Archive:Elektrihindade statistika

<updatedata> Andmed 2019. novembri seisuga.

Artikli kavandatud uuendamine: jaanuar 2021. <updatedata>

Highlights

2019. aasta esimeses pooles olid ELis kodutarbijate elektrihinnad kõrgeimad Saksamaal (0,31 eurot kWh kohta) ja madalaimad Bulgaarias (0,10 eurot kWh kohta).

2019. aasta esimeses pooles olid ELis mitte-kodutarbijate elektrihinnad kõrgeimad Itaalias (0,17 eurot kWh kohta) ja madalaimad Taanis (0,07 eurot kWh kohta).

Kodutarbijate elektrihinnad (sh maksud), 2019. aasta esimene pool

Käesolevas artiklis tuuakse välja nii kodumajapidamiste kui ka mitte-kodutarbijate elektrihindade kujunemine Euroopa Liidus (EL). Samuti on lisatud hinnaandmed Islandi, Liechtensteini, Norra, Albaania, Põhja-Makedoonia, Montenegro, Serbia, Türgi, Bosnia ja Hertsegoviina, Kosovo ^[1], Moldova, Ukraina ja Gruusia kohta.

ELi energiahind sõltub mitmesugustest pakkumise ja nõudluse tingimustest, sealhulgas geopoliitilisest olukorrast, riiklikest energiaallikatest, impordi mitmekesistamisest, võrgutasudest, keskkonnakaitsekuludest, äärmuslikest ilmastikutingimustest või aktsiisi- ja maksutasemetest. Tuleb tähele panna, et käesolevas artiklis esitatud hinnad sisaldavad kodutarbijatele kohaldatavaid makse, lõive ja käibemaksu, kuid ei sisalda mitte-kodutarbijate tagastatavaid makse, lõive ega käibemaksu.

Full article

Kodutarbijate elektrihinnad

Kõrgeimad elektrihinnad on Saksamaal ja Taanis

Kolme viimase aasta (iga aasta esimese poole kohta, et välistada hooajaline mõju) keskmiste elektrihindade ülevaade eurodes kilovatt-tunni kohta (eurot kWh kohta) on esitatud tabelis 1.

Tabel 1. Elektrihinnad 2017–2019 (esimesed poolaastad)
(eurot kWh kohta)
Allikas:'’ Eurostat (nrg_pc_204) ja (nrg_pc_205)

Kodutarbijate jaoks (see tähendab käesoleva artikli kontekstis keskmise suurusega tarbijaid, kelle aastatarbimine jääb vahemikku 2 500 kWh < tarbimine < 5 000 kWh) olid elektrihinnad 2019. aasta esimeses pooles ELi liikmesriikidest kõrgeimad Saksamaal (0,3088 eurot kWh kohta), Taanis (0,2984 eurot kWh kohta) ja Belgias (0,2839 eurot kWh kohta); vt joonis 1. Madalaimad elektrihinnad olid Bulgaarias (0,0997 eurot kWh kohta), Ungaris (0,1120 kWh kohta) ja Leedus (0,1255 eurot kWh kohta). Saksamaa kodutarbijate elektrihind oli Bulgaaria elektrihinnast peaaegu kolm korda kõrgem.

500pxJoonis 1. Mitte-kodutarbijate elektrihinnad 2019. esimeses pooles (eurodes kWh kohta)
Allikas: Eurostat (nrg_pc_204)

Keskmine hind EL 28s esimesel poolaastal 2019 – kodumajapidamiste tarbimiskoguste viimaste (2017. aasta) andmete kaalutud keskmine – oli 0,2159 kWh kohta.

EL 28 ja euroala kodutarbijate elektrihindade kujunemine alates 2008. aasta esimesest poolest on esitatud joonisel 2. Energia hind ning tarne- ja võrgutasud (ilma maksudeta) on püsinud viimasel kümnendil stabiilsena. See kasvas 2008. aasta esimese poole 0,1149 eurolt kWh kohta 2014. aasta teisel poolel 0,1411 eurole kWh kohta ja praegune seis on 0,1356 eurot kWh kohta. Ent maksude osatähtsus on pidevalt suurenenud — 2008. aasta 27 %-lt 37 %-le 2019. aastal.

