Archive:Palk ja tööjõukulud

Augusti 2012 andmed. Viimased andmed: Täiendav Eurostati teave, Põhitabelid ja Andmebaas.

Tabel 1: Töötasu ettevõtlusmajanduses
(täistööajaga töötajate keskmine aasta brutotöötasu), 2008–2010 (1)
(eurot) – Allikas: Eurostat (earn_gr_nace2)

Joonis 1: Täistööajaga töötajate aasta mediaanbrutotöötasu, 2006 (1)
(eurot) – Allikas: Eurostat (earn_ses_adeci)

Joonis 2: Madalapalgalised töötajad – täistööajaga töötajad, kes teenivad vähem kui kaks kolmandikku aastasest mediaanbrutotöötasust, 2006 (1)
(töötajate osakaal) – Allikas: Eurostat (earn_ses_adeci)

Joonis 3: Sooline palgalõhe, 2010 (1)
(mees- ja naissoost töötajate keskmise brutotunnitöötasu erinevus, kusjuures naiste töötasu on näidatud protsendina meestöötajate brutotöötasust, korrigeerimata kujul) – Allikas: Eurostat (tsdsc340)

Joonis 4: Miinimumpalk, 1. juuli 2012. aasta seisuga (1)
(eurot kuus) – Allikas: Eurostat (tps00155)

Joonis 5: Madalapalgaliste suhtes kohaldatav maksumäär – maksukoormus tööjõukuludele, 2010
(%) – Allikas: Eurostat (earn_nt_taxwedge)

Tabel 2: Madalapalgaliste suhtes kohaldatava maksumäära näitajad, 2005 ja 2010
(%) – Allikas: Eurostat (earn_nt_taxwedge), (earn_nt_unemtrp) ja (earn_nt_lowwtrp)

Joonis 6: Ettevõtlusmajanduse keskmine tööjõukulu tunnis, 2010 (1)
(eurot) – Allikas: Eurostat (lc_an_cost_r2)

Joonis 7: Ettevõtlusmajanduse tööjõukulu jaotus, 2010 (1)
(protsentuaalne osakaal kogutööjõukuludes) – Allikas: Eurostat (lc_an_struc_r2) ja (lc_an_struc)

Käesolevas artiklis võrreldakse ja vastandatakse palganäitajaid ja tööjõukulusid (tööandja personalikulud) Euroopa Liidu (EL) liikmesriikides ja ELi kandidaatriikides ning Euroopa Vabakaubandusorganisatsiooni (EFTA) riikides.

Palga- ja tööjõukulude tase ja struktuur on olulised makromajanduslikud näitajad, mida kasutavad poliitikakujundajad, tööandjad ja ametiühingud tööturul valitseva pakkumise ja nõudluse hindamiseks.

Peamised statistilised näitajad

Brutotöötasu

Täistööajaga töötajatele, kes töötasid kümne või enama töötajaga ettevõttes, maksti 2010. aastal ELi liikmesriikide hulgas kõige kõrgemat keskmist brutotöötasu aastas Taanis (58 840 eurot), millele järgnesid Luksemburg (49 316 eurot), Madalmaad (45 215 eurot), Iirimaa (45 207 eurot, 2009. aastal), Belgias (43 423 eurot) ja Saksamaal (42 400 eurot). Kõige madalam oli töötasu Rumeenias (5 891 eurot) ja Bulgaarias (4 396 eurot) – vt tabel 1.

2006. aasta jooksul teenitud mediaanpalga vaatlusel selgus, et riikide järjestus on üldjoontes sama (vt joonis 1), kusjuures kõikides riikides oli 2006. aastal keskmine töötasu kõrgem kui mediaanpalk (sest väga kõrge töötasuga töötajate mõju on suurem keskmisele kui mediaanpalgale). Kõige suurem oli madalapalgalisteks loetud töötajate osakaal 2006. aastal Lätis, ulatudes 30, %ni. Ka Leedus, Bulgaarias ja Rumeenias loeti enam kui üks neljast töötajast madalapalgaliseks (vt joonis 2).

