Archive:Rahvastikustatistika piirkondlikul tasandil

Andmed seisuga märts 2016. Viimased andmed: Täiendav Eurostati teave, põhitabelid ja andmebaas.

This Statistics Explained article has been archived - for recent articles on Population statistics at regional level see Here.

Interaktiivseid kaarte saab vaadata aadressil Eurostat’s Statistical Atlas (kasutusjuhend asub aadressil user manual (inglise keeles)).

Kaart 1. Keskmine eluiga NUTS 2. tasandi piirkondade lõikes, 2014 (¹)
(aastates)
Allikas: Eurostat (demo_r_mlifexp) ja (demo_mlexpec)

Joonis 1. Keskmise eluea sooline erinevus NUTS 2. tasandi piirkondade lõikes, 2014 (¹)
(meeste ja naiste keskmise eluea erinevus aastates)
Allikas: Eurostat (demo_r_mlifexp) ja (demo_mlexpec)

Joonis 2. Kogurahvastiku jaotus üldiste vanuserühmade lõikes, valitud NUTS 3. tasandi piirkonnad, 1. jaanuar 2015 (¹)
(%)
Allikas: Eurostat (demo_r_pjangrp3) ja (demo_pjangroup)

Kaart 2. Tööealise rahvastiku (20–64-aastased) osakaal kogurahvastikus NUTS 3. tasandi piirkondade lõikes, 1. jaanuar 2015 (¹)
(%)
Allikas: Eurostat (demo_r_pjangrp3) ja (demo_pjangroup)

Kaart 3. Rahvastiku kogumuutuse määr NUTS 3. tasandi piirkondade lõikes, 2014 (¹)
(1 000 elaniku kohta)
Allikas: Eurostat (demo_r_gind3) ja (demo_gind)

Kaart 4. Rändesaldo määr (koos statistilise kohandusega) NUTS 3. tasandi piirkondade lõikes, 2014 (¹)
(1 000 elaniku kohta)
Allikas: Eurostat (demo_r_gind3) ja (demo_gind)

Kaart 3. Sündimuse üldkordaja NUTS 2. tasandi piirkondade lõikes, 2014 (¹)
(elussündide arv 1 000 elaniku kohta)
Allikas: Eurostat (demo_r_gind3) ja (demo_gind)

Kaart 4. Summaarne sündimuskordaja NUTS 2. tasandi piirkondade lõikes, 2014 (¹)
(keskmine elussündide arv naise kohta)
Allikas: Eurostat (demo_r_frate2)

Kaart 5. Summaarne sündimuskordaja NUTS 3. tasandi piirkondade lõikes, 2014 (¹)
(keskmine elussündide arv naise kohta)
Allikas: Eurostat (demo_r_frate3) ja (demo_find)

Kaart 5. Suremuse üldkordaja NUTS 2. tasandi piirkondade lõikes, 2014 (¹)
(surmade arv 1 000 elaniku kohta)
Allikas: Eurostat (demo_r_gind3) ja (demo_gind)

Käesolev artikkel on osa statistiliste artiklite kogumikust, mille aluseks on Eurostati piirkondlik aastaraamat. Selles kirjeldatakse kogu Euroopa Liidu (EL) rahvastikumustreid.

Piirkondlik rahvastikustatistika on üks neist vähestest valdkondadest, kus kõikide ELi liikmesriikide kohta kogutakse ja avaldatakse üksikasjalikku teavet NUTS 3. tasandi piirkondade lõikes. Käesoleva artikli koostamise ajal olid uusimad andmed rahvastikusündmuste (elussünnid ja surmad) ja eri rahvastikunäitajate kohta kättesaadavad peamiselt 2014. aasta lõpu seisuga ning rahvaarvu ja rahvastiku koosseisu käsitlevad andmed 1. jaanuari 2015. aasta seisuga.

Kogurahvastiku analüüs linnastumise määra järgi on esitatud Eurostati piirkondliku aastaraamatu sissejuhatuses. Rahvastikuprognooside (aastani 2050) piirkondlik analüüs esitatakse eraldi artiklis.

Peamised statistilised näitajad

Keskmine eluiga

Viimase 50 aasta jooksul on keskmine eluiga kogu ELis tõusnud keskmiselt umbes kümne aasta võrra ja seda suuresti tänu sotsiaalmajanduslike tingimuste, keskkonnaseisundi ning ravi- ja hooldusteenuste paranemisele. Kaardil 1 on kujutatud keskmist eluiga NUTS 2. tasandi piirkondade lõikes 2014. aastal.

2014. aastal sündinud eurooplaste keskmine eeldatav eluiga on 80,9 aastat

Kaardilt 1 selgub, et 2014. aastal oli keskmine eeldatav eluiga sünnimomendil EL 28s 80,9 aastat. 2. tasandi piirkondadest oli 45 piirkonnas keskmine eeldatav eluiga sünnimomendil 83,0 aastat või rohkem; nende puhul oli tegemist 7s ELi liikmesriigis ja Šveitsis asuvate piirkondadega: Itaalias 16, Hispaanias 11, Prantsusmaal 8, Ühendkuningriigis 2, Austrias, Kreekas ja Soomes igaühes 1 ning Šveitsis 5. 2014. aastal oli 2. tasandi piirkondade lõikes kõige kõrgem keskmine eluiga Hispaanias Comunidad de Madridis, kus see näitaja oli 84,9 aastat.

Skaala alumises otsas oli 58 NUTS 2. tasandi piirkonda, kus keskmine eluiga jäi alla 78,0 aasta (need on kaardil 1 tähistatud kõige heledamat tooni oranžiga), ning nende puhul oli enamasti tegemist idapoolsetes ELi liikmesriikides (Bulgaaria, Tšehhi Vabariik, Horvaatia, Ungari, Poola, Rumeenia ja Slovakkia) ja Türgis paiknevate piirkondadega. Ainsad teised piirkonnad EL 28s, kus keskmine eluiga jäi alla 78,0 aasta, olid kolm Balti liikmesriiki (käesoleval analüüsitasemel käsitatakse igaüht neist ühe piirkonnana) ja Portugali kaks autonoomset piirkonda (Região Autónoma da Madeira ja Região Autónoma dos Açores), samuti teatasid sellisest näitajast Montenegro, endine Jugoslaavia Makedoonia vabariik (käesoleval analüüsitasemel käsitatakse kumbagi neist ühe piirkonnana) ja Serbia (riigi tasandi andmed). 2014. aastal oli kõige madalam keskmine eeldatav eluiga sünnimomendil (2. tasandi piirkondade lõikes) 73,0 aastat Bulgaarias Severozapadenis, mis oli ühtlasi vaeseim piirkond EL 28s (võttes arvesse sisemajanduse koguprodukti (SKP) elaniku kohta väljendatuna ostujõu standardites). Severozapadeni ja Comunidad de Madridi keskmise eluea erinevus oli seega 11,9 aastat.

Tuleb märkida, et ehkki kaardil 1 kajastatakse andmeid kogurahvastiku lõikes, valitseb keskmise eluea puhul endiselt märkimisväärne sooline erinevus, olenemata sellest, et tõendite kohaselt on see erinevus enamikus ELi liikmesriikides aegamööda vähenenud. EL 28 keskmise eluea sooline erinevus oli 5,5 aastat – 2014. aastal sündinud tüdrukute keskmine oodatav eluiga oli 83,6 aastat ja poistel 78,1 aastat. Joonisel 1 kujutatakse soolist erinevust 2. tasandi piirkondade lõikes. Suurima ja väikseima soolise erinevuse vahe oli kõikides riikides võrdlemisi väike, kusjuures erandid olid sageli tingitud ühest konkreetsest erindist, näiteks suhteliselt väikesed erinevused Ålandis Soomes, Bratislavský krajs Slovakkias ja Prahas Tšehhi Vabariigis.

