Archive:Varjupaigastatistika

Andmed 16. märtsi 2018. aasta ja
18. aprilli 2018. aasta (lõplikke otsuseid käsitlev osa) seisuga.
Artikli kavandatud uuendamine: september 2019.

Highlights

2017. aastal taotles ELi liikmesriikides rahvusvahelist kaitset 650 000 esmakordset varjupaigataotlejat.

2017. aastal anti ELi liikmesriikides kaitseseisund 538 000 varjupaigataotlejale.

2017. aastal said positiivse tulemuse peaaegu pooled (46 %) varjupaiga andmist käsitlevatest esimese astme otsustest.

Asylum applications (non-EU) in the EU-28 Member States, 2006–2017

Käesolevas artiklis kirjeldatakse hiljutisi muutusi seoses varjupaigataotlejate arvuga ja varjupaigataotlusi käsitlevate otsustega Euroopa Liidus (EL). Varjupaik on rahvusvahelise kaitse vorm, mida riik pakub oma territooriumil. Seda antakse isikutele, kes ei saa oma kodakondsus- ja/või elukohariigis kaitset taotleda, eelkõige hirmu tõttu, et neid kiusatakse taga rassi, usutunnistuse, kodakondsuse, teatavasse sotsiaalsesse rühma kuulumise või poliitiliste vaadete tõttu.

Full article

Varjupaigataotlejate arv vähenes 2017. aastal

Pärast kõrgeimale tasemele jõudmist 1992. aastal (672 000 taotlust EL 15s), mil ELi liikmesriigid võtsid vastu palju varjupaigataotlejaid endisest Jugoslaaviast, ja taas kord 2001. aastal (424 000 taotlust EL 27s), kahanes varjupaigataotluste arv EL 27s 2006. aastaks veidi vähem kui 200 000 taotluseni.

Keskendudes vaid mitteliikmesriikide kodanike taotlustele (vt joonis 1), võib kuni 2012. aastani täheldada varjupaigataotluste arvu järkjärgulist suurenemist EL 27s ja hiljem EL 28s, misjärel varjupaigataotlejate arv kasvas kiiremini – 431 000 taotlust 2013. aastal, 627 000 taotlust 2014. aastal ja ligikaudu 1,3 miljonit taotlust nii 2015. kui ka 2016. aastal. Seega oli varjupaigataotluste arv 2015. ja 2016. aastal EL 28s umbes kaks korda suurem kui EL 15s eelmise suhtelise tipptaseme ajal 1992. aastal registreeritud taotluste arv. 2017. aastal taotles Euroopa Liidu (EL) liikmesriikides rahvusvahelist kaitset peaaegu 705 000 varjupaigataotlejat. See on veidi enam kui pool 2016. aastal dokumenteeritud arvust, mil registreeriti ligi 1,3 miljonit varjupaigataotlejat. See arv on võrreldav tasemega, mis registreeriti 2014. aastal, enne tipptaset 2015. ja 2016. aastal.

Joonis 1. ELi 28 liikmesriigis (väljastpoolt ELi pärit isikute) esitatud varjupaigataotlused, 2006–2017
(tuhandetes)
Allikas: Eurostat (migr_asyctz) ja (migr_asyappctza)

Esmakordsed taotlejad: 2017. aastal 560 000 võrra vähem

Esmakordsete varjupaigataotlejate arv EL 28s ^[1] oli 2017. aastal 650 000, mis on 55 000 tuhat (ligikaudu 8 %) vähem kui taotlejate üldarv. Esmakordne rahvusvahelise kaitse taotleja on isik, kes esitas varjupaigataotluse esimest korda teatavas ELi liikmesriigis, ja seetõttu jäetakse välja korduvad taotlejad (selles liikmesriigis), kajastades niimoodi aruandvasse liikmesriiki äsja saabunud rahvusvahelist kaitset taotlevate isikute arvu täpsemalt.

