Surmapõhjuste statistika

Andmed 2018. aasta juuli seisuga.

Artikli kavandatud uuendamine: detsember 2019.

Olulised faktid

Kopsuvähi ja kolorektaalvähiga seotud standarditud suremuskordaja oli 2015. aastal ELi liikmesriikide seas suurim Ungaris.

Enesetappudega seotud standarditud suremuskordaja oli 2015. aastal ELi liikmesriikide seas väikseim Küproses ja Kreekas.

2015. aastal olid ELis peaaegu kõigi peamiste surmapõhjuste puhul meeste standarditud suremuskordajad naiste omadest suuremad.

Surmapõhjused – standarditud suremuskordaja, EL-28, 2015
(100 000 elaniku kohta)
Allikas: Eurostat (hlth_cd_asdr2)

Käesolevas artiklis antakse ülevaade uusimast statistikast surmapõhjuste kohta Euroopa Liidus (EL). Kõikide rahvastikus aset leidnud surmade seostamine nende põhjusega annab võimaluse hinnata riske, mis on seotud konkreetsete haiguste põhjustatud surmaga ja muude surmapõhjustega. Neid näitajaid on võimalik omakorda analüüsida vanuse, soo, surmakoha riigi / lahkunu elukoha ja piirkonna (NUTS 2. tasand) järgi, kasutades standarditud suremuskordajaid.

Artikli täistekst

Peamised tulemused

Kõige uuemad EL 28 surmapõhjusi käsitlevad hinnangulised andmed on kättesaadavad 2015. aasta (võrdlusperiood) kohta. Tabelist 1 nähtub, et vereringesüsteemi haigused ja vähk (inglise keeles) (pahaloomulised kasvajad) olid ELis ülekaalukalt kõige sagedasemad surma põhjustajad.

Tabel 1. Surmapõhjused – standarditud suremuskordaja, 2015
(100 000 elaniku kohta)
Allikas: Eurostat (hlth_cd_asdr2)

2005.–2015. aastal toimunud muutused

Vähktõve, südame isheemiatõve ja liiklusõnnetuste standarditud suremuskordajad olid aastatel 2005–2015 languses

Aastatel 2005–2015 vähenes vähktõvega seotud standarditud suremuskordaja EL 28s meeste puhul 11,5 % ja naiste puhul 6,1 % – vt joonised 1 ja 2. Suuremat langust täheldati südame isheemiatõvest põhjustatud surmades: meeste suremuskordaja vähenes 30,3 % ja naiste suremuskordaja 34,3 %. Sellest veelgi rohkem vähenes liiklusõnnetustest põhjustatud suremus: meestel 43,3 % ja naistel 44,3 %. Naiste rinnavähi standarditud suremuskordaja langes 10,1 %, st rohkem kui kõikidesse pahaloomulistesse kasvajatesse suremuse üldine määr. Seevastu närvisüsteemi haiguste suremuskordajad suurenesid meestel 25,9 % ja naistel 31,9 %. Kuigi kopsuvähi (kaasa arvatud hingetoru ja bronhide vähktõbi) standarditud suremuskordaja suurenes nii meeste kui ka naiste puhul, olid näitajad väga erinevad: meestel suurenes suremuskordaja 3,9 % (näitaja on vähenenud alates 2009. aastast), naistel aga 56,0 %.

Joonis 1. Surmapõhjused – standarditud suremuskordaja 100 000 elaniku kohta, mehed, EL 28, 2005–2015
(2010 = 100)
Allikas: Eurostat (hlth_cd_asdr) ja (hlth_cd_asdr2)
Joonis 2. Surmapõhjused – standarditud suremuskordaja 100 000 elaniku kohta, naised, EL 28, 2005–2015
(2010 = 100)
Allikas: Eurostat (hlth_cd_asdr) ja (hlth_cd_asdr2)

Surmapõhjused 2015. aastal riikide kaupa

Südame isheemiatõve standarditud suremuskordaja EL 28s oli 2015. aastal 127 surma 100 000 elaniku kohta