Rahvastiku koosseis ja elanikkonna vananemine

2015. aasta alguses elas EL 28s alaliselt 508,5 miljonit inimest. Kogu EL 28 lõikes moodustasid noored (vanuses 0–19 aastat) 20,9 % kogurahvastikust 1. jaanuari 2015. aasta seisuga, samas kui tööealine elanikkond (20–64-aastased) moodustas kolm viiendikku (60,2 %) kogurahvastikust (selle alarühma kohta leiab rohkem teavet tööturgu käsitlevast artiklist) ning eakad (65-aastased ja vanemad) umbes 18,9 % kogurahvastikust. Tuleb märkida, et EL 28 rahvastiku koosseisu analüüsimisel kasutatud vanuserühmi kohandati (võrreldes Eurostati piirkondliku aastaraamatu varasemate väljaannetega), et võtta arvesse strateegias „Euroopa 2020“ tööhõive määraga seotud eesmärgi puhul kasutatud vanuserühma (20–64-aastased).

Kui vaadelda tööealise elanikkonna üldist vanuserühma lähemalt, selgub, et 12,2 % sellest rühmast moodustasid 20–34-aastased (seda vanuserühma kasutatakse haridust ja koolitust käsitlevas artiklis teatavate näitajate kajastamisel), 28,6 % 35–54-aastased ja 12,8 % 55–64-aastased.

Demograafilisi struktuure teatavates ELi liikmesriikides iseloomustavad sageli ebakorrapärased arengumustrid, mis võivad mõjutada piirkondlikku konkurentsivõimet ja territoriaalset ühtekuuluvust. Mõnel juhul on erinevused üpris ilmsed, näiteks Saksamaal (kus tihtipeale esineb erinevusi ida- ja läänepoolsete piirkondade vahel), Prantsusmaal (kirde- ja edelapoolsed piirkonnad), Itaalias (põhja- ja lõunapoolsed piirkonnad) ning Türgis (ida- ja läänepoolsed piirkonnad). Need erinevused võivad olla tingitud paljudest eri teguritest, näiteks kliima, maastik, ajalooline taust ning poliitilised, sotsiaalsed ja majanduslikud suundumused.

Ülemere- ja linnapiirkondades oli rahvastik noorem …

Joonisel 2 kajastatakse andmeid kümne ELi NUTS 3. tasandi piirkonna kohta, kus oli kõige suurem noorte (alla 20-aastased) osakaal, kümne ELi NUTS 3. tasandi piirkonna kohta, kus oli kõige suurem tööealise elanikkonna (20–64-aastased) osakaal (andmed on eristatud vanuserühmade alusel: 20–34-aastased (sh isikud, kes võivad veel haridust omandada), 35–54-aastased (sh lapsi kasvatavad inimesed) ja 55–64-aastased (sh isikud, kes võivad olla jäänud pensionile)), ning kümne ELi NUTS 3. tasandi piirkonna kohta, kus oli kõige suurem eakate (65-aastased ja vanemad) osakaal; andmed on esitatud 1. jaanuari 2015. aasta seisuga.

Kõige suurema noorte osakaaluga NUTS 3. tasandi piirkonnad ELis paiknesid peamiselt kõige kõrgemate sündimuse üldkordajate ja summaarsete sündimuskordajatega (vt kaart 5, summaarne sündimuskordaja) liikmesriikides, tänu millele oli ka noorte suhteline tähtsus sealses kogurahvastikus suurem. See kehtis eelkõige mitme Iirimaa ja Prantsusmaa piirkonna kohta, näiteks Prantsusmaa ülemerepiirkonnad Guyane ja La Réunion või Pariisi äärelinnapiirkonnad. Noorte ja tööealise elanikkonna suuremat osakaalu valdavalt linnastunud piirkondades võib selgitada nn tõmbeefektiga – paremad töövõimalused meelitavad ligi nii siserändajaid sama riigi teistest piirkondadest kui ka rahvusvahelisi rändajaid (teistest liikmesriikidest ja mitteliikmesriikidest).

... samas kui tööealise elanikkonna suhteline tähtsus oli iseäranis suur teatavates pealinnapiirkondades …

Enamik suurima tööealiste osakaaluga ELi NUTS 3. tasandi piirkondade esikümnesse kuulunud piirkondi olid pealinnapiirkonnad – kuus Sise-Londonis (Ühendkuningriik) ning Taanis ja Rumeenias kummaski üks (vastavalt Byen København ja Bucureşti). Kaks ülejäänud esikümnepiirkonda olid Hispaania saarepiirkonnad Eivissa, Formentera (Baleaaridel) ja Fuerteventura (Kanaari saartel), kus 20–34-aastasi oli (võrreldes selles edetabelis figureerinud pealinnapiirkondadega) võrdlemisi vähe – see võis olla tingitud asjaolust, et noored lõpetavad oma haridustee Hispaania mandril –, kuid 35–54-aastaste ja 55–64-aastaste osakaal oli suurem.

Terviklik analüüs tööealise elanikkonna osakaalu kohta 3. tasandi piirkondade lõikes on esitatud kaardil 2. Kaardil kujutatud 1 482 piirkonnast (Albaania ja Serbia puhul kasutati riigi tasandi andmeid) oli 306 piirkonnas tööealise elanikkonna osakaal 62 % või rohkem ning nendest omakorda 61 piirkonnas 65 % või rohkem. Paljud nendest piirkondadest asuvad pea- või suurlinnades, valdavalt Saksamaal, Poolas, Rumeenias, Slovakkias ja Ühendkuningriigis, kuid ka Sofias (stolitsa) Bulgaarias ja Oslos Norras. Muude võrdlemisi suure tööealiste osakaaluga piirkondade hulgas olid kolm kaheksast endises Jugoslaavia Makedoonia vabariigis asuvast statistilisest piirkonnast.

... ja eakate suhteline osatähtsus on enamikus ELi piirkondades kasvanud

Enamikus ELi piirkondades on eakate inimeste suhteline osa järk-järgult suurenenud, kuna keskmine eluiga on järjepidevalt ja märkimisväärselt pikenenud ja II maailmasõja järgse beebibuumi põlvkonna esindajad jäävad järgemööda pensionile. Suurima eakate osakaaluga piirkonnad on tavaliselt võrdlemisi kõrvalised ja hõredalt asustatud maapiirkonnad, kus väike tööealiste osakaal võib vähemalt osaliselt olla seotud töö- ja haridusvõimaluste puudumisega, mis ajendab nooremaid põlvkondi uute võimaluste otsinguil lahkuma.

Eakate osakaal kogurahvastikus oli iseäranis suur mitmes Kreeka, Hispaania, Prantsusmaa ning Portugali maa- ja kõrvalises piirkonnas, ent ka mitmetes Saksamaa idapoolsetes piirkondades. Kõige suurem eakate osakaal ELis oli 1. jaanuari 2015. aasta seisuga Kreeka mandriosa keskpaigas asuvas Evrytania piirkonnas, kus eakad moodustasid 33,7 % ehk üle ühe kolmandiku kogurahvastikust. Hispaania loodeosas paiknev Ourense piirkond oli ainus teine NUTS 3. tasandi piirkond ELis, kus eakad moodustasid enam kui 30 % kogurahvastikust, ning see oli ka üks kolmest Hispaania piirkonnast kõige suurema eakate osakaaluga (28,5 % kogurahvastikust või rohkem) ELi piirkondade esikümnes.

