Statistics Explained

Archive:Energia tootmine ja import

Revision as of 13:08, 23 September 2014 by EXT-S-Allen (talk | contribs)
(diff) ← Older revision | Latest revision (diff) | Newer revision → (diff)
Andmed 2014. aasta märtsi ja mai seisuga. Viimased andmed: Täiendav Eurostati teave, Põhitabelid ja Andmebaas. Artikli kavandatud uuendamine: aprill 2015.
Tabel 1. Energia tootmine, 2002 ja 2012
(miljonit naftaekvivalenttonni) – allikas: Eurostat (ten00076), (ten00080), (ten00077), (ten00079), (ten00078) ja (ten00081)
Joonis 1. Primaarenergia tootmine, EL 28, 2012
(% kogutootmisest, naftaekvivalenttonnide alusel) – allikas: Eurostat (ten00080), (ten00077), (ten00079), (ten00078), (ten00081) ja (nrg_107a)
Joonis 2. Primaarenergia tootmise areng
(kütuseliikide kaupa), EL 28, 2002–2012
(2002=100, naftaekvivalenttonnide alusel) – allikas: Eurostat (ten00076), (ten00081), (ten00080), (ten00079), (ten00078) ja (ten00077)
Tabel 2. Primaarenergia netoimport, 2002–2012 – allikas: Eurostat (nrg_100a) ja (tps00001)
Tabel 3. Primaarenergia impordi peamised päritoluriigid, EL 28, 2002–2012
(% EL 28 välisest impordist) – allikas: Eurostat (nrg_122a), (nrg_123a) ja (nrg_124a)
Tabel 4. Energiasõltuvuse määr, EL 28, 2002–2012
(%-na netoimpordi ja sisemaise energia kogutarbimise ja varude suhtest, naftaekvivalenttonnide alusel) – allikas: Eurostat (nrg_100a), (nrg_102a) ja (nrg_103a)
Joonis 3. Energiasõltuvuse määr – kõik tooted, 2012
(%-na netoimpordi ja sisemaise energia kogutarbimise ja varude suhtest, naftaekvivalenttonnide alusel) – allikas: Eurostat (tsdcc310) ja (nrg_100a)

Euroopa Liidu (EL) sõltuvus energia, eelkõige nafta, kuid viimasel ajal ka gaasi impordist, tekitab poliitilisi probleeme seoses energiavarustuse kindlusega. Käesolevas artiklis käsitletakse primaarenergia tootmist ELis ning ELi suurenevat sõltuvust energia impordist ELi mittekuuluvatest riikidest tulenevalt sellest, et tootmine ei vasta tarbimisele. 2012. aastal oli üle poole (53,4 %) EL 28 sisemaisest energia kogutarbimisest pärit imporditud energiaallikatest.

Peamised statistilised näitajad

Esmatootmine

2012. aastal toodeti EL 28-s primaarenergiat kokku 794,3 miljonit naftaekvivalenttonni. Sellega jätkus viimaste aastate üldine langustrend, millest oli peamiseks erandiks 2010. aasta, kui tootmine kasvas pärast 2009. aasta võrdlemisi järsku vähenemist, mis langes kokku finants- ja majanduskriisiga. Pikema perioodi arvestuses toodeti 2012. aastal EL 28-s primaarenergiat 15,7 % vähem kui kümme aastat varem. EL 28 tootmise üldine langustrend tulenes vähemalt osaliselt toorainevarude lõppemisest ja/või sellest, et tootjad pidasid piiratud loodusvarade kasutamist majanduslikult ebaotstarbekaks.

Primaarenergia tootmises oli ELi liikmesriikide seas esikohal Prantsusmaa, kelle toodang moodustas 16,8 % EL 28 kogutoodangust, ning talle järgnesid Saksamaa (15,6 %) ja Ühendkuningriik (14,6 %). Võrreldes kümne aasta taguse ajaga oli peamine muutus Ühendkuningriigi osakaalu vähenemine 27,1 %-lt – vt tabel 1. Ülejäänud liikmesriikides vähenes osakaal sel ajavahemikul ainult Taanis (–0,6 protsendipunkti) ja Leedus (–0,4 protsendipunkti). Absoluutarvudes suurenes primaarenergia tootmine 2012. aastale eelnenud kümnel aastal kõige rohkem Itaalias ja Rootsis (mõlemas 4,4 miljoni naftaekvivalenttonni võrra) ning Madalmaades (4,3 miljoni naftaekvivalenttonni võrra).

