Archive:Piirkondlik haridus ja koolitusstatistika

Andmed 2013. aasta veebruari seisuga. Viimased andmed: Täiendav Eurostati teave, Põhitabelid ja Andmebaas.

Haridusel, kutseõppel ja elukestval õppel üldisemalt on Euroopa Liidu (ELi) majanduslikes ja sotsiaalsetes strateegiates oluline osa. Käesolevas artiklis käsitletakse Eurostati piirkondlikku haridusstatistikat ning antakse ülevaade hariduse omandamise, haridustaseme ja õppes osalemise kohta. Haridus on üks viiest Euroopa strateegia „Euroopa 2020” tugisambast ning mitme käesolevas artiklis esitatud näitaja abil hinnatakse edusamme selle strateegia erinevate eesmärkide saavutamisel piirkondlikul tasandil.

Kaart 1. Nelja-aastaste eelhariduses ja esimese taseme hariduses osalejate määr (ISCED astmed 0 ja 1), NUTS 2. tasandi piirkondade kaupa, 2011 (1)
(% 4aastastest). Allikas: Eurostat (educ_regind)

Kaart 2. Kõikidel haridusastmetel õppivate 17aastaste osakaal (ISCED astmed 0–6), NUTS 2. tasandi piirkondade kaupa, 2011 (1)
(% 17aastastest). Allikas: Eurostat (educ_regind)

Kaart 3. Haridus- ja koolitussüsteemist varakult lahkunud, NUTS 1. tasandi piirkondade kaupa, 2011 (1)
(% 18–24aastastest). Allikas: Eurostat (edat_lfse_16)

Kaart 4. Haridus- ja koolitussüsteemist varakult lahkunute osakaalu muutus, NUTS 1. tasandi piirkondade kaupa, 2006–2011 (1)
(erinevus aastate 2011 ja 2006 vahel väljendatuna protsendipunktides, % 18–24aastastest). Allikas: Eurostat (edat_lfse_16)

Joonis 1. Haridus- ja koolitussüsteemist varakult lahkunud, NUTS 1. tasandi piirkondade kaupa, kus tüdrukute ja poiste vahel on ebatüüpilised erinevused, 2011 (1)
(%). Allikas: Eurostat (edat_lfse_16)

Kaart 5. Kolmanda taseme hariduse omandajate osakaal (ISCED astmed 5 ja 6), % 20–24aastastest elanikest, NUTS 2. tasandi piirkondade kaupa, 2011 (1)
(%). Allikas: Eurostat (educ_regind)

Kaart 6. Kolmanda taseme hariduse omandanud 30–34aastaste elanike osakaal (ISCED astmed 5 ja 6), NUTS 1. tasandi piirkondade kaupa, 2011 (1)
(% 30–34aastastest). Allikas: Eurostat (edat_lfse_12)

Kaart 7. Kolmanda taseme hariduse omandanud 30–34aastaste elanike osakaalu muutus (ISCED astmed 5 ja 6), NUTS 1. tasandi piirkondade kaupa, 2006–2011 (1)
(erinevus aastate 2011 ja 2006 vahel väljendatuna protsendipunktides, % 30–34aastastest). Allikas: Eurostat (edat_lfse_12)

Kaart 8. Kolmanda taseme hariduse omandanud 25–64aastaste elanike osakaal (ISCED astmed 5 ja 6), NUTS 2. tasandi piirkondade kaupa, 2011 (1)
(% 25–64aastastest). Allikas: Eurostat (edat_lfse_11)

Peamised statistilised näitajad

ELi 27 liikmesriigis omandas 2010. aastal haridust tavaharidussüsteemi kõikidel haridusastmetel alates esimese taseme haridusest kraadiõppeni ligikaudu 93,1 miljonit inimest. Lisaks sellele omandas eelharidust 14,9 miljonit last.

Nelja-aastaste laste osalemine hariduses

Koolikohustuslik iga on liikmesriigiti erinev: Luksemburgis ja Põhja-Iirimaal (Ühendkuningriik) algab see neljandast eluaastast, teistes ELi piirkondades viiendast seitsmenda eluaastani. Eelhariduses osalemine on enamikus ELi liikmesriikides üldiselt vabatahtlik. Strateegias „Euroopa 2020” rõhutatakse vajadust suurendada kohustusliku hariduse omandamiseks valmistuvate laste määra. Strateegia üks peaeesmärke on suurendada eelhariduses osalevate laste osakaalu 2020. aastaks vähemalt 95 %ni.

Kaardil 1 on näha, et 2010. aastal oli ELi 27 liikmesriigis eelhariduses või esimese taseme hariduses osalevate nelja-aastaste osakaal 91,7 %. Nelja-aastaste eelhariduses või esimese taseme hariduses osalemise määr oli üldiselt kõrge – riiklik keskmine määr oli üle 95 % Belgias, Taanis, Saksamaal, Iirimaal, Hispaanias, Prantsusmaal, Itaalias, Luksemburgis, Madalmaades ja Ühendkuningriigis, samuti Islandil ja Norras. Seevastu Kreekas, Poolas ja Soomes osales hariduses alla 70 % nelja-aastastest. Madalam osalemise määr registreeriti ka EFTA riikides Liechtensteinis ja Šveitsis, samuti ühinevates ja kandidaatriikides Horvaatias, endises Jugoslaavia Makedoonia vabariigis ja Türgis.

2011. aastal ületas eelhariduses või esimese taseme hariduses osalevate nelja-aastaste osakaal 99,0 % 55 ELi piirkonnas: enamik neist asus Prantsusmaal (16 NUTS 2. tasandi piirkonda), Hispaanias (13 piirkonda), Madalmaades (7 piirkonda) ja Ühendkuningriigis (7 NUTS 1. tasandi piirkonda), Belgias ja Itaalias (kummaski 5 piirkonda), üks piirkond asus ka Taanis (Sjælland).

ELis oli 14 piirkonda, kus eelhariduses või esimese taseme hariduses osalevate nelja-aastaste laste osakaal oli 65,0 % või alla selle. Madalaim nelja-aastaste osalemise määr registreeriti Põhja-Poola piirkonnas Warmińsko-Mazurskie (50,4 %). Suhteliselt madala osalemise määraga piirkonnad asusid peamiselt Poolas (11 piirkonda), üks piirkond asus Slovakkias (Východné Slovensko); sarnane olukord valitses ka Kreekas ja Soomes, mille kohta on kättesaadavad ainult riiklikud andmed.

