Kuritegevuse statistika

Andmed 2012. aasta augusti seisuga. Viimased andmed: Täiendav Eurostati teave, põhitabelid ja andmebaas.

Tabel 1, Politseiametnikud, 1999–2009 – Allikas: Eurostat (crim_plce), (demo_pjan) ja (demo_r_d2jan) ning ÜRO majandus- ja sotsiaalosakond (World Population Prospects: the 2010 Revision)

Tabel 2. Politseis registreeritud kuriteod, 1999–2009
(1000) – Allikas: Eurostat (crim_gen)

Joonis 1. Politseis registreeritud õigusrikkumised, EL 27, 2005–2009 (1)
(2005=100) – Allikas: Eurostat (crim_gen)

Joonis 2. Mõrvad, aasta keskmised näitajad, 2007–2009
(100 000 elaniku kohta) – Allikas: Eurostat (crim_gen), (demo_pjan) ja (demo_r_d2jan) ning ÜRO majandus- ja sotsiaalosakond (World Population Prospects: the 2010 Revision)

Tabel 3. Kinnipeetavate arv, 1999–2009 – Allikas: Eurostat (crim_pris), (demo_pjan) ja (demo_r_d2jan) ning ÜRO majandus- ja sotsiaalosakond (World Population Prospects: the 2010 Revision)

Euroopa Liidus (EL) praegu kättesaadav statistika kuritegevuse ning õigusemõistmise kohta kriminaalasjades kajastab politseitöö ja õigussüsteemide mitmekesisust ELis. Liikmesriikide kuritegevuse statistika võrdlemisel tuleks keskenduda aja jooksul aset leidvatele suundumustele, mitte võrrelda otseselt kuritegevuse taset eri riikides konkreetsel aastal, eriti kui arvestada, et neid andmeid võivad mõjutada paljud tegurid, sealhulgas erinev kriminaliseerimise tase, kriminaalkohtusüsteemide tõhusus ja kuritegude politseis registreerimise tavad. Peale selle on tõenäoline, et suhteliselt suur osa kuritegudest jääb üldse registreerimata. Tehakse tööd kuritegevuse statistika võrreldavuse parandamiseks ELi liikmesriikide vahel.

Peamised statistilised näitajad

2009. aastal oli EL 27-s 1,7 miljonit politseiametnikku, mis tähistas üldist 2,7 %-list kasvu võrreldes neli aastat varasema ajaga (välja arvatud Belgia ja Bulgaaria) – vt tabel 1. Ajavahemikul 1999–2009 toimusid kõigis Balti riikides ja Põhja-Iirimaal üsna järsud muutused riiklike politseiteenistuste suuruses, sest politseiametnike arvu vähendati üle 10 %. Ametnike arvu vähendamine väiksemas mahus toimus Rumeenias, Saksamaal, Tšehhi Vabariigis ja Austrias. Seevastu kõigis ülejäänud liikmesriikides politseiametnike arvu hoopis suurendati.

Riikide politseiteenistuste suhtelise suuruse saab kindlaks määrata, kui analüüsida politseiametnike arvu 100 000 elaniku kohta. Keskmiselt oli EL 27-s 2009. aastal 338 politseiametnikku 100 000 elaniku kohta. Liikmesriikide seas oli see näitaja peaaegu kahekordne Küprose puhul, kus oli keskmiselt 672 politseiametnikku 100 000 elaniku kohta. Politseiametnike suhtelise arvu poolest oli teisel kohal Hispaania (506). Teises äärmuses, väikseima politseiametnike arvuga 100 000 elaniku kohta, olid Soome (156), Taani (197) ja Rootsi (207).

2009. aastal registreeris politsei EL 27-s hinnanguliselt 28 miljonit kuritegu (vt tabel 2). Alates 2000. aastast suurenes registreeritud kuritegude arv EL 27-s, saavutades kõrgeima taseme 2002. ja 2003. aastal. Seejärel kuritegude arv vähenes igal aastal kuni 2009. aastani. Maltal, Ühendkuningriigis, Poolas, Kreekas ja Prantsusmaal vähenes registreeritud kuritegude arv ajavahemikul 2003–2009 üle 10 %.

Jooniselt 1 nähtuvad arengud seoses registreeritud kuritegude arvuga EL 27-s ajavahemikul 2005–2009 mitmete õigusrikkumiste kohta: asjaomasel perioodil vähenes registreeritud kuritegude arv kõige enam seoses mootorsõidukite vargustega (–26 %). Olulisel määral vähenes ka politseis registreeritud mõrvade ja röövimiste arv. Seevastu suurenes mõnevõrra sissemurdmiste arv (3 %) ja ebaseadusliku uimastikaubandusega seotud õigusrikkumiste arv (1 %).

