Archive:Valitsemissektori finantsstatistika

Andmed seisuga 21. aprilli 2016. Viimased andmed: Täiendav Eurostati teave, põhitabelid ja andmebaas. Artikli kavandatud uuendamine: juuli lõpp või oktoober algus 2017. Ingliskeelne versioon on uuem.

Joonis 1: Valitsemissektori eelarvepositsioon, 2014 ja 2015 (¹)
(konsolideeritud valitsemissektori netolaenuandmine/netolaenuvõtmine, % SKPst)
Allikas: Eurostat (tec00127)

Tabel 1: Valitsemissektori eelarvepositsioon ja valitsemissektori võlg, 2012–15 (¹)
(% SKPst)
Allikas: Eurostat (tec00127) ja (tsdde410)

Joonis 2: Valitsemissektori võlg, 2014 ja 2015 (¹)
(valitsemissektori konsolideeritud võlg, % SKPst)
Allikas: Eurostat (tsdde410)

Joonis 3: Muudatused kogukuludes ja kogutuludes, 2005–15 (¹)
(% SKPst)
Allikas: Eurostat (gov_10a_main)

Joonis 4: Muudatused kogukuludes ja kogutuludes, 2005–15 (¹)
(miljardit eurot)
Allikas: Eurostat (gov_10a_main)

Joonis 5: Valitsemissektori tulud ja kulud, 2015 (¹)
(% SKPst)
Allikas: Eurostat (gov_10a_main)

Joonis 6: Kogutulude struktuur, 2015 (¹)
(% kogutuludest)
Allikas: Eurostat (gov_10a_main)

Joonis 7: Valitsemissektori tulude peamised koostisosad, 2015 (¹)
(% kogutuludest)
Allikas: Eurostat (gov_10a_main)

Joonis 8: Koguktulude struktuur, 2015 (¹)
(% kogukuludest)
Allikas: Eurostat (gov_10a_main)

Joonis 9: Valitsemissektori kulude peamised koostisosad, 2015 (¹)
(% kogukuludest)
Allikas: Eurostat (gov_10a_main)

Joonis 10: Maksude ja sotsiaalmaksete peamised liigid, EL 28, 2005–15 (¹)
(% SKPst)
Allikas: Eurostat (gov_10a_main)

Joonis 11: Maksude ja sotsiaalmaksete peamised liigid, 2015 (¹)
(% SKPst)
Allikas: Eurostat (gov_10a_main)

Selles artiklis uuritakse valitsemissektori peamiste finantsnäitajate kujunemist Euroopa Liidus (EL) ja euroalal. Eelkõige vaadeldakse valitsemissektori eelarvepositsiooni, valitsemissektori võlga, valitsemissektori kogutulusid ja kogukulusid, samuti valitsemissektori tulude peamiseks allikaks olevaid makse ja sotsiaalmakseid.

Kõnealune statistika on ülioluline näitaja ELi liikmesriikide majanduse elujõulisuse kindlakstegemisel. Kooskõlas ELi stabiilsuse ja kasvu paktiga kohustusid liikmesriigid hoidma riigi eelarvepuudujääki ja võlga allpool teatavat taset: liikmesriigi valitsemissektori eelarvepuudujääk ei tohi ületada -3 % riigi sisemajanduse koguproduktist (SKP), ning valitsemissektori võlg ei tohi ületada 60 % SKPst. Kui liikmesriik neid piiranguid ei järgi, siis algatatakse tema vastu ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlus. See hõlmab mitmesuguseid samme, sealhulgas karistuste määramise võimalust, et innustada asjaomast liikmesriiki sellise olukorra parandamiseks vajalikke meetmeid võtma. Samad eelarvepuudujäägi ja võlapiirangud kehtivad ka majandus- ja rahaliidu jaoks ja seega ka euro kasutuselevõtu suhtes. Peale selle hõlmab majandus- ja tööhõive koondsuuniste (mida muudeti tööhõive ja majanduskasvu strateegia „Euroopa 2020” osana) viimane versioon suuniseid riigi rahanduse kvaliteedi ja jätkusuutlikkuse tagamise kohta.

