Statistics Explained

Archive:Rännet ja rändajatest elanikkonda käsitlev statistika

Andmed seisuga mai 2016. Viimased andmed: Täiendav Eurostati teave, põhitabelid ja andmebaas. Artikli kavandatud uuendamine: august 2017.
Tabel 1. Sisseränne kodakondsuse järgi, 2014 (1)
Allikas: Eurostat (migr_imm1ctz)
Joonis 1. Sisserändajad, 2014
(1000 elaniku kohta)
Allikas: Eurostat (migr_imm1ctz) ja (migr_pop1ctz)
Joonis 2. Sisserändajate jaotus kodakondsuse järgi, 2014
(% kõigist sisserändajatest)
Allikas: Eurostat (migr_imm2ctz)
Tabel 2. Sisseränne sünniriigi järgi, 2014 (1)
Allikas: Eurostat (migr_imm3ctb)
Tabel 3. Sisseränne eelmise elukohariigi järgi, 2014 (1)
Allikas: Eurostat (migr_imm5prv)
Joonis 3. Sisserändajate sooline jaotus, 2014
(% kõigist sisserändajatest)
Allikas: Eurostat (migr_imm2ctz)
Joonis 4. Sisserändajate vanusestruktuur kodakondsuse järgi, EL, 2014 (1)
(%)
Allikas: Eurostat (migr_imm2ctz)
Tabel 4. Mujal sündinud isikud sünniriigi järgi, 1. jaanuar 2015 (1)
Allikas: Eurostat (migr_pop3ctb)
Tabel 5. Mittekodanikud kodakondsusrühmade järgi, 1. jaanuar 2015 (1)
Allikas: Eurostat (migr_pop1ctz)
Joonis 5. Mittekodanike osakaal alalises elanikkonnas, 1. jaanuar 2015
(%)
Allikas: Eurostat (migr_pop1ctz)
Tabel 6. Välismaalaste / välisriigis sündinute põhilised kodakondsus- ja sünniriigid, 1. jaanuar 2015 (1)
(absoluutarvudes ja protsendina kõigist välismaalastest / välisriigis sündinutest)
Allikas:: Eurostat (migr_pop1ctz) ja (migr_pop3ctb)
Joonis 6. Kodanike ja mittekodanike vanuseline struktuur, EL-28, 1. jaanuar 2015 (1)
(%)
Allikas: Eurostat (migr_pop2ctz)
Joonis 7. ELi liikmesriigi kodakondsuse saanud isikute arv, EL-28, 2009–2014 (1)
(tuhandetes)
Allikas: Eurostat (migr_acq)
Tabel 7. Andmeid esitanud riigi kodakondsuse saanud isikute arv, 2014 (1)
Allikas: Eurostat (migr_acq)
Joonis 8. Naturalisatsiooni määr, 2014 (1)
(100 mittekodaniku kohta)
Allikas: Eurostat (migr_acq) ja (migr_pop1ctz)
Tabel 8. Pärast 2011. aasta loendust Eurostatile esitatud rahvastiku- ja rändenäitajate parandused 2016. aasta mai keskpaiga seisuga
Allikas: Eurostat (migr_acq) ja (migr_pop1ctz)

Käesolevas artiklis esitatakse Euroopa Liidu (EL) statistika riikidevahelise rände, kodanikest ja mittekodanikest koosneva elanikkonna ning kodakondsuse saamise kohta. Rännet mõjutavad mitmed majanduslikud, poliitilised ja sotsiaalsed tegurid kas rändaja päritoluriigis (tõuketegurid) või sihtriigis (tõmbetegurid). Arvatakse, et läbi ajaloo on ELi suhteline majanduslik heaolu ja poliitiline stabiilsus avaldanud sisserändajatele tugevat ligitõmbavat mõju.

Sihtriikides võidakse välisrännet kasutada vahendina teatavate puudujääkide leevendamiseks tööjõuturul. Peaaegu kindel on aga see, et üksnes rände abil ei ole võimalik pöörata vastupidiseks ELi paljudes piirkondades toimuvat rahvastiku vananemist.

Peamised statistilised näitajad

Rändevood

2014. aasta jooksul saabus EL-28 riikidesse kokku 3,8 miljonit sisserändajat ning samal ajal teatati vähemalt 2,8 miljoni väljarändaja lahkumisest ELi liikmesriikidest. Need koondarvud ei kajasta ELi sisenevaid ja sealt väljuvaid rändevooge tervikuna, sest neis sisalduvad ka ELi liikmesriikide vahelised rändevood..