See viimane näitaja 2017. aasta kohta osutab, et võrreldes eelneva aastaga vähenes kogu EL 28s esmakordsete taotlejate arv 560 000 võrra, sest esmakordsete taotlejate arv vähenes 1,2 miljonilt taotlejalt 2016. aastal 650 000 taotlejani 2017. aastal. See järgnes esmakordsete taotlejate arvu teatavale vähenemisele 50 000 võrra aastatel 2015–2016. Vähenemise peamine põhjus oli väiksem arv taotlusi Süüriast, Afganistanist ja Iraagist (vt joonis 2).

Joonis 2. ELi 28s liikmesriigis varjupaika taotlevate (väljastpoolt ELi pärit) isikute kodakondsusriigid, 2016 ja 2017
(esmakordsed taotlejad, tuhandetes)
Allikas: Eurostat (migr_asyappctza)

Esmakordsetel taotlejatel on enamjaolt Süüria või Iraagi kodakondsus

2017. aastal ELi liikmesriikides varjupaika taotlevate inimeste peamine kodakondsusriik oli Süüria, kes on seda kohta hoidnud igal aastal alates 2013. aastast. 2017. aastal vähenes Süüriast pärit esmakordsete varjupaigataotlejate arv EL 28s 102 000 taotlejani võrreldes 335 000 taotlejaga 2016. aastal; süürlaste osakaal EL 28 taotluste üldarvus vähenes 27,8 %-lt 15,8 %ni. Sellest vähenemisest hoolimata oli Süüria peamine kodakondsusriik neljateistkümne ELi liikmesriigi puhul.

Iraaklased moodustasid esmakordsete varjupaigataotlejate üldarvust 7 % ja afgaanid 7 %, samal ajal kui nigeerlased ja pakistanlased moodustasid vastavalt 6 % ja 5 %.

Esmakordsete varjupaigataotlejate kõige arvukamate kodakondsusrühmade hulgas registreeriti EL 28s 2017. aastal suurim suhteline suurenemine võrreldes 2016. aastaga nigeerlaste puhul (osakaal suurenes 2,2 protsendipunkti võrra) ning bangladeshlaste ja guinealaste puhul (mõlema osakaal suurenes 1,6 protsendipunkti võrra). Märkimisväärne oli ka Türgist, Venezuelast ja Côte d’Ivoire’ist, samuti Eritreast ja Albaaniast pärit taotlejate arvu suhteline suurenemine. Taotlejate arvu suurim suhteline langus registreeriti 2017. aastal varjupaigataotleja kõige tavapärasemate kodakondsusriikide hulgas (välja arvatud Süüria) afgaanide, iraaklaste ja iraanlaste puhul ^[2].

Peamised sihtriigid on Saksamaa, Itaalia ja Prantsusmaa

Saksamaal registreeriti 2017. aastal 198 000 taotlejat, mis moodustab 31 % kõikidest esmakordsetest taotlejatest EL 28s. Järgnesid Itaalia (127 000 ehk 20 %), Prantsusmaa (91 000 ehk 14 %), Kreeka (57 000 ehk 9 %), Ühendkuningriik (33 000 ehk 5 %) ja Hispaania (30 000 ehk 5 %).

Nende liikmesriikide hulgas, kus 2017. aastal taotles esmakordselt varjupaika üle 5 000 inimese, suurenes taotlejate arv suhtelises võrdluses eelneva aastaga kõige rohkem Hispaanias (+96 % ehk 2017. aastal oli 15 000 esmakordset varjupaigataotlejat rohkem kui 2016. aastal), Prantsusmaal (+19 % ehk 14 000 taotlejat rohkem), Kreekas (+14 % ehk 7 000 taotlejat rohkem) ja Itaalias (+4 % ehk 5 000 taotlejat rohkem). Seevastu kõige suurem suhteline vähenemine registreeriti Saksamaal (–73 % ehk 2017. aastal oli 520 000 esmakordset varjupaigataotlejat vähem kui 2016. aastal), Austrias (–44 % ehk 18 000 taotlejat vähem), Madalmaades (–17 % ehk 3 000 taotlejat vähem) ja Ühendkuningriigis (–15 % ehk 6 000 taotlejat vähem) (vt joonis 3).

