Archive:Valitsemissektori finantsstatistika

Andmed 23. aprilli 2014. aasta seisuga. Viimased andmed: Täiendav Eurostati teave, põhitabelid ja andmebaas. Artikli kavandatud uuendamine: november 2014.

Joonis 1. Valitsemissektori eelarve seisund, 2012 ja 2013 (1)
( konsolideeritud valitsemissektori netolaenuandmine/netolaenuvõtmine, % SKPst) – allikas: Eurostat (tec00127)

Tabel 1. Valitsemissektori eelarve seisund ja valitsemissektori võlg, 2010–2013 (1)
(% SKPst) – allikas: Eurostat (tec00127) ja (tsdde410)

Joonis 2. Valitsemissektori võlg, 2012 ja 2013 (1)
(valitsemissektori konsolideeritud võlg, % SKPst) – allikas: Eurostat (tsdde410)

Joonis 3. Muudatused kogukuludes ja kogutuludes, 2003–2013 (1)
(% SKPst) – allikas: Eurostat (gov_a_main)

Joonis 4. Muudatused kogukuludes ja kogutuludes, 2003–2013 (1)
(1000 miljonit eurot) – allikas: Eurostat (gov_a_main)

Joonis 5. Valitsemissektori tulud ja kulud, 2013 (1)
(% SKPst) – allikas: Eurostat (gov_a_main)

Joonis 6. Kogutulude struktuur, 2013 (1)
(% kogutuludest) – allikas: Eurostat (gov_a_main)

Joonis 7. Valitsemissektori tulude peamised koostisosad, 2013 (1)
(% kogutuludest) – allikas: Eurostat (gov_a_main)

Joonis 8. Kogukulude struktuur, 2013 (1)
(% kogukuludest) – allikas: Eurostat (gov_a_main)

Joonis 9. Valitsemissektori kulude peamised koostisosad, 2013 (1)
(% kogukuludest) – allikas: Eurostat (gov_a_main)

Joonis 10. Valitsemissektori kulud valitsemisfunktsioonide klassifikaatori (COFOG) järgi, 2012 (1)
(% SKPst) – allikas: Eurostat (gov_a_exp)

Joonis 11. Maksude ja sotsiaalkindlustusmaksete peamised liigid, EL 27, 2003–2013 (1)
(% SKPst) – allikas: Eurostat (gov_a_main)

Joonis 12. Maksude ja sotsiaalkindlustusmaksete peamised liigid, 2013 (1)
(% SKPst) – allikas: Eurostat (gov_a_main)

Selles artiklis uuritakse valitsemissektori peamiste finantsnäitajate kujunemist Euroopa Liidus (EL) ja euroalal (EA 18). Eelkõige vaadeldakse (valitsemissektori) eelarve puudujääki, valitsemissektori võlga, valitsemissektori tulusid ja kulusid, samuti valitsemissektori tulude peamisteks allikateks olevaid makse ja sotsiaalkindlustusmakseid.

Kõnealune statistika pakub üliolulisi näitajaid liikmesriigi majanduse elujõulisuse kindlakstegemiseks. Kooskõlas ELi stabiilsuse ja kasvu paktiga kohustusid liikmesriigid hoidma riigi eelarvepuudujääki ja võlga allpool teatavat taset: liikmesriigi valitsemissektori eelarve puudujääk ei tohi ületada -3 % riigi sisemajanduse koguproduktist (SKP), samal ajal kui valitsemissektori võlg ei tohi ületada 60 % SKPst. Kui liikmesriik neid piiranguid ei järgi, siis algatatakse tema vastu nn ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlus. See hõlmab mitmesuguseid samme, sealhulgas karistuste määramise võimalust, et innustada asjaomast liikmesriiki võtma vajalikke meetmeid sellise olukorra parandamiseks. Samad eelarvepuudujäägi- ja võlapiirangud kehtivad ka majandus- ja rahaliidu raames ja seega ka euro kasutuselevõtu suhtes. Peale selle hõlmab majandus- ja tööhõive koondsuuniste (mida muudeti tööhõive ja majanduskasvu strateegia „Euroopa 2020” osana) viimane versioon suuniseid riigi rahanduse kvaliteedi ja jätkusuutlikkuse tagamise kohta.