2014. aastal saabunud 3,8 miljonist sisserändajast olid hinnanguliselt 1,6 miljonit mitteliikmesriikide kodanikud, 1,3 miljonit olid sihtriigist erineva ELi liikmesriigi kodanikud, umbes 870 000 rändasid oma kodakondsusejärgsesse ELi liikmesriiki (näiteks tagasi pöörduvad või välisriigis sündinud kodanikud) ning ligikaudu 12 400 olid kodakondsuseta isikud.

Kõige rohkem sisserändajaid (884 900) saabus 2014. aastal Saksamaale, järgnesid Ühendkuningriik (632 000), Prantsusmaa (339 900), Hispaania (305 500) ja Itaalia (277 600). Kõige suuremast väljarändajate arvust 2014. aastal teatas Hispaania (400 400), järgnesid Saksamaa (324 200), Ühendkuningriik (319 100), Prantsusmaa (294 100) ja Poola (268 300). 2014. aastal ületas sisseränne väljarännet kokku 15 ELi liikmesriigis, kuid Bulgaarias, Iirimaal, Kreekas, Hispaanias, Horvaatias, Küprosel, Poolas, Portugalis, Rumeenias, Sloveenias ja kolmes Balti riigis oli väljarändajaid rohkem kui sisserändajaid.

Alalise elanikkonna suurusega võrreldes oli sisserände määr 2014. aastal kõige suurem Luksemburgis (40 sisserändajat 1 000 elaniku kohta), järgnesid Malta (21 sisserändajat 1 000 elaniku kohta) ja Iirimaa (15 sisserändajat 1 000 elaniku kohta) — vt joonis 1. Väljarände määr oli kõige suurem Küprosel (28 väljarändajat 1 000 elaniku kohta), Luksemburgis (20 väljarändajat 1 000 elaniku kohta) ja Iirimaal (18 väljarändajat 1 000 elaniku kohta).

Oma kodanike sisseränne ehk sihtriigi kodakondsusega sisserändajate osakaal kõigi sisserändajate hulgas oli 2014. aastal kõige suurem Rumeenias (91 % kõigist sisserändajatest), Leedus (80 %), Eestis (65 %), Poolas (57 %), Lätis (57 %), Slovakkias (55 %), Ungaris ja Portugalis (mõlemas 52 %). Need olid ainsad ELi liikmesriigid, kus oma kodanike sisserände osakaal oli üle poole kõigist sisserändajatest — vt joonis 2. Seevastu Saksamaal, Austrias ja Luksemburgis oli oma kodanike sisserände osakaal suhteliselt väike, jäädes 2014. aastal alla 10 % kõigist sisserändajatest.

Sageli on välisriigi taustaga sisserändajate uurimiseks kasutatud teavet kodakondsuse kohta. Kuna aga kodakondsus võib isiku elu jooksul muutuda, on kasulik analüüsida ka teavet sünniriikide lõikes. Samas riigis sündinud sisserändajate osakaal kõigi sisserändajate seas oli suurim Leedus (72 % kõigist sisserändajatest), järgnesid Rumeenia (68 %) ja Poola (50 %). Seevastu Itaalias, Hispaanias, Saksamaal, Austrias ja Luksemburgis oli samas riigis sündinud sisserändajate osakaal 2014. aastal suhteliselt väike, jäädes alla 10 % kõigist sisserändajatest.

Mitteliikmesriikidest saabus 2014. aastal EL-28-sse 1,9 miljonit sisserändajat

2014. aastal saabus mitteliikmesriikidest EL-28-sse hinnanguliselt 1,9 miljonit sisserändajat. Lisaks rändas 1,8 miljonit juba mõnes ELi liikmesriigis elanud isikut mõnda teise liikmesriiki.

Eelmise elukohariigi järgi analüüsides ilmnes, et mõnest teisest ELi liikmesriigist pärit sisserändajate osakaal oli 2014. aastal kõige suurem Luksemburgis (91 % kõigist sealsetest sisserändajatest), järgnesid Slovakkia (80 %) ja Rumeenia (75 %); vastavad osakaalud olid suhteliselt väikesed Bulgaarias (19 % kõigist sisserändajatest), Itaalias ja Rootsis (mõlemas 29 %) – vt tabel 3.