Sooline palgalõhe

Hoolimata mõningatest edusammudest jääb EL 27s meeste ja naiste keskmise töötasu vahele oluline sooline palgalõhe. 2010. aastal maksti naistele keskmiselt 16,4 % vähem kui meestele. Kõige väiksem oli eri sugudele makstava keskmise töötasu vahe Sloveenias, Poolas, Itaalias, Maltal ja Belgias (9 % või vähem). Suurimad olid palgalõhed Eestis (2008. aastal), Tšehhi Vabariigis ja Austrias (kõigis üle 25 %). Soolist palgalõhet võivad mõjutada mitmed tegurid, näiteks erinevused tööjõus osalemise määras, palgaerinevused ametite ja tegevusalade puhul, mida peetakse kas meeste või naiste töödeks, erinevused meeste ja naiste määras, kes töötavad osalise tööajaga, samuti eraettevõtjate ja riigiasutuste personaliosakondade suhtumine karjääriedendamisse ja tasustamata/emapuhkusesse.

Miinimumpalk

Juulis 2012 olid ELi 27 liikmesriigist 20-s (kõigis peale Taani, Saksamaa, Itaalia, Küprose, Austria, Soome ja Rootsi) ning lisaks ka Horvaatias ja Türgis olemas riiklikud õigusaktid, mille abil kehtestada miinimumpalk kas seaduse või sektoritevaheliste riiklike kokkulepetega.

Juulis 2012 olid erinevused kuupalga alammääras märkimisväärsed (vt joonis 4), ulatudes 148 eurost Bulgaarias 1 801 euroni Luksemburgis. Miinimumpalga võrdlemisel ostujõuga vähenes liikmesriikide vaheline palgavahe, mis oli eurodes kaheteistkümnekordne (kõrgeim võrreldes madalaimaga), viiekordseks vaheks ostujõu standardis. Samad riigid jäid skaala mõlemasse otsa siiski püsima, nii et kõige kõrgem ostujõu standard (1 478) oli Luksemburgis ja madalaim ostujõu standard (272) Bulgaarias.

Netotöötasu ja maksumäärad

Maksukoormuse andmetega mõõdetakse tööjõukulude maksu- ja sotsiaalkindlustuskohustust – joonisel 5 on see teave esitatud madalapalgaliste kohta. 2010. aastal oli EL 27s keskmine maksukoormus 39,3 %, mis on veidi vähem kui viis aastat tagasi. Kõige kõrgemad madalapalgaliste maksumäärad 2010. aastal registreeriti Belgias, Prantsusmaal, Saksamaal, Ungaris, Itaalias, Lätis, Austrias, Rumeenias ja Rootsis (kõigis vähemalt 40 %). Kõige madalamad madalapalgaliste maksumäärad registreeriti aga Küprosel (11,9 %, 2007. aastal) ja Maltal (18,1 %). Ühendkuningriik, Luksemburg ja Iirimaa olid ainsad liikmesriigid, kelle andmetel jäi nende riigis madalapalgaliste maksumäär 20–30&nbsp% vahele.

ELi liikmesriikides puudus madalapalgaliste maksumäära arengu osas viieaastase perioodi (2005–2010) vältel kindel muster (vt tabel 2): maksumäär tõusis 13 liikmesriigis, langes 12s ning kahes liikmesriigis püsis see muutumatuna. Suurimad maksuvähendused registreeriti Madalmaades ja Rootsis (vastavalt 7,6 ja 6,0 protsendipunkti). Teisest küljest kasvas maksukoormus suhteliselt kiires tempos Prantsusmaal (kuni 4,1 protsendipunkti) ning Iirimaal, Itaalias ja Lätis (1–2 protsendipunkti).