EFTA piirkondadest oli nelja-aastaste eelhariduses ja esimese taseme hariduses osalemise määr kõrge Islandil (riiklikud andmed 2010. aasta kohta) ja kõigis seitsmes Norra piirkonnas, kus see ületas 95 %. Seevastu Liechtensteinis ja kuues Šveitsi piirkonnas seitsmest oli määr suhteliselt madal, varieerudes 62,0 %st Région lémanique’i piirkonnas 16,4 %ni Zentralschweizi piirkonnas. Sellest üldlevinud mustrist erines ainsana Šveitsi Ticino piirkond (mis piirneb Itaaliaga), kus osalemise määr oli 98,3 %.

Kõik piirkonnad ühinevates ja kandidaatriikides teatasid nelja-aastaste eelhariduses või esimese taseme hariduses osalemise määradest, mis olid 65,0 % või alla selle. Horvaatia ja endise Jugoslaavia Makedoonia vabariigi kohta on kättesaadavad ainult riiklikud andmed (2010. aasta andmed); neis riikides oli määr vastavalt 57,4 % ja 24,0 %. Rohkem kui pooled Türgi 25st 2. tasandi piirkonnast teatasid, et 2011. aastal omandas eelharidust või esimese taseme haridust alla 20,0 % nelja-aastastest lastest. Väikseim osalemise määr registreeriti Lõuna-Türgi piirkonnas Gaziantep, Adıyaman, Kilis (9,7 %); järgnes İstanbul (10,9 %).

17aastased õppijad

2010. aastal oli ELi 27s liikmesriigis 17aastaseid õppijaid (kõigil haridusastmetel) 5,2 miljonit, mis moodustab 91,7 % kõigist 17aastastest. 17 on oluline vanus, sest siis tuleb noortel valida, kas jätkata hariduse omandamist, alustada kutseõpet või otsida töökoht. Kaardil 2 on näha, et valdavas enamikus ELi liikmesriikide piirkondades oli 17aastaste õppijate osakaal elanikkonna vastavas vanuserühmas suurem kui 80 %; sarnast olukorda täheldati ka kõigis EFTA piirkondades. See tähendab, et ühel või teisel põhjusel osaleb suur enamik 17aastaseid noori haridussüsteemis ka pärast koolikohustuslikku iga. Mitmes piirkonnas oli 17aastaste õppijate arv suurem kui 17aastaste elanike arv samas piirkonnas, mis on muu hulgas seletatav sellega, et õppijad tulevad konkreetset kursust õpetavasse või väljaõpet võimaldavasse õppeasutusse ka teistest piirkondadest (või riikidest).

ELis oli 2011. aastal 19 piirkonda, kus hariduse omandamist jätkas vähem kui neli 17aastast noort viiest. Kõige rohkem registreeriti selliseid piirkondi Rumeenias (viis NUTS 2. tasandi piirkonda kaheksast). Õppijate osakaal oli suhteliselt madal ka järgmistes saarepiirkondades: Malta (moodustab ühe NUTS asjaomase tasandi piirkonna), Illes Balears (Hispaania) ja Região Autónoma dos Açores (Portugal 80,0 %-ne osakaal või alla selle registreeriti ka kolmes Itaalia piirkonnas (Provincia Autonoma di Bolzano/Bozen, Provincia Autonoma di Trento, samuti Lombardia) ja kolmes NUTS 1. tasandi piirkonnas Ühendkuningriigis (East Midlands; Yorkshire and the Humber; Wales). Veel viis riiki teatasid igaüks ühest piirkonnast, kus hariduse omandamist jätkas vähem kui neli 17aastast viiest. Need piirkonnad olid Province/Provincie Vlaams-Brabant Belgias, Yugoiztochen Bulgaarias, Strední Cechy Tšehhi Vabariigis, Guyane’i ülemerepiirkond Prantsusmaal ja Niederösterreich Austrias. Tuleb meeles pidada, et mõned konkreetses piirkonnas elavad õppijad soovivad minna või on sunnitud minema õpingute jätkamiseks teise piirkonda (või näiteks Malta puhul teise riiki), kui nad soovivad jätkata hariduse omandamist pärast koolikohustuslikku iga.

EFTA piirkondadest oli hariduse omandamist jätkata soovivate 17aastaste osakaal kõige väiksem suhteliselt hõredalt asustatud piirkondades Nord-Norge (Norra) ja Islandil (selle tasandi riiklikud andmed 2010. aasta kohta), samuti kolmes piirkonnas Šveitsi keskosas – läänest ida suunas loetledes on need Espace Mittelland, Zentralschweiz ja Ostschweiz. Kõigis neis piirkondades oli 17aastaste õppijate osakaal siiski üle 80,0 %. Ühinevate ja kandidaatriikide piirkondades oli hariduse omandamist jätkavate 17aastaste osakaal üle 80,0 % Horvaatias (riiklikud andmed) ja kolmes Türgi piirkonnas (sealhulgas Ankara pealinnapiirkonnas ja kahes loodeosa piirkonnas: Bursa, Eskişehir, Bilecik ja Tekirdağ, Edirne, Kırklareli). Neljas Türgi piirkonnas oli 17aastaste hariduse omandamist jätkavate õppijate osakaal 50,0 % või alla selle – kõik need piirkonnad asusid riigi lõuna- ja idaosas, nimelt: Sanlıurfa, Diyarbakır; Mardin, Batman, Sırnak, Siirt; Ağri, Kars, Iğdir, Ardahan; ja Van, Muş, Bitlis, Hakkari. Kõige väiksem oli hariduse omandamist jätkavate 17aastaste osakaal järgmistes piirkondades: Van, Mus, Bitlis, Hakkari, kus see oli 2011. aastal ainult veidi üle kolmandiku (35,5 %).

Haridus- ja koolitussüsteemist varakult lahkunud

Näitaja, mille abil saadakse teavet haridus- ja koolitussüsteemist varakult lahkunute kohta, kajastab nende 18–24aastaste osakaalu, kes on omandanud ainult teise taseme alumise astme hariduse ning kes ei osale jätkuhariduses ega -koolituses. 2011. aastal oli ELi 27 liikmesriigis 18–24aastaseid haridus- ja koolitussüsteemist varakult lahkunuid 13,5 %. Nende hulgas oli meeste osakaal mõnevõrra suurem kui naiste osakaal (vastavalt 15,3 % ja 11,6 %). Euroopa strateegias „Euroopa 2020” on seatud EL 27 eesmärk vähendada haridus- ja koolitussüsteemist varakult lahkujate osakaalu 2020. aastaks allapoole 10 %. Iga liikmesriigi jaoks on seatud individuaalsed sihid, mis ulatuvad 5 %st kuni 29 %ni.

