Surmapõhjuste statistika

Andmed seisuga mai 2017. Viimased andmed: Täiendav Eurostati teave, põhitabelid ja andmebaas. Artikli kavandatud uuendamine: detsember 2018. Ingliskeelne versioon on uuem.

Käesolevas artiklis antakse ülevaade viimasest statistikast surmapõhjuste kohta Euroopa Liidus (EL). Kõikide rahvastikus aset leidnud surmade seostamine nende põhjusega annab võimaluse hinnata riske, mis on seotud konkreetsete haiguste põhjustatud surmaga ja muude surmapõhjustega. Neid näitajaid on võimalik omakorda analüüsida vanuse, soo, surmakoha riigi / lahkunu elukoha ja piirkonna (NUTS 2. tasand) järgi, kasutades standarditud suremuskordajaid.

Tabel 1. Surmapõhjused – standarditud suremuskordaja, 2014
(100 000 elaniku kohta)
Allikas: Eurostat (hlth_cd_asdr2)
Joonis 1. Surmapõhjused – standarditud suremuskordaja 100 000 elaniku kohta, mehed, EL-28, 2004–2014
(2009 = 100)
Allikas: Eurostat (hlth_cd_asdr) ja (hlth_cd_asdr2)
Joonis 2. Surmapõhjused – standarditud suremuskordaja 100 000 elaniku kohta, naised, EL-28, 2004–2014
(2009 = 100)
Allikas: Eurostat (hlth_cd_asdr) ja (hlth_cd_asdr2)
Joonis 3. Surmapõhjused – standarditud suremuskordaja, EL-28, 2014
(100 000 elaniku kohta)
Allikas: Eurostat (hlth_cd_asdr2)
Joonis 4. Südame isheemiatõvest põhjustatud surmad – standarditud suremuskordaja, 2014
(100 000 elaniku kohta)
Allikas: Eurostat (hlth_cd_asdr2)
Joonis 5. Enesetapust põhjustatud surmad – standarditud suremuskordaja, 2014
(100 000 elaniku kohta)
Allikas: Eurostat (hlth_cd_asdr2)
Tabel 2. Surmapõhjused – standarditud suremuskordaja, 2014
(100 000 alla 65 aasta vanuse elaniku kohta)
Allikas: Eurostat (hlth_cd_asdr2)
Joonis 6. Surmapõhjused – standarditud suremuskordaja 100 000 alla 65 aasta vanuse elaniku kohta, EL-28, 2004–2014
(2009 = 100)
Allikas: Eurostat (hlth_cd_asdr) ja (hlth_cd_asdr2)

Peamised statistilised näitajad

Kõige uuemad EL-28 surmapõhjusi käsitlevad hinnangulised andmed on kättesaadavad 2014. aasta võrdlusperioodi kohta. Tabelist 1 nähtub, et vereringesüsteemi haigused ja vähktõbi (inglise keeles) (pahaloomulised kasvajad) olid ELis ülekaalukalt kõige sagedasemad surma põhjustajad.

Vähktõve, südame isheemiatõve ja liiklusõnnetuste standarditud suremuskordajad olid aastatel 2004–2014 languses

Aastatel 2004–2014 vähenes vähktõvega seotud standarditud suremuskordaja EL-28-s meeste puhul 12,3 % ja naiste puhul 6,9 % – vt joonised 1 ja 2. Suuremat langust täheldati südame isheemiatõvest põhjustatud surmades, kus meeste suremuskordaja vähenes 32,7 % ja naiste suremuskordaja 36,8 %. Sellest veelgi rohkem vähenes liiklusõnnetustest põhjustatud suremus: meestel 45,7 % ja naistel 48,0 %. Naiste rinnavähi standarditud suremuskordaja langes 11,7 %, ületades kõikidesse pahaloomulistesse kasvajatesse suremuse üldist vähenemise määra. Seevastu närvisüsteemi haigustest tingitud suremuskordajad suurenesid meestel 19,7 % ja naistel 26,9 %. Kuigi kopsuvähi (kaasa arvatud hingetoru ja bronhide vähktõbi) standarditud suremuskordaja suurenes nii meeste kui ka naiste puhul, oli lahknevus suur: meestel suurenes see 16,9 % (kusjuures alates 2009. aastast on see vähenenud), naistel aga 75,6 %.