Peamised statistilised näitajad

Võrreldes 2012. aastaga vähenes 2013. aastal valitsemissektori eelarve puudujääk (konsolideeritud valitsemissektori võetud/antud netolaenu osakaal SKPs) nii EL 28-s kui ka euroalal (EA 18), samal ajal kui valitsemissektori võlg suurenes.

Valitsemissektori eelarve puudujääk

EL 28 valitsemissektori eelarve puudujäägi suhe SKPsse vähenes –3,9 %-lt 2012. aastal –3,3 %-ni 2013. aastal ning euroalal (EA 18) kahanes see näitaja –3,7 %-lt –3,0 %-ni. Luksemburgis oli valitsemissektori eelarve 2013. aastal väikeses ülejäägis, samal ajal kui Saksamaal oli see peaaegu tasakaalus. Peale selle teatasid 16 ELi liikmesriiki, nimelt Belgia, Bulgaaria, Tšehhi Vabariik, Taani, Eesti, Itaalia, Läti, Leedu, Ungari, Malta, Madalmaad, Austria, Rumeenia, Slovakkia, Soome ja Rootsi 2013. aastal eelarvepuudujäägist, mis ei ületanud –3,0 % SKPst (vt joonis 1).

2013. aastal ületas eelarvepuudujäägi suhe SKPsse –3,0 % SKPst kümnes ELi liikmesriigis: suurim valitsemissektori eelarve puudujääk (% SKPst) oli Sloveenias (–14,7 %), Kreekas (–12,7 %), Iirimaal (–7,2 %) ja Hispaanias (–7,1 %). Kõigis kümnes liikmesriigis, kelle eelarvepuudujäägi suhe SKPsse ületas –3,0 % SKPst, oli –3,0 % ületav eelarvepuudujääk ka kõigil kolmel eelnenud aastal, seega kogu tabelis 1 näidatud aruandlusperioodi jooksul.

Valitsemissektori eelarve puudujääk (SKP suhtes) vähenes 2013. aastal 2012. aastaga võrreldes 17 liikmesriigis. Kahes liikmesriigis – Eestis ja Itaalias – oli puudujääk 2013. ja 2012. aastal sama. Luksemburg jõudis tasakaalus eelarvest väikese ülejäägini. 2012. aasta väikese ülejäägi asemel oli Saksamaal 2013. aastal eelarve tasakaalus, samal ajal kui ülejäänud seitsmel ELi liikmesriigil oli 2013. aastal suurem eelarvepuudujääk kui 2012. aastal.

Valitsemissektori võlg

EL 28-s suurenes valitsemissektori võla suhe SKPsse 85,2 %-lt 2012. aasta lõpus 87,1 % ni 2013. aasta lõpus ning euroalal (EA 18) suurenes see näitaja 90,7 %-lt kuni 92,6 %-ni. Kokku oli 2013. aastal võlasuhe üle 60 % SKPst 16 ELi liikmesriigis. 2013. aasta lõpus teatasid väikseimast võla ja SKP suhtest Eesti (10,0 %), Bulgaaria (18,9 %) ja Luksemburg (23,1 %) (vt joonis 2).

2012. aastaga võrreldes suurenes 2013. aastal valitsemissektori võla suhe SKPsse 22 ELi liikmesriigis, kusjuures valitsemissektori võla suhe SKPsse vähenes kuues liikmesriigis – Tšehhi Vabariigis, Taanis, Saksamaal, Lätis, Leedus ja Ungaris. Võla suhe suurenes ajavahemikul 2012–2013 kõige rohkem Sloveenias (17,3 protsendipunkti), Kreekas (17,9 protsendipunkti) ja Küprosel (25,1 protsendipunkti).