Nagu on näha kaardil 3, oli 2011. aastal haridus- ja koolitussüsteemist varakult lahkunute osakaal ELi lõikes väga erinev. Kokku 26s NUTS 1. tasandi piirkonnas oli haridus- ja koolitussüsteemist lahkunuid mitte rohkem kui üks kümnest 18–24aastasest elanikust (kaks esimest tooni kaardil). Enamik neist 26 piirkonnast asus Kesk- ja Ida-Euroopas, kus haridus- ja koolitussüsteemist varakult lahkunute osakaal oli üks väiksemaid. See ala ulatus Leedust allapoole läbi kuue Poola NUTS 1. tasandi piirkonna Tšehhi Vabariiki ja Slovakkiasse (mõlemad moodustavad sellel NUTS tasandil ühe piirkonna) ja Közép-Magyarországi pealinnapiirkonda (Ungari) ning jätkus läbi kõigi kolme Austria piirkonna kuni Sloveeniani. Kokku hõlmasid need 26 piirkonda 15 erinevat ELi liikmesriiki ning Madalmaades kolme NUTS 1. tasandi piirkonda neljast, kõiki kolme Rootsi piirkonda, samuti ühte piirkonda nii Belgias (Vlaams Gewest), Bulgaarias (pealinnapiirkond Yugozapadna i yuzhna tsentralna Bulgaria), Taanis (üks piirkond sellel NUTS tasandil), Prantsusmaal (Ouest), Luksemburgis (üks piirkond sellel NUTS tasandil) kui ka Soomes (kättesaadavad ainult riiklikud andmed).

Ainult viies piirkonnas oli haridus- ja koolitussüsteemist varakult lahkunute osakaal 5,0 % või alla selle. Need olid Sloveenia (4,2 %), kaks Poola piirkonda – Południowy ja Centralny (mõlemas 4,6 %), Tšehhi Vabariik (4,9 %) ja Slovakkia (5,0 %).

11 NUTS 1. tasandi piirkonnas kogu ELis moodustasid haridus- ja koolitussüsteemist varakult lahkunud rohkem kui ühe viiendiku 18–24aastastest elanikest; kõik need piirkonnad asusid Lõuna-Euroopas. Nende hulgas oli viis Hispaania piirkonda (kõik piirkonnad peale pealinnapiirkonna Comunidad de Madrid ja Noreste piirkond), kõik kolm Portugali piirkonda, Itaalia saared (Isole), Malta (üks NUTS 1. tasandi piirkond) ja Rumeenia idaosa (Macroregiunea doi). Haridus- ja koolitussüsteemist varakult lahkunute osakaal oli suurim kolmes saarepiirkonnas, nimelt Portugali saartel Região Autónoma dos Açores (44,3 %) ja Região Autónoma da Madeira (37,3 %), samuti Maltal (33,5 %; tuleb märkida, et Malta andmed on läbivaatamisel), samal ajal olid kaks Hispaania piirkonda – Lõuna-Hispaania (Sur) ja Kanaari saared – ainsad muud piirkonnad, kus 18–24aastased haridus- ja koolitussüsteemist varakult lahkunud moodustasid rohkem kui 30,0 % 18–24aastasest elanikkonnast. Tuleb meeles pidada, et ametlikult oma vanemate juurde registreeritud noored võivad tegelikult õppida mõnes teises piirkonnas või riigis ning seega tuleb nendesse näitajatesse suhtuda teatava ettevaatusega.

Kaardil 4 on esitatud haridus- ja koolitussüsteemist varakult lahkunute osakaalu dünaamika – võrdlus põhineb üldiselt viieaastasel perioodil, mis hõlmab aastaid 2006–2011. Kogu EL 27s vähenes haridus- ja koolitussüsteemist varakult lahkunute osakaal 2011. aastaks 2,0 protsendipunkti, 15,5 %-lt 13,5 %-le. Kõige rohkem vähenes see kolmes Portugali piirkonnas, kus oli esikohal Continente mandripiirkond 15,9 protsendipunkti vähenemisega 22,3 %ni. Need kolm Portugali piirkonda olid ainsad ELis, kus haridus- ja koolitussüsteemist varakult lahkunute osakaal vähenes 2006.–2011. aastal 10,0 protsendipunkti või rohkem. Veel viies muus ELi piirkonnas vähenes haridus- ja koolitussüsteemist varakult lahkunute osakaal vähemalt 5,0 protsendipunkti. Nende hulka kuulus kaks Hispaania piirkonda (Comunidad de Madrid ja Sur), East Midlands Ühendkuningriigis, Malta (üks selle NUTS tasandi piirkond; ka siin tuleb märkida, et Malta andmed on läbivaatamisel) ja Kreeka põhjapoolne piirkond Voreia Ellada.

Haridus- ja koolitussüsteemist varakult lahkunute arv vähenes märkimisväärselt ka enamikus Türgi piirkondades – kõigis Türgi piirkondades peale kahe registreeriti vähemalt 5,0 protsendipunkti suurune vähenemine. Kõnealused kaks erandit olid idapoolne piirkond Ortadoğu Anadolu ja Batı Anadolu pealinnapiirkond, kus määrad vähenesid siiski vastavalt 4,1 ja 4,6 protsendipunkti. Türgis registreeriti haridus- ja koolitussüsteemist varakult lahkunute osakaalu suurimad vähenemised (üle 10,0 protsendipunkti) riigi mõlemas otsas – riigi kaguosas Güneydoğu Anadolu piirkonnas ja läänepoolses Ege piirkonnas (mis hõlmab İzmiri linna). Haridus- ja koolitussüsteemist varakult lahkunute osakaal vähenes märkimisväärselt ka endises Jugoslaavia Makedoonia vabariigis, kus see osakaal vähenes 9,3 protsendipunkti. EFTA riikides registreeriti vähemalt 5,0 protsendipunkti suurune vähenemine ainsana Islandil (üks selle NUTS tasandi piirkond), kus haridus- ja koolitussüsteemist varakult lahkujate osakaal vähenes 5,9 protsendipunkti.

Kõigist 95 piirkonnast, mille kohta on kaardil 4 andmed esitatud, kasvas haridus- ja koolitussüsteemist varakult lahkunute osakaal 2006.–2011. aastal 18 piirkonnas; väljaspool ELi oli ainus selline piirkond Horvaatia (üks selle NUTS tasandi piirkond). Suurem osa aastatel 2006–2011 registreeritud tõusudest olid suhteliselt väikesed ning 13 piirkonda (sealhulgas Horvaatia) teatasid, et varakult haridus- ja koolitussüsteemist lahkunute osakaal ei tõusnud rohkem kui 1,0 protsendipunkti. Ülejäänud viis piirkonda asusid viies erinevas liikmesriigis, kusjuures kõige märkimisväärsem suurenemine (4,4 protsendipunkti) registreeriti Macroregiunea unu piirkonnas (Kirde- ja Kesk-Rumeenia). Samuti suurenes aastatel 2006–2011 haridus- ja koolitussüsteemist varakult lahkujate osakaal rohkem kui 1,0 protsendipunkti edela-Prantsusmaal (Sud-Ouest), Ühendkuningriigi põhjaosas asuval Šotimaal, Luksemburgis (üks selle NUTS tasandi piirkond) ja Poola edelaosas asuvas Południowo-Zachodnis.