Tabelis 2 esitatud ülejäänud näitajad annavad teavet brutotöötasu selle osa kohta, mis „läheb maksudena kaduma” (kõrgemad maksumäärad ja sotsiaalkindlustusmaksed ja/või soodustuste vähenemine või kaotus), kui inimesed asuvad uuesti tööle või liiguvad madalama palgaga töölt kõrgema palgaga tööle. Tervet EL 27t hõlmavad arvud näitavad, et üldiselt oli madalapalgalistel ajavahemikus 2005–2010 vähem stiimuleid kõrgema tasuga palgatöö otsimiseks, sest „maksudena kaduma läinud” osa nende sissetulekust oleks olnud suurem. Ajavahemikus 2005–2010 ei toimunud aga muutusi töötute tööle asumisega seotud „maksudena kaduma mineva” sissetuleku suuruse osas.

Tööjõukulud

Keskmine tööjõukulu tunnis (vt joonis 6) ja tööjõukulu struktuur (vt joonis 7) varieerus 2010. aastal liikmesriigiti oluliselt. Ettevõtlusmajanduse tööjõukulu tunnis ulatus 2010. aastal 3,10 eurost Bulgaarias ja 4,20 eurost Rumeenias 38,44 euroni Taanis, 37,7 euroni Belgias ja 35,99 euroni Rootsis. Pange tähele, et need näitajad ei sisalda üksnes töötajatele makstud töötasu, vaid ka koolituskulusid, muid kulutusi, makse ja ettevõtlusmajanduses tegutsevate ettevõtjate makstud ja saadud toetusi.

Nagu joonisel 7 näha, olid märkimisväärsed erinevused ka tööjõukulu jaotuses (palgad võrreldes sotsiaalkindlustusmaksete ja muude tööjõukuludega, mida kannab tööandja). Kõige suurem palkade osakaal kogutööjõukuludes oli Maltal (92,1 %), järgmine oli Taani (87,2 %). Skaala teises otsas olid Rootsi, Prantsusmaa ja Belgia, kus vaid veidi rohkem kui kaks kolmandikku kogutööjõukuludest moodustasid palgad. Seetõttu oli just nendes kolmes riigis kogutööjõukuludes kõige suurem osakaal sotsiaalkindlustusmaksetel ja muudel tööandja kulutustel töötajatele – ligikaudu üks kolmandik (33 %).

Andmete allikad ja kättesaadavus

Brutotöötasu

Brutotöötasu moodustab suurima osa tööjõukuludest – teavet esitatakse keskmise brutotöötasu kohta aastas. Töötasudega seotud olulisemad mõisted on määratletud 21. oktoobri 2005. aasta määruses (EÜ) nr 1738/2005. Brutotöötasu hõlmab tööandja otseselt sularahas makstud palka, millest ei ole maha arvatud palgatöötaja makstavaid ja tööandja poolt kinnipeetavaid makse ja sotsiaalkindlustusmakseid. Siia hulka arvatakse ka kõik preemiad, hoolimata sellest, kas neid makstakse regulaarselt või mitte (13. või 14. kuupalk, puhkusetoetused, kasumiosalus, kasutamata puhkuse kompensatsioon, aeg-ajalt makstavad komisjonitasud jne). Teave on esitatud ettevõtlusmajanduses täistööajaga töötavate inimeste kohta (NACE, Rev. 2, jaotised B–N). Statistiliseks üksuseks on ettevõtja või kohalik üksus. Üldkogum koosneb kõikidest üksustest, kuigi enamiku riikide puhul hõlmab see vaid vähemalt kümne töötajaga ettevõtjaid.

Mediaantöötasu andmed põhinevad aasta brutotöötasul ning need esindavad vähemalt kümne töötajaga ettevõttes täistööajaga töötavate inimeste mediaantöötasu. Madalapalgalised on need täistööajaga töötajad, kes teenivad vähem kui kaks kolmandikku aasta mediaanbrutotöötasust.