Rahvastikumuutus

Ajavahemikul alates 1. jaanuarist 1960 kuni 1. jaanuarini 2015 suurenes EL 28 rahvastik igal aastal, kasvades 101,7 miljoni elaniku võrra (aastane kasv 0,4 %). Ajalooliselt on ELi rahvastiku juurdekasv suuresti järginud loomuliku iibe (sündide koguarvust lahutatakse surmade koguarv) suundumusi ja mitte niivõrd rändemustreid. Lähemal analüüsimisel selgub, et EL 28 liikmesriikide koondnäitajana väljendatud loomulik iive oli kõige suurem 1964. aastal, mil sündide arv ületas surmade arvu 3,6 miljoniga. Sestpeale hakkas sündimus järk-järgult kahanema ja keskmine eluiga aegamööda tõusma, mistõttu loomulik iive aeglustus. 2003. aastaks oli loomulik iive EL 28 liikmesriikides peaaegu tasakaalus, kuna sündide arv ületas surmade arvu vähem kui 100 000 võrra. Seejärel hakkasid sündimus ja loomulik iive mitmes ELi liikmesriigis taas mõnevõrra suurenema, kuid finants- ja majanduskriisi puhkedes üldiselt jälle vähenema – ajavahemikul 2008–2013 vähenes loomulik iive juurdekasvu tasemelt 578 000 tasemele 82 000; 2014. aastal oli see aga juba 191 000.

2014. aastal kasvas rahvaarv enim Londoni idapoolses osas paiknevas Tower Hamletsis ja Rumeenia pealinna ümbritsevas Ilfovi piirkonnas

Kaardil 3 on kujutatud kogurahvastiku muutuse määra 2014. aastal – muutused on ajendatud loomuliku iibe ja rändesaldo kogumõjust ajavahemikul 1. jaanuarist 2014 kuni 1. jaanuarini 2015. Sellel ajavahemikul suurenes EL 28 rahvaarv 1,3 miljoni võrra, st 2,5 inimese võrra 1 000 elaniku kohta. 1 341 NUTS 3. tasandi piirkonna seas, mille andmeid kaardil 3 kajastatakse (andmed ei olnud kättesaadavad Prantsusmaa Mayotte’i piirkonna kohta), teatas rohkem ELi piirkondi elanikkonna suurenemisest (806 piirkonda) kui vähenemisest (530 piirkonda); viies piirkonnas rahvaarv ei muutunud.

Kõige tumedamat tooni sinisega on kaardil tähistatud need 238 NUTS 3. tasandi piirkonda, kus rahvaarv kasvas 2014. aastal keskmiselt vähemalt 8,0 inimese võrra 1 000 elaniku kohta; nende hulgas oli 32 piirkonda, kus rahvaarv kasvas vähemalt 15,0 inimese võrra 1 000 elaniku kohta. Kõige suurem rahvastiku kasv oli Londonis Tower Hamletsis (33,0 inimest 1 000 elaniku kohta), millele järgnes Rumeenia pealinna Bukaresti ümbritsev Ilfovi piirkond (30,6 inimest 1 000 elaniku kohta). Nendest 32 piirkonnast, kus rahvastiku kasvu määr oli kõrgeim, asub kokku 13 Ühendkuningriigis (Londoni äärelinnapiirkondades 4; Sise-Londonis 6) ja 9 Saksamaal, kusjuures ükski ei ole pealinnas Berliinis (nende hulgas oli aga naaberpiirkonnas Brandenburgis asuv Kreisfreie Stadt Potsdam). Viis piirkonda asuvad Taani, Iirimaa, Luksemburgi, Austria ja Rootsi pealinnapiirkondades. Ülejäänud piirkondade hulgas olid veel üks piirkond Austrias (Innsbruck), Prantsusmaa Guyane’i ülemerepiirkond, kaks Hispaania saarepiirkonda (Fuerteventura ja Eivissa, Formentera), samuti Ilfov.

Paljud väheneva rahvaarvuga piirkonnad asuvad ida- ja lõunapoolsetes liikmesriikides

17 NUTS 3. tasandi piirkonnas vähenes rahvaarv 2014. aastal enam kui 15,0 inimese võrra 1 000 elaniku kohta. Nende puhul oli peamiselt tegu piirkondadega Bulgaarias (7), Horvaatias (3), Portugalis (2), Saksamaal, Kreekas, Lätis, Leedus ja Rumeenias (igaühes 1). NUTS 3. tasandi piirkondade seas vähenes rahvaarv kõige rohkem (24,9 inimese võrra 1 000 elaniku kohta) Kreeka Kentrikos Tomeas Athinoni piirkonnas, samal ajal kui Vidin Bulgaarias oli ainus teine piirkond, kus teatati rahvastiku kahanemisest vähemalt 20,0 inimese võrra 1 000 elaniku kohta.

Üldises plaanis olid need 268 ELi NUTS 3. tasandi piirkonda, kus rahvastik kahanes 2014. aastal enam kui 4,0 inimese võrra 1 000 elaniku kohta (kaardil 3 tähistatud kõige tumedamat tooni oranžiga), koondunud peamiselt kindlatele aladele – Eesti, Läti ja Leedu, Kagu-Euroopas Horvaatia, Ungari, Rumeenia, Bulgaaria ja Kreeka, mitmed piirkonnad Ibeeria poolsaarel ja Saksamaa idaosas. Ka mitmes teises riigis oli piirkondi, kus rahvaarv vähenes enam kui 4,0 inimese võrra 1 000 elaniku kohta, sealhulgas 22 piirkonda üle Itaalia.

EFTA ja kandidaatriikide piirkondade lõikes teatati suurimast rahvastiku kasvu määrade erinevusest Türgi piirkondades

2014. aastal võis EFTA ja kandidaatriikides (Albaania ja Serbia puhul kasutati riigi tasandi andmeid) asuvate 3. tasandi piirkondade hulgas täheldada üldiselt pigem rahvastiku kasvu, nagu on näidatud kaardil 3 – rahvaarvu suurenemisest teatati 115 piirkonnas, samal ajal kui elanike arv vähenes vaid 25 piirkonnas. EFTA riikide lõikes kasvas rahvastik kõikides piirkondades. Suhtelistes näitajates täheldati kõige kiiremat rahvastiku kasvu Oslos (Norra pealinnas) ja Freiburgis (Šveitsi lääneosas).

Kandidaatriikide seas ei olnud näitajad nii ühetaolised – rahvaarv vähenes Albaanias ja Serbias (riigi tasandi andmed), endises Jugoslaavia Makedoonia vabariigis asuvast kaheksast piirkonnast pooltes ja 19 Türgi piirkonnas, millest enamik asus Türgi kesk- ja kirdeosas. Rahvaarvu kahanemisele asjaomastes Türgi piirkondades pakuvad kontrasti kõrged rahvastiku kasvu määrad riigi teistes osades. Tõepoolest oli Türgis 3. tasandi piirkondade rahvastikumuutuse määrade erinevus kõige suurem, kusjuures madalaim määr oli –39,3 inimest 1 000 elaniku kohta Çankiris (mis asub pealinna Ankara lähedal) ja kõrgeim 63,8 inimest 1 000 elaniku kohta Bayburtis (Türgi kirdeosas). Rahvastikumuutuse märkimisväärseid erinevusi Türgi piirkondade vahel võib suuresti selgitada siserände mustritega – üldiselt kulgeb rändetee idapoolsetest piirkondadest läänepoolsetesse.