Haridus- ja koolitussüsteemist varakult lahkujate osakaalu käsitlevat teavet võib analüüsida ka soolise jagunemise põhjal. Nagu eespool märgitud, oli haridus- ja koolitussüsteemist varakult lahkunud naiste osakaal EL 27-s 2011. aastal keskmiselt 3,7 protsendipunkti väiksem kui vastav meeste näitaja. Suurimad erinevused soolise jagunemise põhjal registreeriti Lõuna-Euroopas, kus haridus- ja koolitussüsteemist varakult lahkumise määr oli meeste puhul üldiselt palju kõrgem kui naiste puhul – vt joonis 1. Eelkõige oli see nii Kreekas, Hispaanias, Itaalias ja Portugalis, aga ka Küprosel ja Maltal (kumbki moodustab ühe selle NUTS tasandi piirkonna; Malta andmed on läbivaatamisel). Samuti pidas see paika Läti ja Leedu puhul (mõlemas riigis üks piirkond), Prantsusmaa Méditerranée ja Nord-Pas-de-Calais’ piirkondade puhul, Belgia Région Wallonne piirkonna ja Ühendkuningriigi Põhja-Iirimaa piirkonna puhul.

ELis oli 84 NUTS 1. tasandi piirkonda, mille kohta on andmed kättesaadavad, kuid neist ainult kuues piirkonnas oli 2011. aastal haridus- ja koolitussüsteemist varakult lahkunute osakaal meeste hulgas väiksem kui naiste hulgas. Sellesse loetelusse kuulusid mõlemad Bulgaaria NUTS 1. tasandi piirkonnad, sealhulgas kõige ebatüüpilisema jaotusega piirkond – Severna i yugoiztochna Bulgaria (Põhja- ja Edela-Bulgaaria), kus lahkunute osakaal oli meeste hulgas (15,6 %) 3,0 protsendipunkti väiksem vastavast näitajast naiste hulgas (18,6 %). Lõuna-Austria piirkond Südösterreich teatas, et haridus- ja koolitussüsteemist varakult lahkunute osakaal oli meeste hulgas 2,0 protsendipunkti väiksem kui vastav naiste näitaja. Ülejäänud neli piirkonda, kus kõnealune osakaal olid meeste puhul väiksem, teatasid ainult väikestest erinevustest soolise jagunemise põhjal; meeste puhul olid osakaal 0,5 või 0,6 protsendipunkti võrra madalam järgmistes piirkondades: Yugozapadna i yuzhna tsentralna (hõlmab ülejäänud Bulgaaria), kaks piirkonda Ühendkuningriigi lääneosas (Wales ja West Midlands) ning Dunántúl (Lääne-Ungari).

Haridus- ja koolitussüsteemist varakult lahkunute osakaal oli meeste hulgas järjekindlalt suurem kui naiste hulgas ka kõigis EFTA piirkondades; eelkõige oli see nii Norras ja Islandil (üks selle tasandi piirkond mõlemas riigis), kus haridus- ja koolitussüsteemist varakult lahkunud meeste osakaal oli 6,8 ja 5,1 protsendipunkti suurem kui vastav naiste määr. Haridus- ja koolitussüsteemist varakult lahkunud naiste osakaal oli väiksem asjakohasest meeste kohta käivast näitajast ka Horvaatias (kättesaadavad on ainult riiklikud andmed). Seevastu oli igas Türgi 1. tasandi piirkonnas meeste puhul haridus- ja koolitussüsteemist varakult lahkunute osakaal väiksem kui naiste puhul; pooltes Türgi piirkondades väljendus erinevus soolise jagunemise põhjal kahekohalistes arvudes, kusjuures riigi kirdeosas asuvas Kuzeydoğu Anadolu piirkonnas oli see erinevus kõige suurem, ulatudes 16,8 protsendipunktini. Haridus- ja koolitussüsteemist varakult lahkunud meeste osakaal oli naiste puhul registreeritud näitajast väiksem ka endises Jugoslaavia Makedoonia vabariigis (3,3punktiline erinevus).

Kolmanda taseme hariduse omandajad

Kolmanda taseme haridus on haridustase, mida omandatakse ülikoolides, rakenduskõrgkoolides, tehnoloogiainstituutides ja muudes haridusasutustes, mis annavad akadeemilisi kraade või kutsetunnistusi. 2010. aastal (õppeaasta 2009/2010) omandas ELi 27 liikmesriigis kolmanda taseme haridust 19,8 miljonit inimest ehk 62,7 % kõigist 20–24aastastest elanikest.

Kaardil 5 on näidatud ülikoolis või sarnases (kolmanda taseme) haridusasutuses õppijate osakaal vastava piirkonna 20–24aastaste elanike hulgas, andes aimu sellest, kui populaarne on see piirkond kolmanda taseme hariduse omandajate seas. On tõenäoline, et mõni õppija ei ela tegelikult piirkonnas, kus ta õpib. Seega on mõnes piirkonnas näitajad väga kõrged (eelkõige need, mis on üle 100 %), sest seal asuvad suured ülikoolid või muud kolmanda taseme haridust pakkuvad õppeasutused. Kõrged näitajad on märk sellest, et neisse piirkondadesse tuleb hulgaliselt õppijaid muudest piirkondadest. Samuti tuleb silmas pidada, et tänu hariduse ja õppimisvõimaluste edendamisele kõikide ühiskonnaliikmete seas omandab kolmanda taseme hariduse üha rohkem inimesi, kes ei kuulu traditsioonilisse 20–24aastaste vanuserühma (mida kasutatakse selle suhtarvu leidmisel nimetajana).