Sooline palgalõhe

Soolist palgalõhet korrigeerimata kujul määratletakse kui erinevust meessoost ja naissoost töötajatele makstava keskmise brutotunnitasu vahel ning seda väljendatakse protsendina meessoost töötajatele makstavast keskmisest brutotunnitasust. Selle näitaja koostamise metoodikat muudeti hiljuti ning nüüd põhineb see töötasude struktuuri arengu raames kogutud andmetel, mitte enam ühtlustamata allikatel (nagu varasemalt).

Uue metoodika kohaselt hõlmab korrigeerimata soolise palgalõhe näitaja tööstus-, ehitus- ja teenusesektorites tegutsevate vähemalt kümne töötajaga ettevõtete kõiki töötajaid (vanuse ja töötundide osas piiranguid ei ole) (vastavalt NACE Rev. 2 jaotistele B–S, v.a jaotis O). Mõned riigid esitavat teavet ka NACE Rev.2 O jaotise (riigihaldus ja sisekaitse, kohustuslik sotsiaalkindlustus) kohta, kuid see pole kohustuslik. Lisaks on teave saadaval analüüsina vastavalt majandusvaldkonnale (avalik või eraomandis olev äriühing), tööajale (täistööaeg või osaajaga töö) ning töötajate vanusele.

Miinimumpalk

Miinimumpalga statistika käsitleb riiklikku kuupalga alammäära. Esitatud andmed näitavad palgamäära iga aasta 1. jaanuari ja 1. juuli seisuga. Riiklik kuupalga alammäär kehtestatakse seadusega, sageli pärast sotsiaalpartneritega konsulteerimist või otse sektoritevahelise riikliku kokkuleppega. Riiklikku kuupalga alammäära kohaldatakse tavaliselt kõikide töötajate või suurema osa töötajate suhtes riigis. Miinimumpalk on brutosumma, s.t summa enne tulumaksu ja sotsiaalkindlustusmaksete mahaarvamist. Nimetatud mahaarvamised on riigiti erinevad. Mõnes riigis ei ole kehtestatud riiklikku kuupalga alammäära, vaid tunni- või nädalamäär. Selliste riikide puhul on tunni- või nädalamäärad arvestatud ümber kuupalgaks vastavalt riikide koostatud valemitele:

• Iirimaa: tunnitasu x 39 tundi x 52 nädalat / 12 kuud;
• Prantsusmaa: andmete kohta alates jaanuarist 1999 kuni jaanuarini 2005: tunnitasu x 39 tundi x 52 nädalat / 12 kuud; andmete kohta alates juulist 2005: tunnitasu x 35 tundi x 52 nädalat / 12 kuud;
• Malta: nädala tasu x 52 nädalat / 12 kuud;
• Ühendkuningriik: (tunnitasu x kõikide sektorite täistööajaga töötajate keskmine tasustatud tundide arv nädalas x 52,18 nädalat) / 12 kuud;
• USA: tunnitasu x 40 tundi x 52 nädalat / 12 kuud.

Riikide puhul, kus miinimumpalka makstakse enam kui 12 kuu eest aastas (nagu Kreekas, Hispaanias ja Portugalis, kus seda makstakse 14 kuud aastas), on andmeid korrigeeritud nii, et ka sellised maksed oleksid arvesse võetud.

Netotöötasu ja maksumäärad

Netotöötasu tuleneb brutotöötasust ning tegemist on selle osaga tasust, mida töövõtja saab tegelikult kulutada või edaspidiseks talletada. Võrreldes brutotöötasuga ei sisalda netotöötasu sotsiaalkindlustusmakseid ega makse, kuid sisaldab peretoetusi.

