Archive:Varjupaigastatistika

Andmed 12. märtsi 2019. aasta ja 24. aprilli 2019. aasta seisuga (saatjata alaealiste taotlusi ja lõplikke otsuseid käsitlevad osad).
Artikli kavandatud uuendamine: september 2020.

Ingliskeelne versioon on uuem.

Highlights

2018. aastal taotles ELi liikmesriikides rahvusvahelist kaitset 580 800 esmakordset varjupaigataotlejat.

2018. aastal taotlesid ELis varjupaika peamiselt Süüria, Afganistani ja Iraagi kodanikud.

2018. aastal tehti positiivne esimese astme otsus 37 % varjupaigataotluste puhul.

ELi 28 liikmesriigis (väljastpoolt ELi pärit isikute) esitatud varjupaigataotlused, 2008–2018

Kokku: 2008–2014: Horvaatia andmed puuduvad.
Esmakordsed taotlejad: 2008: Bulgaaria, Kreeka, Hispaania, Prantsusmaa, Horvaatia, Leedu, Luksemburgi, Ungari, Austria, Rumeenia, Slovakkia ja Soome andmed puuduvad. 2009: Bulgaaria, Kreeka, Hispaania, Horvaatia,
Luksemburgi, Ungari, Austria, Rumeenia, Slovakkia ja Soome andmed puuduvad. 2010: Bulgaaria, Kreeka, Horvaatia, Luksemburgi, Ungari, Austria, Rumeenia ja Soome andmed puuduvad.
2011: Horvaatia, Ungari, Austria ja Soome andmed puuduvad. 2012: Horvaatia, Ungari ja Austria andmed puuduvad. 2013: Austria andmed puuduvad.

Käesolevas artiklis kirjeldatakse hiljutisi muutusi seoses varjupaigataotlejate arvuga ja varjupaigataotlusi käsitlevate otsustega Euroopa Liidus (EL). Varjupaik on rahvusvahelise kaitse vorm, mida riik pakub oma territooriumil. Seda antakse isikutele, kes ei saa oma kodakondsus- ja/või elukohariigis kaitset taotleda, eelkõige hirmu tõttu, et neid kiusatakse taga rassi, usutunnistuse, kodakondsuse, teatavasse sotsiaalsesse rühma kuulumise või poliitiliste vaadete tõttu.

Full article

Varjupaigataotlejate arv vähenes 2018. aastal

Pärast kõrgeimale tasemele jõudmist 1992. aastal (672 000 taotlust EL 15s), mil ELi liikmesriigid võtsid vastu palju varjupaigataotlejaid endisest Jugoslaaviast, ja taas kord 2001. aastal (424 000 taotlustEL 27s), kahanes varjupaigataotluste arv EL 27s 2006. aastaks veidi vähem kui 200 000 taotluseni.

Keskendudes vaid mitteliikmesriikide kodanike taotlustele (vt joonis 1), võib kuni 2012. aastani täheldada varjupaigataotluste arvu järkjärgulist suurenemist EL 27s ja hiljem EL 28s, misjärel varjupaigataotlejate arv kasvas kiiremini – 431 000 taotlust 2013. aastal, 627 000 taotlust 2014. aastal ja ligikaudu 1,3 miljonit taotlust nii 2015. kui ka 2016. aastal. Seega oli varjupaigataotluste arv 2015. ja 2016. aastal EL 28s umbes kaks korda suurem kui EL 15s eelmise suhtelise tipptaseme ajal 1992. aastal registreeritud taotluste arv. 2018. aastal taotles Euroopa Liidu (EL) liikmesriikides rahvusvahelist kaitset 638 000 varjupaigataotlejat ehk 10 % vähem kui 2017. aastal (712 000) ja veidi üle poole 2016. aastal registreeritud varjupaigataotlejate arvust (peaaegu 1,3 miljonit). See arv on võrreldav tasemega, mis registreeriti 2014. aastal, enne tipptaset 2015. ja 2016. aastal.

