Statistics Explained

Archive:Rännet ja rändajatest elanikkonda käsitlev statistika

Revision as of 12:51, 7 September 2017 by EXT-A-Redpath (talk | contribs)
Andmed seisuga märts 2017. Viimased andmed: Täiendav Eurostati teave, põhitabelid ja andmebaas. Artikli kavandatud uuendamine: august 2018.
Tabel 1. Sisseränne kodakondsuse järgi, 2015
Allikas: Eurostat (migr_imm1ctz)
Joonis 1. Sisserändajad, 2015
(1 000 elaniku kohta)
Allikas: Eurostat (migr_imm1ctz) ja (migr_pop1ctz)
Joonis 2. Sisserändajate jaotus kodakondsuse järgi, 2015
(% kõigist sisserändajatest)
Allikas: Eurostat (migr_imm2ctz)
Tabel 2. Sisseränne sünniriigi järgi, 2015
Allikas: Eurostat (migr_imm3ctb)
Tabel 3. Sisseränne eelmise elukohariigi järgi, 2015
Allikas: Eurostat (migr_imm5prv)
Joonis 3. Sisserändajate sooline jaotus, 2015
(% kõigist sisserändajatest)
Allikas: Eurostat (migr_imm2ctz)
Joonis 4. Sisserändajate vanusestruktuur kodakondsuse järgi, EL, 2015
(%)
Allikas: Eurostat (migr_imm2ctz)
Tabel 4. Mujal sündinud isikud sünniriigi järgi, 1. jaanuar 2016
Allikas: Eurostat (migr_pop3ctb)
Tabel 5. Mittekodanikud kodakondsusrühmade järgi, 1. jaanuar 2016
Allikas: Eurostat (migr_pop1ctz)
Joonis 5. Mittekodanike osakaal alalises elanikkonnas, 1. jaanuar 2016
(%)
Allikas: Eurostat (migr_pop1ctz)
Tabel 6. Välismaalaste / välisriigis sündinute põhilised kodakondsus- ja sünniriigid, 1. jaanuar 2016
(absoluutarvudes ja protsendina kõigist välismaalastest / välisriigis sündinutest)
Allikas: Eurostat (migr_pop1ctz) ja (migr_pop3ctb)
Joonis 6. Mujal ELis alaliselt elavate ELi kodanike arv 1. jaanuaril 2016, EL-28
(miljonites)
Allikas: Eurostat (migr_pop1ctz)
Joonis 7. Kodanike ja mittekodanike vanuseline struktuur, EL-28, 1. jaanuar 2016
(%)
Allikas: Eurostat (migr_pop2ctz)
Joonis 8. ELi liikmesriigi kodakondsuse saanud isikute arv, EL-28, 2009–2015
(tuhandetes)
Allikas: Eurostat (migr_acq)
Tabel 7. Andmeid esitanud riigi kodakondsuse saanud isikute arv, 2015
Allikas: Eurostat (migr_acq)
Joonis 9. Naturalisatsiooni määr, 2015
(100 mittekodaniku kohta)
Allikas: Eurostat (migr_acq) ja (migr_pop1ctz)

Käesolevas artiklis esitatakse Euroopa Liidu (EL) statistika riikidevahelise rände, kodanikest ja mittekodanikest koosneva elanikkonna ja kodakondsuse saamise kohta. Rännet mõjutavad mitmed majanduslikud, keskkonnaga seotud, poliitilised ja sotsiaalsed tegurid kas rändaja päritoluriigis (tõuketegurid) või sihtriigis (tõmbetegurid). Arvatakse, et läbi ajaloo on ELi suhteline majanduslik heaolu ja poliitiline stabiilsus avaldanud sisserändajatele tugevat ligitõmbavat mõju.

Sihtriikides võidakse välisrännet kasutada vahendina teatavate puudujääkide leevendamiseks tööjõuturul. Peaaegu kindel on aga see, et üksnes rände abil ei ole võimalik pöörata vastupidiseks ELi paljudes piirkondades toimuvat rahvastiku vananemist.

Peamised statistilised näitajad

Rändevood

2015. aasta jooksul saabus EL-28 riikidesse kokku 4,7 miljonit sisserändajat ning samal ajal teatati vähemalt 2,8 miljoni väljarändaja lahkumisest ELi liikmesriikidest. Need koondarvud ei kajasta ELi sisenevaid ja sealt väljuvaid rändevooge tervikuna, sest neis sisalduvad ka ELi liikmesriikide vahelised rändevood.