Joonis 3. ELi ja EFTA liikmesriikides varjupaika taotlevate (väljastpoolt ELi pärit) isikute arv, 2016 ja 2017
(esmakordsed taotlejad, tuhandetes)
Allikas: Eurostat (migr_asyappctza)

Tabelis 1 antakse ülevaade esmakordsete varjupaigataotlejate viiest suurimast rühmast (kodakondsuse järgi) igas ELi liikmesriigis. Süürlased moodustasid suurima taotlejate hulga ELi 28st liikmesriigist 14 riigis, sealhulgas 49 000 taotlejat Saksamaal (kõige suurem arv ühest riigist pärit taotlejaid ühte ELi liikmesriiki 2017. aastal) ja 16 000 Kreekas. Ligikaudu 22 000 iraaklast taotles kaitset Saksamaal ja 8 000 Kreekas, samal ajal kui Saksamaal registreeriti 16 000 ning Kreekas ja Prantsusmaal umbes 7 000 afgaani taotlejat. Teised liikmesriigid, kus oli 2017. aastal suur arv sama kodakondsusega taotlejaid, olid Itaalia (25 000 taotlejat Nigeeriast ja 12 000 Bangladeshist), Prantsusmaa (11 000 taotlejat Albaaniast) ning Hispaania (10 000 taotlejat Venezuelast).

Tabel 1. (Väljastpoolt ELi pärit) varjupaigataotlejate viis peamist kodakondsust, 2017
(esmakordsete taotlejate arv, ümardatud)
Allikas: Eurostat (migr_asyappctza)

Esmakordsete taotlejate vanus ja sugu

2017. aastal olid rohkem kui neli viiest (82 %) esmakordsest varjupaigataotlejast EL 28s nooremad kui 35 eluaastat (vt joonis 4); 18–34aastased moodustasid veidi enam kui poole (51 %) taotlejate üldarvust, samal ajal kui peaaegu üks kolmandik (31 %) esmakordsete taotlejate üldarvust olid alla 18aastased alaealised.

Varjupaigataotlejate selline vanuseline jaotus oli tavaline peaaegu kõigis ELi liikmesriikides, kusjuures taotlejate suurima osa moodustasid 18–34aastased. Selles mustris oli aga paar erandit: Austria, Ungari, Poola ja Saksamaa teatasid suuremast alla 18aastaste varjupaigataotlejate osakaalust (üle 45 %).

Joonis 4. (Väljastpoolt ELi pärit) ja esmakordselt ELi ja EFTA liikmesriikides varjupaika taotlevate isikute vanuseline jaotus, 2017
(%)
Allikas: Eurostat (migr_asyappctza)

Esmakordsete varjupaigataotlejate sooline jaotus näitab, et varjupaika taotles rohkem mehi kui naisi. Noorimas vanuserühmas (0–13 eluaastat) moodustasid mehed 2017. aastal taotlejate üldarvust 52 %. Sooline ebavõrdsus oli suurem 14–17aastaste või 18–34aastaste varjupaigataotlejate seas, kelle puhul ligikaudu kolmveerand esmakordsetest taotlejatest olid mehed; 35–64aastaste vanuserühmas vähenes see osakaal veidi enam kui kolme viiendikuni. EL 28s oli 2017. aastal naissoost taotlejaid rohkem kui meessoost taotlejaid 65aastaste ja vanemate varjupaigataotlejate seas, kuigi see rühm oli suhteliselt väike, moodustades vaid 0,6 % esmakordsete taotlejate üldarvust.

Joonis 5. Meeste osakaal (väljastpoolt ELi pärit) ja esmakordselt ELi 28 liikmesriigis varjupaika taotlevate isikute hulgas vanuserühmade kaupa, 2017
(%)
Allikas: Eurostat (migr_asyappctza)

Saatjata alaealiste taotlused

Saatjata alaealine on isik, kes on alla 18 aasta vana ja kes saabub ELi liikmesriigi territooriumile ilma alaealise eest vastutava täiskasvanud saatjata, või alaealine, kes on jäänud saatjata pärast liikmesriigi territooriumile sisenemist. 2017. aastal saadi EL 28s saatjata alaealistelt 31 800 taotlust; saatjata oli 13 % kõigist alaealistest (vt joonis 6). Varjupaika taotlenud alaealiste hulgas oli 2017. aastal saatjata alaealiste osakaal kõigis ELi liikmesriikides väiksem kui pool.