Valitsemissektori tulud ja kulud

Valitsemissektori tähtsust majandusele võib mõõta valitsemissektori kogutulude ja -kulude osatähtsusega SKPs. 2013. aastal moodustasid valitsemissektori kogutulud EL 28-s 45,7 % SKPst (suurenedes 45,4 %-lt SKPst 2012. aastal) ja kogukulud 49,0 % SKPst (vähenedes 49,3 %-lt 2012. aastal). Euroalal (EA 18) moodustasid valitsemissektori kogukulud 2012. aastal 49,7 % SKPst ja kogutulud 46,7 % SKPst (vt joonis 3).

Absoluutarvudes suurenesid valitsemissektori kogukulud ajavahemikul 2003–2013 pidevalt nii ELis kui ka euroalal (vt joonis 4). Vaid aastatel 2010–2011 vähenesid valitsemissektori kogukulud absoluutarvudes pisut nii ELis kui ka euroalal. Ka tulud kasvasid pidevalt kuni 2008. aastani nii ELis kui ka euroalal, vähenesid 2009. aastal ja hakkasid taas alates 2010. aastast suurenema. 2011. aastal ületasid kogutulud kriisieelset taset nii ELis kui ka euroalal.

Valitsemissektori kulude ja tulude tase on ELi liikmesriigiti väga erinev (vt joonis 5). 2013. aastal oli kõige suurem valitsemissektori kombineeritud tulude ja kulude osatähtsus SKPs (üle 100 %) ELi liikmesriikidest Soomes, Taanis, Prantsusmaal, Belgias, Rootsis, Kreekas, Sloveenias ja Austrias ning EFTA riikidest Norras. Kreeka ja Sloveenia puhul olid eriti suured valitsemissektori kulud suuresti tingitud finantsasutuste toetamiseks võetud sekkumismeetmetest. Kaheksa liikmesriiki teatasid suhteliselt madalast kombineeritud määrast (alla 80 % SKPst). Need riigid olid Leedu, Rumeenia, Läti, Slovakkia, Bulgaaria, Eesti, Iirimaa ja Poola. EFTA riikidest teatas madalaimast määrast Šveits.

Kõikjal EL 28-s koosnevad valitsemissektori kogutulud peamiselt maksudest ja sotisaalkindlustusmaksetest (vt joonis 6). 2013. aastal moodustasid maksud 58,7 % EL 28 kogutuludest ja 55,7 % euroala (EA 18) kogutuludest, samal ajal kui sotsiaalkindlustusmaksed moodustasid 30,7 % EL 28 kogutuludest ja 34,1 % euroala (EA 18) kogutuludest. ELi liikmesriike eraldi vaadeldes selgub, et eri tululiikide suhteline osatähtsus on riigiti väga erinev. Näiteks Slovakkias, Tšehhi Vabariigis, Madalmaades, Kreekas ja Leedus moodustasid maksud 2013. aastal alla 50 % valitsemissektori tuludest, ent Taanis moodustasid need 86,5 % valitsemissektori tuludest (vt joonis 7).

2013. aastal moodustas EL 28-s valitsemissektori kuludest suurima osa sissetulekute ümberjagamine sotsiaalsete siirete näol kas raha või loonusena (vt joonised 8 ja 9). Sotsiaalsed siirded moodustasid 44,4 % EL 28 ja 47,7 % euroala (EA 18) kogukuludest. Hüvitised töötajatele moodustasid EL 28-s 21,6 % ja euroalal (EA 18) 21,0 % valitsemissektori kuludest. Makstud omanditulu, millest ülekaalukalt suurima osa moodustasid intressimaksed, moodustas EL 28s 5,7 % ja euroalal (EA 18) 5,8 % valitsemissektori kuludest.

