Tööhõivestatistika

Andmed 2012. aasta augusti seisuga. Viimased andmed: Täiendav Eurostati teave, põhitabelid ja andmebaas.

Selles artiklis antakse ülevaade Euroopa Liidu (EL) viimati koostatud tööhõivestatistika kohta ning esitatakse olulistel sotsiaal-majanduslikel näitajatel põhinev analüüs: tööhõivestatistika toob esile märkimisväärsed lahknevused eri soost, eri vanuses ja erineva haridustasemega inimeste vahel; suured lahknevused valitsevad ka ELi liikmesriikide ja riikide piirkondade vahel.

Tabel 1. Tööhõive määr, vanuserühm 15–64, 2001–2011
(%) – Allikas: Eurostat (lfsi_emp_a)

Joonis 1. Tööhõive määr, vanuserühm 15–64, 2011
(%) – Allikas: Eurostat (lfsi_emp_a)

Joonis 2. Lahknevused piirkondlikes tööhõive määrades, 2006 ja 2011 (1)
(tööhõive määra variatsioonikordaja
(vanuserühm 15–64) piirkondade lõikes
(NUTS 2. tasand)) – Allikas: Eurostat (tsdec440)

Tabel 2. Tööhõive määr teatavates rahvastikurühmades, 2001–2011
(%) – Allikas: Eurostat (lfsi_emp_a)

Joonis 3. Tööhõive määr soo järgi, 2011 (1)
(%) – Allikas: Eurostat (lfsi_emp_a)

Tabel 3. Tööhõive määr haridustaseme järgi, vanuserühm 25–64, 2011
(%) – Allikas: Eurostat (lfsa_ergaed)

Joonis 4. Tööhõive määr vanuserühma järgi, 2011 (1)
(%) – Allikas: Eurostat (lfsi_emp_a)

Tabel 4. Tööhõive kasv aastas soo järgi, 2001–2011
(hõivatute arvu muutus %) – Allikas: Eurostat (lfsi_grt_a)

Tabel 5. Osalise tööajaga või kahel töökohal töötavad inimesed, 2001–2011
(% kogutööhõivest) – Allikas: Eurostat (tps00159), (lfsa_e2gis) ja [https://ec.europa.eu/eurostat/databrowser/view/lfsa_egan/default/table?lang=en (lfsa_egan)

Joonis 5. Osalise tööajaga töötajad, 2011
(% kogutööhõivest) – Allikas: Eurostat (tps00159)

Joonis 6. Tähtajalise töölepinguga töötajate osakaal, vanuserühm 15–64, 2011
(% kogutööhõivest) – Allikas: Eurostat (lfsa_etpga)

Tööturgu käsitlev statistika on paljude ELi poliitikavaldkondade keskmes pärast tööhõivepeatüki lisamist Amsterdami lepingusse 1997. aastal. Tööhõive määra ehk teisisõnu hõivatute osakaalu tööealises elanikkonnas peetakse ülioluliseks sotsiaalseks näitajaks, mida kasutatakse tööturul toimuvate arengute analüüsimisel.

Peamised statistilised näitajad

Tööhõive määr soo, vanuse ja haridustaseme järgi

15–64aastaste isikute tööhõive määr EL 27-s, mida mõõdeti ELi tööjõu-uuringuga ja mis 2008. aastal saavutas tipptaseme 65,8 %, vähenes järgmistel aastatel pidevalt ja oli 2010. aastal 64,1 %. See finants- ja majanduskriisi ajal aset leidnud langus – kokku 1,7 protsendipunkti – peatus 2011. aastal, kui EL 27 tööhõive määr veidi suurenes 64,3 %ni (vt tabel 1). ELi liikmesriikides jäid suurimad tööhõive määrad vahemikku 72–74 % Austrias, Saksamaal, Taanis ja Rootsis, kusjuures kõige suurem ehk 74,9 % oli see määr Madalmaades. Alla 60 % jäi tööhõive määr kümnes ELi liikmesriigis. Kõige väiksem oli tööhõive määr Itaalias (56,9 %), Ungaris (55,8 %) ja Kreekas (55,6 %) – vt joonis 1.