2014. aastal ELi liikmesriikidesse saabunud sisserändajate soolises jaotuses oli veidi rohkem mehi kui naisi (vastavalt 53 % ja 47 %). Meessoost sisserändajate osakaal oli kõige suurem Lätis (62 %) ning naissoost sisserändajate osakaal oli kõige suurem Küprosel (70 %).

2014. aastal ELi liikmesriikidesse saabunud sisserändajad olid keskmiselt palju nooremad kui sihtriigi senine kogurahvastik. Seisuga 1. jaanuar 2015 oli EL-28 kogurahvastiku mediaanvanus 42 aastat. Seevastu 2014. aastal EL-28-sse saabunud sisserändajate mediaanvanus oli 28 eluaastat.

Rändajatest elanikkond

2015. aasta 1. jaanuari seisuga elas ELi liikmesriikides kokku 34,3 miljonit väljaspool EL-28 sündinud isikut ning 18,5 miljonit isikut oli sündinud oma praegusest elukohariigist erinevas ELi liikmesriigis. ELi liikmesriikides sündinud sisserändajate arv oli väljaspool EL-28 sündinute arvust suurem ainult Ungaris, Iirimaal, Luksemburgis, Slovakkias ja Küprosel.

1. jaanuaril 2015 oli EL-28-s elavate mitteliikmesriikide kodanike arv 19,8 miljonit ja EL-28-s elavate väljaspool ELi sündinud inimeste arv oli 34,3 miljonit

ELi liikmesriikides elavate mitteliikmesriigi kodakondsusega isikute arv oli 2015. aasta 1. jaanuari seisuga 19,8 miljonit, mis moodustas 3,9 % EL-28 rahvastikust. Lisaks elas 2015. aasta 1. jaanuari seisuga 15,3 miljonit ELi liikmesriikide kodanikku oma kodakondsusriigist erinevas ELi liikmesriigis.

Absoluutarvudes oli 1. jaanuaril 2015 mittekodanikke ELi liikmesriikidest kõige rohkem Saksamaal (7,5 miljonit inimest), Ühendkuningriigis (5,4 miljonit), Itaalias (5,0 miljonit), Hispaanias (4,5 miljonit) ja Prantsusmaal (4,4 miljonit). Nendes viies liikmesriigis elavad mittekodanikud moodustasid kokku 76 % kõigist ELi liikmesriikides elavatest mittekodanikest, samas kui nende liikmesriikide osakaal EL-28 rahvastikus oli 63 %.

Suhtarvudes oli mittekodanike osakaal kõige suurem Luksemburgis, kus mittekodanikud moodustasid 46 % koguelanikkonnast. Mittekodanike osakaal oli suur (vähemalt 10 % alalisest elanikkonnast) ka Küprosel, Lätis, Eestis, Austrias, Iirimaal ja Belgias.

Enamikus ELi liikmesriikides moodustasid suurema osa mittekodanikest mitteliikmesriikide kodanikud (vt tabel 5). Vastupidine olukord valitses ainult Luksemburgis, Slovakkias, Küprosel, Iirimaal, Belgias, Madalmaades, Ungaris, Ühendkuningriigis, Maltal ja Austrias. Läti ja Eesti puhul on mitteliikmesriikide kodanike osakaal suur määratlemata kodakondsusega isikute suure arvu tõttu (need on peamiselt endise Nõukogude Liidu kodanikud, kes on nimetatud riikide alalised elanikud, kuid ei ole saanud ühegi muu riigi kodakondsust).

Kõigis ELi liikmesriikides (välja arvatud Eesti, Tšehhi Vabariik ja Läti) oli mitteliikmesriigis sündinud isikute arv suurem kui mitteliikmesriigi kodakondsusega isikute arv.

Tabelis 6 on esitatud kokuvõte viiest peamisest välisriigi kodakondsuse rühmast ja välisriigis sündinud elanikest ELi liikmesriikides ja EFTA riikides (kui andmed on teada).

Rahvastiku vanuselise koosseisu analüüs näitab, et EL-28-s tervikuna olid välisriikidest pärit elanikud nooremad kui kodanikest elanikud. Välismaalaste vanuseline jaotus võrreldes kodanikega näitab suhteliselt noorte tööealiste täiskasvanute suuremat osakaalu. 1. jaanuari 2015. aasta seisuga oli EL-28 kodanike mediaanvanus 43 aastat, samas kui ELis elavate mittekodanike mediaanvanus oli 35 aastat.

