Archive:Miinimumpalga statistika

Jaanuari 2013 andmed. Viimased andmed: Täiendav Eurostati teave, Põhitabelid ja Andmebaas. Ingliskeelne versioon on uuem.

Kaart 1: Miinimumpalk ELi liikmesriikides, Horvaatias, EFTA riikides ja kandidaatriikides, jaanuar 2013, eurodes

Joonis 1: Miinimumpalk ELi liikmesriikides, Horvaatias, Türgis ja USAs, jaanuar 2013, eurodes
Allikas: Eurostat (earn_mw_cur)

Joonis 2: Miinimumpalk ELi liikmesriikides, Horvaatias, Türgis ja USAs, jaanuar 2013, väljendatuna ostujõu standardis (eurodes ostujõu pariteedi alusel 2011. aasta seisuga)
Allikas: Eurostat (earn_mw_cur)

Joonis 3: Miinimumpalk võrreldes kuu keskmise brutotöötasuga (Nace Rev. 2, jaotised B–S) ELi liikmesriikides, Horvaatias, Türgis ja USAs, 2011
Allikas: Eurostat (earn_mw_avgr2)

Käesolevas artiklis antakse ülevaade Euroopa Liidu (EL) liikmesriikides ja euroalas valitsevatest märkimisväärselt suurtest erinevustest miinimumpalga määrades, mis on kehtestatud riiklike õigusaktide või otse sektorite vahel sõlmitud riiklike kokkulepetega. Ühtlasi pakutakse artiklis võrdlust olukorraga Horvaatias, Türgis ja USAs.

Eurostati avaldatud miinimumpalga statistika kajastab riiklikku kuupalga alammäära. Riiklikku kuupalga alammäära kohaldatakse tavaliselt kõikide töötajate või suurema osa töötajate suhtes riigis. Miinimumpalk on brutosumma, s.t summa enne tulumaksu ja sotsiaalkindlustusmaksete mahaarvamist. Mahaarvamised on riigiti erinevad. Riiklik kuupalga alammäär kehtestatakse seadusega, sageli pärast sotsiaalpartneritega konsulteerimist või otse riikliku sektoritevahelise kokkuleppega.

Eurostat avaldab riiklike miinimumpalkade kohta andmeid kaks korda aastas. Andmed kajastavad seisu iga aasta 1. jaanuaril ja 1. juulil. Seetõttu esitatakse miinimumpalga muutused, mis toimusid nende kahe kuupäeva vahel, alles järgmisel andmete avaldamise kuupäeval. Täiendav teave: ESMS metadata file.

Peamised statistilised näitajad

Jaanuaris 2013 olid ELi 27 liikmesriigist 20s (Belgia, Bulgaaria, Eesti, Hispaania, Iirimaa, Kreeka, Leedu, Luksemburg, Läti, Madalmaad, Malta, Poola, Portugal, Prantsusmaa, Rumeenia, Slovakkia, Sloveenia, Tšehhi Vabariik, Ungari, Ühendkuningriik) ning Horvaatias ja Türgis olemas riiklikud õigusaktid, mille abil kehtestada miinimumpalk kas seaduse või sektoritevaheliste riiklike kokkulepetega.

Erinevused kuupalga alammääras olid suured: 157 eurost Rumeenias 1 874 euroni Luksemburgis. Kui palgaerinevusi korrigeeriti vastavalt ostujõule, siis vähenes liikmesriikidevaheline kaheteistkümnekordne palgaerinevus (eurodes) kuuekordseks, väljendatuna ostujõu standardis. Skaala eri otstes olid taas Rumeenia (274 ostujõu standardi ühikut kuus) ja Luksemburg (1 524 ostujõu standardi ühikut kuus).

Seaduses sätestatud miinimumpalga erinevused

Jaanuaris 2013 varieerus seaduses sätestatud minimaalne brutotöötasu 157 eurost 1 874 euroni kuus

Joonisel 1 on näidatud miinimumpalk eurodes ELi liikmesriikides, Horvaatias, Türgis ja USAs 2013. aasta jaanuari seisuga. Liikmesriikide hulgas varieerus minimaalne brutotöötasu 157 eurost (Rumeenia) kuni 1 874 euroni (Luksemburg).

1. jaanuari 2013. aasta seisuga võib asjaomased 20 liikmesriiki koos Horvaatia, Türgi ja USAga jagada palga alammäära järgi kolme rühma.

Esimesse rühma kuuluvad üksteist riiki, kus miinimumpalk jääb vahemikku 100–500 eurot kuus: Rumeenia, Bulgaaria, Läti, Leedu, Tšehhi Vabariik, Eesti, Slovakkia, Ungari, Horvaatia, Poola ja Türgi.

Teise rühma kuuluvad viis liikmesriiki (Portugal, Kreeka, Malta, Hispaania ja Sloveenia) ning USA, kus miinimumpalga tase on keskmine, ületades 500 euro piiri, kuid jäädes napilt alla 1 000 euro kuus.