2012. aastal jagunes primaarenergia tootmine EL 28-s eri energiaallikate vahel, millest kõige olulisem oli oma osakaalu poolest tuumaenergia (28,7 % kogutoodangust). Tuumkütuse osatähtsus oli eriti suur Prantsusmaal, Belgias ja Slovakkias, kus see moodustas üle poole riigi primaarenergia toodangust. Üle viiendiku EL 28 primaarenergia kogutoodangust saadi taastuvatest energiaallikatest (22,3 %) ja tahkekütustest (20,9 %, peamiselt kivisüsi), samal ajal kui maagaasi osakaal oli mõnevõrra väiksem (16,8 %).Ülejäänud osa kogutoodangust saadi toornaftast (8,9 %) (vt joonis 1).

Taastuvatel energiaallikatel põhineva primaarenergia tootmise kasv ületas kõikidel muudel energiaallikatel põhineva tootmise kasvu. Taastuvatel energiaallikatel põhineva primaarenergia tootmise kasv oli ajavahemikul 2002–2012 enamikul aastatel suhteliselt stabiilne, kahanedes veidi 2011. aastal (vt joonis 2). Selle kümne aasta jooksul kasvas taastuvatel energiaallikatel põhinev tootmine kokku 81,3 %. Tootmine muudest primaarsetest energiaallikatest seevastu üldiselt vähenes sel ajavahemikul, kahanedes kõige rohkem toornafta (–53,5 %), maagaasi (–35,4 %) ja tahkekütuste (–20,7 %) puhul, seevastu tuumaenergia puhul oli langus tagasihoidlikum (–10,9 %).

Import

Kivisöest, pruunsöest, toornaftast ja maagaasist saadava energia ning viimasel ajal ka tuumaenergia esmatootmise vähenemine viis olukorrani, kus EL sõltus nõudluse rahuldamisel üha enam primaarenergia impordist, kuid finants- ja majanduskriisi järel see olukord stabiliseerus. EL 28 primaarenergia import ületas 2012. aastal eksporti ligikaudu 922,8 miljoni naftaekvivalenttonni võrra. Üldiselt olid suurimad primaarenergia netoimportijad suurima rahvaarvuga ELi liikmesriigid, välja arvatud Ühendkuningriik ja Poola (kus on nafta/maagaasi ja kivisöe omamaised varud). 2004. aastast alates on Taani olnud ainus liikmesriik, kes on olnud primaarenergia netoeksportija (vt tabel 2).

EL 28 energiaimpordi päritolu on viimastel aastatel mõnevõrra muutunud, kuna Venemaa on säilitanud oma positsiooni toornafta ja maagaasi peamise tarnijana ning tõusnud ka peamiseks tahkekütuste tarnijaks (vt tabel 3). 2012. aastal tarniti ligikaudu 33,7 % EL 28 imporditavast toornaftast Venemaalt, mis oli veidi vähem kui 2010. (34,7 %) ja 2011. aastal (34,8 %). Venemaast sai tahkekütuste peamine tarnija 2006. aastal, mil ta möödus Lõuna-Aafrikast, olles möödunud Austraaliast 2004. ja Colombiast 2002. aastal. Venemaa osakaal EL 28 tahkekütuste impordis tõusis 13,1 %-lt 2002. aastal 30,0 %-ni 2009. aastal, vähenedes seejärel 2012. aastaks mõnevõrra kuni 25,9 %-ni. Sellest vähenemisest olenemata oli Venemaa 2012. aastal endiselt peamine ELi suunatud tahkekütuste impordi allikas, kuigi ta edestas selle poolest vaid veidi Colombiat (23,7 %) ja Ameerika Ühendriike (23,0 %). Venemaa osakaal EL 28-sse suunatud maagaasi impordis vähenes ajavahemikul 2002–2012 seevastu 45,2 %-lt 29,5 %-ni, kuid see trend pöördus ning 2011. ja 2012. aastal import suurenes. Katari osakaal EL 28-sse suunatud maagaasi impordis suurenes vähem kui 1 %-lt 2002. aastal 11,0 %-ni 2011. aastal, enne kui kahanes 2012. aastal taas 8,4 %-ni.

