Statistics Explained

Archive:Palk ja tööjõukulud

Andmed 2011. aasta novembri seisuga. Viimased andmed:Täiendav Eurostati teave, Põhitabelid ja Andmebaas. Ingliskeelne versioon on uuem.

Käesolevas artiklis võrreldakse ja vastandatakse palganäitajaid ja tööjõukulusid the Euroopa Liidus (EL). Viimaseid nimetatakse tavaliselt ka tööandja personalikuludeks.

Tabel 1: Töötasu ettevõtlusmajanduses (täistööajaga töötajate keskmine aasta brutotöötasu) (1)
(eurot) – Allikas: Eurostat (earn_gr_nace2) ja (earn_gr_nace)
Joonis 1: Täistööajaga töötajate aasta mediaanbrutotöötasu, 2006 (1)
(EUR) – Allikas: Eurostat (earn_ses_adeci)
Joonis 2: Madalapalgalised töötajad – täistööajaga töötajad, kes teenivad vähem kui kaks kolmandikku aastasest mediaanbrutotöötasust, 2006 (1)
(töötajate osakaal) – Allikas: Eurostat (earn_ses_adeci)
Joonis 3: Sooline palgalõhe, 2009 (1) (mees- ja naissoost töötajate keskmise brutotunnitöötasu erinevus, kusjuures naiste töötasu on näidatud protsendina meestöötajate brutotöötasust, korrigeerimata kujul) – Allikas: Eurostat (tsiem040)
Joonis 4: Miinimumpalk (1)
(eurot kuus, 1. juuli 2011. aasta seisuga) – Allikas: Eurostat (earn_mw_cur)
Joonis 5: Madalapalgaliste suhtes kohaldatav maksumäär – maksukoormus tööjõukuludele, 2010
(%) – Allikas: Eurostat (tsiem050), OECD, komisjoni talitused
Tabel 2: Madalapalgaliste suhtes kohaldatava maksumäära näitajad
(%) – Allikas: Eurostat (tsiem050), (earn_nt_unemtrp) ja (earn_nt_lowwtrp)
Joonis 6: Ettevõtlusmajanduse keskmine tööjõukulu tunnis, 2009 (1)
(EUR) – Allikas: Eurostat (lc_an_costh_r2) ja (lc_an_costh)
Joonis 7: Ettevõtlusmajanduse tööjõukulu jaotus, 2009 (1)
(protsentuaalne osakaal kogutööjõukuludes) – Allikas: Eurostat (lc_an_struc_r2) ja (lc_an_struc)

Palga- ja tööjõukulude tase ja struktuur on olulised makromajanduslikud näitajad, mida kasutavad poliitikakujundajad, tööandjad ja ametiühingud tööturul valitseva pakkumise ja nõudluse hindamiseks.

Peamised statistilised näitajad

Brutotöötasu

Täistööajaga töötajatele, kes töötasid kümne või enama töötajaga ettevõtetes, maksti 2009. aastal ELi liikmesriikide hulgas kõige kõrgemat keskmist brutotöötasu aastas Taanis (56 044 eurot), millele järgnesid Luksemburg (2010. aastal), Iirimaa, Madalmaad ja Saksamaa (2010. aastal), kus brutotöötasu ületas 40 000 euro aastas. Kõige madalam oli töötasu Rumeenias (2010. aastal 5 891 eurot) ja Bulgaarias (4 085 eurot) – vt Tabel 1.

2006. aasta jooksul teenitud mediaanpalga vaatlusel selgus, et riikide järjestus on sama (vt Joonis 1), kusjuures kõikides riikides peale Malta oli keskmine töötasu kõrgem kui mediaanpalk. Kõige suurem oli madalapalgalisteks loetud töötajate osakaal 2006. aastal Lätis, ulatudes 30,9 %-ni. Ka Leedus, Bulgaarias ja Rumeenias loeti enam kui üks neljast töötajast madalapalgaliseks (vt Joonis 2).