EL 28 riikidesse on alates 1985. aastast saabunud pidev rändajate sissevool

Rahvastiku kogumuutus on tingitud kahe teguri koosmõjust: loomulik iive ja rändesaldo koos statistilise kohandusega (edaspidi nimetatakse seda lühidalt rändesaldoks). Nende tegurite koosmõjul võib rahvastiku kasv kas kiireneda või rahvaarv väheneda, ühtlasi võib üks tegur teist mingil määral pidurdada, kui näitajad liiguvad vastassuundades.

Tagasi vaadates olid rändemustrid 1960. aastatel suhteliselt tasakaalus ja 1970. aastate alguseks moodustas EL 28 liikmesriikidest teistesse maailma paikadesse väljarännanute arv 707 028; see oli ka suurim väljarändajate arv ajavahemikul 1961–2014. Järgmine EL 28 liikmesriikidest mujale suunduva väljarändega ajaperiood oli 1982–1984 (majanduslangus); sestpeale on sisserändajaid järjepidevalt olnud rohkem kui väljarändajaid. Alates 1988. aastast on positiivne rändesaldo igal aastal ületanud pool miljonit inimest, välja arvatud 1991. ja 1997. aastal, kusjuures ajavahemikul 1988–2014 (st 27 aasta jooksul) oli rändesaldo kümnel aastal suurem kui miljon inimest. 2003. aastal saavutas EL 28 liikmesriikide rändesaldo taseme 1,8 miljonit inimest, misjärel hakkas rändesaldost ajendatud rahvastiku juurdekasv aeglustuma, moodustades 2011. aastal 712 000 inimest. 2013. aastal tõusis rändesaldo tasemele 1,7 miljonit inimest ja 2014. aastal oli see suurem kui miljon inimest aastas.

Sisseränne oli iseäranis märkimisväärne paljudes Saksamaa piirkondades

Kaardil 4 on kujutatud rändesaldo määra 2014. aastal, mis oli EL 28s keskmiselt 2,2 inimest 1 000 elaniku kohta. Kaartidel 3 ja 4 võib täheldada teatavat sarnasust – see näitab rändemustrite ja üldise rahvastikumuutuse tihedat seost, mida omakorda soodustas see, et paljudes ELi piirkondades oli loomulik iive peaaegu tasakaalus.

2014. aastal oli rändajate sissevool (teistest sama liikmesriigi piirkondadest, teistest ELi piirkondadest või mitteliikmesriikidest) koondunud eeskätt paljudesse Saksamaa piirkondadesse. Nendest 19 piirkonnast, kus rändesaldo oli 15,0 inimest 1 000 elaniku kohta või rohkem, on 12 Saksamaal. Nende 217 piirkonna lõikes, kus rändesaldo oli vähemalt 8,0 inimest 1 000 elaniku kohta (kaardil 4 tähistatud kõige tumedamat tooni sinisega), oli Saksamaa piirkondi aga 147; rändajate peamised sihtkohad olid veel Ühendkuningriik (26 piirkonda), Prantsusmaa (11 piirkonda), Austria (10 piirkonda) ja Rootsi (9 piirkonda).

Kõige suurem rändajate sissevool oli Rumeenias Ilfovis, kus rändesaldo määr oli 29,8 inimest 1 000 elaniku kohta. Järgmised neli kõrgeima rändesaldo määraga piirkonda asuvad Saksamaal – Landshut, Kreisfreie Stadt; Suhl, Kreisfreie Stadt; Leipzig, Kreisfreie Stadt; Gießen, Landkreis –, ning sealsed määrad jäid vahemikku 21,8 ja 23,9 inimest 1 000 elaniku kohta. Tower Hamlets Londonis oli ainus teine NUTS 3. tasandi piirkond, kus rändesaldo määr ületas taset 20,0 inimest 1 000 elaniku kohta ning sellele järgnesid Luxembourg (19,9) ja Frankfurt am Main, Kreisfreie Stadt (19,2).

Kõigis neljas Kreeka pealinnapiirkonnas oli rändesaldo 2014. aastal negatiivne

EL 28s oli 430 NUTS 3. tasandi piirkonda, kus rändesaldo oli 2014. aastal negatiivne (teisisõnu väljarännanuid oli rohkem kui sisserännanuid) ning nendest 117 piirkonnas oli rändesaldo määr alla –4,0 inimese 1 000 elaniku kohta. Need piirkonnad asuvad Sloveenias, Horvaatias, Ungaris, Rumeenias, Bulgaarias, Kreekas ja Küprosel (käesoleval analüüsitasemel käsitatakse seda ühe piirkonnana) Ida- ja Lõuna-Euroopas, samuti Eestis, Lätis ja Leedus Põhja-Euroopas ning nende hulgas oli ka mitu Ibeeria poolsaare piirkonda, Île-de-France ja selle naaberpiirkond Champagne-Ardenne Prantsusmaal, suurem osa Iirimaast ja veel mitu piirkonda mujaltki. Nende piirkondade seas oli kaheksa pealinnapiirkonda, sealhulgas Kreeka pealinna Ateena kõik neli piirkonda, üks Sise-Londoni piirkondadest, Pariis, Bucureşti ja Küpros. Kõige kõrgem negatiivne rändesaldo määr oli Iirimaa Borderi piirkonnas ja ühes Kreeka pealinnapiirkondadest, nimelt Kentrikos Tomeas Athinonis, kus rändesaldo määr langes tasemele –21,1 inimest 1 000 elaniku kohta.

TÄHELEPANU PIIRKONDADELE

Border, Iirimaa

ELi NUTS 3. tasandi piirkondadest oli kõige madalam rändesaldo määr (sisserände ja väljarände vahe) Borderis Iirimaal, kus see moodustas 2014. aastal –21,1 inimest 1 000 elaniku kohta.

©: Scollonp

EFTA ja kandidaatriikide lõikes olid rändesaldo suundumused 2014. aastal erinevad (Albaania ja Serbia puhul olid kättesaadavad vaid riigi tasandi andmed). See kehtis eelkõige Türgi kohta, kus NUTS 3. tasandi piirkondade seas oli 22 piirkonnas negatiivne rändesaldo määr kahekohaline, kusjuures madalaim oli see Ankarast kirde pool asuvas Çankiris – 43,3 inimest 1 000 elaniku kohta. Teisalt oli Türgis 11 NUTS 3. tasandi piirkonda, kus teatati kahekohalisest positiivsest rändesaldost, neist esikohal Türgi kirdeosas paiknev Bayburt 54,1 inimesega 1 000 elaniku kohta. Ühtlasi oli rändesaldo positiivne kõikides EFTA riikide 3. tasandi piirkondades ning kõige kõrgem rändesaldo määr oli 14,6 inimest 1 000 elaniku kohta Freiburgis Šveitsi lääneosas.

Sündimuse üldkordaja ja summaarne sündimuskordaja

ELi naised saavad lapsi järjest vähem, mis omakorda aeglustab loomulikku iivet ja põhjustab isegi negatiivset loomulikku iivet (st inimesi sureb rohkem kui sünnib) – ülevaade sellest, kuidas demograafilised suundumused mõjutavad tõenäoliselt ELi piirkondade rahvastikku, esitatakse rahvastikuprognoose käsitlevas artiklis.