Südame isheemiatõve standarditud suremuskordaja EL-28-s oli 2014. aastal 126 surma 100 000 elaniku kohta

Vereringesüsteemi haigused hõlmavad kõrge vererõhu, kolesterooli, diabeedi ja suitsetamisega seotud haigusi; kõige sagedasemateks vereringesüsteemi haigustest tingitud surmade põhjusteks on südame isheemiatõbi ja peaaju veresoonkonna haigused. Südame isheemiatõbi põhjustas 2014. aastal EL-28-s 126 surma 100 000 elaniku kohta. Kõige suurema südame isheemiatõve standarditud suremuskordajaga ELi liikmesriigid olid Leedu, Läti, Ungari ja Slovakkia – kõigis neis oli 2014. aastal rohkem kui 350 surma 100 000 elaniku kohta. Skaala teises otsas on Prantsusmaa, Madalmaad, Hispaania, Portugal, Belgia, Luksemburg, Taani ja Itaalia, kus südame isheemiatõve standarditud suremuskordajad olid 2014. aastal kõige väiksemad – alla 100 surma 100 000 elaniku kohta. Sama kehtib Liechtensteini, Norra ja Šveitsi kohta.

Ungaris oli kõige kõrgem kopsuvähi ja kolorektaalvähiga seotud standarditud suremuskordaja

Vähktõbi oli 2014. aastal EL-28-s sage surmapõhjus, põhjustades keskmiselt 262 surma 100 000 elaniku kohta. Vähktõve kõige enam levinud vormide hulka – nende kõigi standarditud suremuskordajad olid üle 10 surma 100 000 elaniku kohta – kuulusid järgmiste organite pahaloomulised kasvajad: hingetoru, bronhid ja kopsud, käärsool, sigmakäärsoole ühenduskoht, pärasool, pärak ja pärakukanal, rind, kõhunääre, eesnääre, magu, maks ja sapijuhad.

Vähktõbi mõjutas kõige enam Ungarit, Horvaatiat, Slovakkiat, Taanit ja Sloveeniat – 300 või rohkem surma 100 000 elaniku kohta 2014. aastal. Sellele tasemele väga lähedal oli suremuskordaja ka Eestis, Lätis ja Serbias. Ungaris oli 2014. aastal ELi liikmesriikidest ülekaalukalt suurim kopsuvähi standarditud suremuskordaja (90 surma 100 000 elaniku kohta). Järgnesid Taani (72 surma 100 000 elaniku kohta), Poola (69 surma 100 000 elaniku kohta), Madalmaad (67 surma 100 000 elaniku kohta) ja Horvaatia (65 surma 100 000 elaniku kohta). Ka Serbias oli standarditud suremuskordaja 69 surma 100 000 elaniku kohta. Kolorektaalvähi suurim standarditud suremuskordaja (55 surma 100 000 elaniku kohta) esines samuti Ungaris ning ka Horvaatia standarditud suremuskordajad olid üle 50 surma 100 000 elaniku kohta.

Hingamisteede haigused olid EL-28-s sageduselt kolmas surmapõhjus

Vereringesüsteemi haiguste ja vähktõve järel olid EL-28-s kõige sagedasemaks surmapõhjuseks hingamisteede haigused, mis põhjustasid 2014. aastal keskmiselt 78 surma 100 000 elaniku kohta. Selles haiguste rühmas põhjustasid surma kõige sagedamini alumiste hingamisteede kroonilised haigused ja seejärel kopsupõletik. Hingamisteede haigused on seotud vanusega ja enamik nendest haigustest tingitud surmajuhtumeid registreeriti 65aastaste või vanemate inimeste seas.

ELi liikmesriikidest olid hingamisteede haiguste standarditud suremuskordajad kõige suuremad Ühendkuningriigis (131 surma 100 000 elaniku kohta), Iirimaal (126 surma 100 000 elaniku kohta), Portugalis (117 surma 100 000 elaniku kohta), Taanis (116 surma 100 000 elaniku kohta) ja Kreekas (108 surma 100 000 elaniku kohta).