2015. aastal saabunud 4,7 miljonist sisserändajast olid hinnanguliselt 2,4 miljonit mitteliikmesriikide kodanikud, 1,4 miljonit olid sihtriigist erineva ELi liikmesriigi kodanikud, umbes 860 000 rändasid oma kodakondsusejärgsesse ELi liikmesriiki (näiteks tagasi pöörduvad või välisriigis sündinud kodanikud) ning ligikaudu 19 000 olid kodakondsuseta isikud.

Kõige rohkem sisserändajaid (1 543 800) saabus 2015. aastal Saksamaale, järgnesid Ühendkuningriik (632 500), Prantsusmaa (363 900), Hispaania (342 100) ja Itaalia 280 100). Kõige suuremast väljarändajate arvust 2015. aastal teatas Saksamaa (347 200), järgnesid Hispaania (343 900), Ühendkuningriik (299 200), Prantsusmaa (298 000) ja Poola (258 800). 2015. aastal ületas sisseränne väljarännet kokku 17 ELi liikmesriigis, kuid Bulgaarias, Iirimaal, Kreekas, Hispaanias, Horvaatias, Küprosel, Poolas, Portugalis, Rumeenias, Lätis ja Leedus oli väljarändajaid rohkem kui sisserändajaid.

Alalise elanikkonna suurusega võrreldes oli sisserände määr 2015. aastal kõige suurem Luksemburgis (42 sisserändajat 1 000 elaniku kohta), järgnesid Malta (30 sisserändajat 1 000 elaniku kohta), Austria ja Saksamaa (mõlemas 19 sisserändajat 1 000 elaniku kohta) — vt joonis 1. Väljarände määr oli 2015. aastal kõige suurem Luksemburgis (22 väljarändajat 1 000 elaniku kohta), Küprosel (20 väljarändajat 1 000 elaniku kohta) ja Maltal (20 väljarändajat 1 000 elaniku kohta).

Oma kodanike sisseränne ehk sihtriigi kodakondsusega sisserändajate osakaal kõigi sisserändajate hulgas oli 2015. aastal kõige suurem Rumeenias (87 % kõigist sisserändajatest), Leedus (83 %), Ungaris (56 %), Horvaatias (55 %), Lätis (52 %), Eestis (52 %) ja Portugalis (50 %). Need olid ainsad ELi liikmesriigid, kus oma kodanike sisserände osakaal oli üle poole kõigist sisserändajatest — vt joonis 2. Seevastu Luksemburgis, Saksamaal ja Austrias oli oma kodanike sisserände osakaal suhteliselt väike, jäädes 2015. aastal alla 5 või 6 % kõigist sisserändajatest.

Sageli on välisriigi taustaga sisserändajate uurimiseks kasutatud teavet kodakondsuse kohta. Kuna aga kodakondsus võib isiku elu jooksul muutuda, on kasulik analüüsida ka teavet sünniriikide lõikes. Samas riigis sündinud sisserändajate osakaal kõigi sisserändajate seas oli suurim Leedus (74 % kõigist sisserändajatest), järgnesid Rumeenia (66 %) ja Poola (50 %). Seevastu Itaalias, Hispaanias, Luksemburgis, Austrias ja Saksamaal oli samas riigis sündinud sisserändajate osakaal 2015. aastal suhteliselt väike, jäädes alla 10 % kõigist sisserändajatest.

Mitteliikmesriikidest saabus 2015. aastal EL-28-sse 2,7 miljonit sisserändajat

2015. aastal saabus mitteliikmesriikidest EL-28-sse hinnanguliselt 2,7 miljonit sisserändajat. Lisaks rändas 1,9 miljonit juba mõnes ELi liikmesriigis elanud isikut mõnda teise liikmesriiki.

Eelmise elukohariigi järgi analüüsides ilmnes, et mõnest teisest ELi liikmesriigist pärit sisserändajate osakaal oli 2015. aastal kõige suurem Luksemburgis (91 % kõigist sealsetest sisserändajatest), järgnesid Slovakkia (80 %) ja Rumeenia (71 %); vastavad osakaalud olid suhteliselt väikesed Itaalias (26 % kõigist sisserändajatest) ning ka Bulgaarias, Sloveenias ja Rootsis (kõigis 28 %) – vt tabel 3.

