Statistics Explained

Archive:Rännet ja rändajatest elanikkonda käsitlev statistika

Revision as of 17:06, 24 November 2015 by EXT-G-Albertone (talk | contribs)
Andmed 2015. aasta mai seisuga. Viimased andmed: Täiendav Eurostati teave, põhitabelid ja andmebaas. Artikli planeeritud ajakohastamine: september 2016.
Tabel 1. Sisseränne kodakondsuse järgi, 2013
Allikas: Eurostat (migr_imm1ctz)
Joonis 1. Sisserändajad, 2013 (1)
(1 000 elaniku kohta)
Allikas: Eurostat (migr_imm1ctz) ja (migr_pop1ctz)
Joonis 2. Sisserändajate jaotus kodakondsuse järgi, 2013
(% kõigist sisserändajatest)
Allikas: Eurostat (migr_imm2ctz)
Tabel 2. Sisseränne sünniriigi järgi, 2013 (1)
Allikas: Eurostat (migr_imm3ctb)
Tabel 3. Sisseränne eelmise elukohariigi järgi, 2013 (1)
Allikas: Eurostat (migr_imm5prv)
Joonis 3. Sisserändajate sooline jaotus, 2013
(% kõigist sisserändajatest)
Allikas: Eurostat (migr_imm2ctz)
Joonis 4. Sisserändajate vanusestruktuur kodakondsuse järgi, EL-28, 2013 (¹)
(%)
Allikas: Eurostat (migr_imm2ctz)
Tabel 4. Mittekodanikud kodakondsusrühmade kaupa, 1. jaanuar 2014 (1)
Allikas: Eurostat (migr_pop1ctz)
Tabel 5. Mujal sündinud isikud sünniriigi järgi, 1. jaanuar 2014 (1)
Allikas: Eurostat (migr_pop3ctb)
Joonis 5. Mittekodanike osakaal alalises elanikkonnas, 1. jaanuar 2014
(%)
Allikas: Eurostat (migr_pop1ctz)
Tabel 6. Välismaalaste / välisriigis sündinute põhilised kodakondsus- ja sünniriigid, 1. jaanuar 2014 (1)
(absoluutarvudes ja protsendina kõigist välismaalastest / välisriigis sündinutest)
Allikas: Eurostat (migr_pop1ctz) ja (migr_pop3ctb)
Joonis 6. Kodanike ja mittekodanike vanuseline struktuur, EL-28, 1. jaanuar 2014
(%)
Allikas: Eurostat (migr_pop2ctz)
Joonis 7. ELi liikmesriigi kodakondsuse saanud isikute arv, EL-28, 2009–2013
(tuhandetes)
Allikas: Eurostat (migr_acq)
Tabel 7. Andmeid esitanud riigi kodakondsuse saanud isikute arv, 2013 (1)
Allikas: Eurostat (migr_acq)
Joonis 8. Naturalisatsiooni määr, 2013 (1)
(100 mittekodaniku kohta)
Allikas: Eurostat (migr_acq) ja (migr_pop1ctz)
Tabel 8. Pärast 2011. aasta loendust Eurostatile esitatud rahvastiku- ja rändenäitajate parandused 2015. aasta mai seisuga
Allikas: Eurostat (migr_acq) ja (migr_pop1ctz)

Käesolevas artiklis esitatakse Euroopa Liidu (EL) statistika riikidevahelise rände, kodanikest ja välismaalastest (mittekodanikest) koosneva elanikkonna ja kodakondsuse saamise kohta. Rännet mõjutavad mitmed majanduslikud, poliitilised ja sotsiaalsed tegurid kas rändaja päritoluriigis (tõuketegurid) või sihtriigis (tõmbetegurid). Arvatakse, et läbi ajaloo on ELi suhteline majanduslik heaolu ja poliitiline stabiilsus avaldanud sisserändajatele tugevat ligitõmbavat mõju.

Sihtriikides võidakse välisrännet kasutada vahendina teatavate puudujääkide leevendamiseks tööjõuturul. Peaaegu kindel on aga see, et üksnes rände abil ei ole võimalik pöörata vastupidiseks ELi paljudes piirkondades toimuvat rahvastiku vananemist.