Joonis 2. EL 28 ja euroala kodutarbijate elektrihindade kujunemine aastatel 2008–2019
(eurodes kWh kohta)
Allikas: Eurostat (nrg_pc_204)

Maksude ja lõivude osakaal on liikmesriigiti väga erinev

Maksude ja lõivude osakaal kodutarbijate üldises elektri jaehinnas on näidatud joonisel 3. Maksude suhteline osakaal oli 2019. aasta esimeses pooles väikseim Maltal (5,9 %), kus baashinnale lisandub madal käibemaksumäär ning kodutarbijatele muid makse ei kohaldata. Kõrgeimaid makse kohaldati Taanis, kus maksud ja lõivud moodustasid lõpphinnast 63,7 %.

Joonis 3. Kodutarbijate tasutud maksude ja lõivude osakaal, 2019. aasta esimene pool
(%)
Allikas: Eurostat (nrg_pc_204)

Elektrihindade langus oli suurim Taanis, Portugalis ja Poolas

Joonisel 4 on näidatud kodutarbijate elektrihindade muutus, mis sisaldab kõiki makse ja käibemaksu riigi omavääringus ning on esitatud 2018. aasta esimese poole ja 2019. aasta esimese poole võrdluses; kõnealused hinnad langesid vaatlusalusel perioodil neljas ELi liikmesriigis. Suurimat hinnatõusu täheldati Madalmaades (20,3 %), samal ajal kui kodutarbijate elektrihind langes kõige rohkem Taanis (-4.3 %).

Joonis 4. Kodutarbijate elektrihindade muutus võrreldes eelmise aasta sama poolaastaga, 2019. aasta esimene pool
(%)
Allikas: Eurostat (nrg_pc_204)

Mitte-kodutarbijate elektrihinnad

Elektrihinnad olid kõrgeimad Itaalias ja Küprosel

Mitte-kodutarbijate jaoks (see tähendab käesoleva artikli kontekstis keskmise suurusega tarbijaid, kelle aastatarbimine jääb vahemikku 500 MWh < tarbimine < 2 000 MWh) olid 2019. aasta esimeses pooles ELi liikmesriikides elektrihinnad kõrgeimad Itaalias ja Küprosel (vt joonis 5). Keskmine hind EL 28s 2019. aasta esimesel poolaastal – mitte-kodutarbijate tarbimiskoguste viimaste (2016. aasta) riiklike andmete kaalutud keskmine – oli 0,1251 eurot kWh kohta.

Joonis 5. Mitte-kodutarbijate elektrihinnad 2019. aasta esimeses pooles
(eurodes kWh kohta)
Allikas: Eurostat (nrg_pc_205)

EL 28 mitte-kodutarbijate elektrihindade kujunemine alates 2008. aasta esimesest poolest on esitatud joonisel 6. Energia hind ning tarne- ja võrgutasud (ilma maksudeta) tõusis esmalt 2008. aasta esimese poole 0,0846 eurolt kWh kohta 2012. aasta esimeses pooles 0,0959 eurole kWh kohta ning on nüüd 0,0875 eurot kWh kohta. Ent maksude osatähtsus on pidevalt suurenenud — 2008. aasta 13 %-lt 30 %-le 2019. aastal.

Joonis 6. EL 28 ja euroala mitte-kodutarbijate elektrihindade kujunemine aastatel 2008–2019
eurodes kWh kohta)
Allikas:'’ Eurostat (nrg_pc_205)

Tagastamatute maksude ja lõivude osakaal elektrihindades

Tagastamatute maksude ja lõivude osakaal mitte-kodutarbijate üldises elektrihinnas on esitatud joonisel 7. 2019. aasta esimeses pooles kohaldati kõige kõrgemaid makse Saksamaal, kus tagastamatud maksud ja lõivud moodustasid koguhinnast 45,1 %.