2015. aastal ELi liikmesriikidesse saabunud sisserändajate soolises jaotuses oli veidi rohkem mehi kui naisi (vastavalt 56 % ja 44 %). Meessoost sisserändajate osakaal oli kõige suurem Saksamaal (63 %). Seevastu naiste osakaal sisserändajate hulgas oli suurim Küprosel (57 %).

2015. aastal ELi liikmesriikidesse saabunud sisserändajad olid keskmiselt palju nooremad kui sihtriigi senine kogurahvastik. Seisuga 1. jaanuar 2016 oli EL-28 kogurahvastiku mediaanvanus 42,6 aastat. Seevastu EL-28-sse 2015. aastal saabunud sisserändajate mediaanvanus oli 27,5 eluaastat.

Rändajatest elanikkond

2016. aasta 1. jaanuari seisuga elas ELi liikmesriikides kokku 35,1 miljonit väljaspool EL-28 sündinud isikut ning 19,3 miljonit isikut oli sündinud oma praegusest elukohariigist erinevas ELi liikmesriigis. ELi liikmesriikides sündinud sisserändajate arv oli väljaspool EL-28 sündinute arvust suurem ainult Ungaris, Iirimaal, Luksemburgis, Slovakkias ja Küprosel.

1. jaanuaril 2016 oli EL-28-s elavate mitteliikmesriikide kodanike arv 20,7 miljonit ja EL-28-s elavate väljaspool ELi sündinud inimeste arv oli 35,1 miljonit

ELi liikmesriikides elavate mitteliikmesriigi kodakondsusega isikute arv oli 2016. aasta 1. jaanuari seisuga 20,7 miljonit, mis moodustas 4,1 % EL-28 rahvastikust. Lisaks elas 2016. aasta 1. jaanuari seisuga 16 miljonit ELi liikmesriikide kodanikku oma kodakondsusriigist erinevas ELi liikmesriigis.

Absoluutarvudes oli 1. jaanuaril 2016 mittekodanikke ELi liikmesriikidest kõige rohkem Saksamaal (8,7 miljonit inimest), Ühendkuningriigis (5,6 miljonit), Itaalias (5,0 miljonit), Hispaanias (4,4 miljonit) ja Prantsusmaal (4,4 miljonit). Nendes viies liikmesriigis elavad mittekodanikud moodustasid kokku 76 % kõigist ELi liikmesriikides elavatest mittekodanikest, samas kui nende liikmesriikide osakaal EL-28 rahvastikus oli 63 %.

Suhtarvudes oli mittekodanike osakaal kõige suurem Luksemburgis, kus mittekodanikud moodustasid 47 % koguelanikkonnast. Mittekodanike osakaal oli suur (vähemalt 10 % alalisest elanikkonnast) ka Küprosel, Eestis, Lätis, Austrias, Iirimaal, Belgias ja Saksamaal.

Enamikus ELi liikmesriikides moodustasid suurema osa mittekodanikest mitteliikmesriikide kodanikud (vt tabel 5). Vastupidine olukord valitses ainult Belgias, Iirimaal, Küprosel, Luksemburgis, Ungaris, Maltal, Madalmaades, Slovakkias ja Ühendkuningriigis. Läti ja Eesti puhul on mitteliikmesriikide kodanike osakaal suur määratlemata kodakondsusega isikute suure arvu tõttu (need on peamiselt endise Nõukogude Liidu kodanikud, kes on nimetatud riikide alalised elanikud, kuid ei ole saanud ühegi muu riigi kodakondsust).

Kõigis ELi liikmesriikides (välja arvatud Tšehhi Vabariik, Eesti, Läti ja Luksemburg) oli mitteliikmesriigis sündinud isikute arv suurem kui mitteliikmesriigi kodakondsusega isikute arv.

Tabelis 6 on esitatud kokkuvõte viiest peamisest välisriigi kodakondsuse rühmast ja välisriigis sündinud elanikest ELi liikmesriikides ja EFTA riikides (kui andmed on teada).

Rumeenia, Poola, Itaalia, Portugali ja Ühendkuningriigi kodanikud olid viis suurimat ELi kodanike rühma, kes elasid 2016. aastal teises ELi liikmesriigis (vt joonis 6).