Maksumäära näitajate (tööjõukulude maksukoormus, töötuse või madala palga lõks) eesmärk on jälgida töötamise ligitõmbavust. Tööjõukulude maksukoormust määratletakse kui brutotöötasu suhtes kohaldatavat tulumaksu pluss töötaja ja tööandja makstavaid sotsiaalkindlustusmakseid, mida väljendatakse protsendina kogutööjõukuludest. See näitaja koostatakse üksikute lasteta inimeste kohta, kes teenivad 67 % ettevõtlusmajanduses töötava töölise keskmisest töötasust (NACE Rev. 2 jaotised B–N). Töötuse lõksu abil mõõdetakse, milline osa brutotöötasust läheb kõrgemate maksude ja sotsiaalkindlustusmaksetega ning töötuabirahast ja muudest hüvitistest ilmajäämise kaudu kaduma, kui töötu naaseb tööturule. Seda määratletakse kui vahet brutotöötasu ja netosissetuleku suurenemise vahel pärast tööle naasmist, väljendatuna protsendina brutotöötasust. See näitaja koostatakse üksikute lasteta inimeste kohta, kes teenivad 67 % ettevõtlusmajanduses töötava töölise keskmisest töötasust (NACE Rev. 2 jaotised B–N). Madala palga lõks mõõdab brutotöötasu seda osa (protsenti), mis läheb maksudena kaduma tulumaksu, sotsiaalkindlustusmaksete ja hüvitiste kaotamise kombineeritud mõjuna, kui brutotöötasu suureneb 33 %lt 67 %ni ettevõtlusmajanduses töötava töölise keskmisest töötasust (NACE Rev. 2 jaotised B–N). See näitaja koostatakse üksikute lasteta inimeste kohta, samuti ühe töötajaga paaride kohta, kellel on kaks last vanuses 6–11 aastat.

Tööjõukulud

Tööjõukuludeks loetakse tööandja kulud, mis on seotud personali palkamisega. Need hõlmavad töötajate tasusid (sealhulgas palka, sularahas ja boonusena makstavat töötasu, tööandja makstavaid sotsiaalkindlustusmakseid); ), kutseõppega seotud kulusid ja muid kulusid (näiteks töölevõtukulud, tööriiete soetamise kulud ja tööhõivemaksud, mis loetakse tööjõukuludeks ning millest on maha arvatud saadud toetused). Nimetatud tööjõukulude komponendid ja nende jaotused on esitatud 21. oktoobri 2005. aasta määruses (EÜ) nr 1737/2005. Andmed on seotud kolme peamise näitajaga:

• keskmine tööjõukulu kuus, määratletud kui kogutööjõukulu kuus, jagatud töötajate arvuga, väljendatuna täistööajaühikutes;
• keskmine tööjõukulu tunnis, määratletud kui kogutööjõukulu, jagatud töötatud tundide arvuga;
• tööjõukulude struktuur (palk; tööandja makstavad sotsiaalkindlustusmaksed; muud tööjõukulud), väljendatuna protsendina kogutööjõukuludest.

Kontekst

Tööjõukulude ja töötasude struktuur ja areng on mis tahes tööjõuturu olulised omadused, mis peegeldavad tööjõu pakkumist ja ettevõtjate nõudlust selle järele.

Poliitikakujundajad on keskendunud vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemisele, kutsudes inimesi üles tööle naasma. Poliitikaaruteludes käsitletakse aga madalapalgaliste töötajate või vaeste töötajate rühma: ELi liikmesriikide vahelise märkimisväärse palgaerinevuse tõttu on ligi 12,1 % töötavatest inimestest vaesuse või sotsiaalse tõrjutuse ohus, mistõttu võivad neid ees oodata suured raskused, säilitamaks minimaalseid elamisstandardeid.

Mõnede olulisemate tegurite hulgas, mis võivad vähemalt osaliselt seletada soolist palgalõhet, on palgaerinevused eri sektorites ja kutsealadel, erinevused hariduses ja koolituses, teadlikkuses ja läbipaistvuses, samuti võib olla tegemist otsese diskrimineerimisega. Sooline palgalõhe peegeldab veel üht ebavõrdsust sugude vahel, eelkõige perekondlike kohustuste ebaproportsionaalselt suurt osa naiste elus ja probleeme, mis tekivad töö sobitamisel eraleluga. Paljud naised töötavad osalise tööajaga või ebatüüpilise lepingu alusel: olgugi et tänu sellele saavad nad tööturule jääda ka siis, kui tegelevad perekondlike kohustustega, võib sellel olla negatiivne mõju nende töötasule, karjääri arengule, edutamisväljavaadetele ja pensionile.