ELi primaarenergia varustuskindlus võib olla ohus, kui suur osa impordist sõltub suhteliselt väikesest arvust partneritest. 2012. aastal tarniti üle kahe kolmandiku (76,8 %) EL 28 imporditavast maagaasist Venemaalt, Norrast või Alžeeriast – see annab tunnistust impordi suuremast kontsentratsioonist kui eelnenud kahel aastal, sest 2010. aastal moodustas neist kolmest riigist pärit maagaasi import 71,0 % ja 2011. aastal 72,0 %. Sarnane analüüs näitab, et 2012. aastal tarniti 53,6 % EL 28 imporditavast toornaftast Venemaalt, Norrast ja Saudi Araabiast, samal ajal kui 72,6 % imporditavast kivisöest tarniti Venemaalt, Colombiast ja Ameerika Ühendriikidest. Ajavahemikul 2002–2012 oli märke uute partnerriikide esilekerkimisest, kuigi nende impordimahud olid suhteliselt väiksed. Eelkõige kehtib see toornafta impordi kohta Nigeeriast, Aserbaidžaanist ja Kasahstanist ning maagaasi impordi kohta Katarist.

EL 28 sõltuvus energiaimpordist on suurenenud vähem kui 40 %-lt energia kogutarbimisest 1980. aastatel 53,4 %-ni 2012. aastal (vt tabel 4). Viimati nimetatud näitaja annab tunnistust sõltuvuse määra mõningasest vähenemisest pärast 2008. aasta 54,7 % suurust kõrgtaset. Energiasõltuvuse määrad olid 2012. aastal kõrgeimad toornafta (88,2 %) ja maagaasi (65,8 %) puhul. Viimase kümne aastaga (ajavahemikul 2002–2012) suurenes ELi sõltuvus mitteliikmesriikide maagaasi (14,9 protsendipunkti) ja toornafta (11,9 protsendipunkti) tarnetest kiiremini kui sõltuvus tahkekütuste (8,9 protsendipunkti) tarnetest. 2004. aastast alates on EL 28 energia netoimport olnud esmatootmisest suurem ehk teisisõnu üle poole EL 28 energia sisemaisest kogutarbimisest saadi netoimpordist.

Netoeksportijana oli Taani 2012. aastal ainus negatiivse sõltuvusmääraga ELi liikmesriik (vt joonis 3). Teistest liikmesriikidest olid madalaimad sõltuvusmäärad Eestis, Rumeenias, Tšehhi Vabariigis ja Rootsis (need olid ainsad riigid, kes teatasid alla 30,0 %-st sõltuvuse määrast). Seevastu Malta, Luksemburg ja Küpros sõltusid (peaaegu) täielikult primaarenergia impordist.

Andmete allikad ja kättesaadavus

Loodusvaradest eraldatud või otse saadud energiatooteid nimetatakse primaarseteks energiaallikateks ning energiatooteid, mida toodetakse muundamisettevõttes primaarsetest energiaallikatest, nimetatakse sekundaarenergia toodeteks. Primaarenergia tootmine hõlmab primaarsete energiaallikate riiklikku tootmist ja see toimub loodusvarade kasutamisel, näiteks kivisöekaevandustes, naftaväljadel, hüdroelektrijaamades või biokütuste tootmisel. Kui tarbimine ületab esmatootmist, tuleb puudujääk katta primaar- ja sekundaartoodete impordiga.

Tuumajaamas tuumareaktsiooni tulemusel saadud soojust peetakse tuumasoojuse ehk tuumaenergia esmatootmiseks. Seda arvutatakse tegelikult toodetud soojuse alusel või registreeritud elektrienergia kogutoodangu ja tuumajaama soojusliku kasuteguri alusel. Kivi- ja pruunsöe esmatootmine hõlmab ammutatud või toodetud kütuse koguseid, mis on välja arvutatud pärast igasugust inertse materjali eemaldamist.

Esmatootmiseks ei peeta energia muundamist ühest vormist teise, näiteks elektri- ja soojusenergia koostootmist soojuselektrijaamades või koksi tootmist koksiahjudes.

Netoimpordi arvutamiseks lahutatakse imporditud kogusest eksporditud kogus. Import hõlmab kõiki riigi territooriumile sisse toodud koguseid, välja arvatud transiitkogused (eelkõige gaasi ja nafta torujuhtmete kaudu). Eksport hõlmab kõiki riigi territooriumilt välja viidud koguseid.

Kontekst

Üle poole EL 28-s tarbitavast energiast tuleb riikidest, mis ei kuulu ELi, ja see osakaal on viimasel kümnendil üldjoontes suurenenud. Suur osa kõnealusest energiast saadakse Venemaalt, kelle vaidlused transiidiriikidega on viimastel aastatel ähvardanud tarned katkestada – näiteks Ukraina kaudu ei toimunud Venemaalt gaasitarneid ajavahemikus 6.–20. jaanuarini 2009.