Rahvastiku vanuselise koosseisu analüüs näitab, et EL-28-s tervikuna olid välisriikidest pärit elanikud nooremad kui kodanikest elanikud. Välismaalaste vanuseline jaotus võrreldes kodanikega näitab suhteliselt noorte tööealiste täiskasvanute suuremat osakaalu. 1. jaanuari 2016. aasta seisuga oli EL-28 kodanike mediaanvanus 44 aastat, samas kui ELis elavate mittekodanike mediaanvanus oli 36 aastat.

Kodakondsuse saamine

Kodakondsuse saanud isikute arv vähenes 2015. aastal 5 %

2015. aastal sai ELi liikmesriigi kodakondsuse 841 200 inimest, mis on 5 % vähem kui 2014. aastal. See arv vähenes teist järjestikust aastat järjest.

Kõige rohkem anti kodakondsust 2015. aastal Itaalias: 178 000 inimesele (see moodustas 21 % EL-28 koguarvust). Kodakondsuse saanute arvu poolest järgnesid Ühendkuningriik (118 000), Hispaania (114 400), Prantsusmaa (113 600) ja Saksamaa (110 100).

Absoluutarvudes võis suurimat kasvu täheldada Itaalias, kus Itaalia kodakondsuse saanud elanike arv oli 48 100 võrra suurem kui 2014. aastal, järgnesid Belgia (8 300) ja Prantsusmaa (8 000). Seevastu kodakondsuse saanute hulk vähenes absoluutarvudes kõige rohkem Hispaanias (Hispaania kodakondsuse sai 91 500 inimest vähem kui 2014. aastal), Iirimaal (7 500) ja Kreekas (7 000).

Üks sageli kasutatav näitaja on naturalisatsiooni määr, mis on kodakondsuse saanud inimeste koguarvu ja riigis elavate mittekodanike arvu suhe sama aasta alguse seisuga. 2015. aastal oli naturalisatsiooni määr ELi liikmesriikidest kõige kõrgem Rootsis (6,7 kodakondsuse saanut 100 mittekodaniku kohta), järgnesid Portugal ja Poola (vastavalt 5,2 ja 3,7 kodakondsuse saanut 100 mittekodaniku kohta).

ELi liikmesriikides elavatest mitteliikmesriikide kodanikest sai 2015. aastal ELi kodakondsuse 727 200 inimest ehk 8 % vähem kui 2014. aastal. Seega moodustasid mitteliikmesriikide kodanikud 86 % kõigist inimestest, kes said 2015. aastal mõne ELi liikmesriigi kodakondsuse. Need uued EL-28 kodanikud pärinesid põhiliselt Aafrikast (31 % kõigist kodakondsuse saanutest), Põhja- ja Lõuna-Ameerikast (14 %), Aasiast (21 %) ning muudest Euroopa riikidest peale EL-28 (20 %). Mõne teise ELi liikmesriigi kodakondsuse saanud ELi kodanike arv oli 104 900, mis moodustas 12 % kõigist kodakondsuse andmistest. Absoluutarvudes olid suurimad teise liikmesriigi kodakondsuse saanud EL-28 kodanike rühmad rumeenlased, kes said Itaalia kodakondsuse (14 400 inimest) või Saksamaa kodakondsuse (3 000 inimest), poolakad, kes said Saksamaa kodakondsuse (5 900 inimest) või Ühendkuningriigi kodakondsuse (3 800 inimest), itaallased, kes said Saksamaa kodakondsuse (3 400 inimest) või Belgia kodakondsuse (1 100 inimest), portugallased, kes said Prantsusmaa kodakondsuse (3 100 inimest) või Luksemburgi kodakondsuse (1 200 inimest), bulgaarlased, kes said Saksamaa kodakondsuse (1 700 inimest) või Itaalia kodakondsuse (1 100 inimest), kreeklased, kes said Saksamaa kodakondsuse (3 000 inimest), ning horvaadid, kes said Saksamaa kodakondsuse (3 300 inimest).

Luksemburgis ja Ungaris olid uued kodanikud enamasti varem mõne teise ELi liikmesriigi kodanikud. Luksemburgi puhul moodustasid neist suurima osa Portugali kodanikud ning järgnesid Prantsusmaa, Itaalia, Saksamaa ja Belgia kodanikud, samas kui Ungari kodakondsuse saanud ELi kodanikud olid peaaegu eranditult rumeenlased.