Sooline palgalõhe

Hoolimata mõningatest edusammudest jääb EL 27s meeste ja naiste keskmise töötasu vahele oluline sooline palgalõhe. 2009. aastal maksti naistele keskmiselt 17,1 % vähem kui meestele. Kõige väiksem olid eri sugudele makstava keskmise töötasu vahe Sloveenias, Itaalias, Maltal, Rumeenias, Belgias (2008. aastal), Poolas ja Portugalis (10 % või vähem). Suurimad olid palgalõhed Eestis (2007. aastal), Tšehhi Vabariigis ja Austrias (üle 25 %). Soolist palgalõhet võivad mõjutada mitmed tegurid, näiteks erinevused tööjõus osalemise määras, palgaerinevused ametites ja tegevusaladel, mida peetakse kas meeste või naiste töödeks, erinevused meeste ja naiste määras, kes töötavad osalise tööajaga, samuti eraettevõtjate ja riigiasutuste personaliosakondade suhtumine karjääriedendamisse ja tasustamata/emapuhkusesse (vt ka artikkel soolise palgalõhe statistika kohta).

Miinimumpalk

Juulis 2011 olid ELi 27 liikmesriigist 20-s (kõik peale Taani, Saksamaa, Itaalia, Küprose, Austria, Soome ja Rootsi), samuti kahes kandidaatriigis (Horvaatia ja Türgi) olemas riiklikud õigusaktid, mille abil kehtestada miinimumpalk kas seaduse või sektoritevaheliste riiklike kokkulepetega.

Juulis 2011 olid erinevused kuupalga alammääras märkimisväärsed (vt Joonis 4), ulatudes 158 eurost Rumeenias ja 123 eurost Bulgaarias kuni 1 758 euroni Luksemburgis. Miinimumpalga võrdlemisel ostujõuga vähenes liikmesriikide vaheline palgavahe, mis oli eurodes neljateistkümnekordne (kõrgeim võrreldes madalaimaga), kuuekordseks vaheks ostujõu standardis. Samad riigid jäid skaala mõlemasse otsa siiski püsima, nii et kõige kõrgem ostujõu standard (1 466) oli Luksemburgis ja madalaim ostujõu standard (243) Bulgaarias (vt ka artikkel miinimumpalga statistika).

Netotöötasu ja maksumäärad

Maksukoormuse andmetega mõõdetakse suhtelist maksukoormust – Joonisel 5 on see teave esitatud madalapalgaliste kohta. 2010. aastal oli EL 27s keskmine maksukoormus 39,3 %, mis on veidi vähem kui viis aastat tagasi. Kõige kõrgemad madalapalgaliste maksumäärad 2010. aastal registreeriti Belgias, Prantsusmaal, Saksamaal, Ungaris, Itaalias, Lätis, Austrias ja Rumeenias.

ELi liikmesriikide hulgas oli üsna tavapärane, et maksumäärad langesid viimase viie aasta jooksul, mille kohta on andmed kättesaadavad kuni 2010. aastani. Suurimad maksuvähendused registreeriti Madalmaades, Küprosel (2007), Poolas, Sloveenias, Soomes ja Tšehhi Vabariigis. Teisest küljest kasvas maksukoormus suhteliselt kiires tempos Prantsusmaal ja Itaalias.

Tabelis 2 esitatud ülejäänud näitajad annavad teavet brutotöötasu selle osa kohta, mis „läheb maksudena kaduma” (kõrgemad maksumäärad ja sotsiaalkindlustusmaksed ja/või soodustuste vähenemine või kaotus), kui inimesed asuvad uuesti tööle või liiguvad madalama palgaga töölt kõrgema palgaga tööle. Tervet EL 27t hõlmavad arvud näitavad, et üldiselt oli töötutel ja madalapalgalistel ajavahemikus 2005–2010 vähem stiimuleid palgatöö otsimiseks, sest „maksudena kaduma läinud” osa nende sissetulekust oleks olnud suurem (vt ka artikkel töötasustatistika).