Euroopa Komisjon võttis 2008. aasta novembris vastu teise strateegilise energiaülevaate (inglise keeles). Selles käsitleti küsimust, kuidas saaks EL vähendada oma sõltuvust imporditavast energiast, parandades seeläbi varustuskindlust ning vähendades kasvuhoonegaaside heitkoguseid. Ülevaates kutsuti suurendama ELi liikmesriikide vahelist energiasolidaarsust, esitati tegevuskava säästva energiavarustuse tagamiseks ning võeti vastu energiatõhusust käsitlevate ettepanekute pakett, mille eesmärk on säästa energiat põhivaldkondades, nagu ehitised ja energiat tarbivad tooted.

2009. aasta jaanuaris Venemaa ja Ukraina vahel aset leidnud gaasitülile reageerides vaadati läbi varustuskindlust käsitlev õigusraamistik ning 2009. aasta septembris võttis Euroopa Liidu Nõukogu vastu direktiivi 2009/119/EÜ, millega kohustatakse liikmesriike säilitama toornafta ja/või naftatoodete miinimumvarusid. Nafta- ja gaasiturgudega seotud meetmete eesmärk oli tagada, et kõik osapooled võtaksid tõhusaid meetmeid võimalike tarnehäirete tagajärgede ennetamiseks ja leevendamiseks, luues samal ajal liikmesriikidevahelise koostöö mehhanisme, et tulla tõhusalt toime nafta- või gaasitarnete võimalike suurte katkestustega. Loodi koordineerimismehhanism, et liikmesriigid saaksid hädaolukordades ühiselt ja viivitamata reageerida.

Erinevad energiaallikad ning tarnijate, transpordimarsruutide ja -mehhanismide mitmekesisus võivad olla energiavarustuse kindluse tagamisel määrava tähtsusega. Tarne-, transiidi- ja tarbijariikide vaheliste usalduslike partnerlussuhete loomisega soovitakse vähendada ELi energiasõltuvusega seostatavaid riske ning 2011. aasta septembris võttis Euroopa Komisjon vastu teatise „ELi energiapoliitika: koostöö ELi-väliste partneritega” (KOM(2011) 539 lõplik).

Novembris 2010 võttis Euroopa Komisjon vastu algatuse „Energia 2020. Säästva, konkurentsivõimelise ja kindla energia strateegia” (KOM(2010) 639 lõplik). Strateegias määrati kindlaks energiaalased prioriteedid kümneks aastaks ning meetmed mitmesuguste probleemide lahendamiseks, sealhulgas konkurentsivõimeliste hindadega ja tagatud varustuskindlusega turu loomine, tehnoloogiaalase juhtpositsiooni saavutamine ning tõhusate läbirääkimiste pidamine rahvusvaheliste partneritega.

Samal kuul võttis Euroopa Komisjon vastu algatuse „Energiainfrastruktuuri prioriteedid aastaks 2020 ja pärast seda − Euroopa integreeritud energiavõrgu väljaarendamise kava” (KOM(2010) 677 lõplik). Algatuses määrati kindlaks ELi prioriteetsed koridorid elektri, gaasi ja nafta transpordiks. Esitati ka meetmed prioriteetsete infrastruktuuride õigeaegse rakendamise hõlbustamiseks.

Praegu rakendatakse mitut algatust, millega luuakse Euroopa ning selle ida- ja lõunanaabrite vahelisi gaasijuhtmeid. Nende hulka kuuluvad Nord Stream (Läänemere kaudu Venemaad ja ELi ühendav gaasijuhe), mis alustas tööd 2011. aasta novembris, South Stream (Musta mere kaudu Venemaad ja ELi ühendav gaasijuhe), mis peaks valmima 2015. aastal, ning Trans Adriatic Pipeline (Kreeka ja Albaania kaudu Türgit ja Itaaliat ühendav gaasijuhe gaasi tarnimiseks Kaspia mere piirkonnast ELi).

Vaata lisaks

Täiendav Eurostati teave

Väljaanded

Põhitabelid

Energy statistics - quantities (t_nrg_quant)
Total production of primary energy (ten00076)
Primary production of coal and lignite (ten00077)
Primary production of crude oil (ten00078)
Primary production of natural gas (ten00079)
Primary production of nuclear energy (ten00080)
Primary production of renewable energy (ten00081)
Energy dependence (tsdcc310)

Andmebaas

Energy statistics - quantities, annual data (nrg_quant)
Energy statistics - supply, transformation, consumption (nrg_10)
Energy statistics - imports (by country of origin) (nrg_12)
Energy statistics - exports (by country of destination) (nrg_13)

Erirubriik

Metoodika/metaandmed

Tabelite ja jooniste lähteandmed (MS Excel)

Välislingid