Joonis 7. Mitte-kodutarbijate tasutud tagastamatute maksude ja lõivude osakaal, 2019. aasta esimene pool
(%)
Allikas: Eurostat (nrg_pc_205)

Mitte-kodutarbijate elektrihindade kujunemine

Joonisel 8 on näidatud mitte-kodutarbijate elektrihindade muutus, mis sisaldab kõiki tagastamatuid makse ja lõive riigi omavääringus väljendatuna ning on esitatud 2018. aasta esimese poole ja 2019. aasta esimese poole võrdluses. Need hinnad langesid sel perioodil vaid ühes ELi liikmesriigis — Taanis 12,2 %. Suurimat hinnatõusu täheldati Rumeenias (19,2 %), samal ajal kui mitte-kodutarbijate elektrihind langes Taanis 12,2 %.

Joonis 8. Mitte-kodutarbijate elektrihindade muutus võrreldes eelmise aasta sama poolaastaga, 2019. aasta esimene pool
(%)
Allikas: Eurostat (nrg_pc_205)

Tabelite ja jooniste lähteandmed

Elektrihindade statistika tabelid ja joonised

Andmeallikad

Kodutarbijate määratlemine

Käesolevas artiklis esitatud viited kodutarbijatele tähistavad keskmist tavapärast kodumajapidamiste tarbimisvahemikku, mille puhul elektri aastatarbimine jääb vahemikku 2 500 ja 5 000 kWh. Kõik arvud tähistavad tarbijate jaemüügihindu ning sisaldavad makse, lõive ja käibemaksu.

Tuleb tähele panna, et 2018. ja 2019. aasta hindade võrdluses on kasutatud hindu riikide omavääringutes, et välistada riikide omavääringute ja euro vahelise vahetuskursi muutuse mõju ELi liikmesriikide ning ELi mittekuuluvatele riikide puhul, kus euro ei ole käibel.

Mitte-kodutarbijate määratlemine

Käesolevas artiklis esitatud viited mitte-kodutarbijatele tähistavad keskmist tavapärast mitte-kodutarbijate tarbimisvahemikku, mille puhul elektri aastatarbimine jääb vahemikku 500 ja 2 000 MWh. Hinnad on käesolevas artiklis esitatud vastavalt elektritootmise ja võrgutasude baashinnale, mis sisaldab kõiki tagastamatuid makse ja lõive.

Metoodika

Metoodika muutmine 2007. aastal tekitas aegrea katkestuse, mistõttu on kättesaadavad ainult võrdlemisi lühikesed aegread. Sellele vaatamata on isegi kõnealusel võrdlemisi lühikesel ajavahemikul toimunud elektrihindades olulisi kõikumisi.

2016. aastal jõustus määrus (EL) 2016/1952, milles on sätestatud kohustus koguda ja levitada kodutarbijate ja mitte-kodutarbijate elektrihindu. Kuni 2017. aasta jaanuarini esitasid aruandvad asutused kodumajapidamiste sektori hinnaandmeid vabatahtlikult. Kuni 2016. aastani oli mitte-kodutarbijate sektor määratletud kui tööstustarbijad, ent aruandvad asutused võisid sellesse hõlmata muid mitte-kodutarbijaid. Määruse (EL) 2016/1952 kehtestamisega muudeti määratlust, asendades „tööstustarbijad“ „mitte-kodutarbijatega“, et kõikide aruandvate riikide metoodika oleks ühetaoline.

Elektritariifid või hinnasüsteemid on tarnijatel erinevad. See võib olla tingitud läbiräägitud lepingutest, seda eriti suurte mitte-kodutarbijate puhul. Väiksemate tarbijate puhul toimub hindade määramine tavaliselt tarbitud elektri koguse alusel, võttes arvesse muid iseloomulikke tingimusi. Enamik tariife sisaldab ka teatud fikseeritud tasu. Seepärast ei ole elektril ühtset hinda. Võrdlemaks hindade muutumist ajas ja ELi liikmesriikide vahel on käesolevas artiklis esitatud kodutarbijate ja mitte-kodutarbijate tarbimisvahemike andmed. Eristatakse kokku viit kodumajapidamise liiki, mille kohta elektrihindu kogutakse vastavalt erinevatele iga-aastastele tarbimisvahemikele. Mitte-kodutarbijate puhul kogutakse elektrihindu kokku seitset eri liiki tarbijate kohta.