Peamised statistilised näitajad

Rändevood

2013. aasta jooksul saabus EL-28 riikidesse kokku 3,4 miljonit sisserändajat ning samal ajal teatati vähemalt 2,8 miljoni väljarändaja lahkumisest ELi liikmesriikidest. Need koondarvud ei kajasta ELi sisenevaid ja sealt väljuvaid rändevooge tervikuna, sest neis sisalduvad ka ELi liikmesriikide vahelised rändevood.

2013. aastal saabunud 3,4 miljonist sisserändajast olid hinnanguliselt 1,4 miljonit mitteliikmesriikide kodanikud, 1,2 miljonit olid sihtriigist erineva ELi liikmesriigi kodanikud, umbes 830 000 rändasid oma kodakondsusejärgsesse ELi liikmesriiki (näiteks tagasi pöörduvad või välisriigis sündinud kodanikud) ning ligikaudu 6 100 olid kodakondsuseta isikud.

Kõige rohkem sisserändajaid (692 700) saabus 2013. aastal Saksamaale, järgnesid Ühendkuningriik (526 000), Prantsusmaa (332 600), Itaalia (307 500) ja Hispaania (280 800). Kõige suuremast väljarändajate arvust teatas Hispaania (532 300), järgnesid Ühendkuningriik (316 900), Prantsusmaa (300 800), Poola (276 400) ja Saksamaa (259 300). 2013. aastal ületas sisseränne väljarännet kokku 16 ELi liikmesriigis, kuid Bulgaarias, Iirimaal, Kreekas, Hispaanias, Horvaatias, Küprosel, Poolas, Portugalis, Rumeenias ja kolmes Balti riigis oli väljarändajaid rohkem kui sisserändajaid.

Alalise elanikkonna suurusega võrreldes oli sisserände määr 2013. aastal kõige suurem Luksemburgis (39 sisserändajat 1 000 elaniku kohta), järgnesid Malta (20 sisserändajat 1 000 elaniku kohta) ja Küpros (15 sisserändajat 1 000 elaniku kohta) – vt joonis 1. Väljarände määr oli kõige suurem Küprosel (29 väljarändajat 1 000 elaniku kohta) ja Luksemburgis (20 väljarändajat 1 000 elaniku kohta).

Oma kodanike sisseränne ehk sihtriigi kodakondsusega sisserändajate osakaal kõigi sisserändajate hulgas oli 2013. aastal kõige suurem Rumeenias (90 % kõigist sisserändajatest), Leedus (86 %), Portugalis (69 %), Eestis ja Poolas (mõlemas 60 %), Lätis (58 %) ja Slovakkias (52 %). Need olid ainsad ELi liikmesriigid, kus oma kodanike sisserände osakaal oli üle 50 % – vt joonis 2. Seevastu Itaalias, Austrias ja Luksemburgis oli oma kodanike sisserände osakaal suhteliselt väike, jäädes 2013. aastal alla 10 % kõigist sisserändajatest.

Sageli on välisriigi taustaga sisserändajate uurimiseks kasutatud teavet kodakondsuse kohta. Kuna aga kodakondsus võib isiku elu jooksul muutuda, on kasulik esitada teavet ka sünniriikide lõikes. Samas riigis sündinud sisserändajate osakaal kõigi sisserändajate seas oli suurim Rumeenias (78 % kõigist sisserändajatest), järgnesid Leedu (77 %), Portugal (56 %), Läti (52 %) ja Poola (51 %). Seevastu Luksemburgis, Hispaanias, Itaalias, Austrias ja Saksamaal oli samas riigis sündinud sisserändajate osakaal 2013. aastal suhteliselt väike, jäädes alla 10 % kõigist sisserändajatest.

Mitteliikmesriikidest saabus 2013. aastal EL-28-sse 1,7 miljonit sisserändajat

2013. aasta jooksul saabus mitteliikmesriikidest EL-28-sse hinnanguliselt 1,7 miljonit sisserändajat. Lisaks rändas 1,7 miljonit juba mõnes ELi liikmesriigis elanud isikut mõnda teise liikmesriiki.

Eelmise elukohariigi järgi analüüsides ilmnes, et mõnest teisest ELi liikmesriigist pärit sisserändajate osakaal oli 2013. aastal kõige suurem Luksemburgis (91 % kõigist sisserändajatest), järgnesid Rumeenia (81 %) ja Slovakkia(79 %); vastavad osakaalud olid suhteliselt väikesed Bulgaarias (22 % kõigist sisserändajatest) ja Horvaatias (25 %) – vt tabel 3.