Vereringesüsteemi haigused hõlmavad kõrge vererõhu, kolesterooli, diabeedi ja suitsetamisega seotud haigusi; kõige sagedasemateks vereringesüsteemi haigustest tingitud surmade põhjusteks on südame isheemiatõbi ja peaaju veresoonkonna haigused. Südame isheemiatõbi põhjustas 2015. aastal EL 28s 127 surma 100 000 elaniku kohta. Kõige suurema südame isheemiatõve standarditud suremuskordajaga ELi liikmesriigid olid Leedu, Läti, Slovakkia ja Ungari – kõigis neis oli 2015. aastal ligikaudu või rohkem kui 400 surma 100 000 elaniku kohta. Skaala teises otsas on Prantsusmaa, Madalmaad, Portugal, Hispaania, Belgia, Luksemburg ja Taani, kus südame isheemiatõve standarditud suremuskordajad olid 2015. aastal kõige väiksemad – alla 100 surma 100 000 elaniku kohta. Sama kehtib Liechtensteini, Norra ja Šveitsi kohta.

Kõige suurem kopsuvähi ja kolorektaalvähiga seotud standarditud suremuskordaja oli Ungaris

Vähktõbi oli 2015. aastal EL 28s sage surmapõhjus, põhjustades keskmiselt 261 surma 100 000 elaniku kohta. Vähktõve kõige enam levinud vormide hulka – nende kõigi standarditud suremuskordajad olid üle 10 surma 100 000 elaniku kohta – kuulusid järgmiste organite pahaloomulised kasvajad: hingetoru, bronhid ja kopsud; käärsool, sigmakäärsoole ühenduskoht, pärasool, pärak ja pärakukanal; rind; kõhunääre; eesnääre; magu; maks ja sapijuhad.

Vähktõbi mõjutas kõige enam Ungarit, Horvaatiat, Slovakkiat, Sloveeniat ja Poolat, kus oli 2015. aastal 300 või rohkem surma 100 000 elaniku kohta. Sellele tasemele väga lähedal oli suremuskordaja ka Eestis, Lätis, Taanis ja Serbias. Ungaris oli 2015. aastal ELi liikmesriikide seas ülekaalukalt suurim kopsuvähi standarditud suremuskordaja (89 surma 100 000 elaniku kohta). Järgnesid Poola (70 surma 100 000 elaniku kohta), Taani (69 surma 100 000 elaniku kohta), Madalmaad (66 surma 100 000 elaniku kohta) ja Horvaatia (65 surma 100 000 elaniku kohta). Ka Serbias oli standarditud suremuskordaja 70 surma 100 000 elaniku kohta. Kolorektaalvähi suurim standarditud suremuskordaja (54 surma 100 000 elaniku kohta) esines samuti Ungaris, samal ajal kui Horvaatias oli standarditud suremuskordaja 50 surma 100 000 elaniku kohta ja Slovakkias 49 surma 100 000 elaniku kohta.

Hingamisteede haigused olid EL 28s sageduselt kolmas surmapõhjus

Vereringesüsteemi haiguste ja vähktõve järel olid EL 28s kõige sagedasemaks surmapõhjuseks hingamisteede haigused, mis põhjustasid 2015. aastal keskmiselt 88 surma 100 000 elaniku kohta. Selles haiguste rühmas põhjustasid surma kõige sagedamini alumiste hingamisteede kroonilised haigused ja seejärel kopsupõletik. Hingamisteede haigused on seotud vanusega ja enamik nendest haigustest tingitud surmajuhtumeid registreeriti 65aastaste või vanemate inimeste seas.

ELi liikmesriikide seas olid hingamisteede haiguste standarditud suremuskordajad kõige suuremad Ühendkuningriigis (142 surma 100 000 elaniku kohta), Iirimaal (135 surma 100 000 elaniku kohta), Portugalis (126 surma 100 000 elaniku kohta), Kreekas (122 surma 100 000 elaniku kohta) ja Taanis (118 surma 100 000 elaniku kohta).

Enesetappudega seotud standarditud suremuskordaja on kõige väiksem Küproses ja Kreekas

Väliste surmapõhjuste hulka kuuluvad muu hulgas surmad tahtlike enesekahjustamiste (enesetappude) ja liiklusõnnetuste tagajärjel. Kuigi enesetapud ei kuulu peamiste surmapõhjuste hulka ja mõne ELi liikmesriigi kohta ei pruugi olla täielikke andmeid, peetakse seda sageli oluliseks näitajaks, millega ühiskond peab tegelema ja mida ta peab arvesse võtma. Enesetapu tagajärjel suri 2015. aastal EL 28s keskmiselt 11 inimest 100 000 elaniku kohta. Kõige väiksemad enesetappude standarditud suremuskordajad registreeriti 2015. aastal Küproses ja Kreekas (vastavalt 4 ja 5 surma 100 000 elaniku kohta). Kordajad olid suhteliselt väikesed – vähem kui 8 surma 100 000 elaniku kohta – ka Itaalias, Ühendkuningriigis, Hispaanias ja Maltas. EFTA riikide ja kandidaatriikide seas registreeriti eriti väikesed kordajad Liechtensteinis ja Türgis. Leedu enesetappude standarditud suremuskordaja (30 surma 100 000 elaniku kohta) oli EL 28 keskmisest ligi kolm korda suurem.