Peamised statistilised näitajad

Võrreldes 2014. aastaga vähenes 2015. aastal valitsemissektori eelarve puudujääk (konsolideeritud valitsemissektori võetud/antud netolaenu osakaal SKPs) nii EL 28-s kui ka euroalal (EA 19), samal ajal kui valitsemissektori võla suhe SKPsse vähenes.

Valitsemissektori eelarvepuudujääk

EL 28 valitsemissektori eelarvepuudujäägi suhe SKPsse vähenes -3,0 %-lt 2014. aastal -2,4 %-le 2015. aastal ning EA 19s kahanes see näitaja -2,6 %-lt -2,1 %-le. Kolmes liikmesriigis – Luksemburgis, Saksamaal ja Eestis – oli valitsemissektori eelarve 2015. aastal ülejäägis. Rootsis oli valitsemissektori eelarve tasakaalus (0,0 %). 17 liikmesriigis – Leedus, Tšehhi Vabariigis, Rumeenias, Küprosel, Austrias, Lätis, Maltal, Madalmaades, Ungaris, Bulgaarias, Taanis, Iirimaal, Belgias, Itaalias, Poolas, Soomes ja Sloveenias – jäi eelarvepuudujääk 2015. aastal alla -3,0 % SKP-st (vt joonis 1).

Slovakkia eelarvepuudujääk oli 2015. aastal –3,0 % SKPst. Eelarvepuudujäägi suhe SKPsse oli 2015. aastal suurem kui –3,0 % SKPst kuues ELi liikmesriigis: Kreeka (-7,2 %), Hispaania (-5,1 %), Ühendkuningriik, Portugal (mõlemas -4,4 %), Prantsusmaa (-3,5 %) ja Horvaatia (-3,2 %). Kõigis kuues liikmesriigis, kelle eelarvepuudujäägi suhe SKPsse ületas –3,0 % SKPst, oli –3,0 % ületav eelarvepuudujääk ka kõigil kolmel eelnenud aastal, seega kogu tabelis 1 näidatud aruandeperioodi jooksul.

Valitsemissektori eelarve puudujääk (SKP suhtes) vähenes 2015. aastal 2014. aastaga võrreldes 21 liikmesriigis. Rootsis asendus 2014. aasta puudujääk 2015. aastal tasakaaluga. Saksamaa ülejääk oli 2015. aastal veidi suurem kui 2014. aastal. Luksemburgis ja Eestis oli ülejääk 2015. aastal 2014. aastaga võrreldes kahanenud. Taanis oli 2014. aastal ülejääk ja 2015. aastal puudujääk. Kahes ülejäänud liikmesriigis – Kreekas ja Slovakkias – oli puudujääk 2015. aastal suurem kui 2014. aastal.

Valitsemissektori võlg

Valitsemissektori võla suhe SKPsse vähenes EL 28s 86,8 %-lt 2014. aasta lõpus 85,2 %-le 2015. aasta lõpus ning EA 19s 92,0 %-lt 90,7 %-le. (vt joonis 2).Kokku 17 ELi liikmesriigis oli võlasuhe 2015. aastal üle 60 % SKPst. 2015. aasta lõpus teatasid suurimast valitsemissektori võla ja SKP suhtest Kreeka (176,9 %), Itaalia (132,7 %), Portugal (129,0 %), Küpros (108,9 %) ja Belgia (106,0 %), samas kui väikseimast valitsemissektori võla ja SKP suhtest teatasid Eesti (9,7 %), Luksemburg (21,4 %) ja Bulgaaria (26,7 %).

2015. aastal kasvas valitsemissektori võla suhe SKPsse 2014. aastaga võrreldes 10 liikmesriigis ning vähenes 18 liikmesriigis, kõige rohkem Iirimaal (-13,7 protsendipunkti SKPst), Taani (-4,6 protsendipunkti SKPst) ja Läti (-4,4 protsendipunkti SKPst). Võla suhe SKPsse suurenes ajavahemikul 2014–2015 kõige rohkem Soomes (3,8 protsendipunkti), Sloveenias (2,2 protsendipunkti) ja Leedus (2,0 protsendipunkti).