16 ELi piirkonnast, kus 20–24aastaste kolmanda taseme hariduse omandajate arv ületas 2010./2011. aastal vastava vanuserühma elanike arvu, olid suurem osa (11) pealinnapiirkonnad: Praha (Tšehhi Vabariik), Bratislavský kraj (Slovakkia), Bucuresti-Ilfov (Rumeenia), Viin (Austria), Région de Bruxelles-Capitale / Brussels Hoofdstedelijk Gewest (Belgia, 2009./2010. aasta andmed), Mazowieckie (Poola), Zahodna Slovenija (Sloveenia), Comunidad de Madrid (Hispaania), Lisboa (Portugal), Attiki (Kreeka, 2008./2009. aasta andmed) ja Közép-Magyarország (Ungari). Ülejäänud viiest ELi piirkonnast, kus 20–24aastaste kolmanda taseme hariduse omandajate arv ületas vastava vanuserühma elanike arvu, asusid neli Põhja- ja Lääne-Kreekas – nendes neljas piirkonnas oli 20–24aastaste kolmanda taseme hariduse omandajate ja vastava vanuserühma elanike suhtarv suurem vastavast näitajast pealinnapiirkonnas Attikis; viies piirkond asus Belgias (Province/Provincie Brabant Wallon).

Kolmanda taseme hariduse omandajaid oli kõige rohkem Bulgaaria, Taani, Iirimaa, Prantsusmaa, Itaalia ja Ühendkuningriigi pealinnapiirkondades, olgugi et suhtarvud jäid seal alla 100 %. Saksamaa oli ainus suur liikmesriik, kus kõige rohkem kolmanda taseme hariduse omandajaid oli väljaspool pealinnapiirkonda, nimelt oli registreeritud määr Hamburgis (75,4 %) ja Bremenis (71,0 %) kõrgem kui Berliinis (65,7 %). Sellest üldlevinud mustrist erinesid ka Madalmaad (kus kolmanda taseme hariduse omandajaid oli kõige rohkem Groningenis (90,3 %)) ja Rootsi põhjaosa (kus see näitaja oli suurim Övre Norrlandi piirkonnas (97,5 %)).

EFTA riikides registreeriti suurim kolmanda taseme hariduse omandajate osakaal 20–24aastaste elanike hulgas Norra piirkondades Trøndelag ja Oslo og Akershus (kus osakaal tõusis üle 100 %) ning Šveitsis Zürichi piirkonnas (97,9 %).

Türgis oli kolmanda taseme hariduse omandajate kontsentratsioon eriti suur Bursas, Eskişehiris, Bilecikis – selle põhjuseks võib olla asjaolu, et Eskişehiris asub avatud ülikool, kus suur osa üliõpilasi on registreeritud kaugõppekursustele. Ühinevate ja kandidaatriikide kõigis ülejäänud piirkondades jäi kolmanda taseme hariduse omandajate ja piirkonna 20–24aastaste elanike suhtarv alla 60 %.

Kolmanda taseme hariduse omandanute osakaal

Käesoleva artikli kolmelt viimaselt kaardilt saab teavet selle kohta, kui suur osa elanikkonnast on omandanud kõrgema taseme hariduse ehk ülikooli või samaväärse (kolmanda taseme) hariduse. Kaart 6 annab ülevaate hiljutistest andmetest kolmanda taseme hariduse omandanute osakaalu kohta 30–34aastaste elanike hulgas. Kaardil 7 on esitatud teave kolmanda taseme hariduse omandanute osakaalu dünaamika kohta sama vanuserühma piires, mis põhineb 2006. ja 2011. aastate vahelisi erinevusi käsitleval analüüsil. Kaardil 8 antakse teavet laiema vanuserühma, nimelt 25–64aastaste vanuserühma lõikes, esitades andmeid selle kohta, kui suur osa tööealisest elanikkonnast on omandanud kolmanda taseme hariduse.

EL 27-s tervikuna oli 2011. aastal kolmanda taseme hariduse omandanuid veidi üle kolmandiku (34,6 %) 30–34 aasta vanustest. See näitaja kinnitab arvamust, et kõrgema taseme hariduse omandajate osakaal ELi elanikkonna hulgas kasvab, mis on kooskõlas strateegia „Euroopa 2020” ühe sihiga – 2020. aastaks peaks vähemalt 40 % EL 27 30–34aastastest elanikest olema omandanud kolmanda taseme hariduse.

Kaardil 6 on näha, et 2011. aastal oli ELis 30 piirkonda (nende 91 NUTS 1. tasandi piirkonna hulgas, mille kohta on andmed kättesaadavad), kus kolmanda taseme hariduse oli omandanud rohkem kui 40 % 30–34aastastest elanikest. Nende hulka kuulus kuus piirkonda Ühendkuningriigist, neli piirkonda nii Hispaaniast kui ka Prantsusmaalt, kõik kolm Belgia piirkonda, kaks kolmest Rootsi piirkonnast, üks piirkond nii Saksamaalt, Ungarist, Madalmaadest kui ka Poolast. Ka Taani, Eesti, Iirimaa, Küpros, Leedu ja Luksemburg teatasid, et üle 40 % nende 30–34aastastest elanikest oli omandanud kolmanda taseme hariduse (iga nimetatud riik moodustab ühe asjaomase NUTS tasandi piirkonna). Sama tegi ka Soome (kättesaadavad on ainult riiklikud andmed).

Võttes arvesse, et enamik 30–34aastaseid on omandanud kolmanda taseme hariduse enne 30. eluaastat, siis saab selle näitaja põhjal hinnata ka piirkondade ligitõmbavust seoses tööhõivevõimalustega, mida need piirkonnad võivad lõpetajatele pakkuda. Seitsmes ELi piirkonnas olid üle poole 30–34aastastest elanikest omandanud kolmanda taseme hariduse, kusjuures Ühendkuningriigis meelitasid lõpetajaid ligi London, sellega piirnev piirkond South East (Inglismaa) ja Šotimaa, seevastu Hispaanias oli lõpetajate jaoks atraktiivne pealinnapiirkond Comunidad de Madrid ja Noreste piirkond (mis hõlmab järgmisi linnu: Bilbao, Donostia-San Sebastián ja Zaragoza). Veel kaks piirkonda, mis teatasid üle 50,0 % osakaalust, olid samuti pealinnapiirkonnad, nimelt Île de France (mis hõlmab Pariisi ja seda ümbritsevat ala) ning Östra Sverige (mis hõlmab Stockholmi) Rootsi idaosas.

Seevastu kuues piirkonnas oli 30–34aastaste elanike hulgas kolmanda taseme hariduse omandanuid 2011. aastal vähem kui üks inimene viiest. Neist kuuest piirkonnast kolm asusid Rumeenias (osakaalud alates 16,5 % kuni 18,0 %ni); ainsana oli Rumeenia NUTS 1. tasandi piirkondade hulgas erand pealinnapiirkond Macroregiunea trei. Kaks piirkonda asusid Itaalias, nende hulka kuulus ka piirkond, kus registreeriti kõige madalam määr kogu ELis, nimelt Isole (16,1 %), mis hõlmab Sardiiniat ja Sitsiiliat; teine Itaalia piirkond oli lõunapiirkond (Sud, 16,6 %). Kuues ja viimane piirkond oli Saarland Saksamaal (19,1 %).