Tööhõive määrad varieeruvad märkimisväärselt mitte üksnes ELi liikmesriikide vahel, vaid ka nende piires, sõltudes piirkondlikust omapärast, kusjuures suhteliselt suuri erinevusi (mõõdetuna variatsioonikordaja abil NUTS 2. tasandi piirkondades) täheldati 2011. aastal Itaalias (17,9 %). Suhteliselt suuri erinevusi piirkondade vahel täheldati ka Hispaanias (10,0 %), kusjuures Ungaris, Slovakkias, Bulgaarias ja Belgias jäi variatsioonikordaja vahemikku 8–9 %. Seevastu Kreekas, Austrias, Rootsis, Madalmaades, Portugalis ja Taanis olid tööhõive määrade piirkondlikud erinevused suhteliselt väikesed (kõigis neis riikides oli see alla 4 %). Piirkondlike tööhõive määrade lahknevus kogu EL 27 piires oli 2011. aastal ulatuslikum kui viis aastat varem, suurenedes 1,1 protsendipunkti – vt joonis 2.

Naiste ja vanemaealiste töötajate tööhõive määr on üldjuhul väiksem. 2011. aastal oli EL 27-s meeste tööhõive määr 70,1 % ja naiste puhul oli see 58,5 %. Pikemat perioodi hõlmav võrdlus näitab, et kui meeste tööhõive määr oli 2011. aastal väiksem kui kümme aastat varem (70,9 % 2001. aastal), siis naiste tööhõive määr oli märkimisväärselt suurenenud – 4,2 protsendipunkti (54,3 % 2001. aastal) – vt tabel 2.

2011. aastal oli meeste tööhõive määr naiste tööhõive määrast märgatavalt suurem kõigis ELi liikmesriikides. Siiski eksisteerisid suured erinevused. Näiteks Maltal oli tööhõive määrade sooline erinevus lausa 32,6 protsendipunkti. Seal registreeriti ka väikseim naiste tööhõive määr (41,0 %). Itaalia ja Kreeka teatasid üle 20 protsendipunkti suurusest erinevusest. Seevastu Leedus oli tööhõive määrade sooline erinevus peaaegu olematu – naiste tööhõive määr (60,5 %) oli kõigest 0,4 protsendipunkti väiksem kui meeste tööhõive määr. Erinevus oli suhteliselt väike ka Lätis (2,1 protsendipunkti) ja Soomes (3,2 protsendipunkti) – vt joonis 3.

Ilmnes märke sellest, et finants- ja majanduskriisist olenemata ja sarnaselt naiste tööhõive määrale suurenes jätkuvalt ka vanemaealiste töötajate (vanuses 55–64 aastat) tööhõive määr, mis saavutas 2011. aastal 47,4 % taseme, jätkates sellega katkematult alates 1998. aastast (36,2 %) kestnud suurenemist. Kümnes ELi liikmesriigis jäi vanemaealiste tööhõive määr 2010. aastal vahemikku 50–60 %. Ülekaalukalt suurim määr registreeriti Rootsis (72,3 %) – vt tabel 2. Joonisel 4 esitatakse üksikasjalikum analüüs tööhõive määrade kohta vanuserühmade lõikes. Nende andmete alusel leiab kinnitust, et järjekindlalt oli suurim tööhõivemäär 25–54aastaste vanuserühmas.

Tööhõive määrad varieeruvad märkimisväärselt ka haridustaseme lõikes: selle valdkonna statistika koostamisel on aluseks võetud 25–64aastaste vanuserühma, mitte 15–64aastaste vanuserühma tööhõive määrad. Kolmanda taseme hariduse omandanute tööhõive määr oli 2011. aastal 83,7 % kogu EL 27-s (vt tabel 3). See oli palju suurem nende tööhõive määrast (53,5 %), kes olid omandanud põhihariduse või teise taseme alumise astme hariduse. EL 27-s oli teise taseme ülemise astme hariduse või teise taseme järgse, kolmanda taseme eelse hariduse omandanud isikute tööhõive määr 73,2 %. Kõige rohkem vähenes tööhõive määr pärast finants- ja majanduskriisi algust (2008. aasta ja 2011. aasta võrdluses) põhihariduse või teise taseme alumise astme hariduse omandanute hulgas.