Kodakondsuse saamine

Kodakondsuse saanud isikute arv vähenes 2014. aastal 9 %

2014. aastal sai ELi liikmesriigi kodakondsuse 889 100 inimest, mis on 9 % vähem kui 2013. aastal. See vähenemine tekkis pärast kaks järjestikust aastat kestnud kasvu.

Kõige rohkem anti kodakondsust 2014. aastal Hispaanias: 205 900 inimesele (see moodustas 23 % EL-28 koguarvust). Kodakondsuse saanute arvu poolest järgnesid Itaalia (129 900), Ühendkuningriik (125 600), Saksamaa (110 600) ja Prantsusmaa (105 600).

Absoluutarvudes võis suurimat kasvu täheldada Itaalias, kus Itaalia kodakondsuse saanud elanike arv oli 29 200 võrra suurem kui 2013. aastal, järgnesid Prantsusmaa (8 300) ja Madalmaad (6 800). Seevastu kodakondsuse saanute hulk vähenes absoluutarvudes kõige rohkem Ühendkuningriigis (Briti kodakondsuse sai 81 900 inimest vähem kui 2013. aastal), Hispaanias (19 900), Belgias (16 000), Kreekas (8 600) ja Rootsis (6 700).

Üks sageli kasutatav näitaja on naturalisatsiooni määr, mis on kodakondsuse saanud inimeste koguarvu ja riigis elavate mittekodanike arvu suhe sama aasta alguse seisuga. 2014. aastal oli naturalisatsiooni määr ELi liikmesriikidest kõige kõrgem Rootsis (6,3 kodakondsuse saanut 100 mittekodaniku kohta), järgnesid Ungari ja Portugal (vastavalt 6,2 ja 5,3 kodakondsuse saanut 100 mittekodaniku kohta).

ELi liikmesriikides elavatest mitteliikmesriikide kodanikest sai 2014. aastal ELi kodakondsuse 784 800 inimest ehk 10 % vähem kui 2013. aastal. Seega moodustasid mitteliikmesriikide kodanikud 88 % kõigist inimestest, kes said 2014. aastal mõne ELi liikmesriigi kodakondsuse. Need uued EL-28 kodanikud pärinesid põhiliselt Aafrikast (29 % kõigist kodakondsuse saanutest), Põhja- ja Lõuna-Ameerikast (21 %), Aasiast (20 %) ning muudest Euroopa riikidest peale EL-28 (18 %). Mõne teise ELi liikmesriigi kodakondsuse saanud ELi kodanike arv oli 95 700, mis moodustas 11 % kõigist kodakondsuse andmistest. Absoluutarvudes olid suurimad teise liikmesriigi kodakondsuse saanud EL-28 kodanike rühmad rumeenlased, kes said Itaalia kodakondsuse (6 400 inimest) või Ungari kodakondsuse (6 200 inimest), poolakad, kes said Saksamaa kodakondsuse (6 000 inimest) või Ühendkuningriigi kodakondsuse (3 200 inimest), itaallased, kes said Saksamaa kodakondsuse (3 200 inimest) või Belgia kodakondsuse (1 200 inimest), portugallased, kes said Prantsuse kodakondsuse (3 300 inimest) või Luksemburgi kodakondsuse (1 200 inimest), bulgaarlased, kes said Saksa kodakondsuse (1 800 inimest) või Ühendkuningriigi kodakondsuse (1 300 inimest) ning horvaadid, kes said Saksa kodakondsuse (3 900 inimest).

Luksemburgis, Ungaris ja Maltal olid uued kodanikud enamasti varem mõne teise ELi liikmesriigi kodanikud. Luksemburgi puhul moodustasid neist suurima osa Portugali kodanikud, kellele järgnesid Itaalia, Prantsusmaa, Belgia ja Saksamaa kodanikud, samas kui Ungari kodakondsuse saanud ELi kodanikud olid peaaegu eranditult rumeenlased ning kõige rohkem Malta kodakondsust anti Briti kodanikele.

