Archive:Jäätmestatistika
- Septembri 2012 andmed. Viimased andmed: Täiendav Eurostati teave, Põhitabelid ja Andmebaas. Ingliskeelne versioon on uuem.
Käesolevas artiklis antakse ülevaade jäätmete tekkimise ja jäätmekäitlusega seotud arengutest Euroopa Liidus (EL) ning mitmes ELi mittekuuluvas riigis. Artiklis tuginetakse eranditult andmetele, mis on kogutud jäätmestatistikat käsitleva määruse (EÜ) nr 2150/2002 raames.
Jäätmete näol, mis direktiivi 2008/98/EÜ artikli 3 lõike 1 kohaselt on määratletud kui „mis tahes ained või esemed, mille valdaja ära viskab, kavatseb ära visata või on kohustatud ära viskama”, on potentsiaalselt tegemist tohutu ressursikaoga nii materjalide kui ka energia vormis. Peale selle võib jäätmekäitlus ja jäätmete kõrvaldamine avaldada tõsist mõju keskkonnale. Näiteks prügilad võtavad enda alla palju maad ning võivad põhjustada õhu, vee ja pinnase saastumist ning põletamine võib nõuetekohase regulatsiooni puudumise korral tekitada ohtlike õhusaasteainete heidet.
ELi jäätmekäitluspoliitikaga püütakse seega vähendada jäätmete mõju keskkonnale ja tervisele ning parandada ELi ressursitõhusust. Nimetatud poliitika pikaajaline eesmärk on vähendada tekkivate jäätmete kogust, kui aga jäätmeteke on vältimatu, siis edendada selle kasutamist ressursina ning saavutada jäätmete ulatuslikum ringlussevõtt ja ohutum kõrvaldamine.
Peamised statistilised näitajad
Jäätmeteke kokku
2010. aastal tekkis majandustegevuse tulemusena ja kodumajapidamistes EL-27s kokku 2 570 miljonit tonni jäätmeid. See oli veidi suurem kogus kui 2008. aastal, kuid väiksem kui 2004. ja 2006. aastal. 2008. ja 2010. aasta suhteliselt väikesed näitajad võivad vähemalt osaliselt kajastada finants- ja majanduskriisist tingitud majandustegevuse vähenemist. 2010. aastal EL-27s tekkinud jäätmetest umbes 94,5 miljonit tonni (3,7 % kogujäätmetest) liigitati ohtlikeks jäätmeteks. Seega tekitas iga EL-27 elanik keskmiselt ligikaudu 5,1 tonni jäätmeid, millest 188 kg olid ohtlikud jäätmed.
Tabelis 1 on esitatud tekitatud kogujäätmete analüüs peamiste majandustegevuste lõikes (vastavalt NACE Rev. 2 klassifikaatorile). 2010. aastal tekitasid kaks tegevusala eriti suuri jäätmekoguseid EL-27s. Nendeks olid ehitus (NACE F jagu), mille arvele langes 855 miljonit tonni (33,3 % kogujäätmetest), ning mäetööstus (NACE B jagu), mille jäätmed moodustasid 727 miljonit tonni (28,3 % kogujäätmetest). Valdav osa nimetatud majandustegevuste tekitatud jäätmetest koosnes mineraaljäätmetest või pinnasest (kaevandatud pinnas, tee-ehituse jäätmed, lammutusjäätmed, süvenduspinnas, kivijäätmed, rikastamisjäätmed jne). Tootmine (NACE C jagu) tekitas 2010. aastal 280 miljonit tonni jäätmeid (10,9 % kogujäätmetest). Kodumajapidamistest lisandus veel 221 miljonit tonni (8,6 %). Põllumajanduse, metsamajanduse ja kalapüügi (NACE A jagu) tekitatud jäätmete suhteliselt väike osakaal kogujäätmetes on vähemalt osaliselt seotud asjaoluga, et esitatud andmete hulgast on välja jäetud sõnnik ja läga (kui need võeti põllumajanduses väetise või mullaparandusainena korduskasutusse).