Valitsemissektori kulusid on võimalik üksikasjalikumalt analüüsida, kasutades valitsemisfunktsioonide klassifikaatorit (COFOG) (vt joonis 10). 2012. aastal moodustasid sotsiaalkaitse meetmed suurima osa valitsemissektori kuludest kõigis ELi liikmesriikides (Küprosel olid üldised avaliku sektori teenused sama olulised), kusjuures EL 28 keskmine oli 19,9 % SKPst. Sotsiaalkaitsefunktsiooni osatähtsus ulatus 25,2 %-st SKPst Taanis, 24,8 %-st Soomes ja 24,4 %-st Prantsusmaal 11,3 %-ni Lätis. Islandil oli see osatähtsus 11,2 %. EL 28-s suhteliselt tähtsuselt järgmiste COFOGi funktsioonide seas olid tervishoid (7,3 % SKPst), üldised avaliku sektori teenused (6,7 %) ja haridus (5,3 %). EL 28-s püsisid kulutused majandusele 2012. aastal 4,1 % juures SKPst, samal ajal kui alla 2 % SKPst määrati riigikaitsele, avaliku korra ja turvalisuse tagamisele, keskkonnakaitsele, majutusele ja kogukonna asjadele, rekreatsioonile, religioonile ja kultuurile (kõik need funktsioonid on joonisel 10 koondatud ühte rühma pealkirja „muud” alla).

Valitsemissektori peamised tulud saadakse jooksvatest tulu- ja omandimaksudest jne, tootmis- ja impordimaksudest ning sotsiaalkindlustusmaksetest, kusjuures kapitalimaksud moodustasid 2013. aastal vaid 0,3 % EL 28 SKPst. Ajavahemikus 2007–2009 täheldati EL 28-s sotsiaalkindlustusmaksetest saadud tulu suhtelise osatähtsuse suurenemist, kuid 2010. aastal pöördus see suundumus ning seejärel püsisid sotsiaalkindlustusmaksed aastatel 2010–2013 peaaegu stabiilsel tasemel (2012. ja 2013. aastal 14,0 % SKPst ning 2010. ja 2011. aastal 13,9 % SKPst). Jooksvate tulu- ja omandimaksude jms suhteline osatähtsus vähenes 13,6 %-lt 2007. aastal 12,3 %-ni 2010. aastal, misjärel suurenes 13,2 %-ni SKPst 2013. aastal. Tootmis- ja impordimaksud suurenesid 2009. aasta madalalt 12,7 % suuruselt tasemelt 13,4 %-ni SKPst 2013. aastal (vt joonis 11).

2013. aastal olid ELi liikmesriikide maksutulude struktuurides märkimisväärsed erinevused (vt joonis 12). Ootuspäraselt kogusid need riigid, kes teatasid suhteliselt suurtest kulutustest, ka rohkem makse (osatähtsus SKPs). Näiteks registreeriti 2013. aastal suurim peamist liiki maksudest ja sotsiaalkindlustusmaksetest saadud tulude suhe SKPsse Taanis (50,2 %). Järgnesid Prantsusmaa ja Belgia (vastavalt 47,5 % ja 47,3 %), samal ajal kui sellise tulu osakaal SKPst oli alla 30 % neljas ELi liikmesriigis: Leedus (kus väikseima osatähtsusena registreeriti 27,3 % SKPst), Rumeenias, Lätis ja Bulgaarias. Ka Šveitsis jäi see osakaal alla 30 %.

Andmete allikad ja kättesaadavus

Ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse tingimuste kohaselt on ELi liikmesriigid kohustatud esitama Euroopa Komisjonile statistika oma valitsemissektori eelarve puudujäägi ja võla kohta igal aastal enne 1. aprilli ja 1. oktoobrit. Lisaks sellele kogub Eurostat üksikasjalikumat teavet riikide rahanduse kohta Euroopa arvepidamissüsteemi edastamiskava raames, mille tulemusena esitatakse andmed rahvamajanduse arvepidamise kohta. Eurostatile esitatakse kaks korda aastas valitsemissektori kohta kogutud koondandmed. Statistika valitsemisfunktsioonide (COFOG) ning üksikasjalik teave maksude ja sotsiaalkindlustusmaksete laekumise kohta tuleks seevastu edastada vastavalt ühe aasta või üheksa kuu jooksul pärast vaatlusperioodi lõppu.