2013. aastal ELi liikmesriikidesse saabunud sisserändajate soolises jaotuses oli veidi rohkem mehi kui naisi (vastavalt 53 % ja 47 %). Meessoost sisserändajate osakaal oli kõige suurem Sloveenias (61 %) ning naissoost sisserändajate osakaal oli kõige suurem Iirimaal (52 %).

2013. aastal ELi liikmesriikidesse saabunud sisserändajad olid keskmiselt palju nooremad kui sihtriigi senine rahvastik. EL-28 rahvastiku mediaanvanus 2014. aasta 1. jaanuari seisuga oli 42 eluaastat. Seevastu EL-28-sse 2013. aastal saabunud sisserändajate mediaanvanus oli 28 eluaastat.

Rändajatest elanikkond

2014. aasta 1. jaanuari seisuga elas ELi liikmesriikides kokku 33,5 miljonit väljaspool EL-28 sündinud isikut ning 17,9 miljonit isikut oli sündinud oma praegusest elukohariigist erinevas ELi liikmesriigis. ELi liikmesriikides sündinud sisserändajate arv oli väljaspool EL-28 sündinute arvust suurem ainult Iirimaal, Ungaris, Slovakkias, Luksemburgis ja Küprosel.

1. jaanuaril 2014 oli EL-28-s elavate mitteliikmesriikide kodanike arv 19,6 miljonit ja EL-28-s elavate väljaspool ELi sündinud inimeste arv oli 33,5 miljonit

ELi liikmesriikides elavate mitteliikmesriigi kodakondsusega isikute arv oli 2014. aasta 1. jaanuari seisuga 19,6 miljonit, mis moodustas 3,9 % EL-28 rahvastikust. Lisaks elas 2014. aasta 1. jaanuari seisuga 14,3 miljonit ELi liikmesriikide kodanikku oma kodakondsusriigist erinevas ELi liikmesriigis.

Absoluutarvudes oli 1. jaanuaril 2014 mittekodanikke ELi liikmesriikidest kõige rohkem Saksamaal (7,0 miljonit inimest), Ühendkuningriigis (5,0 miljonit), Itaalias (4,9 miljonit), Hispaanias (4,7 miljonit) ja Prantsusmaal (4,2 miljonit). Nendes viies liikmesriigis elavad mittekodanikud moodustasid kokku 76 % kõigist ELi liikmesriikides elavatest mittekodanikest, samas kui nende liikmesriikide osakaal ELi rahvastikus oli 63 %.

Suhtarvudes väljendatuna oli mittekodanike osakaal kõige suurem Luksemburgis, kus mittekodanikud moodustasid 45 % koguelanikkonnast. Mittekodanike osakaal oli suur (vähemalt 10 % alalisest elanikkonnast) ka Küprosel, Lätis, Eestis, Austrias, Iirimaal, Belgias ja Hispaanias.

Enamikus ELi liikmesriikides oli suurem osa mittekodanikest mitteliikmesriikide kodanikud (vt tabel 4). Vastupidine olukord valitses ainult Luksemburgis, Slovakkias, Küprosel, Iirimaal, Belgias, Ungaris, Madalmaades, Maltal ja Ühendkuningriigis. Läti ja Eesti puhul on mitteliikmesriikide kodanike osakaal suur määratlemata kodakondsusega isikute suure arvu tõttu (need on peamiselt endise Nõukogude Liidu kodanikud, kes on nimetatud riikide alalised elanikud, kuid ei ole saanud ühegi muu riigi kodakondsust).

Kõigis ELi liikmesriikides (välja arvatud Eesti, Tšehhi Vabariik ja Läti) oli mitteliikmesriigis sündinud isikute arv suurem kui mitteliikmesriigi kodakondsusega isikute arv.

Tabelis 6 on esitatud kokkuvõte viiest peamisest välisriigi kodakondsuse rühmast ja sisserändajate sünniriikidest nende EL-28 liikmesriikide ja EFTA riikide kohta, mille andmed on teada.