Tööjõukulud

Keskmine tööjõukulu tunnis (vt Joonis 6) ja tööjõukulu struktuur (vt Joonis 7) varieerus 2009. aastal liikmesriigiti oluliselt. Ettevõtlusmajanduse tööjõukulu tunnis (NACE Rev. 2 B–N jagu) ulatus 2009. aastal 4,00 eurost Rumeenias ja 2,88 eurost Bulgaarias 36,94 euroni Belgias ja 36,11 euroni Taanis (pange tähele, et need näitajad ei sisalda üksnes töötajatele makstud töötasu, vaid ka koolituskulusid, muid kulutusi, makse ja ettevõtlusmajanduses tegutsevate ettevõtjate makstud ja saadud toetusi). Palkade suhteline osakaal kogutööjõukulus oli Rootsis 66,2 % (2007. aastal) ning ka Belgias ja Prantsusmaal vähem kui 70 %, samas Ühendkuningriigis, Sloveenias, Luksemburgis, Taanis ja Maltal oli see 85 % või enam.

Andmete allikad ja kättesaadavus

Brutotöötasu

Brutotöötasu moodustab suurima osa tööjõukuludest – teavet esitatakse keskmise brutotöötasu kohta aastas. Töötasudega seotud olulisemad mõisted on määratletud 21. oktoobri 2005. aasta Määruses 1738/2005. Brutotöötasu hõlmab tööandja otseselt sularahas makstud palka, millest ei ole maha arvatud palgatöötaja makstavaid ja tööandja poolt kinnipeetavaid makse ja sotsiaalkindlustusmakseid. Siia hulka arvatakse ka kõik preemiad, hoolimata sellest, kas neid makstakse regulaarselt või mitte (13. või 14. kuupalk, puhkusetoetused, kasumiosalus, kasutamata puhkuse kompensatsioon, aeg-ajalt makstavad komisjonitasud jne). Teave on esitatud ettevõtlusmajanduses täistööajaga töötavate inimeste kohta (vastavalt NACE Rev. 1.1 C–K jagudele kuni 2007. aasta lõpuni ning alates 2008. aastast vastavalt NACE Rev. 2 B–N jagudele). Statistiliseks üksuseks on ettevõtja või kohalik üksus. Üldkogum koosneb kõikidest üksustest, kuigi enamiku riikide puhul hõlmab see vaid vähemalt kümne töötajaga ettevõtjaid.

Mediaantöötasu andmed põhinevad aasta brutotöötasul ning need esindavad vähemalt kümne töötajaga ettevõttes täistööajaga töötavate inimeste mediaantöötasu. Madalapalgalised on need täistööajaga töötajad, kes teenivad vähem kui kaks kolmandikku aasta mediaanbrutotöötasust.

Sooline palgalõhe

Soolist palgalõhet korrigeerimata kujul määratletakse kui erinevust meessoost ja naissoost töötajatele makstava keskmise brutotunnitasu vahel ning seda väljendatakse protsendina meessoost töötajatele makstavast keskmisest brutotunnitasust. Selle näitaja koostamise metoodikat muudeti hiljuti ning nüüd põhineb see töötasude struktuuri uuringu raames kogutud andmetel, mitte enam ühtlustamata allikatel (nagu varasemalt).

Uue metoodika kohaselt hõlmab korrigeerimata soolise palgalõhe näitaja tööstus-, ehitus- ja teenusesektorites tegutsevate vähemalt kümne töötajaga ettevõtete kõiki töötajaid (vanuse ega töötundide osas piiranguid ei ole) (vastavalt NACE Rev. 2 B–N ja P–S jagudele).