Joonis 1. ELi 28 liikmesriigis
(väljastpoolt ELi pärit isikute) esitatud varjupaigataotlused, 2008–2018
(tuhandetes)
Allikas: Eurostat (migr_asyappctza)

Esmakordsed taotlejad: 2018. aastal 581 000

Esmakordsete varjupaigataotlejate arv EL 28s ^[1] oli 2018. aastal 581 000, mis on 57 000 (9 %) võrra väiksem kui taotlejate üldarv. Esmakordne rahvusvahelise kaitse taotleja on isik, kes esitas varjupaigataotluse esimest korda teatavas ELi liikmesriigis, ja seetõttu jäetakse välja korduvad taotlejad (selles liikmesriigis), kajastades niimoodi aruandvasse liikmesriiki äsja saabunud rahvusvahelist kaitset taotlevate isikute arvu täpsemalt.

See viimane näitaja 2018. aasta kohta osutab, et võrreldes eelneva aastaga vähenes kogu EL 28s esmakordsete taotlejate arv 74 000 võrra, sest esmakordsete taotlejate arv langes 655 000 taotlejalt 2017. aastal 581 000 taotlejani 2018. aastal. See järgnes esmakordsete taotlejate arvu märkimisväärsele vähenemisele 551 000 võrra aastatel 2016–2017. Vähenemise peamine põhjus oli Süüriast ja Nigeeriast pärit taotlejate arvu kahanemine (vt joonis 2).

Joonis 2. ELi 28s liikmesriigis varjupaika taotlevate (väljastpoolt ELi pärit) isikute kodakondsusriigid, 2017 ja 2018
(esmakordsed taotlejad, tuhandetes)
Allikas: Eurostat (migr_asyappctza)

Esmakordsetel taotlejatel on enamjaolt Süüria, Afganistani või Iraagi kodakondsus

2018. aastal ELi liikmesriikides varjupaika taotlenud inimeste peamine kodakondsusriik oli Süüria, kes on seda kohta hoidnud igal aastal alates 2013. aastast. 2018. aastal vähenes Süüriast pärit esmakordsete varjupaigataotlejate arv EL 28s 81 000 taotlejani võrreldes 102 000 taotlejaga 2017. aastal; süürlaste osakaal EL 28 taotluste üldarvus vähenes 15,6 %-lt 13,9 %-le. Süüria oli varjupaigataotlejate peamine kodakondsusriik kaheksas ELi liikmesriigis.

Afgaanid moodustasid esmakordsete varjupaigataotlejate üldarvust 7,1 % ja iraaklased 6,8 %, samal ajal kui pakistanlased ja iraanlased moodustasid vastavalt 4,3 % ja 4,0 %.

Esmakordsete varjupaigataotlejate kõige arvukamate kodakondsusrühmade hulgas registreeriti EL 28s 2018. aastal suurim suhteline suurenemine võrreldes 2017. aastaga venetsueellaste (osakaalu kasv 1,8 protsendipunkti), grusiinide (kasv 1,6 protsendipunkti), türklaste (kasv 1,5 protsendipunkti), iraanlaste (kasv 1,3 protsendipunkti) ja kolumblaste (kasv 1,1 protsendipunkti) puhul. Taotlejate arvu suurim suhteline langus registreeriti 2018. aastal varjupaigataotlejate kõige tavapärasemate kodakondsusriikide hulgas (välja arvatud Süüria) nigeerlaste (kahanemine 2,2 protsendipunkti) ja eritrealaste (kahanemine 1,2 protsendipunkti) puhul ^[2].

Peamised sihtriigid: Saksamaa, Prantsusmaa ja Kreeka

Saksamaal registreeriti 2018. aastal 162 000 taotlejat, kes moodustasid 28 % kõikidest esmakordsetest taotlejatest ELi liikmesriikides. Järgnesid Prantsusmaa (110 000 ehk 19 %), Kreeka (65 000 ehk 11 %), Hispaania (53 000 ehk 9 %), Itaalia (49 000 ehk 8 %) ja Ühendkuningriik (37 000 ehk 6 %).