2010. aastal esines jäätmetekkes suuri erinevusi nende riikide vahel, kelle andmed on esitatud Tabelis 1. EL-27s tekitas suurima osa jäätmeid Saksamaa (14,1 %) vahetult Prantsusmaa ja Ühendkuningriigi ees. Neid näitajaid saab väljendada ka elanikkonna suhtes (vt Joonis 1): seda meetodit kasutades tekitas ELi liikmesriikidest väikseima koguse jäätmeid elaniku kohta Läti (668 kg), kuid suhteliselt väikesed olid tekitatud jäätmete kogused elaniku kohta ka endises Jugoslaavia Makedoonia Vabariigis (1,1 tonni) ja eriti Horvaatias (151 kg). Enamiku ülejäänud ELi liikmesriikide ja teiste Joonisel 1 näidatud ELi mittekuuluvate riikide puhul jäi tekitatud jäätmete kogus vahemikku 1,5–7,2 tonni elaniku kohta, ulatudes 10,2 tonnini elaniku kohta Rumeenias, 12,5 tonnini elaniku kohta Rootsis, 14,2 tonnini elaniku kohta Eestis, 19,5 tonnini elaniku kohta Soomes, 20,6 tonnini elaniku kohta Luksemburgis ja tipnedes 22,0 tonniga elaniku kohta Bulgaarias.
Mõned suured riikidevahelised erinevused võivad olla seotud erinevustega majandusstruktuurides. Näiteks tekitatud jäätmete väga suurt kogust Bulgaarias, Soomes, Eestis, Rootsis ja Rumeenias mõjutasid tugevalt suured mäetööstuse mineraaljäätmete kogused. Luksemburgis seevastu olid suured jäätmekogused tingitud ehitustegevusest pärit mineraaljäätmetest.
Muude kui mineraaljäätmete teke
2010. aastal moodustasid EL-27s tekitatud 912 miljonit tonni muid kui mineraaljäätmeid 35,5 % tekitatud kogujäätmetest. See näitaja oli peaaegu sama ka 2008. aastal ja 39 miljonit tonni väiksem kui 2004. ja 2006. aastal. Elanike arvu suhtes väljendatuna tekitasid EL-27 elanikud 2010. aastal keskmiselt 1 817 kg muid kui mineraaljäätmeid (vt Joonis 2). ELi liikmesriikides tekitati muid kui mineraaljäätmeid keskmiselt alates 613 kg elaniku kohta Lätis kuni 8,6 tonnini elaniku kohta Eestis (mille puhul oli suures osas tegemist põlevkiviõli rafineerimise ja põlevkivi põletamise ohtlike põletusjäätmete ning ohtlike keemiliste setete ja jääkainetega).
Joonisel 3 on näidatud muude kui mineraaljäätmete päritolu ja nendega seotud areng liigitatuna majandustegevuste kaupa. 2010. aastal osalesid tootmine (NACE C jagu), jäätme- ja veemajandus (NACE E jagu ja NACE klass 46.77) ning kodumajapidamised muude kui mineraaljäätmete tekitamises ligikaudu võrdses mahus (197–214 miljonit tonni). Tootmise tekitatud muude kui mineraaljäätmete maht on alates 2004. aastast pidevalt vähenenud, kahanedes aastatel 2004–2010 kokku 20,5 %. Seevastu jäätme- ja veemajanduse sektoris näitas jäätmeteke kiiret kasvu, suurenedes samal perioodil 59,4 %. Pärast aastatel 2004–2008 aset leidnud väikest kasvu püsis kodumajapidamiste tekitatud jäätmekogus 2010. aastal muutumatuna.
Ohtlike jäätmete teke
Ohtlikud jäätmed võivad kujutada endast ohtu inimeste tervisele ja keskkonnale, kui neid jäätmeid ei käidelda ja ei kõrvaldata ohutult. EL-27s tekitati 2010. aastal umbes 94,5 miljonit tonni ohtlikke jäätmeid, mis oli rohkem kui 2004. aastal (89 miljonit tonni), kuid vähem kui 2006. aastal (101 miljonit tonni) ja 2008. aastal (98 miljonit tonni).
Joonisel 4 näidatakse ohtlike jäätmete kogust elaniku kohta ajavahemikul 2004–2010. Olgu öeldud, et näitajad hõlmavad kõiki ohtlike jäätmete kategooriaid, sealhulgas mineraale. Nagu eespool märgitud, on Eestis tekitatud suur jäätmekogus (6,7 tonni elaniku kohta) tingitud peamiselt põlevkivist ning Bulgaaria puhul (1,8 tonni elaniku kohta) vasemaagi kaevandamisest. Kui need erijuhtumid kõrvale jätta, jäi ELi liikmesriikides 2010. aastal tekitatud ohtlike jäätmete kogus vahemikku 22 kg elaniku kohta Kreekas ja 747 kg elaniku kohta Luksemburgis.