Sarnaselt varasemate aastatega oli 2014. aastal ELi liikmesriikide uute kodanike seas kõige rohkem Maroko kodanikke (92 700 ehk 10,4 % kõigist kodakondsuse saajatest), järgnesid Albaania (41 000 ehk 4,6 %), Türgi (37 500 ehk 4,2 %), India (35 300 ehk 4,0 %) ja Ecuador (34 800 ehk 3,9 %). 2013. aastaga võrreldes suurenes ELi liikmesriigi kodakondsuse saanud Maroko kodanike arv 5,5 %. Kõige rohkem marokolasi sai uue kodakondsuse Hispaanias (38 %), Itaalias (31 %) ja Prantsusmaal (20 %).

Andmete allikad ja kättesaadavus

Eriti keeruline on mõõta väljarännet; riigist lahkuvaid inimesi on raskem loendada kui riiki saabuvaid. ELi liikmesriikide 2014. aasta sisserände ja väljarände andmete võrdlev analüüs (peegelstatistika) kinnitas selle väite paikapidavust paljude riikide puhul. Seetõttu keskendutakse käesolevas artiklis peamiselt sisserändeandmetele.

Eurostat koostab statistikat mitmesuguste teemade kohta, mis on seotud rahvusvaheliste rändevoogude, mittekodanikest rahvastiku ja kodakondsuse saamisega. Andmeid kogutakse aastapõhiselt ning neid esitavad Eurostatile ELi liikmesriikide statistikaasutused.

Peaaaegu kõik riigid, kus pärast 2011. aasta rahvaloendust on korrigeeritud rahvastikuandmete aegrea andmeid, on saatnud Eurostatile vanuse, soo ja kodakondsuse või sünniriigi järgi liigendatud muudetud loendustulemused. Selle artikli kirjutamise ajal on saatmata ainult Saksamaa korrigeeritud andmed, mis on plaanis esitada 2016. aasta juuniks. Saksamaa andmekorrektsioon avaldab mõju naturalisatsiooni määrale.

Andmekogumise alus

Alates 2008. aastast on rände-, kodakondsuse- ja varjupaigaandmete kogumine põhinenud määrusel nr 862/2007; ELi, EFTA ja kandidaatriikide analüüsis kasutatava jaotuse ja koosseisu määramist vaatlusaasta 1. jaanuari seisuga on käsitletud rakendusmääruses nr 351/2010. Selles määratletakse põhilised statistilised tunnused, mille põhjal kirjeldatakse välisrände voogusid, välismaalastest koosnevat elanikkonda, kodakondsuse, elamislubade ja varjupaiga andmist ning ebaseadusliku sisenemise ja viibimise vastaseid meetmeid. Kuigi ELi liikmesriigid võivad jätkata mis tahes asjakohaste andmete kasutamist vastavalt nende kättesaadavusele riigis ja riiklikele tavadele, peab määruse alusel kogutav statistika põhinema ühtsetel mõistetel ja määratlustel. Enamiku ELi liikmesriikide statistika põhineb haldusandmete allikatel, näiteks rahvastikuregistrid, mittekodanike registrid, elamis- või töölubade registrid, tervisekindlustuse registrid ja maksuregistrid. Mõned riigid kasutavad rändestatistika koostamiseks peegelstatistikat, valimiuuringuid või hindamismeetodeid. Määruse rakendamise tulemusena peaks suurenema rände- ja kodakondsusstatistika kättesaadavus ja võrreldavus.

Kodakondsuse saamist käsitlevad andmed saadakse tavaliselt haldussüsteemidest. Määruse rakendamise tulemusena peaks suurenema rände- ja kodakondsusstatistika kättesaadavus ja võrreldavus.

Vastavalt määruse nr 862/2007 artikli 2 lõike1 punktidele a, b ja c loendatakse sisserändajatena isikuid, kes on elanud (või kavatsevad elada) ELi liikmesriigi territooriumil vähemalt 12 kuud, ning väljarändajatena isikuid, kes elavad välisriigis kauem kui 12 kuud. Seega kogub Eurostat andmeid rände kohta, mille kestus on vähemalt 12 kuud: vastavalt sellele on rändajad isikud, kes on uude elukohta kolinud vähemalt üheks aastaks, ning samuti need, kes on alaliselt elukohta vahetanud.

Seoses rändevoogude uurimisel kasutatava vanuse määratlusega tuleks arvestada, et 2014. aasta andmetes on aluseks võetud vastaja vanus võrdlusaasta lõpus kõigi ELi liikmesriikide puhul, välja arvatud Iirimaa, Kreeka, Austria, Rumeenia, Sloveenia ja Ühendkuningriik (kus andmete aluseks on vastaja vanus vastamise ajal või viimase sünnipäeva seisuga).