Joonis 6. (Väljastpoolt ELi pärit) alaealiste varjupaigataotlejate jaotus seisundi järgi ELi ja EFTA liikmesriikides, 2017
(%)
Allikas: Eurostat (migr_asyappctza) ja (migr_asyunaa)

Varjupaigataotlusi käsitlevad esimese astme otsused

Andmed varjupaigataotlusi käsitlevate otsuste kohta on kättesaadavad kahel astmel, nimelt esimese astme otsused ja lõplikud otsused, mis on võetud vastu edasikaebamise või läbivaatamise käigus. ELi 28 liikmesriigis anti 2017. aastal kaitsestaatus 538 000 varjupaigataotlejale, mis on peaaegu 25 % vähem kui 2016. aastal.

2017. aastal tehti kõigis ELi liikmesriikides ligi üks miljon esimese astme otsust, mis on mõnevõrra vähem kui 2016. aastal (1,1 miljonit). Ülekaalukalt suurim arv otsuseid tehti Saksamaal (vt joonis 7) – üle poole (54 %) kõikidest 2017. aastal EL 28s tehtud esimese astme otsustest.

Joonis 7. (Väljastpoolt ELi pärit isikute) varjupaigataotlusi käsitlevate esimese astme ja lõplike otsuste arv, 2017
(tuhandetes)
Allikas: Eurostat (migr_asydcfsta) ja (migr_asydcfina)

Joonisel 8 on esitatud esimese astme otsuste analüüs. Kuigi pagulase ja täiendava kaitse seisund on ELi õiguses määratletud, kuuluvad humanitaarkaalutlused siseriikliku õiguse alla ja mõnes ELi liikmesriigis ei ole need kohaldatavad.

2017. aastal said peaaegu pooled (46 %) ^[3] varjupaiga andmist käsitlevatest otsustest EL 28s positiivse tulemuse, mis tähendab pagulase või täiendava kaitse seisundi andmist või humanitaarkaalutlustel riigis viibimise lubamist (vt joonis 8). 2017. aastal anti EL 28s pagulase seisund ligikaudu 50 % puhul kõigist positiivsetest esimese astme otsustest.

Joonis 8. (Väljastpoolt ELi pärit isikute) varjupaigataotlusi käsitlevate esimese astme otsuste jaotus, 2017
(%)
Allikas: Eurostat (migr_asydcfsta)

2017. aastal anti EL 28s esimeses astmes pagulase seisund kokku 222 000 inimesele, täiendava kaitse seisund 159 000 inimesele ja humanitaarkaalutlustel riigis viibimise luba 63 000 inimesele.

Esimese astme positiivsete varjupaigaotsuste suurim osakaal registreeriti 2017. aastal Iirimaal (89 %), Leedus (78 %) ja Lätis (74 %). Seevastu Tšehhi Vabariigis, Poolas ja Prantsusmaal registreeriti kõigis enam kui 70 % suurune tagasilükkamisotsuste määr.

Edasikaebamise käigus tehtud lõplikud otsused

Edasikaebamise või läbivaatamise käigus tehtud positiivsete lõplike otsuste (36 %; vt joonis 9) osakaal oli 2017. aastal EL 28s mõnevõrra väiksem kui esimese astme otsuste puhul (45 %; vt joonis 8). EL 28s said 2017. aastal edasikaebamise või läbivaatamise alusel positiivse lõpliku otsuse ligikaudu 95 200 inimest, kellest 49 600 inimesele anti pagulase seisund, 31 100 inimesele täiendav kaitse ja veel 14 600 inimesele humanitaarkaitse seisund.

Joonis 9. (Väljastpoolt ELi pärit isikute) varjupaigataotlusi käsitlevate lõplike otsuste jaotus, 2017
(%)
Allikas: Eurostat (migr_asydcfina)

2017. aastal olid rohkem kui pooled lõplikest varjupaiga andmise otsustest positiivsed vaid neljas ELi liikmesriigis: Soomes (65 %), Madalmaades (59 %), Ühendkuningriigis (57 %) ja Austrias (56 %).