Batı Anadolu (23,6 %) – mis hõlmab Türgi pealinnapiirkonda Ankarat – oli ainus Türgi piirkond, kus oli kolmanda taseme hariduse omandanud rohkem kui iga viies 30–34aastane elanik. Kaardil 6 esitatud madalaimad määrad on samas registreeritud Türgi kirdeosas (Kuzeydoğu Anadolu), kus oli kolmanda taseme hariduse omandanud ainult veidi rohkem kui üks inimene kümnest (10,2 %) 30–34aastaste elanike hulgas.

Eelviimasel haridust käsitleval kaardil on esitatud kolmanda taseme hariduse omandanud 30–34aastaste elanike osakaalu dünaamika aastatel 2006–2011. ELi 27 liikmesriigis kokku suurenes see osakaal vaatlusalusel perioodil 5,7 protsendipunkti, mis tähendab, et 2011. aastaks oli kolmanda taseme hariduse omandanud 34,6 % 30–34aastastest elanikest. Kui kasv jätkub samas tempos kuni 2020. aastani, siis saavutatakse strateegia „Euroopa 2020” siht, mille kohaselt on kolmanda taseme hariduse omandanud vähemalt 40 % ELi 27 liikmesriigi 30–34aastastest elanikest.

Läti (selle NUTS tasandi kohta on kättesaadavad ainult riiklikud andmed) teatas kõige kiiremast kasvust seoses kolmanda taseme hariduse omandanud 30–34aastaste osakaaluga, mis ajavahemikul 2006–2011 suurenes 16,5 protsendipunkti. Veel 12s ELi piirkonnas registreeriti muutus, mis ulatus kahekohaliste näitajateni; nende piirkondade hulka kuulusid kõik kuus NUTS 1. tasandi piirkonda Poolas, neli piirkonda Ühendkuningriigis (sealhulgas London), Ungari pealinnapiirkond (Közép-Magyarország) ja Tšehhi Vabariik (moodustab ühe selle NUTS tasandi piirkonna).

Seevastu kaheksas piirkonnas oli kolmanda taseme hariduse omandanud 30–34aastaste elanike osakaal aastatel 2006–2011 vähenenud. Vähenemine ei olnud aga kuigi märkimisväärne, sest kõige suurem oli 0,7 protsendipunkti suurune vähenemine, mis registreeriti Südösterreichis. Seitsmest ülejäänud piirkonnast kaks asusid Prantsusmaal (sealhulgas pealinnapiirkond Île de France), kaks olid saareriigid Küpros ja Malta, samuti kuulusid nende hulka Vlaams Gewest (Belgia), Mecklenburg-Vorpommern (Saksamaa) ja kogu Soome (kättesaadavad on ainult riiklikud andmed).

Kaardil 8 on esitatud kolmanda taseme hariduse edukalt omandanud 25–64aastaste elanike osakaal 2011. aastal. Seda näitajat mõjutab teataval määral iga piirkonna demograafiline profiil, sest nooremate põlvkondade haridustase on enamasti kõrgem kui vanematel põlvkondadel (kuna üha suurem osa elanikkonnast õpib kauem ja omandab kõrgema taseme hariduse). 2011. aastal oli kolmanda taseme hariduse omandanuid keskmiselt 26,8 % EL 27 tööealisest elanikkonnast (25–64aastased). Seda võib võrrelda 30–34aastaste vastava näitajaga (34,6 %), et demonstreerida erinevusi põlvkondade haridustasemete vahel.

ELis oli 39 NUTS 2. tasandi piirkonda (kokku 258 piirkonnast, mille kohta on andmed kättesaadavad), kus üle 35,0 % 25–64aastastest elanikest olid omandanud kolmanda taseme hariduse. Nagu ka 30–34aastaseid käsitleva analüüsi puhul, olid need piirkonnad, kus vaatlusalune osakaal oli kõige suurem, sageli pealinnapiirkonnad või muud tihedalt asustatud linnapiirkonnad; sellised piirkonnad on tõenäoliselt atraktiivsemad kvalifitseeritud töötajate jaoks, sest suudavad ilmselt pakkuda suuremaid tööhõivevõimalusi. Ühendkuningriik teatas 15 piirkonnast, kus kolmanda taseme hariduse oli omandanud 35,0 % 25–64aastastest elanikest, samas oli Belgias ja Hispaanias kummaski neli sellist piirkonda, Saksamaal, Prantsusmaal, Madalmaades ja Rootsis igaühes kaks piirkonda ning üks piirkond nii Tšehhi Vabariigis, Taanis, Iirimaal kui ka Slovakkias. Pealinnapiirkondade ligitõmbav mõju oli ilmne, mida võib näha 11 liikmesriigi puhul, mis teatasid vähemalt ühest piirkonnast, kus üle 35,0 % 25–64aastastest elanikest oli omandanud kolmanda taseme hariduse. Lisaks oli kogu Eestis, Küprosel ja Luksemburgis vastav näitaja 35,0 % (kõik need kolm riiki on hõlmatud ühe NUTS 2. tasandi piirkonnaga); nii oli see ka Soomes (kättesaadavad on ainult riiklikud andmed).

Kõige suurem oli kolmanda taseme hariduse omandanud 25–64aastaste osakaal Inner Londoni piirkonnas (Ühendkuningriik, 59,7 %); teisel kohal oli Belgia Province/Provincie Brabant Walloni piirkond (Brüsselist lõunas) (55,7 %) – see oli ainus muu ELi piirkond, mis teatas, et suurem osa selle tööealisest elanikkonnast (25–64aastased) oli omandanud kolmanda taseme hariduse. Väljaspool ELi liikmesriike teatasid kõrgeimast kolmanda taseme hariduse omandanud 25–64aastaste osakaalust Oslo og Akershus (Norra pealinnapiirkond) ja Zürich (Šveits) (vastavalt 48,8 % ja 42,6 %); samuti teatasid kaks Norra ja kaks Šveitsi piirkonda osakaalust üle 35,0 %.