Enesetappudega seotud standarditud suremuskordajad on kõige väiksemad Küprosel ja Kreekas

Väliste surmapõhjuste hulka kuuluvad muu hulgas surmad tahtlike enesekahjustamiste (enesetappude) ja liiklusõnnetuste tagajärjel. Kuigi enesetapud ei kuulu peamiste surmapõhjuste hulka ja mõne ELi liikmesriigi kohta ei pruugi olla täielikke andmeid, loetakse seda sageli oluliseks näitajaks, millega ühiskond peab tegelema ja mida arvesse võtma. Enesetapu tagajärjel suri 2014. aastal EL-28-s keskmiselt 11 inimest 100 000 elaniku kohta. Kõige väiksemad enesetappude standarditud suremuskordajad registreeriti 2014. aastal Küprosel ja Kreekas (mõlemas 5 surma 100 000 elaniku kohta). Kordajad olid suhteliselt väikesed – vähem kui 8 surma 100 000 elaniku kohta – ka Itaalias, Ühendkuningriigis ja Norras. Leedu enesetappude standarditud suremuskordaja (32 surma 100 000 elaniku kohta) oli EL-28 keskmisest ligi kolm korda suurem.

Liiklusõnnetuste standarditud suremuskordaja oli kõige väiksem Maltal ja Ühendkuningriigis

Kuigi liiklusõnnetusi juhtub iga päev, oli liiklussurmade sagedus EL-28-s 2014. aastal (standarditud suremuskordaja 5,8 surma 100 000 elaniku kohta) väiksem kui enesetappude sagedus. Liiklusõnnetustega seotud standarditud suremuskordajad olid 2014. aastal kõige suuremad (vähemalt 10 surma 100 000 elaniku kohta) Lätis, Rumeenias, Leedus ja Poolas, samal ajal kui skaala teises otsas olid Malta, Rootsi ja Ühendkuningriik, kus esines vähem kui 4,0 liiklusõnnetusest tingitud surma 100 000 elaniku kohta.

Meeste standarditud suremuskordajad olid naiste omadest suuremad peaaegu kõigi peamiste surmapõhjuste puhul

Kui rinnavähk välja arvata, olid meeste standarditud suremuskordajad EL-28-s 2014. aastal naiste omadest suuremad kõigi peamiste surmapõhjuste lõikes – vt joonis 3. Alkoholi kuritarvitamise, tahtliku enesekahjustamise ja uimastisõltuvuse puhul olid meeste standarditud suremuskordajad ligikaudu neli korda kõrgemad kui naistel ning kopsuvähi suremuskordajad oli meestel peaaegu kolm korda kõrgemad kui naistel.

Kuigi vähktõvest põhjustatud surmasid esineb meeste seas üldiselt rohkem kui naiste seas, on mitu vähkkasvaja liiki, mis esinevad peamiselt ühe soo esindajatel, näiteks rinnavähk naistel. Peale selle on mõni vähiliik, mida esineb ainult ühel sugupoolel, nt emakavähk naistel ja eesnäärmevähk meestel. 2014. aastal esines EL-28-s 32,6 rinnavähist põhjustatud surma 100 000 naissoost elaniku kohta. Kõige suuremad kordajad registreeriti Horvaatias (44,5 surma 100 000 naissoost elaniku kohta), Iirimaal (41,2 surma 100 000 naissoost elaniku kohta) ja Taanis (39,7 surma 100 000 naissoost elaniku kohta). Vähem kui 30 rinnavähist tingitud surmaga 100 000 naissoost elaniku kohta olid 2014. aastal skaala teises otsas Hispaania, Küpros, Soome, Portugal, Rootsi, Leedu, Tšehhi Vabariik ja Norra.

Leedus, Lätis, Ungaris ja Slovakkias oli kõige suurem südame isheemiatõve esinemissagedus nii meeste kui ka naiste seas

Kõige suuremad südame isheemiatõve standarditud suremuskordajad nii meeste kui ka naiste seas registreeriti Leedus, Lätis, Ungaris ja Slovakkias, kõige väiksem südame isheemiatõvest põhjustatud surmade esinemissagedus nii meeste kui ka naiste seas registreeriti aga Prantsusmaal ja Madalmaades. Südame isheemiatõvest tingitud surmade sagedus oli süsteemselt suurem meeste seas kõigis ELi liikmesriikides – vt joonis 4 –, kusjuures sugude vahe oli kõige suurem kolmes Balti riigis.

Sarnaselt olid ka enesetappude standarditud suremuskordajad meeste seas süsteemselt suuremad kui naiste seas – vt joonis 5. Sugude vahe oli 2014. aastal kõige suurem Leedus, kus meeste kordaja oli 59,0 surma 100 000 elaniku kohta, aga naistel 9,4 surma 100 000 elaniku kohta. Samas näitasid meeste ja naiste kordajate lihtsuhtarvud, et Poolas, Slovakkias, Maltal, Rumeenias ja Leedus oli meeste kordaja kuus korda suurem kui naiste kordaja. Sugudevahelise erinevuse suhtarv oli väikseim Rootsis ja Madalmaades, kus meeste enesetappude standarditud suremuskordaja ületas naiste oma 2,2 korda.