Lõplike tagasilükkamisotsuste suurim osakaal registreeriti Slovakkias, Sloveenias ja Eestis, kus kõik lõplikud otsused olid negatiivsed.

Tabelite ja jooniste lähteandmed

Asylum statistics: tables and figures (inglise keeles)

Andmete allikad

Eurostat koostab statistikat mitme rahvusvahelise rändega seotud küsimuse kohta. Aastatel 1986–2007 koguti varjupaika käsitlevaid andmeid suulise kokkuleppe alusel. Alates 2008. aastast esitatakse Eurostatile andmeid määruse (EÜ) nr 862/2007 artikli 4 sätete kohaselt; enamik käesolevas artiklis esitatud andmetest koguti selle õigusraamistiku alusel.

Eurostatile esitatakse andmeid kord kuus (varjupaigataotluste statistika jaoks), kord kvartalis (esimese astme otsuste kohta) või kord aastas (kaebusel või otsuse läbivaatamisel põhinevate lõplike otsuste, ümberpaigutamise ja saatjata alaealiste kohta). Statistika tugineb administratiivallikatele ja Eurostatile esitavad statistilisi andmeid ametiasutused, siseministeeriumid või asjaomased sisserändeametid ELi liikmesriikides.

Varjupaigastatistika analüüsimisel tuleks arvesse võtta isikute kahte eri kategooriat. Esimesse kategooriasse kuuluvad varjupaigataotlejad, kes on esitanud taotluse (varjupaigataotluse) ja kelle taotlust käsitleb asjaomane asutus. Teine kategooria koosneb isikutest, kes on tunnistatud pärast kaalumist pagulaseks või kellele on antud muud liiki rahvusvahelist kaitset (täiendav kaitse) või kellele anti kaitse rahvusvahelist kaitset käsitlevate siseriiklike õigusaktide alusel (humanitaarkaalutlustel riigis viibimise load) või kellele keelduti mis tahes vormis kaitse andmisest.

Alates määruse (EÜ) nr 862/2007 jõustumisest on muutunud kättesaadavaks statistika varjupaigaotsuste kohta varjupaigamenetluse eri etappides. Esimese astme otsused on otsused, mille teeb vastuvõtvas riigis haldusliku/kohtuliku varjupaigamenetluse esimese instantsina tegutsev vastav asutus. Seevastu on edasikaebamise või läbivaatamise käigus tehtud lõplikud otsused seotud otsustega, mis on tehtud haldusliku/kohtuliku varjupaigamenetluse viimases astmes ning tulenevad eelmises astmes tagasilükkamisotsuse saanud varjupaigataotleja esitatud kaebusest. Kuna varjupaigamenetlused ja otsuseid tegevate asutuste arv/tasandid on ELi liikmesriikides erinev(ad), võib siseriikliku õiguse ja haldusmenetluste kohaselt olla tegelik viimane aste kõrgeima riikliku kohtu otsus. Rakendatud meetodis määratletakse siiski, et lõplikud otsused peaksid viitama sellele, mis on enamikul juhtudel tegelik lõplik otsus: teisisõnu, kui kõik tavalised edasikaebamise võimalused on ammendatud ja puudub võimalus otsuse sisu edasi kaevata ning edasikaebamine on võimalik üksnes menetluslikel põhjustel.

Kontekst

1951. aasta Genfi pagulasseisundi konventsiooni (mida on muudetud 1967. aasta New Yorgi protokolliga) alusel on enam kui 60 aastat määratletud, kes on pagulane, ja selles on sätestatud pagulaste ühine käsitlusviis, mis on olnud ELis ühise varjupaigasüsteemi väljatöötamise üks nurgakive. Alates 1999. aastast on EL teinud tööd Euroopa ühise varjupaigasüsteemi loomise suunas kooskõlas Genfi konventsiooni ja teiste kohaldatavate rahvusvaheliste õigusaktidega.