Nende liikmesriikide hulgas, kus 2018. aastal taotles esmakordselt varjupaika üle 5 000 inimese, suurenes taotlejate arv eelneva aastaga võrreldes kõige rohkem Küprosel (+70 % ehk 2018. aastal 3 000 esmakordset varjupaigataotlejat rohkem kui 2017. aastal) ja Hispaanias (+60 % ehk 20 000 taotlejat rohkem); järgnesid Belgia (+29 % ehk 4 000 taotlejat rohkem), Madalmaad (+27 % ehk 4 000 taotlejat rohkem), Prantsusmaa (+20 % ehk 19 000 taotlejat rohkem) ja Kreeka (+14 % ehk 8 000 taotlejat rohkem). Seevastu kõige suurem suhteline vähenemine registreeriti Itaalias (–61 % ehk 77 000 taotlejat vähem), Austrias (–49 % ehk 11 000 taotlejat vähem), Rootsis (–19 % ehk 4 000 taotlejat vähem) ja Saksamaal (–18 % ehk 36 000 taotlejat vähem) (vt joonis 3).

Joonis 3. ELi ja EFTA liikmesriikides varjupaika taotlevate (väljastpoolt ELi pärit) isikute arv, 2017 ja 2018
(esmakordsed taotlejad, tuhandetes)
Allikas: Eurostat (migr_asyappctza)

Tabelis 1 antakse ülevaade esmakordsete varjupaigataotlejate viiest suurimast rühmast (kodakondsuse järgi) igas ELi liikmesriigis. Süürlased moodustasid suurima taotlejate hulga ELi 28st liikmesriigist kaheksas riigis, sealhulgas 44 000 taotlejat Saksamaal (kõige suurem arv ühest riigist pärit taotlejaid ühte ELi liikmesriiki 2018. aastal) ja 13 000 Kreekas. Ligikaudu 19 000 venetsueellast taotles kaitset Hispaanias, samal ajal kui Saksamaal registreeriti 16 000 ja Kreekas ligi 10 000 iraaklasest taotlejat. Kreekas taotles kaitset 12 000 ja Prantsusmaal 10 000 afgaani. Teised liikmesriigid, kus oli 2018. aastal suur arv sama kodakondsusega taotlejaid, olid Saksamaa (11 000 taotlejat Iraanist, 10 000 Nigeeriast ja 10 000 Türgist), Hispaania (8 000 taotlejat Colombiast) ja Prantsusmaa (8 000 taotlejat Albaaniast).

Tabel 1. (Väljastpoolt ELi pärit) varjupaigataotlejate viis peamist kodakondsust, 2018
(esmakordsete taotlejate arv, ümardatud)
Allikas: Eurostat (migr_asyappctza)

Esmakordsete taotlejate vanus ja sugu

2018. aastal olid peaaegu neli viiest (79 %) esmakordsest varjupaigataotlejast EL 28s nooremad kui 35 eluaastat (vt joonis 4); 18–34aastased moodustasid veidi vähem kui poole (48 %) taotlejate üldarvust, samal ajal kui peaaegu üks kolmandik (31 %) esmakordsete taotlejate üldarvust olid alla 18aastased alaealised.

Varjupaigataotlejate selline vanuseline jaotus oli tavaline peaaegu kõigis ELi liikmesriikides, kusjuures taotlejate suurima osa moodustasid 18–34aastased. Selles mustris oli aga paar erandit: Ungari, Austria, Saksamaa ja Poola teatasid suuremast alla 18aastaste varjupaigataotlejate osakaalust (vähemalt 44 %).

Joonis 4. (Väljastpoolt ELi pärit) ja esmakordselt ELi ja EFTA liikmesriikides varjupaika taotlevate isikute vanuseline jaotus, 2018
(%)
Allikas: Eurostat (migr_asyappctza)

Esmakordsete varjupaigataotlejate sooline jaotus näitab, et varjupaika taotles rohkem mehi kui naisi. Noorimas vanuserühmas (0–13 eluaastat) moodustasid mehed 2018. aastal taotlejate üldarvust 51 %. Sooline ebavõrdsus oli suurem 14–17aastaste ja 18–34aastaste varjupaigataotlejate seas, kelle puhul vastavalt 72 % ja 70 % esmakordsetest taotlejatest olid mehed; 35–64aastaste vanuserühmas vähenes see osakaal 59 %ni. EL 28s oli 2018. aastal naissoost taotlejaid rohkem kui meessoost taotlejaid 65aastaste ja vanemate varjupaigataotlejate seas, kuigi see rühm oli suhteliselt väike, moodustades vaid 0,7 % esmakordsete taotlejate üldarvust (0.4 % naistest ja 0.3 % meestest).

