmeid avaliku sektori kulude kontrolli alla saamiseks ning püüda samal ajal majanduskasvu edendada.

Stabiilsuse ja kasvu pakti eesmärk on hoida majandusarengut ELi ja eelkõige euroala riikides enam-vähem ühtlasena. Lisaks sellele soovitakse stabiilsuse ja kasvu paktiga tagada, et ELi liikmesriigid ei võtaks poliitikameetmeid, mis toetaksid ülemääraselt nende enda majandust teiste arvelt. Stabiilsuse ja kasvu paktil on kaks peamist põhimõtet: valitsemissektori eelarvepuudujääk (kavandatud või tegelik) ei tohi ületada -3 % SKPst ja valitsemissektori võla suhe SKPsse ei tohiks olla suurem kui 60 % (või peaks vähenema selle taseme suunas). Stabiilsuse ja kasvu pakti tugevdati märkimisväärselt 2011. aastal, nagu ka ELi majanduse juhtimist tervikuna.

ELi liikmesriigid esitavad igal aastal Euroopa Komisjonile üksikasjaliku teabe oma majanduspoliitika ja riigi rahanduse seisukorra kohta. Euroala riigid esitavad sellise teabe stabiilsusprogrammide raames, samas kui teised liikmesriigid teevad seda lähenemisprogrammide kaudu. Euroopa Komisjon hindab, kas sellised tegevussuunad on kooskõlas kokkulepitud majanduslike, sotsiaalsete ja keskkonnaalaste eesmärkidega, ning kui komisjoni arvates on eelarvepuudujääk muutumas liiga suureks, võib ta esitada riigile sellekohase hoiatuse. Selle meetme põhjal võib nõukogu teha järelduse, et riigis eksisteerib ülemäärane eelarvepuudujääk, mille korrigeerimiseks tuleb ette näha asjakohane tähtaeg.