5. novembril 2004 võtsid riigipead ja valitsusjuhid vastu Haagi programmi. Selles esitatakse Euroopa ühise varjupaigasüsteemi (CEAS) idee ja võetakse ülesandeks luua ühised menetlused ja ühtne seisund nende jaoks, kellele on antud varjupaik või täiendav kaitse. 2008. aasta juunis esitleti Euroopa Komisjoni varjupaigapoliitika kava (KOM(2008) 360 (lõplik)), mis sisaldas Euroopa ühise varjupaigasüsteemi väljatöötamise kolme tugisammast:

ELi liikmesriikide varjupaigaalaste õigusaktide põhjalikum ühtlustamine, muutes ühtsemaks kaitse andmisel kohaldatavad nõuded;
praktilise koostöö muutmine tulemuslikumaks ja selle korralduse parandamine;
ELi liikmesriikide ning ELi ja ELi-väliste riikide vahelise solidaarsuse ja vastutustunde suurendamine.

Seda silmas pidades esitas Euroopa Komisjon 2009. aastal ettepaneku luua Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiamet (EASO). EASO toetab ELi liikmesriike nende jõupingutustes rakendada ühtsemat ja õiglasemat varjupaigapoliitikat. Samuti pakub amet suure surve all olevatele liikmesriikidele (teisisõnu neile liikmesriikidele, kes võtavad vastu suurel arvul varjupaigataotlejaid) tehnilist ja operatiivtuge. EASO hakkas täies mahus toimima 2011. aasta juunis ja on teinud tööd oma suutlikkuse, tegevuse ja mõju suurendamiseks, tehes koostööd Euroopa Komisjoni ja ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ametiga (UNHCR).

2010. aasta mais esitles Euroopa Komisjon saatjata alaealisi käsitlevat tegevuskava (KOM(2010) 213 (lõplik)); saatjata alaealisi peetakse rände kõige ohustatumateks ja haavatavamateks ohvriteks. Kõnealuse kava eesmärk on töötada välja kooskõlastatud käsitlusviis ja sellega kohustatakse kõiki ELi liikmesriike tagama saatjata alaealistele vastuvõtu, kaitse ja integratsiooni kõrged standardid. Selle tegevuskava täiendusena on Euroopa rändevõrgustik viinud läbi põhjaliku ELi uuringu vastuvõtupoliitika kohta, samuti alaealiste tagasisaatmise ja integratsiooni korralduse kohta.

Selles valdkonnas on välja töötatud mitu direktiivi. Neli peamist varjupaika käsitlevat õigusakti – kõigi nende kohta on esitatud praegu asendamise või uuesti sõnastamise ettepanekud – on järgmised:

miinimumnõuete direktiiv 2011/95/EL, mis käsitleb nõudeid, millele kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad vastama, et kvalifitseeruda rahvusvahelise kaitse saajaks, ning nõudeid pagulaste või täiendava kaitse saamise kriteeriumidele vastavate isikute ühetaolisele seisundile;
menetluste direktiiv 2013/32/EL rahvusvahelise kaitse seisundi andmise ja äravõtmise menetluse ühiste nõuete kohta;
vastuvõtunõuete direktiiv 2013/33/EL, millega sätestatakse rahvusvahelise kaitse taotlejate vastuvõtu nõuded;
the Dublini määrus (EL) nr 604/2013, millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku (mitteliikmesriigi kodaniku) või kodakondsuseta isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest.

Vastusena rändekriisile, mis valitses Euroopas suurema osa 2015. ja 2016. aastast, teatas Euroopa Komisjon ettepanekutest ELi hädaabi rahastamisvahendi kohta. See kava hõlmab umbes 700 miljoni euro eraldamist (kolme aasta jooksul), et anda abi humanitaarkriisi ärahoidmiseks ning võimaldada toiduabi, varjupaiga ja tervishoiuteenuste kiiremat pakkumist ELi saabunud pagulastele.

2016. aasta aprillis võttis Euroopa Komisjon vastu teatise (COM(2016) 197 (final)), millega käivitati Euroopa ühise varjupaigasüsteemi reformiprotsess. See hõlmas varjupaigataotlejate ELi liikmesriikide vahel jaotamise õiglase ja jätkusuutliku süsteemi variante, varjupaigamenetluste ja -standardite edasist ühtlustamist, et luua võrdsed tingimused kogu ELis ja vähendada seeläbi tõmbetegureid, sealhulgas ebaseaduslikku teisest rännet, ning tugevdada EASO volitusi.