Käesolevas jaotises käsitletakse sündimuse üldkordajaid (sündide osakaal kogurahvastikus väljendatuna 1 000 elaniku kohta) ja summaarseid sündimuskordajaid (keskmine laste arv naise kohta) piirkondlikul tasandil. 2014. aastal oli EL 28 riikide sündimuse üldkordaja 10,1 sündi 1 000 elaniku kohta. ELi liikmesriikide lõikes oli kõrgeim sündimuse üldkordaja 14,6 sündi 1 000 elaniku kohta Iirimaal ning see oli võrdlemisi suur ka Prantsusmaal (12,4 sündi), Ühendkuningriigis (12,0 sündi) ja Rootsis (11,9 sündi). Skaala teises otsas oli sündimuse üldkordaja 10,0 sündi 1 000 elaniku kohta või vähem paljudes Ida-Euroopa (Bulgaaria, Horvaatia, Ungari, Poola ja Rumeenia) ja Lõuna-Euroopa riikides (Kreeka, Hispaania, Itaalia, Malta ja Portugal), samuti Saksamaal ja Austrias.

ELi ühed kõige kõrgemad sündimuse üldkordajad olid Belgia, Iirimaa, Prantsusmaa ja Ühendkuningriigi pealinnapiirkondades

Joonisel 3 on kujutatud NUTS 2. tasandi piirkondade sündimuse üldkordajaid 2014. aastal. Kõikides sellel joonisel kujutatud eri piirkondadest koosnevates ELi liikmesriikides ja mitteliikmesriikides ületas sündimuse üldkordaja pealinnapiirkonnas (-piirkondades) riigi keskmist näitajat. Osa liikmesriike teatas väga ühetaolistest piirkondlikest sündimuse üldkordajatest, näiteks Tšehhi Vabariik, Poola ja Ungari. Teistes riikides olid sündimuse üldkordajate erinevused suuremad, sageli tänu ühe või mitme piirkonna eriti suurele näitajale: näiteks Belgias oli pealinnapiirkond Région de Bruxelles-Capitale / Brussels Hoofdstedelijk Gewest ainus piirkond, kus sündimuse üldkordaja ületas riigi keskmist, samas kui Hispaania kõrvalistes piirkondades Ciudad Autónoma de Melilla ja Ciudad Autónoma de Ceuta ning Prantsusmaal Guyane’is ja La Réunionis olid näitajad märksa suuremad kui nende liikmesriikide teistes piirkondades. Õigupoolest olidki kolm kõige kõrgema sündimuse üldkordajaga ELi piirkonda Guyane, Ciudad Autónoma de Melilla ja La Réunion, nende järel kolm pealinnapiirkonda Sise-Londoni idaosa, Brüsseli pealinnapiirkond ja Île de France, kus sündimuse üldkordaja oli 15,0 sündi 1 000 elaniku kohta või rohkem, nagu ka Londoni äärelinnapiirkonnad läänes ja kirdes.

Viis kõige madalamate sündimuse üldkordajatega (vähem kui 7,0 sündi 1 000 elaniku kohta 2014. aastal) piirkonda olid koondunud lõunapoolsetesse liikmesriikidesse – kaks piirkonda Itaalias ja Portugalis ning üks Hispaanias. Väikseim näitaja oli Hispaania loodeosas paiknevas Principado de Asturias (6,3 sündi 1 000 elaniku kohta).

EFTA riikide 2. tasandi piirkondade lõikes olid sündimuse üldkordajad 2014. aastal üldiselt vahemikus 10,0–15,0 sündi 1 000 elaniku kohta. Ainsad erandid olid Hedmark og Oppland (Norra kaguosas) ja kolm piirkonda Šveitsis – Espace Mittelland, Ostschweiz ja Ticino –, kus kõnealune näitaja jäi alla 10,0 sünni 1 000 elaniku kohta.

Kandidaatriikide lõikes (Albaania ja Serbia puhul kasutati riigi tasandi andmeid) jäid sündimuse üldkordajad vahemikku 10,0–15,0 sündi 1 000 elaniku kohta, välja arvatud 14s Türgi NUTS 2. tasandi piirkonnas, kus see näitaja oli suurem. Kõige kõrgema sündimuse üldkordajaga piirkond oli Türgi lõunaosas asuv Şanliurfa, Diyarbakir 30,8 sünniga 1 000 elaniku kohta.

21. sajandi esimesel kümnendil summaarne sündimuskordaja langes

Sajandi hakul võis EL 28s täheldada summaarse sündimuskordaja langemist. 2001. ja 2002. aastal oli see 1,46, 2010. aastal 1,62, 2013. aastal 1,54 ja 2014. aastal 1,58 elussündi naise kohta. Maailma arenenud paikades loetakse summaarset sündimuskordajat 2,10 elussündi naise kohta taastetasemeks, mille juures peaks rahvaarv püsima pikaajalises perspektiivis ilma sisse- ja väljarännet arvestamata stabiilne.

2014. aastal oli kõige kõrgem summaarne sündimuskordaja Prantsusmaal (2,01 elussündi naise kohta), millele järgnesid Iirimaa (1,94), Rootsi (1,88) ja Ühendkuningriik (1,81). Summaarsed sündimuskordajad kaldusid olema kõrgemad sellistes liikmesriikides, mida iseloomustasid perekonnaüksuste väike osakaal (väike abielus inimeste osakaal, suur väljaspool abielu sündinud laste osakaal), sagedane paarisuhete püsimatus (võrdlemisi suured lahutumuse üldkordajad) ja naiste ulatuslik osalus tööturul. 13 ELi liikmesriigis oli summaarne sündimuskordaja 1,50 elussündi naise kohta või vähem, kusjuures kõige madalam oli see Portugalis (1,23 elussündi naise kohta).

Summaarse sündimuskordaja piirkondlikud erinevused võivad olla tingitud paljudest eri teguritest, näiteks rahvastiku sotsiaalmajanduslik struktuur (näiteks haridustase, tööhõiveseisund, sissetulek või vanus), elukoht (näiteks taristu ja lapsehoiuvõimaluste olemasolu, eluasemeturg) või kultuurilised tegurid (näiteks usulised tõekspidamised ja kombed, suhtumine sünnitamisse väljaspool abielu või rasestumisvastaste vahendite kasutamisse). 2. tasandi piirkondade summaarsete sündimuskordajate jaotumist on kujutatud joonisel 4: nagu ka joonis 3, tundub see väga homogeenne, kuna enamikus samas ELi liikmesriigis asuvatest piirkondadest ei erinenud näitajad 2014. aastal kuigi palju riigi keskmisest. Erandit sellest reeglist kinnitavad Hispaania kõrvaline piirkond Ciudad Autónoma de Melilla ja Prantsusmaa ülemerepiirkonnad Guyane, La Réunion, Guadeloupe ja Martinique – need olid ainsad NUTS 2. tasandi piirkonnad, kus summaarsed sündimuskordajad ületasid 2014. aastal taastetaset (2,10).