Jäätmekäitlus
2010. aastal käideldi EL-27s umbes 2 366 miljonit tonni jäätmeid. See hõlmab ka ELi imporditud jäätmete käitlemist. Tabelis 2 esitatakse rohkem teavet kasutatud jäätmekäitlustoimingute liikide kohta. Tabelis 3 esitatakse sama teave seoses ohtlike jäätmete käitlemisega. Peaaegu pool (48,2 %) EL-27s 2010. aastal käideldud jäätmetest kõrvaldati muul viisil kui jäätmete põletamise teel (põhiliselt oli tegemist prügilasse ladustamisega, kuid hõlmas ka kaevandusjäätmeid, mis kõrvaldati kaevanduskohtades või nende ümbruses, ning veekogudesse juhitud jäätmeid). Lisaks saadeti 46,3 % EL-27s 2010. aastal käideldud jäätmetest taaskasutusse (välja arvatud energiakasutusse). Ülejäänud 5,4 % EL-27s 2010. aastal käideldud jäätmetest suunati põletamisele (energiakasutusega või ilma).
Joonisel 5 esitatakse jäätmekäitluse areng ajavahemikul 2004–2010 peamiste jäätmekäitluskategooriate lõikes. Aastatel 2004–2010 vähenes jäätmete kõrvaldamise maht jäätmekäitluses pidevalt. Kuid 2010. aastal muutus olukord vastupidiseks. See oli suuresti tingitud mäetööstusega seotud jäätmekäitluse suuremast tasemest ja vastavate materjalide kõrvaldamisest mõnes riigis (Rumeenia, Rootsi ja Soome). Sellest tagasilangusest olenemata vähenes kõrvaldamise osakaal kogu jäätmekäitluses 54,0 %-lt 2004. aastal 48,2 %-le 2010. aastal. Taaskasutatud jäätmete kogus (välja arvatud energiakasutus) kasvas pidevalt 893 miljonilt tonnilt 2004. aastal 1 096 miljoni tonnini 2010. aastal, kuigi aastatel 2008–2010 oli kasvutempo aeglasem. Selle tulemusena suurenes taaskasutamise osakaal kogu jäätmekäitluses 41,1 %-lt 2004. aastal 46,3 %-le 2010. aastal. 2010. aasta kohta käivate uuemate andmete analüüs näitab, et 193 miljonit tonni taaskasutatud jäätmeid kasutati tagasitäitena (teisisõnu, jäätmeid kasutati väljakaevamisaladel nõlvade taastamiseks või ohutuse tagamiseks või maastikuarhitektuuri eesmärkidel). Jäätmete põletamine ja energiakasutus suurenes 19,6 % 108 miljonilt tonnilt 2004. aastal 129 miljoni tonnini 2008. aastal ja püsis 2010. aastal muutumatuna.
Ohtlike jäätmete käitlemise puhul moodustas jäätmete kõrvaldamine 2010. aastal 47,7 % EL-27 kogumahust. See moodustas seega sellise osa kogu ohtlike jäätmete käitlemisest, mis oli kooskõlas vastava osaga kogujäätmete puhul. Umbes 9,8 miljonit tonni (13,2 % kõigist ohtlikest jäätmetest) põletati või kasutati energiakasutuse eesmärgil ning 29,1 miljonit tonni (39,2 %) taaskasutati.
Andmete allikad ja kättesaadavus
Jäätmepoliitika rakendamise ning eeskätt taaskasutamise ja ohutu kõrvaldamise põhimõtete täitmise jälgimiseks on vaja usaldusväärseid statistilisi andmeid äritegevusest ja kodumajapidamistest pärit jäätmete tekitamise ja jäätmekäitluse kohta. 2002. aastal võeti vastu määrus (EÜ) nr 2150/2002 jäätmestatistika kohta, millega loodi ühenduse ühtlustatud jäätmestatistika raamistik.
Alates võrdlusaastast 2004 nähti määrusega ette, et ELi liikmesriigid peavad iga kahe aasta tagant esitama andmeid jäätmete tekitamise, taaskasutamise ja kõrvaldamise kohta. Jäätmete tekitamist ja jäätmekäitlust käsitlevad andmed on kättesaadavad nelja võrdlusaasta, nimelt aastate 2004, 2006, 2008 ja 2010 kohta. Selleks et oleks võimalik arvutada EL-27 koondandmed, koostati Eurostati prognoosid võrdlusaasta 2010 kohta seoses nelja ELi liikmesriigiga, milleks on Kreeka, Itaalia, Läti ja Ühendkuningriik.