2016. aasta mais esitles Euroopa Komisjon reformide esimest paketti, sealhulgas ettepanekuid luua jätkusuutlik ja õiglane Dublini süsteem (COM(2016) 270 (final)), tugevdada Eurodac-süsteemi (COM(2016) 272 (final)) ja luua Euroopa Liidu Varjupaigaamet (COM(2016) 271 (final)).

2016. aasta juulis esitas Euroopa Komisjon ettepanekute teise paketi, milles käsitleti Euroopa ühise varjupaigasüsteemi reformi, näiteks liidu ümberasustamisraamistiku loomist (COM(2016) 468 (final)) ja rahvusvahelise kaitse ühist menetlust (COM(2016) 467 (final)), samuti rahvusvahelise kaitse taotlejate vastuvõtu nõudeid käsitleva õigusakti uuesti sõnastamist (COM(2016) 465 (final)).

Direct access to

Märkused

↑ ELis esitatud taotluste üldarv arvutatakse liikmesriikide andmete koondsummana. Liikmesriikide andmed osutavad nende isikute arvule, kes taotlevad asjaomases liikmesriigis varjupaika esimest korda. Siiski võivad isikud taotleda vaatlusaastal rahvusvahelist kaitset rohkem kui ühes liikmesriigis. Seetõttu võib ELi üldarv hõlmata selliseid mitmekordseid taotlusi. Viimast kättesaadavat Dublini statistikat kasutavatele hinnangutele tuginedes on umbes 6 % varjupaigataotlejatest ELis taotlenud samal aastal varjupaika rohkem kui ühes ELi liikmesriigis.
↑ Käesolevas analüüsis võeti arvesse ainult varjupaigataotlejate arvu poolest esimest 30 kodakondsusriiki.
↑ Alates vaatlusaastast 2014 ei ole negatiivseid otsuseid käsitlevates andmetes hõlmatud varjupaigataotlejad, kelle taotlus lükati tagasi põhjusel, et mõni teine ELi liikmesriik võttis endale kohustuse nende varjupaigataotlus vastavalt Dublini määrusele (EL) nr 604/2013 läbi vaadata. See on tagasilükkamiste arvu vähendanud. Sellest tulenevalt on positiivsete otsuste osakaal esimese astme otsuste üldarvus hinnanguliselt kasvanud ligikaudu 5 protsendipunkti võrra.

[1] ELis esitatud taotluste üldarv arvutatakse liikmesriikide andmete koondsummana. Liikmesriikide andmed osutavad nende isikute arvule, kes taotlevad asjaomases liikmesriigis varjupaika esimest korda. Siiski võivad isikud taotleda vaatlusaastal rahvusvahelist kaitset rohkem kui ühes liikmesriigis. Seetõttu võib ELi üldarv hõlmata selliseid mitmekordseid taotlusi. Viimast kättesaadavat Dublini statistikat kasutavatele hinnangutele tuginedes on umbes 6 % varjupaigataotlejatest ELis taotlenud samal aastal varjupaika rohkem kui ühes ELi liikmesriigis.

[2] Käesolevas analüüsis võeti arvesse ainult varjupaigataotlejate arvu poolest esimest 30 kodakondsusriiki.

[3] Alates vaatlusaastast 2014 ei ole negatiivseid otsuseid käsitlevates andmetes hõlmatud varjupaigataotlejad, kelle taotlus lükati tagasi põhjusel, et mõni teine ELi liikmesriik võttis endale kohustuse nende varjupaigataotlus vastavalt Dublini määrusele (EL) nr 604/2013 läbi vaadata. See on tagasilükkamiste arvu vähendanud. Sellest tulenevalt on positiivsete otsuste osakaal esimese astme otsuste üldarvus hinnanguliselt kasvanud ligikaudu 5 protsendipunkti võrra.

[1]

[2]

[3]