Rahvastiku vanuselise koosseisu analüüs näitab, et EL-28-s tervikuna olid välisriikidest pärit elanikud nooremad kui kodanikest elanikud. Välismaalaste vanuseline jaotus võrreldes kodanikega näitab suhteliselt noorte tööealiste täiskasvanute suuremat osakaalu. 2013. aastal oli EL-28 kodanike mediaanvanus 43 aastat, samas kui ELis elavate mittekodanike mediaanvanus oli 35 aastat.

Kodakondsuse saamine

Kodakondsuse saanud isikute arv suurenes 2013. aastal 20 %

2013. aastal sai ELi liikmesriigi kodakondsuse 984 800 inimest, mis teeb 2012. aastaga võrreldes kasvuks 20 %. ELi liikmesriigi kodakondsuse saanute arv oli 2013. aastal suurem kui ühelgi muul aastal vahemikus 2002–2012.

Kõige rohkem anti kodakondsust 2013. aastal Hispaanias: 225 800 inimesele (see moodustas 23 % EL-28 koguarvust). Kodakondsuse saanute arvu poolest järgnesid Ühendkuningriik (207 500), Saksamaa (115 100), Itaalia (100 700) ja Prantsusmaa (97 300);

Absoluutarvudes võis täheldada suurimat kasvu Hispaanias, kus Hispaania kodakondsuse saanud elanike arv oli 131 700 võrra suurem kui 2012. aastal (see on osaliselt tingitud teabeallika, määratluse ja vaatlusperioodi muutumisest). Järgnesid Itaalia (35 300), Ühendkuningriik (13 600) ja Kreeka (9 200). Kodakondsuse saanute hulk vähenes absoluutarvudes kõige rohkem Ungaris (Ungari kodakondsuse sai 9 200 inimest vähem kui 2012. aastal) ja Madalmaades (5 000).

Üks sageli kasutatav näitaja on naturalisatsiooni määr, mis on kodakondsuse saanud inimeste koguarvu ja riigis elavate mittekodanike arvu suhe aasta alguse seisuga. 2013. aastal oli naturalisatsiooni määr ELi liikmesriikidest kõige kõrgem Rootsis (7,6 kodakondsuse saanut 100 mittekodaniku kohta), järgnesid Ungari ja Portugal (vastavalt 6,5 ja 5,9 kodakondsuse saanut 100 mittekodaniku kohta).

ELi liikmesriikides elavatest mitteliikmesriikide kodanikest sai 2013. aastal ELi kodakondsuse 871 300 inimest ehk 21 % rohkem kui 2012. aastal. Seega moodustasid mitteliikmesriikide kodanikud 89 % kõigist inimestest, kes said 2013. aastal mõne ELi liikmesriigi kodakondsuse. Need uued EL-28 kodanikud pärinesid põhiliselt Aafrikast (26 % kõigist kodakondsuse saanutest), Aasiast (23 %), Põhja- ja Lõuna-Ameerikast (22 %) ning muudest Euroopa riikidest peale EL-28 (17 %). Mõne teise ELi liikmesriigi kodakondsuse saanud ELi kodanike arv oli 98 500, mis moodustas 10 % kõigist kodakondsuse andmistest. Absoluutarvudes olid suurimad teise liikmesriigi kodakondsuse saanud EL-28 kodanike rühmad rumeenlased, kes said Ungari kodakondsuse (7 000 inimest) või Itaalia kodakondsuse (4 400 inimest), poolakad, kes said Ühendkuningriigi kodakondsuse (6 000 inimest) või Saksamaa kodakondsuse (5 500 inimest), itaallased, kes said Saksamaa kodakondsuse (2 800 inimest) või Belgia kodakondsuse (1 900 inimest), kreeklased, kes said Prantsuse kodakondsuse (3 900 inimest), ja portugallased, kes said Ühendkuningriigi kodakondsuse (1 900 inimest).

Luksemburgis ja Ungaris olid uued kodanikud enamasti varem mõne teise ELi liikmesriigi kodanikud. Luksemburgi puhul moodustasid neist suurima osa Portugali kodanikud ning järgnesid Itaalia, Prantsusmaa, Belgia ja Saksamaa kodanikud, samas kui Ungari kodakondsuse saanud ELi kodanikud olid peaaegu eranditult rumeenlased.