Valitsemissektori tulud ja kulud

Valitsemissektori tähtsust majandusele võib mõõta valitsemissektori kogutulude ja -kulude osatähtsusega SKPs. EL 28s moodustasid valitsemissektori kogutulud 2015. aastal 45,0 % SKPst (vähenedes võrreldes 45,2 %-ga SKPst 2014. aastal) ja kogukulud 47,4 % SKPst (vähenedes võrreldes 48,2 %-ga 2014. aastal). EA 19s moodustasid valitsemissektori kogukulud 2015. aastal 48,6 % SKPst (vähenedes võrreldes 49,3 %-ga SKPst 2014. aastal) ja kogutulud 46,6 % SKPst (vähenedes võrreldes 46,8 %-ga SKPst 2014. aastal)) (vt joonis 3).

EL 28 ja EA 19 valitsemissektori kogukulude osatähtsus SKPs kahanes aastatel 2004–2007 ja seejärel suurenes järsult ajavahemikul 2007–2009, jõudes 2009. aastal 50,3 %-ni SKPst EL 28s ja 50,7 %-ni SKPst EA 19s. Seejärel kahanesid kogukulud mõlemas aastatel 2009–2011, suurenesid 2012. aastal ja kahanesid aeglaselt 2015. aastani.

Absoluutarvudes suurenesid valitsemissektori kogukulud ajavahemikul 2005–2015 aeglaselt nii EL 28s kui ka EA 19s (välja arvatud väike kahanemine EA 19s aastatel 2010–2011; vt joonis 4). Tulud suurenesid ühtlasemas tempos kogu ajavahemiku 2009–2015 jooksul, tuues kaasa eelarvepuudujäägi vähenemise. Aastatel 2008–2009 kahanesid siiski valitsemissektori kogutulud nii EL 28s kui ka EA 19s.

Samal ajal kui valitsemissektori kulud suurenesid EL 28s ajavahemikul 2009–2015 kokku 776 miljardi euro võrra, suurenesid tulud 1 244 miljardi euro võrra. Samamoodi suurenesid EA 19s samal ajavahemikul valitsemissektori kulud 358 miljardi euro võrra, tulud aga 724 miljardi euro võrra.

Valitsemissektori kulude ja tulude tase on liikmesriigiti väga erinev (vt joonis 5). 2015. aastal oli kõige suurem valitsemissektori kombineeritud tulude ja kulude osatähtsus SKPs (üle 100 %) Soomes, Prantsusmaal, Taanis, Belgias, Kreekas, Austrias ja Rootsis; ka Norras oli see suhe üle 100 %. Suhteliselt madalast kombineeritud määrast (alla 80 % SKPst) teatas 2015. aastal seitse ELi liikmesriiki – Iirimaa, Leedu, Rumeenia, Läti, Bulgaaria, Küpros ja Eesti – ning Šveits.

Kõikjal EL 28s koosnevad valitsemissektori kogutulud peamiselt maksudest ja netosotsiaalmaksetest (vt joonis 6). 2015. aastal moodustasid maksud 59,2 % EL 28 ja 55,9 % EA 19 kogutuludest, samal ajal kui netosotsiaalmaksed moodustasid 29,4 % EL 28 ja 33,0 % EA 19 kogutuludest. Turutoodang, toodang enda lõpptarbeks ja maksed muu turuvälise toodangu eest („müük/tasud” ja enda tarbeks tehtud kapitali kogumahutus) moodustasid EL 28s 6,9 % kogutuludest ja EA 19s 7,0 % kogutuludest. Omanditulu (peamiselt intressid, dividendid ja rent) moodustasid EL 28s 2,0 % ja EA 19s 1,8 % kogutuludest.

ELi liikmesriike eraldi vaadeldes selgub, et eri tululiikide suhteline osatähtsus oli riigiti väga erinev. Näiteks moodustasid maksud 2015. aastal Slovakkias, Tšehhi Vabariigis, Sloveenias ja Leedus alla 50 % valitsemissektori tuludest, Taanis aga 87,2 % ja Rootsis 80,0 % valitsemissektori kogutuludest (vt joonis 7).