Pingerea alumises otsas oli 75 ELi piirkonda, kes teatasid, et nende 25–64aastastest elanikest on kolmanda taseme hariduse omandanud 20 % või alla selle. Nendest piirkondadest asus 19 Itaalias (kõik Itaalia piirkonnad, mille kohta on andmed kättesaadavad), kaheksa Austrias (kõik piirkonnad peale Viini pealinnapiirkonna), seitse nii Tšehhi Vabariigis, Rumeenias kui ka Kreekas (kõik piirkonnad peale Praha ja Bucuresti-Ilfovi pealinnapiirkondade ning veidi üle poolte piirkondade Kreekas), kuus piirkonda nii Ungaris kui ka Portugalis (kõik piirkonnad peale Közép-Magyarországi ja Lisboa pealinnapiirkondade), neli piirkonda Bulgaarias ja Poolas, kolm Slovakkias (kõik piirkonnad peale Bratislavský kraj pealinnapiirkonna), kaks Prantsusmaal ja üks Hispaanias; ka Maltal (mis moodustab ainult ühe NUTS 2. tasandi piirkonna) oli see osakaal alla 20 %. Riikide tasandil hinnates võib väita, et need piirkonnad, kus kolmanda taseme hariduse omandanud tööealiste elanike osakaal oli kõige väiksem, asusid sageli maapiirkondades või äärepoolsetes piirkondades – näiteks saared, Itaalia lõunapoolsed ja mägipiirkonnad, Portugali saarepiirkonnad Região Autónoma dos Açores ja Região Autónoma da Madeira või Alentejo mägipiirkond Portugalis, samuti Rumeenia idapoolsed piirkonnad.

Ükski EFTA piirkond ei teatanud kolmanda taseme hariduse omandanud 25–64aastaste elanike osakaalust, mis oleks olnud 20 % või alla selle – EFTA piirkondadest teatas madalaimast määrast suhteliselt mägine piirkond Hedmark og Oppland, mis on ainus merepiirita piirkond Norras (29,0 %). Seevastu Ankara (23,7 %) oli ainus piirkond ühinevates ja kandidaatriikides (nende hulgas, mille kohta on andmed kättesaadavad), kes teatas, et rohkem kui üks 25–64aastane elanik viiest oli omandanud kolmanda taseme hariduse. Türgis oli üheksa 2. tasandi piirkonda, kus vähem kui üks kümnest 25–64aastasest elanikust oli omandanud kolmanda taseme hariduse; madalaim suhtarv registreeriti riigi kirdepiirkonnas Ağri, Kars, Iğdir, Ardahan (6,7 %).

Andmete allikad ja kättesaadavus

Kuna haridussüsteemide ülesehitus on riigiti erinev, on võrreldavuse eeltingimus piirkondliku, riikliku ja rahvusvahelise haridusalase statistika kogumise, koostamise ja esitamise raamistiku olemasolu. Haridusandmete kogumise alus on rahvusvaheline ühtne hariduse liigitus (ISCED). ISCED-97 kohaselt (mille kehtiv versioon võeti kasutusele 1997. aastal) liigitatakse kõik haridusprogrammid valdkonna ja taseme alusel; selles on esitatud standardkontseptsioonid ja mõisted. Täielik kirjeldus on kättesaadav ÜRO Hariduse, Teaduse ja Kultuuri Organisatsiooni (UNESCO) Statistikainstituudi veebisaidil. ISCED-97 eristab seitset hariduse taset:

eelharidus (ISCED 0);
esimese taseme haridus (ISCED 1);
teise taseme hariduse alumine aste (ISCED 2), teise taseme hariduse ülemine aste (ISCED 3);
teise taseme järgne, kolmanda taseme eelne haridus (ISCED 4);
kolmanda taseme hariduse alumine aste (ISCED 5) ja kolmanda taseme hariduse ülemine aste (ISCED 6).

2009. aastal alustati ISCED läbivaatamist ning ajakohastatud liigituse (ISCED 2011) võttis UNESCO peakonverents vastu novembris 2011. Esimesed liigitusel ISCED 2011 põhinevad statistilised andmed avaldatakse eelduste kohaselt 2015. aastal.

Eurostat võrdleb haridusstatistikat Euroopa tasandil osana ühiselt hallatavast haridussüsteemiga seotud andmete kogumisest, mis hõlmab UNESCO Statistikainstituuti (UNESCO-UIS), Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) ja Eurostati, keda koos nimetatakse sageli lühendatult UOEks. Teise võimalusena kogutakse haridus- ja koolitussüsteemist varakult lahkunuid ja kolmanda taseme hariduse omandamist käsitlevat statistikat ELi tööjõu-uuringu kaudu.

Hariduselus osalemist käsitlev statistika hõlmab osalemist kõikides formaalhariduse programmides ja kõikides täiskasvanuhariduse programmides, mis on sisu poolest sarnased formaalhariduse programmidele või mis annavad vastavatele haridusprogrammidele sarnase kvalifikatsiooni. Hõlmatud on ka kutsepraktikaprogrammid, välja arvatud täielikult tööl põhinevad programmid ja need, mida ei kontrolli ükski formaalharidust andev asutus.

Näitaja „haridus- ja koolitussüsteemist varakult lahkunud” näitab nende 18–24aastaste inimeste hulka, kes on omandanud ainult teise taseme alumise astme hariduse (ISCED 0, 1, 2 või 3c) ning kes ei osale jätkuhariduses ega -koolituses.

Haridustaset väljendatakse asjaomases vanusrühmas kõnealuse haridustaseme omandanud inimeste protsendina (välja arvatud need, kes ei vastanud küsimusele, mis käsitles kõrgeimat omandatud haridustaset või ametikoolitust).

Kaartidel 2 ja 5 esitatu puhul on tegemist kahe konkreetse näitaja suhtega, kus lugejaks on haridusasutustes õppivate õpilaste arv ja nimetajaks elukohal põhinevad rahvastikuandmed. Sellest nähtub, et sageli ei ela õppijad samas piirkonnas, kus nad õpivad. Lisaks võib õppijate hulgas olla ka neid, keda ei ole kantud rahvastikuregistrisse (nt ajutised välisõpilased). Sellepärast on võimalik, et konkreetsel haridusastmel õppijate osakaal vastava vanuserühma elanike hulgas ületab 100 % – eelkõige on see nii kõrgemate haridusastmete puhul, kus õpilaste liikuvus on tavaline.

Kontekst

Riiklike haridussüsteemide mitmekesisus

Tavaliselt on vanus ainus kohustusliku koolihariduse omandamise alustamise kriteerium. Enamikus ELi liikmesriikides algab koolikohustus viiendast või kuuendast eluaastast, kuid Bulgaarias, Eestis, Leedus, Soomes ja Rootsis algab see seitsmendast ning Küprosel ja Põhja-Iirimaal (Ühendkuningriik) enne viiendat eluaastat. Koolikohustus kestab enamikus ELi liikmesriikides keskmiselt üheksa või kümme aastat, kuid pikem on see Lätis, Maltal ja enamikus Ühendkuningriigi osades (11 aastat), Luksemburgis, Portugalis ja Põhja-Iirimaal (12 aastat) ning Ungaris ja Madalmaades (13 aastat). Üldiselt lõppeb koolikohustus teise taseme alumise astme hariduse omandamisega, kuid mõnes riigis lõppeb see teise taseme ülemise astme hariduse omandamisega: täisajaga kohustusliku koolihariduse omandamine jätkub pärast 16 eluaastat Ungaris, Madalmaades ja Portugalis ning osalise ajaga jätkub kohustusliku koolihariduse omandamine Belgias, Saksamaal ja Poolas.