Sarnaselt varasemate aastatega oli 2015. aastal ELi liikmesriikide uute kodanike seas kõige rohkem Maroko kodanikke (86 100 ehk 10,2 % kõigist kodakondsuse saajatest), järgnesid Albaania (48 400 ehk 5,7 %), Türgi (35 000 ehk 4,2 %), India (31 000 ehk 3,7 %) ja Pakistan (26 300 ehk 3,1 %). 2014. aastaga võrreldes vähenes ELi liikmesriigi kodakondsuse saanud Maroko kodanike arv 7,1 %. Kõige rohkem marokolasi sai uue kodakondsuse Itaalias (38 %), Hispaanias (28 %) ja Prantsusmaal (22 %).

Andmete allikad ja kättesaadavus

Eriti keeruline on mõõta väljarännet; riigist lahkuvaid inimesi on raskem loendada kui riiki saabuvaid. ELi liikmesriikide 2015. aasta sisserände ja väljarände andmete võrdlev analüüs (peegelstatistika) kinnitas selle väite paikapidavust paljude riikide puhul. Seetõttu keskendutakse käesolevas artiklis peamiselt sisserändeandmetele.

Eurostat koostab statistikat mitmesuguste teemade kohta, mis on seotud rahvusvaheliste rändevoogude, mittekodanikest rahvastiku ja kodakondsuse saamisega. Andmeid kogutakse aastapõhiselt ning neid esitavad Eurostatile ELi liikmesriikide statistikaasutused.

Andmekogumise alus

Alates 2008. aastast on rände-, kodakondsuse- ja varjupaigaandmete kogumine põhinenud määrusel nr 862/2007; ELi, EFTA ja kandidaatriikide analüüsis kasutatava jaotuse ja koosseisu määramist vaatlusaasta 1. jaanuari seisuga on käsitletud rakendusmäärusel nr 351/2010. Selles määratletakse põhilised statistilised tunnused, mille põhjal kirjeldatakse välisrände voogusid, välismaalastest koosnevat elanikkonda, kodakondsuse, elamislubade ja varjupaiga andmist ning ebaseadusliku sisenemise ja viibimise vastaseid meetmeid. Kuigi ELi liikmesriigid võivad jätkata mis tahes asjakohaste andmete kasutamist vastavalt nende kättesaadavusele riigis ja riiklikele tavadele, peab määruse alusel kogutav statistika põhinema ühtsetel mõistetel ja määratlustel. Enamiku ELi liikmesriikide statistika põhineb haldusandmete allikatel, näiteks rahvastikuregistrid, mittekodanike registrid, elamis- või töölubade registrid, tervisekindlustuse registrid ja maksuregistrid. Mõned riigid kasutavad rändestatistika koostamiseks peegelstatistikat, valimiuuringuid või hindamismeetodeid. Määruse rakendamise tulemusena peaks suurenema rände- ja kodakondsusstatistika kättesaadavus ja võrreldavus.

Kodakondsuse saamist käsitlevad andmed saadakse tavaliselt haldussüsteemidest. Määruse rakendamise tulemusena peaks suurenema rände- ja kodakondsusstatistika kättesaadavus ja võrreldavus.

Vastavalt määruse nr 862/2007 artikli 2 lõike 1 punktidele a, b ja c loendatakse sisserändajatena isikuid, kes on elanud (või kavatsevad elada) ELi liikmesriigi territooriumil vähemalt 12 kuud, ning väljarändajatena isikuid, kes elavad välisriigis kauem kui 12 kuud. Seega kogub Eurostat andmeid rände kohta, mille kestus on vähemalt 12 kuud: vastavalt sellele on rändajad isikud, kes on uude elukohta kolinud vähemalt üheks aastaks, ning samuti need, kes on alaliselt elukohta vahetanud.

Seoses rändevoogude uurimisel kasutatava vanuse määratlusega tuleks arvestada, et 2015. aasta andmetes on aluseks võetud vastaja vanus võrdlusaasta lõpus kõigi ELi liikmesriikide puhul, välja arvatud Iirimaa, Kreeka, Austria, Rumeenia, Sloveenia ja Ühendkuningriik (kus andmete aluseks on vastaja vanus vastamise ajal või viimase sünnipäeva seisuga).