Töötamine osalise tööajaga ja tähtajaliste töölepingute alusel

Oma peamises töökohas osalise tööajaga töötavate inimeste osakaal EL 27 tööjõu seas on pidevalt suurenenud – 16,2 %-lt 2001. aastal 19,5 %-ni 2011. aastal. Kõige suurem oli osalise tööajaga töötajate osakaal Madalmaades (49,1 % 2011. aastal), järgnesid Ühendkuningriik, Saksamaa, Rootsi, Taani ja Austria. Kõigis neis riikides töötas osalisega tööajaga üle veerandi (25–27 %) hõivatutest. Seevastu Bulgaarias (2,4 % hõivatutest) ja Slovakkias (4,1 %) oli osalise tööajaga töötamine suhteliselt vähe levinud – vt tabel 5.

Osalise tööajaga töötamise osakaal on meeste ja naiste puhul väga erinev. Veidi alla ühe kolmandiku (32,1 %) EL 27-s hõivatud naistest töötasid 2011. aastal osalise tööajaga; see ületab oluliselt sama näitajat meeste puhul (9,0 %). Kolm neljandikku (76,7 %) kõigist Madalmaades hõivatud naistest töötasid 2011. aastal osalise tööajaga. See on ELi liikmesriikide seas ülekaalukalt kõrgeim määr .

2009. aastal vähenes tähtajalise töölepingu alusel töötajate osakaal EL 27-s 13,6 %ni, kuid 2010. aastal tõusis see 13,9 %-le ja 2011. aastal moodustas 14,0 %. Poolas ja Hispaanias töötas 2011. aastal tähtajalise töölepingu alusel rohkem kui iga neljas töötaja ning see näitaja oli ligikaudu samal tasemel ka Portugalis (22,2 %) – vt joonis 6. Ülejäänud ELi liikmesriikides ulatus tähtajalise töölepingu alusel töötajate osakaal 18,2 %st Madalmaades 2,8 %ni Leedus ja 1,5 %ni Rumeenias. ELi liikmesriikides esinevad märkimisväärselt suured lahknevused tähtajaliste töölepingute kasutamise sageduses võivad mõningal määral viidata riigis valitsevatele tavadele, tööjõu pakkumisele ja nõudlusele, tööandjate hinnangule majanduse potentsiaalse kasvu või kokkutõmbumise kohta ning sellele, kuivõrd lihtsalt saavad tööandjad töötajaid tööle võtta või vallandada.

Andmete allikad ja kättesaadavus

Statistika allikad

Tööjõuturgu käsitleva statistika peamine andmeallikas on ELi tööjõu-uuring. Teine sageli kasutatav tööhõivestatistika allikas on rahvamajanduse arvepidamine. Mõlema nimetatud allika puhul kasutatakse sarnaseid tööhõive määratlusi, mis põhinevad vastavalt kas Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) koostatud rahvusvahelistel standarditel või rahvamajanduse arvepidamise süsteemil. Ettevõtlusstatistika on kolmas võimalik allikas tööhõivestatistikaga seotud teabe saamiseks. Käesolevas artiklis esitatud teabe ainus allikas on ELi tööjõu-uuring.

ELi tööjõu-uuring on kord kvartalis läbiviidav valikuuring, mis hõlmab ELi liikmesriikide, EFTA riikide (välja arvatud Liechtenstein) ja kandidaatriikide leibkondade liikmeid. Uuringu tulemusena esitatakse iga-aastased andmed , ja ka kvartaalsed andmed 15aastaste ja vanemate inimeste tööjõuturul osalemise kohta. ELi tööjõu-uuringu raames kogutakse teavet inimeste tööhõiveseisundi (kõik inimesed liigitatakse kas hõivatuteks, töötuteks või majanduslikult mitteaktiivseteks), tööhõive tunnusjoonte ja tööaja kohta, töö otsimise kohta töötute puhul, haridustaseme, hiljutiste õpingute ja koolituste kohta, samuti iga inimese demograafilise tausta ja perekonna koosseisu kohta.