Joonis 5. Meeste osakaal (väljastpoolt ELi pärit) ja esmakordselt ELi 28 liikmesriigis varjupaika taotlevate isikute hulgas vanuserühmade kaupa, 2018
(%)
Allikas: Eurostat (migr_asyappctza)

Saatjata alaealiste taotlused

Saatjata alaealine on isik, kes on alla 18 aasta vana ja kes saabub ELi liikmesriigi territooriumile ilma alaealise eest vastutava täiskasvanud saatjata, või alaealine, kes on jäänud saatjata pärast liikmesriigi territooriumile sisenemist. 2018. aastal saadi EL 28s saatjata alaealistelt 19 700 taotlust; alla 18aastaste varjupaigataotlejate seas oli saatja alaealisi 10 % (vt joonis 6). ELi liikmesriikidest registreeriti alaealiste varjupaigataotlejate hulgas kõige rohkem saatjata alaealisi 2018. aastal Sloveenias (70 %) ja Bulgaarias (57 %). Seevastu Tšehhis ja Eestis ei registreeritud 2018. aastal ühtegi saatjata alaealist.

Joonis 6. (Väljastpoolt ELi pärit) alaealiste varjupaigataotlejate jaotus seisundi järgi ELi ja EFTA liikmesriikides, 2018
(%)
Allikas: Eurostat (migr_asyunaa) ja (migr_asyappctza)

Varjupaigataotlusi käsitlevad otsused

Andmed varjupaigataotlusi käsitlevate otsuste kohta on kättesaadavad kahel astmel, nimelt esimese astme otsused ja lõplikud otsused, mis on võetud vastu edasikaebamise või läbivaatamise käigus.

2018. aastal tehti ELi liikmesriikides varjupaigataotluste kohta ligi 582 000 esimese astme otsust ja pärast edasikaebamist veel 309 000 lõplikku otsust. Esimeses astmes tehtud otsustega anti kaitse saaja seisund 217 000 inimesele ja pärast edasikaebamist said kaitse saaja seisundi veel 116 000 inimest.

Kõige suurem hulk otsuseid (nii esimese astme kui ka lõplikud otsused) tehti Saksamaal (vt joonis 7), mis moodustasid ligi kolmandiku (31 %) kõigist esimese astme otsustest ja peaaegu poole (47 %) kõigist lõplikest otsustest EL 28s 2018. aastal.

Joonis 7. (Väljastpoolt ELi pärit isikute) varjupaigataotlusi käsitlevate esimese astme ja lõplike otsuste arv, 2018
(tuhandetes)
Allikas: Eurostat (migr_asydcfsta) ja (migr_asydcfina)

Varjupaigataotlusi käsitlevad esimese astme otsused

Joonisel 8 on esitatud esimese astme otsuste analüüs. Kuigi pagulase ja täiendava kaitse seisund on ELi õiguses määratletud, kuuluvad humanitaarkaalutlused siseriikliku õiguse alla ja mõnes ELi liikmesriigis ei ole need kohaldatavad.

2018. aastal tehti EL 28s positiivne esimese astme otsus 37 % varjupaigataotluste puhul, s.t taotlejale anti pagulase või täiendava kaitse seisund või humanitaarkaalutlustel riigis viibimise luba (vt joonis 8). Pagulase seisund anti 2018. aastal EL 28s ligikaudu 56 % puhul kõigist positiivsetest esimese astme otsustest.

Joonis 8. (Väljastpoolt ELi pärit isikute) varjupaigataotlusi käsitlevate esimese astme otsuste jaotus, 2018
(%)
Allikas: Eurostat (migr_asydcfsta)

Absoluutarvudes anti 2018. aastal EL 28s esimese astme otsusega pagulase seisund kokku 122 000 inimesele, täiendava kaitse seisund 62 000 inimesele ja humanitaarkaalutlustel riigis viibimise luba 33 000 inimesele.