16 või 17 aasta vanuses seisavad paljud noored valiku ees, kas jätkata hariduse omandamist, alustada kutseõpet või otsida töökoht. Teise taseme ülemise astme hariduse omandamine algab tavaliselt pärast täisajaga kohustusliku koolihariduse omandamist ja üldjuhul eeldab sellele astmele lubamine vähemalt kaheksa-aastase täisajaga kohustusliku koolihariduse omandamist (alates esimese taseme algusest). Üldine teise taseme hariduse ülemine aste hõlmab õppeprogramme, mis võimaldavad nende eduka läbimise korral asuda õppima ülikooli tasemel programmide raames. Teise taseme ülemise astme kutsehariduse peamine eesmärk on tutvustada õpilastele töömaailma ja valmistada neid ette kutse- või tehnikahariduse omandamiseks. Üldiselt asuvad õpilased teise taseme ülemise astme haridust omandama 15–17aastaselt ja lõpetavad nimetatud astme kahe kuni nelja aastaga. Alustamise ja lõpetamise vanus ning vanuserühm sõltuvad riiklikust haridusprogrammist. Kolmanda taseme hariduse omandamise alustamiseks on tavaliselt vaja enne omandada teise taseme hariduse ülemine aste ja/või teise taseme järgne, kolmanda taseme eelne haridus.

2011. aasta veebruaris võttis Euroopa Komisjon vastu teatise „Väikelaste haridus ja hoid: lapsed tuleb eluks tulevikuühiskonnas hästi ette valmistada” (KOM(2011) 66). Selles märgiti, et väikelaste haridus ja hoid on inimese eduka elukestva õppe, sotsiaalse integratsiooni, isikliku arengu ja vanemas eas ka tööalase konkurentsivõime alus ning et sellest on eriti palju kasu ebasoodsas olukorras olevatele isikutele. Lisaks aitab see lastel pääseda vaesusest ja parandada perekonna toimimist.

Enamik eurooplastest osaleb hariduselus tunduvalt kauem kui seadusega ettenähtud minimaalne õppeaeg. See näitab inimeste soovi omandada kõrgharidust ning suuremat osalemist elukestva õppe algatustes, mille raames pöörduvad täiskasvanud tagasi haridusellu. Sageli on eesmärk ümber õppida või valmistuda elukutse vahetamiseks.

Võimalused, mida EL pakub oma kodanikele, et nad saaksid elada, õppida ja töötada teistes riikides, aitavad olulisel määral edendada kultuuridevahelist mõistmist, panustada isiklikku arengusse ja kasutada ära kogu ELi majanduslikku potentsiaali. Igal aastal osaleb ELi rahastatud haridus-, kutseõppe- ja kodanikkonna kujundamise programmides üle miljoni igas vanuses ELi kodaniku.

Hariduse ja koolituse 2020. aasta strateegia

Haridus- ja koolitussüsteemist lahkub varakult umbes üks laps seitsmest ja see mõjutab nii üksikisikuid, ühiskonda kui ka majandust. 2011. aasta jaanuaris võttis Euroopa Komisjon vastu teatise „Kooli poolelijätmise vähendamine: oluline panus Euroopa 2020. aasta tegevuskavasse” (KOM(2011) 18). Teatises toodi välja põhjused, miks õpilased otsustavad kooli varakult pooleli jätta, ning anti ülevaade olemasolevatest ja kavandatavatest meetmetest selle probleemi lahendamiseks ELis.

Poliitiline koostöö on paranenud ELis tänu varasemaid haridus- ja koolitusalaseid tegevusi koondanud tööprogrammile „Haridus ja koolitus 2010”. Selle programmi järelmeetme – strateegiline raamistik üleeuroopaliseks koostööks hariduse ja koolituse alal (mida nimetatakse lühidalt HK 2020) – võttis nõukogu vastu mais 2009. Selles kehtestati terve rida sihttasemeid, milleni tuleb jõuda 2020. aastaks:

vähemalt 95 % lastest peaks vanuses 4 aastat kuni kohustusliku algkooli mineku alguseni osalema väikelaste hariduses;
keskmiselt vähemalt 15 % 25–64aastastest täiskasvanutest peaksid osalema elukestvas õppes.

Nõukogu võttis novembris 2011 vastu kaks uut sihttaset õppimisega seotud liikuvuse kohta:

2020. aastaks peaks ELis keskmiselt vähemalt 20 % uutest kõrgkoolilõpetajatest omama kõrgharidusega seotud õppimis- või koolituskogemust (sh tööpraktika) välismaal, mille käigus on omandatud vähemalt 15 Euroopa ainepunktide ülekandmise süsteemi (ECTS) ainepunkti või mille kestus on olnud vähemalt kolm kuud;
2020. aastaks peaks ELis keskmiselt vähemalt 6 % 18–34aastastest esialgse kutsehariduse ja -koolituse lõpetanutest omama esialgse kutsehariduse ja -koolitusega seotud õppimis- või koolituskogemust (sh tööpraktika) välismaal, mille kestus on olnud vähemalt kaks nädalat või Europassiga dokumenteeritud juhtudel ka vähem.

2012. aasta mais lisati veel üks sihttase:

2020. aastaks peaks kuni kolm aastat tagasi haridus- ja koolitussüsteemist väljunud tööga hõivatud koolilõpetanute (20–34aastased) osakaal olema vähemalt 82 %.

Haridus- ja koolitussüsteemist varakult lahkunute ning kolmanda taseme hariduse omandamise määrad on strateegia „Euroopa 2020” peamised näitajad. Need näitajad valiti eesmärgiga aidata jälgida edusamme, mida tehakse aruka, teadmistepõhise ja keskkonnasõbralikuma majanduse suunas, mis peaks aitama saavutada tööhõive, tootlikkuse ja sotsiaalse ühtekuuluvuse kõrge taseme. Juhtalgatuses „Noorte liikuvus” esitas Euroopa Komisjon ettepanekud, kuidas saavutada strateegia „Euroopa 2020” eesmärgid hariduse ja tööhõive valdkondades nii riikide tasandil kui ka ELis tervikuna.