ELi tööjõu-uuringu valimimaht moodustab ligikaudu 1,5 miljonit üksikisikut igas kvartalis. Kvartali valimi moodustamise määrad jäävad riigiti 0,2–3,3 % vahele. Eurostat alustas tööjõustatistika mikroandmete kogumist 1983. aastal, kasutades ühte vaatluskvartalit aastas (tavaliselt kevad). Ajavahemikul 1998–2005 sai uuringust järjepidev kvartalipõhine uuring. Nüüd esitavad kvartaalseid andmeid kõik 27 liikmesriiki.

Tööhõive määratlus ja peamised tunnusjooned

Majanduslikult aktiivne rahvastik (tööjõud) koosneb hõivatud ja tööta inimestest. ELi tööjõu-uuringus loetakse hõivatuks need 15aastased või vanemad inimesed, kes tegid vaatlusnädala jooksul vähemalt tund aega nädalas mingit tööd, saades selle eest töötasu, ettevõtjatulu või perekondlikku sissetulekut. Tööjõu hulka loetakse ka inimesed, kes ei töötanud, kuid kellel oli töökoht või kes tegelesid ettevõtlusega, millest nad viibisid ajutiselt eemal näiteks haiguse, puhkuse, töövaidluse ning hariduse omandamise või koolitusel osalemise tõttu.

Tööhõivet saab mõõta inimeste või töökohtade arvu alusel, täistööaja ekvivalendi või töötatud tundide alusel. Kõigis prognoosides kasutatakse inimeste arvu. Ka tööhõive määrade kohta esitatud teave põhineb inimeste arvu prognoosidel. Tööhõivestatistikat esitatakse sageli tööhõive määradena. See võimaldab jätta arvesse võtmata riikide elanikkonna suuruse muutumise aja jooksul ning hõlbustab eri suurusega riikide võrdlemist. Need määrad avaldatakse tavaliselt tööealise elanikkonna kohta. Tööealise elanikkonna hulka arvatakse üldjuhul 15–64aastased elanikud, kuigi Hispaanias, Rootsis (kuni 2001. aastani), Ühendkuningriigis ja ka Islandil loetakse tööealise elanikkonna hulka 16–64aastased isikud. See vanuserühm (15–64aastased) on ka teiste rahvusvaheliste statistikaorganisatsioonide kasutatav standard.

Mõningad peamised tööhõive tunnusjooned on vastavalt ELi tööjõu-uuringu määratlusele järgmised:

• töötaja on isik, kes töötab avalik-õigusliku või eraõigusliku tööandja juures ja saab selle eest tasu kas palga, tulemuspalga või loonusena. Siia hulka arvatakse ka kutselised sõjaväelased;
• füüsilisest isikust ettevõtja töötab oma ettevõttes, põllumajandusettevõttes või vabakutselisena oma kutsealal. Füüsilisest isikust ettevõtja loetakse vaatlusnädala jooksul töötanuks, kui ta vastab ühele järgmistest kriteeriumidest: ta töötab kasumi teenimise eesmärgil, kulutab aega ettevõtte tegevuses hoidmisele või asutab parasjagu ettevõtet;
• põhitöökohal täistööajaga või osalise tööajaga töötamise eristamise üle otsustab vastaja, välja arvatud Saksamaa, Iirimaa ja Madalmaade puhul, kus kasutatakse töötatud tavatöötundide künniseid;
• näitajad lisatöökohta omavate töötavate inimeste kohta hõlmavad üksnes isikuid, kellel on samal ajal rohkem kui üks töökoht. Inimesi, kes vahetavad vaatlusnädala jooksul töökohta, ei loeta kahel töökohal töötavateks;
• töötaja omab ajutist töökohta juhul, kui tööandja ja töötaja on kokku leppinud, et töötamise lõpp on kindlaks määratud objektiivsete tingimustega, näiteks kindla kuupäeva, ülesande lõpuleviimise või ajutiselt asendatava töötaja tööle naasmisega. Levinud on järgmised juhtumid: hooajatöid tegevad inimesed, tööhõiveagentuuri või töövahetuse kaudu palgatud inimesed, kes renditakse kolmandale isikule konkreetse töö tegemiseks (välja arvatud juhul, kui on sõlmitud tähtajatu kirjalik tööleping), koolitusalaste erilepingutega töötajad.