Liikmesriigid ja EFTA riigid selle alusel, kas ühtlustatud demograafiliste andmete kogumise raames võrdlusaasta 2015 kohta Eurostatile esitatud elanikkonda käsitlev statistika hõlmab / ei hõlma varjupaigataotlejaid ja pagulasi

Elanikkond 1. jaanuaril 2016 Hõlmab Ei hõlma
Varjupaigataotlejad, kes on alaliselt riigis elanud vähemalt 12 kuud Belgia, Saksamaa, Eesti, Iirimaa, Kreeka, Hispaania, Prantsusmaa, Itaalia, Küpros, Luksemburg, Madalmaad, Austria, Portugal, Ühendkuningriik, Šveits Bulgaaria, Tšehhi, Taani, Horvaatia, Taani, Läti, Leedu, Ungari, Malta, Poola, Rumeenia, Sloveenia, Slovakkia, Soome, Rootsi, Island, Liechtenstein, Norra
Pagulased, kes on alaliselt riigis elanud vähemalt 12 kuud Belgia, Bulgaaria, Tšehhi, Taani, Saksamaa, Eesti, Iirimaa, Kreeka, Hispaania, Prantsusmaa, Horvaatia, Itaalia, Küpros, Läti, Leedu, Luksemburg, Ungari, Malta, Madalmaad, Austria, Poola, Portugal, Rumeenia, Sloveenia, Slovakkia, Soome, Rootsi, Ühendkuningriik, Island, Liechtenstein, Norra, Šveits

Märkus: Norra (ei hõlma elamisloata varjupaigataotlejaid ja pagulasi)


Liikmesriigid ja EFTA riigid selle alusel, kas ühtlustatud demograafiliste andmete kogumise raames võrdlusaasta 2015 kohta Eurostatile esitatud rännet käsitlev statistika hõlmab /ei hõlma varjupaigataotlejaid ja pagulasi

Ränne 2015 Hõlmab Ei hõlma
Varjupaigataotlejad, kes on alaliselt riigis elanud vähemalt 12 kuud Belgia, Saksamaa, Eesti, Kreeka, Hispaania, Prantsusmaa, Itaalia, Luksemburg, Madalmaad, Austria, Portugal, Ühendkuningriik, Šveits Bulgaaria, Tšehhi, Taani, Iirimaa, Horvaatia, Küpros, Läti, Leedu, Ungari, Malta, Poola, Rumeenia, Sloveenia, Slovakkia, Soome, Rootsi, Island, Liechtenstein, Norra
Pagulased, kes on alaliselt riigis elanud vähemalt 12 kuud Belgia, Bulgaaria, Tšehhi, Taani, Saksamaa, Eesti, Iirimaa, Kreeka, Hispaania, Prantsusmaa, Horvaatia, Itaalia, Läti, Leedu, Luksemburg, Ungari, Malta, Madalmaad, Austria, Poola, Portugal, Rumeenia, Sloveenia, Slovakkia, Soome, Rootsi, Ühendkuningriik, Island, Liechtenstein, Norra, Šveits Küpros

Märkus: Norra (ei hõlma elamisloata varjupaigataotlejaid ja pagulasi)

„Pagulane” ei viita üksnes isikutele, kellele on antud pagulasseisund (nagu see on määratletud direktiivi 2011/95/EÜ artikli 2 punktis e 28. juuli 1951. aasta Genfi pagulasseisundi konventsiooni (mida on täiendatud 31. jaanuari 1967. aasta New Yorgi pagulasseisundi protokolliga) tähenduses), vaid ka isikutele, kellele on antud täiendav kaitse (nagu see on määratletud direktiivi 2011/95/EÜ artikli 2 punktis g), ja isikutele, kellele on otsuse alusel antud humanitaarkaalutlustel riigis viibimise luba siseriikliku rahvusvahelise kaitse alase õiguse alusel

Varjupaigataotleja: Esmakordsed varjupaigataotlused on riigipõhised ja ei ole ajaliselt piiratud. Seepärast saab varjupaigataotleja taotleda varjupaika esimest korda ühes riigis ja seejärel uuesti esmakordse taotlejana mõnes muus riigis. Kui varjupaigataotleja esitab pärast mis tahes aja möödumist taotluse uuesti samas riigis, ei käsitata teda enam esmakordse taotlejana.

Kodakondsuse saamise andmeid kogub Eurostat määruse nr 862/2007 artikli 3 lõike 1 punkti d alusel, milles on sätestatud: „Liikmesriigid esitavad komisjonile (Eurostat) statistika järgmiste arvude kohta: (…) isikud, kelle alaline elukoht on liikmesriigi territooriumil ja kes on omandanud võrdlusaasta jooksul liikmesriigi kodakondsuse (…), liigitatuna (…) vastavalt asjaomase isiku eelnevale kodakondsusele või kodakondsuseta olemisele.”