Kolmas rühm hõlmab kuut liikmesriiki (Ühendkuningriik, Prantsusmaa, Iirimaa, Madalmaad, Belgia ja Luksemburg), kus miinimumpalk oli üle 1 200 euro kuus.

Tuleb aga märkida, et euroalasse mittekuuluvate riikide (8 liikmesriiki, Horvaatia ja Türgi esimeses grupis ning lisaks ka Ühendkuningriik ja USA) puhul mõjutavad eurodes väljendatud miinimumpalga taset ja järjestust nii miinimumpalga väärtus riigi valuutas kui ka vahetuskurss.

Miinimumpalk väljendatuna ostujõu standardites

Ostujõu standardites väljendatuna on vahed oluliselt väiksemad

Joonisel 2 võrreldakse miinimumpalkasid, võttes arvesse hinnataseme erinevusi, rakendades kodumajapidamiste lõpptarbimiskulutuste puhul ostujõu pariteete).

Liikmesriikide hulgas varieerus minimaalne brutotöötasu, väljendatuna ostujõu pariteedis, 274 eurost (Rumeenia) 1 524 euroni (Luksemburg).

Nagu võiski eeldada, vähenevad riikidevahelised erinevused hinnataseme arvessevõtmisel: kui miinimumpalk eurodes (joonis 1) oli 2013. aasta jaanuari seisuga vahemikus 157 eurost kuni 1 874 euroni (ligikaudne kordaja 12), siis miinimumpalk väljendatuna ostujõu standardina (joonis 2) oli vahemikus 274st kuni 1 524 euroni (ligikaudu kuuekordne vahe). Esimesse rühma kuuluvates riikides, kus miinimumpalk eurodes on suhteliselt madal, on hinnad samuti madalad ja seega on miinimumpalk ostujõu standardis väljendatuna kõrgem. Seevastu kolmanda rühma riikides, kus miinimumpalk eurodes on kõrge, on ka hinnad kõrgemad ja seetõttu on miinimumpalk ostujõu standardis väljendatuna suhteliselt madal. Seetõttu võib ka väita, et võrreldes miinimumpalka ostujõu standardis väljendatuna, on kolme rühma vahelised erinevused osaliselt väiksemad.

Võrreldes kuupalga alammäära järjestust eurodes ja järjestust ostujõu standardis, võib öelda, et märkimisväärselt paigutusid ümber Eesti, Leedu, Poola ja Portugal (kõik kahe koha võrra). Mitmed teised riigid (Belgia, Iirimaa, Hispaania, Prantsusmaa, Ungari, Malta, Madalmaad ja Horvaatia) liikusid samuti, kuid ainult ühe koha võrra. Kui vaadata miinimumpalkasid ostujõu standardis väljendatuna, paigutuvad kõik riigid samasse rühma kui eurodes arvutatuna, v.a Ungari, Poola, Horvaatia ja Türgi, kes liikusid esimesest rühmast (madalamad palgad) teise rühma (keskmised palgad) ning USA liikus teisest rühmast (keskmised palgad) kolmandasse rühma (kõrgemad palgad).

Miinimumpalk võrreldes keskmise brutotöötasuga kuus

Tööstuses, ehituses ja teeninduses moodustas 2011. aastal miinimumpalk kuu keskmisest brutotöötasust 30–50 % (välja arvatud kodumajapidamiste kui tööandjate ja eksterritoriaalsete organisatsioonide ja üksuste tegevus).

Tööstuses, ehituses ja teeninduses (välja arvatud kodumajapidamiste kui tööandjate ja eksterritoriaalsete organisatsioonide ja üksuste tegevus, NACE Rev. 2 jaotised B–S, joonis 3) on miinimumpalk kuu keskmise brutotöötasu suhtes suurim Kreekas (50,2 %), Türgis (2010. aasta andmed) (50 %) ja Sloveenias (49 %). Neile järgnevad Prantsusmaa (2010. aasta andmed) ja Malta (mõlemal 47,4 %) ning Luksemburg (46,7 %). Skaala teises otsas on USA, Tšehhi Vabariik, Eesti ja Hispaania, kus miinimumpalk moodustab kuu keskmisest brutotöötasust alla 35 %.

Andmete allikad ja kättesaadavus

Seaduses sätestatud kuupalga miinimummäär

Riigi miinimumpalk määratakse tunni-, nädala- või kuupalgana ja kehtestatakse (seda teeb valitsus) seadusega, sageli pärast konsulteerimist sotsiaalpartneritega või otse riikliku sektoritevahelise kokkuleppega. Riiklikku kuupalga alammäära kohaldatakse tavaliselt kõikide töötajate või suurema osa töötajate suhtes riigis. Andmed esitatakse brutotöötasuna.