EL püüab võrdseid võimalusi igati edendada, tegutsedes soolise palgalõhe järkjärgulise kaotamise nimel. Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 157 lõikes 1 kehtestatakse meestele ja naistele võrdse või võrdväärse töö eest võrdse tasu maksmise põhimõte ja artikli 157 lõikes 3 nähakse ette õiguslik alus õigusaktide vastuvõtmiseks, milles käsitletakse meeste ja naiste võrdset kohtlemist tööhõiveküsimustes. Euroopa Komisjon võttis septembris 2010 vastu naiste ja meeste vahelise võrdõiguslikkuse strateegia 2010–2015. Selles toetutakse ajavahemikuks 2006–2010 vastu võetud tegevuskava (KOM(2006) 92 (lõplik)) täitmise käigus saadud kogemustele ning selle eesmärk on luua kõikehõlmav raamistik, mis kohustaks Euroopa Komisjoni edendama soolist võrdõiguslikkust kõikides oma poliitikavaldkondades. Strateegias rõhutatakse soolise võrdõiguslikkuse olulisust majanduskasvu ja säästva arengu tagamisel ning toetatakse Euroopa 2020. aasta strateegias sisalduva soolise võrdõiguslikkuse dimensiooni rakendamist. Selle nimel algatas EL 5. märtsil 2011. aastal võrdse palga päeva tähistamise. See kuupäev valiti kindlal põhjusel: et teenida sama palju kui mees keskmiselt aastas teenib, peab naine töötama veidi rohkem kui 2 lisakuud (järgmise aasta 5. märtsini), et saada mehega võrdne aastapalk.

Täiendav Eurostati teave

Väljaanded

• Labour market statistics – Pocketbook 2010 edition (inglise keeles)

Põhitabelid

• Earnings (t_earn), vt (inglise keeles):

Average gross annual earnings in industry and services, by gender (tps00175)

Gender pay gap in unadjusted form (tsdsc340)

Minimum wages (tps00155)

• Labour costs (t_lc), vt (inglise keeles):

Labour cost index (teilm100)

Total wages and salaries (tps00113)

Social security and other labour costs paid by employer (tps00114)

Labour costs annual data - Nace Rev. 2 (tps00173)

Andmebaas

• Earnings (earn) (inglise keeles)
• Labour costs (lc) (inglise keeles)

Erirubriik

• Labour market (including the Labour Force Survey) (inglise keeles)

Metoodika / Metaandmed

• Gross earnings - annual data (ESMS metadata file - earn_gross_esms) (inglise keeles)
• Labour cost index (ESMS metadata file - lci_esms)
• keeles)a.eu/cache/ITY_SDDS/EN/lcs_esms.htm Labour cost survey (ESMS metadata file - lcs_esms) (inglise keeles)
• Labour costs annual data (ESMS metadata file - lcan_esms) (inglise keeles)
• Net earnings and tax rates (ESMS metadata file - earn_net_esms) (inglise keeles)

Tabelite ja jooniste lähteandmed (MS Excel)

• Wages and labour costs: tables and figures (inglise keeles)

Välislingid

• International Labour Organization - Wages and incomes (inglise keeles)
• OECD - Employment - Labour Statistics (inglise keeles)

Vaata lisaks

• Earnings statistics (inglise keeles)
• Gender pay gap statistics (inglise keeles)
• Labour markets at regional level (inglise keeles)
• Labour cost index - recent trends (inglise keeles)
• Labour cost structural statistics (inglise keeles)
• Labour market policy interventions (inglise keeles)
• Labour markets at regional level - Earnings at a regional level (inglise keeles)
• Miinimumpalga statistika
• Regional labour market disparities (inglise keeles)