Seoses kodakondsuse andmise uurimisel kasutatava vanuse määratlusega tuleks arvestada, et 2015. aasta andmetes on aluseks võetud vastaja vanus võrdlusaasta lõpus kõigi ELi liikmesriikide puhul, välja arvatud Saksamaa, Kreeka, Austria, Poola, Rumeenia, Sloveenia ja Ühendkuningriik (kus andmete aluseks on vastaja vanus vastamise ajal või viimase sünnipäeva seisuga).

Naturalisatsiooni määra tunnust tuleks kasutada ettevaatlikult, sest selle arvutamisel kasutatav lugeja sisaldab kõiki kodakondsuse andmise juhte, mitte üksnes kodakondsuse andmist riigis elavatele õigustatud välismaalastele, ning nimetaja sisaldab kõiki välismaalasi, mitte üksnes naturalisatsiooni tingimustele vastavaid välismaalasi.

Kontekst

ELi liikmesriikide kodanikud saavad ELi piirides vabalt reisida ja liikuda. ELis mitteliikmesriikide kodanike suhtes kohaldatava rändepoliitika üha olulisem eesmärk on tõmmata ligi teatud tüüpi rändajaid, mis on sageli tingitud soovist leevendada konkreetsete oskustega töötajate nappust. Valik võidakse teha keeleoskuse, töökogemuse, hariduse ja vanuse põhjal. Teise võimalusena võivad valiku teha tööandjad, nii et saabumisel on rändajatel töökoht juba olemas.

Lisaks töölevõtmise soodustamisele on sisserändepoliitikas sageli keskendutud veel kahele valdkonnale: ebaseadusliku rände ennetamine ja tööloata rändajate ebaseadusliku töölevõtmise tõkestamine ning sisserändajate ühiskonda lõimimise edendamine. ELis kulutatakse märkimisväärseid summasid selleks, et võidelda inimesi ebaseaduslikult riiki toimetavate ja inimkaubandusega tegelevate võrgustike vastu.

Mõned olulisemad sisserände valdkonnas vastu võetud õigusaktid on järgmised:

Euroopa Komisjonis tegeleb Euroopa rändepoliitikaga rände ja siseasjade peadirektoraat. 2005. aastal taasalgatas Euroopa Komisjon arutelu teemal, kas vajatakse ühist normide kogumit majanduslikel põhjustel saabuvate rändajate riiki lubamise kohta, koostades rohelise raamatu Euroopa Liidu lähenemisviisi kohta majandusmigratsiooni juhtimisele (KOM(2004) 811 lõplik), mille tulemusena võeti 2005. aasta lõpus vastu poliitikakava seadusliku rände kohta (KOM(2005) 669 lõplik). 2006. aasta juulis võttis Euroopa Komisjon vastu teatise kolmandate riikide kodanike ebaseadusliku sisserände vastase võitluse poliitiliste prioriteetide kohta (KOM(2006) 402 lõplik), mille eesmärk on saavutada tasakaal julgeoleku ja üksikisiku põhiõiguste vahel ebaseadusliku sisserände kõigis etappides. 2007. aasta septembris esitles Euroopa Komisjon oma kolmandat rände ja integratsiooni aastaaruannet (KOM(2007) 512 lõplik). 2008. aasta oktoobris vastu võetud Euroopa Komisjoni teatises rõhutatakse välis- ja arengupoliitika ühe aspektina vajadust tugevdada rände suhtes võetud üldist lähenemisviisi: suurendada koordineerimist, ühtsust ja koostoimet (KOM(2008) 611 lõplik). Stockholmi programmis, mille ELi riigipead ja valitsusjuhid võtsid vastu 2009. aasta detsembris, on kehtestatud raamistik ja mitmed põhimõtted käimasolevaks Euroopa justiits- ja siseküsimuste poliitika arendamiseks ajavahemikus 2010–2014. Rändega seotud küsimused on selle programmi keskne teema. Kokkulepitud muudatuste elluviimise eesmärgil kehtestas Euroopa Komisjon 2010. aastal Stockholmi programmi rakendamise tegevuskava – vabadusel, turvalisusel ja õiglusel rajanev ala Euroopa kodanikele (KOM(2010) 171 lõplik).