Eurostati avaldatud miinimumpalga statistika käsitleb riiklikku kuupalga alammäära. Andmed avaldatakse iga aasta 1. jaanuaril ja 1. juulil. Riikides, kus miinimumpalk ei ole määratud kuupalga, vaid näiteks tunni- või nädalapalgana, arvutatakse need kuupalgaks liikmesriikides kasutusel olevate valemite põhjal:

Iirimaa: tunnitasu x 39 tundi x 52 nädalat / 12 kuud;
Prantsusmaa: andmete kohta alates jaanuarist 1999 kuni jaanuarini 2005: tunnitasu x 39 tundi x 52 nädalat / 12 kuud; andmete kohta alates juulist 2005: tunnitasu x 35 tundi x 52 nädalat / 12 kuud;
Malta: nädala tasu x 52 nädalat / 12 kuud;
Ühendkuningriik: (tunnitasu x kõikide sektorite täistööajaga töötajate keskmine tasustatud tundide arv nädalas x 52,18 nädalat) / 12 kuud;
USA: tunnitasu x 40 tundi x 52 nädalat / 12 kuud.

Riikide puhul, kus miinimumpalka makstakse enam kui 12 kuu eest aastas (nagu Kreekas, Hispaanias ja Portugalis, kus seda makstakse 14 kuud aastas), on andmeid korrigeeritud nii, et ka sellised maksed oleksid arvesse võetud.

Andmed miinimumpalga kohta esitatakse Eurostatile riigi vääringus. Euroalast välja jäävate riikide puhul arvutatakse riigi vääringus esitatud miinimumpalk eurodesse, kasutades eelneva kuu keskmist vahetuskurssi (nt 1. jaanuaril 2013 arvutati miinimumpalk 2012. aasta detsembri lõpu kursi alusel).

Riikidevahelise hinnataseme erinevuse kõrvaldamiseks kasutatakse spetsiaalseid valuutade konverteerimise kursse, mida nimetatakse ostujõu pariteetideks. Riikide ostujõu pariteete kodumajapidamiste lõpptarbimiskulutuste kohta kasutatakse riigi vääringus (euroala riikide puhul eurodes fikseeritud seeriad) väljendatud kuupalga miinimummäära konverteerimiseks kunstlikku ühisesse ühikusse, mida kutsutakse ostujõu standardiks. Kui näiteks 2013. aasta ostujõu pariteedid ei ole veel kättesaadavad, kasutatakse eelneva aasta pariteete ja ostujõu standardid ajakohastatakse, kui 2013. aasta pariteedid on kättesaadavad.

Riigid, kellelt andmeid ei koguta

Saksamaal, Küprosel ja endises Jugoslaavia Makedoonia Vabariigis on seadusega sätestatud miinimumpalk, mida ei kohaldata kõikide ega ka suurema osa töötajate suhtes, vaid piirdutakse konkreetsete rühmadega, mis määratakse näiteks sektorite või ametite kaupa. Andmete kogumisest jäävad need riigid välja. Samuti jäävad välja need riigid, kus miinimumpalk ei ole seadusega sätestatud: Taani, Itaalia, Austria, Soome, Rootsi, Island, Norra ja Šveits. Nendes riikides määratakse palk sotsiaalpartnerite vaheliste läbirääkimistega, ettevõtte tasandil või üksikute lepingute tasandil. Levinud on sektori tasandi lepingud ja need on kõigile siduvad, kujutades seega tegelikult miinimumpalka.

Miinimumpalk võrreldes keskmise kuupalgaga

Selle näitaja arvutamiseks kasutatavad kuu keskmise brutotöötasu andmed hõlmavad rahas makstavat palka, millest ei ole maha arvatud palgatöötaja makstavaid ega tööandja poolt kinnipeetavaid makse ja sotsiaalkindlustusmakseid, ning piirduvad igal palgaperioodil makstud brutotöötasuga. Andmed ei hõlma ka selliseid normiväliseid tasusid nagu 13. ja 14. kuupalk, puhkusetasud jne. Selline määratlus järgib töötasu struktuuri uuringut (SES).

Andmed tuleb esitada NACE Rev. 2 jaotiste B–S (tööstus, ehitus ja teenindus, välja arvatud kodumajapidamiste kui tööandjate ja eksterritoriaalsete organisatsioonide ja üksuste tegevus) põhjal kõikide suurusklassidega ettevõtjate ja täistööajaga töötajate kohta. Vaatlusperiood on aasta keskmine (kui andmed ei ole kättesaadavad, siis konkreetne kuu).

Kontekst

Eurostati avaldatud miinimumpalga statistika kajastab riiklikku kuupalga alammäära. Riiklikku kuupalga alammäära kohaldatakse tavaliselt kõikide töötajate või suurema osa töötajate suhtes riigis.

Miinimumpalk on brutosumma, s.t summa enne tulumaksu ja sotsiaalkindlustusmaksete mahaarvamist. Mahaarvamised on riigiti erinevad. Riiklik kuupalga alammäär kehtestatakse seadusega, sageli pärast sotsiaalpartneritega konsulteerimist või otse sektoritevahelise kokkuleppega.