Analüüs vanuse alusel

Alla 65aastaste inimeste seas olid peamiste surmapõhjuste osakaalud üldistest näitajatest mõnevõrra erinevad (vt tabel 2). Selles vanuserühmas oli peamine surmapõhjus vähktõbi – keskmine standarditud suremuskordaja EL-28-s 2014. aastal 79 surma 100 000 elaniku kohta –, millele järgnesid vereringesüsteemi haigused (46 surma 100 000 elaniku kohta). Erinevalt kogu elanikkonna kohta koostatud andmetest ei olnud hingamisteede haigused alla 65aastaste elanike seas kolme peamise surmapõhjuse hulgas: nende hingamisteede haiguste standarditud suremuskordaja oli näiteks madalam kui enesetappude suremuskordaja.

Ajavahemikus 2004–2014 vähenesid EL-28-s alla 65aastaste elanike suremuskordajad kõigi peamiste surmapõhjuste puhul, nagu näidatud joonisel 6. Eriti kehtib see liiklusõnnetuste ja südame isheemiatõve kohta, millest põhjustatud surmade sagedus langes vaatlusalusel perioodil vastavalt 48,4 % ja 34,0 %.

Andmete allikad ja kättesaadavus

Surmapõhjuste statistika annab teavet suremuse mustritest ning võimaldab koguda andmeid aja jooksul surmapõhjustes toimuvate muutuste kohta. Kõnealust allikat on üksikasjalikumalt kirjeldatud selles taustaartiklis, milles esitatakse teavet andmete ulatuse, õigusliku aluse, kasutatud meetodite ning seotud mõistete ja määratluste kohta.

Eurostat hakkas suremuse kohta andmeid koguma ja levitama 1994. aastal. Praegu analüüsitakse andmeid järgmise jaotuse alusel:

Iga-aastased andmed esitatakse absoluutarvudes suremuse üldkordaja ja standarditud suremuskordaja kujul. Kuna enamik surmapõhjusi on vanuse ja soo lõikes väga erinevad, parandab standarditud suremuskordajate kasutamine andmete ajalist ja riikidevahelist võrreldavust, sest võimaldab suremuskordajaid mõõta elanikkonna vanuselisest jaotusest sõltumatult.

2011. aasta aprillis võeti vastu Euroopa Komisjoni määrus nr 328/2011 surmapõhjuseid käsitleva statistika kohta ning selles kirjeldatakse üksikasjalikult muutujaid, analüüsi (andmete jaotust) ja metaandmeid, mida ELi liikmesriigid peavad esitama.

Üksikuid riike käsitlevad märkused kõnealuse andmekogumise kohta on esitatud taustateabe dokumendis (inglise keeles).

Andmete allikad

Surmapõhjuste statistika tugineb kahele sambale: surmatunnistustele märgitud meditsiiniline teave, mida saab kasutada surmapõhjuse kindlakstegemiseks, ja surmapõhjuste koodid WHO RHK süsteemis. Kõik surmad rahvastikus määratletakse peamise surmapõhjuse järgi ehk järgmise alusel: „haigus või vigastus, mis käivitas patoloogiliste sündmuste rea, mis viis otseselt surmani, või õnnetuse või vägivallaga seotud asjaolud, mis tekitasid surmava vigastuse” (Maailma terviseassamblee määratlus (inglise keeles)).

Surmapõhjuste statistika kehtivus ja usaldusväärsus sõltub teataval määral surmatunnistusi väljastanud arstide esitatud andmete kvaliteedist. Ebatäpsused võivad olla tingitud mitmest asjaolust, sealhulgas:

  • vead surmatunnistuse väljastamisel;
  • meditsiinilise diagnoosiga seotud probleemid;
  • peamise surmapõhjuse valik;
  • surmapõhjuse kodeerimine.