Miinimumpalk

Miinimumpalga statistika käsitleb riiklikku kuupalga alammäära. Esitatud andmed näitavad palgamäära iga aasta 1. jaanuari ja 1. juuli seisuga. Riiklik kuupalga alammäär kehtestatakse seadusega, sageli pärast konsulteerimist sotsiaalpartneritega või otseselt sektoritevahelise lepingu sõlmimise teel (nii on see Belgias ja Kreekas). Riiklikku palga alammäära kohaldatakse tavaliselt kõikide töötajate suhtes või vähemalt enamiku kõnealuses riigi töötavate inimeste suhtes. Miinimumpalk on brutosumma enne tulumaksu ja sotsiaalkindlustusmaksete mahaarvamist. Nimetatud mahaarvamised on riigiti erinevad. Mõnes riigis ei ole kehtestatud riiklikku kuupalga alammäära vaid tunni- või nädalamäär. Selliste riikide puhul on tunni- või nädalamäärad arvestatud ümber vastavalt riikide koostatud valemitele:

  • Iirimaa: tunnitasu x 39 tundi x 52 nädalat / 12 kuud;
  • Prantsusmaa: andmete kohta alates jaanuarist 1999 kuni jaanuarini 2005: tunnitasu x 39 tundi x 52 nädalat / 12 kuud; andmete kohta alates juulist 2005: tunnitasu x 35 tundi x 52 nädalat / 12 kuud;
  • Malta: nädala tasu x 52 nädalat / 12 kuud;
  • Ühendkuningriik: (tunnitasu x kõikide sektorite täistööajaga töötajate keskmine tasustatud tundide arv nädalas x 52,18 nädalat) / 12 kuud;
  • Ameerika Ühendriigid: tunnitasu x 40 tundi x 52 nädalat / 12 kuud.

Riikide puhul, kus miinimumpalka makstakse enam kui 12 kuu eest aastas (nagu see on Kreekas, Hispaanias ja Portugalis, kus seda makstakse 14 kuu eest aastas), on andmeid korrigeeritud nii, et ka sellised maksed oleksid arvesse võetud.

Netotöötasu ja maksumäärad

Netotöötasu tuleneb brutotöötasust ning tegemist on selle osaga tasust, mida töövõtja saab tegelikult kulutada või edaspidiseks talletada. Võrreldes brutotöötasuga ei sisalda netotöötasu sotsiaalkindlustusmakseid ega makse, kuid sisaldab peretoetusi.

Maksumäära näitajate (tööjõukulude maksukoormus, töötuse või madala palga lõks) eesmärk on jälgida töötamise ligitõmbavust. Tööjõukulude maksukoormust määratletakse kui brutotöötasu suhtes kohaldatavat tulumaksu pluss töötaja ja tööandja makstavaid sotsiaalkindlustusmakseid, mida väljendatakse protsendina kogutööjõukuludest. See näitaja koostatakse üksikute lasteta inimeste kohta, kes teenivad 67 % ettevõtlusmajanduses töötava töölise keskmisest töötasust (NACE Rev. 2 B–N jaod). Töötuse lõksuga mõõdetakse, milline osa brutotöötasust läheb kõrgemate maksude ja sotsiaalkindlustusmaksetega ning töötuabirahast ja muudest hüvitistest ilmjäämise kaudu kaduma, kui töötu naaseb tööturule. Seda määratletakse kui vahet brutotöötasu ja netosissetuleku suurenemise vahel pärast tööle naasmist, väljendatuna protsendina brutotöötasust. See näitaja koostatakse üksikute lasteta inimeste kohta, kes teenivad 67 % ettevõtlusmajanduses töötava töölise keskmisest töötasust (NACE Rev. 2 B–N jaod). Madala palga lõks mõõdab brutotöötasu seda osa (protsenti), mis läheb maksudena kaduma tulumaksu, sotsiaalkindlustusmaksete ja hüvitiste kaotamise kombineeritud mõjuna, kui brutotöötasu suureneb 33 %-lt 67 %-ni ettevõtlusmajanduses töötava töölise keskmisest töötasust (NACE Rev. 2 B–N jaod). See näitaja koostatakse üksikute lasteta inimeste kohta, samuti ühe töötajaga paaride kohta, kellel on kaks last vanuses 6–11 aastat.