Sarnaselt varasemate aastatega oli 2013. aastal ELi liikmesriikide uute kodanike seas kõige rohkem Maroko (86 500 ehk 8,8 % kõigist kodakondsuse saajatest) kodanikke, järgnesid India (48 300 ehk 4,9 % kõigist kodakondsuse saajatest), Türgi (46 500 ehk 4,7 %), Colombia (42 000 ehk 4,3 %), Albaania (41 700 ehk 4,2 %) ja Ecuador (40 400 ehk 4,1 %). 2012. aastaga võrreldes suurenes ELi liikmesriigi kodakondsuse saanud Maroko kodanike arv 46 %. Kõige rohkem marokolasi sai uue kodakondsuse Hispaanias (35 %), Itaalias (29 %) ja Prantsusmaal (19 %).

Andmete allikad ja kättesaadavus

Eriti keeruline on mõõta väljarännet; riigist lahkuvaid inimesi on raskem loendada kui riiki saabuvaid. ELi liikmesriikide 2013. aasta sisserände ja väljarände andmete võrdlev analüüs (peegelstatistika) kinnitas selle väike paikapidavust paljude riikide puhul. Seetõttu keskendutakse käesolevas artiklis peamiselt sisserändeandmetele.

Eurostat koostab statistikat mitmesuguste teemade kohta, mis on seotud rahvusvaheliste rändevoogude, mittekodanikest (välismaalastest) rahvastiku ja kodakondsuse saamisega. Andmeid kogutakse aastapõhiselt ning neid esitavad Eurostatile ELi liikmesriikide statistikaasutused.

Kui riigid korrigeerisid pärast 2011. aasta rahvaloendust oma rahvastikuandmete aegrea andmeid, pidid nad saatma vanuse, soo ja kodakondsuse või sünniriigi järgi liigendatud loendusjärgsed andmed Eurostatile 2013. aasa lõpuks kogu loendustevahelise või lühema ajavahemiku kohta. Mitmed riigid teatasid Eurostatile, et neil on raskusi 2011. aasta loenduse järelandmete esitamisega 31. detsembriks 2013. Käesoleva artikli kirjutamise ajaks on ainus selliste raskustega riik veel Saksamaa, kes kavatseb esitada korrigeeritud andmed 2015. aasta esimeses pooles.

Kõnealused andmekorrektsioonid avaldavad mõju naturalisatsiooni määradele.


Andmekogumise alus

Alates 2008. aastast on rände-, kodakondsuse- ja varjupaigaandmete kogumine põhinenud määrusel nr 862/2007. ELi, EFTA ja kandidaatriikide analüüsis kasutatava jaotuse ja koosseisu määramist vaatlusaasta 1. jaanuari seisuga on käsitletud rakendusmääruses 351/2010. Selles määratletakse põhilised statistilised tunnused, mille põhjal kirjeldatakse välisrände voogusid, välismaalastest koosnevat elanikkonda, kodakondsuse, elamuslubade ja varjupaiga andmist ning ebaseadusliku sisenemise ja viibimise vastaseid meetmeid. Kuigi ELi liikmesriigid võivad jätkata mis tahes asjakohaste andmete kasutamist vastavalt nende kättesaadavusele riigis ja riiklikele tavadele, peab määruse alusel kogutav statistika põhinema ühtsetel mõistetel ja määratlustel. Enamiku ELi liikmesriikide statistika põhineb haldusandmete allikatel, näiteks rahvastikuregistrid, mittekodanike registrid, elamis- või töölubade registrid, tervisekindlustuse registrid ja maksuregistrid. Mõned riigid kasutavad rändestatistika koostamiseks peegelstatistikat, valimiuuringuid või hindamismeetodeid.

Kodakondsuse saamist käsitlevad andmed saadakse tavaliselt haldussüsteemidest. Määruse rakendamise tulemusena peaks suurenema rände- ja kodakondsusstatistika kättesaadavus ja võrreldavus.

Vastavalt määruse 862/2007 artikli 2 lõike 1 punktidele a, b ja c loendatakse sisserändajatena isikuid, kes on elanud (või kavatsevad elada) ELi liikmesriigi territooriumil vähemalt 12 kuud, ning väljarändajatena isikuid, kes elavad välisriigis kauem kui 12 kuud. Seega kogub Eurostat andmeid rände kohta, mille kestus on vähemalt 12 kuud: vastavalt sellele on rändajad isikud, kes on uude elukohta kolinud vähemalt üheks aastaks, ning samuti need, kes on alaliselt elukohta vahetanud.