ELi liikmesriikidest tehti 2018. aastal esimese astme otsuste seas kõige rohkem positiivseid esimese astme otsuseid Iirimaal (85 %) ja Luksemburgis (72 %). Seevastu Prantsusmaal, Eestis, Hispaanias, Lätis, Poolas ja Tšehhis oli esimeses astmes tehtud tagasilükkamisotsuste määr vahemikus 72 % (Prantsusmaa) kuni 89 % (Tšehhi).

Edasikaebamise käigus tehtud lõplikud otsused

Edasikaebamise või läbivaatamise käigus tehtud positiivsete lõplike otsuste osakaal oli EL 28s 2018. aastal 38 %.

EL 28s said positiivse lõpliku otsuse ligikaudu 116 000 inimest, kellest 42 000 inimesele anti pagulase seisund, 38 000 inimesele täiendav kaitse ja veel 36 000 inimesele humanitaarkaitse seisund.

Joonis 9. (Väljastpoolt ELi pärit isikute) varjupaigataotlusi käsitlevate lõplike otsuste jaotus, 2018
(%)
Allikas: Eurostat (migr_asydcfina)

2018. aastal olid rohkem kui pooled lõplikest varjupaiga andmise otsustest positiivsed vaid viies ELi liikmesriigis: Soomes (69 %), Madalmaades (60 %), Ühendkuningriigis (58 %), Bulgaarias (57 %) ja Austrias (54 %).

Lõplike tagasilükkamisotsuste suurim osakaal registreeriti Portugalis ja Eestis, kus kõik lõplikud otsused olid negatiivsed.

Tabelite ja jooniste lähteandmed

Asylum statistics: tables and figures (inglise keeles)

Andmete allikad

Eurostat koostab statistikat mitme rahvusvahelise rändega seotud küsimuse kohta. Aastatel 1986–2007 koguti varjupaika käsitlevaid andmeid suulise kokkuleppe alusel. Alates 2008. aastast esitatakse Eurostatile andmeid määruse (EÜ) nr 862/2007 artikli 4 sätete kohaselt; enamik käesolevas artiklis esitatud andmetest koguti selle õigusraamistiku alusel.

Eurostatile esitatakse andmeid kord kuus (varjupaigataotluste statistika jaoks), kord kvartalis (esimese astme otsuste kohta) või kord aastas (kaebusel või otsuse läbivaatamisel põhinevate lõplike otsuste, ümberpaigutamise ja saatjata alaealiste kohta). Statistika tugineb administratiivallikatele ja Eurostatile esitavad statistilisi andmeid ametiasutused, siseministeeriumid või asjaomased sisserändeametid ELi liikmesriikides.

Varjupaigastatistika analüüsimisel tuleks arvesse võtta isikute kahte eri kategooriat. Esimesse kategooriasse kuuluvad varjupaigataotlejad, kes on esitanud taotluse (varjupaigataotluse) ja kelle taotlust käsitleb asjaomane asutus. Teine kategooria koosneb isikutest, kes on tunnistatud pärast kaalumist pagulaseks või kellele on antud muud liiki rahvusvahelist kaitset (täiendav kaitse) või kellele anti kaitse rahvusvahelist kaitset käsitlevate siseriiklike õigusaktide alusel (humanitaarkaalutlustel riigis viibimise load) või kellele keelduti mis tahes vormis kaitse andmisest.