2015. aastal moodustas EL 28-s valitsemissektori kuludest suurima osa sissetulekute ümberjagamine sotsiaalsete siirete näol kas raha või loonusena (vt joonised 8 ja 9). Sotsiaalsed siirded (sotsiaaltoetused ja mitterahalised sotsiaalsed siirded – ostetud turutoodang) moodustasid 43,6 % EL 28 ja 47,2 % EA 19 kogukuludest. Hüvitised töötajatele moodustasid EL 28s 21,4 % ja EA 19s 20,9 % valitsemissektori kuludest. Vahetarbimise osa kogukuludest oli EL 28s 13,7 % ja EA 19s 10,8 %. Makstud omanditulu, millest ülekaalukalt suurima osa moodustasid intressimaksed, oli 4,8 % EL 28 ja 5,0 % EA 19 valitsemissektori kuludest. Kapitali kogumahutus põhivarasse (peamiselt investeeringud) moodustasid 6,2 % EL 28 ja 5,6 % EA 19 kogukuludest.

Valitsemissektori peamised tulud saadakse jooksvatest tulumaksudest, omandimaksudest jne, tootmis- ja impordimaksudest ning netosotsiaalmaksetest. Tootmis- ja impordimaksud moodustasid EL 28s 2015. aastal 13,5 % SKPst, jooksvad tulumaksud, omandimaksud jne 12,9 % SKPst ja netosotsiaalmaksed 13,3 % SKPst. Jooksvatest tulumaksudest, omandimaksudest jne ning tootmis- ja impordimaksudest saadav tulu suhtena SKPsse, suurenes EL 28s ajavahemikul 2010–2015, sealjuures kasvasid enim jooksvad tulumaksud, omandimaksud jne (vt joonis 10). Samas oli seda maksuliiki tabanud majandus- ja finantskriisi ajal ka kõige suurem vähenemine. Seevastu netosotsiaalmaksetest saadav tulu (suhtena SKPsse) kriisi ajal suurenes ning püsis viimastel aastatel suhteliselt stabiilsena.

Aastatel 2009-2015 suurenesid tootmis- ja impordimaksud 1,0 protsendipunkti võrra SKPst, samal ajal kui jooksvad tulumaksud, omandimaksud jne suurenesid aastatel 2010–2015 0,8 protsendipunkti võrra SKPst. Netosotsiaalmaksed vähenesid aastatel 2013–2015 0,2 protsendipunkti võrra SKPst.

2015. aastal valitsesid ELi liikmesriikide maksutulude struktuurides märkimisväärsed erinevused (vt joonis 11). Ootuspäraselt kogusid need riigid, kes teatasid suhteliselt suurtest kulutustest, ka valitsemissektorile rohkem makse (osatähtsusena SKPst). Näiteks registreeriti 2015. aastal suurim peamist liiki maksudest ja sotsiaalmaksetest saadud tulude suhe SKPsse Taanis (47,4 %). Järgnesid Prantsusmaa ja Belgia (vastavalt 47,2 % ja 46,1 %). Sellise tulu osakaal SKPs oli alla 30 % viies ELi liikmesriigis (Rumeenia, Iirimaa, Bulgaaria, Läti ja Leedu) ning Šveitsis.

Andmete allikad ja kättesaadavus

Ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse tingimuste kohaselt on ELi liikmesriigid kohustatud esitama Euroopa Komisjonile statistika oma valitsemissektori eelarvepuudujäägi ja võla kohta igal aastal enne 1. aprilli ja 1. oktoobrit. Lisaks sellele kogub Eurostat üksikasjalikumat teavet riikide rahanduse kohta Euroopa arvepidamissüsteemi edastamiskava raames, mille tulemusena esitatakse andmed rahvamajanduse arvepidamise kohta. Eurostatile esitatakse valitsemissektori kohta kogutud koondandmed kaks korda aastas. Statistika valitsemisfunktsioonide (COFOG) kohta tuleb seevastu edastada ühe aasta jooksul pärast vaatlusperioodi lõppu ning üksikasjalik teave maksude ja sotsiaalmaksete laekumise kohta üheksa kuu jooksul pärast vaatlusperioodi lõppu.