Erinevused piirkondlikes (NUTS 2. tasand) tööhõive määrades viitavad piirkondlikele erinevustele tööhõives liikmesriikide sees ja riikide rühmade vahel. Kõnealune näitaja on null, kui tööhõive määr kõikides piirkondades on ühesugune, ning see näitaja suureneb, kui suurenevad erinevused piirkondlike tööhõive määrade vahel. Mitme riigi puhul kõnealust näitajat ei kasutata, sest need koosnevad vaid ühest või kahest NUTS 2. tasandi piirkonnast. Nende riikide (piirkondade) tööhõive määrasid kasutatakse siiski Euroopa üldise näitaja arvutamisel.

Kontekst

Tööhõivestatistikat saab kasutada mitmesuguste analüüside koostamiseks, sealhulgas makromajanduslike probleemide (teiste sõnadega tööjõud kui tootmistegur), tootlikkuse või konkurentsivõime uurimiseks. Sellist statistikat võib kasutada ka üksikisiku tööhõivealase olukorraga seotud mitmesuguste sotsiaalsete ja käitumuslike aspektide uurimiseks, näiteks vähemuste sotsiaalne integratsioon või tööhõive kui leibkonna sissetulekuallikas.

Tööhõive on nii struktuurne kui ka lühiajaline näitaja. Struktuurse näitajana võib see heita valgust tööturgude struktuurile ja majandussüsteemidele, sest seda mõõdetakse tööjõu pakkumise ja nõudluse tasakaalu või tööhõive kvaliteedi kaudu. Lühiajalise näitajana järgib tööhõive majandustsüklit. Siiski on see näitaja piiratud selles mõttes, et tööhõivele viidatakse sageli kui viivitusega näitajale.

Tööhõivestatistika on ELi mitme poliitikavaldkonna keskmes. Euroopa tööhõivestrateegiale pandi alus tööhõivealasel tippkohtumisel 1997. aasta novembris Luxembourgis ning seda muudeti 2005. aastal, et viia ELi tööhõivestrateegia suuremasse kooskõlla muudetud Lissaboni eesmärkidega. 2008. aasta juulis ajakohastati tööhõivesuuniseid aastateks 2008–2010.

2010. aasta märtsis tegi Euroopa Komisjon ettepaneku algatada strateegia „Euroopa 2020” aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu tagamiseks. Strateegia võeti ametlikult vastu Euroopa Ülemkogu kohtumisel 2010. aasta juunis. Euroopa Ülemkogu leppis kokku viies peamises eesmärgis, millest esimene oli suurendada 20–64aastaste naiste ja meeste tööhõive määra 75 %ni 2020. aastaks. Liikmesriigid võivad neile peamistele eesmärkidele tuginedes püstitada riiklikke eesmärke ning koostada riiklikke reformikavasid, mis hõlmavad meetmeid, mida nad kavatsevad strateegia elluviimiseks võtta. Strateegiat on võimalik vähemalt osaliselt rakendada paindlike töötingimuste edendamise kaudu – näiteks osalise tööajaga töö ja kodus töötamine –, mille puhul arvatakse, et see soodustab tööjõus osalemisest. Muud algatused, mis võiksid julgustada suuremat hulka inimesi tööturule sisenema, hõlmavad lapsehoiuteenuse kättesaadavuse parandamist, suurema hulga võimaluste loomist elukestvaks õppeks ja tööalase liikuvuse soodustamist. Selles valdkonnas on kesksel kohal turvaline paindlikkus: poliitika, mis tegeleb ühtaegu nii tööturu paindlikkuse, töökorralduse kui ka töösuhetega, võttes samal ajal arvesse töö ja eraelu ühildamise võimalusi, tööhõivekindlust ja sotsiaalkaitset.