Alates määruse (EÜ) nr 862/2007 jõustumisest on muutunud kättesaadavaks statistika varjupaigaotsuste kohta varjupaigamenetluse eri etappides. Esimese astme otsused on otsused, mille teeb vastuvõtvas riigis haldusliku/kohtuliku varjupaigamenetluse esimese instantsina tegutsev vastav asutus. Seevastu on edasikaebamise või läbivaatamise käigus tehtud lõplikud otsused seotud otsustega, mis on tehtud haldusliku/kohtuliku varjupaigamenetluse viimases astmes ning tulenevad eelmises astmes tagasilükkamisotsuse saanud varjupaigataotleja esitatud kaebusest. Kuna varjupaigamenetlused ja otsuseid tegevate asutuste arv/tasandid on ELi liikmesriikides erinev(ad), võib siseriikliku õiguse ja haldusmenetluste kohaselt olla tegelik viimane aste kõrgeima riikliku kohtu otsus. Rakendatud meetodis määratletakse siiski, et lõplikud otsused peaksid viitama sellele, mis on enamikul juhtudel tegelik lõplik otsus: teisisõnu, kui kõik tavalised edasikaebamise võimalused on ammendatud ja puudub võimalus otsuse sisu edasi kaevata ning edasikaebamine on võimalik üksnes menetluslikel põhjustel.

Kontekst

1951. aasta Genfi pagulasseisundi konventsiooni (mida on muudetud 1967. aasta New Yorgi protokolliga) alusel on ligikaudu 70 aastat määratletud, kes on pagulane, ja selles on sätestatud pagulaste ühine käsitlusviis, mis on olnud ELis ühise varjupaigasüsteemi väljatöötamise üks nurgakive. Alates 1999. aastast on EL teinud tööd Euroopa ühise varjupaigasüsteemi loomise suunas kooskõlas Genfi konventsiooni ja teiste kohaldatavate rahvusvaheliste õigusaktidega.

5. novembril 2004 võtsid riigipead ja valitsusjuhid vastu Haagi programmi. Selles esitatakse Euroopa ühise varjupaigasüsteemi (CEAS) idee ja võetakse ülesandeks luua ühised menetlused ja ühtne seisund nende jaoks, kellele on antud varjupaik või täiendav kaitse. 2008. aasta juunis esitleti Euroopa Komisjoni varjupaigapoliitika kava (KOM(2008) 360 (lõplik)), mis sisaldas Euroopa ühise varjupaigasüsteemi väljatöötamise kolme tugisammast:

ELi liikmesriikide varjupaigaalaste õigusaktide põhjalikum ühtlustamine, muutes ühtsemaks kaitse andmisel kohaldatavad nõuded;
praktilise koostöö muutmine tulemuslikumaks ja selle korralduse parandamine;
ELi liikmesriikide ning ELi ja ELi-väliste riikide vahelise solidaarsuse ja vastutustunde suurendamine.

Seda silmas pidades esitas Euroopa Komisjon 2009. aastal ettepaneku luua Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiamet (EASO). EASO toetab ELi liikmesriike nende jõupingutustes rakendada ühtsemat ja õiglasemat varjupaigapoliitikat. Samuti pakub amet suure surve all olevatele liikmesriikidele (teisisõnu neile liikmesriikidele, kes võtavad vastu suurel arvul varjupaigataotlejaid) tehnilist ja operatiivtuge. EASO hakkas täies mahus toimima 2011. aasta juunis ja on teinud tööd oma suutlikkuse, tegevuse ja mõju suurendamiseks, tehes koostööd Euroopa Komisjoni ja ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ametiga (UNHCR).

2010. aasta mais esitles Euroopa Komisjon saatjata alaealisi käsitlevat tegevuskava (KOM(2010) 213 (lõplik)); saatjata alaealisi peetakse rände kõige ohustatumateks ja haavatavamateks ohvriteks. Kõnealuse kava eesmärk on töötada välja kooskõlastatud käsitlusviis ja sellega kohustatakse kõiki ELi liikmesriike tagama saatjata alaealistele vastuvõtu, kaitse ja integratsiooni kõrged standardid. Selle tegevuskava täiendusena on Euroopa rändevõrgustik viinud läbi põhjaliku ELi uuringu vastuvõtupoliitika kohta, samuti alaealiste tagasisaatmise ja integratsiooni korralduse kohta.