Liiklusõnnetuste standarditud suremuskordaja oli kõige väiksem Rootsis, Maltas, Iirimaal ja Ühendkuningriigis

Kuigi liiklusõnnetusi juhtub iga päev, oli liiklussurmade sagedus EL 28s 2015. aastal (standarditud suremuskordaja 5,8 surma 100 000 elaniku kohta) väiksem kui enesetappude sagedus. Liiklusõnnetustega seotud standarditud suremuskordajad olid 2015. aastal kõige suuremad (vähemalt 10,0 surma 100 000 elaniku kohta) Rumeenias, Lätis, Horvaatias ja Leedus, samal ajal kui skaala teises otsas olid Rootsi, Malta, Iirimaa ja Ühendkuningriik, kus esines vähem kui 3,6 liiklusõnnetusest tingitud surma 100 000 elaniku kohta. EFTA riikidest oli sarnaselt väike kordaja Liechtensteinis ja Norras.

Surmapõhjused 2015. aastal soo järgi

Peaaegu kõigi peamiste surmapõhjuste puhul olid meeste standarditud suremuskordajad naiste omadest suuremad

Kui rinnavähk välja arvata, olid meeste standarditud suremuskordajad EL 28s 2015. aastal naiste omadest suuremad kõigi peamiste surmapõhjuste lõikes – vt joonis 3. Alkoholi kuritarvitamise ja uimastisõltuvuse puhul olid meeste standarditud suremuskordajad rohkem kui neli korda kõrgemad kui naistel ning tahtliku enesevigastamise ja HIV suremuskordajad oli meestel kolm kuni neli korda kõrgemad kui naistel.

Joonis 3. Surmapõhjused – standarditud suremuskordaja, EL 28, 2015
(100 000 elaniku kohta)
Allikas: Eurostat (hlth_cd_asdr2)

Kuigi vähktõvest põhjustatud surmasid esineb meeste seas üldiselt rohkem kui naiste seas, on mitu vähktõve liiki, mis esinevad peamiselt ühe soo esindajatel, näiteks rinnavähk naistel. Peale selle on mõni vähiliik, mida esineb ainult ühel sugupoolel, nt emakavähk naistel ja eesnäärmevähk meestel. 2015. aastal oli EL 28s 32,7 rinnavähist põhjustatud surma 100 000 naissoost elaniku kohta. Kõige suuremad standarditud suremuskordajad registreeriti Horvaatias (43,1 surma 100 000 naissoost elaniku kohta), Slovakkias (40,6 surma 100 000 naissoost elaniku kohta) ja Ungaris (39,3 surma 100 000 naissoost elaniku kohta). Skaala teises otsas olid 2015. aastal vähem kui 30 rinnavähist tingitud surmaga 100 000 naissoost elaniku kohta Hispaania, Soome, Portugal, Rootsi ja Tšehhi Vabariik ning EFTA riikidest Norra ja kandidaatriikidest Türgi.

Kõige suurem südame isheemiatõve esinemissagedus oli nii meeste kui ka naiste seas Leedus, Lätis, Slovakkias ja Ungaris

Kõige suuremad südame isheemiatõve standarditud suremuskordajad nii meeste kui ka naiste seas registreeriti Leedus, Lätis, Slovakkias ja Ungaris, kõige väiksem südame isheemiatõvest põhjustatud surmade esinemissagedus nii meeste kui ka naiste seas registreeriti aga Prantsusmaal ja Madalmaades. Südame isheemiatõvest tingitud surmade sagedus oli süsteemselt suurem meeste seas kõigis ELi liikmesriikides – vt joonis 4 –, kusjuures sooline erinevus oli kõige suurem kolmes Balti riigis.