2013. aasta mais avaldas Euroopa Komisjon 2013. aasta aruande ELi kodakondsuse kohta (COM(2013) 269 final) (inglise keeles). Aruandes märgitakse, et ELi kodakondsusega kaasnevad uued õigused ja võimalused. Kõige rohkem seostatakse ELi kodakondsusega õigust ELis vabalt ringi liikuda ja elada. Võttes arvesse tänapäeva tehnoloogiat ja seda, et reisimine on muutunud lihtsamaks, võimaldab liikumisvabadus eurooplastel avardada oma silmapiiri riigipiiridest kaugemale, lahkuda lühemaks või pikemaks ajaks oma kodumaalt, käia teistes ELi riikides tööl, õppimas ja end koolitamas, reisida töö või lõbu pärast või teha piiriüleselt sisseoste. Vaba liikumine suurendab ELis sotsiaalset ja kultuurilist vastastikmõju ning loob ELi kodanike vahel tihedamad sidemed. Lisaks toob see ettevõtetele ja kodanikele – ka neile, kes kodunt ei lahku – vastastikust majanduslikku kasu, kuna EL kõrvaldab pidevalt sisemisi tõkkeid.

13. mail 2015 esitas Euroopa Komisjon Euroopa rände tegevuskava (COM(2015) 240 final), milles kirjeldatakse Vahemere kriisiolukorrale reageerimiseks kasutatavaid kiireloomulisi meetmeid ning eelolevatel aastatel rände kõigi aspektide haldamiseks rakendatavaid abinõusid.

10. juunil 2016 avaldati Euroopa rändevõrgustiku (inglise keeles) aastaaruanne sisserände ja varjupaigataotluste kohta (2015) (inglise keeles). Selles on esitatud ülevaade nii ELis tervikuna kui ka osalevates riikides toimuvatest peamistest õiguslikest ja poliitikasuundumustest. Selles põhjalikus dokumendis käsitletakse rände ja siseasjade peadirektoraadi (inglise keeles) ja ELi asutuste rände- ja varjupaigapoliitika kõiki aspekte.

Seadusandlusega seotud dokumendid – European Agenda on Migration (inglise keeles)

Pressimaterjal – European Agenda on Migration (inglise keeles)

Vaata lisaks

Täiendav Eurostati teave

Väljaanded

Põhitabelid

Migration and citizenship data
International migration (t_migr_int)
Immigration (tps00176)
Emigration (tps00177)
Acquisition of citizenship (tps00024)
Population (t_demo_pop)
Population without the citizenship of the reporting country (tps00157)
Foreign-born population (tps00178)

Andmebaas

Migration and citizenship data
Immigration (migr_immi)
Immigration by age and sex (migr_imm8)
Immigration by five year age group, sex, and citizenship (migr_imm1ctz)
Immigration by five year age group, sex and country of birth (migr_imm3ctb)
Immigration by age , sex and broad group of citizenship (migr_imm2ctz)
Immigration by age, sex and broad group of country of birth (migr_imm4ctb)
Immigration by sex, citizenship and broad group of country of birth (migr_imm6ctz)
Immigration by sex, country of birth and broad group of citizenship (migr_imm7ctb)
Immigration by five year age group, sex, and country of previous residence (migr_imm5prv)
Immigration by age group, sex and level of human development of the country of citizenship (migr_imm9ctz)
Immigration by age group, sex and level of human development of the country of birth (migr_imm10ctb)
Immigration by age group, sex and level of human development of the country of previous residence (migr_imm11prv)
Emigration (migr_emi)
Emigration by age and sex (migr_emi2)
Emigration by five year age group, sex and citizenship (migr_emi1ctz)
Emigration by five year age group, sex and country of birth (migr_emi4ctb)
Emigration by five year age group, sex, and country of next usual residence (migr_emi3nxt)
Acquisition and loss of citizenship (migr_acqn)
Acquisition of citizenship by sex, age group and former citizenship (migr_acq)
Residents who acquired citizenship as a share of residents non-citizens by former citizenship and sex(%) (migr_acqs)
Acquisition of citizenship by sex, age group and level of human development of former citizenship (migr_acq1ctz)
Loss of citizenship by sex and new citizenship (migr_lct)

Erirubriik

Metoodika / Metaandmed

Tabelite ja jooniste lähteandmed (MS Excel)

Välislingid


Retrieved from "https://ec.europa.eu/eurostat/statistics-explained/index.php?title=Archive:Rännet_ja_rändajatest_elanikkonda_käsitlev_statistika&oldid=352073"