EFTA riikide 2. tasandi piirkondade lõikes jäid summaarsed sündimuskordajad enamasti alla taastetaseme. Sama kehtis kandidaatriikide kohta (Albaania ja Serbia puhul kasutati riigi tasandi andmeid), välja arvatud Türgi. Türgis võis täheldada suurt erinevust läänepoolsete piirkondade (kus summaarsed sündimuskordajad olid suhteliselt madalad) ja idapoolsete piirkondade (märksa kõrgemad kordajad) vahel, näiteks kõige madalama summaarse sündimuskordajaga piirkond (1,59 elussündi naise kohta) oli Musta mere ranniku ääres asuv Zonguldak, Karabük, Bartin ning kõige kõrgema summaarse sündimuskordajaga piirkond Şanliurfa, Diyarbakir (3,91 elussündi naise kohta), kusjuures viimases oli ka Türgi kõige kõrgem sündimuse üldkordaja (vt eespool).

Kõige kõrgemad summaarsed sündimuskordajad on peamiselt Prantsusmaa ja Ühendkuningriigi piirkondades

Kaardil 5 on esitatud kõnealuse näitaja üksikasjalikum analüüs NUTS 3. tasandi piirkondade lõikes. 2014. aasta kõrgeimad summaarsed sündimuskordajad olid Prantsusmaa Guyane’i ülemerepiirkonnas ja Hispaania kõrvalises piirkonnas Ciudad Autónoma de Melilla – vastavalt 3,50 ja 2,70 elussündi naise kohta. Nendele järgnesid Seine-Saint-Denis (Prantsusmaa pealinna lähistel) ja La Réunion, mis on samuti Prantsusmaa ülemerepiirkond. Kokku 34s NUTS 3. tasandi piirkonnas oli summaarne sündimuskordaja üle 2,10, kusjuures enam kui pooled neist (20) asuvad Prantsusmaal ja enam kui veerand (9) Ühendkuningriigis. Sarnane pilt avanes nende 186 NUTS 3. tasandi piirkonna puhul, kus summaarne sündimuskordaja oli 1,90 või kõrgem (kaardil 5 tähistatud kõige tumedamat tooni oranžiga) – veidi üle 3/4 neist piirkondadest asuvad Prantsusmaal või Ühendkuningriigis, samuti olid nende hulgas kuus kaheksast Iirimaa piirkonnast ja 10 21st Rootsi piirkonnast.

TÄHELEPANU PIIRKONDADELE

Douro, Portugal

Arenenud riikides üle maailma loetakse summaarset sündimuskordajat 2,10 elussündi naise kohta taastetasemeks, mille juures peaks rahvaarv püsima pikaajalises perspektiivis ilma sisse- ja väljarännet arvestamata stabiilne. ELi piirkondade lõikes on summaarsed sündimuskordajad üldiselt märksa madalamad: näiteks Douro on üks Portugali neljast NUTS 3. tasandi piirkonnast, kus summaarne sündimuskordaja oli 2014. aastal alla 1,0 elussünni naise kohta.

©: Aires Almeida

Kõige madalamad summaarsed sündimuskordajad (alla 1,35) olid aga peamiselt Saksamaal ning teatavates ida- ja lõunapoolsetes liikmesriikides, eeskätt Küprosel (käesoleval analüüsitasemel käsitatakse seda ühe piirkonnana), Portugalis (25 piirkonnast 22), Hispaanias (59 piirkonnast 37), Slovakkias (8 piirkonnast 5) ja Poolas (72 piirkonnast 42), ning teataval määral ka Kreekas ja Itaalias.

2014. aastal ei olnud üheski EFTA riikide 3. tasandi piirkonnas summaarne sündimuskordaja üle 2,10, kuid neljas Norra piirkonnas, ühes Šveitsi piirkonnas ja ühes Islandi piirkonnas oli see üle 1,90, nende seast kõige suurema näitajaga Landsbyggð Islandil (2,03).

Kandidaatriikide lõikes (Albaania ja Serbia puhul kasutati riigi tasandi andmeid) oli endise Jugoslaavia Makedoonia vabariigi kaheksast piirkonnast kolmes summaarne sündimuskordaja 2014. aastal alla 1,35. Türgis seevastu oli summaarne sündimuskordaja 29 piirkonnas enam kui 2,10 ja 13 piirkonnas 1,90 või üle selle. Kaks kõige kõrgema summaarse sündimuskordajaga piirkonda olid 2014. aastal Türgi lääneosas asuvad Şanliurfa (4,52) ja Sirnak (4,22). Vaatamata nendele suhteliselt kõrgetele kordajatele jäid näitajad enamikus Türgi läänepoolsetes piirkondades üldiselt vahemikku 1,5–1,9 elussündi naise kohta (sarnanedes rohkem ELis teatatud näitajatele).

Suremuskordajad

Kogu EL 28s suri 2014. aastal 4,94 miljonit inimest, st 1,1 % vähem kui 2013. aastal. EL 28 suremuse üldkordaja oli 2014. aastal 9,7 surma 1 000 elaniku kohta, ulatudes 15,1 surmast Bulgaarias, 14,3 surmast Lätis ja 13,7 surmast Leedus vähem kui 8,0 surmani 1 000 elaniku kohta Maltal, Luksemburgis, Iirimaal ja Küprosel.

Suremuse üldkordaja kajastab üldiselt rahvastiku koosseisu (suurema tõenäosusega surevad eakad) ja ühtlasi konkreetsete haiguste tekke või välispõhjustel suremise tõenäosust; piirkondlik statistika teatavate surmapõhjuste kohta (nt vereringesüsteemi haigused ja vähk) esitatakse tervist käsitlevas artiklis.

Joonisel 5 on kujutatud suremuskordajate varieerumist 2. tasandi piirkondade lõikes. Seda saab võrrelda joonisega 3, kus on esitatud sarnane analüüs sündimuse üldkordaja kohta, ning üldiselt tundub suremuse üldkordajates olevat piirkondade lõikes rohkem erinevusi kui sündimuse üldkordajate korral. Piirkondade lõikes olid kõige ühetaolisemad suremuskordajad Tšehhi Vabariigis; seevastu Hispaanias, Prantsusmaal ja Ühendkuningriigis olid erinevused märksa suuremad ning ka Türgi piirkondade suremuskordajad olid suhteliselt heterogeensed. Peaaegu kõikides mitmest piirkonnast koosnevates liikmesriikides oli pealinnapiirkonna suremuse üldkordaja alla riigi keskmise, välja arvatud Horvaatias, Poolas ja Sloveenias, kusjuures erand sellest reeglist oli ka Šveits.

2014. aastal olid kõige kõrgemad suremuse üldkordajad ELis neljas Bulgaaria piirkonnas, kus need jäid vahemikku 14,5–19,8 surma 1 000 elaniku kohta. Kõige kõrgem suremuse üldkordaja oli Bulgaaria põhjaosas asuvas Severozapadenis, kus oli ühtlasi kõige madalam keskmine eluiga. Kõige madalam suremuse üldkordaja oli Prantsusmaa Guyana ülemerepiirkonnas – 3,1 surma 1 000 elaniku kohta – ning sama madala suremuskordajaga oli Mardin, Batman, Sirnak, Siirt Türgis. Muude madala suremuskordajaga ELi piirkondade hulgas olid Sise-London – East (4,3) ja Sise-London – West (4,7). Madalad suremuse üldkordajad olid ka mitmes muus pealinnapiirkonnas, näiteks Prantsusmaal, Iirimaal, Hispaanias, Luksemburgis (käesoleval analüüsitasemel käsitatakse seda ühe piirkonnana), Rootsis ja Soomes.