Joonis 2 annab üksikasjalikuma ülevaate politseis registreeritud mõrvade arvust liikmesriikides. Andmed on esitatud aastate 2007–2009 keskmisena. Kogu EL 27-s oli keskmiselt 1,3 mõrva 100 000 elaniku kohta, ulatudes 8,3 mõrvast Leedus ja 6,1 mõrvast Eestis vähem kui ühe mõrvani Hispaanias, Saksamaal, Sloveenias ja Austrias.

Kinnipeetavate arv kajastab mis tahes liiki vanglas, näiteks täiskasvanute ja noortevanglas ning kohtueelse kinnipidamise asutuses viibivate kinnipeetavate arvu. Välja on arvatud isikud, keda hoitakse kinnipidamisasutuses halduseesmärkidel, näiteks nende sisserändaja staatuse uurimise ajal. 2009. aastal oli EL 27-s üle 630 000 kinnipeetava, mis tegi ligikaudu 127 kinnipeetavat 100 000 elaniku kohta. Kõige rohkem kinnipeetavaid (üle 200 vangi 100 000 elaniku kohta) oli Balti riikides ja Poolas. Tabeli teises otsas on Põhjamaad Taani, Soome ja Rootsi (ELi mittekuuluvatest riikidest ka Island ja Norra), kes kõik teatasid 2009. aastal alla 80 kinnipeetavast 100 000 elaniku kohta. Ülejäänud riikidest valitses samasugune olukord Sloveenias, Iirimaal ja Šveitsis – vt tabel 3.

Andmete allikad ja kättesaadavus

Eurostat avaldab registreeritud kuritegude koguarvu kajastavat statistikat kuritegevuse ja kriminaalkohtusüsteemide kohta alates 1950. aastast ning konkreetseid õigusrikkumisi kajastavat statistikat alates 1993. aastast. Peale selle sisaldab andmebaas alates 1987. aastast ka statistikat kinnipeetavate arvu ja alates 1993. aastast politseiametnike arvu kohta.

Ühendkuningriiki käsitlevad näitajad esitatakse eraldi jurisdiktsioonide kaupa Inglismaa ja Walesi, Šotimaa ja Põhja-Iirimaa kohta.

Reeglina tuleks võrrelda suundumusi, mitte konkreetseid tasemeid, tuginedes eeldusele, et riigis kasutatava registreerimissüsteemi parameetrid püsivad aja jooksul enam-vähem muutumatutena. Siiski esineb palju katkestusi aegridades ja muid muudatusi metoodikas ja mõistete määratlustes.

Liikmesriikide kuritegevuse statistika võrdlemist võivad mõjutada mitmed tegurid, sealhulgas järgmised asjaolud:

erinevad õigus- ja kriminaalkohtusüsteemid;
kuritegudest politseile teatamise ja nende politseis registreerimise määr;
erinevused kuritegude registreerimise ajastuses (nt politsei teavitamise ajal või kahtlusaluse kindlakstegemise ajal jne);
erinevused reeglites, mille kohaselt mitmekordseid õigusrikkumisi loendatakse;
erinevused nende õigusrikkumiste loetelus, mis kajastuvad üldistes kuritegevuse näitajates.

Sellepärast tuleks esitatud teabe analüüsimisel olla ettevaatlik.

Ka kinnipeetavate arvu kohta esitatud näitajaid võivad mõjutada mitmesugused aspektid, sealhulgas järgmised tegurid:

kohtus menetletud juhtumite arv;
tingimisi karistatute osakaal süüdimõistetud kurjategijate hulgas;
määratud karistuste pikkused;
eelvangistuses viibivate isikute arv;
loenduse kuupäev (eriti juhul, kui võidakse kohaldada amnestiat või muid enneaegse vabastamise meetmeid).

Kinnipeetavate arv peaks kajastama kõikide täiskasvanud ja alaealiste vangide (sealhulgas eelvangistuses viibijad) koguarvu iga aasta 1. septembri seisuga. Need näitajad hõlmavad vanglahoonetes, alaealiste kurjategijate kinnipidamisasutustes, narkosõltlastele ettenähtud asutustes ning psühhiaatria- ja muudes haiglates hoitavate õigusrikkujate arvu.