Käesolevas artiklis esitatud andmed on kooskõlas valitsemissektori peamiste tulu- ja kuluartiklitega, mis on koostatud rahvamajanduse arvepidamise süsteemi (ESA 95) alusel. Erinevus kogutulu ja kogukulu vahel – sealhulgas kapitalikulud (eelkõige kapitali kogumahutus põhivarasse) – on võrdne valitsemissektori netolaenuandmisega/netolaenuvõtmisega, mis on ühtlasi ka valitsuse mittefinantskontode tasakaalustav kirje.

Valitsemissektori kirjeldus

Valitsemissektor hõlmab kõiki institutsionaalseid üksusi, kelle toodang on mõeldud individuaalseks või kollektiivseks tarbimiseks ning kelle tegevust rahastatakse peamiselt kohustuslikest maksetest, mida teevad muudesse sektoritesse kuuluvad üksused, ja/või kõik institutsionaalsed üksused, kes on põhimõtteliselt seotud rahvatulu ja rikkuse ümberjagamisega. Valitsemissektor on jagatud neljaks allsektoriks: keskvalitsus, piirkondlik valitsus (kui see on asjakohane), kohalik omavalitsus ja sotsiaalkindlustusfondid (kui need on asjakohased).

Peamiste näitajate määratlused

Valitsemissektori eelarve seisundit määratletakse kui valitsemissektori netolaenuandmist/netolaenuvõtmist, millest on teatatud ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse eesmärgil, väljendatuna SKP suhtes. Ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse protokolli kohaselt tähendab valitsemissektori võlg valitsemissektori kogu täitmata võlakohustuse konsolideeritud nimiväärtust aasta lõpus.

Valitsemissektori tulud koosnevad peamiselt maksudest, sotsiaalkindlustusmaksetest ning müügi- ja omanditulust. Euroopa rahvamajanduse ja regionaalse arvepidamise süsteemi (ESA95) kohaselt liigitatakse valitsemissektori tulud järgmiselt: turutoodang, toodang, mis on toodetud enda lõpptarbeks, maksed seoses muu turuvälise toodanguga, tootmis- ja impordimaksud, muud tootesubsiidiumid, saadaolev omanditulu, jooksvad tulumaksud, omandimaksud jne, sotsiaalkindlustusmaksed, muud jooksvad siirded ja kapitalisiirded.

Valitsemissektori kulud koosnevad peamiselt hüvitistest (valitsemissektori) töötajatele, sotsiaaltoetustest, valitsemissektori võla intressidest, subsiidiumidest ja kapitali kogumahutusest põhivarasse. Valitsemissektori kogukulusid määratletakse Euroopa rahvamajanduse ja regionaalse arvepidamise süsteemis (ESA 95) järgmiselt: vahetarbimine, kapitali kogumahutus põhivarasse, hüvitised töötajatele, muud tootmismaksud, subsiidiumid, maksmisele kuuluv omanditulu, jooksvad tulumaksud, omandimaksud, sotsiaaltoetused, teatavad sotsiaalsed siirded, muud jooksvad siirded, mõned korrigeerimised, kapitalisiirded ja tehingud mittetoodetud varaga.