Kooskõlas strateegiaga „Euroopa 2020” soodustatakse Euroopa tööhõivestrateegiaga selliste meetmete võtmist, mille abil saavutada 2020. aastaks kolm järgmist põhieesmärki:

• 75 % 20–64aastastest inimestest töötavad;
• haridussüsteemist varakult lahkunud noorte osakaalu vähendamine nii, et see oleks alla 10 %, ning sellise olukorra saavutamine, et vähemalt 40 % 30–34aastastest on omandanud kolmanda tasandi hariduse;
• vähemalt 20 miljoni võrra vähem inimesi, kes elavad vaesuses ja sotsiaalses tõrjutuses või keda ähvardab vaesus ja sotsiaalne tõrjutus.

Tulenevalt finants- ja majanduskriisist taastumise aeglasest tempost ja kuhjuvatest tõenditest kasvava töötuse kohta esitas Euroopa Komisjon 18. aprillil 2012. aastal mitu ettepanekut, mis sisaldasid tööhõivepaketti koondatud meetmeid töökohtade loomise hoogustamiseks. Nende ettepanekute eesmärk on muu hulgas toetada töökohtade loomist nõudluse poole pealt ning nendes esitatakse võimalused, kuidas liikmesriigid saaksid soodustada inimeste töölevõtmist tööjõumaksude vähendamise või alustavate ettevõtete toetamise kaudu. Ettepanekutega soovitakse samuti määrata kindlaks need majandusvaldkonnad, kus on suur töökohtade loomise potentsiaal – näiteks roheline majandus, tervishoiuteenused ning info- ja kommunikatsioonitehnoloogia.

Täiendav Eurostati teave

Väljaanded

• Living conditions in Europe – Statistical pocketbook – 2003.–2006. aasta andmed (inglise keeles)
• The social situation in the European Union 2009 (inglise keeles)

Põhitabelid

• Tööhõive ja töötus (tööjõu-uuring) (t_employ), vt:

Tööjõu-uuringu põhinäitajad lfsi)

Rahvastik, hõivatus ja mittehõivatus – kohandatud tööjõu-uuringute sari (t_lfsi_act)

Tööhõive – kohandatud tööjõu-uuringute sari (t_lfsi_emp)

Tööhõive kasv soo järgi (tsieb050)

Tööhõive määr soo järgi (tsiem010)

Vanemate töötajate tööhõive määr soo järgi (tsiem020)

Osalise tööajaga töötajad – kokku (tps00159)

Tähtajaliste lepingutega töötajad (aasta keskmine) (tps00073)

Tööjõu-uuringute sari – iga-aastase uuringu üksikasjalikud tulemused (t_lfsa)

Tööhõive määr omandatud haridustaseme järgi (tsdec430)

Kahe töökohaga töötajad (tps00074)

Töönädala tundide arv täistööajaga töö puhul (tps00071)

Töönädala tundide arv osalise tööajaga töö puhul (tps00070)

Töötuse määrad 25–64aastaste elanike seas haridustaseme järgi (tps00066)

Andmebaas

• Tööhõive ja töötus (tööjõu-uuring) (employ)

Tööjõu-uuringu põhinäitajad (lfsi)

Rahvastik, hõivatus ja mittehõivatus – kohandatud tööjõu-uuringute sari (lfsi_act)

Tööhõive – kohandatud tööjõu-uuringute sari (lfsi_emp)

Töötus – kohandatud tööjõu-uuringute sari (une)

Haridus ja koolitus – kohandatud tööjõu-uuringute sari (lfsi_edu)

Tööjõu-uuringute sari – Kvartaalse uuringu üksikajalikud tulemused (alates 1998. aastast) (lfsq) (teave NACE Rev.2 kohta)

Kogurahvastik – tööjõu-uuringute sari (lfsq_pop)