Euroopa Komisjoni teatises „Igakülgse ja ühtse ELi kuritegevuse ja kriminaalasjades õigusemõistmise näitajate hindamise strateegia väljatöötamine: ELi tegevuskava 2006–2010” (KOM(2006) 437 lõplik) esitati esimesed ettepanekud sellise süsteemi väljatöötamiseks, mis võimaldab paremini võrrelda statistikat kuritegevuse ja kriminaalasjades õigusemõistmise kohta. Selle lühiajaline eesmärk oli koguda riiklikke andmeid ja hinnata nende kvaliteeti. Pikemas perspektiivis seati Euroopa Komisjoni siseasjade peadirektoraadile ülesandeks tihedas koostöös Eurostatiga välja töötada ühtne metoodika kogu ELi hõlmava statistika kogumiseks, et oleks võimalik võrrelda kuritegevuse struktuuri ja suundumusi liikmesriikides. Töö jätkub vastavalt 2009. aasta Stockholmi programmile „Avatud ja turvaline Euroopa kodanike teenistuses ja nende kaitsel”.

Kontekst

Piirikontrollide järkjärguline kaotamine ELis on olulisel määral hõlbustanud Euroopa kodanike vaba liikumist, kuid see võib olla lihtsustanud ka kurjategijate tegevust, eelkõige seetõttu, et õiguskaitseasutuste ja kriminaalõigussüsteemide pädevus ei ulatu üldjuhul kaugemale asjaomase riigi piiridest.

Pärast Amsterdami lepingu vastuvõtmist seadis EL endale eesmärgiks luua ühine vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala. Seda eesmärki arendati edasi 2004. aastal vastu võetud Haagi programmis, milles sätestati kümme järgmist prioriteetset valdkonda: põhiõiguste ja kodakondsuse tugevdamine, terrorismivastased meetmed, rände suhtes võetava tasakaalustatud lähenemisviisi kindlaksmääramine, ELi välispiiride integreeritud haldamise väljatöötamine, ühise varjupaigamenetluse kehtestamine, sisserände positiivse mõju suurendamine, teabe vahetamise käigus õige tasakaalu säilitamine eraelu puutumatuse ja turvalisuse vahel, strateegilise põhimõtte arendamine seoses organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemisega, tõelise õigusel rajaneva ala tagamine Euroopas ning vastutuse jagamine ja solidaarsus.

Kuritegevust ja kriminaalasjades õigusemõistmist käsitleva statistika ühtlustamiseks ja arendamiseks tehtava töö osana leppisid ELi liikmesriigid kokku, et ühtlustavad kuritegude määratlusi ja teatavat tüüpi kuritegude eest mõistetavate karistuste määrasid. Peale selle lepiti kokku, et kriminaalasjades tehtava õigusalase koostöö nurgakiviks saab riikide kohtunike tehtud otsuste vastastikune tunnustamine koos mitmete praktilist piiriülest koostööd soodustavate abivahendite väljatöötamisega.

Seoses politseikoostööga soovib EL anda kõikide liikmesriikide õiguskaitseasutustele juurdepääsu asjakohasele teabele (nt DNA, sõrmejäljed, sõidukite registrid või sisserännet käsitlevad andmebaasid) ning parandada politseikoostööd ühises isikuandmete kaitse raamistikus. Teabele juurdepääs on reguleeritud mitmete õigusaktidega, sealhulgas andmete säilitamist käsitleva direktiiviga 2006/24/EÜ, Rootsi algatusel vastu võetud raamotsusega 2006/960/JHA, Prümi lepingut käsitleva nõukogu otsusega 2008/615/JSK ning määrusega (EÜ) nr 767/2008, mis käsitleb viisainfosüsteemi (VIS) ja liikmesriikidevahelist teabevahetust.

Politseikoostööd toetavad sellised õigusaktid nagu raamotsus 2002/465/JSK ühiste uurimisrühmade kohta ning nõukogu otsus 2008/617/JSK eriüksuste koostöö parandamise kohta. Samas on erinevate õiguskaitseasutuste vahelise koostöö soodustamiseks loodud rida organisatsioone ja asutusi, näiteks Euroopa Politseikolledž (CEPOL), Euroopa Politseiamet (Europol) ja Euroopa Liidu liikmesriikide välispiiril tehtava operatiivkoostöö juhtimise Euroopa agentuur (Frontex). Peale selle toetab EL mitmesuguseid riiklikke ja riikidevahelisi projekte selliste programmide kaudu nagu „Kuritegevuse ennetamine ja selle vastu võitlemine” (nõukogu otsus 2007/125/JSK).