Tööjõukulud

Tööjõukuludeks loetakse tööandja kulud, mis on seotud personali palkamisega. Need hõlmavad töötajate tasusid (sealhulgas palka, sularahas ja loonusena makstavat töötasu, tööandja makstavaid sotsiaalkindlustusmakseid); kutseõppega seotud kulusid ja muid kulusid (näiteks töölevõtukulud, tööriiete soetamise kulud ja tööhõivemaksud, mis loetakse tööjõukuludeks ning millest on maha arvatud saadud toetused). Nimetatud tööjõukulude komponendid ja nende jaotused on esitatud 21. oktoobri 2005. aasta Määruses 1737/2005. Andmed on seotud kolme peamise näitajaga:

Kontekst

Tööjõukulude ja töötasude struktuur ja areng on mis tahes tööjõuturu olulised omadused, mis peegeldavad tööjõu pakkumist ja ettevõtjate nõudlust selle järele.

Mõnede olulisemate tegurite hulgas, mis võivad vähemalt osaliselt seletada soolist palgalõhet, on palgaerinevused eri sektorites ja kutsealadel, erinevused hariduses ja koolituses, teadlikkuses ja läbipaistvuses, samuti võib olla tegemist otsese diskrimineerimisega. Sooline palgalõhe peegeldab veel üht ebavõrdust sugude vahel, eelkõige perekondlike kohustuste ebaproportsionaalselt suurt osa naiste elus ja probleeme, mis tekivad töö sobitamisel eraleluga. Paljud naised töötavad osalise tööajaga või ebatüüpilise lepingu alusel: olgugi, et tänu sellele saavad nad tööturule jääda ka siis, kui tegelevad perekondlike kohustustega, võib sellel olla negatiivne mõju nende töötasule, karjääri arengule, edutamisväljavaadetele ja pensionile.

EL püüab võrdseid võimalusi igati edendada, tegutsedes soolise palgalõhe järkjärgulise kaotamise nimel. Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 157 lõikes 1 kehtestatakse meestele ja naistele võrdse või võrdväärse töö eest võrdse tasu maksmise põhimõte ja artikli 157 lõikes 3 nähakse ette õiguslik alus õigusaktide vastuvõtmiseks, milles käsitletakse meeste ja naiste võrdset kohtlemist tööhõiveküsimustes. Euroopa Komisjon võttis septembris 2010 vastu naiste ja meeste vahelise võrdõiguslikkuse strateegia (2010-2015). Selles toetutakse ajavahemikuks 2006–2010 vastu võetudtegevuskava (KOM(2006) 0092) täitmise käigus saadud kogemustele ning selle eesmärk on luua kõikehõlmav raamistik, mis kohustaks Euroopa Komisjoni edendama soolist võrdõiguslikkust kõikides oma poliitikates. Strateegias rõhutatakse soolise võrdõiguslikkuse olulisust majanduskasvu ja säästva arengu tagamisel ning toetatakse Euroopa 2020. aasta strateegias sisalduva soolise võrdõiguslikkuse dimensiooni rakendamist.

Täiendav Eurostati teave

Väljaanded

Tähtsamad tabelid

Earnings
Main tabels
Earnings (t_earn)
Average gross annual earnings in industry and services, by gender (tps00175)
Tax wedge on labour cost (tsiem050)
Tax rate on low wage earners by marginal effective tax rates on employment incomes (tsiem060)
Gender pay gap in unadjusted form (tsiem040)
Minimum wages (tps00155)
Labour costs
Main tabels
Labour costs (t_lc)
Labour cost index (teilm100)
Total wages and salaries (tps00113)
Social security paid by employer (tps00114)
Other labour costs (tps00115)
Hourly labour costs (tps00173)
Monthly labour costs (tps00174)

Andmebaas

Earnings
Database
Labour costs
Database

Erirubriik

Metoodika / Metaandmed

Andmed tabelite ja jooniste koostamiseks (MS Excel)

Välislingid

Vaata lisaks

Retrieved from "https://ec.europa.eu/eurostat/statistics-explained/index.php?title=Archive:Palk_ja_tööjõukulud&oldid=109599"