Kodakondsuse saamise andmeid kogub Eurostat määruse nr 862/2007 artikli 3 lõike 1 punkti d alusel, milles öeldakse: „Liikmesriigid esitavad komisjonile (Eurostat) statistika järgmiste arvude kohta: (…) isikud, kelle alaline elukoht on liikmesriigi territooriumil ja kes on omandanud võrdlusaasta jooksul liikmesriigi kodakondsuse (…), liigitatuna (…) vastavalt asjaomase isiku eelnevale kodakondsusele või kodakondsuseta olemisele.”

Seoses kodakondsuse andmise uurimisel kasutatava vanuse määratlusega tuleks arvestada, et 2014. aasta andmetes on aluseks võetud vastaja vanus võrdlusaasta lõpus kõigi ELi liikmesriikide puhul, välja arvatud Saksamaa, Kreeka, Austria, Poola, Rumeenia, Sloveenia ja Ühendkuningriik (kus andmete aluseks on vastaja vanus vastamise ajal või viimase sünnipäeva seisuga).

Naturalisatsiooni määra tunnust tuleks kasutada ettevaatlikult, sest selle arvutamisel kasutatav lugeja sisaldab kõiki kodakondsuse andmise juhte, mitte üksnes kodakondsuse andmist riigis elavatele õigustatud välismaalastele, ning nimetaja sisaldab kõiki välismaalasi, mitte üksnes naturalisatsiooni tingimustele vastavaid välismaalasi.

Kontekst

ELi liikmesriikide kodanikud saavad ELi piirides vabalt reisida ja liikuda. ELis mitteliikmesriikide kodanike suhtes kohaldatava rändepoliitika üha olulisem eesmärk on tõmmata ligi teatud tüüpi rändajaid, mis on sageli tingitud soovist leevendada konkreetsete oskustega töötajate nappust. Valik võidakse teha keeleoskuse, töökogemuse, hariduse ja vanuse põhjal. Teise võimalusena võivad valiku teha tööandjad, nii et saabumisel on rändajatel töökoht juba olemas.

Lisaks töölevõtmise soodustamisele on sisserändepoliitikas sageli keskendutud veel kahele valdkonnale: ebaseadusliku rände ennetamine ja tööloata rändajate ebaseadusliku töölevõtmise tõkestamine ning sisserändajate ühiskonda lõimimise edendamine. ELis kulutatakse märkimisväärseid summasid selleks, et võidelda inimesi ebaseaduslikult riiki toimetavate ja inimkaubandusega tegelevate võrgustike vastu.

Mõned olulisemad sisserände valdkonnas vastu võetud õigusaktid on järgmised:

Euroopa Komisjonis tegeleb Euroopa rändepoliitikaga rände ja siseasjade peadirektoraat. 2005. aastal taasalgatas Euroopa Komisjon arutelu teemal, kas vajatakse ühist eeskirjade kogumit majanduslikel põhjustel saabuvate rändajate riiki lubamise kohta, koostades rohelise raamatu Euroopa Liidu lähenemisviisi kohta majandusmigratsiooni juhtimisele (KOM(2004) 811 lõplik), mille tulemusena võeti 2005. aasta lõpus vastu poliitikakava seadusliku rände kohta (KOM(2005) 669 lõplik). 2006. aasta juulis võttis Euroopa Komisjon vastu teatise kolmandate riikide kodanike ebaseadusliku sisserände vastase võitluse poliitiliste prioriteetide kohta (KOM(2006) 402 lõplik), mille eesmärk on saavutada tasakaal julgeoleku ja üksikisiku põhiõiguste vahel ebaseadusliku sisserände kõigis etappides. 2007. aasta septembris esitles Euroopa Komisjon oma kolmandat rände ja integratsiooni aastaaruannet (KOM(2007) 512 lõplik). 2008. aasta oktoobris vastu võetud Euroopa Komisjoni teatises rõhutatakse välis- ja arengupoliitika ühe aspektina vajadust tugevdada rände suhtes võetud üldist lähenemisviisi: suurendada koordineerimist, ühtsust ja koostoimet (KOM(2008) 611 lõplik). Stockholmi programmis, mille ELi riigipead ja valitsusjuhid võtsid vastu 2009. aasta detsembris, on kehtestatud raamistik ja mitmed põhimõtted käimasolevaks Euroopa justiits- ja siseküsimuste poliitika arendamiseks ajavahemikus 2010–2014. Rändega seotud küsimused on selle programmi keskne teema. Kokkulepitud muudatuste elluviimise eesmärgil kehtestas Euroopa Komisjon 2010. aastal Stockholmi programmi rakendamise tegevuskava – vabadusel, turvalisusel ja õiglusel rajanev ala Euroopa kodanikele (KOM(2010) 171 lõplik).