Imikusuremus

ELi keskmine eluiga on viimastel aastatel oluliselt pikenenud tänu sellele, et inimesed elavad järjest kauem, ent selles on oma osa ka imikusuremuskordajate langemisel. 2014. aastal suri EL 28 riikides enne esimest eluaastat umbes 19 100 last. See vastab imikusuremuskordajale 3,7 surma 1 000 elussünni kohta, kusjuures kümme aastat tagasi oli see näitaja 5,3 ja pool sajandit tagasi 32,8.

Joonisel 6 on kujutatud imikusuremuskordajate jaotumist NUTS 2. tasandi piirkondade lõikes 2014. aastal. Piirkondade lõikes iseäranis heterogeensete imikusuremuskordajatega ELi liikmesriigid olid Slovakkia, Soome, Prantsusmaa ja Austria; suhteliselt suuri erinevusi Soomes võib selgitada sellega, et Ålandi saarepiirkonnas ei esinenud 2014. aastal ühtki alla üheaastase lapse surmajuhtumit (st et imikusuremuskordaja oli 0,0). ELi piirkondade lõikes oli kõige madalam imikusuremuskordaja (kui mitte arvestada Ålandi) 0,7 Austria lääneosas asuvas Vorarlbergis. Seevastu kolmes idapoolses Euroopa piirkonnas oli see näitaja 10,0 surma 1 000 elussünni kohta: Sud-Est (Rumeenia), Yugoiztochen (Bulgaaria) ja Východné Slovensko (Slovakkia). Viies enam kui ühest piirkonnast koosnevas liikmesriigis oli imikusuremuskordaja pealinnapiirkonnas üle riigi keskmise: Horvaatia, Portugal, Hispaania, Madalmaad ja Austria; sama olukord oli ka Norras.

EFTA riikide lõikes olid imikusuremuskordajad Islandil, Liechtensteinis ja kõigis seitsmes Norra 2. tasandi piirkonnas alla EL 28 keskmise. Šveitsis olid imikusuremuskordajad keskmiselt veidi kõrgemad, kuigi Région lémanique, Espace Mittelland ja Ticino imikusuremuskordajad olid samuti alla EL 28 keskmise.

Imikusuremuskordajad olid kõrgemad kandidaatriikides (Albaania ja Serbia puhul kasutati riigi tasandi andmeid), ulatudes 4,9 surmast 1 000 elussünni kohta Montenegros (käesoleval analüüsitasemel käsitatakse seda ühe piirkonnana) 11,1 surmani 1 000 elussünni kohta Türgis. Türgis olid kordajad piirkondade lõikes erinevad – kõige madalam (7,0 surma 1 000 elussünni kohta) pealinnapiirkonnas Ankaras ja kõige kõrgem (16,9 surma 1 000 elussünni kohta) Türgi lõunaosas paiknevas piirkonnas Gaziantep, Adiyaman, Kilis.

Andmete allikad ja kättesaadavus

Eurostat kogub väga erinevat piirkondlikku rahvastikustatistikat, sealhulgas andmeid rahvaarvu ja mitmesuguste rahvastikusündmuste kohta, mis mõjutavad rahvaarvu, rahvastiku koosseisu ja eritunnuseid. Neid andmeid võidakse kasutada paljudes olulistes sotsiaal- ja majanduspoliitika valdkondades väga erinevate planeerimis-, seire- ja hindamistoimingute jaoks, näiteks eesmärgiga

analüüsida elanikkonna vananemist ja selle mõju kestlikkusele ja heaolule;
hinnata demograafiliste muutuste majanduslikku mõju;
arvutada suhtarve ja näitajaid elaniku kohta, näiteks sisemajanduse koguprodukt elaniku kohta, mille põhjal võidakse eraldada struktuurifondide vahendeid majanduslikult halvemal järjel olevatele piirkondadele;
arendada sisserände- ja varjupaigasüsteeme ning jälgida nende toimimist.

Rahvastikustatistika kogumise õiguslik alus on esitatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) nr 1260/2013 Euroopa rahvastikustatistika kohta ja rakendusmääruses (EL) nr 205/2014. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EÜ) nr 862/2007 ja rakendusmääruses (EL) nr 351/2010 sätestatakse ühenduse rände- ja rahvusvahelise kaitse statistika kogumise nõuded.

Lisateavet leiate Eurostati veebisaidil rahvastikuprognoose käsitlevast jaotisest.

Rahvastikumuutust ja rahvastiku koosseisu käsitlevat statistikat kasutatakse üha enam poliitikakujundamise toetamiseks ning selleks, et jälgida demograafilist dünaamikat poliitilises, majanduslikus, sotsiaalses või kultuurilises kontekstis. Euroopa Parlament on vastu võtnud resolutsiooni demograafiliste muutuste ja nende tagajärgede kohta ELi tulevasele ühtekuuluvuspoliitikale (2013/C 153 E/02), milles rõhutatakse, et piirkondade demograafiliste muutuste kohta tuleb koguda statistilisi andmeid ning demograafilisi muutusi tuleks arvesse võtta tulevase ühtekuuluvuspoliitika ühe horisontaalse eesmärgina.

NUTS

Käesolevas artiklis esitatud andmed põhinevad üksnes ühise statistiliste territoriaalüksuste liigituse (NUTS) 2013. aasta versioonil.

Näitajate määratlused

Keskmine eluiga on keskmiselt elada jäävate aastate arv sünnimomendil, kui suremus ei muutuks.

Rahvastikumuutus on teatava ajavahemiku (nt üks kalendriaasta) alguse ja lõpu rahvaarvu erinevus. Positiivset rahvastikumuutust nimetatakse rahvastiku juurdekasvuks ja negatiivset rahvastikumuutust rahvastiku vähenemiseks. Rahvastikumuutus hõlmab kaht komponenti.

Loomulik iive, st elussündide ja surmade vahe. Positiivne loomulik iive esineb juhul, kui elussündide arv ületab surmade arvu. Negatiivne loomulik iive esineb juhul, kui surmade arv ületab elussündide arvu.
Rändesaldo koos statistilise kohandusega – rahvastiku kogumuutuse ja loomuliku iibe vahe; seetõttu mõjutavad rändesaldo statistikat kõnealuse valemi kahe väärtuse, eelkõige rahvastikumuutuse mis tahes statistilised ebatäpsused. Rändesaldo koos statistilise kohandusega võib lisaks sisse- ja väljarände vahele hõlmata ka muid alates 1. jaanuarist kahel järjestikusel aastal rahvastikunäitajates täheldatud muutusi, mida ei saa seostada sündide, surmade, sisserände ega väljarändega.

Rahvastiku kogumuutuse, loomuliku iibe ja statistilise kohandusega rändesaldo väljendamiseks arvutatakse üldmäärad. Igal juhul võrreldakse aasta jooksul täheldatud muutuse taset asjaomase piirkonna keskmise rahvaarvuga samal aastal ja tulemuseks saadud suhtarvu väljendatakse 1 000 elaniku kohta.

Rahvastikusündmuste (sünnid ja surmad) üldkordajad väljendavad rahvastikusündmuste arvu võrrelduna asjaomase piirkonna keskmise rahvaarvuga samal aastal ning sedagi väljendatakse 1 000 elaniku kohta.

Summaarne sündimuskordaja on keskmine laste arv naise kohta tema elu jooksul, kui naine sünnitaks fertiilse ea jooksul lapsi vastavalt konkreetse aasta sündimuse vanuskordajale.

Imikusuremuskordaja on imikute (alla aastaste laste) surmajuhtude arv võrrelduna elussündide arvuga samas piirkonnas samal vaatlusaastal ja seda väljendatakse 1 000 elussünni kohta.