Kodakondsuse saamise andmeid kogub Eurostat määruse 862/2007 artikli 3 lõike 1 punkti d alusel, milles öeldakse: „Liikmesriigid esitavad komisjonile (Eurostat) statistika järgmiste arvude kohta: (…) isikud, kelle alaline elukoht on liikmesriigi territooriumil ja kes on omandanud võrdlusaasta jooksul liikmesriigi kodakondsuse (…), liigitatuna (…) vastavalt asjaomase isiku eelnevale kodakondsusele või kodakondsuseta olemisele.”

Naturalisatsiooni määra tunnust tuleks kasutada ettevaatlikult, sest selle arvutamisel kasutatav lugeja sisaldab kõiki kodakondsuse andmise juhte, mitte üksnes kodakondsuse andmist riigis elavatele õigustatud välismaalastele, ning nimetaja sisaldab kõiki välismaalasi, mitte üksnes vaatlusalust elanikkonda ehk naturalisatsiooni tingimustele vastavaid välismaalasi.

Märkused põhiandmete kättesaadavuse kohta

EL-27 kodakondsuse andmise andmed 2010., 2011. ja 2012. aasta kohta sisaldavad Rumeenia andmeid 2009. aasta seisuga.

Kontekst

ELi liikmesriikide kodanikud saavad ELi piirides vabalt reisida ja liikuda. ELis mitteliikmesriikide kodanike suhtes kohaldatava rändepoliitika üha olulisem eesmärk on tõmmata ligi teatud tüüpi rändajaid, mis on sageli tingitud soovist leevendada konkreetsete oskustega töötajate nappust. Valik võidakse teha keeleoskuse, töökogemuse, hariduse ja vanuse põhjal. Teise võimalusena võivad valiku teha tööandjad, nii et saabumisel on rändajatel töökoht juba olemas.

Lisaks töölevõtmise soodustamisele on sisserändepoliitikas sageli keskendutud veel kahele valdkonnale: ebaseadusliku rände ennetamine ja tööloata rändajate ebaseadusliku töölevõtmise tõkestamine ning sisserändajate ühiskonda lõimimise edendamine. ELis kulutatakse märkimisväärseid summasid selleks, et võidelda inimesi ebaseaduslikult riiki toimetavate ja inimkaubandusega tegelevate võrgustike vastu.

Mõned olulisemad sisserände valdkonnas vastu võetud õigusaktid on järgmised:

Euroopa Komisjonis tegeleb Euroopa rändepoliitikaga rände ja siseasjade peadirektoraat. 2005. aastal taasalgatas Euroopa Komisjon arutelu teemal, kas vajatakse ühist eeskirjade kogumit majanduslikel põhjustel saabuvate rändajate riiki lubamise kohta, koostades rohelise raamatu Euroopa Liidu lähenemisviisi kohta majandusmigratsiooni juhtimisele (KOM(2004) 811 lõplik) (inglise keeles), mille tulemusena võeti 2005. aasta lõpus vastu poliitikakava seadusliku rände kohta(KOM(2005) 669 lõplik). 2006. aasta juulis võttis Euroopa Komisjon vastu teatise kolmandate riikide kodanike ebaseadusliku sisserände vastase võitluse poliitiliste prioriteetide kohta (KOM(2006) 402 lõplik), mille eesmärk on saavutada tasakaal julgeolu ja üksikisiku põhiõiguste vahel ebaseadusliku sisserände kõigis etappides. 2007. aasta septembris esitles Euroopa Komisjon oma kolmandat rände ja integratsiooni aastaaruannet (KOM(2007) 512 lõplik). 2008. aasta oktoobris vastu võetud Euroopa Komisjoni teatises rõhutatakse välis- ja arengupoliitika ühe aspektina vajadust tugevdada rände suhtes võetud üldist lähenemisviisi: suurendada koordineerimist, ühtsust ja koostoimet (KOM(2008) 611 lõplik). Stockholmi programmis, mille ELi riigipead ja valitsusjuhid võtsid vastu 2009. aasta detsembris, on kehtestatud raamistik ja mitmed põhimõtted käimasolevaks Euroopa justiits- ja siseküsimuste poliitika arendamiseks ajavahemikus 2010–2014. Rändega seotud küsimused on selle programmi keskne teema. Kokkulepitud muudatuste elluviimise eesmärgil kehtestas Euroopa Komisjon 2010. aastal Stockholmi programmi rakendamise tegevuskava – vabadusel, turvalisusel ja õiglusel rajanev ala Euroopa kodanikele (KOM(2010) 171 lõplik).