Kogutud hinnad hõlmavad kuue kuu (poolaasta ehk semestri) keskmisi hindu iga aasta jaanuarist juunini (esimene pool ehk 1. semester) ning juulist detsembrini (teine pool ehk 2. semester). Hinnad sisaldavad elektri baashinda, ülekande- ja jaotustasusid, mõõdikute renti ning muid teenuseid. Esitatud kodutarbijate elektrihinnad sisaldavad makse, lõive, mittemaksustatavaid lõive, tasusid ja käibemaksu, sest need kajastavad üldiselt kodutarbijate makstavat lõpphinda. Kuna mitte-kodutarbijatele tagastatakse tulumaks ja mõned muud maksud, on ettevõtete hinnad esitatud ilma käibemaksu ning muude tagastatavate maksudeta/lõivudeta/tasudeta. Elektrihindade ühikuna arvestatakse eurot kilovatt-tunni kohta (eurot kWh kohta).

Kontekst

Energiavarude, eriti elektri hind ja usaldusväärsus on riigi energiavarustuse strateegia põhielemendid. Elektrihinnad on eriti tähtsad rahvusvahelise konkurentsivõime seisukohaltpuhul, sest elekter moodustab tavaliselt tööstus- ja teenindusettevõtete energia kogukulust suure osa. Erinevalt fossiilkütustest, millega tavaliselt kaubeldakse ülemaailmsetel turgudel võrdlemisi ühtlase hinnaga, on elektri hinnavahemik ELi liikmesriikides suurem. Elektrihinda mõjutab teatud määral primaarkütuste hind ning viimasel ajal ka süsinikdioksiidi (CO₂) heite sertifikaatide hind.

Neid küsimusi käsitleti Euroopa Komisjoni teatises „Silmitsi kõrgemate naftahindadega“ (KOM(2008) 384), milles kutsuti ELi üles tõhustama energiakasutust ning vähem sõltuma fossiilkütustest, järgides eelkõige kliimamuutuste- ja taastuvenergiaalaste ettepanekute paketis sätestatud lähenemisviisi.

EL on tegutsenud elektri- ja gaasiturgude liberaliseerimise nimel alates 1990. aastate teisest poolest. 2003. aastal vastu võetud direktiividega kehtestati elektrienergia ja maagaasi siseturgudele ühtsed eeskirjad. Turgude avamiseks ja klientidele tarnija valimise võimaldamiseks seati tähtajad: alates 1. juulist 2004 äriklientidele ja alates 1. juulist 2007 kõikidele tarbijatele (sh kodumajapidamistele). Mõned ELi liikmesriigid oskasid liberaliseerimisprotsessi ette näha, samal ajal kui teised olid vajalike meetmete võtmisel palju aeglasemad. Paljudele elektrienergia- ja maagaasiturgudele sisenemisel on tõesti seniajani olulisi takistusi, nagu nähtub mitmest turust, kus on ikka veel tegemist monopolilähedase seisundi või tarnijate monopolidega. 2009. aasta juulis võtsid Euroopa Parlament ja nõukogu vastu kolmanda seadusandlike ettepanekute paketi, mille eesmärk oli tagada tegelik ja tõhus tarnijate valik ning eelised klientidele. Arvatakse, et gaasi- ja elektrihindade suurem läbipaistvus peaks aitama edendada õiglast konkurentsi, julgustades tarbijaid valima erinevate energiaallikate (nafta, süsi, maagaas ja taastuvad energiaallikad ning eri tarnijate vahel. Energiahindade läbipaistvust saab tõhustada, avaldades ja edastades hindu ja hinnasüsteeme võimalikult laialdaselt.

Direct access to

Märkused

↑ Kõnealune nimetus ei piira seisukohti staatuse suhtes ning on kooskõlas ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooniga 1244 (1999) ja Rahvusvahelise Kohtu arvamusega Kosovo iseseisvusdeklaratsiooni kohta.

[1] Kõnealune nimetus ei piira seisukohti staatuse suhtes ning on kooskõlas ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooniga 1244 (1999) ja Rahvusvahelise Kohtu arvamusega Kosovo iseseisvusdeklaratsiooni kohta.

[1]