Kontekst

Euroopa Liidus aset leidvad demograafilised muutused osutuvad eelseisvatel kümnenditel tõenäoliselt väga oluliseks, sest valdava enamuse rahvastikusuundumuste mudelite kohaselt jätkub ELi elanikkonna vananemine püsivalt madala sündimuse ja eluea pikenemise tõttu.

Kuigi ränne on ELi liikmesriikide rahvastikumuutuste oluline mõjutaja, ei suuda ainult ränne tõenäoliselt tagasi pöörata ELi paljudes osades esinevat jätkuvat rahvastiku vananemise suundumust.

Elanikkonna vananemisega seotud sotsiaalsed ja majanduslikud tagajärjed avaldavad tõenäoliselt suurt mõju kogu Euroopas nii riigi kui ka piirkondlikul tasandil. Näiteks vähendab madal sündimus haridussüsteemis olevate õpilaste arvu, ülejäänud elanikkonda ülal pidavate tööealiste isikute hulk väheneb ja vanemaealiste inimeste osakaal suureneb (mõned nendest vajavad uut taristut, tervishoiuteenuseid ja kohandatud elamistingimusi). Nimetatud struktuursed rahvastikumuutused võivad mõjutada valitsuste võimet suurendada maksutulu, tasakaalustada eelarvet või tagada piisavad pensionid ja tervishoiuteenused.

Kõige suuremad demograafilised probleemid ohustavad prognooside kohaselt äärealasid, maapiirkondi ja postindustriaalseid piirkondi, mille rahvastik tõenäoliselt väheneb. Rahvastikumuutuste territoriaalne mõõde ilmneb kõige selgemalt järgmistes nähtustes:

ida-lääne efekt, mis seisneb selles, et paljud alates 2004. aastast ELiga ühinenud liikmesriigid püüavad endiselt oma mahajäämust tasa teha;
põhja-lõuna efekt, mis seisneb selles, et Vahemere-äärsete piirkondade ning jahedama kliimaga ELi põhja- ja lääneosa piirkondade vahel esineb sageli suuri erinevusi;
linna- ja maapiirkondade lahknevus olukorras, kus enamikus linnapiirkondades jätkub rahvastiku juurdekasv, samas kui paljude maapiirkondade alaliste elanike arv väheneb;
pealinnapiirkonna efekt, mis seisneb selles, et pealinn ja mõned seda ümbritsevad piirkonnad (näiteks ELi kahe suure pealinna, Pariisi ja Londoni ümbrus) toimivad tõmbekeskustena tänu parematele töötamisvõimalustele;
mitmed riigi tasandil esinevad piirkondade ebavõrdsuse näited, mis võivad mõjutada piirkondade konkurentsivõimet ja ühtekuuluvust, näiteks Saksamaal ja Türgis (ida- ja läänepoolsete piirkondade vahel) või Prantsusmaal, Itaalias ja Ühendkuningriigis (põhja- ja lõunapoolsete piirkondade vahel).

Poliitika kujundamine

Arvestades muret tulevaste demograafiliste suundumuste pärast, ei ole üllatav, et poliitikakujundajad on püüdnud lahendada mitmeid sellega seotud probleeme. Euroopa Komisjon on võtnud vastu teatise (KOM(2006) 571 (lõplik)) pealkirjaga „Euroopa demograafiline tulevik – kuidas teha väljakutsest võimalus”, milles rõhutatakse viit olulisimat poliitilist reaktsiooni:

rahvastiku taastootmise soosimine peredele paremate võimaluste loomise ning töö- ja pereelu parema ühitamise abil;
töö väärtustamine töökohtade arvu suurendamise ning kvaliteetsema ja pikema tööelu abil;
tootlikum ja võimekam EL, tootlikkuse suurendamine ja majandustulemuste parandamine haridusse ja teadusuuringutesse investeerimise abil;
rändajate vastuvõtmine ja lõimimine ELis;
piisavate pensionide, sotsiaalkaitse, tervishoiu ja pikaajalise hoolduse võimaldamiseks kestliku avaliku rahastamise tagamine.

„Euroopa 2020”

Lisaks on ka enamik strateegia „Euroopa 2020” seitsmest juhtalgatusest seotud demograafiliste probleemide ja eriti rahvastiku vananemisega. Juhtalgatus „Innovaatiline liit” annab võimaluse tuua erinevatel piirkondlikel tasanditel kokku avaliku ja erasektori pooli, et lahendada eri probleeme, ning 2011. aastal käivitati täisväärtusliku eluperioodi pikendamist käsitlev Euroopa innovatsioonipartnerlus: selle eesmärk on suurendada 2020. aastaks eurooplaste tervena elatud aastate arvu kahe aasta võrra. Juhtalgatusega „Digitaalne tegevuskava” edendatakse digitaalset kirjaoskust ja eakamate ühiskonnaliikmete juurdepääsu, samas kui ELi juhtalgatusega „Uute oskuste ja töökohtade tegevuskava” toetatakse tööea pikendamist elukestva õppe ning tervena ja aktiivsena vananemise abil. Juhtalgatuses „Vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa tegevusprogramm” käsitletakse sotsiaalkaitse- ja pensionisüsteemide piisavust ja kestlikkust ning vajadust tagada eakatele inimestele piisav sissetulekutoetus ja tervishoiusüsteemide kättesaadavus.

Ränne

2015. aasta mais tutvustas Euroopa Komisjon Euroopa rände tegevuskava, milles kirjeldatakse koheseid meetmeid Vahemerelt saabuvate rändajate ja varjupaigataotlejate sissevoolule reageerimiseks ning erinevaid poliitikavalikuid Euroopa Liitu saabuva rände pikemaajaliseks haldamiseks. Tegevuskavas tunnistatakse vajadust reageerida humanitaarprobleemidele, kuid samuti soovitakse suurendada tagasi saadetud ebaseaduslike rändajate arvu, tagades samal ajal jätkuvalt varjupaiga taotlemise õiguse.

Tegevuskavas kirjeldatakse ELi rändepoliitika nelja meetmekompleksi:

uus seadusliku rände poliitika – säilitada ELi atraktiivsus sisserändajate jaoks, milleks tuleks eelkõige uuesti tähtsustada rändajate lõimimise poliitikat, hallata rännet mitteliikmesriikidega peetava dialoogi ja partnerluste abil ning kaasajastada sinise kaardi süsteemi väljastpoolt ELi pärit kõrgema haridusega isikute jaoks;
ebaseadusliku rände stiimulite vähendamine – selleks suurendatakse Frontexi rolli, eriti seoses rändajate tagasisaatmisega;
piirihaldus – mitteliikmesriikide abistamine nende piiride haldamise võimekuse suurendamiseks;
tugev ühine varjupaigapoliitika – Euroopa ühise varjupaigasüsteemi täieliku ja sidusa rakendamise tagamiseks.

Vastusena Euroopat 2015. aastal ja 2016. aasta esimesel veerandil raputanud rändekriisile teatas Euroopa Komisjon 2016. aasta märtsis ettepanekust ELi hädaabi rahastamisvahendi kohta. See kava hõlmaks umbes 700 miljoni euro eraldamist (kolme aasta jooksul), et anda abi humanitaarkriisi ärahoidmiseks ning võimaldada toiduabi, varjupaiga ja tervishoiuteenuste kiiremat pakkumist ELi saabunud pagulastele.