2013. aasta mais avaldas Euroopa Komisjon 2013. aasta aruande ELi kodakondsuse kohta (COM(2013) 269 final) (inglise keeles). Aruandes märgitakse, et ELi kodakondsusega kaasnevad uued õigused ja võimalused. Kõige rohkem seostatakse ELi kodakondsusega õigust ELis vabalt ringi liikuda ja elada. Võttes arvesse tänapäeva tehnoloogiat ja seda, et reisimine on muutunud lihtsamaks, võimaldab liikumisvabadus eurooplastel avardada oma silmapiiri riigipiiridest kaugemale, lahkuda lühemaks või pikemaks ajaks oma kodumaalt, käia teistes ELi riikides tööl. õppimas ja end koolitamas, reisida töö või lõbu pärast või teha piiriüleselt sisseoste. Vaba liikumine suurendab ELis sotsiaalset ja kultuurilist vastastikmõju ning loob ELi kodanike vahel tihedamad sidemed. Lisaks toob see ettevõtetele ja kodanikele – ka neile, kes kodunt ei lahku – vastastikust majanduslikku kasu, kuna EL kõrvaldab pidevalt sisemisi tõkkeid.

13. mail 2015. aastal esitas Euroopa Komisjon Euroopa rände tegevuskava (inglise keeles), milles kirjeldatakse Vahemere kriisiolukorrale reageerimiseks kasutatavaid kiireloomulisi meetmeid ning eelolevatel aastatel rände kõigi aspektide haldamiseks rakendatavaid abinõusid.

10. juunil 2015 avaldati Euroopa rändevõrgustiku (inglise keeles) aastaaruanne sisserände ja varjupaigataotluste kohta (2014) (inglise keeles). Selles esitatakse ülevaade nii ELis tervikuna kui ka osalevates riikides toimuvatest peamistest õiguslikest ja poliitilistest arengutest. Selles põhjalikus dokumendis käsitletakse rände ja siseasjade peadirektoraadi ja ELi asutuste rände- ja varjupaigapoliitika kõiki aspekte.

Vaata lisaks

Täiendav Eurostati teave

Väljaanded

Põhitabelid

Migration and citizenship data
International migration (t_migr_int)
Immigration (tps00176)
Emigration (tps00177)
Acquisition of citizenship (tps00024)

Andmebaas

Migration and citizenship data
Immigration (migr_immi)
Immigration by five year age group, sex, and citizenship (migr_imm1ctz)
Immigration by five year age group, sex and country of birth (migr_imm3ctb)
Immigration by age , sex and broad group of citizenship (migr_imm2ctz)
Immigration by age, sex and broad group of country of birth (migr_imm4ctb)
Immigration by sex, citizenship and broad group of country of birth (migr_imm6ctz)
Immigration by sex, country of birth and broad group of citizenship (migr_imm7ctb)
Immigration by five year age group, sex, and country of previous residence (migr_imm5prv)
Emigration (migr_emi)
Emigration by age and sex (migr_emi2)
Emigration by five year age group, sex and citizenship (migr_emi1ctz)
Emigration by five year age group, sex and country of birth (migr_emi4ctb)
Emigration by five year age group, sex, and country of next usual residence (migr_emi3nxt)
Acquisition and loss of citizenship (migr_acqn)
Acquisition of citizenship by sex, age group and former citizenship (migr_acq)
Loss of citizenship by sex and new citizenship (migr_lct)

Erirubriik

Metoodika / metaandmed

Tabelite ja jooniste lähteandmed (MS Excel)

Välislingid


Retrieved from "https://ec.europa.eu/eurostat/statistics-explained/index.php?title=Archive:Rännet_ja_rändajatest_elanikkonda_käsitlev_statistika&oldid=265939"