Käesolevas artiklis esitatud andmed vastavad teatavatele valitsemissektori põhinäitajatele, mis on koostatud rahvamajanduse arvepidamise süsteemi (ESA 2010) alusel.

Erinevus kogutulu ja kogukulu vahel – sealhulgas kapitalikulud (eelkõige kapitali kogumahutus põhivarasse) – on võrdne valitsemissektori netolaenuandmisega/netolaenuvõtmisega, mis on ühtlasi ka üks valitsuse mittefinantskontode tasakaalustav kirje.

Valitsemissektori kirjeldus

Valitsemissektor hõlmab institutsionaalseid üksusi, mis on turuvälised tootjad, kelle toodang on mõeldud individuaalseks ja kollektiivseks tarbimiseks, ning mida rahastatakse kohustuslikest maksetest, mida teevad teistesse sektoritesse kuuluvad üksused, ja institutsionaalseid üksusi, mille põhitegevuseks on rahvatulu ja rikkuse ümberjaotamine (ESA 2010 punkt 2.111). Valitsemissektor on jagatud neljaks allsektoriks: keskvalitsus, piirkondlik valitsus (kui see on asjakohane), kohalik omavalitsus ja sotsiaalkindlustusfondid (kui need on asjakohased).

Peamiste näitajate määratlused

Valitsemissektori eelarve seisundit määratletakse kui valitsemissektori netolaenuandmist/netolaenuvõtmist, millest on teatatud ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse eesmärgil, väljendatuna SKP suhtes. Ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse protokolli kohaselt on valitsemissektori võlg valitsemissektori täitmata kogukohustused seoses sularaha ja hoiustega, võlaväärtpaberite ja laenude konsolideeritud nimiväärtus aasta lõpus.

Valitsemissektori tulud koosnevad peamiselt maksudest, sotsiaalmaksetest ning müügi- ja omanditulust. Euroopa rahvamajanduse ja regionaalse arvepidamise süsteemi (ESA 2010) kohaselt jagunevad valitsemissektori tulud järgmiselt: turutoodang, toodang enda lõpptarbeks, maksed muu turuvälise toodangu eest, tootmis- ja impordimaksud, muud tootmistoetused, omanditulu, jooksvad tulumaksud, omandimaksud jne, netosotsiaalmaksed, muud jooksvad siirded ja kapitalisiirded.

Valitsemissektori kulud koosnevad peamiselt hüvitistest (valitsemissektori) töötajatele, sotsiaaltoetustest (sotsiaaltoetused ja mitterahalised sotsiaalsed siirded – valitsemissektori ja kodumajapidamisi teenindavate kasumitaotluseta institutsioonide ostetud turutoodang), valitsemissektori võla intressidest, subsiidiumidest ja kapitali kogumahutusest põhivarasse. Valitsemissektori kogukulusid määratletakse Euroopa rahvamajanduse ja regionaalse arvepidamise süsteemis (ESA 2010) järgmiselt: vahetarbimine, kapitali kogumahutus põhivarasse, hüvitised töötajatele, muud tootmismaksud, subsiidiumid, omanditulu, jooksvad tulumaksud, omandimaksud jne, muud sotsiaaltoetused kui mitterahalised sotsiaalsed siirded, mitterahalised sotsiaalsed siirded (ostetud turutoodang), kohandused pensioniõiguste muutuste arvessevõtmiseks, muud jooksvad siirded, kapitalisiirded ja tehingud mittetoodetud varaga.