2013. aasta mais avaldas Euroopa Komisjon ‘2013. aasta aruande ELi kodakondsuse kohta’ (COM(2013) 269 final). Aruandes märgitakse, et ELi kodakondsusega kaasnevad uued õigused ja võimalused. Kõige rohkem seostatakse ELi kodakondsusega õigust ELis vabalt ringi liikuda ja elada. Võttes arvesse tänapäeva tehnoloogiat ja seda, et reisimine on muutunud lihtsamaks, võimaldab liikumisvabadus eurooplastel avardada oma silmapiiri riigipiiridest kaugemale, lahkuda lühemaks või pikemaks ajaks oma kodumaalt, käia teistes ELi riikides tööl. õppimas ja end koolitamas, reisida töö või lõbu pärast või teha piiriüleselt sisseoste. Vaba liikumine suurendab ELis sotsiaalset ja kultuurilist vastastikmõju ning loob ELi kodanike vahel tihedamad sidemed. Lisaks toob see ettevõtetele ja kodanikele – ka neile, kes kodunt ei lahku – vastastikust majanduslikku kasu, kuna EL kõrvaldab pidevalt sisemisi tõkkeid.

13. mail 2015. aastal esitas Euroopa Komisjon Euroopa rände tegevuskava (COM(2015) 240 final), milles kirjeldatakse Vahemere kriisiolukorrale reageerimiseks kasutatavaid kiireloomulisi meetmeid ning eelolevatel aastatel rände kõigi aspektide haldamiseks rakendatavaid abinõusid.

10. juunil 2015 avaldati Euroopa rändevõrgustiku (inglise keeles) aastaaruanne sisserände ja varjupaigataotluste kohta (2014) (inglise keeles). Selles esitatakse ülevaade nii ELis tervikuna kui ka osalevates riikides toimuvatest peamistest õiguslikest ja poliitilistest arengutest. Selles põhjalikus dokumendis käsitletakse rände ja siseasjade peadirektoraadi ja ELi asutuste rände- ja varjupaigapoliitika kõiki aspekte.

Vaata lisaks

Täiendav Eurostati teave

Väljaanded

Põhitabelid

Migration and citizenship data
International migration (t_migr_int)
Immigration (tps00176)
Emigration (tps00177)
Acquisition of citizenship (tps00024)

Andmebaas

Migration and citizenship data
Immigration (migr_immi)
Immigration by five year age group, sex, and citizenship (migr_imm1ctz)
Immigration by five year age group, sex and country of birth (migr_imm3ctb)
Immigration by age , sex and broad group of citizenship (migr_imm2ctz)
Immigration by age, sex and broad group of country of birth (migr_imm4ctb)
Immigration by sex, citizenship and broad group of country of birth (migr_imm6ctz)
Immigration by sex, country of birth and broad group of citizenship (migr_imm7ctb)
Immigration by five year age group, sex, and country of previous residence (migr_imm5prv)
Emigration (migr_emi)
Emigration by age and sex (migr_emi2)
Emigration by five year age group, sex and citizenship (migr_emi1ctz)
Emigration by five year age group, sex and country of birth (migr_emi4ctb)
Emigration by five year age group, sex, and country of next usual residence (migr_emi3nxt)
Acquisition and loss of citizenship (migr_acqn)
Acquisition of citizenship by sex, age group and former citizenship (migr_acq)
Residents who acquired citizenship as a share of residents non-citizens by former citizenship and sex(%) (migr_acqs)
Loss of citizenship by sex and new citizenship (migr_lct)

Erirubriik

Metoodika / Metaandmed

Tabelite ja jooniste lähteandmed (MS Excel)

Välislingid


Retrieved from "https://ec.europa.eu/eurostat/statistics-explained/index.php?title=Archive:Rännet_ja_rändajatest_elanikkonda_käsitlev_statistika&oldid=308557"