Joonis 4. Südame isheemiatõvest põhjustatud surmad – standarditud suremuskordaja, 2015
(100 000 elaniku kohta)
Allikas: Eurostat (hlth_cd_asdr2)

Ka enesetappude standarditud suremuskordajad olid meeste puhul süsteemselt suuremad kui naiste puhul – vt joonis 5. Sooline erinevus oli 2015. aastal kõige suurem Leedus, kus meeste kordaja oli 56,3 surma 100 000 elaniku kohta, aga naistel 10,1 surma 100 000 elaniku kohta. Meeste ja naiste kordajate lihtsuhtarvud näitasid aga, et Poolas ja Rumeenias oli meeste kordaja rohkem kui kuus korda suurem kui naiste kordaja. Meeste ja naiste kordaja suhtarv oli väikseim Rootsis, Belgias, Luksemburgis, Taanis ja Madalmaades, kus meeste enesetappude standarditud suremuskordaja oli naiste omast vähem kui kolm korda suurem.

Joonis 5. Enesetapust põhjustatud surmad – standarditud suremuskordaja, 2015
(100 000 elaniku kohta)
Allikas: Eurostat (hlth_cd_asdr2)

Alla 65aastaste inimeste surmapõhjused 2015. aastal

Alla 65aastaste inimeste seas olid peamiste surmapõhjuste suhtelised osakaalud üldistest näitajatest mõnevõrra erinevad (vt tabel 2). Selles vanuserühmas oli peamine surmapõhjus vähktõbi – keskmine standarditud suremuskordaja EL 28s 2015. aastal 78 surma 100 000 elaniku kohta –, millele järgnesid vereringesüsteemi haigused (46 surma 100 000 elaniku kohta). Erinevalt kogu elanikkonda puudutavatest andmetest ei olnud hingamisteede haigused alla 65aastaste elanike seas kolme peamise surmapõhjuse hulgas: nende hingamisteede haiguste standarditud suremuskordaja oli väiksem kui seedesüsteemi haiguste suremuskordaja ja vaid veidi suurem kui enesetappude suremuskordaja.

Tabel 2. Surmapõhjused – standarditud suremuskordaja, 2015
(100 000 alla 65 aasta vanuse elaniku kohta)
Allikas: Eurostat (hlth_cd_asdr2)

Ajavahemikus 2005–2015 vähenesid EL 28s alla 65aastaste inimeste suremuskordajad kõigi peamiste surmapõhjuste puhul, nagu näidatud joonisel 6. Vähenenime oli eriti suur liiklusõnnetuste ja südame isheemiatõve puhul, millest põhjustatud surmade sagedus langes vaatlusalusel perioodil vastavalt 46,7 % ja 31,9 %.

Joonis 6. Surmapõhjused – standarditud suremuskordaja 100 000 alla 65 aasta vanuse elaniku kohta, EL 28, 2005–2015
(2010 = 100)
Allikas: Eurostat (hlth_cd_asdr) ja (hlth_cd_asdr2)

Tabelite ja jooniste lähteandmed

Andmete allikad

Surmapõhjuste statistika tugineb kahele sambale: surmatunnistustele märgitud meditsiiniline teave, mida saab kasutada surmapõhjuse kindlakstegemiseks, ja surmapõhjuste koodid WHO RHK süsteemis. Kõik surmad rahvastikus määratletakse peamise surmapõhjuse järgi ehk järgmise alusel: „haigus või vigastus, mis käivitas patoloogiliste sündmuste rea, mis viis otseselt surmani, või õnnetuse või vägivallaga seotud asjaolud, mis tekitasid surmava vigastuse“ (maailma terviseassamblee määratlus (inglise keeles)).

Surmapõhjuste statistika kehtivus ja usaldusväärsus sõltub teataval määral surmatunnistusi väljastanud arstide esitatud andmete kvaliteedist. Ebatäpsused võivad olla tingitud mitmest asjaolust, sealhulgas:

  • vead surmatunnistuse väljastamisel;
  • meditsiinilise diagnoosiga seotud probleemid;
  • peamise surmapõhjuse valik;
  • surmapõhjuse kodeerimine.