Mõnikord ei ole surmapõhjus üheselt selge. Lisaks otseselt surma põhjustanud haigusele peaks surmatunnistusel esitatud meditsiinilised andmed kirjeldama ka surmale eelnenud kannatuste põhjuslikku ahelat. Loetleda võib ka muid olulisi terviseseisundit mõjutanud asjaolusid, millel ei olnud seost otseselt surma põhjustanud haigusega, kuid mis võisid haiguse kulgu ebasoodsalt mõjutada ning aidata sellega kaasa surma saabumisele. Mõnikord on kuulda kriitikat selle kohta, et vaid ühe haiguse kodeerimine surmapõhjusena vastab üha vähem tegelikule olukorrale, kui võtta arvesse oodatava eluea pikenemist ja sellega seotud muutusi haigestumuses. Suurema osa 65aastaste ja vanemate inimeste puhul võib vaid ühe surmapõhjuse valimine mitme võimaliku seast olla mõnevõrra eksitav. Sellepärast on mõned ELi liikmesriigid hakanud kaaluma mitme surmapõhjuse kodeerimise võimalust. Eurostat on toetanud liikmesriikide jõupingutusi ühtse automatiseeritud kodeerimissüsteemi IRIS (inglise keeles) väljatöötamiseks, et muuta surmapõhjusi käsitlevad andmed Euroopas täielikumaks ja paremini võrreldavaks.

Korrigeeritud Euroopa standardrahvastik

Kindlast põhjusest tingitud surmade arvu võib väljendada suhtena rahvaarvu. Võimalik on koostada standarditud suremuskordaja (mitte üldkordaja), mis ei sõltu rahvastiku vanuselisest ja soolisest koosseisust: seda tehakse põhjusel, et enamik surmapõhjuseid on vanuserühmade ja sugude lõikes küllaltki erinevad ning standardimine lihtsustab kordajate võrdlemist ajas ja riikide vahel.

Üldkordajate standardimiseks kasutatud Euroopa standardrahvastiku kirjeldus loodi 1976. aastal ning seega tekkis vajadus seda muuta vastavalt pärast 1970. aastate keskpaika ELi rahvastiku vanuselises struktuuris toimunud muutustele. Liikmesriigid leppisid 2010. aastal ajavahemikuks 2011–2030 koostatud rahvastikuprognooside põhjal kokku muudetud Euroopa standardrahvastiku kirjelduses, mis hõlmab EL-27 liikmesriike ja EFTA riike; seda on kasutatud alates 2013. aasta suvest.

Kontekst

Surmapõhjuste statistika on üks vanemaid meditsiinistatistika liike, mis annab teavet ajas toimuvate muutuste kohta ja surmapõhjuste erinevuste kohta ELi liikmesriikide vahel. Surmapõhjuste statistikal on oluline tähtsus üldises teabesüsteemis, mis käsitleb tervisealast olukorda ELis. Surmapõhjuste statistikat võib kasutada ka selle kindlaksmääramiseks, milliste ennetavate ja meditsiiniliste ravimeetmete või teadusuuringutesse tehtavate investeeringutega oleks võimalik rahvastiku oodatavat eluiga pikendada.

Kuna Euroopas puudub üldiselt terviklik haigestumuse statistika, siis kasutatakse surmapõhjuste andmeid sageli ELi liikmesriikide tervishoiusüsteemide hindamiseks ning seda võidakse kasutada ka tõenduspõhise tervishoiupoliitika väljatöötamiseks.

EL edendab terviklikku lähenemisviisi raskete ja krooniliste haigustega võitlemisel, võttes integreeritud meetmeid seoses sektoriüleste riskiteguritega ja tehes jõupingutusi tervishoiusüsteemide tugevdamiseks eesmärgiga parandada haiguste ennetamist ja tõrjet järgmiste vahenditega:

  • riikliku statistika muutmine võimalikult usaldusväärseks ja võrreldavaks, et seda saaks kasutada poliitika tõhususe hindamiseks;
  • teadlikkuse suurendamise ja haiguste ennetamise kampaaniate toetamine, et tegeleda aktiivselt riskirühmade ja ohustatud üksikisikutega;
  • poliitika ja meetmete süstemaatiline integreerimine eesmärgiga vähendada ebavõrdsust tervishoiu valdkonnas;
  • partnerluste loomine seoses konkreetsete haigustega, näiteks vähktõvega.

Vaata lisaks

Elektroonilised väljaanded

Surmapõhjused

Terviseseisund

Konkreetsed haigused ja terviseprobleemid

Metoodika

Tervishoiustatistikat käsitlevad üldised artiklid

Täiendav Eurostati teave

Väljaanded

Põhitabelid

Andmebaas

Erirubriik

Metoodika / Metaandmed

Tabelite ja jooniste lähteandmed (MS Excel)

Välislingid