Selles valdkonnas on välja töötatud mitu direktiivi. Neli peamist varjupaika käsitlevat õigusakti – kõigi nende kohta on esitatud praegu asendamise või uuesti sõnastamise ettepanekud – on järgmised:

miinimumnõuete direktiiv 2011/95/EL, mis käsitleb nõudeid, millele kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad vastama, et kvalifitseeruda rahvusvahelise kaitse saajaks, ning nõudeid pagulaste või täiendava kaitse saamise kriteeriumidele vastavate isikute ühetaolisele seisundile;
menetluste direktiiv 2013/32/EL rahvusvahelise kaitse seisundi andmise ja äravõtmise menetluse ühiste nõuete kohta;
vastuvõtunõuete direktiiv 2013/33/EL, millega sätestatakse rahvusvahelise kaitse taotlejate vastuvõtu nõuded;
Dublini määrus (EL) nr 604/2013, millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku (mitteliikmesriigi kodaniku) või kodakondsuseta isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest.

ELi tegevus- ja rahaline toetus on aidanud liikmesriikidel rändeprobleemidega toime tulla. Eelkõige pakub Euroopa Komisjon liikmesriikidele jätkuvat rahalist toetust Varjupaiga-, Rände- ja Integratsioonifondi (AMIF) raames. AMIF on tulemuslikult ja edukalt toetanud liidu ühist reageerimist rändekriisile, samal ajal saates „eesliinil“ olevatele liikmesriikidele solidaarsuse sõnumi.

2016. aasta aprillis võttis Euroopa Komisjon vastu teatise (COM(2016) 197 (final)), millega käivitati Euroopa ühise varjupaigasüsteemi reformiprotsess. See hõlmas varjupaigataotlejate ELi liikmesriikide vahel jaotamise õiglase ja jätkusuutliku süsteemi variante, varjupaigamenetluste ja -standardite edasist ühtlustamist, et luua võrdsed tingimused kogu ELis ja vähendada seeläbi tõmbetegureid, sealhulgas ebaseaduslikku teisest rännet, ning tugevdada EASO volitusi.

2016. aasta mais esitles Euroopa Komisjon reformide esimest paketti, sealhulgas ettepanekuid luua jätkusuutlik ja õiglane Dublini süsteem (COM(2016) 270 (final)), tugevdada Eurodac-süsteemi (COM(2016) 272 (final)) ja luua Euroopa Liidu Varjupaigaamet (COM(2016) 271 (final)).

2016. aasta juulis esitas Euroopa Komisjon ettepanekute teise paketi, milles käsitleti Euroopa ühise varjupaigasüsteemi reformi, näiteks liidu ümberasustamisraamistiku loomist (COM(2016) 468 (final)) ja rahvusvahelise kaitse ühist menetlust (COM(2016) 467 (final)), samuti rahvusvahelise kaitse taotlejate vastuvõtu nõudeid käsitleva õigusakti uuesti sõnastamist (COM(2016) 465 (final)).

2019. aasta märtsis teatas Euroopa Komisjon viimase nelja aasta jooksul tehtud edusammudest ja esitas meetmed, mida on veel vaja rakendada seniste ja edaspidiste rändeprobleemide lahendamiseks (COM/2019/126 final).

Direct access to

Märkused

↑ ELis esitatud taotluste üldarv arvutatakse liikmesriikide andmete koondsummana. Liikmesriikide andmed osutavad nende isikute arvule, kes taotlevad asjaomases liikmesriigis varjupaika esimest korda. Siiski võivad isikud taotleda vaatlusaastal rahvusvahelist kaitset rohkem kui ühes liikmesriigis. Seetõttu võib ELi üldarv hõlmata selliseid mitmekordseid taotlusi.
↑ Käesolevas analüüsis võeti arvesse ainult varjupaigataotlejate arvu poolest esimest 30 kodakondsusriiki.

[1] ELis esitatud taotluste üldarv arvutatakse liikmesriikide andmete koondsummana. Liikmesriikide andmed osutavad nende isikute arvule, kes taotlevad asjaomases liikmesriigis varjupaika esimest korda. Siiski võivad isikud taotleda vaatlusaastal rahvusvahelist kaitset rohkem kui ühes liikmesriigis. Seetõttu võib ELi üldarv hõlmata selliseid mitmekordseid taotlusi.

[2] Käesolevas analüüsis võeti arvesse ainult varjupaigataotlejate arvu poolest esimest 30 kodakondsusriiki.

[1]

[2]