Mõnikord ei ole surmapõhjus üheselt selge. Lisaks otseselt surma põhjustanud haigusele peaks surmatunnistusel esitatud meditsiinilised andmed kirjeldama ka surmale eelnenud kannatuste põhjuslikku ahelat. Loetleda võib ka muid olulisi terviseseisundit mõjutanud asjaolusid, millel ei olnud seost otseselt surma põhjustanud haigusega, kuid mis võisid haiguse kulgu ebasoodsalt mõjutada ning aidata sellega kaasa surma saabumisele. Mõnikord on kuulda kriitikat selle kohta, et vaid ühe haiguse kodeerimine surmapõhjusena vastab üha vähem tegelikule olukorrale, kui võtta arvesse oodatava eluea pikenemist ja sellega seotud muutusi haigestumuses. Suurema osa 65aastaste ja vanemate inimeste puhul võib vaid ühe surmapõhjuse valimine mitme võimaliku seast olla mõnevõrra eksitav. Sellepärast on mõned ELi liikmesriigid hakanud kaaluma mitme surmapõhjuse kodeerimise võimalust. Eurostat on toetanud liikmesriikide jõupingutusi ühtse automatiseeritud kodeerimissüsteemi IRIS (inglise keeles) väljatöötamiseks, et muuta surmapõhjusi käsitlevad andmed Euroopas täielikumaks ja paremini võrreldavaks.

Korrigeeritud Euroopa standardrahvastik

Kindlast põhjusest tingitud surmade arvu võib väljendada suhtena rahvaarvu. Võimalik on koostada standarditud suremuskordaja (mitte üldkordaja), mis ei sõltu rahvastiku vanuselisest ja soolisest koosseisust. Seda tehakse seetõttu, et enamik surmapõhjuseid on vanuserühmade ja sugude lõikes küllaltki erinevad ning standardimine lihtsustab kordajate võrdlemist ajas ja riikide vahel.

Üldkordajate standardimiseks kasutatud Euroopa standardrahvastiku kirjeldus loodi 1976. aastal ning seega tekkis vajadus seda muuta vastavalt pärast 1970. aastate keskpaika ELi rahvastiku vanuselises struktuuris toimunud muutustele. ELi liikmesriigid leppisid 2010. aastal ajavahemikuks 2011–2030 koostatud rahvastikuprognooside põhjal kokku muudetud Euroopa standardrahvastiku kirjelduses, mis hõlmab EL 27 liikmesriike (ei hõlma Horvaatiat) ja EFTA riike; seda on kasutatud alates 2013. aasta suvest.

Kontekst

Surmapõhjuste statistika on üks vanemaid meditsiinistatistika liike, mis annab teavet ajas toimuvate muutuste kohta ja surmapõhjuste erinevuste kohta ELi liikmesriikide vahel. Surmapõhjuste statistikal on oluline osa üldises teabesüsteemis, mis käsitleb tervisealast olukorda ELis. Surmapõhjuste statistikat võib kasutada ka selle kindlaksmääramiseks, milliste ennetavate ja meditsiiniliste ravimeetmete või teadusuuringutesse tehtavate investeeringutega oleks võimalik rahvastiku oodatavat eluiga pikendada.

Kuna Euroopas puudub üldiselt terviklik haigestumuse statistika, siis kasutatakse surmapõhjuste andmeid sageli ELi liikmesriikide tervishoiusüsteemide hindamiseks ning seda võidakse kasutada ka tõenduspõhise tervishoiupoliitika väljatöötamiseks.

EL edendab terviklikku lähenemisviisi raskete ja krooniliste haigustega võitlemisel, võttes integreeritud meetmeid seoses sektoriüleste riskiteguritega ja tehes jõupingutusi tervishoiusüsteemide tugevdamiseks eesmärgiga parandada haiguste ennetamist ja tõrjet järgmiste vahenditega:

  • riikliku statistika muutmine võimalikult usaldusväärseks ja võrreldavaks, et seda saaks kasutada poliitika tulemuslikkuse hindamiseks;
  • teadlikkuse suurendamise ja haiguste ennetamise kampaaniate toetamine, et tegeleda aktiivselt riskirühmade ja ohustatud üksikisikutega;
  • poliitika ja meetmete süstemaatiline integreerimine, et vähendada ebavõrdsust tervishoiu valdkonnas;
  • partnerluste loomine seoses konkreetsete haigustega, näiteks vähktõvega.
Otselingid
Muud artiklid
Tabelid
Andmebaas
Erirubriik
Väljaanded
Metoodika
Õigusaktid
Visualiseeringud
Välislingid





Elektroonilised väljaanded

Surmapõhjused

Terviseseisund

Konkreetsed haigused ja terviseprobleemid

Metoodika

Tervishoiustatistikat käsitlevad üldised artiklid