ESA 95 raames peamiste koondnäitajate jaoks ja valitsemissektori kulude kohta funktsioonide kaupa esitatud valitsemissektori andmed peavad olema konsolideeritud, mis tähendab, et valitsemissektorisisesed institutsionaalsete üksuste vahel toimunud konkreetsed tehingud – omanditulu, muud jooksvad siirded ja kapitalisiirded – jäetakse välja või neid ei kajastata. Allsektorite andmed tuleks konsolideerida iga allsektori raames, kuid mitte allsektorite vahel. Seega peaks sektori tasandi andmed olema võrdsed allsektorite andmete summaga, välja arvatud omanditulu, muid jooksvaid siirdeid ja kapitalisiirdeid hõlmavad kirjed, mis konsolideeritakse. Viimati nimetatud kirjete ja sellest tulenevalt ka kogutulude ja kogukulude puhul peaks allsektorite summa ületama sektori väärtust.

Maksud ja sotsiaalkindlustusmaksed vastavad tuludele, mis laekuvad (kas raha või loonusena) keskvalitsuse, piirkondliku ja kohaliku omavalitsuse ning sotsiaalkindlustusfondide eelarvesse. Need lõivud (mida üldiselt nimetatakse maksudeks) on jaotatud kolme peamisesse rühma:

tulu- ja omandimaksud jne, sealhulgas kõik kohustuslikud maksed, mida valitsemissektor kogub perioodiliselt ettevõtete ja kodumajapidamiste tuludelt ja varalt;
tootmis- ja impordimaksud, sealhulgas kõik kohustuslikud maksed, mida valitsemissektor kogub kaupade ja teenuste tootmiselt ja impordilt, tööhõivelt, maa, ehitiste või muu tootmises kasutatud vara omandiõiguselt või kasutamiselt;
sotsiaalkindlustusmaksed, sealhulgas kõik tööandjate ja töötajate sotsiaalkindlustusmaksed, samuti arvestuslikud sotsiaalkindlustusmaksed, mis on samaväärsed otseselt tööandjate makstavate sotsiaaltoetustega.

Kontekst

Finants- ja majanduskriis on põhjustanud paljudele Euroopa valitsustele tõsiseid raskusi. Peamised probleemid on seotud riikide haldusasutuste suutlikkusega teenindada oma laenumakseid, võtta vajalikke meetmeid avaliku sektori kulude kontrolli alla saamiseks ning püüda samal ajal majanduskasvu edendada.

Stabiilsuse ja kasvu pakti eesmärk on tagada, et majandusareng ELi ja eelkõige euroala riikides toimuks enam-vähem ühtlases tempos. Lisaks sellele soovitakse stabiilsuse ja kasvu paktiga tagada, et ELi liikmesriigid ei võtaks poliitikameetmeid, mis toetaksid ülemäära nende enda majandust, tehes seda teiste arvelt. Stabiilsuse ja kasvu pakti kaks peamist põhimõtet on, et valitsemissektori eelarve puudujääk (kavandatud või tegelik) ei tohi ületada –3 % SKPst ja valitsemissektori võla suhe SKPsse ei tohiks olla suurem kui 60 % (või see peaks langema nimetatud taseme poole). Stabiilsuse ja kasvu pakti tugevdati märkimisväärselt 2011. aastal, nagu ka ELi majanduse juhtimist tervikuna.

ELi liikmesriigid esitavad igal aastal Euroopa Komisjonile üksikasjaliku teabe oma majanduspoliitika ja riigi rahanduse seisukorra kohta. Euroala riigid esitavad sellise teabe stabiilsusprogrammide raames, samal ajal kui teised liikmesriigid teevad seda lähenemisprogrammide kaudu. Euroopa Komisjon hindab, kas sellised tegevussuunad on kooskõlas kokkulepitud majanduslike, sotsiaalsete ja keskkonnaalaste eesmärkidega, ning kui komisjoni arvates on eelarve puudujääk muutumas liiga suureks, võib ta esitada riigile sellekohase hoiatuse. Selle meetme põhjal võib nõukogu teha järelduse, et riigis eksisteerib ülemäärane eelarvepuudujääk, mille likvideerimiseks tuleb ette näha asjakohane tähtaeg.