ESA 2010 raames esitatud valitsemissektori peamised koondnäitajad peavad olema konsolideeritud teatavate rahvamajanduse arvepidamise tehingute osas, mis tähendab, et kindlad valitsemissektorisisesed institutsionaalsete üksuste vahel toimunud tehingud – omanditulu, muud jooksvad siirded ja kapitalisiirded – jäetakse välja või taandatakse. Nende tehingute puhul tuleb allsektorite andmed konsolideerida igas allsektoris, kuid mitte allsektorite vahel. Seega peaksid sektori tasandi andmed olema võrdsed allsektorite andmete summaga, välja arvatud omanditulu, muid jooksvaid siirdeid ja kapitalisiirdeid hõlmavad kirjed, mis konsolideeritakse. Viimati nimetatud kirjete ja sellest tulenevalt ka kogutulude ja -kulude puhul peaks allsektorite summa ületama sektori väärtust.

Maksud ja sotsiaalmaksed on tulud, mida koguvad (kas raha või loonusena) keskvalitsus, piirkondlik ja kohalik omavalitsus ning sotsiaalkindlustusfondid. Need lõivud (mida üldiselt nimetatakse maksudeks) on jaotatud kolme peamisse rühma:

tulu- ja omandimaksud jne, mis hõlmavad kõiki kohustuslikke vastuteenustega kompenseerimata makseid, mida valitsemissektor kogub perioodiliselt ettevõtete ja kodumajapidamiste tuludelt ja varalt;
tootmis- ja impordimaksud, mis hõlmavad kõiki kohustuslikke vastuteenustega kompenseerimata makseid, mida valitsemissektor kogub kaupade ja teenuste tootmiselt ja impordilt, tööhõivelt, maa, ehitiste või muu tootmises kasutatud vara omandiõiguselt või kasutamiselt;
netosotsiaalmaksed, mis hõlmavad tööandjate ja kodumajapidamiste tegelikke sotsiaalmakseid, samuti arvestuslikke sotsiaalmakseid (need kujutavad endast sotsiaaltoetuste vastaskirjet, mida tööandjad maksavad otse), lisaks veel kahte arvestuslikku ühikut (kodumajapidamiste sotsiaalmaksete täiendused ja sotsiaalkindlustusskeemi teenustasud).

Kontekst

Finants- ja majanduskriis põhjustas paljudele Euroopa valitsustele tõsiseid raskusi. Peamised probleemid olid seotud riikide haldusasutuste suutlikkusega teenindada oma laenumakseid, võtta vajalikke meetmeid avaliku sektori kulude kontrolli alla saamiseks ning püüda samal ajal majanduskasvu edendada.

Stabiilsuse ja kasvu pakti eesmärk on hoida majandusarengut ELi ja eelkõige euroala riikides enam-vähem ühtlasena. Lisaks sellele soovitakse stabiilsuse ja kasvu paktiga tagada, et ELi liikmesriigid ei võtaks poliitikameetmeid, mis toetaksid ülemääraselt nende enda majandust, tehes seda teiste arvelt. Stabiilsuse ja kasvu paktil on kaks peamist põhimõtet: valitsemissektori eelarvepuudujääk (kavandatud või tegelik) ei tohi ületada –3 % SKPst ja valitsemissektori võla suhe SKPsse ei tohiks olla suurem kui 60 % (või peaks vähenema selle taseme suunas). Stabiilsuse ja kasvu pakti tugevdati märkimisväärselt 2011. aastal, nagu ka ELi majanduse juhtimist tervikuna.

ELi liikmesriigid esitavad igal aastal Euroopa Komisjonile üksikasjaliku teabe oma majanduspoliitika ja riigi rahanduse seisukorra kohta. Euroala riigid esitavad sellise teabe stabiilsusprogrammide raames, samas kui teised liikmesriigid teevad seda lähenemisprogrammide kaudu. Euroopa Komisjon hindab, kas sellised tegevussuunad on kooskõlas kokkulepitud majanduslike, sotsiaalsete ja keskkonnaalaste eesmärkidega, ning kui komisjoni arvates on eelarvepuudujääk muutumas liiga suureks, võib ta esitada riigile sellekohase hoiatuse. Selle meetme põhjal võib nõukogu teha järelduse, et riigis eksisteerib ülemäärane eelarvepuudujääk, mille likvideerimiseks tuleb ette näha asjakohane tähtaeg.