Hõivatus ja hõivatuse määrad – tööjõu-uuringute sari (lfsq_act)

Tööhõive – tööjõu-uuringute sari (lfsq_emp)

Tööhõive määrad – tööjõu-uuringute sari (lfsq_emprt)

Ettevõtjad – tööjõu-uuringute sari (lfsq_empself)

Töötajad – tööjõu-uuringute sari (lfsq_emppaid)

Ajutine tööhõive – tööjõu-uuringute sari (lfsq_emptemp)

Täis- ja osalise ajaga töö – tööjõu-uuringute sari (lfsq_empftpt)

Teist töökohta omavad töötajad – tööjõu-uuringute sari (lfsq_emp2job)

Tööaeg – tööjõu-uuringute sari (lfsq_wrktime)

Kogutöötus – tööjõu-uuringute sari (lfsq_unemp)

Mittehõivatus – tööjõu-uuringute sari (lfsq_inac)

Tööjõu-uuringute sari – iga-aastase uuringu üksikasjalikud tulemused (lfsa) (teave NACE Rev.2 kohta)

Kogurahvastik (lfsa_pop)

Hõivatus ja hõivatuse määrad – tööjõu-uuringute sari (lfsa_act)

Tööhõive – tööjõu-uuringute sari (lfsa_emp)

Tööhõive määrad – tööjõu-uuringute sari (lfsa_emprt)

Ettevõtjad – tööjõu-uuringute sari (lfsa_empself)

Töötajad – tööjõu-uuringute sari (lfsa_emppaid)

Ajutine tööhõive – tööjõu-uuringute sari (lfsa_emptemp)

Täis- ja osalise ajaga töö – tööjõu-uuringute sari (lfsa_empftpt)

Teist töökohta omavad töötajad – tööjõu-uuringute sari (lfsa_emp2job)

Väljaspool tavatööaega tööd tegevad töötajad – tööjõu-uuringute sari (lfsa_empasoc)

Tööaeg – tööjõu-uuringute sari (lfsa_wrktime)

Kogutöötus – tööjõu-uuringute sari (lfsa_unemp)

Töötus – tööjõu-uuringute sari (lfsa_inac)

Tööjõu-uuringute sari – konkreetsed teemad (lfst)

Statistika kodumajapidamiste kohta – tööjõu-uuringute sari (lfst_hh)

Tööjõu-uuringute piirkondlik sari (lfst_r)

Tööjõu-uuringu ajutised moodulid (lfso)

Erirubriik

• Tööhõive ja töötus (tööjõu-uuring)

Metoodika/metaandmed

• Employment and unemployment (Labour Force Survey) (ESMS metaandmete fail – employ_esms) (inglise keeles)
• Employment growth and activity branches - Annual averages (ESMS metaandmete fail – lfsi_grt_a_esms) (inglise keeles)
• Tööjõu-uuring ELi, kandidaat- ja EFTA riikide kohta – 2008. aasta riiklik uuringute peamised näitajad – 2009. aasta väljaanne
• LFS ad-hoc modules (ESMS metaandmete fail – lfso_esms) (inglise keeles)
• LFS main indicators (ESMS metaandmete fail – lfsi_esms) (inglise keeles)
• Detailed annual survey results (ESMS metaandmete fail – lfsa_esms) (inglise keeles)
• Detailed quarterly survey results (from 1998) (ESMS metaandmete fail – lfsq_esms) (inglise keeles)
• Euroopa Liidu tööjõu-uuringu kvaliteediaruanne 2007 (inglise keeles)

Tabelite ja jooniste lähteandmed (MS Excel)

• Employment statistics: tables and figures (inglise keeles)

Välislingid

• Euroopa Komisjon – Tööhõive, sotsiaalküsimused ja sotsiaalne kaasatus – Euroopa tööhõivestrateegia
• OECD – Tööhõive (inglise keeles)

Vaata lisaks

• Labour market policy interventions (inglise keeles)
• Labour markets at regional level (inglise keeles)
• Unemployment statistics (inglise keeles)