Kontekst
ELi lähenemisviis jäätmekäitlusele tugineb kolmele põhimõttele – jäätmetekke vältimine, ringlussevõtt ja korduskasutus – ning lõpliku kõrvaldamise ja järelevalve parandamisele. Jäätmetekke vältimist on võimalik saavutada puhtamate tehnoloogiate, ökodisaini või ökotõhusamate tootmis- ja tarbimismallide kaudu. Materjalitehnoloogiale suunatud jäätmetekke vältimise ja ringlussevõtu abil saab vähendada ka kasutatavate ressursside keskkonnamõju, piirates toorme kaevandamist ja tootmisprotsesside käigus ümbertöötlemist. Jäätmed, mida ei ole võimalik ringlusse ega korduskasutusse võtta, tuleks võimaluse korral ohutult põletada ning prügilaid tuleks kasutada üksnes viimase võimalusena. Mõlemad meetodid võivad tekitada tõsist keskkonnakahju ja seetõttu peab nende üle teostama ranget järelevalvet.
ELi säästva arengu strateegias ja selle kuuendas keskkonnaalases tegevusprogrammis, milles määratletakse jäätmetekke vältimine ja jäätmekäitlus kui üks seitsmest temaatilisest strateegiast („Ressursside säästev kasutamine: jäätmetekke vältimise ja jäätmete ringlussevõtu temaatiline strateegia” (KOM(2005) 666 lõplik), rõhutatakse seost ressursside tõhusa kasutamise ning jäätmetekke ja -käitluse vahel. Ühenduse selle valdkonna poliitika eesmärk on siduda lahti ressursside kasutamine ja majanduskasvuga seotud jäätmeteke, tagades samal ajal, et säästev tarbimine ei ületa keskkonnaalast suutlikkust. Selleks et vaadata läbi ELi jäätmepoliitika valdkonnas saavutatud edu, viidi 2010. aastal läbi temaatilise strateegia hindamine (KOM(2011) 13 lõplik). Nimetatud aruandes märgiti, et edusamme on tehtud mitmel rindel, sealhulgas on muudetud õigusakte, suurendatud ringlussevõtu määra, vähendatud prügilatesse suunatud jäätmete kogust ning vähendatud ohtlikke aineid mõnede jäätmete puhul. Sellest olenemata toodi järeldustes esile ka rida küsimusi, millega seoses võiks olukorda parandada. Need küsimused hõlmavad järgmist: jäätmetekke eeldatava suurenemisega kaasnev negatiivne keskkonnamõju, suutmatus kasutada erinevaid võimalusi, et vähendada kasvuhoonegaaside heidet ning vähene edu töökohtade loomisel keskkonnateenuste valdkonnas. Aruandes kutsuti ka üles määratlema uued ja kõrgelennulisemad jäätmetekke vältimise ja ringlussevõtu eesmärgid ning kehtestama materjalispetsiifilised eesmärgid, et aidata saavutada strateegia „Euroopa 2020” eesmärgid seoses ressursitõhusa majanduse edendamisega.
Täiendav Eurostati teave
Väljaanded
- Environmental statistics and accounts in Europe, Chapter 3 Waste (2010) (inglise keeles)
- Energy, transport and environment indicators pocketbook (2011 edition) (inglise keeles)
- Generation and treatment of waste in Europe 2008 (SiF 44/2011) (inglise keeles)
- Generation and treatment of municipal waste (SiF 31/2011) (inglise keeles)
Põhitabelid
- [*Waste (t_env_was), vt (inglise keeles):
- Waste generation and treatment (t_env_wasgt)
Andmebaas
- Waste generation and treatment (t_env_wasgt), vt (inglise keeles):
Metoodika / Metaandmed
- ESMS metadata file (env_wasgt_esms) (inglise keeles)
Tabelite ja jooniste lähteandmed (MS Excel)
- Waste statistics: tables and figures (inglise keeles)
Muu teave
- Environmental Data Centre on Waste (inglise keeles)
- Määrus (EÜ) nr 2150/2002, 25. november 2002, jäätmestatistika kohta (inglise keeles)
- Thematic strategy on the prevention and recycling of waste (inglise keeles)
- Being wise with waste: the EU’s approach to waste management (inglise keeles)
Välislingid
- European Commission - DG Environment - Waste in the EU (inglise keeles)
- Euroopa Keskkonnaagentuur – Jäätmed ja materjaliressursid
Vaata lisaks
- Greenhouse gas emissions from waste disposal (inglise keeles)
- Municipal waste statistics (inglise keeles)
- Packaging waste statistics (inglise keeles)
- Recycling – secondary material price indicator (inglise keeles)
- Remediation and other waste management services statistics - NACE Rev. 2 (inglise keeles)
- Waste shipment statistics (inglise keeles)